Muutused Valga linnas pärast Eesti-Läti piiri määramist (0)

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut
Vahur Ilumets
MUUTUSED VALGA LINNAS PÄRAST EESTI­LÄTI PIIRI MÄÄRAMIST
Bakalaureusetöö
Juhendaja : dotsent Ago Pajur
Valga 2011 Sisukord
Sissejuhatus 3
Valga linna jagamine 6
Piirivalvest ja piiriületusest 11
Liiklemine ja transport 18
Majandusolud 23
Kokkuvõtte 28
Changes in Valga after determination of the Estonian-Latvian border (summary) 31
Kasutatud allikad ja kirjandus 35
Lisad 37
2 Sissejuhatus
Vahetult Esimesele maailmasõjale järgnenud periood oli murranguline aeg nii eestlaste kui lätlaste jaoks. Mõlemad rahvad lõid oma etnilistes piirides iseseisva rahvusriigi . Kuni iseseisvate riikide loomiseni polnud aga võõrvõimude poolt etnilist asustatust halduspiiride ajamisel kunagi peamiseks faktoriks peetud. Seetõttu oli loomulik, et piirialadel kulgesid üpriski laiad segaasustusega alad. Noorte riikide üheks esimeseks katsumuseks omavahelistes suhetes saigi ühise keele leidmine omavahelise piiri määramisel säärastes piirkondades. Päris ilma välise abita sellist ühist keelt ei leitudki.
Peamiseks tüliküsimuseks Eesti ja Läti vahelise piiri kulgemisel sai Valga linna kuuluvus, mille suhtes erinevad ühised piirikomisjonid mitte kuidagi kokkuleppele ei saanud. Esmane piirijoon pandi paika neutraalse vahetalitaja, Briti eriesindaja kolonelleitnant Stephen Georg Tallentsi poolt. Koloneli määratud piir jäigi suuremas osas kehtima ning kehtib ka tänasel päeval. Selle otsusega anti põhiline osa Valga linnast eestlastele ning praktiliselt kogu Valga maakond koos linna lähiümbrusega lätlastele. Seega lõpetas toimimise Katariina II ajal loodud Valga maakond ning Eesti riik sai endale linna ilma maakonnata ning Läti riigile jäi maakond ilma linnata. Maakonnakeskuse lahtirebimine tema endisest tagamaast tõi linna ning selle ümbruskonna elanikele kaasa hulgaliselt muutusi nende igapäevaelus. Inimesed, kes olid elanud suhteliselt kaugel endise Vene impeeriumi piiridest, pidid nüüd igapäevaselt kokku puutuma piiriületuse, piirivalvurite ning tolliametnikega. Keerulisemaks muutus nii liiklemine linnas kui ka ühenduse pidamine Valga ja tema ümbruskonna vahel. Linnaelanike ellu lisandus ka salakaubanduse mõiste.
Käesoleva töö ülesandeks ongi vaadelda ülalpool mainitud muutusi ning näidata neist tulenevaid ümberkorraldusi Eesti poolel. Võimaluse korral on viidatud ka tollaste ümberkorralduste mõju ulatusele tänapäeva. Peamiselt on keskendutud piiri füüsilistele mõjudele: kuidas toimus piiri valvamine, piiri ületamine, kuidas piirijoon lõhkus endisi ühendusteid, kuidas korraldati ümber transport ja liiklus , mis muutus kaubanduses ning mida kujutas endast kohalik salakaubandus. Muutusi Valga linnas ja selle
3 lähiümbruskonnas on vaadeldud Eesti poolelt seetõttu, et Valga linn jäi peamiselt ikkagi eestlastele ning lätlaste poolt uue samanimelise maakonnalinna ülesehitamise uurimine võiks lausa omaette teema olla. Muidugi on see suuresti põhjustatud ka töö autori jaoks lihtsamast Eesti poole muutusi kajastava materjali kättesaadavusest ja mõistmisest.
Töö koosneb neljast kesksest peatükist, millest esimeses on kajastatud kokkuvõtvalt vaidlusi Valga linna kuuluvuse üle ja piiri määramist läbi linna ning järgnevas kolmes vaadeldakse piirist tulenevaid mõjutegureid. Esimene mõjutegureid kajastav peatükk keskendub piirijoonele endale, selle valvamisele ja üle piiri liikumisele. Teises on keskendutud liiklemismuutustele linnas ning selle lähiümbruses ning kolmandas piiri mõjudele kaubanduses ning tekkinud salakaubanduse olemusele.
Autori andmeil ei leidu eriuurimusi muutustest Valga linnas pärast Eesti­Läti piiri määramist. Küll ei pääse sellest teemast mööda üheski Valga linna või maakonna ajalugu kajastavas teoses. Väga palju andmeid, sealhulgas ka statistilist laadi , on 1932. aastal välja antud maakondlike koguteoste sarja Eesti viiendas osas Valgamaa: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus.1 Lühidalt on piiri tõmbamisega kaasnenud mõjusid kajastanud oma aja vaatevinklist Alleks Vallneri toimetatud 1982. aasta Valga linna juubelit tähistav teos 400 aastat Valga linna.2 Kronoloogilises reastuses fakte tollaste sündmuste kohta leiab Arved Duvini koostatud Valga linna kroonikaraamatust.3
Eesti­Läti vahelise piiri määramise protsessi ning vaidlusi Valga linna kuuluvuse üle on hiljuti väga põhjalikult kajastanud Meelis Burget oma magistritöös Eesti-Läti piiri loomine.4 Burgeti uurimus on ka olnud aluseks suurele osale käesoleva töö esimesest peatükist. Transpordiühenduse kohalt on olemas mitu põhjalikku uurimust Eesti raudtee ajaloost. Kuna Valga oli endise Liivimaa kubermangu raudteede sõlmpunktiks, siis linna
1 Valgamaa: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. // Eesti: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus V. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1932. 2 Alleks Vallner . 400 aastat Valga linna. Tallinn: Eesti Raamat, 1984. 3 Arved Duvin. Valga linna kroonikaraamat. Valga: AS Litero, 2005 4 Meelis Burget. Eesti­Läti piiri loomine: Magistritöö. Tartu, 2010.
4 piirijoonega läbi lõikamist ja sellest tulenenud muutusi raudteeliikluses on neis raamatuis piisavalt kajastatud. Käesolevas uurimistöös on abi olnud Küllo Arjakase raudtee juubeliteosest Eesti Raudtee 1405 ja Mehis Helme põhjalikust raamatust Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896­1996.6
Palju abi oli publitseeritud allikatest, millest olulisimaks osutusid dokumendikogumikud Eesti ja Läti suhted 1920­19257 ja Eesti sisepoliitika 1921­1929.8 Täiendavaid materjale on saadud Riigiarhiivist, kust on kasutatud Valga linnavalitsuse, piirikomisjoni, välisministeeriumi, ja piirivalve fonde. Et kajastada kohalike elanike nägemusi ja tundmusi on appi võetud Valve Saretoki kaheköitelise mälestusteraamatu Läbi uduliniku9 mõlemad osad ning hulgaliselt uudisnuppe tollasest kohalikust ajakirjandusest. Kasutusel olnud ,,Rajalane" ja hilisem ,,Lõuna-Eesti" on hõlpsasti kättesaadavad digiteeritud Eesti ajalehtede andmebaasis .
5 Küllo Arjakas. Eesti raudtee 140. Tallinn: AS Eesti Raudtee, 2010. 6 Mehis Helme. Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896­1996. Tallinn, 1996. 7 Eesti ja Läti suhted 1920­1925: Dokumentide kogumik. Koostanud Heino Arumäe, Tiit Arumäe. Tallinn: Umara, 1999. 8 Eesti Vabariigi sisepoliitika 1921­1929: Dokumentide kogumik. Koostanud Jüri Ant, Eeri Kessel, Ago Pajur. Tallinn-Tartu: Rahvusarhiiv, 2002. 9 Valve Saretok. Läbi uduliniku I: Valga tütarlaste gümnaasiumis. Toronto : Orto , 1956 ja Läbi uduliniku II: Valga tütarlaste gümnaasiumis. Toronto: Orto, 1957.
5 Valga linna jagamine
Eesti ja Läti vahelise piiri määramise esmased algatused tehti juba 1917. aastal peale Venemaal toimunud Veebruarirevolutsiooni. Ajutise valitsuse loal ühendati eestlased ühise administratiivvalitsuse alla, liites Eestimaaga viis Liivimaa kubermangu põhjapoolset maakonda . Ajutise valitsuse otsuse aluseks olnud Eesti poliitilise eliidi koostatud omavalitsuse projektis märgiti aga, et lisaks Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaaga tuleks autonoomse Eestimaaga liita ka Valga linn koos mõningate valdadega. Juba selle projekti ning Venemaa Ajutise Valitsuse otsuse lahknevuses võib näha probleemide algust Valga linna kuuluvuse küsimuses.10 Ajutise valitsuse otsuse alusel jõuti kokku kutsuda ka esimene ühine piirikomisjon, mille töö jäi aga sügisel toimunud enamlaste võimupöörde tõttu lühikeseks.11
Esimese maailmasõja tormilised sündmused peatasid rohkem kui aastaks eestlaste ja lätlaste vahel alustatud piirijoone määramise arutelu. Küsimus tõusis uuesti päevakorda pärast mõlema riigi iseseisvumist ning Eesti Vabadussõja edukat arengut. 1919. aasta veebruari esimestel päevadel vabastas Eesti rahvavägi Valga ja selle ümbruskonna ning piirialal pandi järk-järgult maksma Eesti Vabariigi kord.12 Vabadussõja käik ja Eesti rahvaväe liikumine lõuna suunal tekitas ressursside juhtimiseks ja koordineerimiseks vajaduse eraldi lõunapoolse administratiivse keskuse loomiseks maakonnavalitsuse näol. Kuna varasem Valga maakond oli peamiselt Läti aladele jääv moodustis , siis andis Eesti Vabariigi valitsus korralduse uue maakonna moodustamiseks. 1919. aasta 4. juuli määrus teavitas Valga linna ning Valga, Paju, Sooru, Luke , Hoomuli, Pedeli ja Härgmäe valla kuuluvusest Eesti Vabariigi Valga maakonna külge.13 Pärast Landeswehri sõja lõppu sõlmisid Eesti ja Läti 21. juulil Riias sõjalise koostöö lepingu. Selle järgi asus Eesti rahvavägi peale lätlaste poolt Marienburgi järvest lõuna suunas kulgeva enamlastevastase rinde üle võtmist kindlustatud joonele, mis asus praeguse Eesti piiridest nihutatuna pisut 10 M. Burget. Eesti­Läti piiri ..., lk 10-11. 11 Samas, lk 13. 12 Samas, lk 18. 13 Valgamaa ..., lk 207-208.
