ENSV sõjajärgsed aastad (0)

ENSV sõjajärgsed aastad: poliitilised olud ja massireparatsioonid.
1944 inkorporeeriti Eesti taas NSV Liidu koosseisu.
Nõukogulik võimustruktuur.
Eesti NSv kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru. Juhtiv koht oli kommunitslikul parteil. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liimeskond kiiresti kasvama. Parteikaadrit iseloomustas madal haridustase. Linnades, valdades ja maakondades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed. 1941. aastast juhtis EKP-d Nikolai Karotamm.
Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitev Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946. aastani rahvakomissariaatidest ja teistest keskasutustest. ENSV Ministrite Nõukogu esimeheks oli aastatel 1940-1951 Arnold Veimer.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast Johannes Vares - Barbarus . Tema järlane Eduard Päll.
Territoorium ja haldusjaotus.
Aastatel 1944-1945 vähendati Eesti territooriumi: Leningradi ja Pihkva oblasti külge liidetud alad moodustasid u 5% Eesti territooriumist, seal elasid valdavalt venelased . Jäädi ilma olulistest sõjalis- strateegilistest piirialadest. 1945. aastal jagunes Eesti NSV 10 maakonnaks ja 236 vallaks. Lisaks loodi valdades võimuorganitena külanõukogud. 1950 viidi läbu rajoniseerimine, mille käigus maakonnad kaotati, moodustati 39 maarajooni.
Relvastatud vastupanuliikumine .
Aastatel 1944-1953 oli vastupanu keskmes metsavendlus. Samal ajal loodeti, et Lääneriigid soovivad taastada Eesti iseseisvust. Metsavendade hulgas oli erinevate ühiskonnakihtide esindajaid: kaadriohvitseridest ja jõukatest taluperemeestest kehviktalupoegadeni. Kohalikud elanikud varustasid metsavendi toiduga, andsid vajadusel peavarju ja jagasid informatsiooni. Metsavennad ründasid julgeolekuüksusi ja hävituspataljone, tapeti nõukogude aktiviste maal, pandi toime röövimisi. See suurendas maal hirmuõhkkonda.
Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosu ning kohalikke nõukogude aktiviste. Metsavendade vastupanu nõrgendas 1949 toime pandud küüditamine.
Võimude vägivallapoliitika.
1944. aastal algasid nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ja nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli ligikaudu 30 000. arreteerimise eest pages osa inimesi metsadesse varjule. Metsasolijate väljameelitamiseks kuulutasid võimuorganid välja amnestia ja kutsusid neid tagasi oma igapäevatöö juurde. Väljatulnud aga vangistati.
Lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu allutamises valitseva režiimi ideloogilistele dogmadele.
Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aastal toimunud massiküüditamisega. Ööl vastu 26. märtsi saadeti Eestist siberisse 20 722 inimest.
Stalinismi võimutsemine.
Eesti NSV sisepoliitilise arengu keskseks tunnusjooneks oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu. Esmalt hakati kodanliku natsionalisti silti külge kleepima Eesti Vabariigi aegsetele loovharitlastele. 1950. aasta märtsis tuli Tallinnas kokku EKP 8. Pleenum . Pleenumil süüdistati Eesti tolleaegset kõrgemat juhtkonda kodanliku natsionalismi alahindamises ja vääras kolhoosipoliitikas. Karotamm vabastati parteijuhi kohalt ning tema asemele valiti Johannes Käbin. VIII pleenumi tagajärjeks oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis, kultuuriasutuses ning loominuglistest liitudes. Pleenum oli murrangusündmuseks: Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga; ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus; tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu.
Sundindustrialiseerimine ja – kollektiviseerimine
Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli olnud talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke ressursse ja tööjõudu arvestav tööstus. Lõplikult purustati omariikluse ajal väljakujunenud väikeriigi majandusmudel sõjajärgsel perioodil, mis koos nõukogude võimu taastamisega kaasnes stalinliku majanduspoliitika ellurakendamine. Selle tunnusteks olid forsseeritud (kiirendatud) ondustrialiseerimine, sundkollektiviseerimine ning plaanimajanduse juurutamine .
Sundindustrialiseerimine.
Eesti NSV põhitandriteks kujunesid põlevkivi-, masina- ja kergetööstus. Virumaa põlevkivibassein pidi gaasiga varustama Leningradi ning tootma mootorikütust Balti sõjalaevastiku tarbeks. Sillamäele oli rajatud salajane sõjatehas, sinna asusid elama sissetoodud võõrtöölised.
Masina- ja metallitööstuses laiendati ettevõtteid, mis hakkasid välja laskma üleliiduliselt vajalikku toodangut. Eesti NSV tööstus hakkas tootma seadmeid põlevkivi- ja naftatööstusele, automaatseadmeid, elektrimootoreid jms.
