PANGANDUS I (FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID) (0)

Q: Mis on pärssinud võlakirjaturu arengut Eestis?

Vastus leiad õppematerjalist: PANGANDUS I (FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis on pärssinud võlakirjaturu arengut Eestis?

TARU ÜLIKOOL
MAJANDUSTEADUSKOND
RAHANDUSE JA ARVESTUSE INSTITUUT
PANGANDUS I
( FINANTSTURUD JA – INSTITUTSIOONID )
1. OSA
Autor: Andres Juhkam,
lektor
[email protected]
Sügis 2004
Finantsinstrumentide majanduslikud funktsioonid
1. Vabade vahendite ülekandmine- ressursside efektiivseks juhtimiseks säästjatelt finantseerimist vajavatele majandusüksustele ( aktsiad , võlakirjad)
2. Riskide juhtimine- majandustegevusega kaasnevate riskidele avatuse (investeerimisrisk, valuutarisk , intressimäärarisk, krediidirisk) juhtimiseks- tuletistehingud, optsioonid , forwardid, swapid.
Eraldi võiks veel käsitleda raha (kui finantsinstrument ) ja tema funktsioone: maksevahend , rikkuse säilitamise vahend ja rikkuse mõõtühik.
Finantsturud
Kauplemine finantsinstrumentidega – protsess, kus kaubeldakse finantsinstrumentidega, Finantsturud ühendavad olevikku ja tulevikku – võimaldades säästjatel konverteerida jooksev hetke sissetulek tulevasteks kulutusteks ja emitentidel vastupidi, konverteerida tulevased sissetulekud hetke kulutusteks.
Finantsturu funktsioonideks:

Finantsinstrumentide objektiivse hinna määramine

Likviidsuse tagamine instrumentidele

Tehingukulude- (vastaspoole leidmise ja informatsiooni töötlemise kulude) vähendamine

Kapitali kaasamise funktsioon

Läbi turugude toimib kontroll ettevõtete üle (Ameerika majandusmudelis).
Finantsturg jaguneb:
1. Instrumentide tähtaegade järgi:
Rahaturg - lühiajaliste, kuni 1 aastaste instrumentide turg
Kapitalituruks- pikemaajaliste instrumentide turg
2. Finantsinstrumendi elutsükli järgi:
Esmasturg ja järelturuks
3. Finantsinstrumendi liikide järgi:
Võlainstrumentide, omandiväärtpaberite, valuutaturg ja tuletisväärtpaberite turuks
4. Kauplemissüsteemi organisatsioonilise struktuuri alusel:
Turu börsivorm, mis jaguneb tellimusraamatu põhimõttel toimivaks turuks ja maaklerituruks
Turu börsiväline turg (OTC) – finantsinstitutsioonide vaheline turg
Trendid finantsturgudel:
Deregulatsioon on finantspiirangutest vabanemine (näiteks piirangutest loobumine tähtajalistele deposiitidele ja depositaarsete finantsvahendajatele intressimääradele, rahvusvahelistelt rahavoogudelt piirangute kaotamine). Esimene piirang vähendas pankade suutlikkust konkureerida finantsturgudega finantsvahendite kaasamisel.
Globaliseerumine – finantsinstitutsioonid ja turud rahvusvahelistuvad ning laiendavad oma haaret erinevatele turgudele. Suured firmad osalevad nii kodu kui ka rahvusvahelistel turgudel . Seda on toetanud tehnoloogia areng ja omakorda finantsturgude deregulatsioon.
Finantsturul toimub finantseerimine ehk finantskapitali liikumine majandusüksuste vahel 3 moel:
Otsene finantseerimine - rahad liiguvad otse lõplikult investorilt lõplikule emitendile , ilma vahendajateta: laen , kinnine väärtpaberiemissioon. Finantsvahendaja teenust ei kasutata (v.a. konsultatsioon ja nõustamine)
Poolotsene finantseerimine- selles finantseerimisskeemis kasutatakse investori ja emitendi kokkuviimisel mitte-emiteeriva vahendaja (maakleri, investeerimispank korraldab emitendi emissiooni) abi. Tema teenib vahendamise pealt vaid teenustasu ja mingeid finantsriske otseselt ei võta. Finantsriskid (intressimäära, krediidi, valuuta , likviidsusrisk) jaotatakse ära emitendi ja finantseerija vahel vastavalt finantsinstrumendi olemusele.
Kaudne finantseerimine- toimub emiteeriva finantsvahendaja kaudu: pank , kindlustusselts, pensionifond , krediidiühistud. Finantseerimine toimub vahendaja vastutusel ja vahendaja osaleb finantsriskide juhtimisel omal vastutusel. Vahendaja on lepingulisestes suhetes nii säästja kui ka emitendiga ja need lepingulised suhted pole samadel tingimustel (erinevad intress , valuuta, raha tähtaeg). Seega toob kaudne finantsvahendamine kaasa vahendaja jaoks finantsriskid, millede juhtimise edukusest sõltub finantsvahendaja edukus ja usaldusväärsus. See eeldab professionaalset töötajaskonda ja suutlikkust ette näha finantstingimuste muutusi, riske ja viimaseid juhtida.
Finantsteenuste pakkumises konkureerivad ühelt poolt finantsturud (millel tegutsevad investeerimispangad) ja teiselt poolt depositaarsed finantsasutused ( kommertspangad ). Finantsteenuste pakkumises on mõlemal omad eelised:

Finantsturud (millel tegutsevad mittedepositaarsed finantsvahendajad, näiteks investeerimispangad). Finantsturgude konkurentsieelis on standardiseeritud toodete pakkumine, mis võimaldab turu paremat läbipaistvust, toodete likviidsust, toodete hinna objektiivset kujunemist turul.

