Nõukogude Eesti (0)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
Referaat
Nõukogude Eesti
Koostas:
Klass:
Juhendaja :
Tartu
19.05.2010
Sisukord
Nõukogude Eesti 1
i. Kasutatud kirjandus: 3
a. Sissejuhatus 4
b. Eesti NSV valitsemine 5
ii. Nõukogude võimustruktuur 5
iii. Kohalik võimueliit ja nomenklatuur 5
iv. Standardvalimised 5
v. Partei kilp ja mõõk 5
vi. Võõrsõjaväe kohalolek 5
vii. Moskva kontrollimehhanismid 6
c. Poliitilised olud 6
viii. Võitlus kodanliku natsionalismiga 6
ix. EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed 6
x. Ivan Käbin ja tema meeskond 6
xi. Sulaaja algus 7
xii. Side läänemaailmaga 7
xiii. Noorte aktiivsus 7
xiv. Ivan Käbini langus ja venestamise algus 8
xv. Noorsoorahutused ja 40 kiri 8
d. Vastupanu ja repressioonid 8
xvi. Relvastatud vastupanuliikumine 8
xvii . Võimude vägivallapoliitika 9
xviii. Noorte salaorganisatsioonid 9
xix. Demokraatlikud liikumised 9
xx. Avalik vastupanuliikumine 10
e. Majandus ja rahvastik 10
xxi. Maareform (1940; 1945-1947) 10
xxii. Kolhooside loomine 11
xxiii. Kiirendatud industrialiseerimine 11
xxiv . Käsumajandus ja selle tagajärjed 11
xxv. Põllumajanduse toibumine 12
xxvi. Majanduslik ummik 12
xxvii. Sotsiaalsete probleemide kuhjumine 12
f. Kultuurielu põhijooned 12
xxviii . Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus 12
xxix. Haritlaskonna uus põlvkond 13
xxx. Kultuuritarbimine ja massiteave 13
xxxi . Maakultuuri hääbumine 13
xxxii. Kiriku koht ühiskonnas 13
xxxiii. Haridusolud 13
g. Eestlased maailmas 14
xxxiv. Välis-Eesti kujunemine 14
xxxv . Pagulaste kohanemine 14
xxxvi . Pagulaskonna tegevussuunad 14
xxxvii. Kodu- ja Välis-Eesti suhted 15
xxxviii. Venemaa eestlased 15
h. Kokkuvõte 16

Kasutatud kirjandus:

Eesti Ajalugu II
20. sajandist tänapäevani
Ago Pajur, Tõnu tannberg
Avita , Tallinn, 2006

Sissejuhatus

Selle referaadi ülesanne on refereerida Nõukogude Eesti kohta. Rääkida selle kohta, mis Eestis tol ajal juhtus ja oli. Kirjeldada olusid ning võrrelda neid muu maailmaga .
Eesti NSV algas NSV Liidu okupatsiooniga Eestis. Eesti Vabariigi võimud lasid Punaarmeel asutada Eesti aladele sõjaväebaasid ja tuua sisse sõdureid, kes on ainult nendes baasides. Sisse tuli aga rohkem sõdureid, kui lubati ning ka operatiivgrupid, kelle ülesandeks oli panna alus Eesti NSV-le. Teise maailmasõja ajal oli Eesti okupeeritud nii Saksamaa poolt kui ka NSV Liidu poolt. Sõja järel pidid iseseisvu kaotanud riigid oma iseseisvuse tagasi saama, aga NSV Liit sai siiski endale Balti maad ja Ida-Poola.
Eesti NSV-s korraldati võlts-riigipööre ning mängiti välja, et Eesti NSV palub ennast NSV Liidu koosseisu.
Peale seda jäi Eesti NSV raudse eesriide taha. Puudus kontakt välismaailmaga ja algas türanlik ajastu, kus peamisteks tunnusteks oli massiline terror , järelevalve, plaanimajandus ja venestamine .
Uue riigikorra eest olid pagulasse läinud paljud Eestlased. Peamiselt USA-sse, Kanadasse, Rootsi ja Saksamaale. Samuti Austraaliasse. Selle tõttu kaotas Eesti suure osa oma haritlastest ja Vabariigi aegsetest poliitikutest.
NSV Liit jättis mulje, et Eesti NSV liitus NSVL -ga vabatahtlikult, et liidus olevad vabariigid on kõik liberaalsed ja seal toimuvad demokraatlikud valimised. Kusjuures , valimised isegi toimusid. Kas see oli tõesti nii?
NSV Liidu põhieesmärkideks oli ülemaailmne kommunism . See haarab ka Eesti enda alla. Kommunismi ei ole võimalik kohe minna, see on pikk ja vaevaline tee. NSV Liit tahtis seda teed rajada ja lõpuks kommunismi saavutada. Selleks võtsid nad ette mitmeid meetmeid, mis muutsid Eestis olevat elu suurel määral. Riigistati ettevõtted ja maad, tekkis plaanimajandus, eravara oli väga vähe: kõik oli riigi poolt antud, loodi kolhoose. Kas need muutused olid head?
Kõiksuguste halvustavate tegevuste kõrval oli näha ka vahest head: peale Stalini surma tekkis nn sulaperiood. Käbini ajal oli Eesti positsioon NSV Liidus heal kohal. Hiljem tekkis aga üleliiduline stagnatsioon L. Brežnevi ajal.

Eesti NSV valitsemine

Nõukogude võimustruktuur

Nõukogude võimu taastamine Eestis algas Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid, kes olid uue võimu esimesed taastajad. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli veel Saksa okupatsiooni all. 1944. aasta sügisel viidi need üle Tallinna.

Kohalik võimueliit ja nomenklatuur

Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader – tollane võimueliit – koosnes peamiselt nn juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ning muulastest . Moskva toetas eelkõige enda saadetud kaadrit ja usaldas neid üha enam. Kohalik kaader jäi sisemas võimuvõitluses alla ja oli sunnitud 1950 aasta alguseks sunnitud loovutama oma senised positsioonid Eesti NSV võimuhierarhias.
Enamik tolleaegseid kommunistid olid parteametnikud, kes töötasid juhtivatel kohtadel pareti- ja riigivõimuorganites, ettevõtetes, kolhoosides ja sovhoosides. Sõjajärgsetel aastatel oli EKP eelkõige muulaste partei. Ligi pooled eestlastest parteiliikmetest olid tollal Venemaa eestlased. Kohalike eestlaste osa hakkas suurenema alles 1950. aastatel.
Kõige tähtsamatest ametitest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu , mille partei keskkomitee kinnitas. Nomenklatuuris olid oma sisemised kihistused, mis esindasid erinevaid eluvaldkondi. Nomenklatuur oli ühiskonna kontrolli ja suunamise vahend.