6 Läti sisemaale. Antud demarkatsioonijoonele pidid Eesti väed jääma tähtajani, mille pidi määrama rahvusvaheline segakomisjon. Samas lepingus pandi paika ka otsus Eesti­Läti segakomisjoni moodustamiseks, mille ülesandeks jäi kindlaks määrata kahe naaberriigi vaheline piir.14 Kokkulepitud demarkatsioonijoonel, mida on nimetatud ka sõjaaegseks piiriks , seati sisse ka ajutine tollipiir.15 See ajutine piirijoon jättis esialgu Valga koos selle lähiümbrusega eestlaste kätte.
Sama. aasta 15. septembril tuligi Valgas kokku Eesti­Läti segakomisjon piirijoone määramiseks, mis pidas poole aasta jooksul kolm istungjärku. Piirikomisjoni suurimaks ja keskseimaks vaidlusküsimuseks osutus Valga linn. Kuigi kumbki pool soovis linna täielikku kuulumist oma riigi piiresse, pakkus Läti välja ka teisi lahendusvariante: Valga kui kahe riigi vaheline vabalinn Antandi garantiiga, linna poolitamine ning Valga linna ja raudteejaama lahutamine. Eesti pool soovis aga säilitada linna terviklikkust sellisena, nagu see varem on olnud, jättes muidugi linna Eestile kuuluvaks.16 Aasta lõpul leidis aset Eesti ja Läti suhete märgatav teravnemine ning piiriküsimuses mingit edu ei saavutatud. Et saavutada üldine rahvusvaheline tunnustus, oli noorte riikide jaoks oluline rahvusvahelisel areenil endast siiski stabiilsete ning probleemivabade piirkondade maine jätmine ja sellest tulenevalt ka piiriküsimuse lahendamine. Seetõttu jõuti kokkuleppele, et Valga linna kuuluvuse otsustajaks saab vahekohus milles oleks võrdne arv liikmeid kummastki riigist ning mille eesistujaks saaks neutraalse riigi esindajana Suurbritannia kodanik.17
Suurbritannia välisministeerium oli valmis asuma neutraalseks vahetalitajaks ning määras omapoolseks esindajaks kolonelleitnant Stephen Georg Tallentsi. Kolonelleitnandi algatusel sõlmisid Eesti ja Läti riik omavahelise konventsiooni, millega anti piiri kindlaksmääramise õigus segakomisjonile, mis koosnes kahest Eesti, kahest Läti ja ühest Suurbritannia esindajast. Lepingusse sai sisse punkt, et kui komisjon ei suuda mõnes
14 Eesti ja Läti suhted ..., lk 25-26. 15 M. Burget. Eesti­Läti piiri ..., lk 22. 16 Samas, lk 26-27. 17 Eesti ja Läti suhted ..., lk 52-53.
7 küsimuses kokkuleppele saada, pidi otsuse tegema komisjoni inglasest esimees.18 Pärast kaht kuud väldanud tulutuid vaidlusi pidigi komisjoni esimees rakendama talle konventsiooniga antud õigust ning määras piirijoone kindlaks ise. Tema otsuse järgi 1. juulil 1920 hakkas piir jooksma järgnevalt: Valga linn koos laiarööpmelise raudteejaamaga ja elektrijaamaga jäi Eestile, Luke plats ja Pudrumägi koos kitsarööpmelise jaamaga Lätile ning piir jooksis mööda Konnaoja.19 Sarnaselt Valga linna jagamisega jäi komisjoni esimehe otsustada ka ülejäänud vaidlusalune piir. Kui läbi Valga kulgeva piirijoone otsuse vastu protesteerisid aktiivselt lätlased, siis ümbruskonna piirijoon tekitas tuska eestlastele. Põhjus selles, et Valga linna puhul oli Tallents tulnud pisut rohkem vastu Eesti soovidele, ümbruskonna valdades aga lätlastele.20 Vaatamata mõlema poole esindajate ning piirkonna elanike protestidele hakkas Tallentsi joon kehtima 1920. aasta 17. juuli keskööl vastu 18. juulit.21
Linna poolitamisega jäi eestlastele olulisem osa Valgast ning peamiseks tõsisemaks kaotuseks oli Luke kirik koos Luke surnuaiaga. Lätlastele sai pigem vaikne liivaste tänavate ja puusillutistega eeslinn , kus Luke kiriku juures paiknevate üksikute äride ümber tuli uut linnakeskust kasvatama hakata.22 Rohkem kui Luke platsi loovutamine häiris Eesti- Valga linnavalitsust kahe endise reaalkooli maja, linnale kuuluvate talude ja linna tagamaa kaotsiminek ning paljude ühendusteede piirijoonega läbilõikamine. Valga kaotas seega rohkem kui poole linnale tulu toovatest talumaadest. Valga linnavalitsus maalis oma 1923. aasta kirjas välisministrile linna olukorrast ning tulevikust suhteliselt troostitu pildi, kus ei näe linnal normaalset tulevikku kui Valgale tema loomulikku ümbrust tagasi ei anta .23 Kuna aga Tallentsi otsusega oli Eesti riik saanud enamuse Valgast, siis ei olnud kokkuvõttes linna jagamise tulemused eestlaste jaoks sugugi nii halvad. Lätlased pidi näiteks oma Valka linna peaaegu tühjalt kohalt üles ehitama ning panustama suuri
18 Eesti ja Läti suhted ..., lk 76-77. 19 M. Burget. Eesti­Läti piiri..., lk 56. 20 Samas, lk 57. 21 Samas, lk 60. 22 V. Saretok. Läbi uduliniku I ...; lk 68. 23 Valga linnavalitsuse kiri välisministrile 15.08.1923. // ERA.1604.1.89, l 4­5.
8 investeeringuid linna toimimise jaoks oluliste hoonete ehitamiseks.24 Tegelikult ei käsitlenud 1920. aastate alguse Valga linnavalitsus Tallentsi otsust üldse linna poolitamisena, vaid leidis, et selle alusel jäi kogu Valga linn Eestile, kuna Luke alev pole kunagi linna osa olnudki. Sellest tulenevalt aga leiti, et kõik Läti poolele jäänud Valga linna talud ning muud liikumata varad peaks kuuluma Eesti Valga omandisse.25 Läti poolele jäänud varadest pidi linn siiski loobuma .26 Kaotatud maade asemel taotles linn riigimaade hulgast varem Kaagjärve mõisale kuulunud Tambre kõrtsi ja selle ümbruse maid, mis tänapäeval suvilarajoonina juba linna piiresse jäävad.27
Piiri paikapanekuga sattus löögi alla Eestis asuva Valga maakonna tulevik. Kuna sõja ajal välja kuulutatud maakonnast jäi suur osa Läti Vabariigi territooriumile, siis allesjäänud moodustis oleks olnud liiga väike iseseisva maakonna jaoks. Siiski pidas verinoore riigi valitsus oluliseks piiriäärse eraldi maakonna olemasolu. Vabariigi Valitsuse 1920. aasta 6. septembri otsusega asutati iseseisvad Valga ja Alutaguse maakonnad , milledest Valga maakonna loomine ka ellu viidi. Valga maakonna maa-ala määrati kindlaks järgneva aasta 11. veebruaril, mil otsustati: 1) Valga maakonnaga liita Kaagjärve, Karula , Laanemetsa ja Taheva vald Võru maakonnast; Tõlliste, Laatre , Sangaste, Keeni ja Kuigatsi vald Tartu maakonnast ning Jõgeveste, Patküla, Koorküla, Taagepera , Leebiku, Helme, Lõve ja Hummuli vald Viljandi maakonnast; 2) lugeda Valga maakonda kuuluvaks senised maakonna vallad Valga, Hoomuli ja Sooru. 28
Valga jagamisega vähenes linnaelanike arv ligikaudu 3500 inimese võrra, kes jäid elama Valga Läti poolele. 1926. aastaks oli aga linnaelanike arv juba 14 846 inimest, mis oli pisut rohkem kui 1919. aastal loendatud 14 179 elanikku. Suurema osa juurdekasvust andis siiski Puraküla aleviku liitmine linnaga, mis tõi juurde 1500 elanikku ning teatud määral taastas ka linna endise territoriaalse suuruse. Järgneval kuuel aastal valgalaste arv linnas aga jällegi
24 M. Burget. Eesti­Läti piiri..., lk 60. 25 Valga linnavalitsuse kiri välisministeeriumile 12.05.1921. // ERA.957.2.60, l 2. 26 Välisministeeriumi kiri Valga linnavalitsusele 05.07.1924. // ERA.3084.1.31, l 16. 27 Valga linnavalitsuse kiri Riigimaade valitsusele 18.02.1927. // ERA.3084.1.31, l 40. 28 Valgamaa ..., lk 209.
9 vähenes, mille põhjuseks peeti piiri tõmbamise tõttu tekkinud linna asendiväärtuse kahanemist. Elanike arv jäi siiski suuremaks kui vahetult peale linna jagamist.29 Suurem muutus toimus muidugi rahvuslikus koosseisus . Kuigi Eesti-Valga jäi paljude erirahvusest inimeste kodulinnaks, oli 1922. aastaks Eesti poolele jäänud linnaelanike seas eestlaste osakaal siiski tervelt 74% ning lätlaste osa jäi 15% lähedale. Piirkomisjoni tegevuse alguses 1919. aastal arvestati kogu Valga elanikkonnas eestlaste osakaaluks 49,8% ja lätlaste osaks 38,7%.30 Ehk siis ühest paljurahvuselisest linnast, kus ükski rahvusgrupp ei moodustanud absoluutset ülekaalu, oli järgi jäänud kaks ühe domineeriva rahvusega linna.
