Eesti NSV Liidus (1)

Kool
NÕUKOGUDE EESTI
Referaat
Koostaja :
Juhendaja
Tartu 2010

Sisukord

Sissejuhatus…………………………………………………………….3

Eesti NSV valitsemine…………………………………………………4
Poliitilised olud………………………………………………………….4
Vastupanu ja repressioonid …………………………………………...6
Majandus ja rahvastik ………………………………………………….8
Kultuurielu põhijooned………………………………………………..10
Eestlased maailmas…………………………………………………..12
Lõppsõna………………………………………………………………14
Kasutatud kirjandus…………………………………………..………15

Sissejuhatus

1944. aastal jõuab sõda taas Eestisse. Toimub kibe võitlus Narva pärast, mis kestab ligikaudu seitse kuud. Kodumaale toodi sõdima ka Eesti väeosad. 30. jaanuaril kuulutas Eesti omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Narva lahingu ajal sooritas Nõukogude lennuvägi ka omajagu terrorirünnakuid. Punaarmee vallutab Eesti, saksa väed tõmbusid tagasi. Tartut ei suudetud kaitsta kuna sakslastel ei jätkunud selleks piisavalt jõudu. Suurel Emajõel toimus lahing, mille punaarmee võitis, kuna sakslased ei osutanud suurt vastupanu. 22. septembril sisenesid Nõukogude tangid Tallinnasse ja pärastlõunaks ole eesti pealinn punaväelaste käes. Eestlaste poolt tehti katse taasiseseisvumiseks. Peaministri Jüri Uluotsa eestvedamisel. 1922. aasta veebruaris moodustati vastupanugruppe hõlmav Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Valiti uus eestvedaja J. Uluotsa advokaat Otto Tief . Leiti sobiv aeg Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks. 20. septembril heisati Pika Hermanni torni sini-must-valge lipp, mida peeti mässuks. 21. septembril otsustas valitsus Eestist lahkuda ja pages. Iseseisvuse eest võideldi edasi eksiilis. Anti ka välismaailmale teada eesti seisukorrast aga tulutult. Ministrid saadeti vangilaagritesse ja sõjaväe ülemjuhataja Jaan Maide hukati. Peale Teist maailmasõda vähenes rahvastik 280000 inimese võrra. Kaotused olid suured ja laastavad. Iseseisvumise katse luhtus ja eesti langes taas Nõukogude Liidu võimu alla ligu pooleks sajandiks .

Eesti NSV valitsemine

Nõukogude võimu taastamine Eestis algas Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Sisse tungisid operatiivgrupid, esimesed NSV taastajad. Kuna Tallinn oli veel sakslaste käes, siis koondusid NSV võimuliikmed Võrru. 1944. aasta sügisel viidi kõrgemad võimuorganid üle Tallinnasse. Vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatev organ ENSV valitsus. Kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja sealt saadetud käskudele. Võim oli eelkõige muulaste käes aga alates 1950. aastast hakkas sinna ligi pääsema ka kohalike eestlasi. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas partei koosseisu pidev muutumine. Haripunkti tõusis see nn kodanliku natsionalismiga. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu , mille kinnitas partei keskkomitee . Nõukaaegsed valimised olid formaalsed , sest hääletada sai ainult ühe partei poolt. Tähtsad olid julgeolekuorganid. Julgeoleku Komitee kõrval tegutsenud siseministeerium võttis üle miilitsa ülesanded. Julgeoleku Komitee kaastöölised olid vabatahtlikud või sunnitud inimesed, kellega manipuleeriti. Sõjaväele kasutada antud aladelt pidid põliselanikud lahkuma, mis muutis nende olukorra veelgi raskemaks. Eesti NSV-s oli ka kaitseministeerium 1944-1950 aastatel. Eesotsas kindralleitnant Lembit Pärnaga. Algselt said eestlased läbida teenistuse Eestis aga 1950. aastate keskpaigas pillutati nad mööda Nõukogude Liitu laiali. Eesti NSV juhtkonna iseseisev tegutsemisvabadus oli piiratud. Moskva kasutas inimeste kontrollimisel ja ohjamisel erinevaid meetodeid . 1944. aasta novembris loodi Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee. Moskva arvates oli uue võimu alusmüür rajatud. Moskva pidas kinni põhimõttest, et igal liiduvabariigil on parteijuhiks kohaliku rahvuse esindaja. Keda kontrollis teine sekretär, kes oli Moskva poolt saadetud. Moskva trumbiks olid ka valvsad kodanikud, kes peale kaebasid. Kaebustesse suhtuti väga tõsiselt ja neid kontrolliti peaaegu alati.

