20. sajandi I pool (0)

20. sajandi I pool
Kirjandus – Kirjandus on trükitud proosa. See on ühtlasi kui kaubanduse haru. Meid huvitab kirjandus kui looming, vaimne seisund mis on seotud inimese kunstilise väljendusega üldiselt. Kõik saab alguse samast lättest. Nt afrikas moonutati muretult inimkehi, et saavutada ekspressiivsust.
Futurism – Futurum , tahtis minevikule selga pöörata, väljendada masinate elu, ehitusbuumi. Tekkekohad Itaalia ja Venemaa. Itaalias on tähtsaim esindaja Marinetti, Venemaal Majakovski.
Dadaism – Kiikhobu või isa. Loodi Šveitsis kohvikus Voltaire . Sündis umbes 1914 ringis. Üks esindaja oli Tristam Tzara. Kõik piirid lahti ja miski ei tohi piirata eneseväljendust.
Sürrealism – Dadaism kasvas üle sürrealismiks, nende põhilised esindajad olid prantslased. Näiteks Paul Eluaid ja Jean Cocteau . Tegeldi sellega mis on tavareaalsusest kõrgem. Selleks püüti vabastada oma meeleelundeid argielu loogikast. Alkohol ja mõnuained. Püüti kirjutada nii nagu inimene magaks – nagu aju näeks und. Selleks kasutati igasugu meetodeid – nt paberi rullimisega luuletamine. Sürrealism jäi 20 sajandi üldse pikimaks „ismiks“. Frederico Garcia Lorca .
Ekspressionism – Põhiliselt saksamaal. Enam polnud eesmärk viimistlemine vaid tunnetepursang. Maalikunstis olid värvid priiskavad. Võikad ja sünged ja pahaendelised toonid mängus. See ilmus kahes aines – Enne 1ms, siis oli ta rohkem kunstinähtus. Pärast 1ms sõjavapustusi muutus ta sotsiaalseks kirjandusvooluks.
Imažism – Kujundiluule Inglismaalt. Hakati mässama vana romantilise luule vastu mis oli riimitud rütmis. Nemad leidsid et peab kirjutama vabavärsis, lühike ja keskendub ühele kujundile. Selle voolu loojaks oli Ezra Pound ( metroo peatuses). Neid huvitas idamaade luule, haikud jne. Samuti vana testamendi piibliluule.
Vortitsism – Püüdis edasi arendada, et luules oleks rohkem dünaamikat.
Ultraism, suprematism ja avangardism ja imažinism.
Modernism – ei seostata väga Venemaaga. Teoreetilises plaanis sai see just sealt alguse. Peterburis tegutsesid kirjanikud , kes nimetasid end strukturalistideks. See oli uuendus, sest enne räägiti kirjaniku osa kirjandusest ja nende eluloo tähtsus. Enam ei tegeletud tekstivälisega vaid hakati uurima teksti ennast sõltumatult välismõjust. See ulatus ka Šveitsi ja selle mõjul hakati igal pool uurima nii kirjandust. Roman Jakobson – hakati nimetama formalistideks, see oli nagu halvustav – tegeleb vormiga , ei huvita sisu.
Inimkonna kasv oli tohutu – varjuküljeks suured sõjad. Põhiline põhjus oli tehnoloogia areng. Ka naised võisid hakata ennast loominguliselt väljendada. 200 aastat oli kulunud ( Goethe oli esimene). 20 sajandi alguses hakati neid kuulama. Tekkisid ka uued rahvuskirjandused, nagu eesti. Elu muutus üleüldse, sest kõik tehnilised uuendused (raadio, televisioon jne) uutsid elu ja koos sellega ka muutus kirjandus.
Žanri kirjandus ja kirjanduslik e taskurätikirjandus
Üheltpoolt žanrilisus (detektiivid, fantaasia , põnevus jne) ja teine vanemas mõttes kirjandus mida iseloomustab huvi psühholoogia vastu. Žanrikirjandusel on väga palju fänne ja lugejaid, kirjanduslik kirjandus tundub igavam aga samal ajal prestiižikam. Sama toimus ka muusikaga.