29 Valgamaa ..., lk 489-490. 30 Samas, lk 495-496.
10 Piirivalvest ja piiriületusest
Kuni kutselise piirvalve loomiseni 1923. aastal, valvasid Eesti piiri sõjaväeosad.31 Aprillis 1920 saabusid Valka piirile teenima Vabadussõjas linna vabastamisel peamist rolli mänginud Kuperjanovi partisanid, kes esialgu teostasid piirikontrolli omaette üksusena. Peale osalist demobiliseerimist jäi polgust järgi Kuperjanovi partisanide pataljon , mis 1. jaanuarist 1921 liideti koos Kaleva Maleva ning Scouts-pataljoniga kokku uueks 6. jalaväepolguks. Uus üksus teostas Valga piirkonnas piirikontrolli ja piirimärkimise töid kuni juulini 1921.32 Seejärel võttis teenistusse üle endise 3. jalaväepolgu järglane, 3. üksik pataljon. Antud üksus valvaski Valga piiri kuni kutselise piirivalve moodustamiseni.33
Pärast ennastsalgavaid võitlusi Vabadussõjas tundus säärane teenistus sõduritele pigem igava ja tüütu tegevusena . Vahetult enne Eesti Piirivalve tegutsema hakkamist on olukorda piiril kajastanud kohalik ajakirjandus . Ohvitserid ei teadvat suurt midagi tolli- ja piirivalveseadustest ning piiri valvamine olevat neile tundunud ajutiselt peale pandud kõrvalise kohustusena, mis teadmiste omandamist ei soosinud. Piirile ei olnud veel ehitatud korralikke rajatisi ning piiri valvavad sõdurid pidid leppima vaid pisikeste putkadega. Ühe ohvitseri kohta oli valvata ka päratu pikk piirijoon, mistõttu ta vaid korra kuus oma piirkonna läbi käia jõudis. Samuti ei olnud veel olemas üheseid juhtnööre piiri valvamise kohta.34
Piirivalvele struktuurile pandi alus 1922. aasta 1. detsembril, kui kinnitati koosseis ja määrati ära kaheksa jaoskonda, millest üheks oli Valga jaoskond asukohaga Valga linnas.35 1923. aasta jooksul võtsid Piirivalve jaoskonnad piiri valvamise kaitseväelt üle ning Valgas sai see teoks 29. märtsil.36 Piirivalve isikkooseisu aluseks said reservist tegevteenistusse
31 Piirivalve 1922­1932. Tallinn: Piirivalve Ohvitseride Kogu, 1932. Lk 13. 32 Mati Õun. Eesti sõjavägi 1920­1940. Tallinn: Tammiskilp, 2001. Lk 29. 33 Samas ..., lk 19. 34 Lõuna-Eesti nr 95, 23.12.1922, lk 1. 35 Eesti Vabariigi sisepoliitika ..., lk 267. 36 Samas, lk 268
11 võetud ja väeosadest üle toodud ohvitserid ning üheaastase lepingu alusel piirivalvesse teenima tulnud üleajateenijad-sõdurid.37 Valga jaoskonnal iseseisvana siiski pikka iga polnud ning 1923. aasta 1. detsembril liideti see Valga piirivalverajoonina Petseri jaoskonna koosseisu.38
Kohe peale Tallentsi otsuse jõustumist, ööl vastu 18. juulit 1920, tõmmati Valga ja Luke linna piirile traataed, piir suleti ning linnas kehtestati öine liikluskeeld.39 Traataed ei jäänud linna ilmet rikkuma siiski kauaks ajaks. 1923. aasta sügisel oli kohaliku piirivalve mureks juba pahaaimamatult üle piiri juhtunud inimesed, kes linna vahel kulgevat väikest piirikraavi tähele ei pannud . Kohalik piirivalveülem, leitnant Miller , tegi selliste juhuste vältimiseks ettepaneku püstida pikki piiri viisaka välimusega puidust või rauast aed Konnaojast Riia tänava juures kuni Ramsi veskitiigini.40 Tema ettepanekud siiski vilja ei kandnud ja ühtegi aeda teadaolevatel andmetel piirile ei püstitatud. Koos 1. novembril 1923 sõlmitud Täiendava Eesti­Läti lepinguga piiriküsimustes sai ära otsustatud ka piirijoone märkimise kord. Kõik piiri murdepunktid tuli tähistada piirikupitsatega, mille läbimõõduks oli kaks ja kõrguseks üks meeter. Sirgjoonel tähistati piir 1,2 meetri laiuse kraaviga. Piirijoone alla pidi jääma nelja meetri laiune neutraalne riba, ulatudes kaks meetrit kummalegi poole. Lisaks endistelt maaomanikelt võõrandatud piiriribale oli 4,4 meetri ulatuses märgitud joonest piiratud maakasutuse õigus.41 Piiriäärsetele elanikele tekitasid peale piiratud maakasutusõiguse peavalu ka piiri märkimise tööd. Kitsamates oludes toimusid need tööd tihti piiriäärsete elanike maad läbides või sellel toimetades. Selliseid kartusi ja rahulolematust on väljendanud piirikomisjonile Puraküla elanikud, kes kartsid oma viljapuude ja marjapõõsaste hävimise pärast piiritööde käigus.42 Piirikraavi kaevamine ja piiripeenra moodustamine puudutasid ennekõike siiski linnast väljaspool asuvaid maastikke, kuna Valga linnas oli piir suuremas osas tähistatud piirijooneks määratud Konnaojaga, mis iseenesest looduslikku piirikraavi kujutas.
37 Piirivalve 1922-1932, lk 13. 38 Eesti Vabariigi sisepoliitika ..., lk 267 39 A. Duvin. Valga linna ..., lk 58. 40 Valga piirivalvejaoskonna revisjoni akt 4.11.1923. // ERA. 1826 .1.9, l 18. 41 Täiendav Eesti-Läti leping piiriküsimustes. // ERA.957.5.171, l 53­53p. 42 Puraküla elanike palvekiri Eesti-Läti piirikomisjonile. // ERA.1604.1.104, l 37.
12 Kohe peal piiri kehtima hakkamist sai Valgas piiriületuse kohaks Suur- Sepa tänava kontrollpunkt. Esialgu see pikalt toimida ei saanud, sest 1921. aasta jaanuarist kuni 1922. aasta juulini oli Valga piiripunkt välisministeeriumi korraldusel suletud ning valgalased said piiri ületada Süldina piiripunkti kaudu. Sel perioodil lasti linna kaudu läbi vaid Luke surnuaeda suunduvaid rongkäike.43 Peale Suur-Sepa piiripunkt taasavamist 1922. aastal jäigi see Valgas linna ainsaks ametlikuks piiriületuskohaks, olles avatud kolm korda päevas ajavahemikel kell 7-9, 13-15 ja 19-21.44
Üldiselt oli Eesti-Läti piiri ületamiseks kaks võimalust. Kas üldiste piiripunktide kaudu, kus toimus passikontroll, või lihtülekäigukohti kasutades, mis olid mõeldud lihtsustatud piiriületuseks loa saanud piiriäärsetele elanikele legitimatsioonikaardi alusel.45 Kuni ühekuulise kehtivusega legitimatsioonikaardi omanikud pidid oma piiriületuse registreerima piiripunktis. Pikemaks ajaks väljastatud kaartide omanikel oli õigus ületada piiri ka neile kindlaks määratud kohast igal ajal. Piiril teostati lisaks piiriületusdokumentide kontrollile ja piiriületuse registreerimisele veel ka hobuste ja muude liikumisvahendite tunnuste ülesmärkimist. Piiriületaja kohustus allkirjaga tõendades kõik oma liiklusvahendid tulles tagasi tooma . Tavapäraselt teostas sellist tunnuste ülesmärkimist piirivalve, kuid Valgas jäi see tolli kohuseks.46 Eelpool mainitud lihtülekäigukohti pole Valga linnas siiski teadaolevalt olnud ning taoline piiriületusviis oli rohkem mõeldud piiriäärsetele põlluharijatest maaomanikele.
Kuni 1923. aasta septembrikuuni väljastasid legitimatsioonikaarte kohalikud piirivalveasutused. Selles tegevuses olid Valga jaoskonna numbrid loomulikult teistest mitmekordselt suuremad ning esimesel aruandeaastal väljastati 2754 legitimatsioonikaarti, 220.620 marga eest. Väljastatud kaartide arvult teiselt positsioonil asunud Pärnu jaoskond
43 A. Vallner. 400 aastat ..., lk 33. 44 Valga jaoskonna ülema kiri Piirivalve valitsusele 29.09.1923. // ERA.1826.1.9, l 9. 45 Piirivalve valitsuse kiri Valga jaoskonna ülemale 24.09.1923. // ERA.1826.1.9, l 8. 46 Legitimatsioonipiletitega piiri ületamise kava 8.10.1923. // ERA.1826.1.9, l 7.
13 väljastas vaid 820 piletit, 44.650 marga eest.47 1924. aastal, kui kaartide väljastamine oli juba kohalike omavalitsuste kanda, küsis Valga linnavalitsus legitimatsioonikaartide väljastamise kulude katteks järgnevaid tasusid: ühekordse piiriületuse kaart 50 marka ; kolm kuud kehtiva kaardi eest 100 marka ning aastakaardi tasu oli 150 marka.48 Väljastatud legitimatsioonikaardist võis aga ka üsna lihtsalt ilma jääda ning peamiseks põhjuseks oli kaardi kuritarvitamine salakaubavedamise eesmärgil.49 1925. aasta lõpus viidi sisse teatud täiendusi Eesti ja Läti vahelises piiriületuses. Piiriäärsetele elanikele jäi kehtima lihtsustatud piiriületuskord legitimatsioonikaartide alusel, mis lubas viibida teisel pool piiri 15 versta (u 16 km) sügavusel naaberriigis. Juurde lisandus aga passiraamatu kasutamise kord.50 See täiendus võimaldas mõlema riigi kõigil kodanikel Eesti ja Läti vahet reisida siseriikliku passiraamatu alusel vajamata viisat või välispassi.51
1928. aasta piiriületustest toimus läbi Valga 34,1% kõigist välispassiga riiki sisenemistest ja 36,7% riigist väljumistest. Siseriiklike isikutunnistustega liikumisest , mis sai toimida vaid Eesti ja Läti elanike vahel, toimus aga Valga kaudu lausa 69,1% riiki sisenevast ja 68,6% riigist väljuvast liiklusest.52 Piiriülese liikumise aktiivsuse Valgas tagasid suuresti linna enda ja selle ümbruskonna elanikud. Tihedamalt üle piiri käivate inimeste piiriületusdokumendid võisid seejuures kasvada tõeliselt mahukateks kogumikeks. Saretoki mälestusteraamatu kohaselt võisid need võtta kas raamatute või siis papüüruserullide kuju, vastavalt sellele kuidas kaarte lisalehega pikendati. Iga piiriületusega kaasnes templijäljendite löömine nii Eesti kui Läti piirivalve poolt ning üks lühike edasi ja tagasi käik üle piiri tõi kaasa neli templit piiriületusdokumenti.53 Kuna legitimatsioonikaartidele jäi templite löömiseks lehe teine puhas külg, siis tänapäevases mõistes A4 formaadis ühelehelisel dokumendil võis tõesti tihedama piiriületuse korral puhtast lehepinnast puudus tulla. Kuna kaardi tasu oli aga vastavalt selle kehtivuse pikkusele ning ilma rahata keegi uut
47 Eesti Vabariigi sisepoliitika ..., lk 269-270 48 Valga linnavalitsuse kiri Piirivalve valitsusele 22.05.1924. // ERA.3084.1.74, l 8. 49 Valga linnavalitsuse kirjavahetus Piirivalve Valitsusega Eesti­Läti piiri ebaseadusliku ületamise kohta // ERA.3084.1.74. l 20-60 50 Lõuna-Eesti nr 49, 5.12.1925, lk 1. 51 Eesti ja Läti suhted ..., lk 377. 52 Valgamaa ..., lk 528 53 Saretok, V. Läbi uduliniku II ..., lk 147.
