Eesti – Läti piiriprobleemid 1919-1920 (0)

Eesti – Läti piiriprobleemid 1919-1920 
1917. aasta 30. märtsi Vene Ajutise Valitsuse määruse „ Eesti kubermangu administratiivse 
juhtimise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta“ alusel läks  Liivimaa  kubermangu 
põhjaosa Eestimaa koosseisu. Seega tõusis päevakorrale ka Eesti ja Läti alade vahel piiri 
tõmbamise küsimus. 
1917.a. augustis moodustati selleks vastav  komisjon , mis asus tegema vajalikke eeltöid. 
Komisjonis tekkis eestlaste ja lätlaste vahel erimeelsusi Valga linna  kuuluvuse  osas. Viidi läbi 
rahvaloendus. Äärelinnu arvestades elas  Valgas  7064 eestlast ja 5496 lätlast. Seega oli 
küsimuse otsustamine raske. 
1919. aasta lõpul ja 1920. aasta algul arutasid Eesti ja Läti esindajad korduvalt piiriprobleemi. 
Moodustati uus piirikomisjon, mille töö jooksis aga ummikusse. Eesti esindajad  pidasid  
küsimuse lahendamiseks vajalikuks rahvahääletust. Läti valitsusele ei olnud Eesti seisukohad 
vastuvõetavad ja lätlased otsustasid veebruari lõpul piirikomisjoni töö lõpetada. Ähvardati ka 
sõja alustamisega.  
12. märtsil saatis  kindral  J. Laidoner diviisiülematele telegrammi, milles olid järgmised 
juhtnöörid: 
1.  Jääda rahulikuks 
2.  Meie ei  karda  sõda, aga meie ei taha sõda 
3.  Oleme seisukohal, et piiriküsimus tuleb lahendada rahulikul teel 
4.  Meie ajutine tollipiir on sisseseatud meie rahvusvahelisel  piiril  ja kohati vaidluse all 
oleval  maaribal ja sellele liinile jäävad meie sõjaväed kuni piir Eesti ja Läti Vabariigi 
vahel saab lõplikult kindlaks määratud 
Tegelikult ei olnud Läti valitsus ja sõjavägede ülemjuhatus nii sõjakalt meelestatud kui välja 
lasti paista. Lõpuks lepiti pärast läbirääkimisi kokku, et piirijoone määrab kindlaks 
erikomisjon, mille eesotsas seisab  erapooletu  Briti alam. Et piiriküsimuse otsustamine läks 
inglaste kätte, siis käisid nii Eesti kui Läti diplomaatilised esindajad 1920. a. kevadel Londonis 
valitsuse seisukohti põhjendamas.  
Piirikomisjoni esimeheks sai kolonelleitnant  Tallents , kelle lähema abilisena tegutses 
kolonelleitnant  Robinson . Kuna Tallents oli Briti sõjaväelise esindajana kaua Riias elanud, siis 
Tallinnas oletati, et ta võib Lätit soosida Eesti arvel. Lasti isegi järele uurida, millises 
ringkonnas Tallents liigub.  
Kolonelleitnant Tallents  hindas  kõrgelt nii eestlasi kui lätlasi, kuid samas oli tema suhtumine 
Eesti valitsusse üpris negatiivne. Ta leidis, et kui Eesti valitsus oma poliitikat kiiresti ei 
muuda, siis pole Eesti Vabariigil tulevikku( seoses asjaoluga, et välisminister Birk kaitses 
piiriläbirääkimistel järjekindlalt Eesti huve, nimetas Tallents teda lihtsalt lühinägelikuks ja 
antud  momendil  poliitilisest kasust lähtuvaks tegelaseks).  
Tõsi küll, Eesti sõjaväe  juhtkond  ja kindral Laidoner pälvisid kolonelilt väga kõrge hinnangu. 
Piiriküsimuse lahendamisel ei lähtunud Tallents subjektiivsetest eelarvamustest, vaid püüdis 
tegutseda objektiivselt.  
Moodustati kolm komisjoni. Kõige tähtsamaks peeti kolmandat komisjoni, sest see pidi 
otsustama Valga  saatuse . Komisjoni esimeheks oli Robinson, kes koostas 3 projekti, mis kõik 
nägid ette Valga poolitamise. Kuna Eesti ega Läti polnud rahul nende projektidega, siis 1. 
juulil 1920.a. määras  kolonel  Tallents isiklikult Valga saatuse.  
Otsustati: 
1.  Valga peaosa jääb Eestile 
2.  Valga  raudteejaam  jääb Eestile tingimusel, et Läti  raudtee  töö ei kannataks. 
3.  Jaam Valk II Marienburg- Valk- Pärnu liinil jääb Lätile tingimusel, et oleks kindlustatud 
Eesti raudtee töö 
 
3.juulil 1920.a. määras Tallents kindlaks ka ülejäänud piiriosa Eesti – Läti vahel merest 
kuni endise  Pihkva  kubermangu  piirini . Kumbki pool polnud otsusega rahul, 
kaebustega  mindi  Inglise valitsuseni välja, kuid siiski jäi see otsus Eesti- Läti piiri 
aluseks. Hiljem tehti väiksemaid muudatusi.