Poliitilised olud

Eesti NSV sisepoliitika arengu tunnusjooneks oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu. Selle põhjustas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee otsus „Eesti NSV parteiorganisatsiooni poliitilise töö puudustest ja ülesannetest“. „Ideoloogilise võitluse“ suunajaks oli Andrei Ždanov. Kodanliku natsionalismi mõistet siiski üheselt ei mõistetud. Sellest mõistest kujunes sobiv süüdistusvormel.
Algselt sildistati kodanliku natsionalistitena Eesti Vabariigi loovharitlasi. Toimus võimuvõitlus nn juunikommunistide ja Venemaa eestlaste vahel. 1949. aastal saadeti parteikomisjon Eesti NSV olukorda ja tippjuhte kontrollima. 7. märtsil 1950 a. kinnitas poliitbüroo otsuse „Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös“. Märtsi teises pooles tuli kokku EK(b)P VIII pleenum , et arutada probleemide üle ja leida neile lahendus. N. Karotamme süüdistati kodanlike natsionalistide mahitamises. Karotamm vabastati parteijuhi kohalt ja tema asemele määrati Moskva poolt Ivan (Johannes) Käbin. N. Karotamm suunati Moskvasse teadlaseks, kus ta hiljem suri. VIII pleenumi tagajärg oli suuremahuline puhastustöö kohalikes võimuorganites. 1951. aastal asendati Ministrite Nõukogu esimees A. Veimer Moskvale sobiva Aleksei Müürsepaga. Mitmed selle aja juhtpoliitikud ja juunikommunistid arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse. EK(b)P VIII pleenum muutis Eesti saatust. Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased ja muulased . Ühiskonnas tekkis hirmuõhkkond ja vaimne surutus . Tugevnes vastuolu rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Põhiliselt mõjutas pleenum kultuurivaldkonda. Pleenumil oli suur osa Eesti kiirel venestamisel.
Ivan Käbinist sai Moskva heakskiidul eesti NSV esimene mees. Suhteliselt lühikese ajaga tõrjus Käbin eemale käremeelsemad tegelased. Käbin ei olnud ei äge stalinist ega ka äärmuslik venestaja. Käbin oli oma valitsemisajal mõõdukas laveerija. Ta püüdis olla Moskva- meelne ja samas arvestas ka Eesti oludega. I. Käbinil olid head suhted sekretär Nikita Hruštšoviga ja oskuslik poliitika oma meeskonna loomisel. Käbin võttis oma meeskonda ka kohalikke eestlasi. Käbin koos oma tiimiga suutis mahendada Moskva survet . Üheks põhitegijaks sai Vaino Väljas, kes 1971 . aastal sai ideoloogiasekretäriks ja kelles Käbin nägi oma mantlipärijat. Head suhted N. Hruštšoviga tõi Eestile mõned eelised. 1954. aastal käis N. Hruštšoviga mitteametlikult Eesti NSV oludega tutvumas. Käbini ajal oli põhimõte, et esmalt rahuldatakse eesti NSV esmavajadused ja seejärel suunati ülejääk liidufondi. Tänu sellele oli 1960. aastatel Eesti NSV toiduainete varu üldiselt rahuldav. Olukord hakkas muutuma alles siis kui L. Brežnev ametisse nimetati.