14 kaarti ei väljastanud, siis võidi lisalehe all mõelda ka lihtsalt puhast lehte, mis templite mahutamiseks täiendavalt kaardile külge liimiti või õmmeldi, suurendades seega paberipinda kuhu templeid lüüa.
1920. aastate piiriületusandmetest selgub , et Eesti kodanikud olid üle piiri liikumisel tunduvalt aktiivsemad kui lätlased.54 Selle põhjuseks peeti ostukäike mitmesuguste tarbekaupade hankimiseks oma isiklikuks tarbimiseks, majapidamiste piiriga tükeldamisest tekkinud sundkäike ja ka Eesti-Valga elanike n.ö ,,rohelises käimist" Läti poolel, kus olevat rohkem loodusliku ilu ning avarust kui Eestis. Viimast väidet võivad tinglikult kinnitada ka 1930. aasta kuude lõikes toodud andmed piiriülese liikluse kohta Valgas, kus suvekuude aktiivsus teiste kuudega võrreldes tuntavalt esile kerkis.55 Läti poolele meelitasid eestlasi näiteks paremad ujumisvõimalused, sest kuni 1935. aastani, kui süvendati ja puhastati Pedeli jõgi, polnud Eesti-Valgal oma inimestele korralikku ujumiskohta pakkuda.56 Pedeli Läti-Valga osas olid aga sobilikud ujumiskohad olemas ning ka vesi puhtam, sest allpool Ramsi järve voolas jõkke suur osa Eesti-Valga reoveest.57
Oluliseks piiriületuse põhjuseks oli ka varem Luke koguduse alla kuulunud eestlaste tava matta oma surnuid jätkuvalt Luke surnuaiale. Selle toimingu jaoks tuli hankida eriluba piiri ületamiseks nii matuselistele kui ka veokitele ning kogu matuserongkäik pidi ootama kuni lüüakse templid sisse kõigi rongkäigus osalenud isikute dokumentidesse.58 Lisaks Luke koguduse surnuaiale kaotasid eestlased ka Jaani koguduse Tooki (Toogipalu) kalmistu , mis jäi linnast väljuva Võru maantee paremale poolele ja seega teisele poole piiri. Linna sees asuv Jaani kiriku vana kalmistu oli juba maksimaalselt ära kasutatud ja sinna matta enam ei lubatud. Kuigi Jaani koguduse eestseisus palus lausa piirijoon ümber kalmistu viia, sai seegi mure esialgse lahenduse ligipääsutee avamisega vabaks kasutuseks.59 Hilisemalt aga
54 Valgamaa ..., lk 528 55 Valgamaa ..., lk 529 56 V. Saretok. Läbi uduliniku II ..., lk 150-151. 57 Samas, lk 144. 58 V. Saretok. Läbi uduliniku I ..., lk 69. 59 Valga Jaani koguduse eestseisuse kiri Eesti-Läti piirikomisjonile 29.05.1925. // ERA.1604.1.105, l 46; Läti saatkonna verbaalnoodi tõlge 16.09.1925. // ERA.1604.1.105, l 68.
15 alustati Toogipalus matmist ka Võru maantee vasakule poolele, kuhu tekkis kalmistu Eesti osa ja kuhu ka praegusel ajal suurem osa valgalastest maetakse. Peale luterlike koguduste matmismurede oli probleeme ka jumalateenistuste korraldamisega. Kesklinnas asuv Jaani kirik ei suutnud uues olukorras rahuldada kõiki Valga linna ja selle ümbruskonna inimeste kirikus käimise vajadusi, sest seda jäid kasutama Luke Eesti kogudus , Jaani Läti kogudus, Jaani Saksa kogudus ning Peetri Eesti kogudus. Luke koguduse liikmetel oli küll võimalik korraldada Läti poolel asuvas Luke kirikus eestikeelset jumalateenistust, kuid siin said jällegi takistuseks piiri avamise kellaajad. Lisaks pidid enamus maapiirkondadest hoburakenditega kohale sõitnud inimesi leidma oma veoloomadele ajutise peatuspaiga kusagil Eesti-Valga sisehoovides, seniks kuni ise üle piiri kirikus käidi.60
Kuigi piiri ületamine muutus järk-järgult lihtsamaks, oli Valga piiripunkt avatud jätkuvalt vaid kolmel korral päeva jooksul, kahe tunni kaupa. 1927. aastal väideti ajalehes ,,Lõuna- Eesti" ühe kuu piiriületajate arvuks olevat 50­60 tuhat inimest. Artikli autori arvates oli see piisavaks argumendiks, et piiripunktid võiksid olla avatud terve päeva jooksul. Tema hinnangul oleks see võinud üle piiri liikumist veelgi soodustada ja tõsta piiriületajate arvu kuni 100 000 inimeseni kuus.61 Samal aastal avaldasid lehes sarnase ettepaneku ka Valga kaupmehed. Nende koosolekul vastu võetud ettepanekud piiriületuse lihtsustamiseks ja kauplemise elavdamiseks olid järgmised: 1) Piiripunkt Valgas tuleks lahti hoida hommikul kella 7 kuni 12 öösel. 2) Piiripunkti tuleks hommikul 8 kuni kell 3 pärastlõunal panna alaline tollirevident, kes ületoodavad kaubad koha peal üle vaataks ja maksustaks. 3) Rongide läbilaskeajaks tuleks tollirevidentide arvu suurendada, et revideerimine sünniks kiiremalt ja reisijad , kellel juhtub kaup kaasas olema, võiksid seda selle sama rongiga kaasa võtta. 4) Kaupade läbilaskekord tollide ühtlustamiseni samaks jätta.62 Nagu teisedki taolised ettepanekud ei saavutanud ka see positiivset tulemust, seda tõenäoliselt ametnike nappuse tõttu.
60 Luke koguduse kiri piirikomisjonile 04.05.1926. // ERA.978.1.201, l 86. 61 J. Ultra . Piir olgu kogu päev lahti. // Lõuna-Eesti nr 54, 16.07.1927, lk 1. Tundub ülepaisutatud number. Raamatu Valgamaa andmetel on nt 1930. aasta kõige aktiivsema liikumisega kuul ainult 27 tuhat piiriületajat (Valgamaa ..., lk 530). 62 Lõuna-Eesti nr 82, 22.10.1927, lk 3.
16 1931 . aasta juunis oli valitsuses arutlusel piirikontrolli kaotamine Eesti ja Läti vahel, mis muidugi ka Valgas huvi tekitas.63 Piirikontrolli kaotamisest siiski asja ei saanud ja kaks aastat hiljem tuli Läti poolt hoopis teade, et nende põllumajandusministeerium nõuab piirivalve karmistamist, kuna üle piiri käib liialt vabalt lina ja vilja salakaubavedu.64 Veel aasta edasi ja jälle on Valga elanikud teinud aktiivsed lobitööd piiripunktide pikema lahtioleku aja suhtes. Kogutud on allkirju ning saadetud välisministeeriumi koos palvega hoida Valga piiripunkt avatuna hommikul kella 6-st kuni 11-ni õhtul. Seekord võttis Eesti välisministeerium pooldava hoiaku ning alustas selles suhtes läbirääkimisi lätlastega.65 Läti poolt aga tuli sellele soovile negatiivne vastus, kusjuures vastu olevat olnud ka Läti-Valga tolliamet .66 Seega ei õnnestunud ikkagi saavutada eesmärki piiripunktist Valgas, mis oleks avatud terve päeva jooksul.
63 Lõuna-Eesti nr 65, 11.06.1931, lk 1. 64 Lõuna-Eesti nr 112, 5.10.1933, lk 2. 65 Lõuna-Eesti nr 33, 22.03.1934, lk 3. 66 Lõuna-Eesti nr 62, 5.06.1934, lk 3.
17 Liiklemine ja transport
Piir muutis tunduvalt liiklemise kulgu nii Valga ja ümbruskonna vahel kui ka linnasiseselt. Kujunes ümber raudteeliiklus ning keerulisemaks muutus linna ühendus ümberkaudsete maakonna asulatega ka maanteed mööda.
Maanteeühendus Valga linna ning praeguse Valgamaa lääneosa ja Pärnumaa naabrusaladega toimis varasemalt Valga­Härgmäe­ Karksi maantee kaudu. Pärast riigipiiri kehtestamist jäi Valga­Karksi maantee algusosa Valgast Holdreni Läti territooriumile ning Taagepera, Holdre ja Koorküla inimesed pidid Valka pääsemiseks liikuma ringiga Helme kaudu või kasutama kehva külavaheteed läbi Aitsre ja Mäemõisa.67 See muudatus ongi hilisemal ajal suunanud kogu Valgast väljuva loodesuunalise liikluse tänapäevasele Valga­ Uulu maanteele, mis hetkel toimub suuremal määral nii Viljandi kui Pärnu suunas kuni Karksi- Nuia ristini üht ja sama maanteed pidi. Samas kui varem toimus nii Pärnu kui Viljandi suunaline liiklus Valgast väljudes erinevat aga samas otsemat marsruuti pidi.
Esimestel iseseisvusaastatel tundus linna olukord ühenduse pidamisel Eesti suunal olevat eriti keeruline, kuna lisaks loodesuunalise Valga­Karksi maantee läbilõikamisele katkes ajutiselt ühendus ka põhja poole viival Valga­Viljandi maanteel . Tallentsi 1920. aasta otsus, millega Paju vald poolitati nii, et piir kulges Valga­Viljandi teest ida pool, jättis vahetult Valgast väljuva lõigu Viljandi maanteest Läti poolele.68 Ühendus Helme suunas toimus nüüd läbi Sooru mõisa, mis muutis teekonna umbes viie kilomeetri jagu pikemaks. See omakorda tõstis päevakorrale uue tee ehitamise Sooru valla piirist põigiti Paju mõisa peale.69 Valga maavalitsus jättis siiski uue tee ehitamise plaani kuni piiriküsimuste lõpliku lahendamiseni kõrvale, sest uus tee oleks läinud maksma paarkümmend miljonit marka.70 Et taastada Valga ühendus enamiku Viljandimaaga ning viia riigipiir teisele poole teed,
67 Valgamaa ..., lk 60. 68 Eesti ja Läti suhted ..., lk 98. 69 Rajalane nr 212, 15.10.20, lk 1. 70 Välisministeeriumis toimunud nõupidamise protokoll piirikomisjonis tekkinud küsimuste asjus. 15.10.1923. // ERA 1604.1.19, l 21.