Standardvalimised

Valimised olid dekoratsiooniks Nõukogude tegelikkusele. Hääletati ainult ühe kandaadi poolt, aga valimised olid ikkagi formaalsed. Ülemnõukogu saadikute roll oli tähtsusetu: nad pidid hääletama varem heakskiidetud ja ettevalmistatud otsuste poolt. Tollased saadikud ei olnud elukutselised parlamendiliikmed.

Partei kilp ja mõõk

Liiduvabariigi valitsemisel etendasid suurt rolli julgeolekuorganid. Sellesse struktuuri kuulusid siseasjade( NKVD ) ja julgeoleku rahvakomissarioot(NKGB). NKVD tegeles ühiskondliku korra tagamisega ja NKGB tegelest riikliku julgeolekuga, sealhulgas luure ja vastuluure. Pärast mitut reorganiseerimist moodustati 1954. aastal Riikliku Julgeoleku Komitee(KGB). Komitee staatuse andmine andis märku nende mõjuvõimu kärpimisest. Julgeolekuorganid allutati senisest enam parteile. Liiduvabariikides loodi ka kohalikud julgeoleku komiteed. KGB kõrval tegutsema jäänid siseministreerium võttis üle miilitsa ülesanded, eelkõige korrakaitse .
KGB ülesanded olid mitmepalgelised. KGB pidi olema võimude jaoks ühiskonna silmadeks ja kõrvadeks. Samuti ühiskonda jälgida ja kontrollida. Ülesanneteks olid ka luure, vastuluure, kõrgete võimukandjate kaitse tagamine, eriside kindlustamine, välisraadiojaamade segamine , välismaalaste kontaktide kontrollimine ja palju muudki.
KGB töötajaid sidus omamoodi ühiskäendus ja vaikimiskohustus. Lisaks veel KGB personalile, värvati koosseisu ka ühiskonnakihtide esindajad, vabatahtlikud, või mitte.

Võõrsõjaväe kohalolek

Nõukogude võimu põlistamisele aitas kaasa Eestisse jäetud sõjavägi, mille ülesanne oli nagu julgeolekuorganitel ja olla Moskvale informatsiooni allikaks. Samuti hoida sisemist korda ja režiimi.
Sõjaväeliste ja tsiviilide läbisaamine ei olnud kuigi hea. Tsiviilid sunniti välja sõjaväe aladelt . Suur osa linna elamufondist võeti sõjaväe käsutusse. Toimusid ka sagedasid konfliktid elanike ning sõjaväelaste vahel.
Eesti NSV-s eksisteeris aastatel 1944-1950 ka oma kaitseministreerium. „Sõjavägi“ moodustati Punaarmee Eesti 8. laskurkorpuse baasil, mille ohvitserid olid peamiselt eestlased. Rahvusväeosad saadeti laiali pärast seda, kui Gruusia rahvusväeosad keeldusid tegutsemast mässleva rahva vastu, kes protestisid J. Stalini hukkamõistmist. Rahvusväeosade eksisteerimine võimaldas sõjaväekohustuse läbimist Eesti aladel, aga hiljem saadeti nekrutid üle Nõukogude Liidu laiali.

Moskva kontrollimehhanismid

Liiduvabariigi juhtkonna vaoshoidmisel etendas suurt rolli teine sekretär. Liiduvabariigi parteijuht pidi olema kohalik inimene, keda pidi kontrollima mujalt saadetud sekretär. Teise sekretäri ametisse nimetamisel ei olnud kohalikul juhtkonnal sõnaõigust, Moskva poolt saadetud emissariga tuli lihtsalt leppida.
Moskva kasutas meelsasti ära ka valvsate kodanike kaebuseid. Need olid head informatsiooni allikad. Kaebuseid kontrolliti iga kord ja väga tõsiselt. Vajadusel kasutati ka vastavaid meetmeid.

Poliitilised olud

Võitlus kodanliku natsionalismiga

Kodanliku natsionalismi mõistet ühemõtteliselt ei defineeritud. Peamiselt oli see käesoleva ideoloogiast kõrvale kaldumise üldmõiste. Samuti tähistas see klassikuuluvust, sotsiaalset päritolu, seotust „kodanliku“ korraga. Kodanliku natsionalismi ilminguid leiti kõikjalt: kirjandusest ja kunstist, teadusest ja majandusest.

EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed

Esmalt hakati kodanliku natsionalismi silti külge kleepima Eesti Vabariigiaegsetele loovharitlastele. Venemaalt tulnud võimumeestel tekkis arvamus, et Eesti tippjuhtkond on ka nakatanud kodanlikust natsionalismist. 1949. aastal saadeti kõrge parteikomisjon Eesti NSV-sse olukorda kontrollima. 1950. aasta veebruaris arutati Kremlis Eesti küsimust ning 7. märtsil kinnitas poliitbüroo oma otsuse.
1950. aasta märtsis kutsuti kokku EK(b)P VIII pleenum, et otsustada, kuidas parandada olukord. Poliitbüroo süüdistus seisnes pleenumi Eesti tolleaegses kõrgemat juhtkonda kodanliku natsionalismi alahindamises, vääras kolhoosipoliitikat, puudulikus kaadrivalikus, nõrgas kriitikas ja enesekriitikas. Peamiseks süüdistusvormeliks oli natsionalism . N. Karotammele pandi süüks kodanlike natsionalistide mahitamist.
Süüdistuse kujundaks oli Moskva emissarid ja nende kohalikud kannupoisid. Nikolai Karotamm vabastati ametist ja asemele pandi Ivan(Johannes) Käbin. Karotamm suunati Moskvasse teaduslikule tööle, kus ta 1969. aastal suri. Samuti tagandati ametist Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimess E. Päll, kes asendati nende aastate „menukirjaniku“ August Jakobsoniga.
Pleenumi otsene tagajärg oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites(ministreeriumitest külanõukogudeni), haridussüsteemis, kultuuriasutustes ning loomingulistes liitudes. Ametikohtadele pandi Moskvale meelepärasemad isikud, mitmed juhtpoliitikud ja juunikommunistid arreteeriti ja saadeti vangilaagirettese.
Võimule pääsesid Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga, ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus , jagamatult valitsevaks sai stalinistlik ideoloogia, tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Süüdistused kodanlikus natsionalismis ei kadunud kuhui. See süüdistusvormel jäi aktuaalseks kuni 1980. aastate teise pooleni.