Peale J. Stalini surma järgnes NSV Liidus nn sulaaeg. Senine ulatuslik vägivald vähenes ja juhtivatele kohtadele said ka kohalikud. Uus kurss ei püsinud pikalt, sest 1953. aasta juuni lõpus L. Beria arreteeriti ja tema ettevõtmised luhtusid. Sulaaega iseloomustas senise vägivalla teatud määral heastamine. Eesti NSV poliitiline õhkkond sulas tasapisi ja järk-järgult. Kõik see pani 1950. aastate teisel poolel aluse süsteemiga kohanemisele. See süvenes veelgi 1960. aastatel.
J. Stalini ajal oli kogu Nõukogude impeerium muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Tõepärase informatsiooni saamine välismaailmast osutus tõeliselt raskeks. Peamiseks infoallikaks olid välisraadiojaamad. Osaliselt hakkad saateid edastama ka eesti keeles. Esimene eesti keelne raadijaam oli Ameerika Hääl, mis alustas 1951. aastal New Yorgis . Ameerika Hääl edastas Ameerika Ühendriikide ametlikku informatsiooni. Välisraadiojaamade eesmärk oli edastada informatsiooni, ilma tsensuurita. N. Hruštšovi ajal hakkasid vaikselt taastuma otsekontaktid muu maailmaga . Liikuma hakkasid moodsad kunstivoolud ja muusika . Oluliseks aknaks välismaailma sai Soome. Soome telesaated olid nähtavad Põhja-Eestis ja 1956. aastal avati Tallinn-Helsingi laevaliin . Eesti NSV-sse jõudis Lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed . Välissuhted maailmaga loodi materjali heaolu hankimiseks. Eesti NSV tarbimis-ja elatustase oli kõrgem kui NSV Liidu keskmine. Nii harjusid inimesed rohkem nõukoguliku süsteemiga.
1950. aastate teisel poolel elavnes kultuurielu ja kasvas peale uus haritlaspõlvkond. Samuti liberaliseerusid Eesti poliitilised olud. Stalini-aegse hirmuõhkkonna ja füüsilise vägivalla kadumine tõi endaga kaasa elementaarse isikuvabaduse, mis sisendas inimestele optimismi. Suurenes ühiskonna avatus ja inimesed muutusid aktiivsemateks. Nendel kuldsetel kuuekümnendatel kujunes välja mitmepalgeline nn rahvuskommunistide põlvkond. Nad olid kindlad, et seda režiimi on võimalik elamisväärseks muuta. 1960. aastatel hakkas aktiivsete noorte arv kasvama. Tegutsema hakkasid Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. Komsomol oli noorte massiorganisatsioon, kus üliõpilased püüdsid demokratiseerida üliõpilasvalitsust. Soovides, et see oleks üliõpilaste omavalitsus, mis lahendaks noorte päevaprobleeme. Olukorda loodeti parandada valitsevat režiimi muuta seestpoolt. Noori suunati parteisse ja õhutati kõrgetele kohtadele astuma , et võim saaks nende kätte. Selle komsomoliorganisatsiooni kõrgajaks olid 1967.1968 aastad ja nende keskuseks sai Tartu Ülikool. 1950. aastatel oli EKP olnud veel selgelt võõra võimu kandjaks . Järgmisel aastal EKP mõnevõrra eestistus. Kiiresti laienes eestlastest poliitiline eliidi kiht. 1964. aasta oktoobris kukutati Moskvas võimult N. Hruštšov, võimule tuli Leonid Brežnev, mis tõi endaga kaasa kruvide kinnikeeramise poliitika Nõukogude Liidus. Eesti NSV jätkus sulaaeg kuni 1968 aastani. Tartu Ülikoolis vahetati välja komsomolijuhtkond. Feodor Klement asendati Moskvale truu Arnold Koobiga. Ühiskonnas süvenes taas ideoloogiline surutis ning karmistus tsensuur . Palju selle aja esindajad leidsid eneseteostuse kirjanduses, teaduses , kunstis ja teistes eluvaldkondades. Kuid palju oli neid, kes viskasid oma põhimõtted nurka ja hakkasid taas Moskvat teenima .
