Vastus leiad õppematerjalist: Mikro & marko ökonoomika

Kui jääme loodusõnnetuse tõttu elektrita?

Vastus leiad õppematerjalist: Mikro & marko ökonoomika

Mikro & marko ökonoomika (1)

Tallinna Tehnikaülikool - Majandus - Micro_macro ökonoomika

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mitu mehhaanilist instrumenti kompenseeriks ühe töölise?
Kumb veenab rohkem ?
Kui jääme loodusõnnetuse tõttu elektrita?

LOENGUID MIKRO (EHITUS)ÖKONOOMIKAST
SISUKORD:
EESSÕNA : AINE KOHT ÕPPEKAVAS JA SOOVITAV KIRJANDUS

SISSEJUHATUS

MAJANDUSTEOORIA

NÕUDLUSSEADUS

PAKKUMISSEADUS

HINNAMEHANISM

HINNAMEHANISMIEFFEKTIISUS

TUR UHÄIRED

TARBIJA KÄITUMINE JA PIIRKASULIKKUSE TEOORIA

TARBIJA KÄITUMINE JA ÜKSKÕIKSUSTEOORIA

TARBIJA KÄITUMINE JA EELISTUSTEOORIA

FIRMATEOORIA

FIRMATEOORIA PUUDUSED JA TÄIENDUSED

INVESTEERIMINE

RESSURSITURG JA JAOTUSTEOORIA

TAGASIVAADE HINNAMEHANISMILE

EHITUSKULUD JA HIND

EHITUSFIRMA VARAD

AJAFAKTOR EHITUSES. TELLIJA ASPEKT.

PROJEKTIJUHTIMISE ÖKONOOMIKA

PROJEKTI ( KAVANDI ) ÖKONOOMIKA

VÄÄRTUSE JUHTIMINE
1. Kohustuslikud:
* Mikro- ja makroökonoomika
4,0
AP
* Ehituskorraldus sh. projekt
4,5
AP
2.Valikained:
* Ehitusmaksumuse hindamine
3,0
AP
* Ehitusettevõtte ökonoomika
2,5
AP
* Ehituse juhtimine
4,0
AP
* Ehitusinvesteeringud
2,0
AP
* Kinnisvaraökonoomika
3,0
AP
* Linnamajanduse korraldus
3,0
AP
* Plaanimine ja turg
2,5
AP
* Kinnisvara haldamine
3,0
AP
* Lõputöö
15,0
AP
EESSÕNA
Ehitustehnika õppesuuna bakalauruseõpe:

üldõpe 50 AP
ehitustehnilised ained 54 AP
majandusained 31 AP
vabaõpe (võimalik majandusained) 6 AP
praktika (võimalik majandusalal) 4 AP
lõputöö (võimalik majandus) 15 AP

Kokku võimalik koguda juhtimise ja majandusaineid 56 AP
Majandusained ehitustehnika õppesuunal:
Kokku: 46,5 AP + vabaõpe ja praktika 10AP
Üliõpilase valik : 8,5 - 56 AP majandusainetest profileerib teda kas konstruktori suunas või ehitusjuhi suunas
Kirjandus mikroökonoomikas:
K. Kerem, M. Randveer , V. Vensel. Mikroökonoomika alusteooriad. Tallinn: Külim. !996. 186 lk.
G. Briscoe . The Economics of Construction Industry. London: B.T. Batsford Ltd. 1993. 307 p.
J. Raftery. Principles of Building Economics. Oxford . Blackwell Scientific Publications.1991. 212 p.
R. Jemtsov, M. Lukin. Mikroekonomika. Utsebnik MGU. Moskva : Delo i servis. 1999. 317 s. ( vene keeles )
L. Drõkina, M.Ennok, S. Otsmaa , Ü.Rooma.Ehitusökonoomika küsimusi. Tallinn: TTÜ. 1996. 88lk.
T. Palm , A. Qayum. Investeeringute analüüs. Tallinn: BIT. 1996. 228 lk.
P. Stoun. Ekonomika i organizatsija stroitelstva. Moskva: Ekonomika. 1979. 215 s. (vene keeles )
Tinglikult võime teadmised ehitusalas jagada kahte valdkonda: ehitustehnika ja ehitusmajandus. Kahtlemata on selline jaotus suhteline, kuna kõiki tehnilisi lahendusi tuleb hinnata majanduslikult, mis tähendab, et insener peab teadma ökonoomikat ja ehitiste arhitektuursete ja tehniliste lahenduse kordumatuse tõttu peavad ökonomistid tundma ja eristama tehnilisi lahendusi. Ja ehitusjuhid, kelle ülesanne on ressursside jaotamine püstitatud majandusliku eesmärgi saavutamiseks, peavad teadma nii tehnikat kui ka ökonoomikat. Olenevalt juhtimise hierarhilisest tasemest prevaleerivad juhtimises kas tehnilised või majanduslikud aspektid.
Kui arvestada, et spetsialisti erialane karjäär kestab 40 aastat ja et turumajanduse ökonoomikat ja juhtimist oa õpetatud 15 aastat, siis võib teha järelduse, 75% töötavatest ehitusspetsialistidest ei ole saanud süstemaatilist majandusharidust. Kui lähtuda ülikoolide ja kõrgkoolide (tehnikumide) lõpetanute arvust võiks hinnata töötavate spetsialistide ja juhtide koguarvuks 3000. Lähtudes tegelikest ehitusmahtudest ja sellele vastavatest ekspertlikest hinnangutest võiks töötavate valgekraede arvuks hinnata 2000. Arvestades, et kaugeltki kõik ei jätka tööd koolis omandatud erialal, on tegelik töötajate arv ilmselt nende kahe hinnangu vahepeal . Nendest arvudest järeldub ka, et meie haridussüsteemi väljalase praegusel tasemel suudab kindlustada vajaliku arvu spetsialistide ettevalmistamise. Optimismi sisendab ka eriala piisav ja stabiilne populaarsus noorte hulgas. Nii on aastakümneid olnud konkurss ülikooli ehituse erialale astujate vahel ümmarguselt 2:1. Viimasel aastal suurenes see veel üle kahe korra. Olgugi, et koguarvuga võib rahule jääda, jääb probleem eriala sisesest spetsialiseerumisest. Rõhuv enamus kõrvalejäänutest on ilmselt kolme viimase ülalviidatud kutsevaldkonna esindajad. Enamus maades on ehitusjuhid, ökonomistid ja eelarvestajad liitunud omaette kutseühingusse. Kui vaadata töötajate suhtearve ehitussektoris loetletud valdkonniti, siis võib väita, et ehitusjuhtide, ökonomistide ja eelarvestajate arv ületab kolmeneljakordselt tehnilise valdkonnas rakendatud inseneride arvu. Neid kolme valdkonda võiks nimetada ühisnimetusega ehitusmajandus ja juhtimine. Neid ühendab ühisosa nii hariduskavas kui ka kutseõpetuse süsteemis. See tähendab, et kutseõpetuse süsteemis on nende kolme valdkonna ühishuvid suuremad kui nende ühishuvid tehnikavaldkonnaga. See on ilmselt põhjus, miks nad eelistavad omaette kutseühingut. Praeguseks on oma kutseühingu loomise kavatsust välja näidanud ainult eelarvestajad-maksumusplaanijad.
Kui kutseprobleemide lahendamisel on otstarbekas vaadelda kitsamaid majandus ja tehnika erialasid lahus, siis hariduse tasemel tuleks neid vaadelda koos sest neil on märkimisväärne ühisosa õppeainetes. Ka õpetamise poolt vaadatuna, Eesti väiksust arvestades, on otstarbekas hariduskavades mitte eristada kolme kutsevaldkonda.
Arvestades ehitustootmise omapära s.t ehitiste kordumatust ja projekti keerukust (s.h. suurust ja kestust), mis tähendab, et iga ehitis omab erineva tehnilise lahenduse, kus lõplik variant valitakse alternatiivide majandusliku võrdluse alusel, peavad insenerid valdama majandusliku hindamise ja projektijuhtimise tehnikaid. Samal ajal eelarvestajad, ökonomistid ja projektijuhid peavad tundma ehituskonstruktsioone, materjale ja tehnoloogiaid.
Ehitustehnika alaseid teadmisi ei ole võimalik omandada väljaspool üli(kõrg)kooli, kuna selleks on vaja omandada põhjalikud teadmised matemaatikas, on vajalikud laboratooriumid ja on vaja läbida suuremahuline õppe projekteerimise tsükkel. See tähendab seda, et insener võib ökonoomika ja juhtimise alaseid teadmisi omandada ka peale ülikooli s.t. täiendõppe kaudu, ökonomist aga inseneri teadmisi mitte. Seda tõendab ehituse praktika nii meil kui mujal.
Suurtes riikides koolitatakse insenere ja ehitusjuhte-ökonomiste (eriala nimetus construction management ) ka eraldi. Seejuures toimub viimaste ettevalmistus nelja aastaga, mille-sisse mahub veel aastane praktika. On selge, et sel juhul ehitusjuhtide-ökonomistide tehnikaalane ettevaimistus ei saa olla kuigi sügav.
Eestis, kus tööturg ehitussektoris on ahtake, on Tallinna Tehnikaülikoolis valitud võimalikult laia profiiliga ehitusspetsialisti ettevalmistamise skeem. Peale mitmeid muutusi viimasel kümnendil on jõutud viieaastase inseneriõppe kavani, mille läbides lõpetanule omistatakse tehnikamagistri kraad tööstus- ja tsiviilehituse erialal. Eriala õppimise käigus on võimalik valida spetsialiseerumine kas ehitustehnikale või ehitusmajandusele ja -juhtimisele.
Ehitustehnika suunal moodustavad inseneriained 53%ja majandusained 7% õppekava mahust. Ehitusmajanduse ja juhtimise suunal on vastavad arvud 36% ja 19%. See tähendab et ühisõpe neil kahel suunal on 88%. Seega ehitusmajandusele spetsialiseerunutele ületavad tehnilised ained kaks korda majandus- ja juhtimisainete mahu. Sellega luuakse lai tehniline aluspõhi, mis võimaldab tööturul liikuda ühest kutsevaldkonnast teise. Tehnikasuunal spetsialiseerunute inseneriainete suurem maht on täidetud projekteerijatele vajalike konstruktsioonid projekteerimise süvakursustega.
Sealjuures on probleem spetsialiseerumisest hariduse ja kutse tasanditel erinev. Kuna kutse omandamine järgneb hariduse omandamisele, siis võib esimest käsitleda eesmärgina ja alustada probleemi käsitlemist eesmärgi püstitamisega.
Kutsetegevuse seisukohalt võiks vaadelda nelja gruppi spetsialiste, kelle hariduses majandus- ja juhtimisalaste teadmiste osakaal peaks varieeruma nii kutsevaldkonniti kui ka mahus .
Esiteks, ehitusinsenerid, kelle põhiteadmised ja oskused on seotud eelkõige tehnikavaldkonnaga. Need on projekteerivad insenerid, ehituse järelevalve insenerid, ehitustehnoloogid ja tehnilised konsultandid. Teiseks, ehitusjuhid: ehituse projektijuhid, objektijuhid, tööjuhid, tellija projektijuhid, projekteerija projektijuhid.
Kolmandaks , maksumusplaanijad: ehituse eelarvestajad, mahumõõtjad, ehitiste hindajad. Neljandaks, ehitusökonomistid: projekti elutsükli ökonomistid (s.h. kinnisvara arendajad ), ehitusfirma ökonomistid, finantsistid ehitusfirmas.
Probleem on tehnika ja majandusalaste teadmiste vajaduse vahekord kutsealad. Kui vaadata ülaltoodud nelja gruppi siis majandusalaste teadmiste hulk peaks kasvama loetelu - järjekorras.
Kutsealaste probleemide lahendamine toimub tänapäeval kutseala (eriala) liitude kaudu. Eestis on selleks organiseerunud ehitusinsenerid. Eesti Ehitusinseneride Liit on avatud nii projekteerijatele kui ka ehitusjuhtidele. Domineerivad Liidus aga tehnikaalased huvid. Kaks kolmandikku Liidu liikmetest on hõivatud projekteerimises, ülejäänud on põhiliselt ehitusjuhid. Liit on kaasanud umbes kümnendiku ehituses töötavatest eriharidusega valgekraedest.
Võrdluseks olgu siinkohal toodud majandus ja juhtimisainete osakaalud teistes koolides Eestis, kus valmistatakse spetsialiste ehitussektorile: maaehitus Eesti Põllumajandusülikoolis (4a.) 8%, hoonete ehitamine Tallinna Tehnikakõrgkoolis (4a.) 10%, arhitektuur Eesti Kunstiakadeemias (4a.) 1%.
1.SISSEJUHATUS
Majandusteadus uurib inimeste käitumist piiratud ressursside tingimustes. Ressursid on alati piiratud. Vajadused on piiramatud. Ressurssidel on hinnad. Vaja teha valikuid . Midagi ostes peame millestki loobuma . Loobumise hind on määrav - alternatiivkulu . Mis on eemärk?

inimene püüab maksimeerida oma heaolu
ettevõtja püüab maksimeerida oma kasumi

Inimeste käitumine majandussüsteemis allub objektiivsetele seaduspärasustele ja tema enda ( riigi )poolt kehtestatud reeglitele
Eesmärgi valikul on oluline õigluse printsiibi valik:

võrdsus - tähendab ümberjagamist kuna võimed on erinevad
turuõiglus - tähendab jaotust vastavalt indiviidi käsutuses olevatele tootmisfaktorite väärtustele Efektiivsuse erinevus 4-5 korda

Churchill : Sotsialismi kaasasündinud voorus on viletsuse jaotamine
Kapitalismi kaasasündinud pahe on õnne ebavõrdne jaotamine. Jaotatavad pirukad on aga teisel juhul tublisti suuremad
Sotsialism - kasum paha sõna. Eesmärk - et ei oleks tööta töölist. Parem las istub töö juures või toodab mitte kellelegi vajalikke asju
Kapitalism - kasumi saamise eesmärk ei lase kellelgi tööl niisama istuda. Majandusteaduste tundmine võimaldab konstrueerida majandusmehhanismid, mis maksimeerivad kasumi. Majandusmehhanism toimib positiivsete ja negatiivsete stiimulite kaudu.
Sotsialism võtab ära nii positiivsete kui negatiivsete stiimulite rakendamise võimalused.
Turumajanduses on hinnad signaaliks mida osta, mida toota. Turumehhanism viib tasakaaluhinnani - see on ühiskonna suhtes kõige efektiivsema hinnani. Tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud süsteemi vahekord, st. vabaturu mehhanismi piiramise määr, jääb aktuaalseks alati kuna riigi sekkumiseta ei ole võimalik vältida konflikte:

on ressursse millega eraomand ei saa hakkama
on vaja tagada mittetoimetulejate kaitse

Ehitussektoril on olulisi erinevusi muudest tootmis-(majandus-)sektoritest, mis vajab arvestamist nii konstruktorite kui ka ehitusjuhtide ettevalmistamisel:

iga ehitis on unikaalne, seega on iga projekti juures vaja teha majanduslikud arvutused, st. iga insener ja arhitekt peab tundma ökonoomikat,

ehitused reeglina kaugel oma kodukontorist, seega ehitusjuht peab teadma tehnilisi lahendusi.

Nimelt sellepärast on ehitustehnika õppesuunal TTÜs ettenähtud majandus ja tehnikaainete tasakaalustatud vahekord.
2. MAJANDUSTEOORIA
seletab mudelite abil majanduslike subjektide käitumist
Majanduslik käitumine - piiramata vajaduste rahuldamine piiratud ressursside tingimustes. Võimaldab ette arvata majanduslike subjektide käitumist.
TEOORIA KOMPONENDID :

empiirilised lähteandmed
eeldused ja aksioomid , mis kirjeldavad mudeleid (idealiseeritud objekte)
teooria loogika(tõestamise ja järeldamise, reeglid)
tõestatud väidete süsteem (teooria sisu )

EELDUSED:

täielik konkurents ostjate ja müüjate osas turul
ostjad maksimeerivad oma rahulolu
müüjad maksimeerivad oma kasumit
üksik ei suuda mõjutada hinda. Kõik on "hinnavõtjad"
üldine informeeritus ja mobiilsus (hetkeline)
hinnad määravad pakutava kauba koguse ja seega ka vajalike ressursside hulga
eraomand

TEOORIA KEELED:

verbaalne
matemaatiline
graafiline

näide:1.nõudlusseadus: kauba nõutav kogus turul muutub pöördvõrdeliselt kauba hinnaga
2. q =6000 - 0,5 p, kus q - m2/a ja p on hind kr/m2
3. graafik
3. NÕUDLUSSEADUS
Nõudlus ei ole inimese vajadus vaid efektiivne nõudlus antud hinnajuures antud ajamomendil.
Seadus: nõutava kauba hinna ja koguse vahel on pöördvõrdeline seos.
Hind tõuseb kaupa nõutakse vähem. Hind langeb kaupa nõutakse rohkem.
Eeldus: madalama hinna juures on tarbijad võimelised kaupa rohkem tarbima.
Elamu hinna alanedes ehitatakse suurem maja. Üürikorterist eramusse.
Nõudluskõver on langev kõver: vasakult paremale alla.
Elamu m2 hind tuh. kroonides
Nõutav elamu pirina m2 kogus aastas
12
0
10
1000
8
2000
6
3000
Joonis 2.1. Nõudluskõver
Lõikepunkt vertikaalteljega - hind mille juures kaupa enam ei osteta kalliduse tõttu.
Lõikepunkt horisontaalteljega: kogus millest rohkem ei ole võimalik ka tasuta ära anda.
Kogus - kogus ajaühikus.
Nõudluse laienemine ja kitsenemine tuleneb hinna muutusest.
a) nõudluse laienemine b) nõudluse kitsenemine c) nõudluse kasv (D1) ja kahanemine (D2)
Joonis 3.2. Nõudluskõverad
Nõudluse kasv ja kahanemine toimub kindla hinna juures. Põhjused:

muutused reaalsissetulekus. Tavaliselt võrdeline. Odavate kaupade osas nõudlus võib aga väheneda. Näit. Paneelmaja korterid, papist uksed, santehnika.
muutused asenduskaupade hinnas . Näit. Savitellise hinna tõus põhjustab silikaattellise nõudluse kasvu.
muutused inimese maitses või mugavusnõudes. Näit. Aknad. Reklaami mõju.
demograafilised muutused. Näit. Iive ja korterivajadus.
laenu tingimused. Näit. Eramuehituse tõus ja langus.

Nõudluse hinnaelastsus :
Joonis 3.3. Nõudlus on elastne kui ke>1; ei ole elastne kui kel elastne sõltuvus; k nõudlus laieneb .
Nõudluse ja pakkumise muutused muudavad kaupade hindu, mis omakorda määravad kaupade kogused ja seega ka ressursijaotuse. Kasumi maksimeerimiseks tuleb kulud minimeerida. Tootjad, kes rahuldavad nõudlust madalaima hinnaga laiendavad tootmist, teised tõrjutakse kõrvale. Hinnamehhanism määrab seega ka kuidas toota.
Tootmistegurite turul (maa, kapital , töö, ettevõtlus) tegurite hind määrab teguriomaniku sissetuleku. Indiviidi sissetulek määrab aga tema nõudluse kaupade turul. Sissetulek: rent, intress , palk ja kasum. Tootmistegurit, mis teenib rohkem kui teised soovib omada suurem hulk indiviide. Näit. Väärtpaberid, haridus , maatükk kesklinnas, edukas ettevõte börsil.
Hinnamehhanism tervikuna püüab lepitada indiviidide nõudlust kaupade ja teenuste järele ning ettevõtete nõudlust tootmistegurite järele ettevõtete poolt pakutavate kaupade ja indiviidide pakutavate tootmisteguritega.
Kokkuvõttes hinnamehhanism määrab:

mida toota ja kui palju toota
kuidas toota
kellele toota

6. HINNAMEHHANISMI EFFEKTIIVSUS
Turumajanduse hinnamehhanism tagab ressursside efektiivseima jaotuse heaolumajanduses. Heaolu tähendab tootmisest ja tarbimisest saadud kasu. Kui on võimalik tõsta kellegi kasu teiste kasu vähendamata suureneb küll kogu heaolu, kuid ressursijaotus ei pruugi olla efektiivseim.
Heaolu maksimeeritakse kui kellegi kasu ei ole võimalik suurendada kellegi teise kasu vähendamata - PARETO kriteerium
Tasakaaluhind P, toodetav kogus Q, selle eest makstakse PBQO.
Tarbija oleks nõus maksma kauba eest ka kõrgemat hinda: näit. P1, ent kauba kogus oleks loomulikult väiksem – Q1
Kogusumma , mida tarbija oleks nõus maksma ABQO ja tegelikult makstud summa PBQO vahet ABP nimetatakse tarbija hinnavaruks. See on kasu või heaolu, mille nad said lisaks sellele mille eest nad maksid. See on tarbija lisatulu.
Joon.6.2. Tootja hinnavaru
Pakkumissituatsioon: pakkumiskõver S Hind P, pakutav kogus Q - tootja sissetulek PBQO. Tootja oleks nõus müüma ka odavamalt: näit. hinnaga Pl koguse Q1.
Tootja tegeliku sissetuleku PBQO ja potentsiaalse sissetuleku, millega nad oleksid veel leppinud, ABQO vahet ABP nimetatakse tootja hinnavaruks (tootja kasu või heaolu). See on tootja kasum.
Joonis 6.3 Ühiskonna hinnavaru
Ühiskond majanduslikus mõttes koosneb tarbijatest ja tootjatest (ei ole teisi), järelikult:
ühiskonna heaolu (hinnavaru) võrdub tarbija hinnavaru ja tootja hinnavaru summale.
XYZ = XYP + PYZ
Geomeetriliselt on hästi näha et tasakaalupunktist eemaldumine toob kaasa mõne ühiskonnaliikme lisatulu (hinnavaru) vähenemise.
7. TURUHÄIRED
7.1. Monopol ja monopson
K Joon. 7.1. Monopol kui turuhäire
irjeldatud hinnamehhanism toimib efektiivselt täieliku konkurentsi tingimustes - kõik on hinnavõtjad. Kui pakkumist kontrollib üks firma on tegemist monopoliga. Monopol võib valida tasakaaluhinnast erineva hinna ja koguse kombinatsiooni . Monopol on turuhäire.
Tasakaaluhind P ja sellele vastav kogus Q tootja hinnavaru Pde
Kui tootja valib kõrgema hinna P1 nõudluskõverale D on võimalik müüa kogus Q.
Vastav tootja hinnavaru: Pde + P1bcP - cdf = P1bfe
Kuna P1bfe > Pde, siis tootja eelistab kasumi maksimeerimisel kallimat hinda kuna ta saab suurema kasumi vähema ressursikogusega.
Samal ajal tarbija hinnavaru väheneb P1bdp võrra, mis on suurem kui tootja hinnavaru kasv.
Ühiskonna tervikuna kaotus võrdub bdf.
Üldehituses tavaliselt monopoli pole, küll aga eraehituses.
Loomulik monopol näit. veevärk: paralleelsed torustikud oleksid ilmselt kallimad kui monopolist tekkinud kahju. Sekkub riik. Monopolivastane seadus.
Kui üksik ostja suudab hinda mõjutada on tegemist monopsoniga.
Joon. 7.2. Monopson kui turuhäire
Ostja valib hinna P1 madalama tasakaaluhinnast P. Ostja hinnavaru suureneb P1Pce võrra ja Väheneb bcd võrra, s.t. tema kogutulu suureneb.
Samal ajal tootja hinnavaru väheneb PdeP2 võrra, mis ületab tarbija hinnavaru kasvu. Järelikult ühiskond tervikuna kaotab bde.
Ehituses tugev peatööettevõtja dikteerib hindu alltööettevõtjaile.
7.2. Reklaam
Vabal turul toimub tarbija diktaat - ressursijaotuse määravad tarbija eelistused . Tootja võib reklaami kaudu peale suruda omi eelistusi. Ei ole selge kas üldse on olemas tõene e. loomulik eelistus . See on küsimus tarbija informeeritusest.
7.3. Tulujaotus
Eesmärk maksimeerida ühiskonna kogutulu hinnamehhanismi kaudu lähtub veel ühest (seni väljendamata) eeldusest, et hinnamehhanismist tulenev sissetulekute ja rikkuste jaotus on õiglane. Need kellel on võimeid (töö, ettevõtlus) või ressursse (kapital, maa), mida napib või mis on väga nõutud teenivad rohkem. Jaotus toimub vastavalt indiviidi panusele - see ongi turuõiglus. Võimed ja ressursid ei jaotu ühtlaselt - sellest vaesusprobleem.
Vaesusprobleemi (turuhäire) lahendamiseks sekkub riik jagades vara või rikkust ümber:

maksude kaudu. Negatiivne kõrvalmõju -vähendab indiviidi teenimisstiimulit.
hindadega manipuleerides. Miinimumpalk või maksimumüür.

Joonis 7.3. Minimaalpalga kehtestamine
Kehtestades Wmin > W töötajate arv väheneb U Erinevates riikides riigi sekkumise viisid ja määrad erinevad. Peaks eelistama lihtsamaid ja läbipaistvamaid skeeme . Häid skeeme ei ole - tuleb leida vähem halvem .
7.4. Väliskulud ja välistulud
Väliskulud ja -tulud tekivad kolmandal osapoolel tarbija ja tootja majandustegevuse tulemusel ilma vastava kompenseerimiseta. Hinnamehhanism reageerib ainult firma sisekuludele ja -tuludele. Kui firma tekitab väliskulu, saab ta selle eest midagi tasuta (näit. vabaneb saastest tasuta). Kui tal ei ole sundust (saastemaks) ei ole tal huvi neid kulusid minimeerida. Saastemaksu kehtestamine, mis kataks ühiskonnale tekitatud väliskulu, nihutaks pakkumiskõvera S vasakule S1 - toodangumaht väheneb Q Q1. Väliskulu eest tasumata jätmisel toodetakse rohkem kui ühiskonnale vajalik. Vähendamise tulemusel vabaks jäänud ressursid võib kasutada saaste vähendamiseks.
Joonis 7.4. Väliskulu kui turuhäire.
Välistulu näide: majade soojustamine annab ühiskonnale tulu kütuse kokkuhoiu näol. Kehtestades kõrgendatud normid piirete sooja- pidavusele tõstetakse nõudlust soojaisolatsiooni materjalidele - nõudluskõver nihkub paremale ja alatootmine oleks likvideeritud. Välistulu põhjustab alatootmise. Tootjal puudub huvi seda tootmist laiendada.
7.5. Ühiskondlikud kaubad
Erakaupa toodetakse ainult siis kui see on rentaabel . Kui kaupa ei saa rentaablilt toota aga ta on ühiskondlikult vajalik - peab sekkuma riik.
Ühiskondlik kaubal on omadused:

mittevälistatavus - kui seda saab üks saavad sellest tulu ka teised. Näit. tänavavalgustus.
mitterivaalsus - kauba kasulikkus ei vähene sõltuvalt sellest kuipalju inimesi seda kasutab.

Erakaubal on omadused:

välistavus: kui keegi saab kauba siis kellelgi teisel pole võimalik seda saada.
rivaalsus: tarbijad on omavahel rivaalid kuna ressursid on piiratud.

Erafirma ei saa panna inimesi maksma ühiskondliku kauba eest. Teades et on võimatu keelata talle selle hüve kasutamist, varjaks ta oma eelistust - teataks, et ta ei vaja seda, lootes et teised maksavad selle eest. Samuti ei olene valgustuse kulud sellest kui palju inimesi seda kasutasid.
Ühiskondlike kaupade hinna saab määrata kulude- tulude analüüsi alusel. Näit. õhusaaste puhastamine. Kulude poolel arvestada saastemaksu arvel soetatavad saastet vähendavad tehnoloogiad. Tulude poolel aga tervisekulude, materjalide eluea pikenemise, puhastuskulude vähenemise jne. Saastekontrolli maksu tuleks suurendada piirini kui kogutulu ületab kogukulu .
7.6. Tehingukulud
Traditsiooniline teooria eeldas täielikku informeeritust e. tehingukulud võrdsustati nulliga. Tegelikult nad on olemas. Kulud sobivaima ostja või müüja leidmiseks lülitatakse toodangu hinna sisse. Ehitustöö turul peaks vähempakkumisel osalejate arv olema piisavalt suur, et leida madalaimat hinda ja samal ajal mitte liiga suur, et korralduskulud ei ületaks hinnavõitu.
7.7. Ressursside mobiilsus
Hinnamehhanism eeldab, et liigpakkumise ja liignõudluse saab likvideerida hõlpsasti ressursside juurdetoomise või äraviimisega. Tavaliselt turg ei suuda reageerida kiiresti.
Joonis 7.5
Nõudlus kasvab: D nihkub D1
hetkeperioodil: hind kasvab P P1 toodetav kogus Q jääb hetkel aga samaks kuna hetkeperioodi pakkumiskõver Sm on mitteelastne .
lähiperioodil: (pakkumiskõver Ss) tootmise intensiivistamise arvel suurendatakse toodangut Q Q2 ja hind langeb P1 P2.
pikal perioodil: (pakkumiskõver SL) tuuakse väljastpoolt juurde uusi ressursse mille tulemusena saabub uus tasakaaluseisund E3 hinnaga P3 ja
Q3
Turuhäirete mõju vähendamiseks s.t. sotsiaalsete probleemid lahendamiseks aga ka arengu kiirendamiseks võib riik sekkuda:

tulu ümber jagada (ebavõrdsus);
kontrollida firmade tegevust ( monopolid );

maksud, subsiidiumid , kvoodid (ressursside ümbersuunamine);
suurendada ressursside mobiilsust ja info kättesaadavust (investeeringud või soodustused infrastruktuuri).

Puudused:

liigne bürokraatia;
madalam efektiivsus ja innovaatilisus;

korruptsiooni oht;
riigiametnik teeb rohkem vigu.

8. Tarbija käitumine ja piirkasulikkuse teooria
8.1. Kauba kasulikkus
Kasulikkus tähendab kauba või teenuse tarbimisest saadavat rahuldust ja naudingut. See on psühholoogiline mõiste ja mittemõõdetav. Majandusteoorias aga mõõdame seda kasulikkust "kasu" ühikutes.
Kogu kasulikkus tähendab tarbija poolt saadud rahulolu kogu kaubakoguse tarbimisest.
Piirkasulikkus tähendab järjekordse lisa kaubaühiku tarbimisest saadavat rahulolu - seega tähendab see kogukasulikkuse muutust:
Tabel 8.1. Kasulikkuse tabel
Korteri m2
Kogukasulikkus
Piirkasulikkus
0
0
60
100
100
70
150
50
80
190
40
90
220
30
100
240
20
110
250
10
120
250
0
130
240
-10
Tabelis on esitatud kolmeliikmelise fikseeritud sissetulekuga perekonna kasulikkuse hinnangud korteri suuruse (m2) kohta, eeldusel, et korteri muud parameetrid (kvaliteet, asukoht jm), perekonna sissetulek ja muude kaupade tarbimine jäävad muutmata.
Joonis 8.1. Kogu- ja piirkasulikkuse kõverad
Piirkasulikkuse kahanemise seadus: kauba lisaühiku tarbimisest saadav kasu kahaneb, mida rohkem kaupa tarbitakse.
8.2. Tarbimistasakaal
Tarbimistasakaalu uurimine peab andma vastuse küsimusele: kuidas jaotab indiviid oma kulutusi, et maksimeerida rahulolu.
Tarbija peab jagama oma piiratud eelarve vahendeid paljude erinevate kaupade vahel. Iga tehtud valik sisaldab alternatiivkulu. Et kulutada mingi kauba peale rohkem, peab ta mõne teise kauba peale kulutama vähem.
Kogukasulikkuse maksimeerimiseks tuleb kulud jagada kaupade vahel nii, et iga ühe krooni eest tarbitud kauba piirkasulikkus võrduks teise ühe krooni eest tarbitud kauba piirkasulikkusega. Kui see tingimus pole rahuldatud, on võimalik kogukasulikkust suurendada eelarve piires ressursse ümber jaotades.
Tabel 8.2. Kasulikkuse tabel
Kulutatud kroonid päevas
Kogukasulikkus
Piirkasulikkus
kaup A
kaup B
kaup A
kaup B
1
40
100
40
100
2
76
160
36
60
3
108
200
32
40
4
136
230
28
30
Tarbija võib valida kauba. A ja. B tarbimise suvalise koguselise kombinatsiooni; Võimalikud kombinatsioonid on esitatud tabelis 8.3.
Tabel 8.3. Tarbimisvalikud
Valik
Koguse ja hinna kombinatsioon
Kogukasulikkus
1
4 kr kaubale A
136
2
4 kr kaubale B
230
3
2 kr kaubale A ja 2 kr kaubale B
236
4
1 kr kaubale A ja 3 kr kaubale B
240
5
3 kr kaubale A ja 1 kr kaubale B
208
Mõlema tabeli järgi saab teha sama järelduse: soodsaim variant on kulutada 1kr kaubale A ja 3 kr kaubale B.
Interpreteerides toodud järeldusi ehitusliku investeerimisprojekti juures, kus kahe eraldi kaubana võiks vaadelda krunti, mille väärtus sõltub eelkõige asukohast ja hoonet, mille väärtus etteantud ruumiprogrammi puhul sõltub materjalide kvaliteedist - on investeerijal vaja jagada oma raha nende kahe komponendi vahel. Kogutulu maksimeerimiseks peaks krundi ja hoone piirkasulikkused olema võrdsed.
8.3. Piirkasulikkus ja nõudluskõver.
Kaubast saadava kasulikkuse võib samastada tarbija valmisolekuga selle kauba eest maksta. See võimaldab rahuloluühiku asendada rahaühikuga.
Vaatame näitena majaomaniku probleemi kes peab otsustama, kui palju kulutada maja hooldusele üüritulu kindla taseme (piiratud ressursid) juures.
Tabel 8.4.
Maja hooldusele kulutatud inimpäevade arv
Kogukasulikkus kr
Piirkasulikkus
1
500
500
2
1000
400
3
1400
300
4
1700
200
5
1800
100
Kogukasulikkuse kasv tähendaks hooldusest sõltuvat võimalikku üüritulu tõusu maja omanikule. Piirkasulikkus näitab kui palju on majaomanikul kasulik maksta iga täiendava hoolduseks kulutatud inimpäeva eest. Tegelikult peab ta maksma sõltumatult sellest seosest kindla tasu (hinna), mis on kujunenud elamuhooldusturul. Oletame, et olenevalt valitsuse poolt piiratud üürituludest ja muudest omaniku kohustuslikest kulutustest ja hooldusteenuste pakkumistest sõltuvalt on ühe inimpäeva hind 300 kr. vaadeldes piirkasulikkuse kõverat nõudluskõverana (joon. 8.2.) näeme, et majaomanikul on kasulik osta hooldusteenust mahus 3 inimpäeva kuus.
Joonis 8.2.
Piirkasulikkuse kõver on suunatud vasakult paremale alla nagu varem defineeritud nõudluskõver joon.2.1. Alljärgnev on sama esitatuna nõudlustabeli (tab. 8.5.) kujul.
Tabel 8.5.
Hooldusteenuse hind kr
Nõutav hooldusteenuste maht in.p kuus
500
1
400
2
300
3
200
4
100
5
9. TARBIJA KÄITUMINE JA ÜKSKÕIKSUSE TEOORIA
Piirkasulikkuse teooria sisaldab eeldust, et rahulolu ja piirkasulikkus on kvantitatiivselt mõõdetavad. Tegelikkuses on tavaliselt selliseid kvantitatiivseid hinnanguid raske anda. Sellest üle saamiseks kasutatakse eelistuste järjestamise ehk suhtarvude meetodit. Iga kaubakombinatsioon järjestatakse teiste kombinatsioonide suhtes lähtudes kogukasulikkusest. Tarbimistasakaalu seletamiseks tuleb kasutusele võtta täiendavad mõisted: ükskõiksuskõver ja eelarvejoon .
Vaatleme probleemi, kus ehitusettevõtja on valiku ees: kas osta juurde tööjõudu (palgata) või osta uusi töö mehhaniseerimise vahendeid. Küsimus on: mitu mehhaanilist instrumenti kompenseeriks ühe töölise? Kui vastus oleks 5, siis kogukasulikkuse seisukohalt oleksid võrdsed järgmised kombinatsioonid:
20 töölist ja 10 instrumenti. 18 töölist ja 20 instrumenti 16 töölist ja 30 instrumenti
Selliselt on võimalik koostada kahe kauba kõikvõimalikud kombinatsioonid, mis annavad võrdse (fikseeritud) kogukasulikkuse ilma, et kasulikkuse arvulist väärtust oleks vaja määrata. Taolised eelistused (suhtelised väärtushinnangud) võib esitada graafiliselt ükskõiksuskõverana.
Joonis 9.1 Ükskõiksuskõver ja piirasendusnorm
Ükskõiksuskõver kulgeb vasakult paremale alla. Liikudes ükskõiksuskõveral ühest punktist teise ühe kauba kogus suureneb ja teisel väheneb. Määra, millega üht kaupa saab teisega asendada ilma kogukasulikkust muutmata nimetatakse piirasendusnormiks.
Joonisel 9.1. BC näitab kauba Y hulka kompenseerimaks kauba X kaotust AB võrra. Ühtlasi nähtub jooniselt, et mida suurem on kauba kogus, mida tarbija kasutab, seda suuremast kogusest on ta sunnitud loobuma asendamaks seda teise kauba ühe ühikuga. Üks ükskõiksuskõver esitab vaid üht kogukasulikkuse taset. Kogukasulikkuse muutudes ükskõiksuskõver nihkub üles ( korv sisaldab mõlemat kaupa rohkem) - või allapoole. Ükskõiksuskõverad ei lõiku kunagi: I1 ja I. Nende lõikumine väljendaks vastandlikke eelistusi.
Joon.9.2. Eelarvejoon
Eelarvejoon kujutab kahe kauba erinevaid kombinatsioone muutumatu sissetuleku ja hindade korral.
Kui kauba X ühik maksab 10 krooni ja kauba Y ühik 15 krooni, siis 300 kroonise eelarve (sissetuleku) korral võib tarbija osta 30 ühikut X või 20 ühikut Y kaupa.
Joon.9.2. esitatud eelarvejoon väljendab kõiki võimalikke kaubakombinatsioone, mille summaarne maksumus on 300 kr. Eelarve joone tõus võrdub kahe kauba hindade suhtega ja näitab kauba kogust, millest tuleb loobuda , et osta lisaühik teist kaupa. Sissetuleku muutus nihutab eelarvejoone asendist A asendisse A1 kauba X hinna muutus asendisse A2 ja kauba Y hinna muutus asendisse A3
Tarbimistasakaalu leidmiseks paigutame ükskõiksus-kõverad ja eelarvejoone ühisele joonele.
Joon.9.3. Tarbimistasakaal
Eelarvejoone iga punkt tähistab mingit kaupade kombinatsiooni, mida tarbija võib endale lubada. Mida kaugemal on ükskõiksuskõver, koordinaatide lõikepunktist, seda suuremale kogukasulikkusele see vastab. B on eelistatavam A suhtes, B ja C on võrdse kogukasulikkusega. Punkt D on aga tarbija sissetuleku piirist väljaspool. Antud sissetuleku (eelarve) puhul on maksimaalse kasulikkusega E, st punkt, kus eelarvejoon puudutab kasulikkusekõverat.
Järelikult tarbimistasakaal saavutatakse , kui kahe kauba hindade suhe võrdub piirasendusnormiga. Mõlema joone tõusud on võrdsed. Siit järeldub, et kahe kauba piirasendusnorm võrdub nende piirkasulikkuse suhtega. Seega nii piirkasulikkuse teooria kui ka ükskõiksuskõvera teooria annavad sama tulemuse st. tarbimistasakaal avaldatakse sama võrrandiga.
10. Tarbija käitumine ja eelistusteooria.
Piirkasulikkuse teooria üks eeldusi oli, et sissetulek jääb muutumatuks. Tegelikkuses aga isegi siis, kui rahaline sissetulek ei muutu kauba hinna tõustes, reaalsissetulek langeb st. ta saab vähem osta. Eelistusteooria käsitleb nõutava kauba koguse muutust sõltuvalt reaalsissetuleku ja kaupade suhtelise hindade muutusest.
Joonis 10.1.
Eelarvejoon A tähistab kaupade A ja B suvalist kombinatsiooni sissetuleku täielikul ärakasutamisel. Näiteks valime kombinatsiooni punktis C. Sissetuleku kasvades eelarvekõver nihkub asendisse A1B1.
Tarbija reageerib mõlema kauba tarbimise suurendamisega, st valib punkti lõigul DE. Sissetuleku langedes A2B2 tarbija mõlema kauba tarbimist ja valib punkti lõigul FG. See seaduspärasus kehtib normaalkaupade puhul.
Kehvem kaup on teisesordiline ja odavam. Näiteks, taastatud autokummid, korduvkasutusel ehitusmaterjal, süntees -materjalist riided jne. Sissetuleku kasvades nende kasutamine väheneb st tarbija eelistab neid asendada kvaliteetsemate kaupadega .
Kui X oleks kehvem kaup, siis sissetuleku kasvades valiks tarbija punkti lõigul A1D ja sissetuleku kahanedes lõigul GB
Kuid ka ühe kauba hinna muutumine võib põhjustada reaaltulu muutumise.
Joon. 10.2. Reaaltulu muutus
Kauba X hinna langusest nihkub eelarvejoon asendist AB asendisse AB1. Kui enne oli tarbija valik punktis C, siis nüüd peaks ta tahtma osta mõlemat kaupa rohkem kui enne - punkt D lõigul EF. Kuid kaupade hinnavahekord muutus ja normaalkaupade korral tarbija eelistus langeb odavnenud kaubale. Muutust nõutavas kaubakoguses, mis tuleneb ainuüksi hinnavahekorra muutusest, nimetatakse asendusefektiks.
11. FIRMATEOORIA
1.1.1. Firma kulud
Firmateooria käsitleb tootmise mahu ja hinnaga seotud probleeme, pidades silmas tootja käitumisotsuseid ja eelistusi täieliku konkurentsi turu tingimustes. Firma tegevuse eesmärgiks on tema kasumi maksimeerimine . Kasum on firma tulude ja kulude vahe. Kulud on raha, mida firma maksab rakendatud ressursside eest ja tulud on raha, mida ta saab oma toodangu müügist.
Muutuvkulu (AVC) sõltub toodangumahust, näit. kulu tööliste töötasule, materjalidele, mis läheb ehituskehasse ja ehitusmasinatele.
Püsikulu (AFC) ei sõltu lähiperioodil toodangu mahust; kulud hoonetele, firma juhtimiskulud jm.
Kogukulu = muutuvkulu + püsikulu
Ühikkulu on kogukulu, mis on jagatud tooteühikute arvuga.
Piirkulu on kogukulule lisanduv kulu, kui toodangu ühik suureneb ühe ühiku võrra.
Traditsiooniline firmateooria eeldab, et ühikkulukõver (AC) on U- kujuline.
Joon. 11.1. Ühikkulukõver
Tootmismahu kasvades püsikulud tooteühikule (AFC) kahanevad , muutuvkulud võivad alguses kahaneda (näit. materjalide laokulud), kuid teatud piirist hakkavad kasvama (näit. lisatasud töölistele teises ja kolmandas vahetuses töötamise eest).
Joon. 11 .2. Piirkulukõver
Piirkulukõver (MC) lõikab ühikkulukõverat alati selle madalaimas punktis.
Ühikkulu langemisel peab piirkulu olema ühikkulust allpool (väärtus väiksem) ja kasvamisel ülevalpool (väärtus suurem).
11.2. Firma tulud
Kogutulud on tooteühiku hinna ja müüdud koguse korrutis.
Ühiktulu on kogutulu jagatud müüdud kogusega. Eelmisest järeldub, et hind võrdub ühiktuluga.
Piirtulu on kogutulu kasv, kui toodangu maht suureneb ühe ühiku võrra.
Tarbija käitumise teooria põhjal teame, et hinna langedes läbimüük kasvab.
Tabel 11.1.
Hind (a)
Läbimüük tk/nädalas
(b)
Kogutulu kr
(a x b)
Piirtulu kr
Ühiktulu kr
a x b = a b
12
1
12
12
12
10
2
20
8
10
9
3
27
7
9
8
4
32
5
8
6
5
30
-2
6
3
6
18
-12
3
Tabelist järeldub:

firma ühiktulukõver ühtib firma nõudluskõveraga, mis on suunatud vasakult ülalt paremale alla.

piirtulu kõvera kuju ja suund on sama, aga ta asub ühiktulukõverast allpool ja langeb sellest kaks korda kiiremini.
Tabelist 11.1. nähtub, et kogutulu kasvamisel on piirtulu alati positiivne, st nõudlus on elastne. Kui kogutulu hinna langedes väheneb, st piirtulu on negatiivne, on nõudlus mitteelastne.
Kui piirtulu on null, on nõudlus ühikelastne, mis tähendab, et hinna muutumisel jääb kogutulu muutumatuks.
Joonis 11.3. Ühiktulu- ja piirtulukõverad
11.3. Tootja eelistused
Täieliku konkurentsi tingimustes firma ei saa mõjutada kauba hinda: see kujuneb majandusharu kogu pakkumise ja nõudluse põhjal. Üksikfirma on hinnavõtja. Selle tulemusena on üksikfirma nõudluskõver rõhtsirge kujuline. Eeldades, et firma püüab maksimeerida kasumit, määrab ta tootmismahu nii, et piirkulu võrduks piirtuluga, vt joonis 11.5.
Joonis 11.4.
a) Majandusharu kogunõudlus ja pakkumine
b) Üksikfirma nõudluskõver
Joonis 11.5. Kasumit maksimeeriv toodangumaht
Tootmismahu C puhul on lisandunud tooteühiku eest saadav täiendav tulu CA, täiendav kulu aga BC, selle tõttu selle toote lisaühik toodetakse, sest see suurendab kogukasumit BA võrra.
Toodangumahtu H aga ei ole kasulik toota, kuna see vähendaks kogukasumit FG võrra. Kasumi, maksimeerimiseks suurendab firma toodangumahu tasemeni E, kuid mitte rohkem.
Joonis 11.6 Tasakaal täieliku konkurentsi turul
Situatsioon illustreerib pikaajalist tasakaalu täieliku konkurentsi tingimustes. Majandusharu turuhind toodanguühikule on 4 kr. Ettevõte ei saa seda mõjutada. Firma nõudluskõver on rõhtjoon, mis ühtib ühiktulu ja
piirtulukõveratega.
Kuna kasumit maksimeeriv toodangumaht saavutatakse piir-kulude ja piirtulude võrdsuse juures, siis antud näite puhul
on see 800 ühikut.
Piirkulukõver MC lõikab ühikkulukõverat AC alati selle madalaimas punktis. Kas aga ühikkulukõvera madalaim punkt ühtib alati piirkulu- ja piirtulukõverate lõikepunktidega?
Vastus on, et pikas perioodis on see nii, lühiperioodil aga mitte. Joonisel ll.6.on kujutatud pika perioodi tasakaalu, kus kulud ja tulud on võrdsed, saab firma normaalkasumit, mis on üks osa ettevõtja kuludest ja sisaldub ühikkulu kõveras. See on nii suur, ettevõtja õieks huvitatud firma käigushoidmisest. See on ettevõtja poolt seotud teenustega seotav kulu. Ettevõtlus on ressurss ja normaalkasum selle ressursi rakendamise kulu, samuti kui palk on tööjõuressursi kulu, finantsintress kapitali rakendamise kulu, maa rent maa kasutamise kulu jm. Lühiajalises perioodis ei pruugi aga need punktid kokku langeda. Joonisel 11.7. näite puhul saab firma majanduskasumit.
Joonis 11.7. Majanduskasum (ABCD)
Kujutatud majanduskasum meelitabki uusi ettevõtjaid suurendama üldist turupakkumist ja suruks hinna alla kuni see saaks vastaval toodangutasemel võrdseks ühikkuluga nagu see on joonisel 11.6.
Analoogselt võib lühiperioodis esineda töötamine majanduskahjumiga, mis võib viia ettevõtte väljumiseni (sulgemiseni) turult .
Monopoolse turu puhul (ühel kaubal üks tootja ja kaubal puudub asendaja ) on tootja võimeline määrama hinda või kogust aga mitte mõlemat korraga, sest ta ei kontrolli nõudlust.
Monopoli puhul kaob firma ja majandusharude vaheline erinevus. Seega firma nõudluskõver (ühiktulukõver) on ühtlasi majandusharu nõudluskõver ning sellisena kulgeb ta vasakult ülevalt paremale alla. Monopoolse turu tasakaalu kirjeldab joonis 11.8.
Joonis 11.8 Tasakaal monopoolsel turul
Kasumit maksimeerides valib firma tootmismahu, kus piirkulu (MC) võrdub piirtuluga (MR) s.o. O ühikut hinnaga P ja ühikkuluga C .
Firma majanduskasum on PXVC. Erinevalt täieliku konkurentsi turust, kus sellist kasumit sai teenida ainult lühikese perioodi jooksul (sest turule tulid uued tegijad) on monopoolsel selline tasakaal võimalik pikal perioodil. Monopoolsel turul on hind kõrgem ja toodangu maht väiksem kui täieliku konkurentsi turul, mida illustreerib joonis 11.9.
Joonis 11.9. Konkurentsituru ja monopoli võrdlus
Monopoolse seisundi puhul valib ta toodangu mahu, mille puhul piirkulu võrdub piirtuluga. Konkurentsituru puhul määrab turuhinna turu kui terviku pakkumiskõvera (st piirkulu kõvera) ja nõudluskõvera (st ühiktulukõvera) lõikepunkt: P2 Q1.
11.4. Firma käitumine kogutulu ja kogukulu kõverate foonil
Joonis 11.10. kogutulu ja kogukulu kõverad

esitatud on täieliku konkurentsi turg, sest kogutulu kõver on sirge s.t. tõus on konstantne s.t. ühik- ja piirtulu kõverateks on üks ja sama rõhtsirge;
kasumi maksimeerib toodangumaht F, miile puhul piirtulu võrdub piirkuluga , kuna kogutulu kõvera puutuja selles punktis on paralleelne kogutulu kõveraga;
majanduskasum toodangumahu F juures on ED - kogutulu ja kogukulu vahe;
hind toodangumahu F juures on kogutulu FD jagatis kaubakogusega;
firma püsikulud on OA (kogukulu kui toodangumaht võrdub nulliga);
normaalkasumi kindlustavad toodangumahud C ja H, sest siis võrdub kogutulu kogukuluga;

12. Firmateooria puudused ja täiendused.
Tegelikkuses on harva puhast konkurentsi ja puhast monopol Palju enam esineb mittetäieliku konkurentsi turgu, mille tähtsaim tüüp on oligopol. Sellel turul valitseb väike arv suurettevõtteid. Sellel turul lisandub hinna ja toodangu määramise probleemile vajadus prognoosida konkurentide käitumist. Täieliku konkurentsi turul sellist probleemi pole, sest rivaale on liiga palju ja -monopoolsel turul rivaale lihtsalt pole.
Kui üks firma alandab hinda, on teised sageli sunnitud seda jälgima. Kui üks tõstab hinda, peab ta kaalutlema kas teised jälgivad seda või mitte. Selline hinnasõja oht võib viia hinnalepeteni ja hinnakonkurents asendub konkurentsiga reklaami, järelteenuste, pakendi jm. alal. Puuduvad head mudelid, mis võimaldaks saavutada firma ja majandusharu tasakaalu. See viib sageli salalepeteni, et maksimeerida, firmade ühist kasumit. See viib majandusmehhanismi monopoolse turumudeli poole.
Teine põhjus, miks traditsioonilise firmateooria mudeleid on raske rakendada on see, et tänapäeval suurtes firmades omanikud ja juhid ei lange kokku. Omanikud-aktsionärid on sageli ilma hääleõiguseta või lihtsalt ei osale juhtimises. Juhid küll vastutavad aktsionäride ees, kuid on paljus sõltumatud. Seetõttu ei nimetata sellist süsteemi ettevõtluskapitalismiks vaid ärijuhtimislikuks kapitalismiks.
Eesmärk ei ole enam firma kasumi maksimeerimine, vaid ärijuhi kasu maksimeerimine, mis väljendub järgmistes eesmärkides:

Palgad ja muud rahalised sissetulekud nagu preemiad ja aktsiasissetulekud. Kõrge palk on ka sotsiaalne staatus.

Alluv personal. Alluvate arv ja nende kvalifikatsiooni tase on nii staatuse määr kui ka võimu mõõt.

Võim uute investeeringute üle, mitte niivõrd firma arenguks vaid juhtkonna lemmikprojektideks. See on ressursside käsutamise võimu demonstratsioon .

Ametialased soodustused ja privileegid: esinduskulud, moodne büroo, kallis auto, ilus sekretär jne.
Seades eesmärgiks müügitulu maksimeerimise, rakendatakse minimaalkasumi piirangut. Eesmärgiks võib olla ka kasvu maksimeerimine, mille puhul toodangumahtu suurendatakse kuni ühik tulu võrdub ühikkuluga Q2 joonisel 12.1.
Kõik need eesmärgid rahuldatakse arvestades firma minimaalkasumi piirangut (tõket). Sellist teoretiseerimist nimetatakse ärijuhtide sõltumatuse ehk ärijuhtide kasumifunktsiooni teooriaks. Teine ärijuhtide motivatsiooni eesmärk võib olla müügitulu maksimeerimine. See põhineb kaalutlustel :

tarbijad näevad langeva müügimahuga firmat vähem soodsas valguses ja võivad seda tendentsi võimendada,

langeva müügimahuga firmale ei anta nii soodsalt laene, sinna ei investeerita,

langev müügimaht võib põhjustada koondamisi,

juhtide palgad on enamasti seotud tootmise tasemega.
Müügitulu ja kasumi maksimeerimise võrdlust illustreerib joonis 12.1.
Joonis 12.1.
Kogutulu on maksimaalne kui piirtulu on null (positiivse väärtuse juures kasvab, negatiivse puhul langeb). Kogutulu maksimeeriv toodangumaht on järelikult Q1 ja hind vastavalt nõudluskõverale (ühiktulukõverale) P1 ning vastav kasum P1EFD.
Kasum on maksimaalne kui piit tulu võrdub piirkuluga K, st toodangu maht on Q, müügihind P ja kasum PABC > P1EFD suurendatakse kuni ühiktulu võrdub ühikkuluga: Q2 joonisel 12.1. Firma saab sellisel juhul normaalkasumit. Hind oleks sel puhul madalam kui kasumi maksimeerimisel. Uuematest firmateooria arendustest tuleks nimetada käitumislikke teooriaid , mis seavad eesmärgiks firma (organisatsiooni) säilitamise ja stabiilsuse. See viib mitmesihiliste süsteemide optimeerimisele. Tuntud on ka mänguteooria rakendused majandusorganisatsioonide
13. Investeerimine.
Investeeringud on rahaliste varade paigutamine ettevõtlusse või muusse tegevusvaldkonda eesmärgiga saada kasumit. Eristatakse finantsinvesteeringuid, kui raha paigutatakse väärtpaberitesse ja reaalinvesteeringuid, kui raha kasutatakse füüsiliste väärtuste soetamiseks.
Reaalinvesteeringutest osa läheb vanade varade uuendamiseks ja osa uute varade soetamiseks, mis annavad tootmisvõimsuse kasvu, investeering õigustab ennast, kui investeeringu kasumimäär ületab selle hinna. Investeeringute nõudlus kõver on joon. 13.1.
Joonis 13.1. Investeeringute nõudluskõver
Graafik näitab investeeringute mahtu, millega saavutatakse loodetav kasumimäär. Mida rohkem investeeringuid seda väiksem kasumimäär R2 Investeerimismaht ei sõltu järelikult ainult oodatavast kasumimäärast vaid ka investeeringute hinnast . Kui me eeldame, et võrreldes eelmise aastaga ei ole rahvatulu kasvu, siis tootmise laiendamiseks investeeringuid vaja ei ole.
Kui rahvatulu suureneks 10 %, siis tõuseks nõudlus ehitustoodangu järgi 11 milj kroonini. Kui tootja tahab nõudluse kasvuga kaasa minna peaks ta investeerima tootmise laiendamiseks lisaks uuendamisele veel 0,1 milj.kr. Seega kokku 0,2 milj. kr. Seega 10% rahvatulu kasvuga kaasnes investeerimisnõudluse kahekordistumine. Seda nimetatakse investeerimisprotsessi aktseleraatoriprintsiibiks.
Aktseleraatoriprintsiip eeldab, et suurenenud nõudluse juures lisatootmise võimalusi (reserve)ei ole, et masinaid on saada. Vastaval juhul aktseleraatori toime sumbub .
Küll on aga vaja põhivara uuendamiseks ja kasumimäära tõlgendatakse siis kui rentaabluse kadu, mis õieks aset leidnud kui investeeringut poleks tehtud.
Kui ehitusfirma aastane töömaht on 10 milj. kr ehitusremonttöid ja selle töö tegemiseks on tal masinaid ja seadmeid 1 milj. kr väärtuses. Eeldades, et masinate eluiga on 10 aastat, tuleb igal aastal investeerida masinapargi uuendamiseks 0,1 milj. kr.
14. RESSURSITURG JA JAOTUSTEOORIA
14.1. Üldine
Tootmisressursid ehk tootmistegurid , mis on vajalikud kaupade või teenuste tootmiseks, liigitatakse:

maa, mis annab selle omanikule renti,
kapital, mis teenib intresse,
tööjõud, kes müüb iseennast paiga eest,
ettevõtlus (ettevõtjad), kes endale võetud vastutuse ja riski eest teenivad kasumit.

Iga ühiskonna liige saab sissetuleku, mis on võrdne tema omanduses olevate tootmisressursside väärtusega, st hinnaga, mille eest ta saab neid müüa. Erinevalt eelpool käsitletud (lõpp)toodangu (kauba)turust on ressursiturul pakkujaks indiviid ja nõudjaks firma.
14.2. Ressursside nõudlus.
Et otsustada missugust- ressursijaotust kavandada on vaja opereerida järgmiste mõistetega:

füüsiline piirprodukt , mis näitab kui palju suureneb toodang täiendava ressursiühiku lisamisel,

rahaline piirprodukt, mis näitab kui palju muutub seejuures kogutulu,

ressursi hind, mis näitab kui palju läheb maksma täiendava ressursiühiku rakendamine.
Mõisteid illustreerime näitega tabelis 14.1.
Tabel 14.1.
Rakendatud
ressursiühikud
Füüsiline koguprodukt tk
Füüsiline
piirprodukt tk
Toole hind kr
Rahaline piirprodukt kr
0
0
2
1
40
40
2
80
2
70
30
2
60
3
90
20
2
40
4
100
10
2
20
5
100
0
2
0
Vastavalt kahanevate tulude seadusele ühe ressursi kasutamise suurendamisel muude tingimuste muutmatuse korral füüsiline piirprodukt väheneb.
Et otsustada kui palju ressursse rakendada tuleb arvestada, mis hinnaga saab lisandunud toodangu müüa. Täieliku konkurentsi turul (firma on hinnavõtja) on hind konstante. Näide on tabelis 14.1. Konkurentsiturul langevad füüsilise ja rahalise piirprodukti kõverad ühesuguse kiirusega.
Et maksimeerida kasumit rakendab firma täiendavaid ressursse seni kuni rahaline piirprodukt langeb tasemeni, mis võrdub ressursi piirkuluga e. ressursi hinnaga (vt joonis 14.1.)
Joonis 14.1. Üksiku firma ressursinõudluskõver
Üksiku firma rahalise piirprodukti kõver on ühtlasi firmale vasakult ülevalt paremale alla - analoogia lõpptoodanguturu piirtulukõveral.
Vaadeldud skeem kehtib kui ei muutu ei kauba hindega teiste ressursside hind ega kogus. Tegelikkuses see nii ei ole ja seetõttu toimuvad ressursi nõudluskõvera nihked paremale vasakule (punktiirid joonisel).
Nihe võib olla põhjustatud toodangu nõudluse kasvust - kasvab hind - kasvab rahaline piirprodukt - ressursinõudluskõver nihkub paremale. Nihe võib olla põhjustatud ressursi füüsilise piirprodukti muutumisega - näiteks uus tehnoloogia nihutab kõverat paremale.
Nihe võib olla põhjustatud ka teiste ressurside hinna muutusest, laiend ressursi hinna tõus nihutaks kõverat vasakule ja asendusressursi hinna tõus paremale.
Majandusharu tasemel paneb mingi ressursi hinna tõus kõiki firmasid piirama selle ressursi kasutamist ja andma vähem toodangut. Kui seda teevad kõik firmad, tõuseb kauba turuhind (üksik firma ei saaks mõjutada). See asjaolu nihutab kõigi firmade rahalise piirprodukti kõverad paremale (kõrgem hind) MRP
Joonis 14.2.Firma ressursinõudluskõver
Uue hinna puhul rakendatakse nüüd ressursi Q7 ühikut. Ressursi kasutamise vähenemine Q - Qt on väiksem kui juhul kui kauba hind oleks jäänud muutmata Q - Q2. Firma nõudluskõverana tuleks vaadelda nüüd X ja Y punktide geomeetrilise kohana (D) ja majandusharu ressursinõudluskõvera saaksime firmade kõverate rõhtliitmisel.
14.3. Ressursside pakkumine.
Lühiperioodil on ressursside pakkumine üsna püsiv. Pikal perioodil võib see aga muutuda. Näit. elanikkonna kasv, kasutatava ehitus maa suurenemine jne
Kui mingi ressursi pakkumine on absoluutselt püsiv ja tal on ainult üksainus rakendus , siis pakkumiskõver on püstjoon (S,)
Joonis 14.3. Ressursi pakkumiskõverad
Kui ressursi pakkumine mingile konkreetsele firmale ei ole püsiv siis ressursi omanik pakub seda enam sinna kus on suhteliselt kõrgem hind ja pakkumiskõver tõuseb vasakult alt paremale üles (S2). Juhul kui ressurss võib vabalt liikuda ühelt rakendusalalt või firmast teise, siis on ta mobiilne ja pakkumine on täielikult elastne. Sel juhul võivad firmad rakendada kehtiva hinnaga nii palju kui nad soovivad (S3).
14.4. Ressursitulud.
Eeldades, et ressursiturg on täieliku konkurentsi turg. määral) ressursi hinna nõudmise ja pakkumise tasakaal - joonis 14.4.
Joonis 14.4. Hind ressursiturul
Kogutulu ressursi müümisest võrdub pindalaga OPEQ. Ressursiomaniku kogutulu näitab selle osa suuruse, millele ta võib pretendeerida valmiskaupade turul ehk teiste sõnadega see toimib jaotusmehhanismina.
Ressursiomaniku sissetulekus on otstarbekas eristuda kahte komponenti teisaldustulu ja majandusrenti. Teisaldustulu on minimaalsumma, mida ressurss peab teenima , et vältida tema teisaldust (transfer earnings) muule rakendusele. Tulu, mis selle ületab on majandusrent .
Joonis 14.5.
Teisiti vaadates võime öelda, et sisaldab nõudlusega tulu. määratud komponendi (P1PE - pakkumiskõvera peal) ja pakkumisega määratud komponendi (OP1EQ – pakkumiskõvera all)
Esimese ressursiühiku meelitamiseks oleks vaja maksta hinda P1. Q ühiku saamiseks tuleks maksta hinda P. Seda hinda P makstakse aga kõigi ressursiühikute eest. P1 on selle ressursiühiku teisaldustulu, PP1 aga majandusrent. Seega Q ühiku kogu teisaldustulu on pindala OP1EQ ja kogu majandusrendiks pindala P1PE.
Näitena vaatleme linnas asuvat maatükki, mis ei ole ette nähtud ehituseks ja mida kasutatakse parklana. Maatüki rendi hind peaks ületama tasu mida maatükk võiks teenida alternatiivse kasutuse eest - näiteks turuplatsina 500 kr nädalas. Kui parklana õieks võimalik teenida kaugelt rohkem, tekiks konkurents, mis tõstaks hinna üles. Kui see oleks 800 kr, siis 500 kr sellest oleks teisaldustulu ja 300 kr majandus rent.
Kui detailplaneerimist muudetakse ja seal lubatakse ehitada, siis krundi rendihind võib tõusta 1000 kr nädalas, millest 800 kr oleks teisaldustulu ja 200 kr majandusrent.
14.5. Jaotusteooria ja efektiivsus
Vastavalt ülalkäsitletud jaotusteooriale määrab indiviidi sissetuleku tema omanduses olevad tootmisressursid ja nende hinnad. See on tulujaotus indiviidide vahel. Kuid ressursside hinnad on olulised ka tootmise efektiivsuse seisukohalt. Täieliku konkurentsi turul kujunenud. ressursihinnad annavad tulemuseks kõigist võimalikest ressursside rakendamise kombinatsioonidest kõige efektiivsema. Kõige efektiivsem on firma jaoks kombinatsioon
kus MRP ( marginal revenue product) on rahaline piirprodukt. Tegelikkuses on sellest tingimusest kinnipidamine ebareaalne. , Samuti ei ole alati võimalik erinevate ressursside tootlust eristada, näiteks teatud töödel ei ole ehitusmasinad (reaalkapital) ja ehitustöölised mitte üksteist asendajad vaid täiendavad. Samuti viib hälveteni nende ressursside kasutamine avatud sektoris.
15.TAGASIVAADE HINNAMEHANISMILE
Majandusteadus mikroökonoomika tasandil käsitleb pere (indiviidi) ja firma kui elementaarsete majandusüksuste käitumist turumajanduses piiratud ressursside tingimustes. Majandusliku valiku tegemisel, mida ja kuipalju osta, kaasnevad alati kulud. Ostes ühte, tuleb loobuda teisest. Seeparast räägime alternatiiv kuludest. Näiteks üliõpilase õppimiskuludesse tuleks arvestada peale kulutuste õppevahenditele, õppemaksule ja transpordile veel alternatiivkulu: tulu, mille noormees oleks teeninud kui ta õppimise asemel oleks töötanud.
Et saada üht asja rohkem tähendab saada teist asja vähem. Majandusliku valiku tegemisel maksimeerib indiviid kasulikkuse ja firma kasumi. Täieliku konkurentsi turul mingi kauba piirkasulikkus tarbija jaoks määrab selle kauba nõudluskõvera.
Joonis 15.1. Piirkasulikkus ja nõudlus
Täieliku konkurentsi tingimustes firma piirkulu määrab ära kauba pakkumiskõvera.
Joonis 15.2. Piirkulu ja pakkumine
Hinnamehhanism töötab nii, et nii kauba koguse suurendamine kui iva vähendamine võrreldes kogusega, mille puhul piirkulu ja piirkasulikkus on võrdsed, viib elanikkonna kogukasulikkuse vähendamisele. Seega tekitab hinnamehhanism kauba ja teenuste turul optimaalse ressursijaotuse.
Suurendades majandustegevuse mahtu jõutakse punktini, millest alates kasu hakkab kahanema. See väljendub nii tarbimise kahaneva piirkasulikkuse kui ka kahaneva piirtootluse puhul.
UUED ARENGUD
Ühiskondlikuks kaubaks on ka informatsioon. Kui mina infot kasutan ei vähene teiste kasutuses oleva informatsiooni maht kui neil on sellele juurdepääs. Informatsioonil kui kaubal on kõrged fikseeritud kulud - selle turuletoomine võib palju maksta kuid kulu mis tuleb teha toote kättesaadavaks tegemisele veel ühe tarbija jaoks (piir- e. marginaalkulu) on väga väike või peaaegu olematu.
Taoliste kaupade puhul toimib ka võrguefekt: võrgu efektiivsus e kasva proportsionaalselt võrgu sõlmede arvuga ( terminalid ) vaid hüppeliselt. Kui traditsioonilises majanduses suurenev nõudlus viib kõrgemate hindadeni, mis pani tootjaid rohkem tootma ja tarbijaid vähem ostma ning taastas tasakaalu nõudluse madalamal tasemel (negatiivne tagasiside) siis informatsioonimajanduses kõrgem nõudlus tekitab kõrgema, efektiivsuse, suurema kasumlikkuse ja madalamad hinnad, mis omakorda viivad kõrgema nõudluseni (positiivne tagasiside). See eeldab aga suuri võrkusid ja laialdast sortimenti - toimub globaliseerumine. Seega peaksid valitsused vähendama kaubanduspiiranguid ja parandama infrastruktuuri ning suurendama ligipääsetavust.
Kõrgete fikseeritud kuludega ja väga väikeste piirkuludega tööstus kipub monopoliseeruma . Turuliider teenib varanduse ; teisena tulija samuti, ülejäänud lähevad pankrotti. Konkurents osutub võimalikuks ainult järgmise põlvkonnatehnoloogiatele. Riik peaks tagama, et ei aeglustaks järgmise põlvkonna uuendusi .
Monopolide võimet dikteerida hindu (diskrimineeriv hinnapoliitika ) peetakse negatiivseks. Kuid monopolid võivad rakendada kõrgemaid hindu kõrgema elustandardiga riikides ja madalamaid vaesemates.
Intellektuaalse omandi õiguste tugevdamine võib ohustada teaduslikku arutelu ja vähendada arengu efektiivsust ning hoida kaupade hinnad oluliselt kõrgemal kui nende piirkulud, tagades monopolidele suurkasumid.
16.EHITUSKULUD JA HIND 16.1.Üldine .
Mis on ühele poolele tulu on teisele poolele kulu.
Ehituse hind ( tellijale kulu, ehitajale tulu ) määratakse turul kas kahepoolsete läbirääkimiste teel ehituse tellija ja töövõtja vahel või võistupakkumise teel tellija ja mitme töövõtja vahel.
Võistupakkumine on reeglina vähempakkumine ja sellisena kindlustab tellijale soodsaima hinna. Loomulikult on tellija huvitatud madalaimast hinnast, mis kindlustaks talle kavandis (projektis) ettenähtud tulemuse: funktsioonid ja kvaliteedi. Ehitusettevõtja on huvitatud võimalikult kõrgest hinnast, kuid teda mõjutab hinnapakkumise tegemisel konkurents. Ehitusettevõtja seisukohalt peaks hind katma kõik firma kulud ja andma ettevõtlust arendava kasumi.
Teiste sõnadega altpoolt piiravad ehituse hinda ehitusettevõtja kulud. Kui majandus on surutises ja ehitustellimusi on vähe, on ehitusettevõtja nõus töötama ka nullkasumiga, et säilitada oma võimsused ja koht ehitusturul.
Tellija poolt vaadatuna on aga hind piiratud ülaltpoolt alternatiivsete investeerimisprojektidega. Tellija piirang ülaltpoolt tähendab, et alates mingist ehituse hinnast on otstarbekam mitte ehitada vaid rentida ruumid oma ettevõtluse teostamiseks või üldse loobuda oma ettevõtluse kavast kui pangadeposiidi intress on suurem kui ehituslikust investeeringust oodatav kasum.
Kokkulepitud hind fikseeritakse tööettevõtu lepingus. Kokkulepitud hind on tellijale kulu, ehitusettevõtjale aga tema eelarveliste kulude ja kasumi summa.
Tellija jaoks tähendab see, et ehitusinvesteeringust oodatav ajaldatud tulu peab olema suurem ehituskuludest. Kasumit mitteandvate ehitiste maksumus on avalike ehitiste puhul piiratud riiklike normide või eelarvepiirangutega.
Tellija ehituskulud moodustuvad järgmistest kuludest:

ehituse hind,
krundi hind,
krundi omandamiskulud ( mõõtmine, notari-, hindajate ja maakleritasud, maakorraldus jm),
krundi vabastamiskulud (hüvitused),
finantskulud (rendid, intressid , maksud),
ehituse direktsiooni ja järelvalvekulud,
ekspluatatsiooniks ettevalmistuskulud,
riskigarantiid ( tagatised, kindlustus),
krundi ettevalmistuskulud (tehnovõrkude ümbertõstmine, lammutamine ),
projekteerimiskulud.

Ehituse hind ehitusettevõtja poolt vaadatuna koosneb otsekuludest, üldkuludest ja kasumist. Kahte viimast koos nimetatakse ka hinnalisandiks.
Otsekulud on seotud otseselt ehitise rajamisega ja koosnevad järgmistest kuluartiklitest:

töötasust (25- 30%)
materjalide maksumusest (50-60%),
masinate ja mehhanismide maksumusest (5-10%).

Ehitusfirma kalkuleerib otsekulud vastavalt ehitatava objekti töömahtude loendile. Töömahud arvutab kas projekteerimisfirma ja tellija annab töömahtude loendi ehitusettevõtjale üle pakkumisdokumentatsiooni koosseisus koos muude ehituskavandi dokumentidega või arvutab töömahud ehitusettevõtja.
Tööde (töömahtude) maksumuse hindamiseks kasutatakse ühikhindade norme või ressursikulu norme või mõlemaid ühendatult. Maailmapraktika näitab, et maksumuse hindamiseks on üldehitustööd liigitatud ligi 20 tuhandeks ühiktööks, millele lisandub ligikaudu samapalju tööliike ja seega vastavaid norme eritöödele.
Ühiktöö ressursikulu normiks on iga tööühiku (m3, m2 jne) kohta toodud:

materjalide kulu naturaalühikutes, koos vältimatute kadudega,
tööjõukulu inimtundides, -masinate kulu masintundides.

Ühiktöö hinnanormis on ressursikulu normis toodud ressursikogused läbikorrutatud vastavate hindadega (materjalide hinnad, töötasu tariifid , masinate rendihinnad).
Ressursikulu normid on suhteliselt püsivad kuna ehitustehnoloogia on konservatiivne . Hinnanormid on aga tundlikud üldise majandussituatsiooni suhtes ( inflatsioon jm) ja seetõttu vajavad iga-aastast korrigeerimist.
Suurtes riikides toimub taoliste normide koostamine ja müümine eelmise aasta faktiliste hindade alusel kui äri. Eestis on see siiani iga firma oma probleem.
Üldkulud on seotud ehitusettevõtte tegevusega ja neid on raske siduda nende kalkuleerimisel konkreetse ehitustööga. Selle tõttu määratakse nende maksumus protsendina otsekulude kogumaksumusest. Lähtutakse sealjuures eelmise aasta vastavate kulude tasemest . Üldkulud koos kasumiga moodustavad keskmiselt 10% otsekuludest.
Osa üldkuludest, analoogselt kõigi otsekuludega, on võrdelised töömahtudega. Osa üldkuludest (ligi pool) on aga vaadeldavad kui suhteliselt püsivad kulud, mis ei sõltu otseselt töömahust (lühiperioodil).
Ülalkirjeldatud ühiktöö detailsustasemel ressursi- või hinnanormide alusel toimub maksumuse kalkuleerimine eelarvestamise lõppfaasis kas pakkumise tegemisel või isegi veel hiljem s.o. peale lepingu sõlmimist. Eelarvelised arvutused algavad tellija juures või tema poolt tellituna projekteerimis- või eelarvestamise firmas aga tunduvalt varem. Eelarvestamise käigus võib eristada neli etappi , mis seostatuna tellija eesmärkide ja projekteerimise etappidega on esitatud tabelis 16.1.
16.2.Ehituskulude liigitamine.
Tabel 16.1. Eelarvestamise etapid
Selleks, et teha võrreldavaks erinevate firmade (omanik, ehitusettevõtja, projekteerija), erinevate eelarvestajate erineval ajal koostatud erinevate ehitusprojektide ja nende osade maksumusarvutusi on kasutusel ehituskulude liigitamise eeskiri (standard).
Vastavalt eeskirjale liigitatakse kulud 7 kulugruppi, mis omakorda jaotatakse veel kahel tasandil alaliikideks:
100. Krundi omandamiskulud
200. Maaala ettevalmistamiskulud ja hõive
300. Hoone ehitustööd ja tarindid
400. Hoone tehnoseadmed
500. Krundipealsed rajatised
600. Sisustus ja kunstiteosed
700. Ehituse kõrvalkulud
Näitena järgmise taseme alaliigitusest olgu vaadeldud "hoone püstituskulud".
300.Hoone ehitustööd ja tarindid
310. Süvend
320. Alused ja vundamendid
330. Välisseinad
340. Siseseinad
350. Vahelaed ja trepid
360. Katused
370. Püsisisustus
390. Hoone ehitustöödega kaasnevad tööd
Järgmise ja viimase taseme alaliigituse näitena vaatame kululiiki "välisseinad":

Välisseinad

Kandvad välisseinad

Mittekandvad välisseinad

Välispostid

Välisuksed ja aknad

Välisseinte välisviimistlus

Välisseinte siseviimistlus

Monteeritavad välisseinad

Päikesekaitse

Muud
Esitatud liigitusi kasutatakse koondmahtude ja maksumuste väljatoomiseks eelarvetes (koondeelarvetes). Kõige detailsem tööde liigitus vastab eespool viidatud ühiktöö kirjetele, mis on esitatud ühiktööde ressursikulu normide või hinnakataloogides.
Näitena esitame ühikhinna kirjena välisseina müüritise ladumise normatiivi maketti, kus ühes normatiivtabelis on ühitatud nii ressursikulu kui hinnad.
Tabel 16.2.Ühikhinna kirje
Töö nimetus: 140 mm soojustusega tellisseina ladumine Töö kood: ER - 8 - 5024 Töö mõõtühik: m2
Ressursid:
Kogus
Hind
1113100
silikaattellis 250X120X80
84 tk
115.08
1135300
lubi-tsementmört M-50
0,049 m3
17.15
1151300
mineraalvatt plaadid M-50
0,101 m3
20.20
1171200
pergamiin
0,867 m2
2.51
1531200
ruberoid PK - 420
0,867 m2
10.84
materjal kokku
165.48
9990100
tööjõukulu
4,4 t
220,00
xxxxxxx
ehitusmasinate kulu arvestatakse eraldi
00000
Kokku
385.48
Kõige detailsemad eelarved koostatakse ühikhinna kirjete kaupa, kusjuures veergudes tuuakse välja kulukomponendid ülalvaadeldud kuluartiklite kaupa: töötasu, materjalide maksumus, masinate maksumus / alltöövõtt.
Arvestus kuluartiklite kaupa teeb võimalikuks kulude juurdearvestamise, mille suurus määratakse protsendina otsekuludest:

sotsiaalmaks ja ravikindlustusmaks töötasust,
materjalide transpordi ja laokulud materjalide maksumusest,
käibemaksu tasaarveldus materjalide maksumusest,
firma üldkulud kas otsekulude summast või töötasust.

Detailse eelarve read summeeritakse kululiikide kaupa (standard), kusjuures kululiigile (näit. välisseinad) arvutatakse ka summaarne füüsiline maht ja hind selle füüsilise mahu ühiku kohta. Viimast on võimalik kasutada maksumusarvutuste varajasemates staadiumites vähemdetailsete jooniste või eskiiside alusel.
17.1 FIRMA VARAD
17.1 Varade struktuur
Varad jagunevad põhivaraks ja käibevaraks.
Põhivarad erinevad käibevaradest järgmiste tunnuste järgi:

nad säilitavad tootmisprotsessis oma naturaalse kuju
neid kasutatakse ka järgmistes tootmistsüklites
nende maksumus kandub tootmistsüklite vältel üle valmistoodangu omahinda võrdelistes osades nende kasutusea lõpuni.

Nende käive lõpeb pärast nende mahakandmist täieliku kulumise tõttu. Ehitusfirma tootmispõhivarade hulka kuuluvad tootmis- ja kontorihooned, rajatised, ehitusmasinad ja mehhanismid , veovahendid , arvutustehnika, kontorisisustus.
Käibevarad erinevad põhivaradest selle poolest, et

osavõtt ehitusest toimub ainult ühe ehitustsükli jooksul
maksumuse täielik ülekandmine valmistoodangu omahinda ühe tootmis-(ehitus-)tsükli vältel
naturaalse kuju muutmine ehituse käigus.

Käibevara ringlust tootmises iseloomustab joonis 17.1.
Tootmiseks on vaja raha. Raha eest ostetakse materjalid, mida nimetatakse tootmisvarudeks. Samuti palgatakse tööjõud ja tasutakse töö eest. Selle tulemusena valmivad ehitise osad (tarindid), mida nimetatakse lõpetamata ehitustoodanguks. Ehitise valmimisel moodustub valmistoodang , mille üleandmisel tekivad rahalised vahendid ja tsükkel kordub. Põhimõtteliselt on võimalik ehitajal raha tellija käest tagasi saada ka varem, näiteks peale materjalide toomist ehitusplatsile või igakuiselt proportsionaalselt lõpetamata ehituse mahule (vt. punktiirjoon joonisel). Mida kiiremini toimub ringlustsükkel, seda vähem käibevara vajab ehitaja.
17.2.Varade kulumine ja amortisatsioon
Põhivarad kuluvad füüsiliselt ja moraalselt. Füüsilise kulumise tunnuseks on tarbimisväärtuse osaline kaotamine. Põhivara jääkmaksumus ei ole tuletatav ainult füüsilisest kulumisest, vaid arvesse võetakse ka moraalset kulumist. Oluline on, et ka kõrge füüsilise kulumise astmega ehitis või masin peab olema täiesti korras ja töökindel (tööohutus, keskkonnaohutus, püsivus, tuleohutus jne.).
Moraalne kulumine väljendub selles, et tehnilise progressi tulemusena on sama maksumusega põhivara. (masinate) abil võimalik toota enam produkti või sama tootlikkusega masinaid on võimalik tulevikus odavamalt toota. See tähendab, et varem toodetud masinate kasutamine on majanduslikult vähemtasuv, sest teiste tingimuste samaks jäädes on toodangu omahind ühiku kohta kõrgem. Varade kulumist iseloomustab joonis 17.3.
Põhivara väärtuste kahanemist arvestatakse rahaliselt raamatupidamise bilansis amortisatsioonieraldiste kaupa. Ühtlasi lisandub see toodangu omahinda. Amortisatsioonieraldised kantakse raamatupidamise bilansis eraldi kontole ja neid kasutatakse põhivara taastamiseks nii olemasoleva põhivara remondi kui ka uue põhivara soetamise
teel.
Amortisatsioonieraldised arvestatakse protsendina põhivahendi soetamismaksumusest, kusjuures ettevõttel on õigus valida nii arvutusmeetod kui ka aastase amortisatsiooninormi protsendimäär pidades silmas riiklikult kehtestatud vahemikke.
Näide võimalikest amortisatsiooninormidest on järgmises tabelis.
Jrk nr.
Põhivahend
Kasutusaeg
Aastane amortisatsiooninorm %
1
Hooned
50
2
2
Arvutid
3
30
3
Väikemasinad
3
30
4
Statsionaarsed kraanad
8
12,5
5
Liikuvmasinad
4
25
6
Tehnoloogilised autod
4
25
7
Tellingud ja töölavad
5
20
Kõige levinum meetod on amortisatsiooni võrdne jaotamine põhivahendi kasutusea aastate vahel. Näiteks, kui põhivahendi hind on 430.000 kr, kasutusiga 7 aastat ja jääkväärtus 10.000 kr (vanaraua hind), siis kogukulum on 420.000 kr ja aastakulum on 60.000 kr. Põhivahendi rendihinna kalkuleerimisel võib osutuda vajalikuks selle jagamine töötundide vahel.
On võimalikud ka sellised meetodid, mille puhul esimestel aastatel arvestatakse amortisatsioonieraldisi rohkem ja hiljem vähem, lähtudes seadme kahanevast bilansilisest väärtusest. On võimalik aga ka selline metoodika, mille puhul alguses arvestatakse amortisatsioonieraldisi vähem ja hiljem rohkem, lähtudes eeldusest, et uus masin vajab vähem hooldus - ja remondikulusid. Erinevusi meetodites illustreerib joonis 17.3.
17.3 Varade hindamine
Põhivarade hindamisel eristatakse nendel kolme erinevat väärtust, mida kasutatakse erinevates majandusülesannetes.
Esiteks, algmaksumus, mis määratakse soetamiskulude järgi, s.o. seadme ostuhind pluss montaažikulud. Ehitise puhul koosneb see lepinguhinnast, mida omanik maksis tööettevõtjale, ja omaniku kuludest seoses krundi omandamise, ehituse ettevalmistamise ja finantseerimisega.
Teiseks, jääkmaksumus, mille puhul lähtutakse algmaksumusest, millest on maha arvatud amortisatsioonieraldised (kulumine) ja lisatud seadme või ehitise remondiks kulutatud vahendid, mis tõstavad väärtust. Raamatupidamise bilansis peaksid varad olema arvestatud jääkmaksumusega.
Kolmandaks, taastamismaksumus, mis tähendab seda, kui palju ehitis või masin läheks maksma, kui seda oleks vaja uuesti soetada hindamismomendil. Taastamisväärtust kasutatakse tavaliselt kindlustusväärtusena, mis on loomulik, kuna vara hävimise korral on uue soetamine võimalik ainult muutunud kvaliteedi standardite, normide ja hindade taset arvestades.
Ükski nendest maksumustest ei pruugi kokku langeda turuväärtusega ehk müügihinnaga. Turuhind selgub alles ostu-müügitehingut sooritades, aga seda on vaja sageli ka eelnevalt kalkuleerida ja siis lähtutakse tavaliselt hinnatava vara tulususest, see tähendab, et tulu kapitaliseeritakse. Kasutatakse tulu kapitaliseerimismäära, mis on investeeringu eeldatava tasuvusaja pöördväärtus. Eeldatav tasuvusaeg oleneb vara kasutusala riskitasemest. Näiteks, kinnisvara müügihinna määramisel eeldatakse täna 5-7a. tasuvusaega. Kui maja renditulu aastas on 500 tuh kr, siis selle turuhind on 500:1/7= 3500 tuh kr. Turuväärtust kasutatakse ka vara tagastamisväärtuse hindamisel (hüpoteek kinnisvarale) ainukese erinevusega, et arvutatakse kiire müügi hind, mis võetakse võrdseks tavaliselt kahe kolmandikuga müügihinnast.
18.AJAFAKTOR EHITUSES . TELLIJA ASPEKT.
PIKK EHITUSKESTUS — MUUTUSED :

keskkond - Tsernobõl
ühiskond - Eesti
inimene - mugavusnõudluse kasv liikumisvõime kasv

INVESTEERINGU OTSUS:
• min (ühekordsed kulud + ajaldatud jooksvad kulud)
SEGAB :

"parem varblane käes..."
jooksvate kulude arvestuse puudulikkus
arvestusperioodi pikkuse ebamäärasus
ehituse tegelik kasutusiga > või

.DOC Laadi alla originaalfail 33 lk · .doc · 324 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-11-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti

324 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Bromhead Õppematerjali autor

loengumaterjal

mirko ökonoomika makro ökonoomika loengumaterjal majandusteeoria nõudlusseadus pakkumisseadus hinnamehanisk turu häired firmateooria

Sarnased õppematerjalid

132

pdf

Mikroökonoomika Seminar 2

Seminar 2 Tarbijate käitumine 1. Kas väide on õige: a) kui piirkasulikkus väheneb (MU>0) , väheneb ka kogukasulikkus; - vale b) ratsionaalselt käituv tarbija lõpetab kauba ostmise, kui kauba piirkasulikkus hakkab vähenema; - vale c) kui tarbija maksimeerib oma kogukasulikkuse, siis on kõigi ostetud kaupade viimaste ühikute piirkasulikkused võrdsed. - vale 2. Üldise e. kogukasulikkuse all mõistetakse: a) viimase tarbitud ühiku piirkasulikkuse ja tarbitud ühiku arvu korrutist; b) kõigi tarbitud ühikute piirkasulikkuse summat; c) viimase tarbitud ühiku piirkasulikkuse ja kauba hinna korrutist; d) esimesena tarbitud ühiku piirkasulikkuse ja tarbitud ühikute arvu korrutist. 3. Piirkasulikkuse all mõistetakse: a) tarbija reageerimistundlikkust kaupade ostmisel, kui kauba hind muutub; b) muutust kogukasulikkuses, kui tarbija tarbib täiendava kaubaühiku; c) muutust kogukasulikkuses, mis on jagatud kauba hinna muutustega, kui tarbija tarbib täiendava kaubaühiku; d) kaub

Mikroökonoomika

docx

Iseseisvate kontrolltööde vastused 1-8

Tabelis 1 on ette antud kaupade A, B ja C erinevate koguste piirkasulikkused. Eelarve suurus on 30 eurot. Leia, millise alltoodud kaubavaliku korral on tarbija maksimeerinud oma kogukasulikkust, kui kauba A hind on 3 eurot, kauba B hind on 4 eurot ja kauba C hind on 1 euro! Valikud: a) kõiki kaupu 3 ühikut; b) 5 ühikut kaupa A, 2 ühikut kaupa B ja 3 ühikut kaupa C; c) 4 ühikut kaupa A, 4 ühikut kaupa B ja 5 ühikut kaupa C; d) 2 ühikut kaupa A, 5 ühikut kaupa B ja 4 ühikut kaupa C. 1. 1. Mitu ühikut kaupa A ostab tarbija? 2 2. 2. Mitu ühikut kaupa B ostab tarbija? 5 3. 3. Mitu ühikut kaupa C ostab tarbija? 4 4. 4. Kui suur on antud kombinatsiooni kogukasulikkus? 222 Tabelis 1 on ette antud kaupade A, B ja C erinevate koguste piirkasulikkused. Eelarve suurus on 41 eurot. Leia, millise alltoodud kaubavaliku korral on tarbija maksimeerinud oma kogukasulikkust, kui kauba A hind on 5 eurot, kauba B hind on 2 eurot ja kauba C hind on

Mikroökonoomika

docx

MIKRO JA MAKROÖKONOOMIKA PÕHIMÕISTED

Testid:  Pole olemas ühtegi inimlikku probleemi mida ei saaks lahendada majandusanalüüsi õigesti kasutades. VALE (ressursside piiratuse probleemi)  MIkroökonoomilise analüüsi üheks eesmärgiks on selgitada ning prognoosida tarbijate ja müüjate käitumist.  …ühiskond võib toota 5 ühikut hüvist A VÕI 20 ühikut hüvist B.  töötajate arvu kasvades nihkub tootmisvõimaluste kõver paremale. ÕIGE  mikro ja makroökonoomika peaeesmärk on aidata firmadel kasumit saada. VALE (uurida kuidas ühiskond jaotab piiratud ressursse vajaduste rahuldamiseks)  hüviste piiratuse all mõeldakse seda et nad on mõne inimese monopoolses omanduses… VALE  kuna majandusmudel lihtsustab ja abstraheerib reaalset tegelikkust pole ta kasulik. VALE  X ja Y vahel on võrdeline seos kui hüpoteesi kohaselt x suureneb kui y suureneb. ÕIGE

Mikroökonoomika

doc

Loengukontspekt 1. osa mikro ja macro ökonoomika

LOENG 1 Maj. teadus on sotsiaalteadus, mis kasut. Teaduslikke meetodeid inimeste majandusliku käitumise uurimiseks. Rahuldada piiramatuid vajadusi piiratud ressursside olemasolu tingimustes maj. käitumine. Uurib olemasolevate piiratud ressursside võimalikult tõhusat ja efektiivset kasutamist inimeste vajaduste rahuldamiseks. Mikroökonoomika teoreetiline majanduse osa. Uurib maj. otsuste tegemist majanduse üksikosalejata, nagu kodumajapidamiste ja ettevõtete(firmade) poolt. Mikroökonoomika ehk hinnateooria. Makroökonoomika rahvamajandus tervikuna. Uurimisobjektiks majanduse konjunktuuri kõikumised, tasakaalus mitteolemise põhjused, nagu maj. tsüklite olemasolu, töötus, inflatsioon, maksbilansi puudujääk. Tasakaal! Eraldus 193ndatel nn Suure Depressiooni ajal. John Maynard Keynes 3 põhiprobleemi majanduses: - MIDA toota? - KUIDAS toota? - KELLELE toota? Majandussüsteemid: 1) traditsiooniline, tavamajandus 2) plaani- ehk käsumajandus 3) turumajand

Micro_macro ökonoomika

docx

Mikroökonoomika mõisteid

Mikroökonoomika mõisteid jms Ceteris paribus muud tingimused jäävad samaks, vaid üks asi muutub. Inferioorne hüvis kaubad, mille nõudlus väheneb, kui sissetulek kasvab Asendushüvis ühe kauba hinna kallinemisel hakatakse tarbima enam teist, odavamat kaupa. Täiendhüvised neid kasutatakse mingi vajaduse rahuldamisel koos. Kui ühe hind kasvab, siis ka teise kauba nõudlus väheneb. Kasvavate alternatiivkulude seadus täiendava toodangu alternatiivkulu kasvab seda enam, mida rohkem seda hüvist toodetakse. Kuna lisatoodangu valmistamine muutub üha kulukamaks, peavad tootjad selle eest saama kõrgemat hinda, et nad suudaksid pakutavat kogust suurendada. Mikroökonoomika 01.09.2011 harjutustund Mikroökonoomika õppejõud asub vabal ajal ruumis X-482. E-mail [email protected] Tootmisvõimaluste kõver Igas riigis on teatud hulk ressursse, mida ühendades/kasutades on võimalik toota teatud kogus erinevaid kaupu. Siin on mõned eeldused: To

Mikroökonoomika

docx

Ehitusökonoomika kordusküsimused.

EPJ0150. Ehitusökonoomika kordusküsimused. 1 osa. 1 Milles seisneb majandusteooria olemus. Mikro- ja makroökonoomika uurimuse objektid Mikro ja makroökonoomika uurib. Kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks. Mikroökonoomika uurib individuaalset valikut ja seda mõjutavaid majandusjõude. Makroökonoomika uurib majandust agregaatnäitajate abil nagu koguhõive, töötuse määr, SKP, inflatsioonimäär, majandustsüklid ja majanduskasv. 2 Mis on normatiivne majandusteadus. Mis on positivistlik majandusteadus Normatiivne majandusteadus kujutab endast otsustamist, mida olemasolevad või perspektiivsed poliitikad ja situatsioonid väärt on. Positivistlik majandusteadus kujutab endast olemasolevate majandustingimuste ja poliitikate ning nende mõju analüüsi. 3 Milliseid ressursse (tootmistegureid) uuritakse majandusteaduses. Millised ressursid on piiratud Maa (hõlmab kõiki loodusressursse, piiratud), Kapital (inimt?

Ehitusökonoomika

docx

Mikroökonoomika eksamiks kordamine

MÕISTED Alternatiivkaup – Alternatiivsed hüvised on kaubad, mille tootmiseks kasutatakse suures osas samu ressursse (nisu ja rukise kasvatamine). Alternatiivkauba hinna tõus toob kaasa antud kauba pakkumise vähenemist. Alternatiivkulu – Alternatiivkulu ehk loobumiskulu (opportunity cost) tuleneb valiku vajadusest ühiskonnas ja väljendab kaotatud võimalust toota mingit hüvist täiendavalt, sest neid ressursse vajatakse teise hüvise tootmiseks. Alternatiivkulu on saamata jäänud tulu parimast võimalikust kasutamata jäänud olukorrast. Asenduse piirmäär – Asenduse piirmäär (rate of substitution, MRS) näitab, mitmest ühe hüvise ühikust tuleb loobuda, et saada juurde üks ühik teist hüvist. MRS on ka ÜKK tõus, see on igas ÜKK punktis erinev. Asendusefekt – Asendusefekt (substitution effect) on hüvise nõutava koguse muutus, mille põhjuseks on hindade suhteline muutus Asendushüvised – Asendushüvised (substitutes) on hüvised, mille nõudlus kasvab (kah

Mikroökonoomika

doc

Mikroökonoomika eksamiks vajalik materjal

ALTERNATIIVKULUD alati olemas MÕÕTÜHIK (5 relva), arvestatakse alati ÜHE mõõtühiku kohta A B C D E F Punktis D kapitali alt.kulu (C-D) Kapital 300 290 250 190 110 0 Kapital +60 ühikut = -15 ühikut tarbekaupa Tarbekaup 0 55 75 90 100 105 1 ühik K= 15/60 = 0,25 ühikut kapitalikaupa 1 relva tootmise alt 1 ühiku või alt kulu relvad või kulu (tootmata (tootmata relvi) võid) A 0 10 1,0 Relvad: Või: 10--9 = 1 1/3,8 = 0,263 B 1 9 1,0 0,910

Mikroökonoomika

Rohkem sarnaseid