Kommertspankade eeliseks on mittestandartsete finantstoodete pakkumine vastavalt kliendi vajadustele, samuti pakutakse väikese käibega tooteid ning uusi tooteid.
Seega konkureerib investeerimispanganduse finantstoodete pakkumises kommertspangandusega.
Finantsturgude teooriad
Mulliteooria (bubble theory)
Teooria eeldab, et investorid ei ole ratsionaalsed (ei langetata investeerimisotsuseid ettevõtete kohta käiva info baasil). Teooria sobib turuanomaaliate seletamiseks. Selle teooria alusel ei väljenda väärtpaberite hinnad alati nende tegelikku väärtust. Aegajalt tekkib börsil nn. mull, mis võib lõhkeda. Mullid võivad tekkida siis kui investorid pimesi järgivad nn. turuiidolite käitumist ja nende avaldatud seisukohti. Selle tulemusena kaugenetakse reaalsusest. Mullid on üldiselt lühiajalised turuanomaaliad.
Börsikrahhid on üks nähtus, millede seletamisega efektiivse turu teooria ei saa hakkama, sest viimane kinnitab, et aktsia hinnad peegeldavad alati aktsia tegelikku väärtust. Ilma informatsioonita kiirete hinnaliikumiste seletamisega tuleb toime paremini mulliteooria. Erinevalt efektiivse turu teooriast võtab mulliteooria arvesse ka psühholoogilisi tegureid, mis investorite otsuseid ja käitumist mõjutavad. Tihti võetaks soovitut tegelikkuse pähe ja kiputakse ülehindama teatud informatsiooni – tekkib mull. Aktsiate hinnad tõusevad põhjendamatult üle reaalse väärtuse. Mull võib aga hiljem lõhkeda. Mulliteooria väidab, et turud kalduvad tasakaaluseisundist kas ühele või teisele poole ja finantsturud ise mõjutavad sündmusi, mida oodatakse . Spekulatiivseid mulle põhjendatakse ka nn. viimase rumala ootamise teooria abil ( greater fool theory) – investor on nõus spekuleerima aktsiaga ükskõik milliselt hinnatasemelt, kui on loota , et keegi ostab veel kõrgemalt tasemelt temalt selle aktsia hiljem ära – pole oluline, mis on aktsia põhjendatud hind. Mulli võimendab veelgi finantsvõimendus (odava raha pakkumine) ja eufooria tekkinud kasumitest.
Efektiivse turu teooria
Turgude efektiivsus väljendab turu kvaliteeti kajastada emitentide kohta käivat olulist informatsiooni aktsia hindades. Eeldatakse, et investorid on ratsionaalsed. Aktsia hinnad turul väljendavad koheselt info laekumisel kogu aktsiate kohta laekuvat informatsiooni. Teooria väidab, aktsia hinna muutused on juhuslikud (random walk ). Kuna aktsia hind hälbib ümber oma keskmise tulususe, siis tõenäosus, et aktsia on üle või alahinnatud on võrdne. Efektiivse turu teooria kohaselt reageerivad aktsiate hinnad koheselt uuele informatsioonile, see ongi põhjus miks ühelgi investoril ei õnnestu teenida keskmisest kõrgemat kasumit, kui ta ei aktsepteeri kõrgemat riski.
Efektiivse turu teooria väidab, et efektiivsel turul reageerivad hinnad kohe uuele informatsioonile, mistõttu ühelgi investoril ei õnnestu teadlikult ja pidevalt keskmisest suuremat riski võtmata teenida keskmisest suuremat kasumit. Igal investoril on küll vahetevahel lootust olla esimene, kes uudisele reageerib ning ekstrakasumi teenib, kuid ekstrakasumit ei saa teenida pidevalt üks investor.
Kui aktsiad on õieti hinnatud siis aktsiainvesteering võimaldab teenida vaid normaalset tulusust võetava tururiski (süstemaatilise riski suhtes) suhtes. Nimetatud käsitlusel põhineb ka investori oodatava tulunormi arvutamine läbi finantsvarade hindamise mudeli ( CAPM ), kus investorit premeeritakse lisatulususega võetava süstemaatilise riski eest.
Efektiivsete kapitaliturgude tagamiseks on vajalikud teatud eeldused:
1. Piisavalt suur hulk spekulatiivseid investoreid, kelledel kõigil on eesmärk teenida spekulatiivset ekstrakasumit.
2. Piisavalt suur käive
3. Informatsioon liigub kindlaid kanaleid pidi (n. börsi infosüsteem)
4. Investorid on ratsionaalsed
5. Täieliku konkurentsi eeldus – maksumäärade ja tehingukulude erinevuste puudumine turuosaliste vahel.
Efektiivse turu kohta tehtud uuringud on kinnitanud, et arenenud finantsturud on vähemalt nõrgalt või siis pooltugevalt efektiivsed. Mõned turud on efektiivsed vaid teatud investorite lõikes, mis tuleneb erinevustest tehingukuludes, maksumäärades ja informatsiooni kättesaadavuses.
Efektiivsete turgude vormid:
Eristatakse 3 erinevat aktsiaturgude infoga kohanemise taset.
Efektiivse turu nõrk vorm: Enamlevinud seisukohtade kohaselt peegeldavad turuhinnad kogu informatsiooni selle kohta, kuidas väärtpaber on seni ajalooliselt turul käitunud. Turuhinnad kajastavad kogu ajaloolist informatsiooni. Seega investeerimisstrateegiad, mis kasutavad vaid ajaloolist informatsiooni, ei võimalda investoril teenida lisakasumit võrreldes aktsia osta-hoia strateegiaga (siia alla kuuluvad kõik tehnilise analüüsi meetodid).
Kui hinnad ei eksleks juhuslikult siis on võimalik leida kauplemismustreid, millega teenida lisakasumit.
Efektiivse turu pooltugev vorm – Aktsiate hinnad peegeldavad kogu avalikku ettevõtete kohata käivat informatsiooni ja ka ajaloolist informatsiooni. Uue avaliku informatsiooni väljatulemisel kohanevad aktsiate hinnad kohe. Puudub võimalus pidevaks lisakasumi teenimiseks lähtuvalt avalikkusele teadaolevate finantsaruannete põhjal tehtavatest fundamentaalanalüüsidest ja tehnilisest analüüsist. Kogu informatsioon, mida fundamentaalanalüüsi (finantsaruannete põhjal tehtav analüüs) ja tehnilise analüüsi teel saadakse kajastub juba aktsia hindades.
Kui tuleb positiivne info, siis aktsia hind koheselt tõuseb. Ei toimu aeglast ja sujuvat reageeringut, ega ka ülereageeringut, mille korral oleks võimalik teenida lisakasumit.
Fama leidis 1991 tehtud uurimuses, et arenenud finantsturge võib pidada efektiivseks ka pooltugevas vormis, kuna hinnamuutused leiavad aset 1 päeva jooksul. Seega avaliku info põhjal ei ole võimalik süstemaatiliselt lisakasumit teenida võetava süstemaatilise riski suhtes.
Efektiivse turu tugev vorm – selle vormi kohane turu efektiivsus tähendab seda, et turg kohandub koheselt ka avalikkusele mitteteadaoleva informatsiooniga. Ehk siis turuhindades kohandub koheselt ka konfidentsiaalne informatsioon. Tugevas vormis efektiivsel turul ei ole mingil viisil (ka konfidentsiaalset infot omades ) võimalik teenida süstemaatiliselt lisakasumit. Sisuliselt teeb turg juba sellise muutuse konfidentsiaalse informatsiooni põhjal, mille ta teeks ära pooltugeva vormi korral, kui info saaks teatavaks avalikkusele. Kui insideritel (omades konfidentsiaalset infot) õnnestub teenida oma tehingutelt pidevalt suuremat tulusust kui tavainvestoritel (professionaalsed investorid), siis turg ei ole tugevas vormis efektiivne.
Finantsturgude ja finantsinstitutsioonide roll Kontinentaal-euroopa ja Anglo-saksi majandusmudelis
Ameerika majandusmudeli arengule on aidanud kaasa ka portfelliinvesteeringute koondumine finantsinstitustioonide (investeerimisfondid, pensionifondid , investeerimispangad jne.) kätte, kes omavad ettevõtete üle kontrolli läbi kapitaliturgude. USAs aktsiaturust umbkaudu 50% oli 1996 aastal erinevate finantsinstitutsioonide käes, kes olid selgelt portfelliinvestorid ja olid huvitatud vaid aktsia tulususest börsil (Black 1998, lk.198).
Suurte institutsionaalsete ettevõtete esindajad on avalike börsiettevõtete nõukogudes. Investorite (pensionifindid, investeerimisfondid, kindlustusseltsid jne) poolt on tugev surve ettevõtete sularaha baasil arvutatud pikaajalisele tootlustele. See peab avalduma turul aktsia hinna muutuses. Kui ettevõtte aktsia hinna tootlus on madalam võrreldes oma konkurentidega (antud majandussektori aktsiaindeks) või turuindeksiga või siis sootuks negatiivne, sel juhul avaldatakse ettevõtte juhtkonnale tugevat survet või võetakse ettevõte juhtkond maha. Ameerika süsteemis eksisteerib tugev omanike (portfelliinvestori huvidega finantsinstitutsioonide) kontroll ja surve läbi kapitaliturgude ettevõtete üle.
Ameerika mudelis on suur võim majanduses suurtel pensionifondidel. Pensionifondid (suurim erainvesteerimiskapital) omavad suurt osa USA aktsiturust. Töötajad on paigutanud oma säästud pensionifondidesse ja elukindlustusseltsidesse, millised omavad suures koguses börsil noteeritud aktsiaid ja läbi selle on ka lihttöötajate huvitatus seotud ettevõtete aktsionäride väärtuse kasvuga, mis kajastub börsil.
Kui näiteks suur pensionifond sekkub ettevõtte tegevusse vahetades välja juhtkonna siis tähendab see seda, et teised investorid tõttavad juba selle ettevõtte aktsiad endale soetama . Uurimused on näidanud, et kui ettevõte aktsia tootlus oli alla S&P 500 indeksi tootluse ja kui suur pensionifond hakkas ettevõttesse investeerima või vahetas juhtkonna välja, siis see sai teistele investoritele ostusignaaliks ning ettevõtte aktsia hind tõusis turul oluliselt. Kui ettevõtte juhtkond ei suuda toime tulle aktsionäride rikkuse (aktsia väärtuse) tõstmisega, siis on ettevõttele ohuks asjaolu, et ta võib sattuda potensiaalsete ülevõetavate ettevõtete hulka, mille võivad rikkamad (suurema turukapitalisatsiooniga) ja paremini juhitud ettevõtted (k.a. konkurendid) omandada. Ülevõetava ettevõte juhtkond võib jääda töötuks. See motiveerib neid veelgi pingutama aktsi hinda tõstma.
USA mudel eeldab ettevõtte aktiivset suhtlust omanikega ning potensiaalsete investoritega, kus antakase teada oma strateegilistest plaanidest ning meetoditest, kuidas nendeni jõuda. Ettevõtetes on loodud aktiivselt tegutsevad investorsuhete (IR) osakonnad.
USAs on peamiseks lühiajaliseks krediidi vormiks lühiajalised kommertspaberid millega kaubeldaks turgudel. Kui ettevõtte soovib hankida kapitali teostab ta sel juhul võlakirja või aktsia emissiooni kapitaliturgudel. Pankade finantseerimise osakaal on Ameerikas minimaalne.
Majanduste globaliseerumise, portfelliinvesteeringute institutsionaliseerumise, kapitali mobiilsuse ja infotehnoloogia arengu tingimustes leiab Ameerika tüüpi korporatiivse kontrolli mudel enam kasutamist viimastel aastatel ka teistes riikides Euroopas ning Jaapanis . Võim majanduses koondub üha enam ja enam institutsionaalsete ja professionaalsete portfelliinvestorite kätte. Eriti kiiresti on aktsiaturu kontrollimudelile olnud vastuvõtlik Suurbritannia (UK) majandus Euroopas, mis on muutnud avalike börsiettevõtete juhtimiseesmärke ja põhimõtteid. Kui UK s moodustab aktsiaturu kogukapitalisatsioon 124% SKPst siis Euroopas on see seni olnud keskmiselt 44% ning Jaapanis ja Saksamaal 30% juures (1998 a). USAs oli see 1996 aastal 94%, kuid nüüd on see samuti üle 100%, kuna börs on viimase 3 aastaga kasvanud oluliselt kiiremini kui SKP. Näiteks kui tuumikinvestorite (üle 50% aktsiate arvust) osakaal aktsiaturu kogukapitalisatsioonist moodustas Itaalis 60% siis nimetatud arv oli UKs ja USAs oli 5% ümber 1996 aastal (Black 1998, 215-230). See näitab et ettevõtetes puudub 1 suur tuumikinvestor, vaid ettevõtet kontrollitakse kapitalitugude kaudu suurte institutsionaalsete investorite poolt, kellede esindajad kuuluvad ettevõtte nõukogudesse. Nõukogud valivad tegevjuhtkonna ja kontrollivad aktsionäride eesmärkide elluviimist ettevõttes läbi starteegiliste otsuste langetamise.
Üheks Ameerika mudeli leviku põhjuseks on samuti asjaolu, et paljud Euroopa suurfirmad on end noteerinud USA aktsibörsil või Londoni aktsibörsil, kus tuleb tahes tahtmata arvestada Ameerika mudelile kohase investorite suhtumisega ja peavad selle tulemusena kujundama oma juhtimiseesmärgid ja strateegiad. Seda selleks et konkurentsis püsida kapitali hankimisel ning kindlustamaks, et mõni konkurent ettevõtet teid üle ei võtaks. USA mudelis ettevõtete ülevõtmised on ülimalt levinud, erinevalt Euroopa mudelist. Uurimused on näidanud, et eriti suurde ülevõtmise ohtu jäävad finantsraskustes olevad ja ilma selge tulevikustrateegiata ettevõtted, millede eduka restruktureerimise tulmusena oleks võimalik luua omandavale ettevõttele olulist lisandväärtust (Damodaran 1999, . http://www.stern.nyu.edu/~adamodar/ ).
Suhetel põhinev finantssüsteem on hakanud taandua turgudel põhineva finantssüsteemi ees. Standardiseeritud finantstoodete hinnad ja instrumentide (raha, derivatiivide kui ka kapitaliturgude instrumendid) hinnad kujunevad turgudel. Hinnakujundus ei sõltu isiklikest suhetest. Finantssuhted on muutunud transparentsemateks ja ananüümsemateks. Finantsvahendustegevus on muutunud efetiivsemaks ja kiiremaks. Konkurents on tugevnenud vahendajate vahel.
Mis on olnud liikumapanevaks jõuks USA finantssüsteemi mudeli arengule:
Suurte institutsionaalsete rahakogumite teke alates 50ndatest aastatest , mille eesmärgiks on aktsiatootlus (pensionifondid, kindlustusseltsid ja investeerimisfondid). Oli vaja ju kuhugi seda raha investeerida. 50 ndate algul omasid vaid 5% majapidamisi aktsiaid või omasid neid kaudselt läbi fondide. 50-nadtel tuli aktsiaportfelli juhtimise teooriad (Markowitzi teooria). Institutsionaalsetel investoritel on teened ka USA majanduses toimunud muutustel nagu: ettevõtete kontroll, ettevõtete restruktureerimine ehk kokkuvõtlikult kapitali efektiivne kasutamine eesmärgiga maksimeerida aktsia hinda.
E

Kapitaliturud ja rahaturud

nne 1929 aastal alanud Suurt Depressiooni oli USAs samuti panganduskeskne majandusmudel , mis sarnanes tänapäeva kontinentaal-euroopa majandusmudelile.
Pangad
Tänapäevane finantsvahenduse mudel:
Raha ja Kapitaliturd