1970. aastate alguses ei olnud I. Käbini võimupositsioon nii kindel kui varem. Moskva leidis, et I. Käbin ei rahulda nende soove. Moskva süüdistas liiduvabariigi juhtkonda natsionalismi mahitamises. 1978. aastal vahetati Käbin Karl Vaino vastu, keda peeti õigeks inimeseks natsionalismi ohjamisel. K. Vaino jaoks ei eksisteerinud mingisuguseid kohalikke huvisid. Temast saigi Moskva käskude truu täitja. Peale Vaino võimule tulekut, ei tehtud suuri muutusi. Kuid mõni üksik kaadrimuudatus siiski tehti. Eestist tuli lahkuda V. Väljasel, kes läks diplomaatilisele tööle Ladina-Ameerikas. Uueks ideoloogiasekretäriks sai Rein Ristlaan, kellest sai K. Vaino lähedasemaid abilisi. 1978. aasta suvel toimunud võimuvahetus tõi endaga kaasa ulatusliku venestamiskampaania. 1978. aasta detsembris võttis EKP Keskkomitee vastu salastatud otsuse, mis tõi endaga kaasa erakordselt suure vene keele õppimise ja õpetamise tähtsuse. Algas suur propaganda , mille loosungiks kujunes kakskeelsus. Hakati rääkima kahekeelsetest lasteaedadest ja segakoolide rajamistest. Ning kõrgkoolide õppetöö osalisest üleviimisest vene keelde. Eestlased pidid omandama vene keele aga muulased ei pidanud eesti keelt omandama. Vene keele mõttetu ülistamine saavutas haripunkti 1980. aastatel, kui hakati vene keelt õpetama juba lasteaedades.
Venestamissurve tekitas eestlastes tunde, et rahvuskultuur on hääbumas. See põhjustas ühiskonnas noorsoorahutused 1980. aasta sügisel. Kooliõpilaste väljaastumise põhjuseks sai 1980. aasta septembris Kadrioru staadionil toimunud tele- ja raadiotöötajate jalgpallimatš. Üritus saadeti laiali ja noored alustasid protestimarsiga, mille miilitsad katkestasid. Osalenuid karistati koolist välja viskamisega. Tulemuseks olid protestiaktsioonid ja tänavarahutused 1. oktoobril Tallinnas. Miilitsa- ja julgeoleku abiga olukord stabiliseeriti. Elavnes ka intelligentsi protestivaim, 1980. aasta sügisel koostas grupp haritlasi kirja, mille nad saatsid ajalehe toimetusse. Sellele nn 40 kirjale kirjutas alla 40 Eestis tuntud vaimuinimest. See kiri oli omamoodi katse inimlikustada olemasolevat režiimi. Võimulolijad hakkasid vaikselt likvideerima kirja koostajaid. (vallandamised, koondamised, esinemiskeelud jms.) Rahva hulgas leidis see kiri suurt poolehoidu. Kiri levis rahva seas salaja edasi ja jõudis lõpuks ka välismaale, mis suurendas muu maailma tähelepanu Eesti vastu. Edaspidi oli venestamissurve Eesti NSV-s mõnevõrra pehmem.