Sümbolism – Antiiksed kujundid . C. Baudelaire, P. Verlaire, A. Rimbaud – 19.saj. Hilissümbolism 20. sajand. Sinna kuulub ka Apollinaire ( kubism ). Sinna kuulub veel R. M Rilke . E. Leino ja G. Suits Eestist. Juhan Liiv leidis omal käel sama mis E. Pound leidis – ta on iseavastatud imažist.
20 sajandi kirjandus žanrite kaupa (luule, proosa ja näitekirjandus)
Tähelepanu on igasugustel uuendustel.
Frederico Garcia Lorca (1898-1936) – Erakordne sürrealist, seostab moodsed uuendused vanade rahvalauludega. Hispaania mustlaste romanssidega.
Thomas S. Eliot – Samuti seotud imažismiga, E. Poundi sõber. New criticism – seda isegi ei tõlgita. Ülikoolis oli see kirjanduse uurimisel oluline vaatepunkt. Ta sai ka Nobeli auhinna . Tema luule mõjutas 20 sajandi kirjandust väga palju. Vabavärss muutus nii tavaliseks nagu ta praegu on. 1913 algas selle võidukäik.
1922 – Modernismi ehk avangardismi läbimurde aasta. Siis ilmusid mitu kõige tähtsamat teost. Elioti poeem „Ahermaa“ (Wasteland), Jame Joyce „ Ulysses “ ja Virgina Woolfi pöördumine modernismi.
Eliot „Ahermaa“ – palju viiteid , õpetatud seoseid ja tsitaate – selline luule on natukene ka teadus, see lahendab probleeme. Tükike teadust ja sümboleid ja sõnumeid.
J. Frazier „ Kuldne oks“ – Käsitles põlisrahvaste kultuure ja lugusid . Kirjanikud tundsid huvi pärismaallaste lugude vastu.
19. saj valitses romantism – õhkas kaunite tunnete järele aga mitte käigus muutus tähtsaks üksikinimese hingeelu, selle vastukaaluks tekkis realism , mis on lai mõiste – reaalsusega arvestamist. Kirjandusvooluga seoses on Balzac – ühiskonna sotsiaalsed rollid. Tegelased on jalgpallurid ja Balzac on kohtunik . Pärast seda tekkis naturalism – see oli äärmusesse viidud realism, vaid huvi tekitas ka loomne osa meie elust. Samal ajal ka sümbolism, mis üritas elu olemuse viia sümbolitesse. Lõpuks tekkis segadus ja sulam , mida nimetatakse ka modernismiks.
Naturalism jm – Zola . Põhjamaade kirjandus umbes sel ajal sai maailmas kuulsaks . Selles oli suur osa Henrich Ibsenil (norra). Tema järel sai norra kirjanduse lipulaevaks Knut Hamsun – psühholoogiline realism. Ta oli mõjutatud Dostojevskist. Romantiline kangelane kes tegutseb tavalises ühiskonnas. Mitte nii, et autor kirjeldab, või see tuleb välja dialoogist vaid seda siis sisemisest vaatest.
See kõik jõudis James Joyce ´ini. Ta oli Ibsenist nii vaimustatud, et õppis norra keele ära ja kirjutas talle. Ta lõi esmalt läbi novellikirjanikuna. Tema teos 1914 „Dublinlased“. See on sulam nendest kõigest. Ka väga huvitav on „Kunstniku noorpõlve portree“ – siin tuleb teemasse kirjaniku teadmiste portree. Iga peatükk on kirjutatud erinevas stiilis. Lõpus on päeviku katked jne. 100 a tagasi oli see ebatavaline , see et kirjanik kirjutas erinevas stiilis. 1922 „Ulysses“ – seda eesti keeles ei ole. Tõlkida on võimalik, aga ei ole mõistlik – palju läheb kaduma. See on nagu pooleldi lugu, jutt ja teadus mis püüab võtta kokku kogu inimkonna kultuuriloo. Epifaania – valgustus , kirjaniku ülesanne oli pakkuda meeleselgust ja ülendust. 1939 „Finnegans Wake“ – kokkusulandunud keel – ta oli lõksus teadlane .
