Eksistentsialistlik kirjandus (0)

• Eksistentsialistlik kirjandus
  

käsitleb inimese maailmas olemise põhiküsimusi: väärtushinnangud, vabadus, vastutus, suhe Jumalaga, armastus, surm. Eksistentsialistid panid suurt rõhku sellele, et mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga , ühiskonnaga. Eksistentsialistlik mõtleja on selline mõtleja, kes rakendab oma mõttetegevust ja viib seda ellu nii seoses oma lähedastega, ühiskonnaga, globaalselt jne. Eksistentsialismi tähtsaimaks autoriks peetakse Jean-Paul Sartre 'it. Tema käsitlusest lähtuvalt võib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku inimese-käsitlust.

• Jean-Paul Sartre (1905-1980)
  

Sündis Pariisis, oli prantsuse kirjanik, filosoof , eksistentsialist. Kaitses inimõigusi, pööramata tähelepanu nende rikkumistele sotsialismimaades. Tema mässuliste ideede najal on kasvanud eriti kolmanda maailma noored. Just Sartre võttis kasutusele väljendi "kolmas maailm". Eksistentsialiste ühendab Sartre'i sõnul veendumus , et inimese olemine eelneb tema olemusele, st inimene on see, kelleks ta end ise teeb. Sartre sai oma hariduse kahes lütseumis. Hiljem töötas erinevates lütseumides õpetajana. Seejärel mobiliseeriti sõjaväkke. Avaldas autobiograafiliste sugemetega päevikuvormis romaani “Iiveldus“. Tegeles tõsiselt filosoofiaga . Silmapaistvaim teos „Olemine ja eimiski“. Hakkas pöörama enam tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele ja indiviidi rollile ühiskonnas. Ajapikku arendas Sartre välja omapärase eksistentsialistliku sotsialismi, mis leidis väljendust tema teises filosoofilises peateoses pealkirjaga „Dialektilise mõistuse kriitika“. Ilmus sardooniline autobiograafiline teos „Sõnad“. Sai Nobeli kirjandusauhinna, mille tagasi lükkas. Suri kopsuhaigusesse.
Eksistentsialismist on mõjutatud palju kirjanikke, nt Pirandello , Brecht , Beckett, Ionesco.

• Luigi Pirandello (1867-1936)
  

Itaalia näite- ja proosakirjanik , modernistliku draama alusepanija. Kirjutanud teoseid nagu: „Kadunud Mattia Pascal “, „Vana jumal“, „Üks, ei ühtki, tuhat tükki“. Nobeli kirjanduspreemia

• Bertolt Brecht ( 1898 -1956)
  

Sündis Augsburgis, oli saksa näitekirjanik, lavastaja ja luuletaja. Alustas kirjutamist juba koolis. Õppis arsti- ja loodusteadust ning käis kuulamas teatriloenguid. Kirjutas oma esimese näidendi „Baal“. Peale ülikooli asus tööle teatrikriitikuna Augsburigi päevalehte ning võttis osa Novembrirevolutsioonist. Kolis Münchnisse dramaturgina leiba teenima . Münchenis esietendus ta näidend „ Trummid öös“, millega ta võitis Kleistri-nimelise noore dramaturgi preemia. Seejärel siirdus Berliini dramaturgiks ning asus kirja panema oma teatriteoreetilisi uuendusi nt teoses „Vaseost“võib neid lugeda. Ta elus algas uus etapp – pagendus. Ta oli Hitleri mustas nimekirjas, poeemi „Legend surnud sõdurist“ tõttu. Kolis Taani, kus kirjutas näidendid „Hea inimene Sezuanist“, „Ema Courage ja tema lapsed“ ning „Galilei elu“, saksa vägede soome tulekuga pidi pagema Soome ning sealt Los Angelasse. Hiljem tuli tagasi Euroopasse, Viini ning asutas Ida-Berliinis oma teatri – Berliner Ensemble. Sai Austria kodakondsuse. Teatri saamisega sai ta hakata ka praktikas ellu viima oma nägemust teatrist , mida me tunneme eepilise teatri nime all. Teatri eesmärk oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Sai rahvusliku preemia, Lenini rahupreemia. Suri südamerabandusse. Teosed: romaan „Kolmekrossiromaan“. Tema loodud nn. eepilise teatri teooria hülgas varasemad, realismi taotlevad draamakonventsioonid ning püüdis teatrist teha kriitilist foorumit ühiskondlike ja ideoloogiliste probleemide üle arutlemiseks.
( absurdi teater):

• Samuel Beckett (1906-1989)
  

Sündis Dublinis, oli iiri näitekirjanik ja luuletaja. Enamiku teostest kirjutas prantsuse keeles ja tõlkis need ise inglise keelde, kuid ka vastupidi. Töötas prantsuse keele õppejõuna mõne semestri ning seejärel läks rändama. Ühines põrandaaluse vastupanuliikumisega Pariisis ning teenis kuni sõja lõpuni leiba talutöölisena. Oli Punase Risti vabatahtlik tõlk sõjaväehaiglas Normandias. Teenete eest vastupanuliikumises anti talle Prantsuse kõrge sõjaväeline autasu. Ilmusid romaan novellides „Pigem torked kui jalahoobid“ ning romaan „Murphy“. Kaks luulekogu . Kirjutas sõja-aaastatel põranda all olles romaani „ Watt “. Oma tähtsaimad teosed kirjutas Beckett vahetult sõjale järgnevail aastatel. Nendeks olid teadvuse voolu tehnikas teostatud romaanitriloogia „Molloy“, „Malone sureb “ ja „Nimetamatu“, eelkõige aga näidendid „Eleutheria“ ja „ Godot ’d oodates “. Becketti tähelepanu kirjanikuna keskendus selleks ajaks inimeksistentsi sügavaimatele kihtidele. Sai Nobeli kirjanduspreemia. Becketti loomingut on ka mängitud Eesti teatris.

• Eugène Ionesco (1912-1994)
  

Sündis Rumeenias , oli näitekirjanik. Õppis rumeenia keelt ja romanistikat. Asus elama Prantsusmaale. Kirjutas kriitikat, autobiograafiaid “Märkmekilde“, „Minev olevik olev minevik“, romaane, lastejutte. „Valge ja must“. Ainus, mida ei kirjutanud oli luule. Viljakas näitekirjanik. Ta oli üks olulisemaid absurditeatri autoreid . Ta poetas näidendeisse osavalt ka farsi ja nukuteatri elemente. Näidendeid kirjutama olevat Eugène Ionesco hakanud inglise keele õpikut lugedes saadud tuju ajel . Esimesed näidendid “Õppetund”, “Kiilaspäine lauljatar ” ja “ Toolid ” olid mäss traditsioonilise teatri vastu. Loogilise tegevuse ja seotud dialoogi asemel toimivad akommunikatiivsed segiaetavad tegelaskujud , sürrealistlik seguneb realistlikuga ja kõik näitab võimendatult maailma nihestatust. Ta kasutas oma näidendite määratlemiseks mõisteid ‘antiteater’ ja ‘traagiline farss’.
(psühholoogiline realism teatris):

• Tennessee Williams (1911-1983)
  

Sündis Columbuses. Esimene tähelepanuväärseim teos oli näidend „Inglite taplus“. Williams oli üks 20. sajandi tuntumaid Ameerika näitekirjanikke. Võitis Pulitzeri preemia teostega „ Tramm nimega „Iha““ ja „ Kass tulisel plekk -katusel“. Tema näidendeid „Klaasist loomaaed“ ja „ Iguaani öö“ premeeriti NY näitekirjanduskriitikute Circle Awards ´iga. Tema kammerlikud näidendid paistavad silma psühholoogilise sügavuse poolest, millega ta käsitleb inimestevahelisi suhteid. Näidend „The Rose Tattoo“ pälvis Tony auhinna , kategoorias, „parim näidend“.

• Tänapäeva filosoofiliste moevoolude vaatenurgast, eriti postmodernistlikust perspektiivist on eksistentsialism liiga eesmärgipärane ja positiivne ega vasta globaliseerunud hüperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Seega heidetakse eksistentsialismi inimesekäsitlusele ette sedasama , mida too heitis omal ajal ette varasematele inimese-käsitlustele.
  

• Postmodernism
  

kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Postmodernismi sünniajaks peetakse 20.sajandi 60.-70.aastaid, moeterminiks kujunes see 1980ndatel. Kõige üldisema definitsiooni kohaselt aga võib postmodernistliku kirjanduse hulka arvata kogu Teise maailmasõja järgse uuendusliku kirjanduse.
Postmodernismi tunnused:

• ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu
  
• kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed
  
• fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu
  
• ideede lõtv seotus
  
• paranoilisus
  
• kindla teemaderingi eristamatus
  

Postmodernism kunstis:

• postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule;
  
• kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid;
  
• püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel;
  
• modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega;
  
• kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu;
  
• suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi
  

• Jorge Luis Borges (1899-1956)

Sündis Argentiinas, oli novellikirjanik, esseist ja luuletaja. Tõlkis 9a hispaania keelde O. Wilde jutustuse „Õnnelik prints “. Rändas perega ringi. Õppis Šveitsis prantsuse ja saksa keelt. Liitus anti-modernistliku kirjandusliku liikumisega. Avaldas esimese luulekogu „ Buenos Airese kuumus“. Oli kaasosanik ajakirja „ Prisma “ loomisel ning tegi kaastööd kirjanduslikule ajakirjale „Lõuna“. Pere kolis tagasi Argentiinasse, kus Borges jätkas kirjanduslikku tegevust, tehes kaastööd sürrealistlikele ajakirjadele. Määrati Rahvusliku Raamatukogu direktoriks ja Ülikooli kirjandusprofessoriks. Halvenes silmanägemine ja ta jäi pimedaks . Kirjutas pärast liiklusõnnetust nn uues stiilis esimese jutustuse „Hargnevate teede aed“ oli raamatu ja labürindi kombinatsioon, millega Borges leiutas hüperteksti. Tema fantastilis-intellektuaalsed novellid on leidnud vaieldamatu koha 20. sajandi maailmakirjanduse klassika seas. Teosed: „Universaalne nurjatuste ajalugu“, „Kunsttükid“.

• Gabriel García Márquez (1927)
  

Sündis Columbias, oli kirjanik, stsenarist ja publitsist . Kirjanikuna viljeleb ta maagilist realismi.Vanaisal oli tema varajasele lapsepõlvele suur mõju. Õpetas kasutama sagedasti sõnaraamatut, tutustas talle jää „ imet “. Ka vanaemal oli suur mõju Gabrielile, kes oli esimene ja peamine kirjanduslik mõjutaja: teda ispireeris viis kuidas vanaema jutustas ebatavalistest asjadest kui täiesti loomulikest; olenemata selles, kui fantastilised ja ebatõenäolised tema lood olid, rääkis ta neist kui vääramatust tõest. Kirjutas kooli ajal humoorikaid luuletusi ja joonistas koomikseid. Õppis õigusteadust. Teda inspireeris Franz Kafka „Metamorfoos“ mis esimesest reast andis tema elule uue suuna. Kirjutas jutustuse „Kolmas resignatsioon“, mis avaldati päevalehes. Katkestas õpingud ja hakkas kaastööd tegema Cartagena ja Barranquilla ajalehtedega. Kirjutas poliitilisi artikkleid. Roomas õppis filmikunsti. Kuubas avas uudisteagentuuri Presna Latina . Mehhikos filmitsenaariumite kirjutamise kõrvalt valmis romaan „Sada aastat üksindust“. Töötas veel TV uudisteprogrammi Gabo peatoimetajana ning oli ajakirja Gambio kaasomanik ja toimetaja. Asutas ajakirjanike kooli. Suri vähki. Teosed: „Kõdulehed“, „Armastus koolera ajal“, „ühe ettekuulutatud surma kroonika“

• Umberto Eco (1932)
  

Sündis Alessandrias, oli itaalia semiootik, filosoof, kirjanik, kriitik , keskaegse esteetika spetsialist. Õppis filosoofiat. Bologna ülkikooli emeriitprofessor. Esines Tartus kahe loenguga ning Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinnas. Ta oli Itaalia telekanali RAI kultuuritoimetuse kaastöötaja ja kirjutas muuhulgas ajakirjadele “Verri” ja “Rivista di Estetika ”. Kirjastuse Bompiani filosoofiliste, sotsioloogiliste ja semiootiliste sarjade väljaandja. Semiootikaprofessor Bologna ülikoolis, temast sai ka kommunikatsiooni- ja teatriteaduste instituudi direktor. Kuulus neoavangardistliku rühmitusse. Jätkates futurismi, dadaismi ja sürrealismi avangardiliikumise ajaloolisi traditsioone, pürgis see kirjanike ja teoreetikute liit kehtivate kirjanduslike normide süstemaatilise rikkumise poole. Eksperimentide kaudu lüürika, romaani ja eriti uute teatrivormide alal äratas rühmitus 63 rahvusvahelist tähelepanu. Õpetamis- ja kirjastajatöö kõrval oli Umberto Eco tegev mitme kultuuri- ja teadusajakirja toimetuses, kirjutas arvukaid artikleid ja aitas ise kaasa ajakirjade asutamisele. Organiseeris ta Milanos esimese rahvusvahelise semiootika kongressi. Ta on tema enda poolt San Marino ülikooli juurde asutatud semiootika instituudi president . Semiootika, kirjanduse ja kultuuri vallas äratas Eco ikka uuesti tähelepaanu vaimukate ja teravmeelsete esseede ja artiklitega. Esikromaan “ Roosi nimi”. Teosed: „Reis hüperreaalsusesse“, „Baudolino“, „ Eilse päeva saar“, „Minipäevik“

• Tom Stoppard (1937)
  

Sündis Tšehhoslovakkia, oli Briti näitekirjanik ja filmitsenarist. Üks kuulsamaid Briti nüüdisaegseid näitekirjanike, kes sai kuulsaks näidendiga " Rosencrantz ja Guildenstern on surnud", mida on mängitud Eestiski. Lisaks arvukaid auhindu pälvinud menutükkidele on ta kirjutanud stsenaariumid filmidele "Inimfaktor", "Päikeseimpeerium", "Billy Bathgate", "Vene maja", "Armunud Shakespeare ", pälvis viimase eest Oscari. Teosed: „Midagi tõelist“, „Armastuse leiutajad“, „Tõeline ispektor Koer“, „Utoopia“, „Arkaadia“, „Hüppajad“.

• Milan Kundera (1929)
  

Sündis Tšehhoslovakkias, oli tšehhi- prantsuse kirjanik. Isa oli tal kuulus muusikateadlane ja pianist , mistõttu muusikal on olnud märkimisväärne mõju Kundera loomingule. Õppis esmalt kirjandust ja esteetikat, hiljem kinematograafiat. Lõpetas filmiakadeemia. Astus kommunistlikku parteisse, kuid sealt visati ta välja kahel korral. Tuntuim romaan „Olemise talumatu kergus“, „Surematus“, „Nali“, „Teadmatus“, “Hüvastijätuvalss“