Riskiturud

NB! Kommertspangad aktsiaturul ei tegutse.
Kui Ameerikas kommertspankade varade osakaal kõikidest finantsvaradest moodustas 50ndatel 55% siis 1999 oli see osatähtsus kahanenud 20%-le (deposiitide osakaal kõikidest finantsinstrumentidest).
Ameerikaliku mudeli levimisele teistesse riikidesse on kaasa aidanud ka rahvusvahelise finantsvahenduse konkurentsi elavnemine . Rahavoogude liikumist ei takistata (deregulatsioon). Kuni 30ndate aastateni sarnanes USA finantssüsteemi mudel kontinentaal-euroopa tänapäevase mudeliga, Suured pangad olid peamised rahapakkujad. Pangad olid tihedates suhetes oma klientidega ja tihtilugu kontrollisid neid ( keiretsu Jaapanis). Pangad andsid deposiitide alusel oma klientidele laene ja korraldasid võlakirjaemissioone ja aktsiaemissioone oma korporatiivsetele klientidele. Pangad olid seega rahavoogude keskpunktis .
33`aasta Glass -Steagall seadusega lahutati ka investeerimispangandus ja jaepangandus. Kuna Suure Depressiooni ajal kukkus suur osa pangandusest kokku. Pangad olid siiski omanud oma klientide aktsiaid suures osas. Sellel sammul oli oluline mõju hilisema USA majandusmudeli institutsionaalse korraldatuse kujunemisele ja finantsturgude kesksuse kujunemisele. USA majanduspoliitika on alates 30ndatest püüdnud hoida finantsvõimu eraldi tööstusettevõtetest, vältimaks majandusraskuste korral majanduse üldist kollapsit. See soodustas investeerimispanganduse arengut ja sealset konkurentsi. See on olnud aluseks ka riskijuhtimise arengule, kuna kapitaliturgude suur osakaal on loonud tururiskid, mida on vaja olnud juhtida. Erinevalt Panganduskesksest finantsmudelist Jaapanis ja Saksamaal, kus finantsturgudel toimuv oli rahavoogude vahendamise (finantsvahenduse) seisukohalt teisejärguline.
Pangad ei ole olnud finantsinfrastruktuuride innukad arendajad, sest nende roll sellega väheneks – sama põhimõte kehtib ka tänapäeval.
Seega arenes Ameerikas kiirest otsene ja poolotsene finantsvahendustegevus. Kujunesid likviidsed raha ja kapitaliturud, milledel pangad otseselt riske ei võtnud – see viis isiklikel suhetel põhineva panganduskeskse finantssüsteemi muutumisele standardiseerituks finantstoodete ja transparentseks turukeskseks finantssüsteemiks (commoditisation of finance ), kus kõik turul tegutsevad institutsioonid olid võrdsed. Enne määras laenu hinna pankur , nüüd turg (nõudluse ja pakkumise vahekord ). Kaubeldi standardiseeritud finantstoodetega, mille hinna kujundas nõudluse ja pakkumise tulemusena turg.
Transaparentsus võimaldas klientidel võrrelda erinavaid finantstooteid ja valida enda jaoks parim nende seast ja see suurendas omakorda konkurentsi.
Panganduskeskse süsteemi miinus on ka insiderlus turgudel, kuna pankadel on parem ligipääs võrreldes teiste investoritega ettevõtet puudutavale strateegilisele infole (nn. relationship finance). Insiderlus peletab ka teisi investoreid turult minema. Loob soodsa pinnase väheefektiivseks turuks. Finantsturgude keskses mudelis on kõik investorid võrdsed ja nende huvid on sarnased (commoditised finance).
Kontinentaal-euroopa ja Jaapani majandusmudel
Euroopa ja Jaapani süsteemi võib nimetada lühidalt panganduskeskseks majandusmudeliks. Euroopa süsteemis ei ole juhtkond pühendunud ainult ettevõtte aktsionäride rikkuse maksimeerimisele. Vähestes ettevõtetes oli teadvustatud ettevõtte peamise eesmärgina aktsionäri rikkuse maksimeerimine . Ettevõtted oma juhtimuslikkes strateegilistes otsustes ei arvesta vaid aktsionäri rikkuse suurendamise kriteeriumiga. Ettevõtte strateegiaid ei kujundata vaid lähtuvalt omanike vara väärtuse suurendamise motiivist. Seda põhjendatakse asjaoluga, et aktsiaturud ei ole efektiivsed ning seetõttu ei ole arukas hinnata ettevõtte juhtkonna tegevust ainuüksi aktsia hinna tulususe järgi. Ettevõtetele asetati ka muid sotsiaalseid eesmärke – tööhõive tgamine, palgatase, konserni või grupi sisene stabiilsus, emapanga tegevuse edukus, emapanga intressitulude eest hoolitsemine, jne. Seda majandusmudelit on isaloomustatud ka kui nn. stakeholder mudelit (Copeland 1996, lk. 3-30). Ettevõtte peab looma väärtust, mis kuulub jaotamisele sotsiaalse kompromissina kõikide ettevõttega seotud osapoolte vahel (töötajad, pank, omanikud , hankijad , kliendid, ametiühingud, valitsus, kindlustusseltsid). Ei tohi eelistada vaid aktsionäride huve. Leitakse, et ettevõtetel on kanda ka laiemaid sotsiaalseid kohustusi või kohustusi kontserni ees, kuhu ta kuulub. Analoogiliselt mõeldi USAs 60ndatel, mil leiti, et ettevõtted ja suurkorporatsioonid ei tohi teenida ainuüksi omanike huve, vaid neil on ka teatud sotsiaalne vastutus (Reich 1997, lk. 53-58).
Näiteks Saksamaal on ettevõtte nõukogudes esindatud olnud ka töötajate ja pankade (kreeditorina) esindajad. Töötajatel on seega suurem otsustusõigus ettevõtte juhtimisprotsessis kui USA süsteemis. See on välistanud töötajate kohese ja suurearvulise vallandamise. Jaapanis on jälle kontserni emapankade (peamise kreeditori ja omaniku) esindajad ettevõtete nõukogudes.
Teine erinevus kontinentaal-euroopa süsteemis on ettevõtte finantseerimisallikates (suhe finantsturgudega):
Saksamaal ja Jaapanis on fianantsserimisallikad pärit peamiselt pankadest, mitte raha- ja kapitaliturgudelt. Euroopas ja Jaapanis on olnud kaduvväike turgudel kaubeldavate kommertspaberite ja võlakirjade osakaal ettevõtete finanatsserimises. Uute investeeringute finantseerimist taotletakse enamasti ettevõtte emapangalt, kes on antud ettevõttes oluline aktsionär. Seega kapitali- ja rahaturgude osatähtsus finantsvahenduses on olnud väike. See on ka põhjus, miks euroopa ja eriti Jaapani kapitaliturd olid väheefektiivsemad ja vähelikviidsemad kui USA kapitaliturud. Neil ei olnud täita sellist rolli majanduses kui USAs. Suuremad ettevõtted on koondunud pankade juurde, milledelt saadakse vajadusel finantseerimist (Black 1998, lk. 215-220).
Saksamaal oli kuni 1996 aastani, mil privatiseeriti Deutsche Telecom omasid vähem kui 6% elanikest aktsiaid ja Prantsusmaal oli see arv 10%. Elanikkond üldiselt vältis seniajani aktsiatesse investeerimist. Eelistati hoida sääste hoiustena pangas. Aktsiaturust viiendik kuulus strateegiliste investeeringute eesmärgil pankadele ja kindlustusettevõtetele, kelle esindajad on ettevõtete juhtkondades. Otseselt sekkutakse vaid siis ettevõtte juhtimisse, kui panga laenud sattuvad ohtu. Aktsia hinnale seni suurt tähelepanu ei ole osutatud, kuna ettevõtte osaline omamine kandis mitte portfelliinvesteeringute vaid majanduse strateegilise kontrolli funktsiooni. Eesmärgiks Jaapani ajandusmudelis ei olnud see, et ühel ettevõttel hästi läheks vaid see et kogu kontsernilt hästi läheks. Sakasmaal Deutche Bank omab 25% Daimler- Benz `ist. See pärineb juba 20ndatest aastatest. Sakasmaal 40% aktsiaturust on nn. free float, mida omavad institutsionaalsed investorid ja milledega kaubeldakse börsil.
Jaapani süsteemi nimetatakse ka ring-omandussüsteemiks, kus pangad on aktsionärid ettevõtetes ja need omakorda omavad oma emapanga aktsiaid. See on ka põhjus miks Aasia finantskriis mõjutas raskelt Aasia pangandust – grupi sisesed ettevõtted läksid pankrotti, mis pani löögi alla nii emapanga laenud kui ka omandatud aktsiad. Pangad meenutasid pigem suurkorporatsioonide holding -firmasid. Jaapanis liigutati rahasid süsteemi siseselt ja ei tehtud eriti tegemist finantsturgude ja börsiga.
Jaapanis kontsern rõhutatas gruppi kuuluvate ettevõttete kui terviku väärtuse loomist läbi kvantitatiivse arengu ja kasvu. See lõi juurde uusi töökohti läbi uute investeeringute, mis võimaldas teenida samuti emapangale intressitulu ja komisjonitasusi ja uusi investeeringuid gruppi kuuluvatele investeerimisfondidele ja elukindlustusseltsidele aga ei arvestatud ettevõtte aktsionäride huve (aktsia hinna kasvuga). Aktsiaid omati vaid grupi sisese võrgustiku loomiseks, mis pidi tekitama majandusliku ja finantsilise stabiilsuse ja tugeva grupi sisese kontrolli. Seega ettevõtete poolt loodav rikkus kuulus laialijagamisele grupi liikmete vahel. Uusi projekte finantseeriti süsteemi sisestest allikatest (panga laen , elukindlustusselts ostis ettevõtte aktsiate uusemisiooni). Seega laenu anti sageli mitte majanduslikel, vaid strateegilistel eesmärkidel. Elukindlustusseltsid said preemiaid jälle oma süsteemi töötajatelt jne. Süsteemis siseselt hoiti oma töötajaid - palgad ja pensionid olid kõrged kontsernis pikaajalist karjääri teinud töötajatel. Juhtimisotsuste langetamisel ettevõtetes olid olulised käibe kasv ja varade kasv, mitte niivõrd efektiivsuse näitajad, mis oleks loonud rikkust aktsionäride jaoks.
Suurettevõtete käes on samuti 25% Jaapani aktsituru kapitalisatsioonist, mis sisaldas endas peamiselt oma emapanga aktsiaid ja emapank ning selle ümber koondunud finantskonsern omab omakorda antud ettevõttes kontrolli – seda nimetatakse ka mochiai või keiretsu süsteemiks. Pangaaktsiad moodustasid 20% kogu aktsiaturu kogukapitalisatsioonist. See muutis Japani aktsiaturgu välisinvestorite jaoks veelgi ebaatraktiivsemaks. Ei olnud just eriti atraktiivne soetada börsilt ettevõtte aktsiat, mida juhiti teiste ettevõttega seotud osapoolte (grupi) huvides.
On esinenud olukordi, kus Jaapani väikeaktsionärid on andnud ettevõtte juhtkonda 1000 ndeid kordi kohtusse väikeaktsionäride huvidega mittearvestamise pärast oma juhtimisotsuste langetamisel ja see on viinud isegi praktikani, kus ettevõtte juhtkond kindlustab end kindlustusettevõtetes kohtukahjude vastu (Economist ,november 1999).
Jaapani panganduskeskses süsteemis hoitakse seega aktsiad pankade poolt korporatiivse kontrolli säilitamiseks, mitte aga aktiivseks kauplemiseks börsil ja tulu saamiseks aktsia hinna kasvult (nagu portfelliinvestorid oleks seda soovinud). Seetõttu on Jaapani aktsiaturud on olnud välisinvestoritele ja teistele portfelliinvestoritele kuni tänase päevani ka suhteliselt mitteatraktiivsed. Samuti soovitakse ring-omanduse süsteemiga kaitsta Jaapani korporatsioone välisinvestorite poolsete ülevõtmiste ja ühendamiste eest. Sooviti, et suurkorporatsioonide kontroll kuulub väikse arvu emapankade ja need omakorda väheste perekondade kätte. Nii püütakse end kaitsta väliskapitali sissetulemise eest. Vaid väike hulk aktsiaid on väikeinvestorite käes, kes siis nendega börsil loiult kauplevad. Kui ettevõtte vajab uue projekti jaoks kapitali, siis küsib ta seda oma emapangalt, mis on viinud ettevõtted suure finantsvõimenduseni. Peamine väliskapital Jaapanisse on tulnud laenude vormis läbi pankade.
Turgude rahvusvahelistumine ja ameerika majandusmudeli pealetung on nõudnud ettevõtte juhtimisväärtushinnangute muutumist, aktsionäri rikkuse maksimeerimise prioriteetsuse suunas. Olukorda hakanud muutuma nii Euroopas kui ka Jaapanis – suurenenud on finantsturgude osakaal ettevõtete finantseerimises, väliskapitali on juurde tulnud olulisel määral, ettevõtted on hakanud emiteerima aktiivsemalt kapitaliturgudel omi aktsiaid ja võlakirju. Kapitali- ja rahaturud on muutunud aktiivsemateks ja likviidsemateks. Ettevõtted on asunud koondama omi töötajaid efektiivsuse suurendamiseks ja tulususe tõstmiseks. On toimunud suured pankade ühinemised, valitsus on toetanud pankasid omapoolselt suurte rahasüstide ja riiklike garantiidega väljumaks rahanduskriisist.
Väliskorporatsioonid on hakanud omandama olulisi strateegilisi aktsiapakke Jaapani majanduse “lipulaevades” (Renault omandas 37% Nissanist, Ford omandas Mazda ). Parandamaks aktsiatootlust on ettevõtted hakanud kokku ostma omi aktsiaid kapitali struktuuri optimeerimiseks. Samuti on tehtud algust kontsernide restruktureerimisega – ühinemised ja ülevõtmised on muutunud igapäevasteks. Müüakse maha negatiivset lisandväärtust loovaid ettevõtteid ja omandatakse uusi ettevõtteid. Tõstetakse ettevõtete tegevuse efektiivsust ja tulusust eesmärgiga tõsta aktsionäride rikkust. Suurenenud on finantsturgude osakaal (institutsionaalsed investorid) ettevõtete tegevuse juhtimisel. Pangad on hakanud müüma omi osalusi ettevõtetes tugudele. Sarnane trend on maad võtnud ka Euroopas. Seega on viimastel aastatel Jaapan ja Euroopa liikumas ameerikaliku majandusmudeli poole ja sellest tulenevate juhtimispõhimõtete poole.
Rõhku on hakatud panema enam investorsuhete (IR) alasele tegevusele ettevõtetes. Ettevõtted on muutunud finantsturgudele avatumateks ja transaparentsemateks. Suureneb investorite surve ettevõtete tulususele ja efektiivsusele ning aktsionäride huvisid on hakatud väärtuse jagamise protsessis seadma esiplaanile. Investoritele antakse jooksvalt teda ettevõtte väärtuse loomisest (value communication) ja plaanidest tuleviku suhtes väärtuse loomisel.
Eestis ei ole seni välja kujunenud selgepiiriliselt ühte ülalkirjeldatud majandusmudelit. Teatud iseloomulikud jooned viitavad ameerikalikule anglo-saksi majandusmudelile ja mõningad momendid osutavad kontinentaal-euroopalikule majandusmudelile. Eestis pikemaajalises perspektiivis on siiski selge suund anglo-saksi majandusmudeli suunas arvestades ülemaailmseid trende ja trende Skandinaavias.
Toome allolevas tabelis kokkuvõtlikkult ära erinevate majandusmudelite võrdluse.
MAJANDUSMUDELITE VÕRDLUS
Kontinentaal-euroopa majandusmudel
Anglo-saksi majandusmudel
Kontroll ettevõtete
üle

