PAJU LAHING (0)

Paju lahing
29.01 – 31.01.1919
Paju lahing toimus 29. jaanuaril, 1919. aastal Valgamaal, tolleaegse Luhde Grosshofi (ehk Paju mõisa) maadel , praegusest Valga linnast 6 km Tartu poole. Lahingu peamiseks põhjuseks oli Valga linna vabastamine Punaarmee rüütlite, lätlaste käest. Lahingus võitlesid omavahel Tartu-Valga grupp ja Läti punased kütid. Paju mõis oli viimane kaitsepositsioon Punaarmeele Valga all ning seda kaitses 1200 läti punast kütti Emils Vitolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong . Eestlased võitlesid 693 mehepojaga (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud – Põhja Pojad) ning eestlastel oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki.
Eesti väed ründasid mõisa. Ühe päeva jooksul tõrjuti nende rünnakud tagasi, hämariku ajal tungisid Eesti väeosad aga mõisa ning vallutasid selle käsitsivõitluses. Lahing oli üks Eesti Vabadussõja verisemaid. Eestlaste poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156 (nende hulgas ka haavata saanud leitnant Julius Kuperjanov ) ning Punaarmee kaotas umbes 300 sõdurit.
Paju lahing oli aga see peamine põhjus, miks Valga vabaks sai. Valga äravõtmine oli Eesti Rahvaväele ülioluline puhtalt sellepärast, et tegu oli strateegilise raudteesõlmega Riia ning Venemaa vahel.
Ülemjuhatuse käsk Valga äravõtmiseks
25.01.1919
1919. aasta jaanuaris oli tunda muutusi Vabadussõja küsimuses. Eesti Rahvavägi asus kaitsema enda riiki, rahva moraal oli tõusmas, eestlased ja muud vabatahtlikud lõid koos löögiüksusi, meie riik sai Soomelt abiks nii relvi kui ka raha, samuti aitasid soomlased meid sellega, et moodustasid vabatahtlike väeosi.
7. jaanuaril, 1919 aastal tungisid Rahvaväelased peale ning sellega saavutati edu, isegi siis, kui Punaarmeelasi oli korduvalt rohkem. Jaanuari keskpaigaks olid meie käes Rakvere, Narva ning Tartu. Punaste kätte jäidki veel Lõuna-Eesti koos Võru ja Valga linnaga. Lätlastele oligi kõige tähtsam just Valga linn, sest seal oli tolle aegne ainuke korrasolev raudteeühendus Venemaa ja Riia vahel. Linna ümbruses olid selle kaitsmiseks ka sõjajõud, eelkõige enamlaste eliitväeosa ja Läti kütiarmee üksused.
25. jaanuaril, 1919 tegi selle aegne Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner oma lõunarindele ülesandeks võtta ära Võru ja Valga. Vastav rindejuhataja käsk anti välja 28. jaanuaril kell 12.00. Tartu-Valga väegrupil tuli Soome vabatahtlikega, Põhja Poegadega, rügemendi pea polkovnik Hans Kalm juhatusel tungida soomusrongide toel Tartust ja Võrust mööda laiarööpmelist raudteed Valga suunas.
Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa , 2005.
Hans Kalm
21.04.1889 – 01.02.1981
http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2051 21.03.2012 / 20:47
Nõupidamine Paju lahingu eel
30. jaanuar 1919 kell 19:30
Rindelõigu juhid arutasid Sangaste jaamas Valga vabastamise üksikasju.
Sangaste raudteejaam aastal 1919
Esialgse plaani järgi pidi Võru ja Valga vabastamine algama juba 30. jaanuari hommikul , kuid see lükkus edasi päeva võrra, kuna Tartu-Valga raudteel toimus rongiõnnetus, kus Põhja Poegi vedanud rongid kokku põrkasid ning seetõttu viibis nende saabumine rindele vägagi palju. Kuigi toimus selline kõrvalepõige, ei teadnud seda eesliinil olevad Eesti väeosad, Kuperjanovi partisanid ja soomusronglased ning alustasid juba ründeoperatsioone.
30. jaanuaril, kella kahe paiku pärastlõunal vallutasin kapten Anton Irve soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanid Paju mõisa. Soomusrongid püsisid kapten Partsi, kes sel hetkel viibis Tartu haiglas, andmetel Kanniste talu liinil, mis jääb raudteelt Paju mõisast 1,8 km kaugusele ning seal oli parim tagada mõisa kaitset. Samal ajal viibisid partisanide rood nii mõisas, lähedastes taludes ja ka reservis.
Järgnevalt kutsus Valga peale suunduvate vägede üldjuht polkovnik Kalm aga soomusrongid Sangaste jaama tagasi. Arvatavasti sellepärast, et üldpealetung otsustati edasi lükata. Kuid, nagu hiljem selgus, osutus see rängaks veaks. Rongide lahkumine lubas lätlaste soomusrongi tagasitulemist, samuti saadeti lõhkamisrühmad raudtee sildadele.
Enne, kui nõupidamine oli üldse alguse saanud, olid lätlased rikkunud Rautina ja Männiku ojade sillad. Kõige rohkem sai kannatada aga Väikese Emajõe lähedase raudteeviadukt Tõlliste-Vahetu teel. Samuti pommitati rongilt Väikese Emajõe silda ning Sangaste vaksalit (tänapäeval Tsirguliina). Sellega saavutasid lätlased selle, mida nad olid tahtnud. Tänu sildade hävitamisele ei saanud eestlaste soomusrongid Paju mõisa katta ning see muutus lätlastele üpris lihtsaks eesmärgiks mõis tagasi vallutada.
30. jaanuari õhtupoolikul kohtusid Sangaste raudteejaamas rindelõigu juht polkovnik Kalm ning soomusrongide üldjuhid kapten Anton Irv ja leitnant Julius Kuperjanov. Nõupidamise tulemusena anti kell 19:30 välja polkovnik Kalmu käsk, mille järgi pidid soomusrongid ja Tartu partisanid pataljonil kapten Irve üldjuhtimisel liikuma raudtee suunas ja Tõlliste mõisa-Valga maantee suunas lõuna poole. Neile pidid plaanipäraselt järgnema Põhja Poegade I pataljon leitnant Erkki Hannula juhatusel, samal ajal kui II pataljon koos kahe suurtükiga Gustaf Svinhufvudi juhatusel pidi purustama Valga-Võru raudtee, mis lõikaks ära lätlaste taganemistee ida suunas.
Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005.
Urmas Salo . Paju lahing - müüt ja tegelikkus. Ajalooline ajakiri 3/2000, lk-d 69-96
Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004, lk 39-50                     
http://4.bp.blogspot.com/_eTX1LVvRUcQ/SnrfAoqdIqI/AAAAAAAAH4Q/Hc6nNjqSNFo/s200/Raudtee_ajalugu+014.jpg 
http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2052 / 21.03.2012 / 20:56
Paju lahingu algus
31. jaanuar 1919 kell 10.45
Polkovnik Kalmu käsk edasitungiks Valgale lähtus 30. jaanuari olukorrast, kui Paju mõis ning Tõlliste hobupostijaam olid veel Tartu partisanide käes. 30. jaanuari õhtul alustasid enamlased koos lisajõududega aga uut edasitungi ning vallutasid mõisa keskööks tagasi. Selle tõttu tuli nüüd enne Valgani jõudmist taaskord hõivata Palju mõisa kaitsepositsioonid.
Tegemist polnud üldsegi kerge ülesandega, sest mõis asub lamedal kõrgendikul, mida ümbritsevad lagedad väljad. Niisuguses maastikus pealetungiga edu saavutamine on küllalt keeruline, eriti kui vaenlane ägedalt vastu paneb.