Ivan Käbin ja tema meeskond

Ivan Käbin sai Moskva otsesel heakskiidul Eesti NSV esimene mees. Võrreldes Karotammega oli Käbin Moskva suhtes kuulekam käsutäitja. Seevastu ei kujunenud temast ägedat stalinisti ega venestajat. Lühikese aja jooksul tõrjus ta oma lähikonnast eemale kõige käremeelsemad tegelased, kes aitasid temal võimule saada. Ta ajas suhteliselt mõõdukat laveerimispoliitikat, püüdes olla Moskva- meelne kui ka arvestada Eesti olusid.
Oluliseks kujunes ka Ivani Käbini hea läbisaamine Nikita Hruštšoviga ning oskuslik poliitika oma meeskonna kujundamisel. Enamikud neist olid liidueestlased, kuid ta võttis oma lähikonda ka kohalikke. Nad olid omamoodi eestimeelsed võimurid, kes võimaluste piires püüdsid edendada kultuuri, haridust ja põllumajandust. Nad suutsid oskuslike suhtlejatena mahendada Moskva survet ning seista vastu paljudele üleliidulistele kampaaniatele. Käbin toetas neid ja kindlustas sel viisil teatud vabameelse valitseja oreooli . 1960. aastatel sai Käbini meeskonna võtmefiguuriks Vaino Väljas, kes 1971 . aastal nimetati ideoloogiasekretäriks. I. Käbin nägi temas oma mantlipärijat.
Hea läbisaamine Hruštšoviga kindlustas Eesti NSV-le teatud majanduslikud eelised ja võimaldas vältida mõningaid tolleaegseid eksperimente. Hruštšov käis ka mitteametlikult Eesti oludega kohtumas. Sel ajal olid sunderaldised liidufondi suhteliselt mõõdukad. Üldjoontes toimis põhimõte, et kõigepealt rahuldati Eesti NSV esmavajadused ning alles ülejääk suunati liidufondi. Eesti NSV muutus omamoodi näidisvabariigiks terves liidus. Olukord hakkas muutuma L. Brežnevi valitsemisajal, mil sunderaldised liidufondi märgatavalt suurenesid.

Sulaaja algus

Stalini surmale järgnes liidus nn sulaaeg , mis tõi kaasa ühiskonna elu liberaliseerumise peaaegu kõikides valdkondades. Massiline vägivald vähenes ning juhtivale tööle hakati edutama kohalikku kaadrit. Heastati senine vägivald osaliselt: Eesti NSV-s kodanliku natsionalistiks tembeldadut inimeste nimed heastati, paguluses olevad haritlased said tagasi sulla oma loometöö juurde.
1956. aastal toimunud Ungari ülestõusu mahasurumine likvideeris igasuguse lootuse Lääne abile, et vabastada Eesti NSV Liidu okupatsiooni alt.

Side läänemaailmaga

J. Stalini võimu ajal oli NSV Liit muust maailmas eraldatud. Välisinformatsiooni kättesaamine oli praktiliselt võimatu. Peamiseks infoallikaks oli välisraadiojaam, millest osa hakkas peagi edastama saateid eesti keeles. Esimeseks selliseks jaamaks oli Ameerika Hääl, mis alustas tööd 1951. aastal New Yorgis .
Ameerika Hääl edastas USA ametlikku informatsiooni. Eestiga seotud teated ei tohtinud ületada 15% saateajast. Samal ajal tegutsesid USA rahalisel toel Vaba Euroopa ja Vabadusraadio, mis olid suunatud Ida-Euroopa ja NSV Liidu rahvastele.
Välisraadiojaamade eesmärk oli edastada ilma tsensuurita informatsiooni maailmasündmustest ja vahendada omapoolseid uudiseid, kommentaare, analüüse ja reportaaže NSV Liidu kohta. Vaatamata saadete pidevatele segamistele julgeolekuorganite poolt, aitasid välisraadiojaamad säilitada vaimset opositsiooni valitseva režiimi vastu.
Hruštšovi ajal hakkasid tasapisi taastuma ka otsekontaktid muu maailmaga. Hakati tegelema moodsate teadusharudega ning üksikud teadlased pääsesid rahvusvahelistele teaduskonverentsidele. Siin leidsid kõlapinda Lääne noorsooliikumine , džäss- ja rokkmuusika, hipide liikumine ning moodsad kunstivoolud .
Oluliseks aknaks läände oli ka Soome. Soome kanaleid oli näha Põhja-Eestis ning 1965. aastal avatud Tallinn-Helsingi laevaliin tõi suuresti turiste. Eelkõige nende vahendusel jõudis Eestisse Lääne tarbeesemed ja tarbimiskultuur.
Eesti NSV oli NSV Liidu läänelikuks oaasiks. Siin olid esemed kättesaadamavad. Siinne elatustase oli ka NSV Liidu keskmisest oluliselt kõrgem, mis äratas muulaste tähelepanu.

Noorte aktiivsus

1960. aastaid ilmestas noorte aktiivsuse kasv ning nende organiseerumise uute vormide esiletulek: tegutsema hakkasid Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev.
Komsomol oli noorte massiorganisatsioon, kuhu kuulumine oli peaaegu üleüldine. Üliõpilased proovisid seda demokratiseerida, et see oleks tudengite tegelik omavalitsus, mis lahendaks noorte päevaprobleeme. Igasugusest võimu- ja vaimuküsimustest avalikust käsitlemisest prooviti hoiduda. Selle komsomoliorganisatsiooni kõrgajaks oli 1967-1968 ning keskuseks Tartu Ülikool.

Ivan Käbini langus ja venestamise algus

Ivan Käbini võimupositsioonid ei olnud enam 1970. aastate alguseks enam kindlad. Süveneva seisakuaja tingimustest ei rahuldanud Käbin enam Moskvat. Vaino Väljase tõusu suhtusid liiduvabariigi võimuladviku venemeelsed tõrjuvalt, pidades teda kohati natsionalistiks. Moskva süüdistas juhtkonda kasvava natsionalismi mahistamises. 1978. aastal vahetati Moskva heakskiidul Eesti NSV juhtkond : Käbini asemele sai parteijuhiks Karl Vaino, keda peeti õigeks isikuks ohjeldama tõusvat natsionalismi.
Paleepööre tähendas otseses mõttes muutust sisepoliitilises elus. Karl Vaino jaoks ei eksisteerunud mingeid kohalikke huvisid, vaid Moskva omad. Temast saigi Moskva käskude truu täitja ja uusvenestamise innukas elluviija. Eesti NSV võimuladvikus erilist suurpuhastust ei toimunud. Vahetati ainult mõned ametimehed. Uueks ideoloogiasekretäriks sai Rein Ristlaan, kellest sai Vaino üks lähimaid abilisi venestamisprotsessis.
Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda , mille kanvaks loosungiks kujunes kakskeelsus : täisväärtuslik inimene olevat see, kes oskab oma emakeelt ja vene keelt. Sihipäraselt hakati propageerima kakskeelsetele lasteaedadele ja segakoolide rajamisele ning õppetöö osalist üleviimist vene keelele. Juba aastast 1976 oli kehtestatud üleliiduline kord, et teaduslikud väitekirjad tuleb kirjutada ja kaitsda vene keeles.
Haripunkti saavutas vene keele ülistamine 1980. aastatel, mil vene keelt hakati õpetama juba lasteaedades ja üldhariduskooli esimeses klassis ning oluliselt suurendati ka kõrgkoolides vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles.