Kommertspangad ja Jaapanis keiretsud

Finantsturud (aktsia- ja võlakirjaturud)
Ettevõtte tegutsemise eesmärk
Ettevõtte poolt loodav väärtus jaotatakse kompromissina kreeditoride, töötajate ja omanike vahel
Aktsionäride väärtuse maksimeerimine
Ettevõtte peamised finantseerimisallikad
Kommertspangad
Finantsturud
Väikeaktsionäride kaitse
halb
Hea
Finantstoodete hindade kujunemine
Määrab kommertspank
Turul, mis konkureerib pankade poolt pakutavate toodetega
Aktsionäride struktuur
Vähem hajutatud ehk tuumikinvestoritel on suur osatähtsus
Hajutatud erinevate portfelliinvestorite vahel
Tasustamispoliitika
ettevõtetes
Põhipalk + preemia kasumist
Aktsia optsioonid, töötajateaktsiad, põhipalga osa väike
Investorsuhted
väheaktiivsed
Aktiivsed
Mudeli põhjendus
Finantsturud ei ole efektiivsed ja ettevõte peab täitma ka muid sotsiaalseid eesmärke
Turud on efektiivsed ja aktiivsed
Eestis ei ole seni välja kujunenud selgepiiriliselt ühte ülalkirjeldatud majandusmudelit. Mõningad iseloomulikud jooned viitavad Anglo-saksi majandusmudelile, kuid enamus viitab siiski Kontinentaal-euroopalikule majandusmudelile.
Mis asjaolud viitavad liikumisele turgudekeskse majandusmudeli poole Eestis:
Asjaolu, et kommertspangad püüavad väljuda põhitegevusega mitteseotud tegevustest, müües ettevõtteid, mis on neile jäänud enamasti läbi makseraskustesse sattunud ettevõtete krediteerimise, viitab enam liikumisele ameerikaliku majandusmudeli poole. Eesti kommertspankade eesmärk on tegeleda võimalikult efektiivselt oma põhitegevusega ehk jaepanganduse, investeerimispanganduse ja elukindlustusega, milles neil on konkurentsieelis ja seda võimalikult efektiivselt ja tulusalt.
Ettevõtete tegevust kontrollivad välismaised strateegilised investorid, kes on noteeritud aktsiabörsil.
Järgnevalt käsitleme asjaolusid, mis viitavad Eesti sarnanemisele Kontinentaal-euroopa majandusmudelile.
Paljud ettevõtted on Eestis HEX Tallinalt lahkunud (Eesti Ühispank, Sampo Pank, Eesti Näitused, ESS, jne.). Eestis aktsiabörsi tähtusus finantsvahenduses ja ettevõtete tegevuse kontrollimisel on marginaalne. HEX Tallinn ei täida emitentide jaoks kõiki ülesandid mida ta peaks täitma ega ole ka piisavalt atraktiivne aktsiainvestoritele (väikeaktsionäridele). Seega ei suuda finantsturud Eestis täita veel seni oma funktsiooni finantsvahenduses ning seetõttu usaldatakse enam finantsvahendajana pikema arengu läbi teinud pangandussektorit.
Aktsiaturu rolli marginaalsust Eesti majanduses ilmestab ka näitaja nagu aktsiaturu kogukapitalisatsioon SKP suhtes, mis on kõrge aktsiaturu kultuuriga riikidest (Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Rootsi ja Soome) 5 korda väiksem. Eestis on see näitaja autori hinnangul vaid 37-38%.
Peamised finantseerimisallikad on eelkõige ettevõtete jaoks pangalaenud. Vähe on emiteeritud korporatiivseid võlakirju. Samuti on üliharva emiteeritud avalikult uusi aktsiaid. Tehingud on toimunud enamasti suunatult kindlatele investoritele.
Vaid vähesed börsiettevõtted on seadnud ametlikult eesmärgiks aktsionäride vara väärtuse maksimeerimist. Paljudel juhtudel on jäetud ettevõtte tegevuse mission täpsemalt sõnastamata.
Eesti börsiettevõtete puhul on enamus ettevõtetes 1-3 suuremat tuumikinvestorit, kes sisuliselt kontrollivad ettevõtte tegevust. Nn. Aktsiate free float on hinnanguliselt 15-25% aktsiatest. Aktsiaomanduse konsentratsiooniga kaasneb võimalik oht väikeinvestorite jaoks kuna strateegilise investori huvitatus ei pruugi langeda sugugi kokku väikeaktsionäride huvidega, kes oma olemuselt on portfelliinvestorid ja soovivad aktsia turuhinna tõusu.
Kuna Soomes ja Rootsis levib kiiresti kapitaliturgudekeskne majandusmudel, siis läbi Eestisse tehtavate investeeringute ja integreerumise põhjamaade majandusse, peaks selle turgudekeskse majandusmudeli olulisus varem või hiljem jõudma ka Eestisse. Kindlasti vajab see protsess aega. Detsembri 2002 lõpu seisuga moodustasid Rootsi, Soome, UK ja Ameerika investorite omandus üle 70% HEX Tallinal turukapitalisatsioonist ( http://www.hex.ee ). Need on riigid, kus on selgelt domineerib turgudekeskne majandusmudel.
Eesti majandusmudel pigem muutub pikemas perspektiivis (5-10 aastat) enam finantsturgudekeskseks kuid seda oma avatuse ja väiksuse tõttu mitte Eesti finantsturgude keskseks vaid pigem seoses majanduse rahvusvahelistumisega ja väliskapitali osakaalu suurenemisega integreerutakse põhjamaade turgudekeskse majandusmudeliga ja seeläbi sealsete finantsturgudega. Eesti ettevõtteid on kaudselt läbi rahvusvaheliste emaettevõtete noteeritud aktsiaturgudel. Iseseisvaid tugevaid börsiettevõtteid saab ka tulevikus Eestis vähe olema.
Eesti majandust peaksid hakkama enam mõjutama ja juhtima rahvusvahelised institutsionaalsed portfelliinvestorid – investeerimisfonid, pensionifondid, kindlustusseltsid, investeerimisfirmad, kelle huvi on ettevõtte aktsia hinna ja aktsiaonäride vara väärtuse maksimeerimine.
Objektiivseid põhjusi Tallinna Väärtpaberibörsi väheses efektiivsuses ning likviiduses:

Konsentreeritud Eesti börsiettevõtete omanikestruktuur
Kvaliteetsete börsiettevõtete vähesus Eestis
Aktsiatesse investeerimisalternatiivide paljusus . Erinevate välisriikide aktsiaturgudel kaubledavad aktsiad on peaaegu sama kättesaadavad kui Tallinna Väärtpaberibörsil noteeritud aktsiad. Samuti kasvab kiiresti kommertspankade ja investeerimispankade poolt vahendatavate erinavate välisfondide osakaal. See soodustab eestimaalaste investeeringute globaliseerumist ja rahvusvahelist hajutamist.
Pensionifondide ja aktsiainvesteerimisfondide senine suhteline mitteolulisus finantsvahenduses. Suurem osa Eesti fonditurust moodustavad rahaturu - ja võlakirjafondid, kuna peamiselt kasutatakse fonde juriidiliste isikute poolt oma likviidsuse juhtimiseks. Pensionifondide arenguga seoses peaks suurenema nii inimeste säästmiskalduvus kui ka teadlikkus aktsiainvesteeringutest.
Investeerimisteadmiste vähesus ja hirmud aktsiatesse investeerimisel.