Rasketööstuse tulemuseks oli Eesti mastaapidele mittevastavate suurtehaste rajamine.
Kergetööstus taastati puuvillakombinaadid, kus vabad töökohad täideti ennekõike sissetuleva tööjõuga. Linnade taastamise ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus. Ehitustööstus kujunes olulisemaks migratsioonipumbaks.
Maareform .
Nõukogulik maareform tähendas maa sundvõõrandamist ehk riigistamist. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 hektarit, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Võõrandati ka loomi ja muud vara. Maareformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil ligikaudu 136 000 talumajapidamist.
Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid. Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulisi talusid, nad olid liiga väikesed, madala tootmistasemega. Maa võõrandamisega muudeti elujõuetuteks ka seni heas korras olnud talud . Maade tasuta ümberjagamine süvendas inimestevahelisi pingeid, see aitas kaasa talude kollektiviseerimisele.
Esmatähtsaks kujunes oõllumajandussaaduste riigile müümise kohustus. Talupojad täitsid ka mitmeid töökohustusi nt metsaraie või teede korrastamine. Maareformi läbiviimise ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid- sovhoose ja masina-traktorijaamu.
Kolhooside loomine.
1947. aasta mais võttis ÜK(b)P keskkomitee vastu otsuse kolhooside loomiseks. Sama aasta sügisel alustati kulakute väljaselgitamist. Kulakutseks peeti talupoegi, kes olid kasutanud palgatööjõudu ja/või omasid põllutöömasinaid. Neile pandi peale kõrge põllumajandusmaks. Talupoegade vastupanu murti ulatusliku küüditamisega 1949. aasta märtsis. Algas talupoegade massiline kolhoosidesse astumine. 1951. aasta lõpuks oli kolhoosides üle 95% kõigist talumajapidamitest. Ühistöö kaotas peremehetunde, hoolimatus kujunes kolhoosi igapäevaelu normiks.
Käsumajandus ja selle tagajärjed.
Eesti NSV majanduselu allutati kõigil tasanditel plaanimajandusele. Kõige olulisem käsumajandusega kaasnenud demograafiline tagajärg oli massiline võõrtööliste sissevool . Aastatel 1945-1950 kasvas elanikkond Eesti NSC-s muulaste arvel 170 000 inimese võrra. Nende põhimassi mmoodustasid madala kvalifikatsiooniga töölised ning hiljutine maarahvas . Nad tõid kaasa teistsugused harjumused, tavad, traditsioonid ja ellusuhtumie. Massiline muulaste sisseränne kahandas tunduvalt eestlaste osatähtsust elanikkonnas. Tööstuse eelisarendamise tulemusel kasvasid linnad ja enamik muulasi asus sinna elama. Kollektiviseerimine laostas suurema osa maaelanikkonnast. Nõukogude sotsialism ei kindlustanud pikka aega inimväärset elatustaset. Ulatuslik migratsioon tõstatas keeleprobleemi, mis lahenes vene keele kasuks.
ENSV kui näidisliiduvabariik
Stalini surmale järgnes sula-aeg, mis tõi kaasa ühiskonnaelu liberaliseerumise peaaegu kõikides valdkondades. Kolhoosikorra algav toibumine ja inimeste materiaalse olukorra mõningane paranemine panid 1950. aastate teisel poolel aluse olemasoleva süsteemiga kohanemisele. See süvenes veelgi 1960. aastatel. Eesti NSV-d juhtis nendel aastatel Johannes Käbin.
J. Käbin ja tema meeskond.
Käbin ajas kogu oma valitsemisaja jooksul mõõdukat laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva - meelne ning arvestada ka Eesti NSV „isikupäraste“ oludega. Head kontaktid kujunesid Käbinil Hruštsoviga, kes arvestas ka eriarvamustega. See kindlustas Eesti NSV-le teatud majanduslikud eelised. Toimis põhimõte, et kõigepealt rahuldati Eesti NSV esmavajadused ja ülejääk suunati liidufondi. Seetõttu oli 1960ndatel toiduainetega varustamine Eesti NSVs rahuldav. Olukord muutus aga Brežnevi valitsemisajal.
Ülekohtu heastamine algas sisepoliitilise sula-ajal. Osaliselt taastati kodanlikeks natsionalistideks tembeldatud inimeste head nimed. Eesti NSV-s puudutas rehabiliteerimine esmajoones haritlasi, kes said võimaluse „vaimsest pagulusest“ taas loometöösse lülituda. Üleliiduliselt tõi Stalini surm kõigepealt kaasa vägivallamasina seiskumise, millele järgnes represseeritute õigeksmõistmine ja nende vabastamine vanglaist, GULAG -i laagritest ja asumiselt. 1959 . aastaks pöördus Eesti NSVsse tagasi üle 30 000 küüditatu ja arreteeritu. Represseeritud ei saanud tagasi oma vara ning paljusid ei lubatud tagasi pöörduda oma kodukohta.
