PANGANDUS I (FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID) (0)

TARU ÜLIKOOL
MAJANDUSTEADUSKOND
RAHANDUSE JA ARVESTUSE INSTITUUT
PANGANDUS I
( FINANTSTURUD JA – INSTITUTSIOONID )
1. OSA
Autor: Andres Juhkam,
lektor
andres.juhkam@mtk.ut.ee
Sügis 2004
Finantsinstrumentide majanduslikud funktsioonid
1. Vabade vahendite ülekandmine- ressursside efektiivseks juhtimiseks säästjatelt finantseerimist vajavatele majandusüksustele ( aktsiad , võlakirjad)
2. Riskide juhtimine- majandustegevusega kaasnevate riskidele avatuse (investeerimisrisk, valuutarisk , intressimäärarisk, krediidirisk) juhtimiseks- tuletistehingud, optsioonid , forwardid, swapid.
Eraldi võiks veel käsitleda raha (kui finantsinstrument ) ja tema funktsioone: maksevahend , rikkuse säilitamise vahend ja rikkuse mõõtühik.
Finantsturud
Kauplemine finantsinstrumentidega – protsess, kus kaubeldakse finantsinstrumentidega, Finantsturud ühendavad olevikku ja tulevikku – võimaldades säästjatel konverteerida jooksev hetke sissetulek tulevasteks kulutusteks ja emitentidel vastupidi, konverteerida tulevased sissetulekud hetke kulutusteks.
Finantsturu funktsioonideks:

Finantsinstrumentide objektiivse hinna määramine

Likviidsuse tagamine instrumentidele

Tehingukulude- (vastaspoole leidmise ja informatsiooni töötlemise kulude) vähendamine

Kapitali kaasamise funktsioon

Läbi turugude toimib kontroll ettevõtete üle (Ameerika majandusmudelis).
Finantsturg jaguneb:
1. Instrumentide tähtaegade järgi:
Rahaturg - lühiajaliste, kuni 1 aastaste instrumentide turg
Kapitalituruks- pikemaajaliste instrumentide turg
2. Finantsinstrumendi elutsükli järgi:
Esmasturg ja järelturuks
3. Finantsinstrumendi liikide järgi:
Võlainstrumentide, omandiväärtpaberite, valuutaturg ja tuletisväärtpaberite turuks
4. Kauplemissüsteemi organisatsioonilise struktuuri alusel:
Turu börsivorm, mis jaguneb tellimusraamatu põhimõttel toimivaks turuks ja maaklerituruks
Turu börsiväline turg (OTC) – finantsinstitutsioonide vaheline turg
Trendid finantsturgudel:
Deregulatsioon on finantspiirangutest vabanemine (näiteks piirangutest loobumine tähtajalistele deposiitidele ja depositaarsete finantsvahendajatele intressimääradele, rahvusvahelistelt rahavoogudelt piirangute kaotamine). Esimene piirang vähendas pankade suutlikkust konkureerida finantsturgudega finantsvahendite kaasamisel.
Globaliseerumine – finantsinstitutsioonid ja turud rahvusvahelistuvad ning laiendavad oma haaret erinevatele turgudele. Suured firmad osalevad nii kodu kui ka rahvusvahelistel turgudel . Seda on toetanud tehnoloogia areng ja omakorda finantsturgude deregulatsioon.
Finantsturul toimub finantseerimine ehk finantskapitali liikumine majandusüksuste vahel 3 moel:
Otsene finantseerimine - rahad liiguvad otse lõplikult investorilt lõplikule emitendile , ilma vahendajateta: laen , kinnine väärtpaberiemissioon. Finantsvahendaja teenust ei kasutata (v.a. konsultatsioon ja nõustamine)
Poolotsene finantseerimine- selles finantseerimisskeemis kasutatakse investori ja emitendi kokkuviimisel mitte-emiteeriva vahendaja (maakleri, investeerimispank korraldab emitendi emissiooni) abi. Tema teenib vahendamise pealt vaid teenustasu ja mingeid finantsriske otseselt ei võta. Finantsriskid (intressimäära, krediidi, valuuta , likviidsusrisk) jaotatakse ära emitendi ja finantseerija vahel vastavalt finantsinstrumendi olemusele.
Kaudne finantseerimine- toimub emiteeriva finantsvahendaja kaudu: pank , kindlustusselts, pensionifond , krediidiühistud. Finantseerimine toimub vahendaja vastutusel ja vahendaja osaleb finantsriskide juhtimisel omal vastutusel. Vahendaja on lepingulisestes suhetes nii säästja kui ka emitendiga ja need lepingulised suhted pole samadel tingimustel (erinevad intress , valuuta, raha tähtaeg). Seega toob kaudne finantsvahendamine kaasa vahendaja jaoks finantsriskid, millede juhtimise edukusest sõltub finantsvahendaja edukus ja usaldusväärsus. See eeldab professionaalset töötajaskonda ja suutlikkust ette näha finantstingimuste muutusi, riske ja viimaseid juhtida.
Finantsteenuste pakkumises konkureerivad ühelt poolt finantsturud (millel tegutsevad investeerimispangad) ja teiselt poolt depositaarsed finantsasutused ( kommertspangad ). Finantsteenuste pakkumises on mõlemal omad eelised:

Finantsturud (millel tegutsevad mittedepositaarsed finantsvahendajad, näiteks investeerimispangad). Finantsturgude konkurentsieelis on standardiseeritud toodete pakkumine, mis võimaldab turu paremat läbipaistvust, toodete likviidsust, toodete hinna objektiivset kujunemist turul.

Kommertspankade eeliseks on mittestandartsete finantstoodete pakkumine vastavalt kliendi vajadustele, samuti pakutakse väikese käibega tooteid ning uusi tooteid.
Seega konkureerib investeerimispanganduse finantstoodete pakkumises kommertspangandusega.
Finantsturgude teooriad
Mulliteooria (bubble theory)
Teooria eeldab, et investorid ei ole ratsionaalsed (ei langetata investeerimisotsuseid ettevõtete kohta käiva info baasil). Teooria sobib turuanomaaliate seletamiseks. Selle teooria alusel ei väljenda väärtpaberite hinnad alati nende tegelikku väärtust. Aegajalt tekkib börsil nn. mull, mis võib lõhkeda. Mullid võivad tekkida siis kui investorid pimesi järgivad nn. turuiidolite käitumist ja nende avaldatud seisukohti. Selle tulemusena kaugenetakse reaalsusest. Mullid on üldiselt lühiajalised turuanomaaliad.
Börsikrahhid on üks nähtus, millede seletamisega efektiivse turu teooria ei saa hakkama, sest viimane kinnitab, et aktsia hinnad peegeldavad alati aktsia tegelikku väärtust. Ilma informatsioonita kiirete hinnaliikumiste seletamisega tuleb toime paremini mulliteooria. Erinevalt efektiivse turu teooriast võtab mulliteooria arvesse ka psühholoogilisi tegureid, mis investorite otsuseid ja käitumist mõjutavad. Tihti võetaks soovitut tegelikkuse pähe ja kiputakse ülehindama teatud informatsiooni – tekkib mull. Aktsiate hinnad tõusevad põhjendamatult üle reaalse väärtuse. Mull võib aga hiljem lõhkeda. Mulliteooria väidab, et turud kalduvad tasakaaluseisundist kas ühele või teisele poole ja finantsturud ise mõjutavad sündmusi, mida oodatakse . Spekulatiivseid mulle põhjendatakse ka nn. viimase rumala ootamise teooria abil ( greater fool theory) – investor on nõus spekuleerima aktsiaga ükskõik milliselt hinnatasemelt, kui on loota , et keegi ostab veel kõrgemalt tasemelt temalt selle aktsia hiljem ära – pole oluline, mis on aktsia põhjendatud hind. Mulli võimendab veelgi finantsvõimendus (odava raha pakkumine) ja eufooria tekkinud kasumitest.
Efektiivse turu teooria
Turgude efektiivsus väljendab turu kvaliteeti kajastada emitentide kohta käivat olulist informatsiooni aktsia hindades. Eeldatakse, et investorid on ratsionaalsed. Aktsia hinnad turul väljendavad koheselt info laekumisel kogu aktsiate kohta laekuvat informatsiooni. Teooria väidab, aktsia hinna muutused on juhuslikud (random walk ). Kuna aktsia hind hälbib ümber oma keskmise tulususe, siis tõenäosus, et aktsia on üle või alahinnatud on võrdne. Efektiivse turu teooria kohaselt reageerivad aktsiate hinnad koheselt uuele informatsioonile, see ongi põhjus miks ühelgi investoril ei õnnestu teenida keskmisest kõrgemat kasumit, kui ta ei aktsepteeri kõrgemat riski.