Eesti võlakirjaturg
Eesti võlakirjaturu kaubeldakse umbkaudu 25 erineva ettevõtete/pankade poolt emiteeritud kommertspaberi ja võlakirjaga, mille päevased kauplemismahud on väga kõikuvad kuid ulatuvad umbes umbkaudu 10-15 miljoni kroonini. Emissioonide üldmaht on üle kahe miljardi krooni. Enamasti teostatakse päevas vaid 2-3 tehingut, millega on põhjendatud ka käivete suur varieeruvus. Tehingud teostatakse peamiselt börsiväliselt viisil “ülekanne makse vastu”. Enamasti kauplevad võlakirjadega rahaturu-, intressi ja võlakirjafondid ning kommertspangad. Vähem aga eraisikud ja ettevõtted. Viimased paigutavad raha võlakirjaturule läbi erinevate fondide. Rahaturufondid, kelle paigutused on lühiajalised, eelistavad enamasti hoida võlakirju lunastuspäevani. Seevastu aktiivsemalt kauplevad võlakirjadega järelturul avatud võlakirjafondid ja kommertspangad, kelle huvi on intressimäära oodatavate muutuste peale spekuleerimine.
Mis on pärssinud võlakirjaturu arengut Eestis?

Deposiitide ja võlakirjade erinev kohtlemine maksustamise seisukohast .
Kommertspankade poolne vähene huvitatus võlakirjaturu arendamise järele. Eestis on võlakirjaturul võimalik kinnise emissiooniga (paarkümmend miljonit) kaasata suurematel ja tugevamatel ettevõtetel isegi odavamat ja paindlikumalt finantseerimist kui kommertspankadest laenu võttes. Tihtipeale ei ole kommertspangad aga huvitatud headele klientidele (kinnise) emissiooni korraldamisest, sest suured ettevõtted panga laenuportfellis on omaette väärtus. Pankade poolt teenitav marginaal laenu pealt oleks tõenäoliselt suurem kui tulud võlakirjaemissiooni korraldamisest. Seetõttu soovides teatud tulubaasi mitte kaotada on kommertspangad passiivsed võlakirjaemissioonide korraldamisel.
Suurettevõtete teadlikkus võlakirjaemissioonide küsimisel on väike. Takistuseks võib olla ka emitentide ka suurem kartus avaliku huvi ees. Võlakirjainvestoritele tuleb tõestada nende ettevõtte usaldusväärtust ja finantseeritavate projektide headust. Laenu puhul piirduks huvi vaid laenu andva pangaga.
Võlakirjainvestorite rahapakkumine on kõikuvam kui pankade poolne rahapakkumine. Seega võlakirjade refinantseerimise risk (erinevalt pangalaenust) on suurem. Kuid siiski on võlakirjade nõudluse reeglina suurem kui pakkumine.
Võlakirjade avaliku emiteerimise kallidus ja pikk protseduur võrreldes laenudega. Kuna enamus sääste on konsentreerunud kommertspankade või investeerimisfondide kätte, siis ei oma avalik võlakirjaemissioon ka olulist tähtsust, kuna peamiste rahapakkujatena on investorid. Võlakirjade avalikke emissioone pärsib ka erainvestorite vähene teadlikkus ja usalduse puudumine võlakirjade vastu. Eelistatakse paigutada raha avatud intressi- ja rahaturu fondidesse, mis tagavad investeeringule likviidsuse ja hajutatuse. Seni kuni peamisteks rahapakkujateks võlakirjaturul jäävad institutsionaalsed investorid toimib võlakirja järelturg Eestis börsiväliselt ja võlakirja emissioonid teostatakse suunatult institutsionaalsetele investoritele.

Kommertspangandus
Pankade (rahahoidjate ja vahendajate) aregut tuleb seostada raha arenguga. Alguses tekkis raha – ekvivalent, mida aktsepteeriti kaubandustehingutes. Pankade tekkimise eelduseks oli inimeste säästutegevus (raha kui akumulatsioonivahend) ja säästude säilitamise ebapiisav turvalisus. Seetõttu tekkisid pankade eelkäiad kes hoidsid sääste ja andsid nende arvelt laenu, samuti vermisid ja vahetasid raha (tekkis kaubanduse arengu ja turgude integratsiooni tulemusena). Sellised üksused tekkisid juba tuhandeid aastaid tagasi-Roomas, Babülonis, Hiinas, Egiptuses. Teenindas kaupmehi ja valitsejaid kelledel tekkisid säästud kullas ja hõbedas. Vaestel polnud sinna asja.
Esipangad asusid templites ja pühakodades (nagu esimesed kohtudki), mis:
¤ pakkusid oma paksude ümbritsevate müüridega täiendavaid garantiisid vaenlaste rünnakute ja röövlite eest.
¤Samuti seostusid selliste kohtadega uskumused, et nende rüvetajaid karistab jumala viha, ¤preestrite aususesse usuti (usaldus),
¤ usutegelaste seas oli levinud ka kirjaoskus , mis võimaldas raha hoiustamisega tekkivaid võla ja omandisuhteid kirja panna.
Hiljem kujunes ta kõrvaltegevusest elukutseks ehk äriks omaette. Kui panku tekkis palju siis ei olnud enam mõtet raha füüsiliselt ühest pangast teise viia, vaid hakati teostama sularahata arveldusi (pangad hakkasid ise ka raha looma). Rahamass ei sõltunud enam kullakaevanduste toodangust, vaid pangandus hakks ka ise raha nn. looma ja ringluses olevat rahamassi (rahapakkumist) kasvatama. Seega tänapäeva mõistes pangad hakkasid tekkima 14. Ja 15. Saj. Itaalia kaubalinnades (Veneetsias, Genuas). Pankade edaspidine arng on toimunud pangateenuste mitmekesistumise suunas.
16. Ja 17. Saj. tekkisid Itaalis, Madalmaades ja Saksamaal ziiropangad, mis võtsid vastu väärismetalli ja selle vastu saadi ekvivalentses koguses arveraha, millega sai teostada ülekandeid. Panka toodud metall aga liikus vastavalt maksetele teistesse pankadesse . N: Hamburi Bank (1619) ja Wisselbank (1609).
Järgmine etapp panganduse ja rahasüsteemi arengus olid nn. Emissioonipangad-kes emiteerisid sularaha (mündid, paberraha), saades sellelt tegevuselt emisioonitulu. Samas säilus pangale kohustus see matalli vastu lunastada rahatähe omaniku nõudmisel. Esimine emissioonipank asutati Stokholmis 1656 a. ja 1694 Bank of England. Hiljem läks see funktsioon üle keskpankade kätte kuna esines palju olukordi, kus pangad ei suutnud oma kohustusi lunastada. Keskpank hakkas ka reguleerima ja kontrollima kommertspankade tegevust. Seega on panganduse areng käinud käsikäes majanduse, kaubanduse ja raha arenguga, mis on seadnud omad nõudmised ka panganduse arengule.
Tänapäeva kommertspangandust iseloomustab panganduse integreerumine ja rahvusvahelistumine, mille on tinginud majanduses toimuvad samalaadsed protsessid. Klassikalise kommertspanganduse osakaal finantsteenuste pakkumisel on hakanud vähenema finantsturgude arengu tõttu ja teiste konkureerivate finantsasutuste kiire arengu tõttu.
Pankade liigitus
Tegevusvaldkondade järgi eristatakse universaalpankasid ja spetsialiseeritud pankasid: jaepangad, hüpoteegipangad, investeerimispangad.
Universaalpangad (pakuvad suurt ulatust finantsteenuseid) - mis tegelevad kõikide pangandusoperatsioonidega (Eestis kõik kommertspangad).
Universaalpangad pakuvad nii kommertspankade kui ka investeerimispankade teenuseid ( arveldused , laenud, liising , faktooring , deposiidid , (seadmete ja transpordivahendite), väärtpaberitehingud (emissioonivahendus, maaklerlus ja diierlus, varahaldus), ühinemised ja ülevõtmised ja nende alane konsultatsioon, ja on suunanud oma tenused kõikidele kliendirühmadele.
Spetsialiseeritud pangad:
Kommertspangad (depositaarsed emiteerivad finantsvahendajad, rahaloome asutus) - teenindavad eraiskust kliente ja ettevõtteid ja pakuvad neile suunatud teenuseid ( hoiused , laenud, arveldused, valuutavahetus -klassikalised pangateenused).
Investeerimispangad (mitteemiteerivad finantsvahendajad)- hoiuseid ei kaasa ja arveldusi ei teosta, tegelevad investeerimispangale iseloomulike teenuste pakkumisega (VP emissioonide korraldamine, väärtpaberite maaklerlus ja diilerlus, konsultatsioonid ja klientide väärtpaberipositsioonide haldamine ja investeerimisfondide haldamine, ühinemised ja ülevõtmised). Investeerimispangandust vaatleme edaspidi lähemalt.
Hüpoteekpangad - Annavad laenu üksne hüpoteegi tagatisel.
Ühistupangad (Laenu- ja hoiuühistud) - Võtavad vastu deposiite vaid oma ühistu liikmetelt ja annavad ka neile laenu.
Konsortsiumi pangad- omanikeks on teised finantsasutused. Luuakse suurlaenude andmiseks ja suurte projektide krediteerimiseks.
Emissioonipangad – rahatähti emiteeriv ja nende käivet korraldav pank. Esialgu olid need erakapitalil põhinevad kommertpangad, nüüd on see funktsioon seadusega monopoliseeritud keskpanga kätte, kes teenib emissioonitulu ja investeerib seda riskivabadesse aktivatesse. Igas riigis on reeglina 1 emissioonipank.
Kommertspankade teenused