Vastupanu ja repressioonid

Eestlased eitasid pikka aega Nõukogu võimu, mis väljendus passiivses ja aktiivses vastupanus okupatsioonirežiimile. 1944-1953 aastal vastupanu peamiseks vormiks relva võitlus e. metsavendlus. Samas loodeti abi lääneriikidelt, et nad aitaks Eestil iseseisvust taastada. Metsavendade põhikontingendi moodustasid: saksa sõjaväes teeninud mehed, punaarmeest kõrvalehoidjad ja lihtsalt pakku läinud inimesed. Eestis puudusid üleriigilised ja maakondlikud metsavendade organisatsioonid. Metsavendade salgad tegutsesid üle kogu Eesti. Rünnati julgeolekuüksusi ja hävituspataljone. Kogu see asi suurendas maal elavates inimestes hirmu. See sõda peale sõda oli mõlemale osapoolele ohvriterohke. Metsavendlus nõrgenes oluliselt 1949. aastal küüditamise tõttu. 1950. aastal surus okupatsiooni võim lõpuks vastupanuliikumise maha. Metsavendlus tõestas seda, et Eesti ei alistunud võitluseta. 1953. aasal Kremli nõudel likvideeriti eesti NSV-s kokku 662 „bandet“ ja 336 rahvuslikku organisatsiooni. Selles võitluses kaotas Nõukogude võim 887 meest ja haavata sai 185. Viimane metsavend tabati Lõuna-Eestist 1978. aastal.
Nõukogude võimu vägivalla poliitika oli mitmekülgne, et allutada ühiskond täielikult oma kontrollile . Juba 1944. aastal algasid Eestis nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massiline arreteerimine ja nende vangi ja sunnitööle saatmine . Kokku oli arreteeritud ja vangi saadetuid inimesi umbes 30 000. Arreteerimise eest põgeneti metsa ja liituti metsavendadega. Põgenike kätte saamiseks kuulutati välja amnestia , mis peale esimest korda enam tulemusi ei andnud. Füüsilisele arreteerimisele lisandus vaimne vägivald. Keelati kogu sõjaeelne kultuur. Sellega kaasnes omakorda propaganda vohamine. Jätkusid küüditamised. Esimene küüditamine toimus 1945. aasta augustis. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasta suvel suurküüditamisega. Tolle aegse küüditamise ettevalmistajad olid Eesti NSV riiklik julgeolekuministeerium. Kogu olukorda koordineeris Moskva vastavad keskametkonnad. Märtsiküüditamise käigus saadeti Eestist Siberisse 20722 inimest. Enamus nendest olid naised ja lapsed. Märtsiküüditamine oli suunatud maaelanikkonna vastu, et neid sundida „vabatahtlikult“ kolhoosidesse ühinema. Enim kannatasid küüditamise tõttu Viljandi, Valga ja Pärnu maakond. J. Stalini surma järel hakati vägivalda osaliselt heastama. Senine vägivallamasin seisati ja hakati arreteerituid õigeks mõistma ja vabastama vanglatest. 1959 . aastaks pöördus eesti NSV-sse tagasi üle 30 000 küüditatu ja arreteeritu. Kuid see ei tähendanud seda, et inimesed oleksid tagasi saanud oma vara või neid oleks lastud tagasi oma kodukohta.
Nõukogude võimule osutasid vastupanu ka põrandaalused noorteorganisatsioonid . Nende tegevus oli sõjajärgsetel aastatel üsnagi ulatuslik. Aastatel 1945-1954 suutsid julgeolekuorganid kokku avastada 82 põrandaalust noortegruppi. Noortest 701 arreteeriti ja 657 anti kohtu alla. 657 inimesest mõisteti vaid 16 õigeks. Kõrgeimaks karistus oli surmanuhtlus, mis määrati kuuele noorele , millest 3 viidi täide. Enim organisatsioone oli Tallinnas ja Harjumaal, samuti Tartus ja Võrumaal. Võimud ei suutnud noorte salaorganisatsioonide tegevust maha suruda. Selle aegseid organisatsioone iseloomustas distsipliin , põhikiri, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eeskujuks oli metsavendade tegevus. Noorteorganisatsiooni kandpind jäi siiski tagasihoidlikuks. 1960. aastate algul surus valitsev režiim noorsooliikumise maha. Noorsooorganisatsioon võttis peale seda taas tuurid üles, et siis lõplikult vaibuda.