Virginia Woolf – Alguses meeldis Joyce, aga hiljem ei meeldinud talle tema roppused. Ta pani asja kirja peenemalt ja naiselikumalt. Elas samal ajal kui Joyce (1882-1941) elu lõpetas enesetapuga, kannatas skisofreenia all. Tema essee „Oma tuba“, räägib sellest, et olla kirjanik on vaja raha ja oma tuba. Shakespeare ´i õde näiteks oli sama andekas kui tema vend aga ühiskond ei andnud võimalust väljendada.
Marcel Proust (Prantsusmaa) – 1871-1922. „Kadunud aega otsimas“ – algul seltskonna inimene, kes liikus Pariisi kõrgetes seltskondades, pani elu tähele. Tal oli vilets tervis ja eraldus korterisse ja hakkas elu kirja panema .
20.saj kirjanduspildi kujunemine
Strukturalismi looja ja keeleteadlane Saussure uuendas keelekäsitlemist teaduses , tuues sisse duaalse meetodi langue (keel) ja parole (kõne): mida tahes me maailmas uurima, kõigel on struktuur ja sageli on kas sümmeetria või asümmeetria, mida kõike saab kahesuse kaudu kirjeldada. Ta tõi välja ka diakroonia ja sünkroonia vastanduse, mida rakendati keeleuurimisele. Seni oli keeli vaadetud ajaloolises ehk diakroonilises võtmes, aga Saussure soovitas sünkrooniat ehk ühes ajahetkes uurimist . Enam ei pööratud nii suurt tähelepanu keelevormide muutumisele kui sellele, kuidas keel ühel ajahetkel funktsioneerib ja mis loogika teda seob. Saussure’i rajatud strukturalistlik keeleteadus kandub üle ka kirjandusteadusesse .
Vene formalism tekkis ~1915 Peterburis poeetilise keeleuurimise ühinguna. Vene formalismi tegevus oli kirjandusteaduses murranguline. Ka kirjanduses loobuti Saussure’i eeskujul diakroonilisusest: loobuti kirjanduse mõtestamisel rõhutamast ajaloolisi muudatusi, võrdlemast eri perioode ja liialdatud sotsiaalpoliitilisest kirjanduse tõlgendusest. R. Jakobson „ Kunst kui vahend“ – sõnastas arusaama, mille järgi kirjandus on kirjanduslike ja kunstipäraste võtete summa, mida kirjanik kasutab oma teose kujundamisel. „Kunst kunsti pärast“ – kirjanik ei pea kirjutama ühiskonnale kasulikuna, vaid enese naudingu eesmärgil. Moskvas tekkis sarnane keelering, mille mõju ulatus Šveitsini. Nimetuse osa „formalism“ tähendaks justkui, et tegeldakse vormi ja tühja kestaga, mitte sisuga – sotsiaalrealism VS läänelik modernism.
Võõrandunud kirjandus ja kasutuste meelisklemine seostub lääne formalistidega Joyce, Woolf ja Proust.
Inglismaal ei olnud formalismi ajal kadunud ka sotsiaalkriitiline realism, mida esindas Galsworthy (pikk perekonnaromaan „Forsyte’ide saaga “). Välja kujunenud oli ka detektiivikirjandus, nimekaim Arthur Conan Doyle oma romaaniga „Sherlock Holmes “, aga kirjutas ka ulmet. Wells kirjutas eelkõige ulmekirjandust („Nähtamatu“ – mees leiutab mooduse, kuidas saada nähtamatuks, aga pärast ei saa enam nähtavaks tagasi, nii et lõpuks korraldatakse talle ajujaht). Joseph Conradi teostes on tegelane noorena midagi rumalat teinud, mis teda elu lõpuni jälitab, mainib ka pahedele allumist, lisaks sisaldavad poliitilisi trillereid ja kriminaalromaani sugemeid. Moodsad kirjanikud on Lawrence, kes kritiseerib looduse poolt mitte kaasaantut ja seostab täiskasvanute elu seksiga, ning Joyce. Lawrence’i romaan „Pojad ja armastajad “ käsitleb Oidipuse kompleksi ning „Chatterby armuke “ räägib vanema mehe võimetusest rahuldada ning seksist avameelselt.