Hoiuste kaasamine-
Kõige esimesena ajalooliselt tekkinud teenus. Hoiustamine sõltub usaldusest panga ja kogu pangandussüsteemi vastu, ühiskonna jõukusastmest ja säästmiskalduvustest (tähtajalised hoiused)- teised fiantsasutused, erinevalt kommertspankadest ei tohi avalikkuselt kaasata deposiite, küll tohivad aga teha võlakirjaemisioone. Selle ressursi arvel saab pank laenata ( luues sedasi raha). Hoiused moodustavad Eesti kommertspankade bilansimahust 60%.
Hoiuseda jagunevad:
¤ nõudmiseni hoius (Eestis 60% hoiustest) -kõige likviidsem, mõeldud arveldusteks –võib olla ka välisvaluutas
Tähtajalised hoiused (40% hoiustest Eestis, majanduse arenguga ja säästude tekkimisega seoses on nende osakaal kõikidest hoiustest suurenenud):
¤ säästuhoius- sobib pikemaajaliseks raha kogumiseks ja säilitamiseks (6-24 kuud)-hoiustaja teeb igakuiseid sissemakseid (annuiteetsissemakseid) ja saab siis teatud kindla summa tähtpäeval. Kui ennetähtaegselt lõpetada siis intresse vahel ei maksta.
¤ tähtajaline hoius- sobib pikemaajalisteks vabade rahasummade hoiustamiseks. Suurematele summadele ja pikemaajalistele makstakse tavaliselt suuremat intressi. Intress sõltub ka vastavalt hoiustatavast valuutast.
¤ kasutushoius- sobib neile, kes soovivad hoiuse tähtaja jooksul kasutada lisaks intressidele ka hoiuse põhisummat. Pank kannab teatud aja tagant kliendi arveldusarvele hoiuse intressi ja teatud osa põhisummast (vahel ka annuiteet )
2. Laenutooted
Pangad mõjutavad majanduse arengut krediidipakkumisega-vahendavad kaudselt raha säästjatelt täiendavat finantseerimist vajavatele üksustele (firmad, eraisikud). See võimaldab tootmise arendamist ja selle läbi majanduse arengut. Panga poolt pakutava raha suuruse määravad mitmed asjaolud: vabade ressursside hulk (deposiidid, enamasti on laenude hulk kommertspangas üks-ühele deposiitide hulgaga ), keskpanga poolt kehtestatud maksejõulisuse (omakapitali hulk ,mis tagab riskiaktivad) ja likviidsusnormatiivid (kohustuslik reserv keskpangas), riskikonsentratsiooni normatiiv lisaks mõjutavad raha pakkumist ka erinevad rahapoliitilised instrumendid, mida keskpank kasutab rahapakkumise reguleerimisel. Üldjuhul on pangad laenanud 60% ulatuses oma bilansimahust -mis läheb rahapakkumisse kas sularaha kujul või jääb arvele pangandussüsteemi.
Krediidi jaotatakse peamiselt:

Tagatise järgi- hüpoteegiga tagatud laenud, käsipandiga tagatud laenud, registerpandiga tagatud laenud, käenduse ja garantiiga tagatud laenud, laen repo vormis- ostu- tagasimüügi tehingu vormis.

Kasutusala järgi - tarbijakrediit, käibekapitali krediit (ettevõtete käibevarade finantseerimiseks), arvelduskrediit (ajutiste käibekapitali vajaduste finantseerimiseks), investeerimislaen, krediit väärtpaberioperatsioonideks (marginaaltehingud), eksport ja importkrediit (akreditiivi, või faktooringu vormis), teatud vara soetamiseks (liising-kinnisvara, auto, arvutid , mööbel), krediitkaardid (Eurocard/ Mastercard , VISA , American Express , Cirrus Maestro ) maksmiseks kaubandustehingute korral.
Eestis ei tohi kommertspangad intresssita laene anda ja laenud peavad olema tagatud kas kinnispandiga (hüpoteek) või vallaspandiga (käsipant, registerpant ). Enamus pangalaene on pikaajalised (Eestis 90% laenudest) ja hoiused on lühiajalised. Viimasega kaasneb likviidusriski oht ehk tõenäosus sattuda makseraskustesse.
Krediidi ratsioneerimine – Väljaantava laenumahu piiramine. Esineb tavaliselt siis kui intressimäärad tõusevad ja sellega võiks kaasneda paljude riskiprojektide finantseerimine. Pank selleks, et oma laenuportfelli riski mitte liialt tõsta jätab teatud osa laenunõudlusest rahuldamata, kes oleksid nõus antud intressimääraga laenu võtma.

Arveldused – toimuvad jooksvatel kontodel nii Eesti kroonides kui ka välisvaluutas. Üks klassikalise kommertspanga teenuseid.
Arvelduse sooritamise koha järgi jagatakse: Pangasisesed, siseriiklikud ja välisarveldused.
Vormiliselt jagunevad arveldused sularahaliseteks ja sularahatuteks arveldusteks. 99,5% arveldustest on Eestis sularahatud arveldused, kus maksed teostatakse mittesularahalises vormis. Raha liigub sularatu arvelduse puhul ühelt kontolt teisele (nii pangasiseselt kui ka pangaväliselt). Klient saab ise valida millist arveldusvormi ta soovib- kumb on talle mugavam, kiirem ja turvalisem.
Jaekaubandus toimib sularalise arvelduse teel ja hulgikaubanduses teostatakse makseid sularahatute arvelduste teel.
Sularaha kätkeb võltsimise ja ärakadumise oht ja sularahatu arveldus kätkeb ohtu et pank ei ole võimeline raha üle kandma.
Arvelduste vormi valikule avaldab mõju:

arveldussumma suurus ehk mida suurem summa seda rohkem soovitakse täiendavaid garantiisid arvelduste teostamiseks,

krediidilepingu olemasolu-nõue, et tuleb arveldada läbi konkreetse panga,

lepinguosaliste teineteise tundmise tase (vastastikune usaldusväärsus-kui ei usaldata siis kasutatakse akreditiive),
Stabiilsetes raha ja pangandussüsteemides ja väikse varimajanduse osakaaluga riikides on sularahalised arveldused kaduvväikse osakaaluga. Selleks, et vähendada sularalisi arveldusi on kasutusele võetud ka maksekaardid, millega saab maksta väikeste ostude eest tasudes sisuliselt arverahaga.

Peamised sularahatu arvelduse vormid:

Akreditiiv- Kasutatakse rahvusvahelistes arveldustes, kui müüja ei tunne ostjat. Tegemist on ostja panga poolt võetud kohustusega maksta müüjale ettenähtud summa eeldusel, et müüja on õigeaegselt saatnud kauba saatmist kinnitavad dokumendid (makse dokumentide vastu), mis vastavad akreditiivi tingimustele. Kui dokumendid on vastavalt ostu-müügi lepingule kohal, siis maksab Ostja pank Müüjale ja annab kaubadokumendid Ostjale. Ostja pank võtab endale kohustuse maksta müüjale. See eeldab Ostja ja Müüja panga eelnevat kokkulepet. Ostja pank annab tehingu toimumisele omapoolse garantii . Akreditiivi avab tavaliselt importija eksportija kasuks (miinuseks on kulukus, kasutatakse siis kui üksteist täielikult ei teata ja usaldata).

Maksekorraldus- on isiku korraldus teda teenindavale pangale teatud summa ülekandmiseks teise isiku kontole. Maksekorraldus kehtib 10 päeva. 3 eksemplari 1 jääb maksjale, 2 lähevad saaja panka , millest üks jääb pangale ja teine antakse kliendile. Ülekanne peab toimuma 48 tunni jooksul. Kasutatakse ka püsikorralduslepinguid (näiteks laenu osamaksed) määratud suurusega maksete puhul millega võetakse raha automaatselt kliendi kontolt maha. Kasutatakse ka otsekorralduslepinguid (üüri, elektri ja telefoniarvete eest). Paberil maksekorraldusi eelistatakse suuremate tehingute puhul, kuid nende osatähtus sularahata maksetest on väike (umbes 3%).

Tsekid- Konto omanik kirjutab maksmisel välja tseki , mille alusel tseki saaja saab pangast raha (tseki kirjutaja pangast).Kehtivad 10 päeva. Nende osatähtusu sularahata arveldustes on suhteliselt väike.

pangatsekk kirjutatakse välja panga poolt. Pank annab tsekiraamatu, mille arvelt maksate.

reisitsekid- reisile minev inimene saab seda omast pangast- American Express, Thomas Cooke, Eurocheques. Kirjutatakse välja pangas kontol olevate vahendite arvelt. Kui ära kaob siis tuleb sellest koheselt pangale teatada .

Pangakaardid (mitte ainult kui maksevahend, vaid ka kui sularaha võtmise vahend pangast).
Eestis kasutatakse 80% kaarte sularaha väljavõtmiseks ja 20% makseteks.
Soodustamaks sularaha ehk reaalse raha hoidmist pangas, mida pank saab kasutada omades huvides. Sularahaautomaatidest on võimalik võtta igal ajal sularaha, kui selleks vajadus tekkib. Pakutakse rahvusvahelisi kui ka siseturule mõeldud kaarte.
Suurem osa (tehingute arvult) sularahata maksetest teostatakse kas interneti teel, telepanga kaudu või otsekorraldustena (maksekorraldused) või kaardimaksetena.
Pangakaarte on kahesuguseid:

Automaatkaardid-sularaha võtmiseks sularahaautomaatidest ja saldo kontrollimiseks.

Maksekaart- saab tasuda kauplustes, teeninduspunktides, sularahata arveldusteks.
Maksekaardid jagunevad:

deebetkaart- tasuda saab kliendi kontol oleva rahaga . N: Statoilis kasutatavad magnetkaardid on ka deebetkaardid, tasuda saab ettemakse ulatuses.