Noorteorganisatsioonide mahasurumine ei katkestanud vastupanu liikumist üldiselt. 1960. aastate teisel poolel tekkisid demokraatlikud liikumised. See oli aeg. Mil NSV Liidus kujunes tagurluse pealetungi tõttu erimeelsete liikumine, mis oli otseselt suunatud valitseva režiimi vastu. Püüti kursis olla välismaailmas toimuvate sündmustega. Demokraatlikud liikumised ei olnud enam ainult eestlaste pärusmaa vaid nendega liitusid ka muulased, et demokratiseerida NSV Liitu. Põhirõhk oli nüüd demokraatial. Jõuti arusaamale, et eesti iseseisvumine on ühtlasi ka rahvusvaheline küsimus. 1972. aastal koostasid teisitimõtlejad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) memorandumi, milles nõuti eesti taas iseseisvumist. Läände jõudis see pöördumine alles 1974. aastal. Lääneriigid ei reageerinud sellele kirjale, kuid mõju oli ilmne. Näidati püüdlust demokraatlike ideaalide poole. Seega hakkasid väliseestlased aktiivsemalt tegutsema. Ühistööna loodi 1960. aastatel ühine organisatsioon BATUN – Baltic Appreal to United Nations. Organisatsiooni tegevus aitas kaasa sellele, et lääneriigid ei tunnistanud Balti riikide okupeerimist. Edu pingelõdvenduses saavutati 1975. aastal kui kirjutati alla Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktile Helsingis. Kuna ka NSV Liit sinna alla kirjutas, loodeti, et Moskva hakkab nüüd järjekindlamalt inimõigusi järgima. Teistimõtlejad moodustasid mitmel pool nn Helsingi-gruppe, et jälgida inimõiguste täitmist. Eesti NSV-s olid demokraatlikud liikumised maha surutud juba enne Helsingi lõppakti allkirjastamist.
1970. aastate lõpul tekkis side pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel. Sellele pani aluse 1978. aastal Stockholmis asutatud eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. 1978. aastal hakati Eestis välja andma põrandaalust kroonikat. Kroonikasse koondati kõik tähtsamad avaldused memorandumid, poliitiliste kohtuprotsesside ülevaated ja muud teated . Kroonikas avaldati samuti artikleid eesti ajaloost ja poliitilisi ülevaateid naaberriikide kohta. Vastupanu vorm avaldus keelatud kirjanduse paljundamises ja levitamises. 1979. aastal koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad avaliku kirja erinevate riikide valitsustele ning ÜRO peasekretär K. Waldheimile. Kirja saatmine oli ajastatud Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäevaks. Baltlaste ühiskiri sai tuntuks Balti apelli nime all. 1983. aastal võttis Euroopa parlament vastu resolutsiooni, millega nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Samal ajal tugevnes võimude repressiivpoliitika. Aktiivsemad vabadusvõitlejad arreteeriti ja saadeti vangi. Kohtu alla anti Tartu Ülikooli õppejõud J. Kukk. Kes hiljem suri. Peale seda saadeti vangi ka E. Tarto , millega vastupanu liikumine sisuliselt lõppes.