18 taotles Eesti endale seitset läti aladele jäänud talu.71 Probleemi lahendas 1. novembril 1923 allkirjastatud Täiendav Eesti­Läti leping piiriküsimustes, mis andis piirikomisjonile õiguse vahetada vaidlusaluseid maatükke; lisaks said mõlema riigi elanikud õiguse piiriteede vastastikuseks kasutamiseks.72 Maa-alade vahetamise tulemusel loovutas Läti Valga­ Viljandi tee probleemse lõigu Eestile.
Piiriäärsete teede vastastikuse kasutamise võimalust peeti uue piirikomisjoni poolt sedavõrd oluliseks, et täiendava piirilepingu esialgne jõustumiskuupäev lükati edasi, kuni teede kasutamise kokkuleppe kinnitamise ja rakendamiseni.73 2. aprillil 1924 allkirjastatud kokkuleppe kohaselt jäid piiriäärsete elanike ühiskasutusse 22 teed Lätimaal ja 12 teed Eestimaal74, 1926. aastal lisandus neile veel 4 liiklemisteed Lätis ja 12 Eestis.75 Läbida sai neid üldises korras sisseseatud piiripunktide kaudu legitimatsioonikaartide alusel. Lisaks jäi piiriäärsetele elanikele õigus piiri ületada ka väljaspool piiripunkte juhul kui on tõendatav, et antud tee neile lühem on. Selleks oli vaja aga täiendavat eritunnistust, kuhu märgiti vastav maantee mida tunnistuse valdaja piiriületuseks kasutada võib. Selline piiriületus ei laienenud aga liikumisele koos kaupadega ja piiriületajal võis kaasas olla vaid liiklemise abivahend.76
Kuna kohalikele inimestele kehtis lihtsustatud piiriületuskord, siis üritatigi kasutada endisaegseid otseteid, kuid takistuseks sai piiripunktide ajaliselt piiritletud ja ümbruskonna liiklemisvajaduse rahuldamiseks liialt lühike lahtioleku aeg. Koorküla elanikud kaebasid 1925. aastal ajalehes, et kuigi Valka sõit tuleks läbi Läti kulgenud Valga­Pedeli teed mööda poole lühem, kui Eesti pinnal kulgevat teed kasutades, ei luba Valga ja Koorküla piiripunktide tööajad seda võimalust korralikult kasutada.77
71 M. Burget. Eesti­Läti piiri ..., lk 67. 72 Eesti ja Läti suhted..., lk 230. 73 Siseministri abi kiri Eesti saadikule Riias 26.03.1924. // ERA.1604.1.105, l 10 74 Siseministri kiri vabariigi valitsusele 8.04.1924. // ERA.1604.1.105, l 23. 75 Eesti ja Läti vahelise teedekasutuse kokkuleppe lisaprotokolli tõlge 3.03.1926. // ERA.1604.1.105, l 79-80. 76 Siseministri kiri vabariigi valitsusele 8.04.1924. // ERA.1604.1.105, l 23. 77 Lõuna-Eesti nr 39, 26.09.25, lk 3.
19 Riikidevahelise piirijoone kehtestamine, ei tekitanud probleeme ainult maanteeühenduses vaid muutis täielikult olukorda ka raudteeliikluses. Vene tsaaririigi ajal välja kujundatud raudteeühendus ei klappinud kuidagi uue olukorra vajadustega. Pärast Eesti­Läti riigipiiri paikapanemist jäi 34 km Liivimaa juurdeveoraudteest (Koikkülast Mõnisteni) Eesti aladele, kuid Koikküla­Valga lõik kulges läbi Läti territooriumi ja Lätile jäänud Luke jaama. Valga­Mõisaküla kitsarööpmelisest raudteest jäi Läti territooriumile lausa 90%. Kuna suhted kahe naaberriigi vahel olid piiritüli tõttu kehvapoolsed, ei suudetud esialgu nende raudteelõikude ühises kasutamises kokku leppida. Lätlaste lepitamiseks loovutati neile kaks Vabadussõjast eestlaste kätte jäänud auruvedurit, küll jäid aga mitmed muud olulised vaidlusküsimused tuleviku lahendada.78 Eesti ja Läti esimene raudteekonventsioon sõlmiti 1921. aasta juunis ning seejärel sai alustada rongiliiklust nii Valga­Koikküla kui ka Valga­ Mõisaküla teel. Läbi Eesti kulgenud Pihkva ­Riia magistraal kaotas oma kunagise tähtsuse, kuna jäi uues olukorras kolme eri riigi territooriumile jagatuna Läti, Eesti ja Venemaa vahel. Selle osaks olnud Valga­Võru raudtee muutus kõrvaliseks, peamiselt Kagu-Eesti reisiliikluse vajadust rahuldavaks liiniks.79
Eelpool mainitud raudteelõik Valga ja Koikküla vahel tekitas päris suure diskussiooni kohaliku rahva seas ning ajakirjanduseski tõstatati küsimus mitmel korral. Ajaleht ,,Lõuna- Eesti" kuulutas 1921. aastal, et neil, kes ennustasid Valga linna kängumist ilma kitsarööpmelise raudteesõlmeta ning kahtlesid linna Eesti ümbruse võimes Valgat ära toita, pole õigus olnud. Siiski tõdeti, et kaubanduse edenemiseks oleks ülitarvilik uue otsetee ehitamine Koikkülani.80 Paar numbrit hiljem kurdeti tõsiselt sellel lõigul reisimisega kaasnevate ebamugavuste ning Läti riigi poolt raudtee kasutamise eest küsitavate kõrgete tasude üle. Tasuks oli 8 kopikat kuldraha iga telje ja kilomeetri pealt ning seda ka tühjade platvormide ja vagunite eest. Ka läbisõit lukustatud vagunites polnud kuigi lõbus, kus vahest isegi väljakäigu koht puudus ja kus Eesti reisijatel vagunites luku taga Luke linnas tundi poolteist oodata tuli, kuni edasisõit võimalikuks sai.81
78 K. Arjakas. Eesti raudtee ..., lk 136. 79 Valgamaa ..., lk 60. 80 Lõuna-Eesti nr 1, 19.09.21, lk 1. 81 Lõuna-Eesti nr 3, 26.09.21, lk 1.
20 Tegelikult oli juba 1920. aastal Teedeministeeriumis otsustatud, et ehitatakse välja 15- kilomeetrine paralleelne harutee, mis viiks Valgast läbi Kaagjärve Koikkülani. Samal aastal ka ehitusega alustati, kuid 1921. aasta kevadel jäid tööd rahapuudusel seisma.82 Peale poolteist aastat kestnud ehituspausi palusid Valgamaa vallad maakonnavalitsusel esineda valitsuse ees sooviga, et algatatud kitsarööpmeline raudtee Koikküla­Valga­Tõrva saaks kiiresti lõplikult valmis ehitatud. Palvet põhjendati asjaoluga, et Koikküla­Luke raudtee kasutamine läheb kalliks maksma nii riigile (1100 marka iga vaguni pealt) kui ka inimestele (72 marka iga pileti eest). Lisaargumendiks toodi väide, et uue raudtee valmimisel ei peaks reisijad enam läbi Läti sõitma lukustatud vagunites vangina.83 Samal sügisel otsustaski vabariigi valitsus määrata mainitud raudteelõigu ehituseks krediit ning ehitustööd algasid uuesti.84 Valga­Kaagjärve­Koikküla liinil alustati ajutise liiklusega 25. septembril 1922 ning alalise liiklusega 20. oktoobril 1923.85 Seega oli näha kohe pärast riigipiiri kindlaksmääramist mitmete kohalike huvigruppide jõupingutusi täielikult omamaise raudteeliiklus rajamiseks Kagu-Eestis, et vältida niimoodi ebamugavusi kaasa toovat Läti territooriumi läbimist. Need jõupingutused osutusid lõpuks ka edukaks.
Valga linnasiseses liikluses kaotas piiri paikapaneku järel endise rolli senine tähtsaim liiklemiskeskus ­ vana turuplats Jaani kiriku juures. Osatähtsuse langus oli saanud alguse juba varem, seoses turuplatsi osalise üleviimisega raudteejaama lähistele, kuid pärast linna poolitamist kiirenes protsess veelgi, kuna soikus liiklus nii kiriku ümber kui piiriäärsel Härrade tänaval. Uued siirdeteed üle Pedeli lammi võtsid enda kanda suurema osa kesklinna ühendusliiklusest Puraküla ning Viljandi ja Tartu maanteega, mis varem kulges peamiselt Härrade tänava kaudu. Linnasisese liikluse uus raskuskese kandus Kesk, Kuperjanovi ja Vabaduse tänava ristumiskoha ümber; turu- ja laadapäevade aktiivseimaks liikluskeskmeks sai aga uue turuväljaku ümbrus.86 Tegelikult saigi tüliküsimus turuväljaku
82 M. Helme. Eesti kitsarööpmelised ..., lk 124. 83 Lõuna-Eesti nr 2, 22.09.21, lk 1. 84 M. Helme. Eesti kitsarööpmelised ..., lk 124. 85 K. Arjakas. Eesti raudtee..., lk 157. 86 Valgamaa ..., lk 527.
21 asukoha üle lõplikult lahendatud alles peale linna poolitamist riigipiiriga. Varem oli linnavalitsus lahkhelide tõttu leppinud kompromissiga, otsustades pidada turgu kolmel päeval nädalas uuel kohal (ülal mäel) ja kolmel päeval nädalas vanal kohal (Jaani kiriku juures). Selline korraldus oli harjumatu ja tekitas segadust , mistõttu linnavalitsuse kavatsused täiel määral ei teostunud.87 Muutunud oludes kujunes aga turuplatsi uus asukoht endisest sobivamaks. Mingil määral aitas Jaani kiriku ümbruse liiklusaktiivsuse langust kompenseerida Valga linnasisese liikluse üheks komponendiks olnud piiriülene liiklus. Linna ainsat piiripunkti läbiv piiriülene liikumistee suurendas küll liiklusaktiivsust Suur- Sepa piiripunktist Jaani kirikuni, kuid ei suutnud kompenseerida üldist liiklusaktiivsuse hääbumist kiriku lähiümbruses ja Härrade tänaval.