krediitkaart - Kliendile võimaldatakse panga poolt krediiti, mis on sisuliselt protsendita laen, kuna kliendilt nõutakse raha hiljem (arvatakse tema kontolt maha).
Eestis on võimalik taotleda nelja rahvusvahelist krediitkaarti- VISA, Eurocard/Mastercard, American Express, Cirrus Maestro. 2 esimese turuosa maailmas on 90%.
4. Valuutatehingud - sularahavaluuta vahetamine ja arvevaluuta vahetamine. Forward tehingud ja optsioonid.
5. Liising- (spetsiaalne laenutoode). Liising on vara finantseerimise skeem. Vormilt pikaajaline vara rent või väljaostmine (järelmaks) liisingettevõtte käest. Tasutakse võrdseid osamakseid liisingettevõttele-annuiteetmakseid. Kasutakse autode, seadmete, kinnisvara ja signalisatsiooniseadmete soetamise finantseerimiseks. Tagatiseks jääb liisitav objekt.
Kasutusrendi ( operating lease) puhul jääb omandiõigus liisingfirmale, mis on panga tütarfirma reeglina ja klient maksab rendimakseid. Amortisatsiooniarvestust peab liisingettevõte. Käibemaksu rendimaksetelt saab klient tagasi. Rendimaksed vähendavad maksustatavat kasumit
Kapitalirendi (financial lease) puhul toimub annuiteetmaksetega vara väljaostmine liisingettevõttelt. Koos viimase maksega läheb üle ka omandiõigus. Vara läheb kliendi bilanssi ja ta saab arvestada amortisatsiooni. See vähendab maksustatavat kasumit. Liisingfirma omandab rentniku huvides vara ja liisib siis selle rentnikule välja kas kapitalirendi või kasutusrendi kujul. Kapitalirent moodustab poole Eesti liisingettevõtete liisingportfellist). Liisitakse nii kinnisvara (hooned, korterid, maa) kui ka vallasvara .
Rentimisega kaasneb vabatahtlik kindlustus renditavale objektile . Teatud ulatuses nõutakse rendilevõtjalt esialgset sissemakset. N : 30 % (sõltub objekti likviidsusest) renditava vara väärtusest, et vähendada rendileandja riski.
6. Faktooring – tehing, millega ostetakse finantsnõudeid (debitoorsed võlgnevused, laenud)
Müüja müüb kauba ja esitab arve ostjale, mille alusel see kohustub tasuma teatud tähtpäevaks. Müüja müüb arve koos saatedokumentidega pangale, kes siis tasub teatud ulatuses (90%) nende arvete summast koheselt müüjale. Ostja tasub seejuures otse pangale, kes võtab laekunud summast maha intressid ja laenu põhisumma ja ülejäänud summa kannab Müüja arvele. Reeglina jääb tehingusse regressiõigus müüja vastu kui ostja ei suuda tasuda arvet õigeaegselt.
7. Inkassoteenuste pakkumine- sularahaveo teenuste pakkumine, varahoidmise ehk seifi teenused
Pangad kasutavad oma teenuste pakkumisel erinavaid jaotuskanaleid:
Lisaks traditsioonilistele otsekanalitel (pangakontorid ja postipank ) kasutatakse jaotuskanalitena (panga teenuse pakkumise viis) ka kaugkanaleid.
Kaugkanalites klient ja klienditeenindaja asuvad erinevates asukohtades – nende kanalite areng vähendab filiaalide tähtsust, mis aitab kokku hoida personali ja halduskulusid.
Telefonipank
Internetipank
Mobiilpangandus (GSM pank, SMS teenus)
Pankade usaldusnormatiivid
Pankadele on kehtestatud suurem järelvalve ja regulatsioon kui on seda teiste ettevõtete puhul.
Kuna pankade finantsvahendusega kaasnevad erinevad riskid , mis võivad ohtu seada klientide deposiidid. Selleks peab olema teatud kahjumi puhver , katmaks võimalikke panga tegevuse kahjusid. Täiendavat kasumit võivad pangad teenida raha juurdevoolu teel, kuid see ei saa kesta lõputult kuna vastasel korral muutuks pank kreeditoride jaoks liialt riskantseks. Ühe panga raskused võivad ahelreaktsioonina üle kanduda kogu pangandussüsteemile, mille tulemusena võivad sattuda raskustesse ka teised hästi tegutsevad pangad.
Pankade puhul on oluline tema usaldusväärsus, kuna tema käekäigust on huvitatud aktsionärid, hoiustajad, laenajad samuti kogu majandus (et ei tekkiks panganduskriise, mis põhjustakshäireid arveldustes, pankrotte, välisinvesteeringute ja rahapakkumise vähenemise, mis halvaks majanduskasvu). Kuna läbi pankade toimib ka rahasüsteem siis panganduskriis halvaks kogu majandust. Läbi pankade toimib ka rahaloomisprotsess (baasrahast tehakse arveraha), siis usaldamatus pangandussüsteemi kui terviku suhtes mõjutaks ululiselt raha pakkumist ja seeläbi majandust (krediidihinnad muutuvad kallimaks, välislaenud lahkuvad pangast jne). Kõrgem intressimäär toob kaasa laenuportfelli halvenemise.
Panga riske peaks seetõttu hindama pidevalt kõik pangaga seotud osapooled, kuid tihtipeale paljud panga tegevust kajastavad dokumendid on salastatud (laenuportfell, väärtpaberitehingud, panga strateegiad ja plaanid). Seetõtte on panku kohustatud seadusega andma pidevalt aru oma tegevusest pangajärelvalvele, kes kontrollib pankade tegevuse vastavust neile kehtestatud normatiividele ja nõuetele. Samuti raharingluse toimimist on lihtinimesel väga raske kontrollida-puudub informatsioon.
Panganormatiivide eesmärk on tagada panganduse tõrgeteta toimimine. Kontrollida, et pank vastaks miinimum nõuetele, mis kindlustaks pangandustegevuse stabiilsuse.
Kommertspankade usaldusnormatiivid (Krediidiasutuste seaduse põhjal):

Kapitali adekvaatsuse nõue- 10% - see on panga omakapitali suhe riskiga kaalutud aktivatesse. Eesti pangad on hetkel tugevasti ülekapitaliseeritud (kapitali adekvaatsus on 14-15% juures).

Omavahendite minimaalsuse nõue - panga asutamisel peab tema sissemakstud aktsiakapital olema ekvivalentne vähemalt 5 miljonile Eurole vastava summaga .

Riskikonsentratsiooni määr- (tuleneb riskide jaotamise ideest).
Suure riskiga laenuks loetakse laenu, mis ületab 10% krediidiasutuse omavahenditest, milliseid tohib anda ainult vastava pädevusega põhikirjalise organi otsuse alusel.
* Suure riskikonsentratsiooniga klientide võlakohustuste summa suhe panga omakapitali või olla kuni 800 %.
* Krediteerimisel ei ole lubatud anda ühele isikule või seotud osapooltele laenu kokku
summas, mis ületab 25% krediidiasutuse omavahenditest.
3. Investeerimispiirangud:
Krediidiasutuse oluline osalus üheski teises ettevõttes ei või ületada 15% krediidiasutuse
omavahenditest. Krediidiasutuse olulised osalused teistes ettevõtetes kokku ei või ületada
60 % krediidiasutuse omavahenditest.

Kohustuslik reservimäär - 13% (sellest 20% võib olla panga kassas ja 50%likviidsetes
kõrgekvaliteediga väärtpaberites). Selle eesmärk eelkõige on tagada pankade likviidsus
maksevõime.
Teatud määral on normatiividel ka rahapoliitilised kaalutlused- Eriti meie rahasüsteemis (valuutakomitee süsteemis), kus rahapakkumist kujundavad pangad. Normatiivide karmistamine piirab pankade rahapakkumist (adekvaatsus, likviidsus, koh. reserv), mida karmimad on normatiivid seda kallim on panga poolt pakutava raha hind ja väiksem kogus.
Kommerts- ehk äripangad kui krediidiasutused võivad toimida ainult aktsiaseltsidena (aktsiapankadena).
Krediidiasutusel peab tegutsemiseks olema Eesti Panga poolt väljastatud tegevuslitsents.
Tegevuslitsentsiks on vaja panga omanikel paigutada panaga aktsiakapitali 5 miljonit Eurot.
Usaldusnormatiividest kinnipidamist kontrollib Eestis finantsinspektsioon (Eesti Panga alluvuses, kuigi eraldiseisva eelarvega ).
Krediidiasutuse (kommertspanga) juhtorganiks on aktsionäride üldkoosolek, nõukogu ja juhatus.
Krediidiasutuse tegevjuhil peab olema majandusalane või juriidiline kõrgharidus või vähemalt viieaastane rahandusalane töökogemus juhtival ametikohal.
Moratoorium on, vastavalt Krediidiasutuste seadusele makseraskustes oleva kommertspanaga tegevuse osaline peatamine eesmärgiga selgitada välja makseraskuste põhjused ja iseloom ning võtta tarvitusele abinõud olukorra parandamiseks ja klientide huvide kaitsmiseks.
(1) Krediidiasutus on kohustatud lõpetama väljamaksed kõikidele klientidele, kui ta ei suuda ühe tööpäeva jooksul rahuldada kas või ühe kliendi õigustatud nõuet, ja teatama sellest samal päeval Eesti Pangale.
(2) Eesti Pank võib kehtestada krediidiasutusele kas tähtajalise või määramata tähtajaga moratooriumi.
(3) Moratooriumi kestus ei või ületada kuut kuud.
(4) Eesti Pank määrab moratooriumihalduri, kellel on õigus esindada ja juhtida krediidiasutust.
Moratooriumi eesmärk on panga makseraskuste põhjuste väljaselgitamine ja deposiitorite huvide kaitse.
Rahapesu – kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud varaga tehingute tegemine, mille eesmärgiks on vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine.

Hetkel tegutsevad pangad (7)

Hansapank
EÜP
SAMPO Pank
Pretoni Pank
Eesti Krediidipank
Nordea Tallinna filiaal (ei ole EP poolt litsentseeritud kui iseseisev pank Eestis)
Tallinna Äripanga AS
Eestis on kommertspangandus kõrgelt konsentreerunud 2 suurema panga kätte.
Lisaks Krediidiasutuste seadusele reguleerib pangandust ka “Hea pangandustava”, mis sätestab:

Pangad peavad omavahel suhtlemises ja ärisuhetes kinni korrektsuse, aususe ja vastastikkuse lugupidamise printsiibist, sh täidetakse vastuvaidlematult sõlmitud kokkulepetest tulenevaid kohustusi ega avaldata arvamusi, mis võiksid põhjustada teise panga olukorra kohta negatiivsete järelduste tekkimist;

Peavad kinni ausa konkurentsi printsiibist, st, et konkurendi edestamiseks rakendatakse ainult seaduslikke ja eetilisi vahendeid;

Pangad ei pea sobilikuks materiaalselt toetada poliitilisi liikumisi ;

Pangad informeerivad avalikkust adekvaatselt oma tegevusest. Pangad tagavad, et kliendile oleks kätte saadav tõene informatsioon pakutavate pangateenuste kohta;

Pangatöötajad ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega kompromiteerida kliendi ja panga vahelist usaldust. Pangatöötajad ei tohi kliendilt vastu võtta ei enda ega panga nimel kingitusi, mida saab seaduse või eetikanormide kohaselt tõlgendada altkäemaksu võtmisena;

Pangad rakendavad rangeid konfidentsiaalsuse põhimõtteid pangasaladust sisaldavate dokumentide suhtes. Kliendilt saadud informatsioon peab olema kättesaadav ainult neile pangatöötajatele, kes vajavad seda tööülesannete täitmiseks. Kolmandatele isikutele avaldatakse sellist infot ainult seadusega ettenähtud korras.
Laenu-hoiu ühistud (Credit Unions)
Järgnevalt vaatleme ühistegelikku pangandust. Eestis on vastu võetud 1999 aastal Hoiu-laenuühistuste seadus, mis nende tegevust reguleerib.
Ühistegelik krediidiasutus on finantseerimisasutus (krediidiastuste seadus), kellel on õigus võtta vastu rahalisi hoiuseid ja teisi tagasimakstavaid vahendeid üksnes oma liikmeskonnalt.
Tegevusideeks on rahaliste hoiuste vastuvõtmine oma liikmetelt (avalikkuselt hoiuste vastuvõtmine on keelatud) ja neile ka laenu andmine. Tegutseb ühistegelikel alustel, kuna eesmärgiks on mitte kasumi teenimine vaid oma liikmete rahavoogude juhtimisele kaasa aitamine :

laenude andmine oma liikmetele tagatise olemasolul

Hoiustamine (LHÜ enada arve on avatud mõnes Pangas kus toimuvad tema arveldused). Hoiust saab selle omanik ka kasutada arveldusteks.