Noorte salaorganisatsioonid .
Tekkisid protestivaimust nõukoguliku süsteemi omaksvõtmise vastu. Eesti Rahvuslaste Liit.
Põllumajanduse toibumine
1953. aastal alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme ja vähendati isiklikelt abimajapidamistelt võetavaid makse. Kaotati isiklikelt abimajapidamistelt kohustuslikud riigimüüginormid. Masina-traktorijaamade likvideerimine aitas kaasa põllumajandustehnika otstarbekamale kasutamisele. See suurendas talurahva iseotsustamisõigust ja pani aluse põllumajanduse toibumisele. Halvavalt mõjusid põllumajandusele Hruštšovi eksperimendid : maisi sundkasvatamine, kartuli panek ruutpesiti. 1960. aastate teisel poolel algas ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerumine: majandid läksid üle mingi ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele.
Industrialiseerimie laienemine.
Põlevkivitööstusele anti kütte-energeetiline suund. Kaevandati üha rohkem väärtuslikku põlevkivi, mis läks elektrijaamade kütteks ja gaasi tootmiseks. Üle poole toodetust elektrienergiast suunati Eesti NSVst välja. 1950. aastate lõpust hakati arendama aparaadiehitust ja tööstuslikku kalapüüki. Tööstuse arendamiseks toodi endiselt tööjõudu sisse. Märgatavalt paindlikumaks muutus majanduselu juhtimine rahvamajandusnõukogude eksisteerimise ajal (1957-1965)
Side läänemaailmaga.
Informatsiooni saamise üheks peamiseks kanaliks olid välisraadiojaamad, millest osa hakkasid saateid edastama ka eesti keeles, nt „Ameerika hääl“. Välisraadiojaamade eestikeelsete saadete eesmärgiks oli edastada ilma tsensuurita informatsiooni maailmasündmustest ja vahendada omapoolseid uudiseid, kommentaare. Eesti NSV-s hakati tegelema „moodsate“ teadusharudega (psühholoogia, sotsioloogia, küberneetika). Oluliseks aknaks Läände oli eestlastele Soome.
Kuldsed kuuekümnendad.
Stalini-aegse hirmuõhkkonna ja füüsilise vägivalla kadumine tõi ühiskonda elementaarse isikuvabaduse , mis sisendas inimestesse optimismi tuleviku suhtes. Suurenes ühiskonna avatus ning aktiviseerus inimeste eneseteostus. Kujunes välja mitmepalgeline rahvuskommunistide põlvkond, kes olid veendunud, et olemasolevat poliitilist režiimi on võimalik inimlikustada, demokratiseerida ja elamisväärseks muuta. 1960. aastatel kasvas noorte aktiivsus. Üliõpilaste poliitiline aktiivsus väljendus komsomoliliinis.
Komsomol oli muudetud noorte massiorganisatsiooniks. Noori kutsuti parteisse astuma ja juhtivatele kohtadele jõudma, et võim enda kätte võtta. Suurenes eestlaste kaasarääkimine Eesti NSV kõrgemas võimuladvikus.
Demokraatlikud liikumised.
NSV Liidus tekkis dissidentide (teisitimõtlejate) liikumine, mis oli suunatud valitseva režiimi vastu. Demokraatlikes liikumistes osaledis ka muulased, kelle eesmärgiks oli NSV Liidu demokratiseerimine. 1972. aastal koostasid Eesti Rahvuslik Rinne ja Eesti Demokraatlik Liit memorandumi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamleele, milles nõuti Eesti iseseisvumise taastamist, ÜRO liikmeks vastuvõtmist, Nõukogude vägede väljaviimist jms. Lääneriigid sellele ei reageerinud , kuid kaude mõju oli olemas- maailmale näidati oma püüdu demokraatlike ideaalide poole. Edu pingelõdvenduses saavutati 1975. aastal, mil Helsingis kirjutati alla Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktile.
ENSV uuel venestusajal .
Venestuse algus.
1978 vahetati parteijuhi kohal välja J. Käbin. EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks kinnitati umbkeelne ja kindlalt Moskva-meelne Karl Vaino. Tema võimuletuleku järel sunniti Eesti NSV juhtkonnast lahkuma mitmed rahvuskommunistid. 1978 algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda . Esmajoones pidi vene keele osatähtsust oluliselt suurenema hariduses. Vene keele pidid omandama eestlased, kuid samasuhust kohustust eesti keele suhtes Eestimaa muulastel ei olnud.
Noorsoorahutused ja „40 kiri“.
Venestussurve teravdas ohutunnet, et rahvuskultuur on määratud hääbumisele. Süvenes rahulolematus, mis väljendus noorsoorahutustes. Elavnes ka intelligentsi protestivaim. Grupp haritlasi koostas „Avalik kiri Eesti NSV-st“. Sellele kirjutas alla 40 Eestis tuntud vaimuinimest.
Avalik vastupanuliikumine.
Peamisteks vahenditeks said avalikud kirjad, pöördumised võimuorganitele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning välisriikide valitsustele. 1978. aastal hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat, kuhu koondati kõik tähtsamad avaldused , memorandumid, poliitiliste kohtuprotsesside ülevaated jm teated. 1979 koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad avaliku kirja NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi , >Saksa Demokraatliku Vabariigi jt riikide valitsustele ning ÜRO peasekretärile. Kiri sai tuntuks Balti Apelli nime all. Sellele tuginedes võttis Euroopa Parlament 1983 vastu resolutsiooni, millega nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist.
Majanduslik ummik.
1970. aastatel püsis nõukogude majandusmudel ainult tänu naftadollaritele. Põllumajanduses laiendati seakasvatust sisseveetavate teraviljade baasil. Poeletid tühjenesid, süvenes toiduainetekriis. Tööstuse oli 1980. aastateks üle 90 % allutatud üleliidulistele ametkondadele. Kaupade saamiseks vajati tutvusi.
Sotsiaalsed probleemid.
Põlisrahvale oli üheks negatiivsemaks tagajärjeks demograafilise situatsiooni pingestumine. 1980. aastateks oli eestlaste osatähtsus rahvastikus langenud alla 65%. Muulaste osatähtsuse jätkuv kasv pingestas uusmigrantide ja põlisrahva vahelisi suhteid. Enamik saabunuid said mugavustega korteri. Majanduse ekstensiivne ja loodusvarasid raiskav areng tõi endaga kaasa Eestimaa ökoloogilise olukorra halvenemise. Peamiseks reostajaks oli Nõukogude armee . Lootusetus ja tulevikuväljavaadete puudumine süvendasid ühiskonnas sotsiaalset pessimismi. Suurenes alkoholitarbimine ja enesetapud .
Eesti NSV kultuurielu põhijooni.
Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus.
Vaimuelu sfäär on olnud nõukogude ajal ideloogilise surve all. Ühiskondliku rahu tagamisel oli oluline koht julgeolekuorganite (KGB) tegevusel. Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik infosulg. Nõukogude kultuuripoliitika tõttu toimus ulatuslik raamatukogude puhastamine „kodanliku ühiskonna pärandist“. Kogu ebasoovitav kirjasõna pandi erifondi.
Haritlaskonna uus põlvkond.
Teise maailmasõja lõpuaastatel pagesid eesti haritlaskonna esindajad Läände. Kodumaale jäänud haritlaskond langes ideloogilise terrori ohvriks, mis tähendas nende aktiivse loometegevuse piiramist. 1950. aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline taastumine
Kultuuritarbimine ja massiteave .
Rahva kultuuriaktiivsuse kõige ilmekamaks väljundiks oli isetegevusharrastus: jätkati rahvamajades koos käinud pilli- ja näitemängu ning laulukooride traditsiooni. Taastus laulupidude traditsioon. Kasvas massiteabevahendite osatähtsus kultuuritarbimises. Suurenes Eesti Raadio saatemaht. Kõik massiteabevahendid olid allutatud tsensuurile. ER ja ETV tõid koju kätte uudiseid Eestist ja mujalt, laiendasid silmaringi ja olid kultuurivahendajateks. Maakultuur hakkas hääbuma.
Haridusolud.
Õppe- ja kasvatustöös hakati lähtuma nõukogude pedagoogika põhimõtetest. Maailma ja eesti ajaloo kõrval hakati süvendatult õpetama NSV Liidu ajalugu. Eesti NSV-s kehtestati esialgu 7- klassiline ja alates 1959. aastast 8-klassiline kooliharidus. Keskkharidus tehti kohustuslikuks , see viis aga hariduse sisulisele allakäigule. Negatiivselt mõjutasid haridusolusid mutmesugused kampaaniad .
Vastupanukultuur.
Kitsenesid sidemed läänepoolse kultuuriga. 1970ndad olid vastupanukultuuri tekke ajaks, mille kandvaks jõuks oli rahvuslikult meelestatud haritlaskond. 1980. aastate teisel poolel lülitus Eesti loovharitlaste valdav enamik aktiivselt ühiskonna demokratiseerimis- ja taasiseseisvumisprotsessi.