Noorsoorahutused ja 40 kiri

Venestamissurve teravdas ohutunnet, et rahvuskultuur on määratud hääbumisele. See süvendas ühiskonnas olevat rahulolematust , mis leidis esialgse väljundi noorsoorahutustes 1980. aasta sügisel.
Kooliõpilaste väljaastumise ajendiks sai 1980. aasta septembris Kadrioru staadionil toimunud tele- ja raadiotöötajate jalgpallimatš ning sellele järgnenud punkansambli Propeller kontserdi laialiajamine võimude poolt. Vastuseks läksid noored protestimarsile, millest osavõtjad miilitsad kinni võtsid. Mõned karistati koolist väljaheitmisega. Lõpuks toimus Tallinas 1. oktoobril tänavarahutused. Miilitsa- ja julgeolekuorganisatsioonide abil normaliseeriti olukord. Hiljem proovisid nad protestist osavõtjaid huligaanideks tembeldada.
Noorsoorahutuste ajel elavnes ka intelligentsi protestivaim. 1980. aasta sügisel koostas grupp haritlasi „Avaliku kirja Eesti NSV-st“, mis adresseeriti keskajalehtede toimetustele. Sellele nn 40 kirjale kirjutas alla 40 Eestist teada-tuntud vaimuinimest, kes lootsid sel teel juhtida võimuladviku tähelepanu ühiskonnas kuhjuvatele probleemidele: keeleküsimus, süvenev migratsioon , möödalaskmised noorsoopoliitikas. See kiri oli katse inimlikustada olemasolevat režiimi.
Võimulolijad suunas oma jõupingutused mitte ühiskonna pingete leevendamisele, vaid kirja koostajate tasalülitamisele ühiskondlikust elust. Rahva hulgast leidus 40 kiri laialdast poolehoidu. See levis salaja paljundatult käest kätte, süvendades protestimeeleolusid. Kirja avaldamine välismaal suurendas ka muu maailma tähelepanu Eesti vastu. Igatahes edaspidi venestamispoliitika Eesti NSV-s mõnevõrra pehmenes.

Vastupanu ja repressioonid

Relvastatud vastupanuliikumine

Nõukogude võimu taaskehtestamisesse suhtus rahvas enamasti eitavalt. Vastupanu uue režiimi vastu oli nii passiivne kui ka aktiivne. Aastatel 1944-1953 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Samal ajal loodeti ja oodati , et demonkraatlikud lääneriigid vabastavad Eesti ja pidurdavad NSV Liidu ekspansiooni Ida-Euroopasse.
Metsavennad olid enamasti Saksa sõjaväes teeninud mehed, Nõukogude sõjaväe mobilisatsiooni eest põgenenud või lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed.
Metsavendadel puudus üleriigiline ja maakondlik organiseeritus. Samuti välisabi. Kohalikud elanikud vahetevahel aitasid neid, andes peavarju, informatsiooni, toitu ja muud varustust. Metsavendade salgad tegutsesid üle Eesti. Rünnati julgeolekuüksuseid, hävituspataljone, tapeti nõukogude aktiviste, korraldati diversioone maal, rööviti kaupluseid ja talusid ning meiereisid, mis omakorda suurendas hirmuõhkkonda maal.
Nende vastu võitlemiseks kasutkas nõukogude võim ära julgeoleku väeosi, sõjaväe regulaarüksusi, miilitsat ja kohalikke aktiviste. 1953. aasta lõpuks oli metsavendade vastupanu enamjaolt maha surutud. Viimane neist tabati 1978. aastal

Võimude vägivallapoliitika

Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekülgne ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu, et allutada ühiskond täielikult oma kontrolli alla. Poliitika suunaja oli parteiaparaat ja täideviijkas julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministreerium.
Juba peale Eesti okupeerimist hakkas massiline Saksa võimu pooldajate ja nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste vahistamine ning töölaagritesse saatmine . Osad nendest põgenesid maale, täiendades metsavendade ridu. Kuulutati mitmel korral välja amnestia ja kutsusid neid tagasi igapäevatööd tegema. Tuli välja, et neid arreteeriti massiliselt ja järgnevad amnestiad ei kandud enam vilja.
Tuli esile ka vaimne vägivald. See väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva korra dogmadele ning sõjaeelse kultuuri keelustamine. Sellega kaasnes omakorda punapropaganda vohamine .
Toimusid küüditamised. Esimene leidis aset aastal 1947, mille käikus saadeti metsatöödele Eestis olnud sakslasi. Haripunkti leidis see 1949 aastal. Küüditamist viisid ellu nii julgeolekuorganisatsioonid kui ka siseministreerium. Mõlemat kordineeris ka Moskva. Operatsioon Murdlaine käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi 1949 Eesti Siberisse 20722 inimest. Suurem osa neist olid lapsed ja naised. Küüditamine oli suunatud maaelanike vastu, et „sundida“ nemad kolhoosidesse ja võtta metsavendade toetuspind.
Stalini surma järel vaibus aga vägivallapoliitika. Vägivallamasin seisati ning aegapidi said vangistatud isikud vabadusse . 1959 . aastaks pöördus Eesti aladele tagasi üle 30000 küüditatu ja arreteeritu. Represseeritud ei saanud tagasi oma vara ning paljusid ei lubatud naasta oma kodukohta.

Noorte salaorganisatsioonid

Relvastatud vastupanu kõrval oli näha põrandaalused noorteorganisatsioonid, mille liikmed olid enamasti üliõpilased ja keskkooliõpilased.. Nende tegevus oli sõjajärgsetel aastatel ulatuslik. 9 aasta jooksul leiti natuke üle 800 osalist. Suurem osa neist arreteeriti otse koolipingist ja suurem osa arreteeritutest läks kohtu ette. Mõned mõisteti õigeks, kuus said surmanuhtluse , millest kolm teostati ära. Enamus tegevusest toimus Tallinas ja Harjumaal ning Tartu- ja Virumaal.
Samal ajal, kui metsavennad olid enamasti maha surutud, tegutsesid noorte salaorganisatsioonid ikka edasi. Organisatsioone iseloomustas range distsipliin , põhikir, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eeskuju võeti metsavendadest , iseseisvusaegsest kirjandusest ja mälestustest. Üks selline salaorganisatsioon oli Eesti Rahvuslaste Liit.
Organisatsioonide kandepind jäi siiski üsna tagasihoidlikuks . 1960. aastaks oli noorsooliikumine enamasti lämmatatud. Sama aastakümne lõpus elavne liikumine natuke, et seejärel juba lõplikult vaibuda.