87 Valgamaa ..., lk 571.
22 Majandusolud
Kõige suuremaks majanduselu ümberkujundavaks asjaoluks oli tekkinud tollipiir, selle mõjud kaubandusele ja sellest tingitud salakaubanduse teke. Muidugi muutis linna jagamine ka suuremate ettevõtete olukorda. Need olid algselt loodud kogu Valga vajadusi arvestades ning teatud tulevikunägemusega, kuhu ei olnud sisse planeeritud tegutsemis- piirkonna poolitamist riigipiiriga.
Eesti­Läti piir lõikas läbi endise, Vene impeeriumi vajadusi arvestanud , maantee- ja raudteevõrgu, mille oluliseks sõlmpunktiks oli Valga. See faktor tegi Valgast tolliameti asukoha ja Eesti mõistes arvestatava väliskaubanduse vahendaja. Kogu väliskaubanduse mahust jäi 1920. aastatel Tallinna tolliameti kanda umbes 90%. Ülejäänud tolliametite võrdluses oli aga Valgal tugev positsioon, püsides kaupade väärtuse arvestuses Pärnu järel kolmandal kohal. Kui aastatel 1922-1925 moodustas läbi Valga tollipunkti liikunud kaupade koguväärtuse osakaal alla 3% kogu Eesti väliskaubandusest, siis 1928. aastal oli see juba 4,9%. Seega edestati tol aastal isegi Pärnut, mille osakaaluks jäi 4,5%.88 Kaupade liikumine läbi Valga tollipunkti kasvaski kuni ülemaailmse majanduskriisini üpris jõudsalt. Aastatel 1923­1926 suurenes igal järgneval aastal kaubaveo maht tonnides peaaegu kahekordseks. Arvestatav kasv jätkus kuni 1928. aastani, mil kaubaveo kogumaht ulatus 58 778 tonnini. Aastaks 1930 langes see küll 29 505 tonnini kuid jäi siiski pea kaheksa korda suuremaks kui 1922. aastal.89
Endisest ajast pärandiks jäänud raudteesõlm ning tollipunkti tegutsemine eristas Valgat teistest Eesti väikelinnadest elanike jagunemisega erinevate tööharude vahel. Liiklemise ja transpordi vallas oli Valgas tööga hõivatud 18,5% töötavatest elanikest, mis oli keskmiselt kolm korda rohkem kui teistes sarnase suurusega linnades.90 Kui teised tööstusettevõtted
88 Valgamaa ..., lk 536-537. 89 Samas, lk 540. 90 Samas, lk 532.
23 pigem kiratsesid, siis vagunite tootmiselt oli Valga Tallinna järel tootmismahult Eestis teisel kohal. Otseselt raudteega oli seotud ka Valgas paiknenud liipriimmutustehas.91
Tööstuste olukord Valga linnas oli peale piiri määramist suhteliselt raskes seisukorras. 1926. aastal linna tööstusettevõtetega tutvunud kaubandus-tööstusminister Karl Kornel pidi tõdema, et Valga oli tööstuslikus mõttes surnud linn. Siiski sai kiidusõnade osaks Valga õllevabrik, mis kerkis teiste ettevõtete hulgast esile eeskujuliku sisseseade, laia tootevaliku ja tööliste heade tingimuste poolest. Enamus ministri poolt külastatud asutusi kurtsid aga piisava turu puudumist üle. Mõned ettevõtted olevat meenutanud pigem surnuaeda ning enamus töötasid vaid poole võimsusega.92 Erandina kerkis esile linna kohalik elektrijaam . Laialdasema elektri kasutuselevõtuga linnas jätkus jaama areng üpriski hoogsalt. 1925. aastal laiendati päris olulisel määral valgustatud tänavate võrku. Lisaks tehti ümber ühendused Purakülaga ning elektrijaama teenust hakkasid tarbima ka raudteetehased ning veepumbajaam.93 Valga elektrijaama toodang kasvas 1920. aastatel järjepidevalt ning stabiilselt . Aastaks 1929 oli saavutatud 2,5 korda suurem elektri tootmise maht, kui 1923. aastal.94 Elektrijaamale ei mõjunud ka linna jagamine teiste ettevõtetega päris sarnaselt, sest piirilepinguga Eesti poolele jäänud jõujaam varustas esialgu kokkuleppe alusel edasi ka Läti-Valgat. Kohe esimesel aastal peale linna jagamist polnud Läti pool aga veel võimeline tarbitud elektri eest alati korrektselt tasuma . Näiteks 1920. aasta oktoobris valitses Läti-Valgas paar päeva pimedus, sest tekkinud võlgnevuste tõttu lõpetas Valga elektrijaam ajutiselt Läti poolele elektri tarnimise.95
Linna asend riigipiiril ning suure osa linnaelanike sõltumine siit läbi liikuvast kaubamahust muutis kohalike jaoks aktuaalseks Eesti­Läti kavandatud majandus- ja tolliuniooni. Vastav eelleping sõlmiti kahe riigi vahel juba 1. novembril 1923.96 Aastaks 1925 ei olnud naaberriigid planeeritud uniooni siiski veel sõlmida jõudnud ning Eesti poolelt oli tunda ka
91 Valgamaa ..., lk 536. 92 Lõuna-Eesti nr 75, 13.10.1926, lk 1. 93 Lõuna-Eesti nr 38, 19.09.1925, lk 4. 94 Valgamaa ..., lk 534. 95 Rajalane nr 177, 4.09.1920, lk 3. 96 Eesti-Läti suhted ..., lk 224.
24 huvi jahenemist. Läti poliitikute arvates kartsid eestlased täit tolliuniooni kuna kannatada võinuks saada Lõuna-Eesti kaubandus, tõenäoliselt oleks vähenenud tollitulud ning lisaks ka raudteede ja sadamate sissetulekud. Samuti ei peetud ka Eesti tööstuse väljavaateid Lätis eriti suureks.97 Võimaliku tolliuniooni üle arutledes tõdeti aga Valga kohalikus lehes, et mitte ainult neile, kelle krundi piirijoon pooleks ajas, ei teinud sekeldusi tolliformaalsused, vaid seda sai tunda terve Valgamaa, mis varasemalt piiritaguse alaga majanduslikult seotud oli. Ajaleht uskus, et unioon oleks Lõuna-Eesti kaubandusele hoopis kasuks, kuigi kardeti seeläbi rohkem Riia linna mõju alla sattuda.98 Kuna tolliliitu planeeritud kujul ellu ei viidud , siis jäid ka selle võimalikud mõjud vaid spekulatsioonideks.
Ühelt poolt kaitses tollipiir muidugi kohalike tootjaid ja kauplejaid lätlaste konkurentsi eest, kuid võttis samas ära võimaluse oma toodete ja teenuste pakkumiseks Lätimaal. Lisaks tekitasid tollimaksud sekeldusi tavareisijatele ja üle piiri käivatele kohalikele ostlejatele. Kõrgetest tollimaksudest tulenenud kurioosumite kohta Valga piiril võib leida teateid ajakirjandusest. Üks Lätist läbi Valga Tartu sõitnud ülikooli õppejõud oli teele kaasa võtnud vähe suurema koguse õunu. Valga piiril selgus, et selle eest tuleb maksta 4401 marka tollimaksu, mis õunte väärtuse mitmekümnekordselt ületas. Reisija muidugi loobus õuntest ning need konfiskeeriti ja pandi oksjonile. Ka oksjonil ei õnnestunud õuntest tollimaksu katva hinna eest lahti saada ning õunad hävitati.99
Linna jagamine mõjus negatiivselt aga kohalikule jaekaubandusele. Kui aastal 1919 oli hilisema Eesti-Valga alal 434 kauplemisega tegelenud ettevõtet, siis 1929. aastal oli neid järgi jäänud 356. Põhjuseks oli osa linna tagamaa jäämine Läti poolele aga teatud määral ka kaupade erinev hinnatase kummalgi pool piiri ning sellest tingitud salakaubitsemine. Kõige rohkem veeti salakaubana Lätist Eestisse nahktooteid ja valmisriideid.100 Lisaks olid lõunapiiril populaarseteks salakaubaartikliteks eeter ja kunstsiid. Viimase salaja sissevedu
97 Eesti-Läti suhted ..., lk 398. 98 Lõuna-Eesti nr 38, 19.09.1925, lk 1. 99 Lõuna-Eesti nr 36, 5.09.1925, lk 4. 100 Valgamaa ... , lk 542-543.
25 aga praktiliselt lakkas, kui Eestis kunstsiidi tootmine välja arenes.101 Küll on aga teateid salapiirituse veost Eestist Lätti. 1926. aastal väitis ajaleht ,,Lõuna-Eesti", et Läti-Valgas on müügil rohkem Eesti kui kohalikku päritolu piiritust .102
Eesti Piirivalve esimese tegevusaasta aruande järgi toimus kõige aktiivsem salakaubavedu Tallinna jaoskonnas, kus merd mööda veeti sisse salapiiritust. Siseministeeriumi tegevusaruandes märgiti: Kuna salakaubitsemine on olnud peaasjalikult merepiiril, ei ole Läti piiril Valga jaoskonna piirkonnas üldse salakaubitsemist olnud, mis seletatav sellega, et meie oma lõunanaabriga majanduslikult enam-vähem ühesuguses seisukorras oleme ja kaupade hinnavahe salakaubitsemisele ei ahvatle.103 Neli aastat hiljem, aruandeaastal 1927/28 oli Piirivalve info kohaselt Valga piirkonna salakaubanduse aktiivsus jätkuvalt suhteliselt madal. Petseri jaoskonnas, mille alla käis ka Valga piirkond, tabati salakaupa 27 korral ning sellest väiksem oli juhtumite arv vaid idapiiril, Narva ja Peipsi jaoskondades, kus registreeriti vaid üks juhtum. Samas võib siin põhjuseks olla ka salakauba olemus, sest kuna meritsi jätkus ikka salapiirituse vedu, millele rohkem tähelepanu pöörati, siis võis vähemväärtuslike kaupade üle piiri smuugeldamine Valga piirkonnas pisut vähem tollase Piirivalve fookuses olla.104
1932. aasta suvel kajastas kohalik leht piirivalvurite edukat salakauba avastamise operatsiooni. Kinni peeti isik, kes tõi endale Lätist ülikonna, lisaks teostati läbiotsimine ühes Tartu kindavalmistamise äris, kust leiti 185 paari päritolutõendita kindaid. Valga ärides toimunud läbiotsimistes saadi kätte salakaubana sisse toodud kaheksa paari pükse, 4 meetrit riiet, üks kleit, kaks kampsunit, kaelakee jne. Lõpuks konfiskeeriti ka üks Lätist salaja sisse toodud jalgratas.105 Odavamate riideesemete hankimise eesmärgil läksid valgalased tihti ka üle piiri vanade ja kehvemate riiete ning jalanõudega, et Läti poolel need
101 Piirivalve ..., lk 65-66. 102 Lõuna-Eesti nr 48, 10.07.1926, lk 4. 103 Eesti Vabariigi sisepoliitika ..., lk 269 104 Samas, lk 296-297. 105 Lõuna-Eesti nr 71, 2.07.1932, lk 3.
26 uuemate vastu vahetada.106 Tollipiir andis endast seega kohalikus elus küllaldaselt tunda. Ühelt poolt kasutasid seda ära salakaubavedajad, kes hindade erinevusest teine teisel pool piiri kasu lõikasid. Samas aga oli piir kohalikule elanikule, kes lihtsalt soodsama kauba või parema valiku eesmärgil üle piiri ostlemas käis, tüütuks takistuseks. Vaevalt , et seejuures neid inimesi, kes uute riiete soetamise eesmärgil vanad Läti poolele jätsid, mingiteks suurteks salakaubavedajaks võis pidada.
106 V. Alleks ..., lk 39.
27 Kokkuvõtte
Kahekümnenda sajandi alguse pöördelised sündmused tõid nii eestlastele kui lätlastele võimaluse iseseisvumiseks ning oma rahvusriigi rajamiseks. Need võimalused kasutati ära ning, olles saatusekaaslased, suudeti oma riigi kättevõitlemisel ka koostööd teha. Esimesed lahkehelid saabusid aga siis, kui oli tarvis omavahelist riigipiiri määrama hakata. Eesti ja Läti piirialadel oli kujunenud segaasustus, kuna sadade aastate jooksul oli see piirkond olnud Liivimaa keskosaks ning ühelgi võõrvõimul polnud soovi ega tarvidust rahvuste asuala arvestades oma haldusüksuste piire kujundada. Uues olukorras soovisid aga mõlemad rahvusriigid seista just oma huvide eest. Kui suuremas osas piirijoone kulgemisest oli võimalik Eesti ja Läti vahel kompromissi leida, siis valupunktiks sai Valga linn ning selle lähim ümbrus. Aastasadadega oli Valgast ja selle lähiümbrusest kujunenud pigem lätlaste ala ning Katariina II poolt loodud Valga maakond jäi samuti peamiselt tänase Läti piiridesse . Peale raudteesõlme loomist Valka olid aga eestlased suutnud linnas ülekaalu saavutada ning ka kohalikus majanduselus domineerima hakata. Seetõttu pidas kumbki pool linna enda omaks ning ei soovinud siin erilisi järeleandmisi teha.
Olukorra lahendamiseks nõustusid mõlemad riigid neutraalse vahetalitajaga, kelleks sai Briti kolonelleitnant Stephen Georg Tallents. Kuigi vahetalitaja otsused põhjustasid suuri proteste mõlemal pool, aktsepteerisid Eesti ja Läti valitsused määratud piirijoont. Tallentsi otsusega jäi eestlastele peamine osa Valga linnast koos raudtee- ja elektrijaamaga. Lätlastele jäi kunagine Luke linnaosa , mis nimetati samuti Valga linnaks ning jäeti samanimelise maakonna keskuseks. Eesti poolel moodustati ka Valga maakond, mis aga ei olnud kuidagi järglaseks tsaariaegsele Valga kreisile. Uus haldusüksus moodustati linna lähiümbrusest ning suuremal osal naabermaakondadest valdu juurde võttes.
Kui linnast jäi enamus Eestile, siis lähiümbrusest läks suurem osa Läti riigile ning Valga linn jäi kolmest küljest piiratuks naaberriigi territooriumiga. Selline olukord lõikas Eesti- Valga ära suurest osast linna tagamaast ning peamistest ühendusteedest. Olukorda suudeti
28 linna jaoks pisut parandada 1923. aastal Eesti­Läti täiendava piirilepinguga, mille tulemusel saadi tagasi lõik Viljandi kiviteest. Nüüd sai Valga jälle otseühenduse Helme ja Viljandi piirkonnaga. Sama lepinguga täiendati lihtsustatud piiriületuskorda ning määrati ära hulgaliselt piiriäärseid teid, mis jäid kasutamiseks mõlema riigi kodanikele. Eesti ja Läti vahelise piiriületuse jaoks töötati piiriäärsetele elanikele välja legitimatsioonikaartide süsteem, mis teatud juhtudel lubas piiri ületamist ka väljaspool piiripunkte.
Värske piirijoon muutis suurel määral valgalaste elu ning riikidevahelised kokkulepped ei suutnud kõrvaldada kõiki muresid ja takistusi, mida Eesti­Läti piir kohalikele elanikele kaasa tõi. Kuigi Eesti ja Läti vahel toimis piiriäärsetele elanikele mõeldud lihtsustatud piiriületuskord, oli takistuseks piiripunktide piiratud avatuksoleku aeg. Valga linna ainus piiripunkt ei hakanud kunagi tööle terve päeva pikkuses , vaid oli avatud kolm korda päevas kahe tunni kaupa. Soovi ja vajadust piiri ületada aga jagus. Eestlased käisid Läti poolel looduskaunites kohtades lõõgastumas ja ujumas, kuna Eesti-Valgas ja linna läheduses selliseid võimalusi polnud. Kirikukoguduste liikmed jätkasid oma kadunute matmist traditsioonilistele surnuaedadele Läti poolel ning ka teisel pool piiri asuva Luke kiriku kasutamist.
Kuna piirijoon kulges üpriski käänuliselt, jäid mitmed lõigud kunagistest otseteedest Läti poolele. Sama juhtus ka raudteega, kus peamiseks murekohaks sai Valga­Koikküla­ Mõniste kitsarööpmeline raudtee. Selle liini kasutamine Lätit läbides kujunes eestlaste jaoks sedavõrd ebamugavaks ja kulukaks, et otsustati täiesti uue raudteelõigu ehitamise kasuks. Valminud uus raudteelõik Valgast Koikkülla lahendas ka vahepeal tekkinud mured. Üldiselt sai raudteeliiklus piiri kehtestamisega siiski üpris palju kannatada ning näiteks Valga­Mõisaküla ja Valga­Petseri liinil liiklus soikus. Esimesel seetõttu, et 90% raudteest jäi Läti territooriumile, ning teisel liinil seepärast, et oli kunagise Riia­Pihkva osaks ning ei leidnud uues olukorras enam täit rakendust.
Valga ei minetanud siiski oma staatust vajaliku raudteesõlmena ning linnast sai Eesti kaubavahetuses oluline tollipunkt. Raudteega seotud ettevõtted olidki peamised tooni
29 andjad Valga tööstusettevõtete hulgas. Muidu kippusid Valga tööstusettevõtted pigem kiratsema, kui mõningad erandid välja arvata. Raudteetranspordi ja kaubavahetuse olulisust linna toimimises näitab ka tollane transpordisektoris töötanud inimeste kõrge osakaal Valga elanikkonna hulgas. Sarnaselt tööstusega mõjus piir negatiivselt ka kohalikule kaubandusele. Kaupluste ja müügipunktide arv langes, kuna varasemalt andsid suure osa käibest linna ümbruses elanud maaelanikud . Koos piiri tõmbamisega jäi aga suurem osa linna ümbritsevatest piirkonnast Läti poolele. Lisaks andsid oma panuse erinevad hinnatasemed. Vaatamata kehtivale tollipiirile ja suhteliselt kõrgetele tollimaksudele, kasutasid elanikud erinevaid võtteid, et endale teiselt poolt piiri odavamat tarbekaupa soetada. Küllalt oli ka neid, kes olukorda ära kasutades üritasid salakaubitsemisega endale hõlptulu teenida. Peamiseks salaja sisseveetavaks kaubaks olid üleriided ja jalatsid .
Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti ja Läti vahelise piiri määramisega jagati ära kunagine Valga kreis, kusjuures lätlased said maakonna ja eestlased linna. Kumbki pool ei jätnud aga jonni ning mõlemale piiri tekkis Valga maakond keskusega Valga linnas. Selge on aga see, et vaatamata mõlema poole pingutustele ei saanud säärane jagamistehe toimida jälgi jätmata ning ühest kaheks jagatud tervikust päris kahte uut ja samaväärset tervikut luua ei õnnestunud.
30 Changes in Valga after determination of the Estonian- Latvian border (summary)
The period following First World War was a revolutionary time for both Estonians and Latvians, when both nations created an independent state in its ethnic boundaries. The first challenge of the new relations between Estonia and Latvia was to agree on mutually accepted borderline between these states . The main issue in dispute about border was the ownership of the town of Valga. Various border committees haven't reached to any agreement. Initial boundary line was set by the pledge of neutral intermediary. This man was special representative of the British , Lieutenant- Colonel Stephen Georg Tallents. His decision was to give the main part of the Valga to Estonians. However , practically the whole Valga County , along with the neighborhood went to the Latvians. Dividing town and county, led to a myriad of changes to surrounding residents in their everyday lives . People now had to confront a border crossing , border guards and customs officials. Traffic inside Valga became more complex , as well as keeping in touch between town and its surroundings. This thesis gives an overview about these changes just as seen form Estonian side.
British mediator, Lieutenant Colonel Tallents signed an agreement with Estonian-Latvian committee before its commencement to work - if the subcommittee fails to reach an agreement, the decision about the boundary line will be made by chairman alone. As no agreement was reached, Tallents made his decision. Resolution by July 1920 was next: most of the town with broad -gauge railway station and with power plant stays to Estonia, Luke square and Pudrumäe suburbs with narrow-gauge railway station goes to Latvia. On the midnight of July 17th the new border became effective. Finally Estonians retained the most important part from Valga but the main loss was Luke's church and cemetery. Most of the surroundings of town were handed to the Latvians and Valga lost most of its neighboring areas, including more than half farm lands belonged to the town. As most of old Valga County stays on Latvian side, the Estonian government decided to create a new Valga
31 County, representing the suburban counties surrounding area and the neighboring municipalities. After splitting the Valga, the number of inhabitants also decreased whom about of 3.500 stays in Valga Latvian party. In addition , a change took place in the nations lived in town. If previously had Valga a multi-ethnic population, where no ethnic group had absolute predominance, then a few years after dividing the either side had dominant local ethnic. Already in the 1922nd on Estonian side of Valga there was the proportion of Estonians 74% of urban residents.
A new phenomenon for the town citizens were border guards. Until the 1923rd the border was guarded by military units . After foundation, the Estonian Border Guard took this function. The new organization had individual division of Valga area and it started to work on 29th March 1923rd. However, on December 1923rd the division of Valga was closed and Valga district was joined to Petseri division. Immediately after the border begun effective, the wire fence was erected between Valga and Luke. Already in 1923 the physical barriers were removed and the border remained to indicate by border moat and stream Konnaoja. The only official border crossing point in town was on street Suur-Sepa. It was opened three times during the day with opening periods at 7-9, 13-15 and 19-21. Generally there were two opportunities to cross Estonian-Latvian border. The overall border crossing in regular check points or using long term legitimation card which allowed crossing the border in special non controlled places marked on card. These cards were intended to simplify the border crossing for local residents. But such non controlled crossing where situated outside from town and used mostly by local peasants. Legitimation card holders were approved to move up till 16 kilometers from the Estonian-Latvian border.
As Valga and its immediate vicinity was still linked with Latvia through people's habits and as the local residents had simplified border crossing procedures, the city became one of the most active border crossing places Estonia. More than half of Estonian outgoing and incoming traffic which were made with internal travel document was through the Valga. This activity was granted mostly by residents of Valga and surrounding communities. There were several reasons go to the Latvian side. Such as shopping trips , possibility to
32 enjoy natural beauty of Latvian Valga surroundings and summer swimming in Pedeli river . On Estonian side wastewater flowed into the river and there wasn't nice places for swimming. An important reason for border crossing was tradition to continue Estonians burial on cemetery Luke and Took. Both cemeteries were situated on Latvian side, Luke situating in town and Took just left hand over the boundary near the Võru road . Cross- border traffic could be even more active, but the only official border crossing point in town never started to work during the whole day.
The Border significantly changed the course of traffic between Valga and the surrounding area. There were changes in town traffic as well but and traffic on railway became more complex. A road link between Valga county and neighboring areas on west was previously functioned through Valga-Härgmäe-Karksi road. After established border the Valga-Karksi road remained part of Latvian territory. For access to Valga people from Taagepera, Holdre and Koorküla were forced to make a detour through Aitsre and Mäemõisa. During the first years of independence the town seemed to be even more complicated situation, because the connection with northern areas functioned by Valga-Viljandi road was temporarily interrupted. The decision of Tallents divide Paju parish so, that starting kilometers of Valga-Viljandi road went to the Latvian side of border and direct connection with Helme or Viljandi was no possible. These problems were solved with additional border agreement on November 1st, 1923. That agreement gave to border committee the right to change the disputed areas on borderland and Estonia got back that significant part of road Valga-Viljandi. This document also confirmed that the roads can be used by both neighbor countries citizens. There were 26 roads on Latvia and 24 roads on Estonia that could be used by borderland residents. Using these roads was allowed based on legitimacy cards after passing of general border checkpoints. Benefit for the borderland residents was the permission of border crossing outside of official checkpoints, but on conditions that only if selected road was shortcut for card user.
Establishment of international border line not only caused problems with road connections but totally changed the situation in rail traffic. Railway network that was built up on age of Russian empire was developed for its needs , but wasn't appropriate for new situation. After
33 confirmation of Estonian-Latvian border, Latvia got a part of narrow-gauge railway Valga- Mõniste. From Valga-Mõisaküla railway almost 90% was lost to Latvians. Railway Convention signed June of 1921st between Estonia and Latvia had provided a basis restoration of train service on these lines, but it cost a lot of for Estonian state and the Estonians. To save costs and reduce inconveniences the new 15-kilometer railway section was built from Valga to Koikküla on year 1923. By using new railway line through Kaagjärve, traveling from Valga to Mõniste without passing Latvia, was possible.
The biggest factor for local economic was the impact of customs frontier and smuggling. Of course, divided town wasn't in plans of larger companies , which certainly hadn't such particular vision of the future. Big part of companies market was lost. Better situation was in enterprises which produced products for railway. As a custom office point, Valga had quite important place in Estonian foreign trade and companies linked with railway were still successful. Also local brewery and power plant achieved better results . But the rest of industry and commercial companies suffered from border impacts and decreased market. Shops of Valga were influenced by smuggled goods, which were sold at lower prices from hand to hand. Mostly leather products and clothes smuggled from Latvia to Estonia. In spite of custom duties the local people bought often clothes and consumer goods from Latvia.
Splitting the town and border determination had a quite large influence for Valga. Traffic connections between the town and its surroundings became more complicated. Big part of natural town hinterland was lost and Latvian territory was surrounding Valga from three sides creating problems with people daily lives and transportation connections. However, both countries made efforts to simplify the border crossing to ease the day to day life for local residents. Also a lot of roads and railways were converted and new one was built. Despite numerous agreements and restructurings, the border line was rather troublesome factor in development of Valga.
34 Kasutatud allikad ja kirjandus
Arhiiviallikad Riigiarhiiv (ERA) Fond 957 ­ Välisministeerium Fond 978 ­ Piirivalve Talitus Fond 1604 ­ Eesti­Läti Segakomisjoni Eesti Delegatsioon riigipiiri kindlaksmääramiseks looduses Fond 1826 ­ Piirivalve Valitsuse Valga jaoskond Fond 3084 ­ Valga Linnavalitsus
Publitseeritud allikad Eesti ja Läti suhted 1920­1925: Dokumentide kogumik. Koostanud Heino Arumäe, Tiit Arumäe. Tallinn: Umara, 1999 Eesti Vabariigi sisepoliitika 1921­1929: Dokumentide kogumik. Koostanud Jüri Ant, Eeri Kessel, Ago Pajur. Tallinn-Tartu: Rahvusarhiiv, 2002
Kirjandus Arjakas, Küllo. Eesti raudtee 140. Tallinn: AS Eesti Raudtee, 2010. Burget, Meelis. Eesti­Läti piiri loomine: Magistritöö. Tartu, 2010. Duvin, Arved. Valga linna kroonikaraamat. Valga: AS Litero, 2005. Helme, Mehis. Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896-1996. Tallinn, 1996. Piirivalve 1922­1932. // Piirivalve juubeliraamat. Tallinn: Piirivalve Ohvitseride Kogu, 1932. Saretok, Valve. Läbi uduliniku I: Valga tütarlaste gümnaasiumis. Toronto: Orto, 1956 Saretok, Valve. Läbi uduliniku II: Valga tütarlaste gümnaasiumis. Toronto: Orto, 1957 Valgamaa: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. // Eesti: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus V. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1932. Vallner, Alleks. 400 aastat Valga linna. Tallinn: Eesti Raamat, 1984.
35 Õun, Mati. Eesti sõjavägi 1920­1940. Tallinn: Tammiskilp, 2001.
Perioodika Lõuna-Eesti 1921­1922, 1925, 1927, 1931­1934. Rajalane 1920.
36 Lisad
Lisa 1. Eesti­Läti piirikomisjoni esimehe kolonelleitnant Tallentsi otsus piiri kohta Valgas Lisa 2. Valga linna kaart aastal 1932 Lisa 3. Legitimatsioonikaart aastast 1925
Lisa 1
1. juuli 1920 Esimehe otsus Valga linna kohta
Valga juhtum on kogu piiriküsimuse kõige tähtsam punkt. Seda küsimust puudutavaid fakte on hoolikalt tundma õpitud ja need on küllalt selged. Mõlema poole esindajad on esitanud täielikke ja asjalikke selgitusi. Samuti on seda arutatud alamkomisjonides, kus erilist tähelepanu pöörati linna jaotamise otstarbekusele. Vaidlusi äratavaid rahvuslikke tundeid arvestamata on see küsimus tõepoolest raske probleem, mille puhul täiesti õiglast ja rahuldavat lahendust on praktiliselt võimatu leida.
Ma olen korduvalt püüdnud saavutada kokkulepet kahe delegatsiooni vahel, kuid lõpuks on selgunud, et kokkuleppe saavutamiseks ei ole mingisugust võimalust. Seetõttu, arvestades 22. märtsi lepingut, ei jää mulle muud võimalust kui asi ära otsustada.
Olen hoolikalt ja vastutustundega vaaginud kõiki neid arvukaid kaalutlusi, mis mõlema delegatsiooni poolt komisjoni koosolekutel on esitatud või milleni ma pikkade ja murelike mõtiskluste tulemusena olen jõudnud. Olen jõudnud selge otsuseni, et piirijoone tõmbamine läbi Valga põhiosa halvaks linna funktsioneerimist ja võiks ohustada tema eluvõimet.
37 Seetõttu, arvestades neid põhimõtteid, millega ma 22. märtsi lepingu põhjal selle küsimuse lõplikul otsustamisel olen seotud, ma otsustan: 1. Valga põhiosa jääb Eestile. 2. Jaam Valk I jääb Eestile tingimusega , et Eesti valitsus annab soodustusi liikluseks Lätisse ja Lätist. 3. Väiksem osa Valgast jääb Lätile. 4. Jaam Valk II Marienburg-Valk-Pärnu liinil jääb Lätile tingimusel, et Eesti huvid selle raudtee töös oleksid kindlustatud.
Pean vajalikuks lisada, et kolonel Robinson , kellel alamkomisjoni esimehena oli võimalus seda küsimust pikemalt uurida, ühineb selle otsusega. 94 Jätan endale õiguse enne komisjoni töö lõpetamist välja töötada mõned tingimused, mis puudutavad raudtee tööd ning on vajalikud ülalmainitud punktide 2 ja 4 realiseerimisel, samuti elektrivalgustuse hankimisel Lätile jääva Valga osale, aga ka teiste küsimuste lahendamisel, mis käesolevast otsusest võivad tuleneda. Otsustan, et piir linna otseses läheduses peab kulgema järgnevalt ning otsus tuleb täita hiljem kindlaksmääratud ajal.
( allkiri ) S.G.Tallents Briti erivolinik, esimees Piirikomisjon
Allikas: Eesti ja Läti suhted 1920­1925, lk 94­95.
38 Lisa 2
Valga linna kaart aastal 1932
Allikas: Valgamaa: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. // Eesti: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus V. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1932. Lisa 1, lk 600.
39 Lisa 3
Legitimatsioonikaart aastast 1925
Allikas: ERA.3084.1.74 (pagineerimata)
40