Majandus ja rahvastik

Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli põllumajandus. Senise majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel nõukogude aastal ja jätkus sõja-aastatel. Täielikult kukutati süsteem kokku sõjajärgsetel aastatel. Stalinliku majanduspoliitika tunnusjooned olid: 1.) sundkollektiviseerimine 2.) forsseeritud industrialiseerimine 3.) jäiga riikliku plaanimajanduse juurutamine .
Põllumajanduses sai esimeseks ümberkorralduseks maareform . Nõukogulik maareform tähendas esmalt maa sundvõõrandamist e. riigistamist. Eesti NSV-s riigistati üle 927 000 hektari maad. Edaspidi oli talude maksimaalne suurus kuni 30 hektarit. Sakslastel vähem, nad ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Samuti võõrandati inimestel peaaegu kõik. Maareform i parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid. Uusmaasaajate majapidamistest asjalikke talusid ei saanud. Talud olid liiga väiksed, madala tootmistehnilise tasemega ning enamik neist inimestest ei osanud olla peremehed . Talupoegade õlul lasusid mitmesugused rasked koormised ja kohustused. Maareformi ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid.
1964. aasta lõpus võeti tollases Eest NSV-s suund kolhooside loomisele. 1947. aasta mais võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu otsuse, mis tõi endaga kaasa kolhooside loomise kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. Eesti NSV-s loodi esimesed 5 kolhoosi ja laustati nn kulakute väljaselgitamisega. Kulakud olid talupojad, kes kasutasid oma talus palgatöölisi või kes omasid masinaid. 1948. aasta lõpuni hakkasid talupojad üksmeelselt kollektiviseerimisele vastu. Võimu surve tugevnes ja 1948. aasta jooksul tõsteti veelgi makse. Talupoegade vastupanu kolhooside suhtes murti 1949. aasta märtsiküüditamisega. Vähem kui kuu peale küüditamist oli kõikidest Eesti taludest 64% kolhoosides. Inimestel kadus tööind ja põllumajandus käis alla. 1950. aastal hakatigi väikekolhoose massiliselt ühendama ja juhtivkaadrit välja vahetama . Kõik olud ja muud nüansid kiirendasid veelgi kolhoosikorra allakäiku.
NSV Liidu majanduse nurgakiviks oli rasketööstuse eelisarendamine. Eesti NSV-s pandi põhirõhk põlevkivi-, masina- ja kergetööstusele. 1945. aasta juunis võttis NSV Liidu Kaitsekomitee vastu määruse, mille alusel sai Virumaa põlevkivipiirkonnaks ja seal hakati arendama põlevkivitööstust. Eesti NSV muudeti Leningradi majanduslikuks tagamaaks. Põlevkivirajoonis rajati järjest uusi kaevandusi ja asulaid. Piirkonna keskused Kohtla-Järve ja Sillamäe said endale linnaõigused. Sillamäele asusid elama vöörtöölised peredega. Sillamäest sai kinnine linn, kuhu võõrastel asja ei olnud. Masina- ja metallitööstuses laiendati ning taastati esialgu vanu ettevõtteid. Rasketööstuse ulatuslikku laiendamist põhjendati ametlikult Eesti vanade tootmistraditsioonidega. Rasketööstuse materjal veeti Eestisse sisse ja valmistoodang läks Eesti NSV-st kohe välja. Paljude tehaste ja ettevõtete toodangu ja tööliste arvu kohta polnud Moskval aimugi. Rasketööstuse kõrval arenes jõudsalt ka kergetööstus. Tallinnas ja Narvas taasavati puuvillakombinaat. Nii Balti kui ka Kreenholmi manufaktuuri toodang läks üleliidulisele turule. Linnade taastamisega ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus . Mis andis tööd nii vabrikutele kui töölistele. Industrialiseerimise käigus kadus Eestist erasektor täielikult. Viimased väikeettevõtted riigistati Eestis 1947. aastal.
Eestis pääses võidule majanduspoliitika, mis ei arvestanud ei tooraine - ega tööjõuressursse. Eesti NSV allutati täielikult plaanimajandusele. Välistati turumajanduslik kord ja mindi üle käsumajandusele. Käsumajandusega kaasnes massiline võõrtööliste sissevool . Eestisse sisserännanute arv moodustas elanikkonnas üpris suure osa. Eestisse tulid nad, kas organiseeritud värbamise teel või sugulaste ja tuttavate õhutamise tõttu. Võõrtöölised tõid Eestisse kaasa teistsugused harjumused, tavad, traditsioonid ja ellusuhtumise. Muulaste massiline sisseränne moodustas 1959. aastaks ¼ kogu elanikkonnast. Enamik muulasi asus linna elama, kolhoosi surve tõttu tegid seda ka talupojad. 1945. aastal elas linnades 1/3 kogu elanikkonnast ja 1945. aastal juba üle ½ kogu elanikkonnast. Linnades oli olukord võrdlemisi kehv , asjade saamine toimus kaardisüsteemi alusel. 1947. aasta rahareform kaotas kaardisüsteemi ning reguleeris hinnakujundust. Ulatuslik migratsioon tõstatas ulatusliku keeleprobleemi. Keeleprobleemist tekkis suur probleem, kuna eestlased ei saanud enam igapäevaelus eesti keelega hakkama.