Demokraatlikud liikumised

Noorsooliikumise lämmatamisega ei katkenud vastupanuliikumine Eestis lõplikult. Tekkisid ideeliselt ja poliitiliselt kandvamad demokraatlikud liikumised. Liikumisest võtsid peamiselt kaasa teisitimõtlejad. Neid oli üle kogu NSV Liidu. Eesti NSV teisitimõtlejad proovisid kontakti luua teistega üle kogu NSV Liidu ja olla kursis maailmas toimuvaga. Demokraatlik liikumine ei olnud ainult eestlaste pärusmaa, seal osalesid ka muulased . Sellele järeldusele tuldi nii, et üks väikerahvas ei suuda suurt muutust teha. Jõudi veendumusele, et Eesti iseseisvumine on rahvusvaheline küsimus. Liikumise eesmärgiks oli NSV Liidu demokratiseerimine.
1972. aastal koostasid teisitimõtlejad ÜRO Peaassambleele memorandiumi, milles nõuti Eesti taasiseseisvumist, ÜRO liikmeks vastuvõtmist ja Nõukogude vägede väljaviimist. Pöördumine jõudis alles 1974. aastal. Lääneriigid ei reageerinud sellele eriti(nagu ka teistele väikeriikidele), aga mõju oli kindlasti näha. Näidati püüdlikkust demokraatia poole ja innustati väliseestlasi.
Aasta 1960 lõpuks loodi Balti pagulaste poolt BATUN, mis hakkas taotlema ÜRO-le saadetud memorandiumi elluviimist. BATUN aitas omakorda kaasa sellele, et lääneriigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ka 1970. aasta alguses.
Edu saavutati 1975. aastal, mil Helsingis kirjutati alla Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktile. Alla kirjutas ka NSV Liit. Selle pärast hakati lootma , et Moskva hakkab inimõigusi rohkem jälgima. See moodustas teisitimõtlejatest gruppe, mis jälgisid NSV Liidu inimõiguste täitmist. Eesti NSV-s oli demokraatlik liikumine Helsingi lõppakti eel juba lämmatatud.

Avalik vastupanuliikumine

Aasta 1970 lõpul tekis esmane side pagulusorganisatsioonide ja vabadusliikujate vahel Eestis. Sellel pani aluse aastal 1978 Stockholmis asutatud Eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, mille toimkonnad tegutsesid veel Kanadas, USA-s ja Austraalias.
Eesti hakati avaldama ka põrandaalust kroonikat, kus leidus igasugust informatsiooni Eesti NSV-s toimunu kohta. Ka avaldati artikleid Eesti ajaloost ja poliitilisi ülevaate naabermaadest.
Aastal 1979 koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad avaliku kirja NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi , Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsustele ja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Kirja tuntakse nüüd kui Balti apelli nime all. Seal nõuti MRP lisaprotokolli avalikustamist ja kehtestuks tunnistamist koos kõikide tagajärgede likvideerimisega. Selle tulemusena võttis Euroopa parlament aastal 1983 vastu resolutsiooni, milles nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist.
Samal ajal tugevnes aga repressiivpoliitika, mille käigus arreteeriti mitmed vabadusliikujad. Nad pandi kohtu ette ja saadeti vangilaagritesse.
Viimasena saadeti erilisse vangilaagrisse aastal 1984 Enn Tarto . Pärast seda lõppes avalik vastupanuliikumine Eestis.

Majandus ja rahvastik

Majanduse muutmine algas juba aastatel 1940 ja 1941 ning jätkus sõja-aastatel. Vabariigi ajal tekkinud majandamise viis purustati lõplikult nõukogude võimu taastamisega, millega rakendati stalinistlik majanduspoliitika : sundkollektivitiseerimine( kolhoseerimine ), industrialiseerimine ning plaanimajanduse juurutamine kõikidel elualadel.

Maareform(1940; 1945-1947)

Maareform tähendas enamasti sundvõõrandamist ehk riigistamist. Alates aastast 1944 võõrandati kolme aasta jooksul üle 900 000 hektari maad. Talude maksimaalne suurus oli 30 hektarit, Saksa võimudega koostööd teinud ei tohtinud omada üle 6 hektari maad. Samuti riigistati enamik varast ja loomadest. Seega oli maareform ka poliitiline aktsioon, mis pidi aitama ühiskonda rahvavaenlastest puhastama .
Maareform ei parandanud ei sotsiaalseid ega majanduslikke olusid, rääkimata inimestevahelistest suhetest. Ei kujunenud elujõulisi talusid, paljud vastsed maaomanikud ei olnud valmis olema peremeesteks, elujõuetuks muutusid ka korras olnud talud . Maa ümberjagamine süvendas inimeste suhete pingeid ja teravnes klassivaen külades, mida nõukogude võim soosis.
Talupoegadel olid mitmed maksud ja kohustused. Nad pidid sümboolse tasu eest andma riigile põllumajandussaadusi. Suuremate talude koormised olid märgatavalt suuremad kui väikeste omad.
Maareformi ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid( sovhoosid ), masina-traktorijaamu ja hobuselaenutuspunkte. Nendega prooviti aidata uusmaasaajaid.

Kolhooside loomine

Maareformi ajal anti talupoegadele maa põlise kasutamise aktid , aga kollekteerimisest ei olnud alguses juttu . Kuid aastal 1946 ilmnes Moskva suund kolhooside tekkeks.
Aastal 1947 võeti vastu otsus luua kolhoosid kõigis kolmes Balti liitvabariigis ja alustati kulakute väljaselgitamist. Kulakuteks peeti talupoegi, kes olid kasutanud palgatööjõudu ja/või omasid pöllutöömasinaid. Neile pandi kõrge maksud ja hiljem kõrgendati põllumajandussaaduste müümise norme. Oodati suurt osavõttu kollektiviseerimisel, aga midagi sellist ei juhtunud. Aastal 1948 hakkasid talupojad kolhoosidele vastu.
Võimu surve tugevnes veelgi. Suurendati makse ja kulaklaste arve. Hakkas kulakluse kui klassi likvideerimine. Samuti leidis aset märtsiküüditamine, peale mida hakkasid talud massiliselt kolhoosidesse astuma . Paljud talupojad siirdusid aga linna suurte maksude või oma talu likvideerimise tõttu. Iga aasta pidi kolhoos andma ära enamuse põllumajandusesaagist. Nii jäi kolhoosnikele vähe järele. Selle tulemusena olid nad sunnitud rabama oma isiklikul põllul palju tööd. Inimestel kadus tööind ja põllumajandus käis alla.