Samal ajal Prantsumaal varjutab modernismi algust Flaubert , keda peetakse realismi loogiliseks lõpuks ja tipuks. Flaubert hakkas oma keelekasutust niivõrd lihvima, et tema romaanid on nagu luule, ületades oma ajastu raame. Kõik pärast teda, näiteks Daudet ja France , oli hilisrealism. Mistral oli Prantsuse lüürik. 19.saj oli Provence’is taassünd: kunagi keskajal oli olnud Provence’i luule (eripärane keel!) tipus , aga vallutuse tagajärjel peeti seda keelt matside omaks kuni 1904 .
Saksamaal said kuulsaks vennad Mannid. Saksa proosa oli tugevalt realistlik , isegi naturalistlik. Thomas Manni käsitleti esialgu naturalistina.
Formalismiaegne Joyce’i „Odysseus“ (= „Ulysses“) on viimistletud . Joyce oli auahne ja viimistletud, kes lootis, et teda loetakse sama kaua kui antiik-kreeka teoseid. Joyce’i võib seostada rõõmuga. Joyce’i eripära on tema entsüklopeedilisus, universaalsus ja katoliiklikus (kreeka k ’ katoliiklus ’ = ülemaailmsus). Joyce polnud küll usklik , aga siiski katoliiklikus koolis. Joyce toetus iirlasena keldi keelele ja kultuurile . Lermontovi „Meie aja kangelase“ eeskujul kirjutas Joyce oma kangelasromaani „Stephen Hero “, kus on autobiograafilisi jooni: võttis aluseks iseenda noorema versiooni ja kujutas tolle aja Iirimaad , mis allus Suurbritanniale. Iiri verd Joyce ei tahtnud end siduda kolonialistide ega põlisiirlastega, mistõttu lahkus Pariisi, et õppida meditsiini, aga jäi hätta, naasis koju, kus nägi ema suremas. Ema palus , et poeg tema surivoodil palvetas (ema oli väga vaga ), aga Joyce keeldus, sest oli ateist . Ta abiellus ja oli keeleõpetaja mitmetes Euroopa riikides, oli musikaalne , kirjutab proosat , luulet ja näidendeid. Kirjutas vihasena novellikogu „Dublinlased“, romaanid „Kunstniku noorpõlveportree“, „Odysseus“. „Dublinlaste“ ilmumise ajal oli ta vaesuses ja vihane, mis sai pahameele osaliseks , sest kujutas iirlasi trööstituna. Selles on naturalismi ja sümbolismi jooni.
Joyce tõi kirjandusse mõiste EPIFAANIA – järelhelk/selguse hetk, millel algul oli usuline taust.
Virginia Woolf kirjutas lapsena ajalehte. Kaotas lapsepõlves pereliikmeid: diagnoositi skisofreenia. See tuli loomingule mõneti kasuks, aga elus mitte. Bloomsbury grupp. Tema esimesed romaanid olid traditsioonilised, nt „Voyage Out“, misjärel hakkasid tema loomingusse tulema teaduslikud elemendid. Järgmises romaanid „ Jacobi tuba“ vaadeldakse tegelast tema kulgemise seisukohalt. Teadvuse vool seostubki tegelikult nimedega Joyce ja Woolf, kuigi seda olid juba 19.saj lõpu kirjanikud kasutanud. Woolfi huvitas see, kuidas tema kui naine saab end kirjanduslikult väljendada. Essees „Oma tuba“ räägib ta, et naisel peab olema oma tuba ja piisavalt raha, et kirjutada, tuues näiteks William Shakespeare’i õde Judithit, et näidata, kuidas mehed ei suhtu naistesse hästi: õde-venda olid ühtviisi andekad, aga Judith ei saanud edukaks.
Marcel Proust jälgis kõrgklassi kodanlasi ning talletas aega, mis varsti, I MS puhkedes, kadus . Epopöa „Kadunud aega otsimas“ kirjeldab Prousti enda kadunud noorust, on ka möödunud sajandi Pariisi seltskonnaelu üks väheseid salvestusi.
Sherwood Andersoniga algab Ameerika moodne kirjandus. Anderson on kirjutanud novelle , nt „Muna“. Tema I õpilane oli Hemingway . Algul oli Hemingway Andersonist hämmeldunud, aga kui ta kirjutas kehvemaid teoseid, siis Hemingway parodeeris teda, nt „Kevadised vood “, mis näitab, kui primitiivne oli Andersoni teos.
Õpikust:
Romaaniuuendused 20.saj. Modernistlik romaan
Romaanižanris ilmnesid uuendused aeglasemalt kui luule. Modernistlik romaan omandas oma piirjooned ligilähedaselt 1920ndatel. Modernismi esmased tunnused olid vormieksperimendid: uskumus , et romaani vorm ehk struktuur ja keel pole passiivsed ega välised, vaid et romaani tervikkujundi saavutamiseks on nad niisama olulised kui teose sisu. Püüeldi vormi ja keele poole, mis annaks täiuslikult edasi ja võimendaks teose sisu.

• Loobuti kirjavahemärkidest, et anda vahetult edasi alateadvust. Oldi veendunud, et kirjavahemärgid on mõistuslikud tähised, mis irratsionaalsel alateadvusel ei lase end täiuslikult ilmutada. See tõi kaasa, et lugejal muutus raskeks jälgida, kas tegelane kõneleb ja tegutseb olevikus või minevikus, otsustada, mis tegelane parasjagu kõneleb.
  
• Autorid püüdsid hoiduda otsestest hinnangutest teose tegelastele ja sündmustele. Teose läkitus pidi tulema teose „seest“, ilma et autor sekkuks või abistaks. Autor kadus, muutis end märkamatuks, et lugeja saaks teoses toimuvat ise hinnata. Teadlikuks taotluseks romaani „mitmehäälsus“ ja mitmetähenduslikkus – teosel ei pidanudki olema mingit üht kindlat võtit, mille abil tähendusi avada.
  
• Filosoofilisus (nt Kafka ). Selle läbipõimitus kirjandusega sai eksistentsialismis valdavaks.
  
• Romaanis hakati kasutama teadvuse voolu ja seda edasi andvat sisemonoloogitehnikat (nt Joyce, Proust). Teostes leidus rohkelt psühhologiseeritust (nt Woolf).
  
• Kalduvus lüürilis-kujundliku proosa poole.
  
• Feministlikud jooned (nt Woolf)
  

Franz Kafka (1883–1924) sündis Austria-Ungari keisririigis jõukas peres. Isa ei mõistnud poja vaimseid püüdlusi. Isa survel pidi ta juurat õppima minema, kus tutvus kirjaniku ja kultuurifilosoofi Max Brodiga. Ülikooli lõpus ilmnesid Kafkal kopsuhaiguse sümptomid. Pärast juurapraktikat töötas Kafka tööõnnetuskindlustuse seltsis . Samal ajal aga tõmbus järjest enam ühiskonnast ja seltskonnas eemale – ainult vahel harva reisis Brodi ja ta naisega. Kafka ise ei olnud kordagi abielus, küll aga 3 korda kihlatud. Juristina töötamine ei takistanud Kafka loometööd: ta kirjutas ametnikutöö kõrvalt 3 romaani, jutustusi ja esseesid. Kafka eluajal ilmusid vaid jutustused ja esseed . 1917 diagnoositi tal lahtine tuberkuloos , misjärel viibis mitmes sanatooriumis . 1923 kolis Berliini. 1924 suri Viini lähedal.
Kafka kirjutas oma 3 tippteost – „Protsess“, „Loss“ ja „Ameerika“ – 1910ndatel, millest sai maailm teada alles pärast tema surma tänu Brodile. Kafka teostes polnud vormi- ja keeleeksperimentidel pea mingit tähtsust. Kafka tõi romaanižanrisse unenäosarnase fantastilisena näiva tõeluse, algatades nn maagilis -realistliku suuna romaanis – ta paneb oma 3 tippteose tegelased käituma unenäoloogika ehk loogika puudumise järgi: võtab sündmustelt põhjuslikud seosed ja paneb tegelased ettearvamatult käituma. Peale selle kujutab Kafka om tegelasi radikaalses üksinduses, nagu ta isegi elas, ja võõrandatuses, piiroludes, mis teevad tegelastest süü ärahoidmatu taaga kandjad . Lisaks leidub tema teostes mitmetähenduslikke sümboleid ja mõistukõnet. Tema teoste tugev filosoofiline rõhk ja keeruline sümbolism koos sotsiaalse võõrandatuse ja inimese üksilduse teemaga andsid erakordselt tugevaid tõukeid eksistentsialistiku filosoofia ja kirjanduse mõjuka voolu tekkeks II MS järel. Lisaks essentsialistliku kirjanduse rajamisele omistatakse talle ka 20. sajandi esimese suure absurdikirjaniku tiitel .
20.saj luule
Futurism oli 20.saj varaseim modernistlik vool. Futurismi kujunemist mõjutasid Nietzsche üliinimese-käsitlus ja Bergsoni intuitivism. Futurismi juhtmaadeks said Itaalia ja Venemaa.
Futuristid soovisid muuta keelt, teose suhet maailma ja lugejaga, autori suhet lugeja ja tekstiga. Teos peaks olema esitatud eri vaatepunktidest, sest maailm on pidevas liikumises. Keele muutmine pidi kaasa tooma mõtlemise muutumise. Tuleb hävitada süntaks ning kasutada verbi infinitiivvormi, omadussõnad ja määrsõnad. Igale sõnale peab vahetult ilma sidesõnata järgnema teine nimisõna – nad on omavahel seotud analoogia kaudu. Ainult analoogia märgi (–) kasutamine oli lubatud. Kirjavahemärkide asemel tuli kasutada matemaatilisi ja muusikalisi sümboleid.
Futuristlik tekst on fragmentaarne, keeruline, võõristust tekitav. Teksti hakitud struktuur ja võõrus saavutati, kasutades seni harva rakendust leidnud võtteid, nagu montaaž, kollaaž, pastišš.
Kirjanduses tuleb hävitada „mina“, mis väljendab raamatukogudest ja muuseumidest rikutud ning loiuks muutunud igava inimese loogikat ja psühholoogiat.
Vene futuristid lõid uue poeetilise keele – zaùmi, mis uue sotsiaalse dialektina pidi vastama uutele olemisvormidele ja väljendama kaasaegset elutunnetust. Zaùmi keel tulenes lastelt ja tänavalt.
Luules tuli vabaneda kõikidest piirangutest, et saavutada uus visioon : dünaamiline, mitmetasandiline ja mitmevärviline tähendus. Luulet iseloomustavad käsklaused, hüüatused, väljajättelisus, argoo ja kõnekeele kasutus, konsonantide kuhjamine. Sageli rajati luuletusi kõlaefektidele või sama sõna tuletistele.
Psühholoogia ja isiksuslik tuleb hüljata, unustada autori elulugu, loobuda üleüldse autorsust edaspidi. Halvasti suhtuti inspiratsiooni – poeet on käsitööline, kes peab teadma, kuidas ja milleks luua. Kuulsust põlati. Futuristid pidasid oma luulet vaid vaheastmeks teel tulevikuluule poole.
Futuristid püüdsid loomingus ühendada eri kunstialasid. Raamatut peeti lootusetult aegunuks. Visuaalne külg muutus luuletuse lahutamatuks osaks. Nad kasutasid massiliselt trükitehnika võtteid. Luule kordustrükid ei olnud täpsed koopiad , vaid väikese muutusega.
Futuristid nägid futurismi massiliikumisena ja ennast vaimustunud rahvahulkade juhtidena maailma ümberkujundamisel. futurismi riiakas toon, agressiivne enesereklaam, radikaalsed traditsioonilise esteetika vastased loosungid, kriitika ja avaliku arvamuse eiramine viisid sagedase mõistmatuseni, kohati vastuseisu ja eitamiseni. Futuristid pidasid vägivalda ja sõda kaheks kiiremaks teeks muudatuste läbiviimiseks.
Ekspressionism levis saksa ja Austria-Ungari kultuuriruumis. Ekspressionism pole nii kindlapiiriline kui futurism, sest kspressionistidel pole manifesti ja selgelt väljendatud tegevusprogrammi. Oma avaldusvormides on ekspressionism futurismist eripalgelisem ja laialivalguvam. Ekspressionismi kirjanduskeskne ajastu kestis 1910 kuni I MS, pärast sõda kujunes välja hilisekspressionism, mis on kirjanduskesksega võrreldes politiseeritum. Ekspressionismi keskuseks kujunes Berliin . 1909 asutas Kurt Hiller kirjandusliku „Uue Klubi“, kus esitati ekspressionistliku luulet. Ekspressionistid hindasid Nietzschet ja saksa romantikuid, huvitusid okultismist ja eksotismist. Nende vaimsust, ellusuhtumist ja loomingut mõjutas I MS. Nagu futuristidki, soovisid ekspressionistid oma luules vahendada kaasaegse inimese, eriti linnainimese elutunnetust, närvilist kaasaega – seda, mida traditsiooniline luule ei suutnud.
Ekspressionismi keskne joon on autori eneseväljendus. Ekspressionistid pidasid oluliseks asjade olemuse esiletoomist. Maailma keskpunkt pidavat paiknema igaühes endas. Ekspressionistlik luule on paatoslik ja jõuline, on palju adjektiive (futurismis polnud) ja hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi iseloomustab poeetilise keele revolutsioon ja originaalne kujundiloome. Hilisekspressionism käsitas luulet pigem ideoloogilise relvana.
Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevaid olusid. Masendava kujutluse allikad on suurlinn , agul, sõda ja lahinguväli. Kultusobjektid on vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused, nälgivad lapsed. Ekspressionistid kirjutasid suurlinnaelu käsitlevat luulet: linn, tänavad, majad, sõidukid on deemonlikult elustatud, tehniseeritud kaasaeg rõhub inimest, kelle mina-isik lõpuks laguneb. Ekspressionistlikele luuletajatele on omane inetuse-esteetika: surm ja enesetapumotiivid, moraalne ja intellektuaalne kriis, mõttetus, jõuetus, lootusetuse kogemus.
I MS aegses ja järgses ekspressionismis väljendub süütunne toimuva pärast, tuntakse kannatajatele kaasa, kutsutakse inimesi üles end ohverdama. Esteetilise asemel kerkib sõja järel esile eetiline. Ekspressionismi iseloomustab inimese-paatos, üleskutsed ja hüüatused, üldistusjõulised tegelased, kes väljendavad inimeste võrdsust. Ekspressioniste iseloomustab (nagu futuristegi) uuenemispüüd. Luuletaja pidi aitama sisemisel tõel oma vaimu jõul väliseks reaalsuseks saada. Nad kasutavad religioossele müstikale iseloomulikke kujundeid, piiblimotiive. Hinge revolutsioon toob kaasa poliitilis-ühiskondliku revolutsiooni. Ekspressionistide märksõnadeks on „muutumine“, „uuenemine“, „ühiskonna taassünd“ elu ja kunsti uue ühtsuse läbi. Kunst peab muutuma eluks, mitte seda peegeldama.
Hilisekspressionistlik looming oli poliitikast mõjutatud. Paljud saksa luuletajad rääkisid natsionaalsotsialismist oma loomingus esialgu hästi. Nende, kes hiljem mõistsid, milles ideoloogia seisnes, looming keelustati .
Sürrealismi eelkäija oli dadaism. Sürrealism sai alguse 1919 Prantsusmaal, kui dadaism sürrealismiks kujunes. Sürrealism ei lisanud dadaismile midagi uut, vaid arendas seda edasi. Sürrealism püüdles maagilise reaalsuse poole, mille olid dadaistid avastanud. Sürrealistid praktiseerisid automaatkirjutuse meetodit, näiteks unenägu või hüpnoosiseisund. Sürrealismile on omane agressiivne suhtlus publikuga, provokatsioonid, skandaalid , mäss, luule, visuaalse külje tähtsustamine, kõlaefektidele rajatud luuletuste viljelemine, oma seisukohtade väljendamine manifestis. Sürrealistid tundsid huvi Aafrika kunsti vastu.
Sürrealism soovis esile tõsta ning väärtustada käitumist ja nähtusi, mis olid kaasaegses ühiskonnas alla surutud või tagaplaanile jäetud. Sürrealistid pidasid ühiskonna suhtumist erootikasse, automaatkirjutusse ja unenägude loomingus kasutamisse silmakirjalikuks ja diskrimineerivaks. Nende meelest olid tähelepanuta jäänud maagiline käitumine ja esoteerilisus. Sürrealistide jaoks oli tähtis vabastada kujutlusvõime.
Automatismiga samal ajal kerkis esile kujunditeooria. Sürrealistide arvates tekitab automaatkirjutuse meetod sürrealistliku, kujundiloomeks eriti sobiva atmosfääri. Kujundid ilmuvad ise, vääramatult, sest tahe ei valitse mõistust.
Sürrealistid lisasid merzluuletuse, alfabeetluuletuse ja i-luuletuse tüüpide juurde oivalise laiba tüübi.
1930ndatel keskenduti sihilikule juhusele ja mustale huumorile. Sihilik juhus on märk, millel algselt pole tähendust ja mis eelneb ajaliselt sündmusele, mida nimetatakse juhuslikuks. Must huumor on seotud sihiliku juhusega, täiendades teineteist vastastikku. Huumoriga on seotud sürrealistide suhtumine erootikasse, mis tähendas nende jaoks ülimat vitaalsust, eluülistust, kus puutuvad kokku elu ja surm. Sürrealistide luulest käisid läbi androgüünia ja lapsnaise motiivid.
Sürrealistidel oli müüditeooria, mis oli seotud nende sooviga ühiskond vastavalt oma arusaamadele ümber kujundada. Müüt on reaalsus , milleta ühiskond elada ei saa. Et luua uusi ühiskondi, on vaja uusi müüte. Sürrealism peab muutuma uuekollektiivse müüdi loomise vahendiks . Müüdiloome peab tõusma poeetilisele tasandile .
20.saj draama
Absurditeater sündis 1950ndate algul Prantsusmaal. Absurditeater räägib inimese seisundist tähenduse minetanud maailmas. Absurditeatri autorid näitasid olemise absurdi mitmetähenduslike visuaalsete metafooride kaudu. Absurditeater umbusaldas rangeid loogilisi skeeme, põhjuslikke seoseid järgivat mõtlemist ning isegi keelt kui tunnetuse tööriista. Absurditeater eelistas keha- ja ruumikasutusel põhinevaid kujundeid, mis olid suunatud pigem meeltele kui mõistusele. Absurditeatri peateema oli inimese olemisseisund maailmas – see on loomult universaalne, üldinimlik. Absurditeatri suured sümbolpildid kirjeldasid elu korrastava väärtusastmiku puudumist. Keskme ja tähenduse kaotanud maailmas on inimene iseendast ja kaasinimestest võõrandunud, seistes väljaspool ühiskonda ja ajalugu, silmitsi elu vastuseta põhiküsimustega. Absurditeater hülgab otsustavalt draama traditsioonilised väljendusvahendid: ei jutustata lugusid, puudub konflikt, karakter laguneb, tegevus hääbub. See on seisunditeater – inimese sisemine reaalsus (hüljatus, üksindus, hääbumine, surmakogemus jne) kehastub lavalistes kujundeis. Lugeja-vaataja ülesanne pole mitte jälgida intriigi kulgu ega süveneda tegelaste psüühikasse, vaid panna üksikkujundeist kokku terve pilt ja tabada selle tähendus, mis reeglina pole ühemõtteliselt sõnastatav. Tänu kaugeleminevatele vormikatsetustele mõjus absurditeater traditsioonilise teatri eitusena ehk antiteatrina. Absurditeater alustas Prantsuse väikelavadel, kuni 1960ndate läbimurdeni.