Efektiivse turu teooria väidab, et efektiivsel turul reageerivad hinnad kohe uuele informatsioonile, mistõttu ühelgi investoril ei õnnestu teadlikult ja pidevalt keskmisest suuremat riski võtmata teenida keskmisest suuremat kasumit. Igal investoril on küll vahetevahel lootust olla esimene, kes uudisele reageerib ning ekstrakasumi teenib, kuid ekstrakasumit ei saa teenida pidevalt üks investor.
Kui aktsiad on õieti hinnatud siis aktsiainvesteering võimaldab teenida vaid normaalset tulusust võetava tururiski (süstemaatilise riski suhtes) suhtes. Nimetatud käsitlusel põhineb ka investori oodatava tulunormi arvutamine läbi finantsvarade hindamise mudeli ( CAPM ), kus investorit premeeritakse lisatulususega võetava süstemaatilise riski eest.
Efektiivsete kapitaliturgude tagamiseks on vajalikud teatud eeldused:
1. Piisavalt suur hulk spekulatiivseid investoreid, kelledel kõigil on eesmärk teenida spekulatiivset ekstrakasumit.
2. Piisavalt suur käive
3. Informatsioon liigub kindlaid kanaleid pidi (n. börsi infosüsteem)
4. Investorid on ratsionaalsed
5. Täieliku konkurentsi eeldus – maksumäärade ja tehingukulude erinevuste puudumine turuosaliste vahel.
Efektiivse turu kohta tehtud uuringud on kinnitanud, et arenenud finantsturud on vähemalt nõrgalt või siis pooltugevalt efektiivsed. Mõned turud on efektiivsed vaid teatud investorite lõikes, mis tuleneb erinevustest tehingukuludes, maksumäärades ja informatsiooni kättesaadavuses.
Efektiivsete turgude vormid:
Eristatakse 3 erinevat aktsiaturgude infoga kohanemise taset.
Efektiivse turu nõrk vorm: Enamlevinud seisukohtade kohaselt peegeldavad turuhinnad kogu informatsiooni selle kohta, kuidas väärtpaber on seni ajalooliselt turul käitunud. Turuhinnad kajastavad kogu ajaloolist informatsiooni. Seega investeerimisstrateegiad, mis kasutavad vaid ajaloolist informatsiooni, ei võimalda investoril teenida lisakasumit võrreldes aktsia osta-hoia strateegiaga (siia alla kuuluvad kõik tehnilise analüüsi meetodid).
Kui hinnad ei eksleks juhuslikult siis on võimalik leida kauplemismustreid, millega teenida lisakasumit.
Efektiivse turu pooltugev vorm – Aktsiate hinnad peegeldavad kogu avalikku ettevõtete kohata käivat informatsiooni ja ka ajaloolist informatsiooni. Uue avaliku informatsiooni väljatulemisel kohanevad aktsiate hinnad kohe. Puudub võimalus pidevaks lisakasumi teenimiseks lähtuvalt avalikkusele teadaolevate finantsaruannete põhjal tehtavatest fundamentaalanalüüsidest ja tehnilisest analüüsist. Kogu informatsioon, mida fundamentaalanalüüsi (finantsaruannete põhjal tehtav analüüs) ja tehnilise analüüsi teel saadakse kajastub juba aktsia hindades.
Kui tuleb positiivne info, siis aktsia hind koheselt tõuseb. Ei toimu aeglast ja sujuvat reageeringut, ega ka ülereageeringut, mille korral oleks võimalik teenida lisakasumit.
Fama leidis 1991 tehtud uurimuses, et arenenud finantsturge võib pidada efektiivseks ka pooltugevas vormis, kuna hinnamuutused leiavad aset 1 päeva jooksul. Seega avaliku info põhjal ei ole võimalik süstemaatiliselt lisakasumit teenida võetava süstemaatilise riski suhtes.
Efektiivse turu tugev vorm – selle vormi kohane turu efektiivsus tähendab seda, et turg kohandub koheselt ka avalikkusele mitteteadaoleva informatsiooniga. Ehk siis turuhindades kohandub koheselt ka konfidentsiaalne informatsioon. Tugevas vormis efektiivsel turul ei ole mingil viisil (ka konfidentsiaalset infot omades ) võimalik teenida süstemaatiliselt lisakasumit. Sisuliselt teeb turg juba sellise muutuse konfidentsiaalse informatsiooni põhjal, mille ta teeks ära pooltugeva vormi korral, kui info saaks teatavaks avalikkusele. Kui insideritel (omades konfidentsiaalset infot) õnnestub teenida oma tehingutelt pidevalt suuremat tulusust kui tavainvestoritel (professionaalsed investorid), siis turg ei ole tugevas vormis efektiivne.
Finantsturgude ja finantsinstitutsioonide roll Kontinentaal-euroopa ja Anglo-saksi majandusmudelis
Ameerika majandusmudeli arengule on aidanud kaasa ka portfelliinvesteeringute koondumine finantsinstitustioonide (investeerimisfondid, pensionifondid , investeerimispangad jne.) kätte, kes omavad ettevõtete üle kontrolli läbi kapitaliturgude. USAs aktsiaturust umbkaudu 50% oli 1996 aastal erinevate finantsinstitutsioonide käes, kes olid selgelt portfelliinvestorid ja olid huvitatud vaid aktsia tulususest börsil (Black 1998, lk.198).
Suurte institutsionaalsete ettevõtete esindajad on avalike börsiettevõtete nõukogudes. Investorite (pensionifindid, investeerimisfondid, kindlustusseltsid jne) poolt on tugev surve ettevõtete sularaha baasil arvutatud pikaajalisele tootlustele. See peab avalduma turul aktsia hinna muutuses. Kui ettevõtte aktsia hinna tootlus on madalam võrreldes oma konkurentidega (antud majandussektori aktsiaindeks) või turuindeksiga või siis sootuks negatiivne, sel juhul avaldatakse ettevõtte juhtkonnale tugevat survet või võetakse ettevõte juhtkond maha. Ameerika süsteemis eksisteerib tugev omanike (portfelliinvestori huvidega finantsinstitutsioonide) kontroll ja surve läbi kapitaliturgude ettevõtete üle.
Ameerika mudelis on suur võim majanduses suurtel pensionifondidel. Pensionifondid (suurim erainvesteerimiskapital) omavad suurt osa USA aktsiturust. Töötajad on paigutanud oma säästud pensionifondidesse ja elukindlustusseltsidesse, millised omavad suures koguses börsil noteeritud aktsiaid ja läbi selle on ka lihttöötajate huvitatus seotud ettevõtete aktsionäride väärtuse kasvuga, mis kajastub börsil.
Kui näiteks suur pensionifond sekkub ettevõtte tegevusse vahetades välja juhtkonna siis tähendab see seda, et teised investorid tõttavad juba selle ettevõtte aktsiad endale soetama . Uurimused on näidanud, et kui ettevõte aktsia tootlus oli alla S&P 500 indeksi tootluse ja kui suur pensionifond hakkas ettevõttesse investeerima või vahetas juhtkonna välja, siis see sai teistele investoritele ostusignaaliks ning ettevõtte aktsia hind tõusis turul oluliselt. Kui ettevõtte juhtkond ei suuda toime tulle aktsionäride rikkuse (aktsia väärtuse) tõstmisega, siis on ettevõttele ohuks asjaolu, et ta võib sattuda potensiaalsete ülevõetavate ettevõtete hulka, mille võivad rikkamad (suurema turukapitalisatsiooniga)