Nõukogude Eesti (0)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
Nõukogude Eesti
referaat
Kätlin Kilgi
11e
Tartu 2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Eesti NSV valitsemine 3
Poliitilised olud 4
Vastupanu ja repressioonid 6
Majandus ja rahvastik 7
Kultuurielu põhijooned 8
Eestlased maailmas 10
Lõppsõna 11
Kasutatud kirjandus 12
Sissejuhatus
Teises maailmasõjas sai Eesti rängalt kannatada. Rahvas vähenes ligi veerandi võrra. Paljudes linnades olid ülisuured purustused . Pea pooleldi hävisid ka tööstused ja põlevkivi rajoonid . Sadamad olid hävitatud, raud- ja maanteed purustatud . Põllumajanduses langes saagikus ja kariloomade arv. Katse iseseisvusele taastamiseks luhtus ning Eesti langes uuesti, sedapuhku peaaegu pooleks sajandiks, Nõukogude Liidu võimu alla.
Eesti NSV valitsemine
Nõukogude võimustruktuur
Nõukogude võimu taastamine algas Eestis koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid – uue võimu esimesed taastajad.
Eesti NSV ja NSV liidu võimustruktuur oli samasugune : juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, kuid vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ning lähtus oma tegevuses seal saadud korraldustest.
Kohalik võimueliit ja nomenklatuur
Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader koosnes nn juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ja muulastest . Enamik tolleaegseid kommuniste olid parteiametnikud, kes töötasid juhtivatel kohtadel partei ja riigivõimuorganites, ettevõtetes, kolhoosides ja sovhoosides.
Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu , kus domineerisid kõikvõimalikud partei- ja nõukogude võimuorganite töötajad. Nomenklatuur oli vahendiks , mille abil ühiskonda suunati ja kontrolliti.
Standardvalimised
Nõukoguliku „demokraatia“ üks tähtsamaid väliseid atribuute olid valimised. Iga valimisega uuenes liiduvabariigi Ülemnõukogu koosseis vähemalt 2/3 võrra. Nõukogudeaegsetel valimistel hääletati ainult ühe kandidaadi poolt. Seega olid need valimised ainult dekoratsiooniks nõukogude tegelikkusele.
Partei kilp ja mõõk
Julgeolekuorganid etendasid tähtsat rolli liiduvabariigi valitsemisel. Julgeolekuorganid jaotusid sõjajärgsetel aastatel siseasjad ja julgeoleku rahvakomissariaat . Kahe struktuuri vahel eksisteeris tööjaotus: esimene tegeles eelkõige ühiskondliku korra tagamisega , teine riikliku julgeolekuga, ka luure ja vastuluurega. 1945. aastal moodustati Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB). Komitee staatuse andmine oli selgeks märgiks mõjuvõimu kärpimisest. Julgeolekuorganid allutati senisest enam parteile. KGB ülesanded oli mitmepalgelised: pidid ühiskonda jälgima ja kontrollima, pidi võimude jaoks olema ühiskonna silmadeks ja kõrvadeks, ülesandeks oli ka välisluure ja vastuluure korraldamine, kõrgete võimukandjate julgeoleku tagamine, eriside kindlustamine, välisraadiojaamade segamine , välismaalaste kontaktide kontrollimine ja palju muudki. Julgeolekutöötajatel oli vaikimiskohustus . Siseministeerium, mis seisis KGB kõrval , võttis üle miilitsa ülesanded, eelkõige korrakaitse .
Võõrsõjaväe kohalolek
Eestisse jäetud sõjaväe ülesandeks oli olla Moskva jaoks oluline informatsiooniallikas ja ühtlasi hoida kohtadel sisemist korda ning kindlustada režiimi. Sõjavägi oli kohalikele elanikele ränk koorem , kuna sõjaväes kasutusse antud aladelt tuli põliselanikel lahkuda, üsna suur osa linnade elamufondist võeti sõjaväe käsutusse. Tihti oli konflikte sõjaväelaste ja tsiviilelanike vahel, kuna punaarmeelaste vägivallatsemine oli massiline .
Moskva kontrollmehhanismid
Eesti NSV juhtkonna iseseisev tegutsemisvabadus oli piiratud. Moskva kasutad liiduvabariigi kontrollimisel ning kohalike juhtide ohjeldamisel erinevaid meetodeid . 1944.aastal loodi ÜK(b)P KK (Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Komitee) Eesti büroo , mis likvideeriti 1947.aastal põhjendusega, et nüüd võib neid funktsioone vahtelult täita liiduvabariigi kommunistlik partei. Moskva jaoks oli uue võimu alusmüür rajatud. Väga olulist rolli etendas ka teise sekretäri institutsioon. Teine sekretär oli parteijuhiks kohaliku rahvuse esindaja. Moskva kasutas ka valvsalt kodanike pealekaebamist, kõik signaalid olid olulised informatsioonid Moskvale. Kaebustesse suhtuti tõsiselt ning neid kontrolliti peaaegu alati ning vajadusel korral rakendati ka vastavaid meetmeid.
Poliitilised olud
Võitlus kodanliku natsionalismiga
Eesti NSV sisepoliitilise arengu üheks keskseks tunnusjooneks sõjajärgsetel aastatel oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu. Andrei Ždanov oli G.Naani (brošüür „Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus“) seisukohtade suunajaks. Kodanliku mõistet ühemõtteliselt ei defineeritud. See kujunes üldmõisteks, mis tähistas igasugust kõrvalekaldumist ametlikust ideoloogiast, sotsiaalset päritolu. Kodanliku natsionalismi ilminguid leiti kõikjalt: kirjandusest, kunstist, teadusest, majandusest.
EK(b)P VIII pleenum ja selle tagajärjed
Kodanliku natsionalisti silti kleebiti esmalt Eesti Vabariigi aegsetele loovharitlastele. 1950.aasta märtsi teisel poolel tuli Tallinnas kokku EK(b)P VIII pleenum, et otsust arutada ja vastavad meetmed olukorra „parandamiseks“ tarvitusele võtta. Ivan (Johannes) Käbin nimetati Karotamme asemel parteijuhiks. Käbin oli pleenumi ettevalmistamisel üks võtmefiguure. EK(b)P VIII pleenum oli murranguliseks sündmuseks, millel olid kaugeleulatuvad tagajärjed Eesti edasisele saatusele: Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga; tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Pleenumit võib kindlasti käsitleda ka kui üht olulist kiirendavat tegurit Eesti venestamisel.
Sulaaja algus
J.Stalini surmale järgnes NSV Liidus nn sulaaeg, mis tõi kaasa ühiskonnaelu liberaliseerimise peaaegu kõikides valdkondades. Siseministriks saanud Lavreni Beria hakkas eriti aktiivselt tegutsema, kelle uus rahvuspoliitika mõjutas ka Eestit. Massiline vägivald vähenes. Uus kurss ei kestnud kaua, 1953.aasta juuni lõbul L.Beria arreteeriti ja tema ettevõtmised pandi põlu alla. Sulaaeg tähendas senise vägivallamasina seiskamist.
Side läänemaailmaga
Stalini ajal oli kogu Nõukogude impeerium muust maailmast nn raudse eesriidega eraldatud. Üheks peamiseks infokanaliks välismaaga olid välisraadiojaamad. Nende saadete eesmärk oli edastada ilma tsensuurita informatsiooni maailmasündmustest ja vahendada omapoolseid uudiseid, kommentaare, analüüse ja reportaaže NSV Liidu kohta. Oluliseks aknaks Läände oli eestlaste naaberriik Soome. Soome vahendusel jõudis Eesti NSV-sse ka Lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed.
Kuldsed kuuekümnendad
Sel ajal kujunes välja nn rahvuskommunistide põlvkond. Nad olid veendunud, et olemasolevat poliitilist režiimi on võimalik inimlikustada ja elamisväärseks muuta. Eesti rahva olukorda loodeti parandada valitsevat režiimi seestpoolt ümber kujundades: noori kutsuti parteisse astuma ja juhtivatele kohtadele jõudma, et nõnda võim enda kätte võtta. Selle omalaadse komsomoliorganistasiooni kõrgajaks olid aastad 1967-1968 ning keskuseks Tartu ülikool. Kiiresti laienes eestlastest poliitilise eliidi kiht, kes elas nomenklatuurile ettenähtud hüvedest.
Ivan Käbini langus ja venestamise algus
1970.aastate alguseks ei olnud I.Käbini võimupositsioonid enam nii kindlad kui varem. Käbin ei rahuldanud enam Moskvat. 1978.aastal sai I.Käbini asemel parteijuhiks Karl Vaino, keda peeti õigeks inimeseks ohjeldamaks liiduvabariigis pead tõstvat natsionalismi. K.Vaino jaoks ei eksisteerinud mingeid kohalikke huvisid, vaid üksnes Moskva suunised. Temast saigi Moskva käskude truu täitja ja uusvenestamise innukas elluviija. Võimuvahetus sillutas teed ulatusliku venestamiskampaania käivitamiseks. Anti vene keele õppimisele ja õpetamisele erakordselt suur ideoloogilis-poliitiline tähtsus, algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda .
Noorsoorahutused ja 40 kiri
Venestamissurve teravdas ohutunnet, et rahvuskultuur on määratud hääbumisele. See süvendad rahulolematuse ühiskonnas, mis leidis esialge väljundi noorsoorahutustes 1980.aata sügisel (paljud karistati koolis väljaheitmisega, kuna noored läksid protestimarsile). 1980.aasta sügisel koostas grupp haritlasi „Avaliku kirja Eesti NSV-st“, mis adresseeriti keskajalehtede toimetusele. Sellele nn 40 kirjale kirjutas alla 40 Eestis teada-tuntud vaimuinimest, kes lootsid sel teel juhtida võimuladviku tähelepanu ühiskonnas kuhjuvatele probleemidele (keele küsimus, süvenev migratsioon ). Rahva hulgas leidi 40 kiri laialdast poolehoidu. See süvendas protestimeeleolusid.
Vastupanu ja repressioonid
Relvastatud vastupanuliikumine
Enamik eestlasi suhtus eitavalt nõukogude võimu taaskehtestamisse, see väljendu nii passiivses kui ka aktiivses vastupanud okupatsioonirežiimile. Aastale 1944-1953 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus – metsavendlus. Loodeti, et lääneriigid aitavad Eesti iseseisvust taastada. Metsavendade põhikontingent: Saksa sõjaväes teeninud mehed, saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud, Punaarmee mobilisatsioonidest kõrvalehoidjad ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed. Välisabi metsavennad ei saanud, tegevus toimus kohalike elanike toetusega. Metsavendluse aastatepikkune vastupanu nõutas selgelt, et Eesti ei alistunud võitluseta.
Võimude vägivallapoliitika
Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu, et allutada ühiskond täielikult oma kontrollile . 1944.aastal algasid Eestis Saksa okupatsiooni aktiivsete toetajate ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ja nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagrisse. Arreteerimise eest pages osa inimesi metsa varjule, täiendades sel viisil metsavendade ridu. Füüsilisele represseerimisele lisandus ka vaimne vägivald. Kolmes Balti liiduvabariigis korraga toimunud märtsiküüditamine (ööl vastu 26.märtsi 1949) küüditati Eestist Siberisse 20722 inimest­.
Noorte salaorganisatsioonid ­
Relvastatud vastupanuliikumise kõrval osutasid nõukogude võimule vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid. Noorte vastupanu kandva jõu moodustasid keskkooliõpilased ja üliõpilased. Noorte salaorganisatsioonid tekkisid peamiselt protestivaimust järjest enam maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemi omaksvõtmise vastu. Tolleaegseid salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin , põhikiri, vandetõotus, relvade kogumine.
Demokraatlikud liikumised
1960.aastate teisest poolest asendasid demokraatlikud liikumised senist põrandaalust noorsooliikumist. See oli aeg, mil NSV Liidus kujunes tagurluse pealetungi tõttu teisitimõtlejate liikumine, mis oli suunatud valitseva režiimi vastu. Demokraatlikutes liikumistes osalesid ka muulased, kelle eesmärk oli NSV Liidu demokratiseermine. Eesti iseseisvumine oli rahvusvaheline küsimus. 1972.aastal koostasid teisitimõtlejad ÜRO-le memorandumi, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist, ÜRO liikmeks vastuvõtmist ja Nõukogude vägede väljaviimist. Lääneriigid ei reageerinud sellele.
Avalik vastupanuliikumine
1978.aastal hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat, kuhu koondati kõik tähtsamad avaldused , memorandumid, poliitilised kohtuprotsesside ülevaated jms teated . Üks vastupanu vorm oli ka ametlikult keelatud kirjanduse ja omaalgatuslike kirjatööde paljundamine ja levitamine. Vastupanuliikumise avalikuks muutmisega tugevnes võimude repressiivpoliitika. Aktiivsemad vabadusvõitlejad arreteeriti, nende üle korraldati poliitilised kohtuprotsessid ning nad saadeti vangilaagrisse. Viimasena saadeti 1984.aastal erirežiimiga vangilaagrisse Enn Tarto , pärast seda avalik vastupanuliikumine Eestis ka sisuliselt lõppes.
Majandus ja rahvastik
Maareform
Nõukogulik maareform tähendas esmalt maa sundvõõrandamist ehk riigistamist. Määrati kindlaks, kui palju võib olla taludel maad. Võõrandati ka vara ja loomi. Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulisi talusid, kuna need olid liialt väikesed. Maade võõrandamiseks sageli muudeti ka elujõulised talud elujõuetuks. Talupoegade õlul lasusid mitmesugused riiklikud koormised ja kohustused. Talupojad pidid sümboolse tasu eest riigile andma kindlaksmääratud normi põllumajandussaadusi. Maareformi ajal hakati moodustama ka riiklikke põllumajandusettevõtteid.
Kolhooside loomine
1946.aasta lõpust ilmnes Moskva tugevneval survel Eesti NSV tollases võimuladvikud suud kolhooside loomisele. 1947.aasta mais võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu direktiivse otsuse kolhooside loomiseks kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. Alustati üleliiduliste määruste alusel nn kulakute väljaselgitamist. Kulakuteks peeti talupoegi, kes olid kasutanud palgatööjõudu ja/või omasid põllutöömasinaid. Neile pandi peale kõrge põllumajandusmaks, mida hiljem ka suurendati.
Kiirendatud industrialiseerimine
Eesti NSV oli põhirühk põlevkivi-, masina- ja kergetööstusel. 1945.aastal võttis NSV Liidu Kaitsekomitee vastu määruse, mille alusel hakati Virumaa põlevkivipiirkonnas suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust. Virumaa põlevkivibassein pidi gaasiga varustama Leningradi ning tootma mootorikütust Balti sõjalaevastiku tarbeks. Masina- ja metallitööstuses laiendati ning taastati vanu ettevõtteid, mis hakkasid välja laskma peaasjalikult üleliiduliselt vajalikku toodangut. Kiiresti arenes ka raske- ja kergetööstus. Oli ka laialdane ehitustegevus, mis omakorda paisutas ehitusmaterjalide tootmist ja nõudis täiendavaid töökäsi.
Käsumajandus ja selle tagajärjed
Eesti NSV majanduselu allutati kõigil tasanditel plaanimajandusele. Moskvas koostati kõikvõimalikke plaane liiduvabariigi tasandist kuni taluni välja. Plaanimajandus välistas turumajandusliku ühiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele. Kasvasid linnad ja ka enamik muulasi asus sinna elama. Käsumajandusega kaasnes võõrtööliste sissevool, enamik tulid Venemaa loodeoblastitest, kes tõid kaasa teistsugused harjumused, tavad, ellusuhtumise jms. Ulatuslik migratsioon tõstatas keeleprobleemi, mis ahistas eelkõige eestlasi, kuna paljudes kohtades ei saadud enam igapäevaelus eesti keelega hakkama.
Põllumajanduse toibumine
1950.aastate alguseks oli NSV Liidu põllumajandus täielikult laostatud. Põllumajanduse toibumise alused: alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme, tõsteti nende varumishindu ja vähendati isiklikelt abimajapidamistelt võetavaid makse. 1960.aastate teisel poolel algas ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerimine: majandid läksid üle mingi ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele. Esimesena viidi tööstuslikule alusele linnukasvatus, seejärel piimakarjandus ja seakasvatus.
Industrialiseerimise laienemine
1950.aastatel jätkus Eesti NSV tööstuse hoogne arendamine. Põlevkivitööstus spetsialiseeriti täielikult kütte-energeetikale. Üle poole toodetud elektrienergiast suunati Eesti NSV-st välja. 1950.aastate lõpul hakati ulatuslikumalt arendama aparaadiehitust ja laiendama tööstuslikku kalapüüki. Tööstuse kasv paisutad ka tööstus- ja tsiviilehitust. Rekonstrueeriti vanu suurettevõtteid ja rajati lisaks uusi.
Majanduslik ummik
Põllumajanduslik areng oli K. Vaino ajal allutatud üleliidulise toitlustusprogrammi täitmisele. Kohalik tarbimine muutus järjest kesisemaks ja poeletid tühjenesid. Tarbekaupade pideva nappuse kõrval süvenes toiduainekriis. Tööstuses jätkus olukord, kus kohalikku majanduspoliitikat kujundasid üleliidulised ametkonnad oma huvidest lähtudes. Märkimisväärne osa Eesti NSV tööstusest täitis endiselt sõjalisi tellimusi. Tehnika ja tehnoloogia mahajäämus läänemaailma omast suurenes. Kuna kõigest oli puudus, siis sai ära elada ainult tutvusi omades , ajastu märksõnaks oli defitsiit.
Sotsiaalsete probleemide kuhjumine
Uusvenestamise pealetung ja jätkuv ekstensiivne majanduspoliitika teravdasid spetsiaalseid ja poliitilisi probleeme ühiskonnas. Tööstuse paisutamine oli aasta-aastalt suurendanud migrantide sissevoolu , mille tagajärjel vähenes jätkuvalt eestlaste osatähtsus Eesti NSV rahvasikus ning ülerahvastusid linnad. Muulaste arvu jätkuv suurenemine pingestas omakorda uusmigrantide ja põlisrahva suhteid. Sisserännet soodustava poliitika taga olid eelkõige üleliidulised ametkonnad ja nende alluvuses olevad ettevõtted, mis vajasid pidevalt täiendavat tööjõudu. Põliselanikkond ei segunenud sisserännanutega, kuna need ei sulanud eestlaste hulka, kuna enamik migrantidest säilitas oma keele ja tavad. Seda soosis ka haridussüsteem, kuna alates lasteaiast kuni kõrgkoolini sai õppida nii eesti kui ka vene keeles. Nõukogude armee koos oma sõjaväebaasiga oli üks põhjusteks, miks ökoloogiline olukord halvenes. Lootusetus ja tulevikuväljavaadete puudumine süvendasid ühiskonnas sotsiaalset pessimismi, millele viitasid järjes suurenev alkoholitarbimine ja enesetappude arv.
Kultuurielu põhijooned
Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus
Eesti NSV ametliku kultuuripoliitika peamine eesmärk oli: „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku“ kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtuvalt. 1940.aastate lõpul ja 1950.aastate esimesele poolel oli eriti tugev sundorienteeritus vene kultuurile . Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud vaimupärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati sõjajärgsetel aastatel ulatuslikud raamatukogud, kuhu jäeti alles vaid üksikud aastakäigud ajalehti ja ajakirju ning mõni eksemplar kõikidest raamatutest. Kogu mittesoovitav kirjasõna pandi erifoni, mille kasutamiseks tuli taotleda ametivõimudelt kirjalik luba.
Haritlaskonna uus põlvkond
Paljud eesti haritlase pagesid Teise maailmasõja lõpuaastatel nõukogude võimu kartuses Läände. Paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks, kuna nende aktiivset loometegevust piirati või neid sunniti sellest aastakümneteks loobuma . Nõukogude kultuuri vaenlasteks olid eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teadlased, kirjanikud jt loovharitlased. Kui 1950.aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevenes, said vanema põlvkonna haritlase taas loometöö juurde tagasi tulla. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine.
Kultuuritarbimine ja massiteave
Rahvakultuuri tasemel jätkus eestlastele omane aktiivsus oma kultuurielu korraldamisel, selle kõige ilmekamaks väljundiks oli isetegevusharrastus: jätkati omariikluse ajal rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. 1950.aastate teisel poole taandus isetegevusharrastus kõrgkultuuri ees. Järjest kasvas massiteabevahendite ning ka raamatute osatähtsus kultuuritarbimises. Suurenes Eesti raadio maht, 1955.aastal alustas tööd Eesti Televisioon . Ajakirjandusväljaanded jagunesid nõukogude ajal vabariiklikeks ning linna- ja rajoonilehtedeks, ajakirjadeks ning mitmesugusteks ametkonlikeks väljaanneteks.
Maakultuuri hääbumine
Maaelanike elujärje paranemine võimalda ka neil senisest rohkem käia linna kultuuriasutustes (teater, kino , kunstinäitus). Maarahva seotus oma vanavanemate kodukohaga nõrgenes, kuna maaelanikkond muutus liikuvamaks, kes siirdus elama linnadesse, kes otsisid paremaid elu- ja töötingimusi teistes maapiirkondades. Kõik see kokku viis rahvakultuuri hääbumisele.
Kiriku koht ühiskonnas
Eesti NSV ajal säilis vormiline usuvabadus. Kirikuõpetajad said väljaõppe Usuteaduse Instituudis, kuna Tartu ülikooli usuteaduskond kaotati. Õppetöö toimus seal valdavalt kaugõppe vormis. Kiriku mõju ühiskonnas püüti tasandada ateistliku propagandaga ja mitmesuguste ilmalike tavade juurutamisega.
Haridusolud
Sõjajärgsetel aastatel likvideeriti lõplikult iseseisvusaegne haridussüsteem. Koolikorralduse aluseks võeti teistes nõukogude liiduvabariikides kasutusel olev ühtluskooli süsteem, õppe- ja kasvatustöös hakati lähtuma nõukogude pedagoogika põhimõtetest. Eesti NSV-s kehtestati esialgu 7-klassiline ja alates 1959 .aastast 8-klassiline kooliharisud. 1970.aastatel muudeti keskharidus kohustuslikuks , mis viis hariduse allakäigule, kuna küpsustunnistuse said ka need õpilased, kes seda ei väärinud.
Vaimne vastupanu venestamisele
Süveneva venestamise tingimustes tugevnes kultuurielu administreerimine , kakskeelsuse propaganda ja tsensuur. Tunduvalt kitsenesid sidemed läänepoolse kultuuriareaaliga. 1970.aasta vastupanukultuuri kandvaks jõuks oli rahvuslikult meelestatud haritlaskond. Tollele ajale iseloomulik tulevikuväljavaate puudumine sundis tagasi vaatama minevikku , selleks et olevikus vastu pidada.
Eestlased maailmas
Kogu eestlaskond jagunes maailmas sõja järel kolmeks: kodueestlasteks (Eestis), väliseestlasteks (läänes) ja Venemaa eestlasteks (idas).
Välis-Eesti kujunemine
Eestlaste rändamine läände sai alguse 19.-50.sajandi vahetusel, mil juba varem Venemaale siirdunud kaasmaalastest osa asus ümber eelkõige Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Arvukas väliseesti kogukond tekkis Teise maailmasõja ajal ja seda eelkõige poliitilistel põhjustel: tuhanded inimesed pagesid kodumaalt Nõukogude okupatsiooni eest, paljud jäid sõjavangidena liitlaste kätte või olid sõja-aastatel sunniviisiliselt Saksamaale tööteenistusse saadetud. Enamik pagulastest oli koondunud Rootsi ja teistesse Lääne-Euroopa riikidesse, kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Nõukogude esindajad käisid pagulasi veenmas, et need tagasi naaseks ning samal ajal avaldas ka NSV Liit survet teistele riikidele, et need aitaksid pagulastel kodumaale tagasi pöörduda, isegi siis kui nad seda ei soovi. Mõnel pool antigi NSV Liidu survele järele. 1946.aasta kevadeks pöördus kodumaale tagasi ligikaudu 15000 eestlast. Nõukogude Liidu andmetel 1950.aastaks oli kodumaale tagasi pöördunud ligikaudu 20000 inimest. Lääneriikidesse jäi lõppkokkuvõttes umbes 75000 eestlast, kes leidsid peavarju peamiselt Rootsis ja Saksamaal. Väliseestluse olulisemateks keskusteks olid muutunud Toronto , New York ja Stockholm.
Pagulaste kohanemine
Pagulased leidsid suhteliselt kiiresti tööd, kuna sõja järel valitses enamikud riikides töökäte puudus. Leiti töökohti vabrikutes , ehitusel, kaevandustes, metsatöödel või teistel füüsilistel tööaladel. Hiljem, peale kohanemisraskuste üleelamist, said esimesed eestlastest pagulased tööd ka riigiametites. Paranes ka eestlase materiaalne olukord: soetati paremad eluasemed ning otsiti tulusamad ametid või oldi eraettevõtluses edukas.
Pagulaskonna tegevussuunad
Välis-Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulusorganisatsioonidele. Üks osa oli välisvõitlus, mille peamine eesmärk oli pagulaste asukohamaade üldsuse ja poliitikute informeerimine olukorrast okupeeritud Eestis ning lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamine. Korraldati ka poliitilisi meeleavaldusi ja osaleti teistel üritustel, kus oli võimalik oma eesmärke ja taotlusi tutvustada. Moodustati Eesti Rahvusnõukogu (1954) , mille toetajaskond moodustus pagulus - ehk eksiilvalitusel. Teine oluline Eesti riikluse kandja välismaal oli New Yorgis asuv Eesti Vabariigi Peakonsulaat, kes ei tunnustanud eelnimetatud eksiilvalitsust. Samamoodi oli vastu ka Põhja-Ameerika ja Kanada eestlaste esindusorgan. Need ringkonnad lõid vastukaaluks pagulusvalitsusele Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu. Pagulasühiskonna sisepoliitilise tähtsaks koostisosaks olid Välis-Eesti ajalehed. Välis-Eesti ühiskonna elu oli aktiivne, mis väljendus skaudiliikumises, isetegevusringides, üliõpilasseltsides ja korporatsioonide tegevuses. 1972.aastal toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad (ESTO) Torontos. Olulise kultuurikeskusena tegutseb mitmes riigis Eesti maja.
Kodu- ja Välis-Eesti suhted
Sõjajärgse külma sõja ajal olid pagulaste ja kodueestlaste kontaktid minimaalsed ning juhuslikud. 1950.aastel hakkasid kontaktis Kodu-Eestiga äärmiselt ettevaatlikult taastuma. Tegemist oli isiklike kontaktidega (kirjavahetused, üksikud käigud kodumaale). 1959.aastast avanes pagulastel käia Eestis turistina, kuid selleks oli vaja NSV Liidu saatkonnast viisat taotleda. 1960.aastatel muutusid isiklike suhete kõrval järjest olulisemaks kultuurikontaktid. Olulist rolli omasid ka teaduslikud kontaktid, mis esialgu piirdusid teadlaste omavahelise kirjavahetusega, raamatute saatmise ja muu sellisega. Uusvenestamise pealetungiga muutusid niigi suhteliselt tagasihoidlikud suhted Välis-Eesti ja Kodu-Eesti vahel taas juhuslikuks. Ka ametlik propaganda muutus järjest agressiivsemaks. Välis-Eesti ja Kodu-Eesti suhted hakkasid taastuma 1980.aastate teisel poolel ning vabanesid lõplikult kammitsatest omariikluse taastamisega 1991.aastal.
Venemaa eestlased
Suur väljarändamine Venemaale sai alguse ülemöödunud sajandi keskel, kus lõpuks olid eestlaste asundused tekkinud paljudes Venemaa piirkondades. Peale 1920.aaste sundkollektiviseerimist, massirepressioone, emakeelse koolihariduse keelustamist hakkas eestlaste arvukus Venemaal kiiresti vähenema.
Lõppsõna
Eestlased olid peaaegu pool sajandit Nõukogude Liidu võimu all. Valitsuses olid juhtival kohal venelased , hiljem said sinna ka üksikud eestlased. Eestlasi kontrolliti koguaeg Moskva poolt, kuna Eesti NSV juhtkonna iseseisev tegutsemisvabadus oli piiratud. Eestlased on pidanud elama üle venestamise ning julma küüditamise. Kuid eestlased pole alati niisama käed rüppes pealt vaadanud seda, vaid on astunud Nõukogude Liidule vastu (nt metsavennad, noorte salaorganisatsioonid jms). Paljud eestlased on lahkunud kodumaalt okupatsiooni eest. Pagulased kohanesid võõral maal hästi, kuid nad ei unustanud ka oma rahva tavasid ja traditsioone. Eestlased on alati sirge seljaga kõigele vastu astunud oma isamaa nimel.
Kasutatud kirjandus
„Eesti ajalugu II“ (2006) Ago Pajur, Tõnu Tannberg
13