Kiirendatud industrialiseerimine

NSV Liidu majanduse nurgakiviks oli rasketööstus. Sama hakati arendama Eesti NSV-s, kus pearõhk pandi põlevkivile, masina- ja kergetööstusele.
Eesti NSV sai Leningradi tagamaaks. Virumaalt saadud põlevkivist saadud gaas läks algul Leningradi, hiljem rajati Kohtla-Järve-Tallinna gaasijuhe. Rajati hoogsalt kaevandusi. Kohtla-Järve ja Sillamäe said linnaõigused. Sillamäele rajati ka sõjatehas. Sinna asusid elama NSV Liidu teistest paikadest tulnud asukad . Sillamäest sai kinnine linn, kuhu võõrastel asja ei olnud.
Masina- ja metallitööstusest taastati alguses vanu ettevõtteid, mis hakkasid varsti välja laskma üleliiduliselt vajalikku toodangut: seadmed põlevkivi- ja naftatööstusele, automaatseadmeid katelde valmistamiseks ja näiteks elektrimootoreid. Voltast sai suurtehas, mis tootis 10% kõigis NSV Liidus valmistatud mootoritest.
Rasketööstuses rajati Eestisse Eesti mastaapidele mittevastavaid suurtehaseid. Nende tooraine veeti sisse ja toodang omakorda Eestist välja. Rasketööstuse kõrval arenes ka kergetööstus. Avati vanad puuvillakombinaadid. Töökohad täideti jällegi sissetuleva tööjõuga. Balti ja Kreenholmi manufaktuuri toodang läks ka üleliidulisele turule.
Linnade taastamisega ja industrialiseerimisega elavnes ka ehitustööstus, mis vajas täiendavat materjali ja töökasi. Ehitustööstus oli üks peamine migratsioonipump sellel ajal.
Industrialiseerimise käigus kadus erasektor täielikult. Eesti NSV võimuorganitel ei olnud aga paljude tehaste ja ettevõtete kohta teavet. Mõned tehased allusid otseselt Moskvale, milleks olid sõjatööstuskompleksid.

Käsumajandus ja selle tagajärjed

Peale Teist maailmasõda tuli Eestisse majanduspoliitika, mis ei arvestanud kohalike oludega( tooraine , tootmisviisid , vajadused). Majanduselu allutati plaanimajandusele, mis eitas turumajandusliku ühiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele.
Käsumajanduse tagajärgi on mitu. Üheks nendeks on demograafiline ja sotsiaalne probleem. Võõrtööliste sissevool muutus massiliseks peale sõda. Tekkisid venekeelse elanikkonnaga piirkonnad, kus olid omad kombed, keel, ellusuhtumine , tavad ja harjumused. Aastal 1959 moodustasid muulased veerand Eesti rahvastikust. Tööstuse arendamise tõttu suurenesid linnad, kuhu asusid ka muulased massiliselt elama.
Kokkuvõttes ei kindlustanud nõukogulik sotsialism pikka aega inimväärset elatustaset ei linna- ega maaelanikele.

Põllumajanduse toibumine

Stalini surma järel oli uus juhtkond sunnitud parandama senist põllumajanduspoliitikat. Aastast 1953 alandati müüginorme põllumajanduses, tõstendi nende varumishindu ja vähendati isiklikelt abimajapidamistelt võetavaid makse. Aastal 1954 hakati Eesti NSV kolhoosides maksma osa palgast rahas. Masina-traktorijamaade likvideerimise käigusmüüdi nende masinapark majanditele, mis omakorda aitas kaasa põllumajandustehnika otstarbekamale kasutamisele. Põllumajandus hakkas vaikselt toibuma. Aastal 1951 loodi Eesti Põllumajanduse Akadeemia, mis aitas kaasa põllumajandusspetsialistide ametialasele ettevalmistamisele. Toibumine oli aga vaevaline. Halvalt mõjusid Nikita Hruštšovi eksperimendid: maisi sundkasvatamine, kartuli panek ruutpesiti.
Aastatel 1960 halgas ulatuslik põllumajanduse spetsialiseerimine: majandid läksid üle kindlate põllumajandussaaduste tootmise peale üle. Esmalt viidi tööstuslikule alusele linnukasvatus, seejärel piimakarjandus ja seakasvatus. Hakati rajama ka abimajandeid(nt. konservitehased).
Aastatel 1970 hakati looma suurmajandeid ja farme. Pärast väiksemate majandite liitmisega paranesid kohati majandusnäitajad. Rajati korralikud majandikeskused ning maaelanike olme- ning elutingimused paranesid märgatavalt. Kahjuks andsid selle suurushulluse tagajärjed ennast rohkem tunda: kurnas maad ja halvendas keskkonna olukorda.

Majanduslik ummik

Põllumajanduse areng oli K. Vaino ajal allutatud üleliidulise toitlustusprogrammi täitmisele, mis tähendas Eesti NSV liha- ja piimasaaduste osa suurendamist üleliidulises fondis. Sisseveetava teravilja baasil laiendati kiires tempos seakasvatust. Kohalik tarbimine muutus järjest kesisemaks ja poeletid tühjenesid. Tarbekaupade pideva nappuse kõrval süvenes toiduainekriis.
Majandusliku ummiku üheks ilminguks oli ka varimajanduse muutumine igapäevaelu püsivaks kaasnähtuseks: kuna kõigest oli puudus, siis sai hästi ära elada üksnes õigeid tutvusi omades .

Sotsiaalsete probleemide kuhjumine

Tööstuse paisutamine oli suurendanud aasta-aastalt migrantide sissevoolu , mille tagajärjel vähenes veelgi eestlaste osatähtsus Eesti NSV rahavastikust ning ülerahvastusid linnad. Aastateks 1980 oli eestlaste osa rahvastikust langenud juba 65 protsendi peale.
Pingestusid uusmigrantide ja põliselanike suhted. Teravnemisele aitas kaasa ka uus korteripoliitika: uusasunikud said kirrkorras kõige mugavustega korterid, eestlaste järjekord aga pikenes. Mõned Eesti piirkonnad ja ja suured tööstuslinnad muutusid asustuskolonisatsiooni tagajärjel venekeelseteks ja tühjenesid eestlastest. Põliselanikud ja uusasukad ei segunenud. See on tingitud sellest, et enamik sisserännanutest säilitasid oma keele ja tavad. Seda soosis dubleeritud haridussüsteem: alates lasteaiast kuni kõrgkoolini sai õppida nii vene kui ka eesti keeles.
Lootusetus ja tulevikuväljavaadete puudumine süvendas ühiskonnas sotsiaalset pessimismi, millele viitasid järjest suurenev alkoholism ja enesetappude arv. Sellele lisandus ka veel Afganistani sõda, kus hukkusid ja sandistusid Eesti noormehed.

Kultuurielu põhijooned

Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus

Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamine eesmärk oli „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku“ kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtuvalt. Seetõttu oli ka kogu vaimuelu sfäär nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all, milel tugevus olenes otseselt eri aegadel valitsenud poliitilistest oludest .
Valitses tsensuur, infosulg läänemaailmast, propaganda ja sundorienteeritus vene kultuurile(1940 aasta lõpp ja 1950 aasta esimene pool). Hävitati ka valikuliselt eelnevate põlvkondade poolt loodud vaimupärandit: hävitati märkimisväärne osa iseseisvuaegsest perioodikast ja ilukirjandusest ja puhastati raamatukogusi kodanliku ühiskonna päranditest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks oli vaja taotleda erilist luba.

Haritlaskonna uus põlvkond

Teise maailmasõja lõpuaastatel põgenesid paljud eesti haritlased nõukogude võimu kartuse tõttu Läände. Paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku.
Kodumaale jäänud vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks: nende aktiivset loometegevust piirati või neid sunniti sellest aastakümneteks loobuma . Iseseisvusaegsetelt haritlastel nõuti oma varasema loomingu ümberhindamist(salgamist), kriitikat ja enesekriitikat ning edasises loometegevuses järjekindlat kinnipidamist üksnes sotsalistlikus realismis.
1950. aastate keskpaigas vaimne surutis aga mõnevõrra leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine, milles järjest olulisemat rolli hakkas etendama uus põlvkond haritlasi. Nemad täitsid sõja ja vägivallapoliitikaga tekitatud tühiku, taastades paljuski eesti professionaalse kultuuri järjepidevuse. Uue põlvkonna lõplik läbimurre toimus 1960. aastatel.

Kultuuritarbimine ja massiteave

Sõjajärgsetel aastatel sai suure lõõgi korgkultuur, aga rahvuskultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlaste aktiivsus. Jätkati rahva- ja seltsimajades koss käinud pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsioon. 1950. aastate teisel poolel hakkas massiline rahvuskultuur taandume kõrgkultuuri ees. See oli tingitud uue haritlaskonna põlvkonna esile kerkimisest, linnastumine , rahva haridustaseme üldine tõus ning materiaalsete võimaluste avardumine. Järjest kasvas massiteabevahendite ning ka raamatute osatähtsus kultuuritarbimises. Kahjuks oli kõik ikkagi tsensuuri all. Massiteave vahendas edasi ka propagandat.

Maakultuuri hääbumine

Maaelanike elujärje parenemine võimaldas maaasukate senist suuremat osavõttu linnaelust. Suuremates maaasulates hakkas juurustama linlik eluviis. Kolhoosikorra põlistumine tõi kaasa väikeste maakoolide, klubide ja raamatukogude sulgemise . Osa maaelanikkonnast siirdus linnadesse, mõned aga teistesse maapiirkondadesse, otsides paremaid töö- ja elutingimusi.

Kiriku koht ühiskonnas

Eesti NSV ajal säilis usuline vabadus, kuid igapäevaelus tehti ukslikele ja kogudustele kõikvõimalikke otseseid ja kaudseid takistusi. Kiriku kasutatavad hooned ja vara riigistati: kogudustel oli tarvis väga suurt üüri maksta. Tartu Ülikoolis kaotati usuteaduskond. Selle tulemusena koondus kirikuõpetajate väljaõpe Tallinna Konsistooriumi juures asuvasse Usuteaduste Instituuti. Olude sunnil toimus õppetöö kaugõppena.
Kiriku mõju ühiskonnas püüti tasandada ateistliku propagandaga ja mitmesuguste ilmalike tavade juurutamisega. Hakati korraldama noorte suvepäevi, ilmalik surnuaiapüha, ilmalikud matused ja abielusõlmimised said pidulikkust juurde. Siiski olid nõukogude ajal üsna populaarsed kiriklikud matused. Järjest enam avaldati ateistlike aritkleid ja trükiseid.
Vaatamata propagandale, jäi kirik Eesti NSV-s sisuliselt ainsaks avalikuks organisatsiooniks, mida ei suudetud täies ulatuses allutada valitsevale režiimi kontrollile . Kirik täitis nõukogude ajal omapärast vaimse opositsiooni rolli.

Haridusolud

Sõjajärgsetel aastatel likvideeriti iseseisvusaegne haridussüsteem. Koolikorralduse aluseks võeti teistes nõukogude liiduvabariikides kasutusel olev ühtluskooli süsteem, õppe- ja kasvatustöös hakati lähtuma nõukogude pedagoogika põhimõtetest. Langesid humanitaaralad ja nende õpetajad. Maailma ja Eesti ajaloo asemel hakati õppima NSV Liidu ajalugu. Iseloomulikuks jäi aga üliõpilaste kasv.
Eest ajaloo marksistliku käsitluse tunnusjoonteks said klassivõitlus ning vene ja eesti rahva ajalooline sõprus. Vallandati paljud Eesti Vabariigi ajal töötanud õpetajad. Langes ak kooliõpetuse tase.
Eesti NSV-s kehtestati esialgu 7-klassiline ja alates aastast 1958 8-klassiline kooliharidus.Aastal 1970 muudeti keskharidus kohustuslikuks : pärast 8. klassi lõpetamist tuli õpinguid jätkata kas üldhariduslikus keskkoolis või kutsekeskkoolis. Viimased andsid ka ametioskustele lisaks ka üldise keskhariduse.
Keskhariduse kohustuslikuks muutmine langetas aga õppe- ja haridustaset, kuna küpsustunnistused said ka need õpilased, kes seda ei väärinud.
Nõukogude kõrghariduse süsteemis asendus ainesüsteem kursustega, mis vähendas valikuvabadust ja iseseisvust. Uute ainetena hakati igale tudengile õpetama kommunistliku partei ajalugu ja teadislikku kommunismi.

Eestlased maailmas

Teise maailmasõja eel oli eestlasi umbes 1 175 000. Neist 15% elas Eestist väljas, peamiselt tollases NSV Liidus. Teise maailmasõja ajal vähenes eestlaste arv aga 9%, kuid samas suurenes väljaspool Eestit elavate eestlaste arv 17%-ni. Kogu eestlaskond jagunes maailmas sõja järel tinglikult kolmeks: kodueestlased(Eestis), väliseestlased(läänes) ja Venemaa eestlased(idas).

Välis-Eesti kujunemine

Eestlaste rändamine sai alguse 19.-20. sajandi vahetusel. Algul mindi eelkõige Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse.
Peamised väljarännu põhjused olid poliitilised. NSV Liit pidas aga kõiki pagulasi endale kuuluvaks. Nõukogude esindajad läksid ümberasujate laagritesse pagulasi veenma kodumaale vabatahtlikult tagasi pöörduma. Samal ajal avaldas NSVL mitmete valitsustele survet, et nad sunniksid pagulastel kodumaale tagasi pöörduma.
Lääneriikides oli lõppkokkuvõtteks 75 000 eestlast. Neid leidus Rootsis, Kanadas, USA-s, Saksamaal ja Austraalias. Väliseestlaste olulistemaks keskusteks said Toronto , Stockholm ja New York .

Pagulaste kohanemine

Alguses arvasid pagulased , et nad suunduvad Eestimaale varsti tagasi. See aitas säilitada väliseestlastel oma identiteeti ning suurt tähelepanu pöörati oma laste eestikeelsele ja Eesti-ainelisele haridusele.
Kuna sõja järel oli paljudes riikides töökäte puudus, leidsid paljud väliseestlased lihtsasti tööd. Paljudel tuli töötada erialadel , kus neil puudus vastav haridus ja väljaõpe. Raskusi tekkis esile ka haritlastel, kuna enamus eestlaste poolt leitud tööst oli füüsiline.
Aja möödudes said väliseestlased asukohti riigiametites, hakkasid tegelema ettevõtluses või leidsid rakendust mujal. Pagulaste teine, tähelepanuväärselt haritum põlvkond suutis edukalt läbi lüüa nii majanduses, teaduses kui ka teistes valdkondades.

Pagulaskonna tegevussuunad

Välis-Eesti poliitiline tegevus tugines mitmesugustel pagulasorganisatsioonidele. Ühe osa sellest moodustus nn välisvõitlus, mille peamine eesmärk oli pagulaste asukohamaade üldsuse ja poliitikute informeerimine olukorrast okupeeritud Eestis ning lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamine.
Korraldati poliitilisi meeleavaldusi ja osaleti teistel üritustel, kus oli võimalik oma eesmärke ja taotlusi tutvustada. Nende rahastamiseks loodi 1946. aastal Eesti Rahvusfond. Tähtsaks pagulaste poliitiliseks keskuseks sai esialgu Rootsi, kuhu jäid enamik Eesti Vabariigi ajal olnud tipp-poliitikuid. Loodi mitmeid pagulasorganisatsioone: Eesti Komitee(1944), Eesti Rahvusfond, Eesti Rahvusnõukogu, eksiilvalitsus eesotsas August Rei, peale teda Tõnis Kint ja tema järglasena Heinrich Mark.
Kahjuks ei tunnustanud seda eksiilvalitsust New Yorgis asuv Eesti Vabariigi Peakonsulaat kui teine oluline Eesti riikluse kandja välismaal. Sama meelt olid ka Põhja-Ameerikas asuv Eesti Rahvuskomitee ja Eesti Kesknõukogu Kanadas. Nemad lõid Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu, mille toetajad Rootsis asutasid omakorda Rootsi Eestlaste Esinduse. Vaatamata pagulaste organisatsioonide ja tippjuhtide erimeelsustele, saavutasid nad oma tegevusega selle, et enamik lääneriike ei tunnustanud Eesti Vabariigi annekteerimist NSV Liidu poolt.
Jätkus ka aktiivne kultuurielu. Saksamaal koostati Balti Ülikool(1945-1949) ja Bonnis Balti Instituut. 1972. aastal toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad(ESTO) Torontos. Olulise kultuurikeskusena toimub mitmes riigis Eesti Maja. Koostati ka skaudiliikumisi ja isetegevusringe.

Kodu- ja Välis-Eesti suhted

Pagulaste ja kodueestlaste kontakt peale sõda oli minimaalne ning juhuslik. Eesti NSV oli raudse eesriide taga, mis hakkas kerkima alles pärast J. Stalini surma aastal 1953.
1950. aastatel hakkasid kontaktid Kodu-Eestiga vaikselt ja ettevaatlikult taastuma. Tegemist oli isiklike kontaktidega, mis antud olukorras tähendasid kirjavahetust ja üksikuid külaskäike kodumaale. Eestist välja ei lastud aga kedagi. 1959. aastast avanes pagulastel võimalus turistidena Eestit külastada. Selleks oli neil vaja taotleda viisa. Iga aastaga suurenes külastavate pagulaste arv.
1960. aastal loodi Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee(VEKSA). Ametlikult oli see organisatsioon ühiskondlik, aga tegelikult KGB kontrolli all. See organisatsioon suunas propagandat, mis meelitas väliseestlasi tagasi kodumaale ja proovis näidata NSV Liidu liberaalsust.
Tähtsad olid ka teaduslikud kontaktid. Selleks oli teadlaste kirjavahetus ja raamatatute vahetus. Enamasti vahendas neid kontakte VEKSA, mis pidi tagama välismaale minevate eestlaste lojaalsuse ja andma tagasisidet. Välismaalt naasnud, pidid kõik kirjutama aruande oma komandeeringust.
Välis-Eesti ja Kodu-Eesti suhted hakkasid taastuma 1980. aastate teisel poolel ning vabanesid lõplikult kammitsatest omariikluse taastamisega

Venemaa eestlased

Eestlaste massiline väljaränne Venemaale sai alguse 19. sajandi keskel. 1917. aastal elas Venemaal ligi 1/6 kogu maailmas elavatest eestlastest. 1926. aasta rahvaloenduse järgi elas NSV Liidus 154 000 eestlast.
Peale seda hakkas eestlaste arvukus Venemaal kahanema. Teise maailmasõja järel naasis 1950. aastate lõpuks Eestisse ligikaudu 70 000 eestlast. Samal ajal siirdus väike osa eestlasi kodumaalt võõrsile. Nad läksid peaaegu kõikidesse tollase NSV Liidu koosseisu kuulunud liiduvabariikidesse.

Kokkuvõte

Eesti NSV-d iseloomustab terror, pidev hirmutunne, järelevalve, elutarbete puudus, püüdlus vabariikluse taastamisele, plaanimajandus, riigistamine, venestamise pealetung .
Eesti NSV ei olnud liberaalne. Kui Moskvale ei sobinud tegev juhtkond Eesti NSV-s, leiti põhjuseid ja süüdistusi uue juhtkonna nimetamiseks. Valimised küll toimusid, aga valida sai ainult ühe partei poolt. Eesti NSV juhtkond nimetati tavaliselt sisse Moskva poolt. Valitses tsensuur, infoteadmatus muust maailmast, puudus sõnavabadus ja organiseerimisvabadus. Usule vaadati põlistavalt otsa.
NSV Liidu poolt alustatud ja elluviidud muutused olid elukorraldusele halvad. Halvenesid elutingimused, puudus õigus eraomandile. Kerkis esile toiduainete kriise ja muid elutarbete vähesusi. Poodides oli pidevalt ikaldused ja pikad järjekorrad. Rahvas ei olnud rahul valitseva korraga.
Suure industraliseerimise kasvu tagajärjena tuli Eestisse massiliselt muulasi, mille tagajärgi on tänapäevani näha: võõrkeelsed linnaosad , isegi linnad. Vajadus õppida teist keelt peale emakeele, et saada hakkama oma riigis. Vähenes ka eestlaste osakaal riigielust üldiselt: tööstuses kui ka poliitikas. Vahetevahel jäid eestlased muulastele omal maal alla.
Üks nähtudeks oli ka massiline linnastumine ja maaelu taandareng, mille alla käib ka põllumajandus.
Kultuurielu sai ka suure hoobi. Lahkusid paljud haritlased. Piirati loometööd ja piirati ajaloolist mälu. Kogu NSV Liidus olevast rahvast taheti luua ühtne rahvus.
16