Eesti ajalugu VI, lk 59-64 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM) (0)

ruptsioonis. “Revalise” ümber puhkes mit­meid skandaale, kuid osa neist oli tingitud sellest, et kaupa tuli osta valikuta - partiide kaupa, mistõttu oldi sunnitud hädavajalike kaupade kõrval vedama sisse mittevajalikku. Negatiivse kõrval tuleb aga tingimata rõhu­tada “Revalise” vaieldamatuid teeneid. 1920. aastal asendati korruptsioonis ja majandus- afäärides süüdistatud “Revalis” uue keskor­ganisatsiooniga “Erkat” (Eesti Riigi Kauban­dus agentuur).
Impordis domineerisid 1919. aastal toi­duained (liha, konservid, vili, jahu, kartulid, aedvili, riis, heeringad, marmelaad , sool) ja kütused (kivisüsi, nafta, petrooleum , ben­siin); samuti toodi sisse tarbekaupu ( rõivad , jalanõud , ravimid, tubakas , tööriistad), mis läksid peaasjalikult Rahvaväe varustamiseks. 1920. aastal lisandusid loetelusse mitmesu­gused masinad , raudteematerjalid, väetised jms. Sisseveomaade hulgas olid esikohal Ing­lismaa ja Soome.
Kuna maailm ei pidanud Eesti marka usaldusväärseks ning riigil puudusid vähe­gi arvestatavad kulla- ja välisvaluutareservid, siis kujunes väliskaubandus suurelt osalt va­hetuskaubanduseks. Sisseveetavate kaupade väärtust püüti hüvitada omapoolse ekspor­diga. Vabadussõja algul veeti peamiselt välja kartulit ja lina, veidi hiljem lisandusid puit, paber ja piiritus . Kuid neidki saadusi vajas ennekõike Eesti ise, ning väljaveetud kaupa­de koguväärtus ei küündinud ligilähedaseltki impordi tasemele . Seetõttu “maksti” paljude välismaiste kaubasaadetiste ( esmajoones mitmesuguse sõjavarustuse ja toiduainete) eest riigi võlakohustustega. Taoline lahendus oli hetkel küll ainuvõimalik, kuid tõi kaasa ulatusliku välisvõlgnevuse, nimelt Ameerika Ühendriikidele , Suurbritanniale ja Prantsus­maale (võlausaldajate nimekirjas oli ka Soo­me, kellelt oli saadud laenu). 1920. aastal oli välisvõla lcogusuuruseks 4,9 miljardit marka.
Maailmasõja ja revolutsioonide tagajärjel oli rängalt langenud tööstustoodangu maht. Ka puudusid tööstuse elustamiseks häda­vajalik tegevuskapital (omakapitali lihtsalt
polnud piisavalt, väliskapitali aga ei meelita­nud poliitiliselt ja majanduslikult ebakindel olukord), samuti kütuse- ja toorainevarud ning turg . 9. detsembril 1918 kohustas valit­sus raha- ning kaubandus-tööstusministrit leidma võimalusi vabrikute finantseerimi­seks, et neid taas tööle panna. Aprilli lõpuks oli taotlusi rahuldatud 6,5 miljoni marga ulatuses. See oli aga vaid tilk merre, millega välditi küll ettevõtete edasist sulgemist, kuid ei tagatud tööstuse normaalset arengut. 1919. aasta lõpuks käivitati 200 registreeritud ette­võttest ligi kolmveerand (mittetäieliku töö­ ajaga ja väikeste koosseisudega), mis andsid tööd ligi 13 000 töölisele. Seega hoiti töös vaid riigikaitselisest seisukohast hädavaja­likke ettevõtteid.
Vabadussõja lõppedes jäid Vene turg ja toorainevarud, mida silmas pidades Ees­ti tööstus varem oli edenenud, poliitilistel põhjustel kättesaamatuks. Eesti tühi siseturg nõudis kõikvõimalikke tööstuskaupu, kuid potentsiaalse ostjaskonna enamik oli madala ostujõuga. Euroopa turgudel tunti huvi Eesti päritoluga tarbekaupade ja toiduainete vas­tu, kuid neist oli Eestis endaski terav puudus. Tsaariaegsete suurettevõtete kuuluvuse küsi­mus oli äärmiselt segane - osa tehastest olid sõja-aastail sekvestreeritud, ülejäänud olid enamlased natsionaliseerinud. Tartu rahule­pingu alusel anti Eesti valitsusele üle 24 mil­joni kuldrubla väärtuses ettevõtete aktsiaid ja muid väärtpabereid, kuid loomulikult polnud valitsus suuteline korraldama kõigi tehaste tööd. Lisaks ilmus mitmelt poolt kõikvõima­likke pretendente endiste omanike, nende su­gulaste, esindajate, volinike jne. näol.
Asutava Kogu teiseks tähtsamaks üles­andeks põhiseaduse koostamise kõrval oli maareformi ettevalmistamine. Vajadus maa­reformi järele tulenes majanduslikest, polii ­tilistest ja sotsiaalsetest teguritest. Reformi otseseks põhjuseks oli Eestis valitsev terav maanälg - ligi 2/3 maaelanikest olid maata palgatöölised - kuid sellele sotsiaalsele eba­õiglusele lisandus ka rahvuslik nüanss, sest enamik suurmaaomanikest-mõisnikest olid
baltisakslased, enamik väiketalunikest ja maatöölistest aga eestlased.
Ümberkorraldused põllumajanduses al­gasid juba 1918. aasta lõpus, mil vallaomava- litsused võtsid oma kontrolli alla mõisamaad ja mõisatele kuulunud ettevõtted, põllutöö- ministeerium alustas peremeheta jäänud mõisate ülevõtmist ning valitsus lubas anda Vabadussõjas silmapaistnud sõduritele tasuta maad. Need olid aga vaid esimesed sammud maareformi ettevalmistamisel.
Maaseaduse väljatöötamine Asutavas Kogus põrkus mitmetele raskustele. Ehkki kõik erakonnad olid veendunud maarefor­mi vajalikkuses , vallandusid teravad vaidlu­sed selle teostamisviiside üle. Vasakpoolsed pooldasid kiiret ja radikaalset reformi, nõu­des, et riik võtaks enda kätte nii mõisa- kui talumaad, seejuures endistele omanikele tasu maksmata, ning et riiklikust maafondist ja­gataks maad kõigile soovijatele, kuid mitte seda eraomanduseks müües, vaid põlisren- dile andes . Parempoolsed olid kategooriliselt talumaade riigistamise vastu ning nõudsid reformi teostamist järk-järgult ja pikema aja jooksul, võõrandatud varade õiglast hüvita­mist senistele omanikele ja riigistatud maa­de müümist soovijatele isiklikuks omandiks. Ehkki vasakpoolsetel ei õnnestunud oma ideid täies ulatuses läbi suruda, kujunes Eesti maareform siiski märksa radikaalsemaks kui teistes Ida-Euroopa riikides (v.a. Lätis).
Asutav Kogu võttis maaseaduse vastu 10. oktoobril 1919. Selle alusel võõranda­ti praktiliselt kogu mõisamaa, Vene- aegsed riigimaad ja osa kiriku maadest (kokku 2,3 miljonit hektarit ehk üle 50% põllumajan­duslikest maadest), samuti mõisate hooned, põllumajandustehnika, kariloomad ja mitme­sugused ettevõtted. Võõrandatud maa kom­penseerimise küsimus jäeti hilisemate seadus­te lahendada; muude riigistatud varade eest tasuti kohe, kuid nende tegelikust väärtusest vähem. Põhjused olid nii majanduslikud - rii­gil puudus sedavõrd suurteks väljamakseteks raha - kui ka poliitilised - rahvas ei mõistnud, miks on vaja maksta ajaloolistele vaenlastele.
Võõrandatud maad arvati riiklikku maafondi. Ebatootlikud ja metsamaad jäid enamjaolt rii­gi käsutusse, enamik põllumaadest jagati aga välja asundustaludena, mille keskmiseks suu­ruseks kujunes 16,4 hektarit. Asundustalu saa­jate hulgas olid eesõigustatud Vabadussõjas silma paistnud sõjaväelased, sõjainvaliidid ja langenute perekonnad. Pärast nende soovi­avalduste rahuldamist oli õigus taotleda maad kõigil Eesti elanikel.
Maareformi tulemusel asendus palgatöö - jõul baseeruv suurmaapidamine väikemaa- pidamisega (taludega), kadusid teravad sot­siaalsed ja rahvuslikud vastuolud, vähenes maata palgatööliste osakaal rahvastikus ning tekkis ulatuslik Eesti Vabariigile lojaalne väi- keomanike kiht.
Territoorium ja rahvastik
Eesti Vabariigi territooriumi kujunemisel etendasid otsustavat rolli kõigepealt Vene Ajutise Valitsuse määrus 30. märtsist 1917, mille alusel ühendati senise Eestimaa ku­bermanguga Liivimaa kubermangu põhja­osa; seejärel Tartu rahuleping, millega arvati Eesti koosseisu Narva koos Jaanilinnaga (Ivangorod), kolm Narva jõe idakaldal asu­vat valda ja Pihkva kubermangu neli lääne­poolset valda; ning lõpuks lõunapiiri täpsus­tamine Eesti-Läti piirikõnelustel. Kuna Eesti ja Läti esindajad ei suutnud saavutada oma­vahelist kokkulepet, siis määratleti esialg­ne riigipiir vahekohtuniku - Briti koloneli Stephen Tallentsi - ühepoolsete otsustega 1. ja 3. juulil 1920. Lõplikult pandi Eesti-Läti piir paika 1. novembril 1923 sõlmitud täien­dava piirilepinguga.
Eesti Vabariigi territooriumi suuruseks kujunes 47 549 km2; sellest 4180 km2 moo­dustasid saared. Riikluse arendamise ja ko­halike probleemide otstarbekama lahenda­mise huvides jagati territoorium omavalit­suslikeks haldusüksusteks: maakondadeks, valdadeks, linnadeks ja aleviteks.
Maakondi oli Eestis kuni Vabadus­sõja lõpuni üheksa (Läänemaa, Harjumaa,
Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa , Tartumaa ja Võrumaa); 1920. aastal lisandusid neile Petserimaa ja Valga­maa. Petseri maakonna põhiosaks kujunes Setumaa, millega liideti ka mõned venelaste asualad . Valga maakond moodustati peami­selt varem Viljandi, Tartu ja Võru maakonda kuulunud valdadest. Maakondade piire muu­deti 1920.-30. aastatel küll korduvalt, kuid maakondade üldarv püsis muutumatuna.
Valdu oli tulevase Eesti Vabariigi terri­tooriumil (v.a. Valgamaa, Petserimaa ja Narva-tagused alad) 20. sajandi alguses 366. 1920. aastal moodustati Viru maakonnavalit­suse otsusega Narva jõe taga kolm uut valda: Naroova (Narva), Kose (Piiri) ja Skarjatina (Raja). Samal aastal lisandus seoses Petseri maakonna loomisega neli ebatavaliselt suurt valda, mis kaks aastat hiljem tükeldati nii, et moodustus üksteist valda: Irboska (Linnuse), Järvesuu, Külje (Kalda), Laura (Lõuna), Mi­kitamäe (Mäe), Obinitsa (Meremäe), Pank- javitsa (Roodva), Petseri, Satserinna ( Saatse ), Senno ja Vilo. Valdade ühendamised, lahuta- mised, ümbernimetamised ja piirimuutused toimusid läbi kogu omariiklusaja. Üldten­dentsiks oli valdade arvu aeglane vähene­mine - kui 1921. aastal oli Eestis 387 valda, siis 1938. aastal 365. Põhjuseks oli valdade väiksus, mis tegi vallavalitsuste ees seisvate probleemide lahendamise ebaefektiivseks. Reeglina loeti valdu, mille elanike arv jäi alla 1000, elujõuetuteks. 1922. aasta rahvaloen­ duse andmeil leidus taolisi kogunisti 66 (s.o. rohkem kui kuuendik valdade üldarvust).
Demokraatia-aastail jäi põhjalikum hal­dusreform teostamata. Alles aprillis 1937 an­dis riigivanem oma dekreediga vallaseaduse, mis jättis otsustamisõiguse haldusreformi teostamise üle keskvalitsuse kätte. 1939. aastal viidigi valitsuse korralduste alusel ja administratiivseid vahendeid kasutades ellu kogu riiki hõlmav vallareform. Selle tulemu­sena likvideeriti kõik senised 365 valda ning asutati nende asemel 248 uut, mis üldreegli­na olid senistest suuremad ja elujõulisemad. Uute valdade keskmiseks elanike arvuks ku­
junes 3004 (1922. aastal 2176). Valla rahva­arvu alampiiriks määrati 1500 inimest, mil­ lest tehti erandeid ainult viiele väikesaarele (Pakri, Prangli, Naissaar, Kihnu, Ruhnu ), kus polnud piisavalt elanikke. Reform puudutas praktiliselt kõiki valdu - muutmata piiridega “pääsesid” vaid 25 valda.