Kalm paraku muutunud olukorraga ei arvestanud ning jättis lahingukäsu muutmata. Seetõttu võib just teda lugeda peamiselt vastutavaks Paju lahingu verise toimumise eest (sellel seisukohal on nii Urmas Salo kui ka Olev Teder ).
Eesti poolel oli lahinguks rivis kokku 683 meest, 21 kuulipildujat ja kuus suurtükki (Urmas Salo andmetel 900 meest: 600 soomlast ja 300 kuperjanovlast), vastase kahel läti kütipolgul koos vene polgu osadega kokku aga vähemalt 1200 meest ning 32 kuulipildujat (Salo andmetel 800-1000 meest). Punaväelasi toetasid veel neli suurtükki ja soomusrong, mis sai mõisa kõrvalolevalt raudteelt enamlasi oma tulega hästi katta. Eestlaste soomusrong lahingus osaleda ei saanud, sest Pajust umbes 3-4 kilomeetrit põhja pool oli purustatud Tõlliste raudteesild (pildil).
Olev Tederi hinnangul oli Eesti poole võimalused Valga vallutamiseks olid ülisoodsad, polkovnik Kalmi käsutada oli 2421 meest, sealhulgas soomlaste I ja II pataljonis kokku 1445 meest ja neile lisaks kapten Partsi andmeil 600 soomusronglast ja 376 partisani. Aktiivsesse võitlusse suunas Kalm aga vaid 28% koosseisust. Ülejäänud tegelenud punaste vara tagaajamisega (soomlaste II pataljon) või Sangaste vaksalis rongis passimisega (soomusrongide dessandid).
Vahetult enne lahingu algust olla Kuperjanovi otsene ülemus kapten Irv manitsenud leitnanti pealetungiga ootama, kuniks saab parandatud Tõlliste sild (pildil) ning saabub tugi soomusrongidelt. Kuperjanov otsustas siiski rünnakuga alustada, lootes mõisa ilma soomusrongide toeta vallutada.
Olev Teder leiab, et kapten Irv ei saanud mitte kuidagi manitseda leitnant Kuperjanovit pealetungiga ootama, mis olevat Partsi raamatus „Kas võit või surm?" esitatud vale, sest korraldusi ei jaganud mitte Irv, vaid üldjuht polkovnik Kalm. Igal juhul ei oleks kapten Irve manitsusel saanud olla asjade käigule tegelikku mõju, sest polkovnik Kalm, leitnant Kuperjanov ja teised väejuhid olid otsustanud igal juhul 30. jaanuari õhtul vastu võetud käsu järgi lahingusse asuda. Teder on kindel, et Kuperjanov polnud kunagi ka seisukohal, nagu suudaks ta mõisa üksinda vallutada, vaid see on labaselt lapsik arusaam tegelikest sündmustest Pajus. Kuperjanovi vägedele lisaks olid Paju mõisa ründamiseks koondatud Soome vabatahtlike väeosad, seega ei saa mingil juhul rääkida sellest, nagu oleks Kuperjanov mõisat üksinda rünnanud.
Paraku andis Kalm käsu alustada Paju lahingut väga hilja : kell 10.45. Reaalselt sai alustada rünnakut aga alles 12.40. Kuperjanov olevat käsklust oodanud aga juba alates kella 5 hommikul. Varahommikul rünnates oleks lahingu tulemus ilmselt eesti-soome poolele tunduvalt soodsam olnud, siis poleks punased jõudnud mõisa kaitsele lisajõude tuua. Kalm aga viivitas ning ootas kinnitust Valga-taguste raudteede purustamisest, mis takistanuks punastel Valgast sõjasaaki ära vedamast.
Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005.
Urmas Salo. Paju lahing - müüt ja tegelikkus. Ajalooline ajakiri 3/2000, lk-d 69-96.
Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004, lk 39-50.
Paju mõis aastal 1919
http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2053 / 21.03.2012 / 21:04
Tartu partisanide pealetung Paju mõisale
31. jaanuar 1919, kell 12:40
Eestlaste pealetung Paju mõisale algas päikesepaistelisel kargel talvepäeval kell paarkümmend minutit enne kella ühte, pärastlõunal, samal ajal kui eestlaste patareid avasid tule lätlaste positsioonide pihta.
Paju lähedal viibis kolm kuperjanovlaste roodu kokku umbes 360 mehega. Paju lahingusse astus 2 ja 1/3 roodu, sest ühe roodu 2/3 koosseisust paigutas ta tagala kaitseks ning neljanda loovutas juba Pukas nõrgale Tartu Kaitsepataljonile appi Tõrva vabastamiseks. Punaste kaitse moodustas koos reservidega mõisas tema hinnangul ligi 800-mehelise väeüksuse.
Pealetungivaid ahelikke juhatas leitnant Julius Kuperjanov isiklikult, liikudes nende lähedal ning julgustades oma mehi. Et rünnaku algusega oldi tugevasti hilinetud ja hästikindlustatud vastase positsioon ületas ründaja oma mitmekordselt, lisaks lähenemine mõisale kulges kergelt vastumäge ning mööda tühja lumist välja, pidas leitnant Kuperjanov vajalikuks juhtida isiklikult ühte roodu. Parema tiiva 1/3 roodu juhtis adjutant leitnant Piip, vasaku tiiva roodu aga leitnant Saar kolmveerand versta kaugusel.
Endast 400 meetri kauguselt avasid punaväelased ägeda kuulipilduja - ning püssitule, mida toetas mõlemalt poolt soomusrongi ja soomusauto külgtuli. Mehed viskusid maha, kuid jätkasid Kuperjanovi õhutusel edasitungi. Ühe aheliku tiivalt teise juurde liikumise hetkel tabas leitnanti aga kella 13.15. paiku, seega vaid pool tundi pärast lahingu algust, kuul, mis haavas teda väga tõsiselt. Leitnanti tabas tõenäoliselt kas kuulipildujatuli vastase soomusrongilt või ka mõisast, Nõukogude ajal levitatud oletus, et Kuperjanovi võisid maha lasta oma mehed, ei ole tõsiseltvõetav.
Partisanid jätkasidki edasiliikumist ning jõudsid mõisa pargini, kuid olid suurte kaotuste ja vastase suure surve tõttu sunnitud kaitsele taanduma. Paju mõisa esimene vallutuskatse oli seega tagasi löödud.
Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005.       
Urmas Salo. Paju lahing - müüt ja tegelikkus. Ajalooline ajakiri 3/2000, lk-d 69-96.
Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004, lk 39-50.                             
http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2054 / 21.03.2012 / 21:09
Soomlaste edasitung ja Paju mõisa vallutamine
31. jaanuar 1919 kell 16:00
Pärast Tartu partisanide tagasilöömist alustasid uue pealetungiga soome vabatahtlike üksused Põhja Poegade I pataljonist. Esialgsed uljad kallaletungid küll ebaõnnestusid, kuid lisavägede juurdetoomise järel õnnestus soomlastel mööda lagedat välja edasi tungides mõisani jõuda. Alles õhtu eel algas koos Kuperjanovi partisanidega üldpealetung eesmärgiga puhastada mõis vaenlastest.
Järgnes käsivõitlus, kus enamlased panid Rahvaväe üksustele veel visalt vastu. Soomlasi kattis alguses küllaltki korralik suurtükituli, kuid see katkes nende liialt kiire edasitungi tõttu kõige otsustavamal hetkel, pikendades nii lahingu kestust ja suurendades langenute hulka.
Punaväelaste kaotused Paju lahingus olid Urmas Salo andmetel vähemalt 30 meest langenutena , haavatuid võis olla aga mitu korda rohkem; tõenäoliselt olid aga punaste kaotused tunduvalt väiksemad kui varem on arvatud ega ületanud 200 meest. Arvestatavad kaotused olid aga ka eestlastel ning soomlastel. Salo andmetel langes lahingus 15 kuperjanovlast ja 19 soomlast. Haavata või põrutada sai 55 kuperjanovlast ja 49 soomlastest. Viimastest suri haavadesse 3 kuperjanovlast, sealhulgas ka paraku Kuperjanov ise, ja 9 soomlast. Teadmata kadunuks jäi 2 Kuperjanovi ohvitseri. Seega olid Eesti poole lahingukaotused kokku: 138 meest, sealhulgas 13 ohvitseri. Arvestades, et neid osales lahingus umbes 900, langes neist rivist välja umbes 15,6%.
Tegemist oli kõige ohvriterohkema lahinguga terves Vabadussõjas. Selle peamiseks põhjuseks oli jalaväe edasitung vastase ägeda tule all lagedal väljal, samal ajal kui eestlaste endi suurtükituli jäi nõrgaks.
Mitmete hilisemate hinnangute kohaselt alustati liiga vara, ära ootamata Tõlliste silla parandamist ning soomusrongi, mis oleks suutnud pealetungivat jalaväge edukalt oma tulega katta. Samas oleks sildade parandamise ootamine võimaldanud Punaarmeel end Valgas paremini kindlustada ja nii sõjaväe kõrgem juhatus kui ka kohalikud juhid soovisid linna võimalikult kiirelt vallutada.
Ka Olev Teder leiab, et lahingut alustati liiga hilja ning selle suure ohvrite arvu tingis polkovnik Kalmu saagiahnus, kes huvitus vaid Valga-taguste sildade purustamisest ega hoolinud Paju mõisa all hukkunud ohvrite arvust, mistõttu tema käitumine olnud koguni kuritegelik .
Puudustest hoolimata Paju lahing võideti, mis avas seeläbi tee Valga vabastamiseks. Pärast viimaste soodsate kaitsepositsioonide kaotamist oli Punaarmee sunnitud linna maha jätma ning 1. veebruari hommikul 1919 sisenesid võidukad partisanid koos soomlastega Valka. Sõjasaak Paju mõisa all oli rohke, muuhulgas võeti vaenlaselt 12 kuulipildujat.
Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Urmas Salo. Paju lahing - müüt ja tegelikkus. Ajalooline ajakiri 3/2000, lk-d 69-96.
Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004, lk 39-50.
http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id.2056&layer=117&lang=est#2055 / 21.03.2012 / 21:12
Julius Kuperjanov
11.10.1894 – 02.02.1919
Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril, 1894. aastal Pihkvamaal Duhnova vallas Lihhova külas. Ristitud oli ta Pihvkas Püha Jakobi kirikus 26. detsembril 1894. Perekonnanimi tuli arvatavasti esiisalt, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Esimesed 9 aastat möödusid sünnikohas, kuid tänu halvale algkoolihariduse kättesaadavusele ja laste venestumise hirmus tõi isa Daniel pere Eestimaale. Elama astui ema Liisa esivanemate asukohajärgsesse Vana-Kuuste Rebase mõisamaade naabrusse Lalli tallu , mille põllu- ja karjamaad asusid Pori jõe parema kalda künklikul maastikul . 5 aastat õppis Kuperjanov Sipe ministeeriumikoolis ning peale seda astus 1910 . aastal Tartu Õpetajate seminari . Kooli lõpetamisel 1914. aastal palus ta ennast määrata Kambja külakooli õpetajaks, sest I Maailmasõja tõttu ähvardati külakool sulgeda.
Julius Kuperjanov laulatati Alice Johansoniga 24. Veebruaril 1918 Kambjas. Alice Kuperjanov sai hiljem tuntuks aktiivse Naiskodukaitse tegelasena. Alice oli sündinud 1894. aastal, ta küüditati 1941 ja mõrvati 1942. aastal Nõukogude Liidus.
1915. aastal, veebruaris mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese Maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti ta sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lühiajaliste lipnikekursuste lõpetamise järel määrati 5. Kiievi Grenaderipolku luurajate komando ülemaks, mis asus Valgevenes Baranovitši asunduse lähedal Skartševo küla juures.
Algul ei meeldinud Kuperjanovile sõjamehe eluktse, kuid sõjaks vajalik kiire otsustusvõime, julgus ning suur organiseerimisvõime algatas tema ohvitseri karjääriredelil järjekindlat tõusu.
Ta viis enda alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust ning esitati autasude saamiseks. Kahe aasta jooksul ülendati ta auastmes lipnikust ülemleitnandini ja ametikohal luurajate komando ülemast roodülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike elades nende keskel, süües koos nendega sõduritoitu, magades kõrvuti kaevikuporis ning viies vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele.
Ta oli tunnustatud autoriteet ning teda autasustati seitsmel korral aumärkidega.
Stanislavi 3. järgu rist mõõkadega juunis 1916.a.;
               Anna ordu 3. järgu rist augustis 1916.a.;
               Anna ordu 2. järgu rist märtsis 1917.a.;
               Stanislavi 2. järgu rist  mais 1917.a.;
               Vladimiri 4. järgu rist augustis 1917.a.;
               Georgi 4.järgu rist novembris 1917.a.;
               Anna 4. järgu rist mõõgale nov. 1917.a.
Ta oli esitatud kapteni aukraadi ning Georgi mõõga ja teiste vene ja liitlaste autasude saamiseks, kuid alanud revolutsiooni tõttu jäid need tal saamata.
Leitnant Julius Kuperjanov oli see inimene, tänu kellele eestlased said Valga ja Võru linna lätlaste Punaarmee käest tagasi ning kes andis enda elu, kaitstes Paju mõisa ja seal lahingus olevaid mehi.
Tema surma kohta on mitmeid väiteid. Et ta ei surnud mitte vaenlase, vaid oma inimese kuuli läbi, kuid need võivadki praegu ainult oletusteks jääda.
Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata Paju mõisa lahingus 31.01.1919 ning viidi sealt Tartu haiglasse, kus suri 02.02.1919, 24 aastase noore ja elujõulise mehena , kellel oli veel terve tulevik ees.
J.Kuperjanovi nimi kestis edasi temanimelise pataljoni, siis polgu, seejärel taas pataljoni tegemistes Eesti Vabariigi teenimisel. Samuti temanimelise polgu seltsi asutamisel 1938.a., okupatsiooniaastatel Stalinivastase terrori põrandaaluses võitluses ja seltsi  taasasutamisel 2009.a.
http://www.kuperjanov.ee/J.K.%20elulugu.html
http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2056 :

• Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
  
• Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. Tuna 3/2004. Lk-d 39-50.
  
• Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997, lk-d 144-145.
  

Julius Kuperjanov oma naise, Alice Johanson -Kuperjanoviga
Julius Kuperjanovi hauamonument
Tartus, Raadi kalmistul
21.03.2012 / 21:29
Paju lahingu mälestusmärgi avamine
30. jaanuar 1994
Paju lahingu mälestuse jäädvustamise ideed tekkisid Eestis juba 1930. aastatel.
1938. aastal pani ülemjuhataja Johan Laidoner mälestusmärgile nurgakivi ning 1940. aastaks valmis monumendi muldkeha.
Siis tuli peale Nõukogude okupatsioon ning ehituse jätkamine muutus täiesti võimatuks. Paju lahingu mälestusmärk valmis alles 1994. aastal, kui lahingu 75. aastapäeva eel 30. jaanuaril avas monumendi president Lennart Meri.
Paju lahingu mälestusmärk
Allikas (pilt): http://www.kultuuri.net/img/pl/640x640/312.image.jpg 
http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2057 / 22.03.2012 / 21:52