1950. aastate alguseks oli põllumajandus NSV Liidus täielikult laostunud, mis soosis kolhoosikorra arengut. 1954. aastal hakati Eesti NSV-s kolhoosnikele maksma töötasu osaliselt rahas. Kaotati isiklikelt abimajapidamistelt kohustuslikud riigimüüginormid. Masinapark müüdi majanditele, mis aitas kaasa põllumajandustehnika otstarbekamale kasutamisele. Nimetatud õigused panid aluse põllumajanduse toibumisele. 1951. aastal loodi Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Põllumajandus taastus vaevaliselt . Halvavalt mõjusid põllumajanduse arengule N. Hruštšovi eksperimendid, nt maisi sundkasvatamine, kartulipanek ruutpesiti jne. 1960. aastate teisel poolel algas ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerimine: majandid läksid üle mingi ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele. 1970. aastad olid Eesti NSV-s suurmajandite ja farmide loomise aeg. Maaelanike olme- ja elutingimused paranesid tunduvalt. Vaatamata osalisele edukusele, said kolhoosnikud põhisissetuleku oma isiklikult maalapilt.
1950. aastatel jätkus Eesti NSV tööstuse hoogne areng. Põlevkivi tööstuse kõrval olid ka masinaehitus, metallitööstus, tekstiilitööstus ja kalapüük. Põlevkivitööstus spetsialiseeriti üleliidulisest vajadusest lähtuvalt. Kaevandati üha rohkem ja rohkem põlevkivi. Üle poole toodetud elektrienergiast suunati Eesti NSV-st välja. 1950. aastate lõpust alates hakati ulatuslikumalt arendama aparaadiehitust ja laiendama tööstuslikku kalapüüki. Tööstusekasv paisutas ka tööstus- ja tsiviilehitust. 1960. aastatel rekonstrueeriti mitu vana ehitusmaterjalide suurettevõtet. Eesti NSV ametiasutusel puudus sõnaõigus liiduvabariigi tööstuspoliitika kujundamisel. 1957-1965 aastatel elavnes Eesti NSV majanduslik areng tervikuna . Sisemised arenguvõimlused ammendusid lõplikult 1970. aastatel.
1970. aastatel ammendusid NSV Liidus tööstuse-ja põllumajanduse ekstensiivarengu võimalused. Põllumajanduse areng oli K. Vaino ajal allutud üleliidulise toitlustusprogrammi täitmisele. Tarbekaupade pideva nappuse kõrval süvenes toiduainekriis. Tööstuses jätkus olukord, kus üleliidulised ametkonnad toimetasid oma äranägemise järgi. Tehnika ja tehnoloogia mahajäämus läänemaailma omast suurenes. Majandusliku ummiku üheks põhjuseks oli varimajandus . Kuna kõigest oli puudus, siis sai hästi ära elada üksnes õigeid tutvusi omades . Ajastu märksõnaks oli defitsiit.
Sotsiaalsed probleemid kuhjusid ühiskonnas. Tööstuse paisutamine oli aasta-aastalt suurendanud migrantide koguarvu Eestis, mis vähendas eestlaste osatähtsust ühiskonnas. Sel ajal elas kogu elanikkonnast 70 % linnades. Muulaste arvu jätkuv kasv pingestas suhteid nende ja põliselanike vahel. Mitte läbisaamisele aitas kaasa ka ametlik korteripoliitika. Enamik saabunuid said kiirkorras kõigi mugavustega korteri mille tagajärjel eestlaste korterijärjekord pikenes. Migrantidele pakuti paremaid töö- ja elamistingimusi, kui eestlastele. Hoolimata ümberrahvastamispoliitikast ei segunenud põliselanikkond sisserännanutega. Majanduse ekstensiivne ja loodusvarasid raiskav areng tõi kaasa Eestimaa ökoloogilise olukorra halvenemise. Üks peamisi looduse reostajaid oli Nõukogude armee koos oma sõjaväebaasiga. Lootusetus ja tulevikuväljavaadete puudumine suurendas rahva seas sotsiaalset pessimismi. Sellele viitasi järjest suurem alkoholitarbimine ja enesetappude arv.

Kultuurielu põhijooned

Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine lõhestasid eesti kultuuri kaheks.
Kogu vaimuelu sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all. