Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid (0)

Loengute lühikonspektid. 2. loeng
2. loeng
1.
Virginia Woolfi (1882 – 1941) romaani „Tuletorni juurde“ esimese osa „Uks“ valitud lõikude stiili analüüs. Loetavad ka veebikeskkonnas kaustas „ Teoreetilised tekstid“. Pöörake tähelepanu lausete pikkusele, põimlausetele, vahefraasidele. Ootamatud lausekonstruktsioonid, meeleolude võnked, hüpped vaatepunktis (ühe tegelase mõtete voolust teise tegelase aistingutesse), teraselt jälgiva ja uneleva, lüürilis -kujundliku ja praktilis-asjaliku informatsiooni kiire vaheldumine ja põimingud. Jutustus kandub mõtetelt kiiresti tegevuse kirjeldamisse ja tagasi. Mõelge ka sellele, kas ja kui edukalt on tõlkijatel õnnestunud Woolfi lausete maagiat teises, eesti keeles korrata – seejuures on tulnud arvestada nii seda, mille säilitamist algupärand nõuab, kui ka seda, mis eritingimused ja erivõimalused seab eesti keel. Woolfi stiil on ühtaegu tihe ja kerge, kesksõnalised (des-vorm) ja mitmesugused muud vahelepõimingud ning vahefraasid võivad tähelepanu ja teadvust veidi koormata, vahel tekib tunne, et lugeja mõte ja meel hakkavad rajalt kalduma, kuid siiski säilitab autor mõõdutunde ja tema mõtisklev laad jääb nauditavaks.
Märksõnu.
Kirjaniku ja/või tema tegelaste pilguheited, lause ehituse plastilisus, ootuspäratus, ootuspärase ja ootusepäratu pingetloov fluktuatsioon (võnkumine). Algupärandi põhine ja tõlkepõhine. Selline vahendusteski osati säiliv, osati muunduv vahetu stiil on üks tõlgitsemis- ja tõlkekunsti võlusid.
2.
Kronotoop. Mihhail Bahtin ’i ( 1895 – 1975) 1930ndate aastate lõpus loodud mõiste, mis kreeka keelest tõlgituna tähendab „ aegruum “. Eeskujuks oli Albert Einsteini mõiste „aegruum“ füüsikast (relatiivsusteooriast). Esimest korda tuldi 20. sajandil selle peale, et aeg ja ruum moodustavad neljamõõtmelise ühtsuse. Bahtin rakendas selle idee humanitaarias kirjandusele. Kirjanik loob oma jutustava teosega justkui ühtse maailma aegruumist omaette olemisse sopistunud iseseisva, autonoomse aegruumi (kronotoobi). Eri ajastutel ja erinevates eepilistes žanrides on kronotoobil erinevad avaldumisvormid. Bahtin vaatles neid vorme alates antiik-kreeka romaanist kuni 20. sajandini (näiteks Marcel Proust ).
3.
James Joyce (1882 – 1941). Iiri kirjanik, kirjutas inglise keeles. Talle eelnes Iirimaal nii-nimetatud „ keldi taassünd“ või „iiri taassünd“ (tuntud ka kui „keldi videvik“). Selle tuntumad esindajad on luuletaja, näitekirjanik ja okultist (müstiliste teooriate uurija) William Butler Yeats (1865 – 1939) ning näitekirjanik leedi Augusta Gregory ( 1852 – 1932), samuti näitekirjanik John Millington Synge (hääldub: sing). Synge’i kõige tuntum näidend on „Üle Lääne kange mees“, mis ka Eestis lavastunud. Yeatsi näidenditest on Eestis lavastunud „Haukakaevul“, see avaldamata näidend on peale siinses veebikeskkonnas leiduva näidendi "Varjukad veed" ka ainus, mis tema 26-st draamast eesti keelde tõlgitud. Yeatsi teemad on valdavalt mütoloogilised, põhinevad iiri muistenditel (muinaskangelane Cuchulain (loe: kuhhulin)) ja iiri folklooril. Hiljem tuli tema müütilisse ainestikku rohkem universaalset psühholoogilisust. „Iiri taassünd“ seisis vastu inglise kultuuri ülemvõimule Iirimaal. Joyce ei nõustunud selle suuna ideoloogiaga, tema taotles kosmopolitismi. Tema eesmärk oli leida konkreetses oma ajastu Iiri ühiskonnas (eriti pealinn Dublinis) seda, mis kehtib kõigi aegade ja rahvaste elus. Suurema jao elust elas Joyce perega paguluses – Itaalias, Pariisis, Šveitsis. Alustas luuletajana, luules on tunda sümbolismi ja järelromantismi mõju, on isegi sarnasusi Yeatsi luulega. Kirjanduses oli Joyce’ile esialgu suurim eeskuju norra näitekirjanik Henrik Ibsen . Ülikoolis kirjutas ta Ibseni kohta esseesid ja isegi saatis kirjanikule endale kirja. Joyce kasvatati üles hardalt katoliiklikus vaimus, kuid hiljem kasutas ta katoliku usu süstematiseeritud õpetust üksnes eeskujuna oma väga üksikasjaliku ja läbimõeldud ülesehitusega teoste loomiseks. Joyce’il olid nõrgad silmad, pärast mitmeid silmaoperatsioone jäi ta elu lõpus pimedaks. Tal oli ilus lauluhääl, ta mängis kitarri ja tegi oma luuletuste sõnadele laule.
Peateosed:
novellikogu „Dublinlased“ (ilm. 1914), koosneb 15 novellist, millest tuntuim on viimane (ja pikim ) lugu „Surnud“. Kujutuslaad on peaaegu kuivalt psühholoogilis -realistlik (on leitud sarnasusi Guy de Maupassanti ja Anton Tšehhovi novellidega). Siiski on varjatult tunda sümbolismi mõju, leidub peidetud analoogiaid ja allusioone Piiblile, poliitilisele ajaloole jm;
romaan „Kunstniku noorpõlveportree“ (ilm. 1916). See on iiri noormehe Stephen Dedalus’e arengulugu (tal on sarnasusi Joyce’i endaga, kuid autor kujutab teda distantsilt, küllalt irooniliselt). Koosneb 5-st pikast peatükist, mis kujutavad eri etappe Stepheni kasvamisel sülelapsest üliõpilaseks. Stiil muutub koos noormehe kasvamise ja muutumisega. Niisugune arengu kujutamine teose keele enese muutumise läbi oli pööranguline uuendus romaaniajaloos;
näidend „ Pagulased (ilm. 1918). Meeste ja naiste suhted abielus ja tutvusringkonnas, samuti kodumaalt äraoleku teema;
romaan „Ulysses“ (ilm. 1922). Koosneb 3-st suurest osast, milles kokku on 18 episoodi (3+12+3).
Peategelased on keskealine iiri juut (kelle isa oli tulnud Ungarist) Leopold Bloom, tema naine Marion ehk Molly Bloom ja juba eelmisest romaanist tuttav Stephen Dedalus. Leopoldi ja Marioni elus on olnud tragöödia : 10 aasta eest suri nende väike poeg. Sellest ajast pole nende suhe enam endine, nad on võõrdunud. Leopold on keskpärasevõitu, paljude nõrkuste ja vigadega, aga tubli ja kõige tähtsamates asjades aus mees. Stephen on noor idealist, kes põlgab keskpärasust ja unistab suureks kirjanikuks saamisest. Kogu romaan leiab aset ühelainsal päeval Dublinis, 1904 . aasta 16. juunil. Selle päeva jooksul teevad kõik läbi kannatuste raja, kus nad palju õpivad ja oma piiridest teadlikumaks saavad. Episoodide pealkirjad pärinevad Homerose eepose „Odüsseia“ tegelastelt ja kohtadelt, neile on leitud Dublinist leidlikud ja vaimukad vasted. Samuti on analoogiaks Daidalose ja Ikarose müüt ning Dante Alighieri (1265 – 1321) suur poeem „Jumalik komöödia“. Pikim on 15. episood „Kirke“ (ligi 100 lehekülge), mille tegevus toimub lõbumajas, kus napsitavale Leopoldile ja Stephenile ilmuvad hääled ja nägemused kogu universumi ja inimkonna pärimustest ja ajaloost ning ka nende isiklikest mälestustest (Leopoldile näiteks surnud pojake ja Stephenile surnud ema, kelle ees ta süüd tunneb).
Romaanis on palju eksperimente. Näiteks episood sünnitusmajas on kirja pandud nii, et erinevate lõikude stiil ja keelekasutus (alates heebrea ja muinasiiri keeles lõikudest, muinasinglise keelest läbi keskaja ja valgustusaegse inglise stiili kuni 20. sajandi ameerika mustanahaliste slängini) meenutab seda, kuidas loode emaihus kujuneb, läbides kõigepealt ürgsemate loomaliikide organitega (lõpused jms.) arengustaadiume. On kalambuure ja muid sõnamänge, alliteratsioon ja assonants on sage ja võib mõnikord olla peidetud, kõlaefektid, näiteks lauses kõige sagedamini esinevad häälikud, annavad sageli edasi midagi selle olemusest, mille kohta lause jutustab;
romaan „ Finnegani ärkamine “ või „Finnegani peied“ (inglise keeles „Finnegans Wake“, ilm. 1939), Joyce’i viimane teos, toetub itaalia filosoofi Giambattista Vico ajastute ringkäigu teooriale. Teemaks on ühe iiri kõrtsmiku ja tema naise elu, kellel on kaksikud pojad, kuid selle loo tegevuseni jõudmine on väga raske, sest tõeliseks peategelaseks on keel kui selline üldse. Lausetesse on kokku sulatatud mitmekümne maailma keele sõnu, mida Joyce tundis, ja niimoodi loodud uusi tähendusi.
4.
Italo Svevo (1861 – 1928). Esimene tähtsam itaalia modernist . Lähtus oma peateoses, romaanis „Zeno südametunnistus“, samuti oma novellides Freudi alateadvuse teooriast, kuid rakendades seda loomingulises vormis oma tegelaste peal, näitas ära selle piirid ja osalise paikapidamatuse. Tähtsuselt on teda võrreldud Marcel Proustiga (1871 – 1922) prantsuse kirjanduses. Svevo õppis Joyce’i tundides inglise keelt ja sai temaga sõbraks, mõlemad austasid väga teineteise loomingut. Just tänu Joyce’i vahendusele õppisid Svevo loomingut tundma noored prantsuse kirjanikud (1920ndate aastate alguses) ja nemad tõid Svevole hilinenud tunnustuse ja maailmakuulsuse.
5.
cadavre exquis (prantsuse keeles: suurepärane surnukeha ) – sürrealistlik luulevorm, luuletus, kus eri sõnad, lauseosad, read või lõigud on kirjutatud erinevate luuletajate poolt, ilma et nad ülejäänud luuletust oleks üldse tarvitsenud näha. Eesmärk on luua „ületõeluslik“ (sur- real ) kujundite voog , mis ei allu tavalise elu piiratud ja vangistatud loogikale ning peab väljendama kõrgemat tegelikkust.
6.
Sürrealism kujunes välja talle eelnenud „dada“ liikumisest . Dadaismi kohta: Suund sai alguse 1916. aastal Šveitsis kabarees „Voltaire“, rajajaks oli rumeenia päritolu Tristan Tzara (1896 – 1963). „ Dadaistid , eitades vana kunsti, propageerivad kunsti, mis ühendab endas kõik kunstiliigid ja viib ellu uued ideed /---/. Dadaistid hakkasid esimesena kasutama automaatkirjutamist, mis sai ka sürrealistide meetodiks . Loomingus tahtsid nad kõigist erineda, ignoreerides isegi keele põhialuseid, nende teostel ei ole pealkirju, nad ei kasuta kirjavahemärke ega tavaloogilist mõttekäiku.
Dadaistide väitel sümboliseerib dada ürgset suhet maailmaga , seda laadi olid ka nende luuleeksperimendid, mille eesmärgiks oli vabanemine mõistuse kontrollist, loogilistest seostest teksti ülesehitamisel. Avalikel esinemistel demonstreeriti müraluuletusi, abstraktseid foneetilisi luuletusi, esitati simultaanset luulet (kolmes keeles ühel ajal) jne. /---/ Esindajad: T. Tzara, Hugo Ball (1886 – 1927), Kurt Schwitters (1887 – 1948), Louis Aragon ( 1897 – 1982), Paul Éluard (1895 – 1952).
Allikas: „Kirjanduse modernistlikud suunad. Konspekt gümnaasiumile“. Koostanud Alli Lunter. AS Bit, 2001, Avita, 2001.
7.
Modernistlike luulevoolude tõlkeid eesti keelde:
Sürrealistlik bukett: Rimbaud , Breton, Desnos – „Vikerkaar“ 1989, nr 3, lk 3 – 18.
Dadaism: Hans Arpi (Jean Arpi) luulet – „Vikerkaar“ 1991, nr 12, lk 19 – 21.
Georg Grosz , „Laul, Laul maailmale, Kullakaevurite laul“ – „Vikekaar“ 1989, nr 10, lk 12 – 18.
Ekspressionistlik bukett: Ernst Toller, Else Lasker-Schüler, Jakob van Hoddis, Gottfried Benn , Georg Trakl , Franz Werfel, Georg Grosz – „Vikerkaar“ 1989, nr 10, lk 1 – 18.
„Vikerkaarest“ 1997, nr 10 – 11, lk 149 leiate Tiit Hennoste modernismivoolude teemalise loengute sisukorra . Soovitatav on lugeda mõnda osa Rainer Maria Rilke „“Duino eleegiatest“ (eesti keelde tõlkinud Mati Sirkel), Rilke on kirjanik, kes seob 19. ja 20. sajandit ning modernismi luulevoolude lahkhelidest mõnevõrra eemal seisab.
V. Woolf . Tuletorni juurde
Virginia Woolf
25. jaan. 1882 – 28. märts 1941
“Tuletorni juurde”
(“To the Lighthouse”, 1927)
Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1983
1. osa, “Uks”
Stiilinäited analüüsiks
kuid sügavamalt juurdles ta tolle teise probleemi, rikaste ja vaeste üle, ning asjadest, mida ta iseoma silmaga iga nädal, iga päev, nii siin kui ka Londonis nägi, külastades isiklikult mõnd leske või puudustkannatavat naist, käes kott märkmiku ja pliiatsiga, millega ta kirjutas seks otstarbeks hoolikalt joonitud tulpadesse palgad ja väljaminekud, tööhõive ja tööpuuduse, lootuses olla sel kombel rohkem kui eraisik , heategevust pooleldi oma nördimuse rahustuseks, pooleldi uudishimu rahuldamiseks harrastav proua, ning saada selleks, keda ta oma koolitamata mõistusega nii imetles –sotsiaalset ebavõrdsust analüüsivaks uurijaks.
Tal olla linnas üks tüütu asjaajamine ; aga enne tuleb kirjutada paar kirja; tal läheb vahest kümmekond minutit; ja ta paneks kübara pähe. Ning kümme minutit hiljem oli mrs. Ramsey oma korvi ja päevavarjuga jälle seal, õhkudes täielikku valmisolekut ja varustatust jalutuskäiguks, mille ta pidi aga tenniseväljakust möödudes hetkeks katkestama, et küsida päikese käes peesitavalt mr. Carmichaelilt (kelle kollased vidukil kassisilmad tundusid nagu ehtsal kassil peegeldavat liikuvaid oksi ja mööduvaid pilvi, ei reetnud aga seesmistest mõtetest või tunnetest vähimatki), kas ta vajab midagi.
Ta tajus mrs. Ramsay ’ga seoses paljusid asju, eriti midagi, mis teda teadmata põhjustel erutas ja häiris. Ta oleks tahtnud, et naine näeks teda talaaris, mingis protsessioonis. Dotsent, professor – ta tundis end kõigeks võimelisena ja nägi end juba –, aga mida vaatas mrs. Ramsay? Üht plakatit kleepivat meest.
Kael õieli, sest ta oli lühinägelik, luges mrs. Ramsay valjusti, et need “külastavad siinset linna”. Missugune hirmus töö ühekäelisele mehele, hüüatas ta, niimoodi redeli otsas kõõluda! – kaks aastat tagasi oli viljakoristusmasin kuulutuse kleepija vasakust käest ilma jätnud.
“Lähme kõik!” sõnas ta edasi liikudes, just nagu oleksid ratsutajad ja hobused täitnud ta lapseliku rõõmujoovastusega, mis laskis kaastundelgi uinuda.
Sest kuigi nad olid linna jõudnud ja kõndisid peatänaval, kus vankrid munakividel mööda põrasid, rääkis ta endiselt kohalemääramistest ja õpetamisest ja tööinimestest ja oma klassi aitamisest ja loengutest, kuni mrs. Ramsay taipas, et Tansley on enesekindluse täielikult tagasi saanud, tsirkusest toibunud, ning kavatseb just (ja jälle tundis ta noormehe vastu sooja sümpaatiat) rääkida talle – kui siinkohal lõppesid majad kummalgi küljel, nad jõudsid kaldapealsele, ning kogu laht laotus nende ees, ja mrs. Ramsay pidi tahtmatult hüüatama: “Oh kui ilus!”
Silmis tähekiirgus ja peas loor , juustes aasa - ja alpikannid – mis totrust ta küll mõtleb? Naine on vähemalt viiekümnene; tal on kaheksa last. Nii teel läbi lilleväljade, tõstes rinnale puhkenud pungi ja kadunud tallekesi; silmis tähekiirgus ja juustes tuul – Tansley võttis tema koti.
see nüüd juba pool tundi kestnud ja teiste teda ründavate häälte – nagu kriketikeppide matsud vastu palle ja kriketit mängivate laste kiledad äkilised hüüatused: “Kuidas oli? Kuidas oli?” – hulgas oma rahustava paiga leidnud hääl oli lakanud; nii et rannale paiskuvate lainete ühetooniline müha, mis saatis ta mõtteid enamasti rahustava rütmilise muusikana, kui ta nii lastega istus, otsekui korrates ikka ja jälle mingit looduse vaikset, vana, lohutavat hällilaulu: “Ma valvan sind – ma olen su tugi”, aga teinekord, äkitselt ja ootamatult, eriti siis, kui ta meel parajasti käsil oleva töö juurest veidike hälbis, polnud üldsegi heatahtlik, vaid nagu elu halastamatut takti taguv tontlik trummipõrin sundis kartma saare hävingut ja merrekadu, ning hoiatas teda, kelle päev oli üht kiiret asja teise järel õiendades mööda libisenud, et see kõik on põgus kui vikerkaar – see teistest häältest summutatud ja varjatud hääl kõmises äkki õõnsalt ta kõrvus ning sundis teda ootamatu hirmu ajel pead tõstma.
Isegi sellal, kui ta kaalutles masside, joonte, värvide vahekordi, vaatas nõnda Jamesiga uksel istuvat mrs. Ramsey’t, kompasid tema tundlad ümbrust, et keegi ei saaks ligi hiilida ja pildile ootamatult pilku heita. Kuid praegu, kõik meeled sedavõrd teritunud, et seina ja elulõnga värvid tundusid pingutavast vaatamisest silmi põletavat, tajus ta, et keegi väljub majast ja suundub tema poole; ent aimas kuidagi, sammude järgi, tulijas ära William Bankesi, nii et kuigi ta pintsel värahtas, ei keeranud ta pilti alaspidi murule, nagu oleks teinud siis, kui tulija olnuks mr. Tansley, Paul Rayley, Minta Doyle või tegelikult ükskõik kes teine, vaid jättis selle molbertile. William Bankes seisatas ta kõrval.
Nad mõlemad olid alevis korteris, ja nõnda, kord tulles, kord minnes, ukseesisel hüvasti jättes, olid nad vahetanud mõne sõna õhtusöögist, lastest, ühest ja teisest, mis tegi neist liitlased, nii et kui mees nüüd Lily kõrval hindavalt seisma jäi (ta oli küllalt vana, et olla Lilyle isaks, botaanik, lesk , seebi järele lõhnav, piinlikult puhas ja hoolitsetud), jäi ka Lily paigale. Mr. Bankes lihtsalt seisis seal. Lily kingad on suurepärased, märkas ta. Lubavad varvastel end vabalt tunda.
Ta poleks suutnud end väljendada. Nõnda pani ta pintslid praegu korralikult üksteise kõrvale kasti ja sõnas William Bankesile:
“Nii järsku läheb külmaks. Tundub, et päike annab vähem sooja,” ja vaatas seda öeldes ümberringi, sest valgus oli veel küllalt ere, rohi ikka pehmelt sügavroheline, maja ümbritsevas aias loitsid kannatuslille purpursed õied ja kõrgest sinast kostsid vareste ükskõiksed kraaksatused. Kuid miski liigatas, välgatas, pööras õhus hõbedast tiiba. Oli ikkagi september, septembri keskpaik, ja kell oli kuus läbi.
Mr. Bankesile oli meeltmööda, et Lily palus “mõelda tema tööle”. Ta oli sellele mõelnud, ja õige sageli. Arvutuid kordi oli ta ütelnud: “Ramsay on üks neist, kes loovad oma parima enne neljakümnendat eluaastat.” Ta oli andnud olulise panuse filosoofiasse ühe õhukese raamatuga, kui oli vaid kahekümne viiene; kõik, mis järgnes, oli suuremal või vähemal määral öeldu laiendamine, kordamine. Kuid inimesi, kes annavad olulise panuse ükskõik millesse, on väga vähe, lausus ta, seisatades pirnipuu all, hästi kammitud, piinlikult täpne, ülimalt õiglane. Äkitselt, just nagu oleks tema käeliigutus selle vallandanud, vajus mr. Bankesist kogunenud muljete koorem Lilys kummuli , ning alla sööstis ränga laviinina kõik, mida Lily tema vastu tundis. See oli esimene taju. Seejärel jõudis otsekui suitsulõhn temani mr. Bankesi sisim olemus. See oli teine. Ta tajus end tundeintensiivsusest üleni tarduvat; hoomas mr. Bankesi rangust; tema headust. Ma austan teid (pöördus Lily endamisi tema poole), iga viimase kui rakuni; te pole edev, vaid täiesti ebaisekas; te olete peenetundelisem kui mr. Ramsay; olete kõige peenetundelisem inimolend, keda ma tean; teil pole naist ega last (ilma mingi seksuaalse ihata igatses Lily leevendada seda üksildust), te elate teadusele (tahtmatult kerkisid ta silme ette kartulilõigud); kiitus oleks teile solvav; te suuremeelne, puhtasüdameline, kangelaslik mees! Aga samaaegselt meenus talle, et mr. Bankes oli siiagi kaasa võtnud toapoisi; ei sallinud, et koerad istuvad toolil; võis tundide viisi heietada (kuni mr. Ramsay ust prõmmides toast lahkus) juurviljas leiduvaist sooladest ning inglise kokkade nurjatusest.
Tema tunnetest klaasistunud, traagilisest pingest trotslikud silmad kohtasid hetkeks nende omi ning värelesid äratundmise äärel ; aga siis, kätt pooleldi näo ette tõstes, nagu tahaks ta nende normaalset pilku pirtsaka häbi hoos eemale tõrjuda, pühkida, ja paluks neid veel hetke tagasi hoida seda, mille paratamatust ta teadis, nõnda neile oma lapsikut vastumeelsust segamise pärast peale surudes , kuid laskmata end isegi paljastusmomendil täielikult heidutada, vaid klammerdudes kõvasti tolle magusa tunde, pahelise joobumuse külge, mida ta, ehkki häbenedes, põhjani nautis – pöördus ta järsku ja lõi oma alaukse nende ees kinni; ning Lily Briscoe ja mr. Bankes, kes vaatasid piinlikkuses taevasse , märkasid nüüd, et linnuparv, mille Jasper oma püssiga lendu ehmatas, oli laskunud jalakaladvusse.
Loengute lühikonspektid. 3. loeng
3. loeng
Grotesk
Itaalia sõnast la grotta (koobas), tuletis il grottesco. Tuli mõistena kasutusele 15. sajandi lõpul, mil Rooma linnas ja mujal Itaalias leiti maal alt antiikaegsete paleede jäänused. Kõige tuntum nendest on imperaator Nero rajatud Domus Aurea (Kuldne maja, ehitatud aastal 60 pKr). Saalide seintel olid maalid ornamentaalselt põimlevate taime-, looma- ja inimesemotiividega. Niisugune antiikkunsti pärand näis kummastav renessansiaja inimestele, kes teadsid antiigi iluideaali üksnes harmooniliste skulptuuride põhjal. Avastusest huvitusid muuhulgas Michelangelo, Leonardo da Vinci ja Raffael, viimane on loonud ka esimesed uuemaaegse groteski näited. Nendes on vaevalt veel raasugi sellisest disharmoonilisest pöörasusest, mida hiljem on hakatud sõnaga grotesk seostama.
17. sajandil hakati groteski mõistet kasutama peale kujutava kunsti ka kirjanduses. Selle mõiste teemal on arutlusi kirjutanud Walter Scott, Edgar Allan Poe ja Victor Hugo.
20. sajandil keskendus põhivaidlus groteski üle Wolfgang Kayseri (1906 – 1960) ja Mihhail Bahtini (1895 – 1975) töödesse. Kayseri järgi on grotesk:
1) võõrandunud maailm;
2) mäng absurdiga;
3) katse välja kutsuda ja allutada deemonlikke jõude.
Oma monograafias „Grotesk ja selle kujutamine maalikunstis ja kirjanduses“ (1957) vaatles Kayser mõiste kujunemis -, kasutus- ja ilmnemislugu viie sajandi jooksul. 20. sajandist eristas ta „groteskivestjate koolkonda“ saksakeelses kirjanduses (Strobl, Ewers, Meyrink, Kafka ). Autori järgi esineb Franz Kafka hilisemates teostes üleloomulikku vähe, kummastav on pigem just see, kuidas reaalsete üksikasjaliste muljete, elamuste, kuhjumine oma lakkamatuses hakkab tekitama mõistusele allumatut tunnet. Näiteks Kafka novell „Maa-arst“ (Der Landarzt). Teiseks eristas Kayser „groteski teatrit“ (il teatro del grottesco) sama ajajärgu (20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil) itaalia kirjanduses. Sellele eelnes sarnaste teemakäsitlustega austria näitekirjanik Arthur Schnitzler (näidend „Roheline kakaduu“). Teemaks muutus teater kui tinglikkus, nii-öelda teater teatris, tegelaste ja näitlejate, pealtvaatajate ja näitlejate, pealtvaatajate ja tegelaste vahekord . „Groteski teatri“ esimene teos on Luigi Chiarelli „ Mask ja nägu“. Maskid ja tõelised näod, lõputud maskide ja tinglikkuste jadad, kus pealtvaatajad teatris võivad hakata kahtlema, kes nad ise on, on ka selle suuna tuntuima esindaja Luigi Pirandello (1861 – 1936, näidendid „Kuus tegelast autori otsimas“, „Heinrich IV“) meetod ja teema.
Mihhail Bahtini järgi lähtus Kayser oma groteski definitsioonides liiga kitsalt 19. sajandi alguse saksa romantismi hirmu- ja surmameelsest groteski mõistest. Bahtini väitel oli algne, keskaegne (Rabelais), institutsioonide vastane grotesk kui lihtsalt elu tants (mille valuline, aga loomulik osa on surm) põhiolemuselt elurõõmus. Bahtin kõneles üksikisikust suuremast „grotesksest kehast“ , „kosmilisest kehast“, kus üks inimkeha võib teiseks üle minna, sest kõiki seob sama eluprotsess ja mateeria.
Ameerika Ühendriikide kirjanduses eristatakse koolkonnalist mõistet „Lõunaosariikide grotesk“ ehk „Lõuna gootika “, mille alla kuuluvad kaks väljapaistvat naisautorit: Flannery O’Connor (1925 – 1964, romaanid „Vägivaldsed kisuvad selle endale“, „Tark veri“) ja Carson McCullers (1917 – 1967, eesti keeles ilmunud romaan „Süda on üksildane kütt“).
Ameerika mustanahaliste kirjanduse uurija Fritz Gysin on eristanud groteski kolme avaldumisvormi. Need on 1) groteskne karakter, 2) groteskne olukord, 3) groteskne ese (objekt).
Sisemonoloog
Mõiste määratlus on ajaga muutuv. Lahtiseks jääb küsimus, kas sisemonoloogi võiks leida Laurence Sterne’i (1713 – 1768) romaanist „Tristram Shandy“ (1759). Rootsi kirjanduses võttis sisemonoloogi esimesena kasutusele Eyvind Johnson (vaadake faili tema elu- ja loomelooga avalehel).
Loengute lühikonspektid. 4. ja 5. loeng
4. loeng
Eestis vähetuntud USA lõunaosariikide kirjanik Ellen Glasgow (1873 – 1945) pakub oma piirkonna meestest ja naistest ning perekonnaelust klassikaliseks saanud romaane, milles puudub nii Faulkneri liigne meestekesksus kui ka Margaret Mitchelli liigne sentimentaalsus. Ilmneb, kui jäigalt ja isegi naeruväärselt Lõunas kõigile uuendustele vastu sõditi. Romaane: „Nad alandusid narrusse“ (1929), „Kaitstud elu“ (1932), „Rauasoon“ (1935).
5. loeng
20. sajandi mustanahaliste kirjandus
Booker T. Washington ( 1856 – 1915) – USA afroameeriklasest mõtteklassik, 19. sajandi lõpu väljapaistvamaid ameeriklasi.
Harlemi renessanss (New Yorgi linnaosa järgi) – 1910 . – 1920. aastatel afroameeriklaste kirjanduslik ärkamine. Esindajaid:
Jean Toomer (1894 – 1967) – hübriidraamat „Pilliroog“ ehk „ Suhkruroog “ („Cane“, 1923) koondab 117 leheküljele proosat , luulet ja draamalõike. Kolmeosalise teose lühikesed novellid on põhiliselt pealkirjastatud noorte mustanahaliste naiste nimedega, kelle temperamenti, tugevusi ja nõrkusi impressionistlikus proosas väljendatakse. On lintšimislugusid, tegevust nii tööstuslikes Põhja linnades kui ka Lõuna maakolgastes. Luuletused on õhulised, unistuslike kujundite rikkad, kohati meenutavad töö- või pidulaule;
Zora Neale Hurston ( 1891 – 1960), ebatüüpiliselt suhtus valgetesse võõristuseta ja erilise ohvritundeta. Oli kasvanud Floridas täiesti afroameerikalikus keskkonnas. Hariduselt folklorist ja kultuurantropoloog, kogus rahvalugusid Georgia osariigi Atlandi ookeani saarekestelt ja Jamaikalt. Folkloorikogumik „Muulad ja inimesed“ (1935). Peale peateose „Nende silmad vaatasid Jumalat“ (1937, kujutab visa mustanahalist tüdrukut, kes on optimist, kuid kellel meestega ei vea) avaldas autobiograafilise romaani „Jonah’ pudelkõrvitsaväät“ (1934) ja romaani „ Mooses , mees mäelt“ (1939). Viimane jutustab Moosese lugu nii, et tegelaste otsene kõne on afroameeriklaste murdes ja piibliimedega on ühendatud voodoo (vuuduu) usu elemente.
Négritude’i liikumine
Loojaks olid kirjanikud Léopold Sédar Senghor ( eluaastad 1906 – 2001, Senegali president aastatel 1960 – 1980) ja Aimé Césaire (1913 – 2008, elas Kariibi mere saarel Martinique’il). Tekkis 1930. aastatel Prantsusmaal, vastustas kolonialismi, väärtustas neegerlikku (sõna neeger ei peetud halvaks) ja glorifitseeris Aafrika loodust ja minevikku. Liikumine leidis Jean-Paul Sartre ’i poolehoiu. Mustanahaliste hulgas oli sellele vastaseid. Mõlemad suuna loojad on põhikuulsuse pälvinud prantsuskeelse luuletajana (Senghori luulet leidub Ain Kaalepi tõlkes raamatu „Peegelmaastikud“ teises köites), Césaire ka näitekirjanikuna.
Wole Soyinka (sündinud 1934) – nigeeria kirjanik, rahvuselt joruba, kirjutab inglise keeles. Väga viljakas näitekirjanik, pälvinud Nobeli kirjandusauhinna. Tema proosast väärib esiletõstmist mälestusteraamat „Aké – lapsepõlveaastad“.
USA lõunaosariikidest pärit valge kirjanik William Styron (1925 – 2006). Romaane: „Nat Turneri pihtimused“ (1967, ajaloolisest mustanahaliste ülestõusust ja selle juhist), „Sophie valik“ (1979, tegelased natslikust koonduslaagrist hädavaevu pääsenud katoliiklasest poolatar, tema juudist mees ja noor ameerika lõunaosariiklane, kes pürib kirjanikuks; teosest on tehtud edukas film ). Autobiograafiline jutustus „Nähtav pimedus“ (1990) depressiooni õudustest.
Loengute lühikonspektid. 7. loeng - Italo Calvino jt itaalia kirjanikke
7. loeng
Italo Calvino
1923 – 1985
Sündis Kuubas. Novellist, romaanikirjanik, tõlkija, esseist ja ajakirjanik.
Leidlik jutuvestja, kelle meeleolukaid lugusid täidab alltekstina moraalne ja filosoofiline tähendus. Tugevasti mõjutatud valmižanrist, selle mänglevast fantaasiast ja moraalsest sisust. Kasutab selliseid võtteid nagu iroonia , sümbolism, satiir ja allegooria ühes realistliku detailitäpsusega, käsitleb armastuse, võõrandumise, eksistentsi ja identiteedi teemasid .
Õppis Torino ülikoolis agronoomiat ja inglise kirjandust. Isa töötas botaanika-aias, siit sage looduseteema Calvino loomingus.
Varased jutud 1940. aastatest on lihtsas, otsekoheses stiilis, mis meenutab Hemingwayd. Ilustamata stiil ja rõhk ühiskondlikule realismile ajendas kriitikuid teda liigitama neorealistide alla (koos näiteks Cesare Pavese ja Elio Vittoriniga).
Kuid neorealismist eristavad Calvino teoseid retoorilised vahendid nagu üksikasjalikud looduse ja loomade elu kirjeldused, nõtked pöörded süžees ja farsilikud vahejuhtumid, sageli absurdselt koomilised sündmused.
Teoseid.
Novell „Hõbedane sipelgas“. Noore abielupaari koju tungivad sipelgad. Ühest küljest on tegu elusolendite realistliku kirjeldusega, teisest küljest võib sipelgates näha selle sümbolit, kuidas kaasaja elu pealetükkivus röövib inimestelt privaatsuse.
„Kosmikoomika“, 1965. Tegelane nimega Qfwfg läbib määrava tähtsusega arenguetappe universumi ja maise elu ajaloost („Evolutsioonijutud“). „Vesionu“ räägib ühest Qfwfg sugulasest, kes jääb merre, sellal kui tema ülejäänud perekond areneb maismaaloomadeks. „ Spiraal “ keskendub molluskile, kelle teokarp pikkamisi ilusa kuju omandab.
Calvino kasutas teostes füüsika-, keemia-, bioloogia- ja astronoomiatermineid.
1969 ilmunud „Ristuvate saatuste loss“ esitab grupi tegelasi, kes kombineerivad, konstrueerivad ja jutustavad sama hästi kui lõpmatus hulgas variatsioonides lugusid.
Calvino loomingus on tunda tugev traditsioonilise folkloori mõju. Ta ka kogus ja avaldas oma töötluses mahuka kogumiku itaalia muinasjutte.
Peateoseid.
"Ämblikuvõrkude rada" 1947
"Poolitatud vikont" 1952
"Itaalia muinasjutte" 1956
"Parun puu otsas" 1957
"Olematu rüütel" 1959
"Kosmikoomika" 1965
"Nähtamatud linnad" 1972
"Palomar" 1983
"Ameerika loengud" 1988 (postuumselt)
Itaalia neorealiste
Alberto Moravia (Pincherle), 1907 – 1990. Tuntuim teos romaan „Konformist“, 1951, eesti keeles 1990. Romaanid „Ükskõiksed“, 1929, eesti keeles 1984, „Roomlanna“, 1947, „Põlgus“, 1954, „Naine Ciociarast“, 1957, kogumik „Rooma jutustused“, 1954, nendest eesti keeles valik „Rooma novelle“, 1957.
Elsa Morante, 1918 – 1985, Moravia abikaasa, teosed hõlmavad luuletusi, muinasjutte, jutustusi noorukite hingeelust, noorukiea kogemuste järelmõjust hilisemas elus. Peateos romaan „Ajalugu“, 1974, Rooma lihtrahva elust 2. maailmasõja ajal. Eesti keeles ilmunud jutustus „Andaluusia sall“, 1986.
Natalia Ginzburg, 1916 – 1991. Uuris teostes perekonnasuhteid, tegeles ka poliitiliste ja filosoofiliste teemadega. Tema teoste tegelased on sageli muserdunud intellektuaalid ja/või staatilise eluviisiga naised, jutustus on esitatud mina-vormis, ülekaalus dialoog. Esialgu vältis autobiograafilisust, hiljem leidis just isiklike elamuste mälestustes parima jutusoone. Eesti keeles on aastal 1981 ilmunud kaks jutustust „See oli nii; Ambur“.
Carlo Levi, 1902 – 1975. Ametilt arst, tegutses aktiivselt maalikunstnikuna. Aastatel 1935 – 1936 oli Mussolini vastasena Lõuna-Itaalia provintsi pagendusse saadetud , kus tegutses arstina ja kirjutas ülestähendusi ümbritsevast trööstitust kolkaelust. Nende põhjal ilmus aastal 1945 autobiograafiline dokumentaalromaan „Kristus peatus Ebolis“.
Cesare Pavese, 1908 – 1950. Jutukirjanik, luuletaja ja tõlkija. Tutvustas ja tõlkis ühena esimestest Itaalias 20. sajandi ameerika kirjanduse suursaavutusi. Sõjajärgne ühiskondlik ja isiklik depressioon viis ta enesetapuni. Kolm novelli kogus „Ilus suvi“, 1949, ilmunud ka eesti keeles. Romaan „Kuu ja lõkked“, tegevus osalt 2. maailmasõja aegses fašistlikus Itaalias, kus kommunistlike partisanide vägivallas hukkub noor neiu , osalt USA lääneosariikide kõrbes. Postuumne luulekogu „Surm tuleb ja tal on sinu silmad“, 1951.
Loengute lühikonspektid. 8. - 10. loeng
8. – 10. loeng
eideetiline, eidetism – mõiste tajupsühholoogiast, mille võttis 1920. aastatel kasutusele sakslane E. Jaensch. Eidetism on „tajuga sarnaneva elamuse (eideetilise kujundi) säilimine pärast välisärrituse lakkamist või iseeneslik tekkimine. Eidetismivõimega isikuid – eideetikuid – leidub suhteliselt palju koolieelikute (umbes 5 %), loodusrahvaste ja niinimetatud kunstniku tüüpi inimeste seas“ (ENE). Mõiste ja nähtus on kindlasti seostatavad sugestiivsete sõnamaalingutega kirjanduses. Eideetiline kujund võib olla kirjanikule aluseks meeleelamuse keeleelamusse tõlkimisel ning sellega analoogilise mõju võib tekst tekitada lugeja või kuulaja teadvuses.
Poola
Tuntuim ja avangardseim modernist oli Witold Gombrowicz (1904 – 1969).
Teoseid: romaan „Ferdydurke“ (1937), mis esitab läbi keelemängude loo tagasi põhikoolipoisi rolli paisatud 30-aastasest mehest; näidend „Iwona, Burgundia printsess“ (Eestis lavastatud); hiljem Argentiinas paguluses loodud romaanid „Trans-Atlantik“, „Kosmos“ ja „ Pornograafia “ (ei ole sisult pornograafiline) jätkavad „Ferdydurke“ groteskset laadi. Teemaks sageli ühiskonna nivelleeriv mõju isiksusele, formaalsed mallid, mis automatiseerivad käitumist, vajadus säilitada teatud nooruslik toorus , et loov säde ei kustuks. Kafka ja Prousti mõju.
Stanisław Lem (1921 – 2006) – ulmekirjanik, kes paistab silma sügavasisuliste süžeede ja peenelt väljapeetud stiiliga.
Czesław Miłosz (1911 – 2004) – lüürik ja esseist, emigreerus hiljem Ameerikasse, kirjutas peale poola keele ka inglise keeles. Sündis Leedus, tundis huvi Baltimaade kirjanduste vastu. Elu lõpukümnendeil maailma mõjukamaid kirjanduskorüfeesid.
Wisława Szymborska (1923 - 2012) – luuletaja, esseist ja tõlkija, healoomuline skeptik.
Prantsusmaa
Jean Anouilh (1910 – 1987) – väga produktiivne ja mitmekülgne näitekirjanik, aastail 1945 – 1955 menukaim prantsuse näitekirjanik. Järgnenud absurdi - ja eksistentsialismiteatriga võrreldes suhteliselt traditsionaalne. Peategelased tavaliselt muserdatud idealistid. Tuntumaid teoseid „Antigone“, „Lõoke“ (Jeanne d’Arcist), „Becket ehk Jumala au“.
Jean Cocteau (1889 – 1963) – näitekirjanik ja režisöör, samuti sürrealistlik luuletaja. Viljeles oma näidendites ja filmides eriti palju antiikset Orpheuse-temaatikat, tehes sellest kunstniku võrdkuju ja andes sellele originaalse ja kaasaegse kuue. Eestis lavastunud näiteks mononäidend „Inimese hääl“ (ka telelavastus).
Albert Camus (1913 – 1960) – romaani-, novelli- ja näitekirjanik, esseist, filosoof, lavastaja. Sündis Alžeerias. Loomeloos on otsustava tähtsusega aasta 1942, mil valmisid nii läbimurderomaan „Võõras“ kui ka raamatu mahtu essee „Sisyphose müüt“. Romaanid „Katk“ (1947) ja „Langus“ (1956), essee „Mässav inimene“ (1951), näidend „Caligula“ (1944).
Jean-Paul Sartre (1905 – 1980) – näidendid „Altona vangid“, „Kärbsed“; romaanid „ Iiveldus “ (1938), triloogia „Vabaduse teed“ (1945 – 49), „Sõnad“ (1964); filosooofilisi monograafiaid. Eksistents on Sartre’i järgi see, mis konkreetsele inimesele on tema olemasoluks juba ette antud (näiteks nahavärv, kasv, sugu), või õigemini see, et ja kuidas ta seda etteantust paratamatusena tajub. Eksistents eelneb olemisele, alles sellest lähtudes saab muu suhtes hoiaku ja otsuseid vastu võtta. Usk, nagu oleks elus olukordi, kus inimene pole vaba, on halb usk (foi mauvaise) ehk enesepettus (väga tavaline). Tunne, et kogu maailm sind rusub, tekitab ängi , kuid alles ängi läbi tunnetades jõuab inimene tundmisele oma vabadusest.
Samuel Beckett (1906 – 1989) – rahvuselt iirlane, kirjutas nii inglise kui prantsuse keeles. Peale näitekirjaniku („Godot’d oodates “, „Lõppmäng“, „Õnnelikud päevad“, „Krappi viimane lint“) paistis silma ka romaanidega. Prantsuskeelne romaanitriloogia 1950. aastatest: „Molloy“, „Malone sureb “, „Nimetamatu“. Vahel näiliselt lausa lobanarratiivi taga on pidev otsing mõtlemise, seega ka olemise tähenduse järele (Descartes’i filosoofia mõju), inimteadvus kui alaline tekstiloome.
Nouveau roman (uus romaan) – suund prantsuse kirjanduses, algas 1950. aastate teisel poolel ja vältas umbkaudu 1980. aastateni. Iseloomulik taotlus ületada kirjandusliku subjekti ( jutustaja , tegelasest indiviidi) nähtus objektiveeritud ja samas teadlikult tinglikes kirjeldustes. Keele representatiivsus pannakse proovile, kirjandusliku kujutise ja kujutatava uus vahekord jõudis piirini , mis 1970. alguseks sai nime nouveau nouveau roman (uus uus romaan). Esindajaid: Michel Butor (romaan „Modifikatsioon), Alain Robbe-Grillet, Nathalie Sarraute, Claude Simon , vähemal määral Marguerite Duras .
Ladina-Ameerika
1960. aastate algul alanud proosa värskenemine kandis algul nime „ nueva novela“ (uus romaan), hiljem sai populaarseks termin maagiline realism . Selle suuna esimeseks tähtteoseks peetakse mehhiklase Juan Rulfo (1917 – 1986) romaani „Pedro Páramo“ (1955) (see on ühtlasi peategelase nimi). Realism on subtiilsete üleminekute ja vahetoonide kaudu seostatud lihtrahva põlvkondade pikkuste fantastiliste kujutluste ja legendidega. On tunda James Joyce’i, William Faulkneri ja Virginia Woolfi mõju.
Tuntumaid esindajaid: Alejo Carpentier, Carlos Fuentes, Jorge Amado , Julio Cortázar, Gabriel García Márquez, Jorge Luis Borges , Mario Vargas Llosa. Brasiillane Jorge Amado kirjutas portugali, kõik teised hispaania keeles. Lüürikas paistis 20. sajandi esimesel poolel ja keskel silma edukamaid ladina-ameerika naiskirjanikke, tšiili autor Gabriela Mistral (1889 – 1957), hiljem pälvis suurt tähelepanu mehhiklane Octavio Páz (1914 – 1998).
Venemaa
Lääneliku kirjandusmaailmaga seotud kirjanikest jätkas tsaariaegseid traditsioone Ivan Bunin (1870 – 1953), kes 1920. aastast surmani elas pagulasena Pariisis. Ta oli esimene venelasest kirjanik, kes võitis Nobeli kirjandusauhinna (1933). Kirjutas nii proosat kui lüürikat, valdavad on nukravõitu hääbumismeeleolud, nostalgiline tagasipilk bolševismieelsele agraarsele Venemaale.
Nobeli auhinna võitis ka Peterburist pärit poeet Jossif Brodski (Joseph Brodsky, 1940 – 1996), kelle formaalne haridus piirdus küll põhikooliga, kuid kes paistis silma klassikalise vene lüürika traditsioone jätkava, tiheda ja intellektuaalselt rafineeritud loominguga.
Suured narratiivid (ka metanarratiivid, meisternarratiivid) – mõiste, mille võttis kasutusele prantsuse kultuuriteoreetik Jean-François Lyotard (1924 – 1998). Tähendab mistahes ühiskondlikke diskursusi, mis taotlevad maailma kõigiti lõplikult ära seletada ja üleüldiste mastaapsete lahendusteni jõuda (näiteks kristlik või marksistlik maailmatõlgendus). Eelistada tulevat niinimetatud väikesi narratiive, mis tegelevad üksikjuhtumitega. Samas võiks mõistet suured narratiivid positiivses tähenduses püüda kasutada just puhtkirjanduslike, üksikule keskenduvate ja üksnes esteetiliste taotlustega tekstide kohta.
Teoreetilised tekstid. 20. sajandi juudi kirjanikke
 
Kristlasi, juute ja muhameedlasi nimetavad religioonidevahelise dialoogi otsijad sageli üheskoos raamaturahvaiks. Muidugi on pühad raamatud olemas ka hinduistidel, zoroastrianistidel, budistidel, taoistidel, konfutsianistidel ja teiselgi iidsetel uskudel. Eelnimetatud kolme ühendab aga see, et pühakirja alusmaterjal on neil sama – kristlaste Piibel kätkeb juudiusu alustekstid tervikuna , aga ka Koraan on tegelikult otsene väitlus Vana Testamendiga.
20. sajandi kirjanike hulgas on erakordselt palju juudi päritolu isikuid. Näiteks Marcel Proust ja Franz Kafka. Neid kahte nähakse aga vist liiga suure ja liiga erilisena, et nende rahvuslikku tagapõhja nende puhul eriti oluliseks saaks pidada. Väärib märkimist, et prantsuse keeles kirjutav autor liigitub peaaegu eranditult alati prantslaseks, samas kui saksa keeles kirjutaja puhul on peetud sageli vajalikuks ära märkida, oli ta juut või mitte. Kuid viimanegi on näide juutide suurest panusest saksa ja austria kirjandusse.
Juudi kirjanikeks on kombeks saanud liigitada neid, kes ise niisuguse asja sisse nagu juutlus kuidagi uskusid ja seda oma loomingus väljendanud on – kelle jaoks too nähtus üldse kuidagi reaalselt olemasolev on näinud. Kõige selgemini käib see nende kohta, kes on tarvitanud üht kahest traditsioonilisest juudi keelest – heebrea või jidiši keelt. Heebrea keel oli alates meie ajaarvamise algusest kuni 19. sajandini kasutusel üksnes usutalituse keelena ja seda peeti ilmaliku kirjanduse jaoks liiga pühaks. Esimesed heebreakeelsed jutu- ja romaanikirjanikud asusid tegutsema 19. sajandi lõpus Leedus, teemadeks muidugi kauge ja kuldne piibliajastu. Heebrea ja araabia keel kuuluvad mõlemad semi keelterühma ja on üsna lähedased sugulaskeeled . Jidiši keel on põhiliselt saksa keele murre, millesse on jäänud keskajal Edela-Saksamaal Šveitsi piiri lähedal kõneldud saksa keele vorme ja milles umbes kümme protsenti sõnu on üle võetud heebrea keelest. Keskajal oli veel kasutusel hispaania juutide keel espanjool (heebrea mõjudega hispaania murre), mida pärast juutide pagendamist Hispaaniast 1492. aastal kõneldi peamiselt Türgis. Kuid see keel on kirjanduskeelena sisuliselt surnud.
Mis või kes on juut, jääb alati lõpuni piiritlemata . Enamiku rahvaste määratluse aluseks on mingi pärimus või pärimuslik raamat. Juutide pärimuslik raamat on Toora ja prohvetite kuulutused, mis põhiliselt langeb kokku kristlaste Vana Testamendiga. Seega võiks öelda, et juut on igaüks, kelle tähtsaim identiteeti määrav raamat on Vana Testament (samuti võiks näiteks öelda, et natukenegi eestlane on igaüks, kes „Kalevipojast“ midagi teab ja peab). Sedavõrd, kui Vana Testament ka kristlaste identiteeti määrab, on ka kristlased juudid . On aga olnud ka kristlaste suundi, kes Vana Testamenti täiesti tarbetuks, aegunud ja väärtusetuks raamatuks pidasid . Samas ei ela juba ammu ka juudi rahvusest inimesi, kes suudaksid oma identiteeti üksnes Tooraga seostada. Mõnel see mingil eluetapil ehk õnnestub, aga täielikult mitte kunagi. Ja alates meie ajaarvamise algusest, kui loodi Uus Testament, on see otse või kaudsemal teel ka juudiusulisi mõjutanud. Selles mõttes pole juba ammu ka sajaprotsendilisi juute. Veel enam võib seda öelda geneetilises mõttes, sest nagu määratleb Eesti Entsüklopeedia , on juudid „rühm vanaheebrea rahvast lähtunud, antropoloogiliselt tugevasti segunenud rahvaid, kes elavad hajusalt paljudel maadel “ – pange tähele mitmuse vormi, „rühm rahvaid“.
Ennast juudina defineerinud 20. sajandi kirjanikest on teinud ilma põhiliselt jidiši taustaga aškenazi juutide järeltulijad (teine suurem juutide rühm, sefardi juudid, kes elanud Lõuna-Euroopa äärealadel, Aafrikas ja Aasias, jäi jidišist eemale ning tarvitas kas romaani keeli, araabia keelt või oma muude asukohamaade keeli, hiljem ka uusheebrea keelt). Jätan kõrvale need Ida-Euroopa aškenazi kirjanikud, kes jäid puhtjuudiusulises keskkonnas külakeste või linnakeste jutuvestjateks ja usuõpetlasteks ning sageli emigreerusid hiljem otse Palestiinasse, tekkiva juudiriigi aladele . Alustagem kirjanikest, kes mingilgi määral lülitusid kosmopoliitilisse euro-ameerika kirjandusse.
Esimesi rahvusvaheliselt menukaid juudi kirjanikke oli Šolem Aš (Scholem Asch, eluaastad 1880 – 1957), kes sündis Poolas, elas aastatel 1910 – 1923 USAs, seejärel Inglismaal ja viimased kaks eluaastat Iisraelis. Oma teostes, milles ta tarvitas nii jidiši kui inglise keelt, käsitleb ta kaht põhilist teemaderingi: kaasaegsete juutide eluraskused Ida-Euroopas ja Ameerikas ning ajalookulgu suunanud isikute elu uudne tõlgendamine. Huvipakkuvam on ehk teine temaatika . 1930. aastatest alates avaldas ta rea romaane (näiteks „Naatsaretlane“ 1939, „Mooses“ 1951), milles kujutas Jeesuse, Maarja, Pauluse ja Moosese elu. Need romaanid tekitasid poleemikat ja isegi pahameelt kitsarinnalisemate juudiusuliste seas, kelle meelest kirjanik lähenes liiga leplikult vaenulikuks peetud kristlikule traditsioonile. Arvestades aga, et kristlaste üldarvamus juudilikesse autoritesse umbusuga suhtub, jäi Aš, nagu paljud enne ja pärast teda, kahe vaenuliku tule vahele.
Venemaaga seotud kirjanikest tooksin esile järgmised:
Dovid (David) Bergelson (1884 – 1952) – aastal 1913. ilmus tema romaan „Kui kõik on läbi“ (eesti keeles 1999), mille teemaks võib nimetada armastuse ja vaimsete püüete sumbumist tsaariaja lõpul Ukraina linnakeses. Teost on peetud esimeseks moodsaks jidišikeelseks romaaniks . Weimari vabariigi ajal (1918 – 1933) elas Bergelson Berliinis ja oli edukamaid juudi kirjanikke üldse, tema teoseid ilmus nii Euroopas, New Yorgis kui Moskvas. Natsionaalsotsialismi eest Venemaale naasnud, ootas Bergelsoni kurb saatus: koos paljude teiste juudi haritlastega langes ta Stalini juudivihkamise hoogude alla ja ööl vastu 13. augustit 1952. aastal laskis Stalin ta laskekomandol hukata, süüdistuseks „juurteta kosmopoliitsus“.
Issaak Babel (1894 – 1941) – kirjutas vene keeles, esimesi teoseid on „ Ratsaarmee “ Venemaa kodusõjast, kus ta ise punaste poolel ratsaväes osales. Ta on groteski, lüürilise tooni ja iroonia meister. Liigutavalt lüürilised ja väga elulähedased on tema „Odessa lood“ ( 1931 ), kus sealsete juutide elu kogu oma armetus räpasuses omandab tänu heale stiilile mingi ligitõmbava võlu. Babel oli üsna palju lugenud prantsuse kirjanduse suursaavutusi ja teda oleks ekslik pidada mingiks umbseks punavene kirjanikuks, nagu vahel peetakse. 1930. aastatel muutus elu talle bolševike võimu all raskeks. Kirjutas ka näidendeid.
Poolast pärit kirjanikke:
Isaac Bashevis Singer (1904 – 1991) ja tema vanem vend Israel Joshua Singer (1893 – 1944). Mõlemad, vanem vend enne, püüdsid kirjanikumenu saavutada „Sõja ja rahu“ laadis suurte juuditeemaliste panoraam- ja perekonnaromaanidega. I. B. Singeril sai selleks eeskätt „Perekond Moskat“ (1945). Nende vanem õde Esther Kreitman (1891 – 1954), samuti kirjanik, oli peres esimene, kes jutte kirjutama hakkas. Nad olid Varssavi lähedal elava rabi lapsed, aga noorem ja kuulsam vend käis noorukina läbi 1930. aastate Poolas ja Euroopas heitlevate vastandlike ideoloogiate kadalipu. Nende aastate lõpul emigreerus ta USAsse. Alles seal õnnestus tal end kirjanikuna päriselt tõestada. „Bashevis“ on kirjanikunimi, mille aluseks on tema ema nimi Batseba (Piiblis naine, keda himustades ja endale röövides kuningas Taavet oma elu suurima patu teeb). Ta kirjutas alati jidiši keeles, aga osales kõigist oma teostest ingliskeelsete tõlgete tegemisel. Keelevalikut põhjendas ta sellega, et tema kirjutab vaimudest, ja jidiš on vaimude keel. Elu kujutab ta ilustamata, tema lugude mehed on enamasti mitmenaisepidajad, naised kergesti ostetavad, tema romaanide sõjaeelne Poola kubiseb juudi joodikutest, hooradest ja mitmesugustest fanaatikutest – stalinistidest, trotskistidest ja fanaatilistest sionistidest. Võib-olla siiraim on tema vestmistoon autobiograafilise põhjaga romaanides „Väike poiss Jumalat otsimas“ (1976), „Noor mees armastust otsimas“ (1978) ja „Šoša“ (1978). Viimase teemaks on noore kirjaniku armastus vaimupuudega neiu Šoša vastu 2. maailmasõja eelses Varssavis. Ehkki tal on mitmeid armukesi, võtab noormees neiu kaastundest naiseks , et teda hullemast väärkohtlemisest päästa. Lõpuks sureb neiu haigusesse ja noormees tunneb kergendust, sest sellest, mis natsionaalsotsialistide Poolasse tungides järgneb, pole enam kellelgi pääsu (peategelasel õnnestub siiski enne emigreeruda). Eesti keeles on ilmunud näiteks „Ori“ (algupärand ilmunud 1962, juudi mehe ja poola kristlase armastuslugu 17. sajandist) ning hiline teos „Patukahetseja“ (algupärand 1983). Noore kirjanikuna tõlkis I. B. Singer jidiši keelde Thomas Manni romaani „ Võlumägi “.
Bruno Schulz (1892 – 1942) – kirjutas poola keeles, oli andekas graafik (Google’iga võite mõnda tema pilti näha). Tema kahe eluajal ilmunud raamatu „Kaneelipoed“ (1934, tuntud ka pealkirja all „ Krokodillide tänav“) ja „ Sanatoorium liivakella märgi all“ (1937) tegelane on teismeline nooruk Poola külast, kes korraga imetleb ja kardab oma jõulist isa ning kel on salaerootilised tunded temast tunduvalt vanema naismajateenija vastu. Stiil on värvirikas ja unenäoliselt ainulaadsete kujundite ja võrdluste küllane. Sõja ajal võttis üks saksa ohvitser, kellele Schulzi pildid meeldisid, ta oma kaitse alla, aga teine ohvitser, kes kaitsjaga tülli läks, laskis kirjaniku maha. 1936. aastal aitas Schulz oma sõbrataril Kafka romaani „Protsess“ poola keelde tõlkida.
Saul Bellow (1915 – 2005) , Philip Roth (sündinud 1933) – suhteliselt ameerika ühiskonna põhisuundadesse assimileerunud juudi päritolu kirjanikud. Philip Roth on väljendanud vastumeelsust, et teda juudi kirjanikuks nimetataks, kuid see näib siiski õigustatud, sest vaevalt on tal raamatut, milles juutlusest kuidagi juttu ei oleks. Bellow oli selles suhtes isegi anglosaksilikum, tema kultuurantropoloogi haridus võimaldas tal kultuurrelativistlikult mitmeid grupikuuluvusi ühevõrra distantseeritud teadlase positsioonilt vaadelda. Stiili mõttes kannatavad mõlemad mõningase liigsõnalisuse all. Mõlemad on seksuaalküsimustes küünikud ja Roth, väga terase inimtundmise vaistuga, väga vaimukas naistearmastaja (muide, tema esimese romaani peategelane oli naine) rakendab enamasti jõulise irooniaga vaatepunkti, mida feministid nimetavad meesšovinismiks, nagu tahaks ta kõik selle kalduvuse viimsed varud endast välja kurnata.
Bellow’ olulisemaid teoseid:
romaan „Augie Marchi seiklused “ 1953;
lühiromaan „Püüa päeva“ 1954;
romaan „Herzog“ 1964.
Philip Roth on tänaseks kirjutanud 27 romaani ja kokku üle kolmekümne raamatu.
Autoritest, kes polnud juut, kuid araablasena ometi semiit ning samavõrd euro-ameerika kirjanduse osa kui eelloetletud, lisaksin siia tutvustusse Liibanoni päritolu kirjaniku nimega Kahlil Gibran (1883 – 1931), kelle maailmakuulus teos on ingliskeelne filosoofiliste esseede kogumik „ Prohvet “ (1923).
Omapärane semiidi kirjandus eksisteerib Malta saareriigis . Malta keel, araabia keelest itaalia keele mõju all tekkinud omaette keel, on semiidi keeltest ainus, mida kirjutatakse ladina tähtedega. Saarel on väga elav ja rikkalik luuletraditsioon nii inglise kui malta keeles.
Teoreetilised tekstid. Isak Dinesen. Karen Blixen
Isak Dinesen on kirjanikunimi, mille all avaldas oma ingliskeelsed teosed taanlanna Karen Blixen (sündinud Dinesen, 1885 – 1962). Karen Chistentze Dinesen sündis Taanimaal, Elsinori lähedal. Pärast esimesi noorpõlveaegseid publikatsioone otsustas ta kirjanikukarjäärist loobuda . 1914. aastal abiellus ta oma nõo parun Blixeniga ja ostis koos temaga Keenias suure kohviistanduse. 1921. aastal abielu lahutati ning Karen Blixen pidas istandust kümme aastat üksi, kuni ülemaailmne kohvihindade langus ka tema Karen Coffee Company lõplikult laostas. Samal ajal sai lennuõnnetusel surma ta inglasest elukaaslane Denys Finch-Hatton ning 1931. aastal pöördus Blixen Taanimaale tagasi.
1934. aastal avaldas ta peamiselt viimaste Aafrika-aastate jooksul kirjutatud ingliskeelse jutukogu „Seitse kummalist lugu“ ( Seven Gothic Tales ). Järgnesid poeetilised Keenia - memuaarid „Aafrika äärel“ (Out of Africa , 1937, eesti keeles 1994), jutukogu „Talvemuinasjutud“ (Winter’s Tales, 1942) ning pärast pikemat vaheaega „Viimased lood“ (Last Tales, 1957) ja „Saatuseanekdoodid“ (The Anecdotes of Destiny, 1958), lisa Aafrika-mälestustele „ Varjud rohul“ (Shadows on the Grass , 1960, eesti keeles 1994) ning pikem jutustus „Ehrengard“ (1963). Enamiku oma teostest tõlkis Blixen ise taani keelde ja avaldas Taanis oma kodanikunime all. /…/
Isak Dineseni tegelaste hulgas on palju häid jutuvestjaid. Kui ühelt neist, „Kardinali esimese loo“ kangelaselt kardina Salviatilt küsitakse: „Kes te olete?“, ütleb kardinal : „Lubage ma vastan teile klassikalisel viisil ja jutustan ühe loo.“
Tema vastus on iseloomulik, sest Dineseni esteetikas on keskne tegevustik, lugu. Lugu määratleb tegelase, tegelane allub loo arenguloogikale, mitte vastupidi.
Kui Dinesen pärast seiklusrikkaid ja katsumusterohkeid Keenia-aastaid sünnikodusse tagasi pöördus, nägi ta oma eluloos teatud mustrit , vaatas seda kui lugu, kui kunstiteost – ning pani ka oma publiku seda samamoodi nägema. Ühes intervjuus ütleb Dinesen: „Ehk on see just midagi, mis aastad meiega teevad – või mis nad meile annavad! /…/ Nad lubavad meil elust paar sammu eemale astuda – parajale kaugusele, et kunstniku ideest terviklikku ettekujutust saada.“
Sellest mõtteavaldusest on ilmne, et Dinesen vaatas elu ja kunsti ühe ja sama pilguga, nägi neid analoogidena. Kuid tema rõhutatult tehislikud lood ei püüa mitte elu jäljendada, vaid vastupidi, näidata, et elu on sama fiktsionaalne kui kunst . See, et tema teosed on ebarealistlikud ja konstrueeritud nagu ooperilibretod, loob lugeja ning teksti vahele sama tüüpi kunstilise distantsi , millest Dinesen rääkis seoses eluga. Tema lugude vorm on oluline osa nende sisust. Dinesen vastandab end põhimõtteliselt psühholoogilisele romaanile, mis oli tema kaasaja taani kirjanduses valdav. Nagu ütleb juba tsiteeritud vana kooli jutuvestja kardinal Salviati: „Nende uute raamatute ja romaanide tegelased /…/ on lugejale nii lähedal, et ta tunneb nende ihusooja /…/, et ta muudab nad igas eluolukorras oma kaaslasteks , sõpradeks ja nõuandjateks. Lugu ise aga kaotab aluse ja kaalu ning haihtub nagu korgita jäetud peene veini lõhnabukett.“
Dineseni juttude maailm seevastu on lugejast eemal nagu teatrilava; tegelased ütlevad ja näitavad, mida nad tunnevad ja mõtlevad. Nende siseelu avaldub välispidiselt ning justkui lavalise liialdusega – Dineseni tegelased ahmivad õhku, värisevad üle keha, lähevad näost tumepunaseks ja surnukahvatuks, mingi uus mõte või ootamatu teade võib nende välimuse „tundmatuseni muuta“.
Ka raamjutustuse tehnika, lugu loos , rõhutab Dineseni maailma tehislikkust. Raamitud jutustused on omaette kunstiteosed , lugude ja jutustajate vaheldumine raputab lugeja teksti illusoorsest tegelikkusest pidevalt lahti ja tuletab talle meelde, et tegemist on Looga, et see on kunst .
Raamjutustuse vorm liidab Dineseni loomingu varasemate traditsioonidega („ Tuhat üks ööd “, „Dekameron“ jt.) Temal on aga eri lugude vahelised sidemed palju tugevamad, üks lugu kasvab välja teisest ja igal järgneval on otsustav tagasimõju eelmisele. Olulist rolli mängivad ka vihjed teistele tekstidele – Vanale ja Uuele Testamendile, Koraanile, antiikmüütidele, euroopa kirjandusele ning filosoofiale jne. Erinevad tekstid põimuvad kokku üksteist mõjutades, vaidlustades, kommenteerides ja täiendades. Hea näide on „Surematu lugu“, kus meremehejutu ja prohvet Jesaja ettekuulutuse kokkupuutepinnalt kerkib esile uus lugu Paulist ja Virginie’st. Selle loo muster on aga samuti nihutatud: Bernardin de Saint Pierre ’i „Paul ja Virginie“ (1787) on pastoraalne romaan troopilisel saarel üles kasvanud ilmsüütust armastajapaarist, kelle idüll puruneb, kui Virginie saarelt lahkub ja tsiviliseeritud maailma – Prantsusmaale sõidab.
Kui Dinesen nimetab ennast jutuvestjaks, siis on see kultuurikontekstide tundja, kultuurimälu roll, mida ta taotleb. Võib öelda, et ka ajalugu tähendab Dineseni jaoks Lugu – müütilisi saatusi ja mustreid, mida üha uued tegelased elavdavad uue sisuga. Jutuvestja jutustab pärimuslikku lugu – vana lugu, aga uuele kuulajaskonnale ja uut moodi. Sedamööda kuidas rääkija ning kuulaja loosse sisse elavad, saab see uue tähenduse, muutub nende endi saatuse võrdpildiks. Dineseni jutuvestja Mira Jama väidab end tundvat kõiki maailma lugusid, kuid ühegi jutuvestja tarkus ei saa olla lõplik, sest „iga sündmuse tähendus sõltub selle inimese meelelaadist, kellele ta osaks langeb, mitte ükski väline sündmus ei ole kahegi inimese jaoks siin maailmas päris sama.“ („Talvemuinasjutud“ – „Kala“.)
Raamjutustuse vorm tõstatab ka küsimuse autori rollist: tema usaldusväärsusest, loo ja autori vahekorrast, kultuurilise teabe vahendamisest üldse. Dineseni enda autoripositsioon on huvitavalt kahemõtteline. Kui Dinesen kinnitas oma autoriteeti, väites, et on 3000 aastat vana, Šahrazadi noorem õde, nõid ja prohvet – ning oma elu ja isikuga niisuguse mulje jättis, et see tundus peaaegu usutav –, siis ühest küljest on tema legend tõepoolest miski, mis talle lugude rääkija rollis tausta ja kaalu annab. Teisalt on Dineseni legendaarne jutuvestjakuju kahtlemata tema muu loomingu osa, üsna võrreldav ta raamitud lugude autoritega. Samasugune olukord on tavaline ka Dineseni lugudes: jutustaja ning tegelase rolli vahel ei ole lõplikku piiri. Tihti tuleb tema teostes ette tegelane, kes hingelaadilt jutuvestjana loob oma fantaasiamaailma; sellise autori kõrghetk on aga alati siis, kui saab selgeks tema enese osalus teises, kõrgema tasandi loos, mis on kantud veel vägevamast kujutlusvõimest.
Mäng, millest Dinesen raamatus „Aafrika äärel“ jutustab, loob ilmeka kujundi tema maailmavaatest ja loomingu põhimõtetest:
„Kui ma olin laps, näidati mulle pilti – omamoodi liikuvat pilti, kuivõrd see loodi su oma silme all, samal ajal kui kunstnik jutustas loo. Seda lugu räägiti iga kord ühtemoodi.
Ühel mehel oli väike ümmargune väikese ümmarguse aknaga väikese kolmnurkse aiaga maja.“
Maja ja aed joonistatakse paberile. Ühel öösel kuuleb mees suurt kära ja läheb pimedas välja selle põhjust otsima . Ta jookseb alguses ühte ja siis teise suunda – kõik tema käigud joonistatakse üles –, komistab kivide otsa, kukub mitu korda auku jne. Lõpuks pöördub ta surmväsinuna majja tagasi. Kui ta järgmisel hommikul aknast välja vaatab, näeb ta, mis kõik tema liikumisrajad kokku moodustavad – toonekure pildi!
Järgneb Dineseni kommentaar: „Olen rõõmus, et mulle seda lugu räägiti, ja kui vaja, tuletan seda ikka meelde. Selle loo peategelane sai julmalt tüssata. Küllap mõtles ta: „On vast tõuse ja langusi! On vast ebaõnn !“ Küllap juurdles ta, mis on kõigi tema katsumuste mõte; ta ei võinud teada, et see on toonekurg . Kõigis vintsutustes hoidis ta aga silme ees sihti, miski ei sundinud teda ringi keerama ja koju minema; ta lõpetas töö, ta jäi truuks oma usule . See mees sai oma tasu. Hommikul nägi ta toonekurge. Küllap naeris ta siis laginal. /…/ Kas näen mina ja kas näevad teised toonekurge, kui mu elujoonis valmis saab?“
Kõik Dineseni lood tegelevad põhimõtteliselt sellesama teemaga: selle hetke, selle vaatepunkti võimalikkusega, kust maailma kaootilisust, mõttetust, kannatust nähakse läbi kujutlusvõime ja iroonia prisma . Jõud, mis tema tegelasi juhib, on seesmine ja väline ühekorraga – kui keegi on oma Loole, oma saatusele truu, siis on ta ka endale truu. Dineseni puhul on oluline, et tegelase enesemõistmine tuleb läbi Loos osalemise, paljas enesevaatlus seda ei anna. Selleks, et elus Lugu ära tunda, on kõigepealt vaja elada, kogeda – ja luua – maailma selle kirevuses, äärmustes ja vastuoludes. Selle tõdemuse pinnalt väitleb Dinesen oma kaasaja taani kirjanduse kristliku humanismiga. Hanseni ja Branneri teoste inimene on bioloogiliselt seotud moraalivaba looduse külge, kuid seisab loodusest eraldi, kuna teeb vahet heal ja kurjal ning võib valida hea. Dinesen ei saa maailma tumedamat poolt niimoodi välja sulgeda, sest irratsionaalsus, kannatused, kurjus on osa tema „toonekurest“, tema Loost. Ei saa öelda, et humanistlikud väärtused, armastus ja kaastunne ei oleks Dineseni jaoks olulised. Kuid kõik väärtused tõestavad ennast tema jaoks alles Loos, Loo teokstegemine aga eeldab loomingulist julgust – selle ohtlikkuses ja ilus.
 
Piret Peiker
 
Raamatust Isak Dinesen, „Babette’i pidusöök “, tõlkinud Piret Peiker, Tallinn, „Varrak“, 1996, lk. 137 – 144.
Võimalik uus foorumilõime teema pärast käesoleva essee läbilugemist: nimetage eesti või maailmakirjandusest teoseid, kus lugude tehislikkust („ooperilibretolikkust“), millest Dineseni puhul juttu oli, pigem nende heaks omaduseks võib pidada.