Linnu oli Eestis kuni 1920. aastani kümme (Haapsalu, Kuressaare, Paide, Pal­diski, Pärnu, Rakvere, Tallinn, Tartu, Viljan­di ja Võru). Vabadussõja lõppedes lisandusid Narva, Petseri ja Valga ning linnade kogu­arv tõusis kolmeteistkümneni, püsides muu­tumatuna kuni 1926. aastani.
Linnade kõrvale tekkis veel üks linnali­se asula tüüp - alev . Selle staatuse pälvisid tavapärastest küladest suuremad asulad, mis olid kujunenud raudteesõlmede ja tehaste ümber või kasvanud välja senistest kihel­konnakeskustest. Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 1917. aasta suvel vastuvõetud alevisea- duse alusel said aleviks Jõhvi, Narva-Jõesuu, Nõmme, Tapa ja Türi . 1919. aastal lisandu­sid neile Jõgeva, Kilingi -Nõmme ja Otepää , 1920. aastal Antsla, Kunda, Kärdla, Mõisaküla, Põltsamaa ja Võõpsu, 1921. aastal Kallaste , Mustvee, Sindi ja Tõrva , 1923. aastal Elva ja Suure-Jaani, 1925. aastal Keila ning 1926. aas­tal Mustla. Kokku anti Eestis alevi staatus 22 suuremale keskusele.
Alevite eluiga ei osutunud kuigi pikaks. Samaaegselt viimaste alevite moodustami­sega hakkas nende üldarv vähenema. 1926. aastal anti linnaõigused Nõmme, Põltsamaa, Tapa, Tõrva ja Türi alevitele; 1934. aastal ühendati Narva-Jõesuu alev Narva linnaga (iseseisva linnaosa õigustes); 1936. aastal “ülendati” linnaks Otepää. Lõplikult likvidee­riti alevid 1938. aasta linnaseadusega. 15-st tolleks ajaks säilinud alevist 14 (Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Sindi ja Suure-Jaani) muudeti linnadeks, iseseisva haldusüksuse staatuse kaotas vaid Võõpsu alev, mis liideti Räpina vallaga. Seega tõusis linnade koguarv 33-le, püsides sellise­na Teise maailmasõja lõpuni.
Tähtsamatest rahvastikuprotsessidest väärivad nimetamist rahvaarvu kasv, loo­muliku iibe langus, linnastumine ning rah­vusliku homogeensuse suurenemine.
Loomulik iive oli suhteliselt kõrge va­hetult Vabadussõjale järgnenud aastatel (v.a. 1920), kuid langes kümnendi teisel poolel pi­devalt, jõudes 1929. aastal ajutiselt miinustes­se. Euroopa riikide seas oli Eesti loomuliku iibe poolest viimaste hulgas. Loomuliku iibe tagasihoidlikkus oli põhjustatud laste vähe­sest arvust perekonnas ja suhtelisest kõrgest suremusest. Paljud haritlased ja poliitikud hoiatasid korduvalt eesti rahva väljasuremis- ohu eest ning autoritaarsel perioodil käivitati riigivanem Pätsi algatusel koguni kampaa­nia “Hällid täis!” Paraku ei olnud positiivseid muutusi märgata.
Vabadussõjale vahetult järgnenud aastate jooksul kasvas Eesti rahvastik osaliselt tänu positiivsele rändesaldole, mille põhjustas Venemaal elanud eestlaste tagasipöördumi­ne kodumaale . See sai teoks Tartu rahulepin­guga sätestatud optsiooni tulemusena. 1924. aastal muutus aga rändesaldo negatiivseks, olles eriti suuresti miinustes aastail 1925-27. Neil aastail ületas väljaränne Eestist märga­tavalt sisserännet. Väljarände peamiseks põhjuseks olid parema elu otsingud, mis vii­sid suure hulga eestlasi kodumaalt kaugele. Väljarändajate ineelispaikadeks kujunesid Austraalia ja Brasiilia. Eraldi tuleb märkida aastat 1939, mil enneolematult suure nega ­tiivse rändesaldo põhjustas baltisakslaste ümberasumine Saksamaale Hitleri kutsel.
Kuigi omariiklusaastail elas põhiline osa rahvast endiselt maal, toimus ometigi linlaste osakaalu järkjärguline tõus. 1922. aastal moo­dustasid maaelanikud veel 72% kogurahvas- tikust, 1940. aastaks langes aga nende osakaal alla 67%. Veelgi ilmekam on linnarahvastiku kasv absoluutarvudes. 1922. aasta rahvaloen­duse andmeil elas linnades ja alevites veidi üle 300 000 inimese, 1940. aastal aga juba üle 370 000. Seega kasvas linnaelanike arv 18 aas­taga umbes 23% võrra (muidugi tulenes see osaliselt ka linnade arvu suurenemisest).
Maa- ja linnaelanike arvu muutumine
Aasta Maaelanikke Linnaelanikke
Arvuliselt
Arvuliselt
1922
778 967
72,1
301 585
27,9
1934
764 409
68,6
349 834
31,4
1940
750 225
66,8
372 125
33,2
Eesti rahvuslik koosseis oli homogeen­ne. Rahvaloenduste andmeil moodustasid eestlased 1922. aastal 87,7% ja 1934. aastal koguni 88,2% rahvastikust. Siiski leidus 1934. aastal veidi vähem kui miljoni eestlase kõrval ligi 134 000 muulast. Suurimateks vähemus­rahvusteks olid venelased , sakslased , roots­lased, lätlased ja juudid . Lisaks nimetatuile elas Eestis veel 45 rahvuse esindajaid, muu­hulgas tatarlasi, hiinlasi, jaapanlasi, brasiillasi, türklasi jne.
Elanikkonna rahvuslik koosseis
Rahvus
1922
1934
Arv
Arv
Eestlased
969 976
87,7
992 520
88,2
Venelased
91 109
8,2
92 656
8,2
Sakslased
18 319
1,7
16 346
1,5
Rootslased
7850
0,7
7641
0,7
Lätlased
0,4
5435
0,5
Juudid
4566
0,4
4434
0,4
Teised
0,9
7381
0,6
Venelased olid koondunud peamiselt Petserimaa idaossa, Narva-tagustesse val­dadesse ja Peipsi rannikul vanausuliste ala­dele, samuti mitmesse linna (Tallinn, Narva, Tartu, Petseri). Rootslaste olulisemateks ela- mispiirkondadeks olid Noarootsi poolsaare vallad (Riguldi, Paslepa ja Sutlepa ), Lääne- Eesti saared (Ruhnu, Vormsi , Pakri saared, Osmussaar), Naissaar ning Haapsalu linn. Lätlaste asualadeks kujunesid Valga, Võru ja Petseri maakondade lõunaosa ning Val­ga linn. Sakslased ja juudid seevastu elasid põhiliselt suuremates linnades, eriti rohkesti Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Nõmmel.
Rahvaarvu kasv aastail 1920-38
Aasta 1920 1922 1928 1934 1938
Elanikke 1 060 000 1 107 059 1 116 553 1 126 413 1 133 940
Sündimus , suremus , loomulik iive, rändesaldo ja koguiive aastail 1920-40
Aasta
Sünnid
Surmad
Loomulik iive
Rändesaldo
Koguiive
Arvuline
%o
1920
19 625
21 363
-1 738
19 281
17 543
16,2
1921
22 067
17 143
4 924
16 266
21 190
19,4
1922
22 255
18 401
3 854
5 543
9 397
8,5
1923
22 347
16 630
5717
1 651
7 368
6,6
1924
21 441
16 918
4 523
-404
4 119
3,7
1925
20 445
16 680
3 765
-3 225
540
0,5
1926
19 977
18 047
1 930
-2 857
-927
-0,8
1927
19 705
19 356
349
-1 751
-1 402
-1,6
1928
20 064
17 785
2 279
-667
1 612
1,5
1929
19 110
20 178
-1 068
-738
-1 806
1,7
1930
19 471
16 610
2 861
-162
2 699
2,4
1931
19 509
18 077
1 432
462
1 894
1,6
1932
19 742
16 641
3 101
1 294
4 395
4,0
1933
18 208
16 472
1 736
-701
1 035
0,9
1934
17 305
15 853
1 452
110
1 562
1,4
1935
17 891
16 864
1 027
849
1 876
3,5
1936
18 222
17 594
628
-289
339
0,3
1937
18 191
16 614
1 577
-558
1 018
0,9
1938
18 453
16 496
1 957
799
2 756
2,4
1939
18 475
17 101
1 374
-13 352
-11978
-10,5
DEMOKRAATLIK EESTI
Demokraatia ajajärk, mis sai alguse Eesti ise­seisvumisega, kestis kuni 1934. aastal teosta­tud autoritaarse riigipöördeni. Ajajärgu sees eristusid selgesti Suure Kriisi aastad (1930- 34), mil kujunesid eeldused autoritaarse re- žiimi tekkeks.