Väärtpaberitehingud

Varakappide ja seifide üürimine

Konsultatiivne tegevus
Nõuded LHÜ-le:

laenu ei või pikemalt anda kuni 3 aastat,
8% kaasatud hoiustest peavad hoidama likviidsena mõnes pangas,
ühele liikmele antud laen ei tohi olla suurem kui 10 korda selle liikme poolt paigutatud sissemaksest ja ei tohi ületada 20 % LHÜ oaskapitalist,
LHÜ osakapital peab olema vähemalt 500 000 krooni.

Eelised: laenusaaja parem tundmine , väiksemad tegevuskulud , odavam kapital
Eestis ei ole LHÜ tegevus siiski olnud piisavalt elujõuline, kuna nad ei suuda konkureerida kommertspankadega nii rahade kaasamisel kui ka laenude pakkumisel.

Tegutsevad LHÜ Eestis

Imavere Arveldus laenu ja hoiuühist, HLÜ Kalev, Leie LHÜ, Loo LHÜ, Pärsama LHÜ, Rakvere Valla Energia LHÜ, Rõngu LHÜ, Valjala LHÜ, Tori Hoiufond, Taagepera LHÜ.

.DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 46 allalaadimist

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #1

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #2

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #3

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #4

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #5

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #6

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #7

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #8

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #9

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #10

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #11

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #12

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #13

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #14

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #15

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #16

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #17

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #18

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #19

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #20

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #21

PANGANDUS I-FINANTSTURUD JA –INSTITUTSIOONID #22

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-06-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

46 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

nipitiri2014 Õppematerjali autor

aktsia pank investor turg pangad pangandus majandusmudel börs arveldus sularaha turud aktsionärid vahendaja

Sarnased õppematerjalid

pdf

Raha ja pangandus eksami konspekt 2014

Investeerimispangad Liisingufirmad Teised spetsialiseeritud pangaliigid: Faktooringufirmad kaubanduspangad, Pensioni-ja investeerimisfondid hüpoteekpangad, Riskihajutamisfondid hoiupangad Fondivalitsejad Ühistu-tüüpi finantsinstitutsioonid Väärtpaberibörsid ja reguleerimata turud EESTI: pangad, ühistupangad, hoiu- Investeerimisühingud laenuühistud Järelevalveasutused Reitinguagentuurid 2. Eesti finantsturuosalised (Finantsinspektsiooni kodulehekülg) Finantsinspektsioon teostab riiklikku järelevalvet Eestis tegevusloa alusel tegutsevate krediidiasutuste, kindlustusseltside, kindlustusvahendajate, investeerimisühingute, fondivalitsejate

Raha ja pangandus

doc

Panganduse konspekt 2007

Ilma informatsioonita kiirete hinnaliikumiste seletamisega tuleb toime paremini mulliteooria. Erinevalt efektiivse turu teooriast võtab mulliteooria arvesse ka psühholoogilisi tegureid, mis investorite otsuseid ja käitumist mõjutavad. Tihti võetaks soovitut tegelikkuse pähe ja kiputakse ülehindama teatud informatsiooni tekkib mull. Aktsiate hinnad tõusevad põhjendamatult üle reaalse väärtuse. Mull võib aga hiljem lõhkeda. Mulliteooria väidab, et turud kalduvad tasakaaluseisundist kas ühele või teisele poole ja finantsturud ise mõjutavad sündmusi, mida oodatakse. Spekulatiivseid mulle põhjendatakse ka nn. viimase rumala ootamise teooria abil (greater fool theory) investor on nõus spekuleerima aktsiaga ükskõik milliselt hinnatasemelt, kui on loota, et keegi ostab veel kõrgemalt tasemelt temalt selle aktsia hiljem ära pole oluline, mis on aktsia põhjendatud hind. Mulli võimendab veelgi finantsvõimendus (odava raha

Arendustegevus

docx

Raha ja pangandus

I. Hoiuseid vastuvõtvad: Kommertspangad Investeerimispangad Teised spetsialiseeritud pangaliigid: kaubanduspangad, hüpoteekpangad, hoiupangad Ühistu-tüüpi finantsinstitutsioonid EESTI: pangad, ühistupangad, hoiu-laenuühistud II. Hoiuseid mitte-vastuvõtvad Kindlustusseltsid Liisingufirmad Faktooringufirmad Pensioni-ja investeerimisfondid Riskihajutamisfondid Fondivalitsejad Väärtpaberibörsid ja reguleerimata turud Investeerimisühingud Järelevalveasutused Reitinguagentuurid 2. Eesti finantsturuosalised (Finantsinspektsiooni kodulehekülg) Finantsinspektsioon teostab riiklikku järelevalvet Eestis tegevusloa alusel tegutsevate krediidiasutuste, kindlustusseltside, kindlustusvahendajate, investeerimisühingute, fondivalitsejate ja väärtpaberituru üle. Eestis tegutsevate krediidiasutuste,

Raha ja pangandus

docx

Rahandus ja pangandus - eksami kordamisküsimused 2014

1. Hoiuseid vastuvõtvad ja hoiuseid mitte-vastuvõtvad finantsvahendajad Hoiuseid vastuvõtvad finantsvahendajad: Kommertspangad; Investeerimispangad; Teised spetsialiseeritud pangaliigid (kaubanduspangad, hüpoteekpangad, hoiupangad) ; Ühistu- tüüpi finantsinstitutsioonid. EESTI: pangad, ühistupangad, hoiu-laenuühistud Hoiuseid mitte-vastuvõtvad finantsvahendajad: Kindlustusseltsid; Liisingufirmad; Faktooringufirmad; Pensioni- ja investeerimisfondid; Riskihajutamisfondid; Fondivalitsejad; Väärtpaberibörsid ja reguleerimata turud; Investeerimisühingud; Järelevalveasutused; Reitinguagentuurid. 2. Eesti finantsturuosalised (Finantsinspektsiooni kodulehekülg) Krediidiasutused; Kindlustusseltsid; Kindlustusvahendajad; Fondivalitsejad; Investeerimis- ja pensionifondid; Investeerimisühingud; Investeerimisnõustajad; Väärtpaberituru kutselised osalised; Väärtpaberituru kauplemiskohad; E-raha asutused; Makseasutused. 3. Eesti krediidiasutused Pangad ja ühistupangad. 4. H

Raha ja pangandus

docx

Rahanduse aluste kontrolltöö vastused

79. Nimetage rahanduse erikursusi. Rahandus kui õppeaine on väga mitmetahuline ja koosneb mitmest erikursusest: ettevõtte rahandus, pangandus, investeeringud, finantsturud, rahateooria, kinnisvara rahndus jms. 80. Millega tegeletakse finantsjuhtimises? Finantsjuhtimises on omavahel põimunud finantsarvestus, mikro- ja makroökonoomika, statistika ning matemaatika. Järjest rohkem on hakatud rõhutama ka õiguslikke aspekte. Seetõttu võib finantsjuhtimist nimetada ka interdisplinaarseks õppeaineks, mis eeldab häid eelteadmisi teistest majandusainetest ja loogilist mõtlemist. 81. Mis on investeerimisotsused ja mis finantseerimisotsused

Rahanduse alused

docx

Raha, finantsinstitutsioonid ja turud

Investeerimispangad Ühistu tüüpi finantsinstitutsioonid Teised spetsialiseeritud pangaliigid: o Kaubanduspangad o Hüpoteekpangad o Hoiupangad Hoiuseid mitte-vastuvõtvad: Kindlustusseltsid Liisingufirmad Faktooringufirmad Pensioni- ja investeerimisfondid Fondivalitsejaid Väärtpaberibörsid ja reguleerimata turud 2. Eesti finantsturuosalised (Finantsinspektsiooni kodulehekülg) Krediidiasutused Kindlustusseltsid Kindlustusvahendajad Fondivalitsejad Investeerimis- ja pensionifondid Investeerimisühingud Investeerimisnõustajad Väärtpaberituru kutselised osalised Väärtpaberituru kauplemiskohad E-raha asutused Makseasutused 3. Eesti krediidiasutused

Majandus

docx

RAHANDUSE ALUSED - Aines käsitletud teemad ja põhiküsimused

 Rahandus ehk finantsteadus on rahandust käsitlev teadusharu.  Rahandus on finantsmajandus.  Rahandus on finantsasjandus – rahaliste suhete süsteem. Rahanduse põhiosad:  Riigi rahandus  Kohalike omavalitsuste rahandus  Ettevõtete rahandus  Ettevõtjalik rahandus  Majapidamiste rahandus 2. Ettevõtte rahanduse valdkonnad. Finantsjuhtimise põhieesmärgid ja valdkonnad. Ettevõtte rahanduse valdkonnad:  Finantsturud ja –institutsioonid  Investeeringud  Finantsjuhtimine Finantsjuhtimise põhieesmärgid:  Pikaajalises perspektiivis – ettevõtte väärtuse maksimeerimine omanike jaoks. // ettevõtte lihtaktsia hinna maksimeerimine  Lühiajalises perspektiivis – kasumi maksimeerimine Finantsjuhtimise valdkonnad:  Finantsjuhtimise üldosa – finantsarvutused, finantsinstrumendid, risk ja selle hindamine  Üldine finantsanalüüs ja planeerimine

Rahanduse alused

docx

Raha ajalugu ja rahasüsteemid

Ühiste standardite kasutuselevõtt on osa Balti ja Põhjamaade väärtpaberiturgude ühtlustamisest ning lihtsustab oluliselt noteeritud 18 ettevõtete rahvusvahelist võrdlemist. AS Eesti Väärtpaberikeskuse 100% aktsiate omanik on AS Tallinna Börs. Valuutakursid 68. Millised erinevad osapooled esinevad valuutaturul? Valuutaturul osalevad inimesed ja institutsioonid saab paigutada neljale erinevale tasandile. Alumisel astmel on välisvaluuta tarbijad ja tootjad: turistid, importijad, eksportijad, investorid. Järgmisel tasandil on pangad, kes on vahendajad valuuta tarbijate ja tootjate vahel. Kolmandal on valuutamaaklerid, kelle abil pangad tasakaalustavad välisvaluuta sisse- ja väljavoo (suured pangad, mis suudavad täita turukujundaja osa.) 69. Erinevad vahetuskursi klassifikatsioonid.  Administreerimise tasemest lähtudes:

Raha ja pangandus

Rohkem sarnaseid