Erakondlik süsteem
Demokraatia-aastail valitses Eestis mitme­parteisüsteem, mida iseloomustas viie-kuue suure erakonna järjepidev tegutsemine. Ena­mik neist oli välja kujunenud juba Asutava Kogu valimiste ajaks; hiljem toimus vaid väiksemaid muudatusi. Eesti erakondi on süstematiseeritud järgmiselt:

• agraarerakonnad - Põllumeestekogud ja Asunike Koondis ;
  
• keskerakonnad - Rahvaerakond , Krist­lik Rahvaerakond, Tööerakond ja mõned pisiparteid;
  
• vasakparteid - Eesti Sotsialistlik Töölis­te Partei (ESTP) ja vasaksotsialistlikud rühmitused ;
  
• vähemusrahvuste (baltisakslaste ja vene­laste) parteid.
  

Üheks mõjukaimaks erakonnaks läbi kogu demokraatliku ajajärgu olid Põllu­meestekogud - seda isegi vaatamata neid aeg-ajalt tabanud tagasilöökidele. Esimest korda sai Põllumeestekogude eelkäija, 1917. aastal moodustatud Eesti Maarahva Liidu renomee tugevalt kannatada 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal ja Vabadussõja alg­perioodil, mil tema populaarsus drastiliselt vähenes. Kuid juba 1919. aasta teisel poolel algas erakonna uus tõus. Seoses jätkuvate rekvisitsioonidega tekkisid paljudes valdades
kohalikud põllumeeste kogud , mis nõudsid kohustuste võrdset jagamist kõigi elanikkon­nakihtide vahel. Septembris 1920 toimunud II üleriiklik põllutöökongress kinnitas Põllu­meestekogude põhikirja ning erakond otsus­tas osaleda parlamendivalimistel. Järgnevalt saavutati suurt edu kõigil Riigikogu valimis­tel ning kasvatati jõudsalt oma liikmes- ja toetajaskonda. 1920. aastate teisel poolel oli Põllumeestekogudel üle 400 kohaliku organi­satsiooni ning mitukümmend tuhat liiget.
Kui esialgu väljendasid Põllumeeste­kogud jõukamate talunike huve, siis 1920. aastate algul, eraomanduse ja erainitsiatiivi põhimõtete kaitsel (paljudel Põllumeeste­ kogude juhtidel olid mängus isiklikud huvid panganduses ja tööstuses) hakkasid kogud kujunema kõiki varakaid kihte esindavaks konservatiivseks erakonnaks. Sellele tren­dile tegi lõpu uue majanduspoliitika raken­ damine , mille tulemusena võitis erakonna- siseselt põllumajanduslik orientatsioon ning vähenes tööstus- ja rahandusküsimustele pööratud tähelepanu. Kogude toetajateks jäid eeskätt vanapõllumehed (enne Eesti ise­seisvumist taluomanikeks saanud pereme­hed) ning põllumajandustoodangu töötle­mise ja turustamisega seotud linnakodanlus. Põllumeestekogud olid üsna konservatiivsed , pooldades vaid tagasihoidlikke reforme, mis ei seaks ohtu olemasolevaid majanduslikke ja kultuurilisi väärtusi.
Erakonna poliitikat kujundas kõige enam Konstantin Päts; tema kõrval etendasid olu­list rolli ka pärastised riigivanemad Jaan Teemant ja Karl Einbund, erukindralid Jo­han Laidoner ja Jaan Soots, ministrid Georg Vestel, Jaan Hünerson, August Jürman jt.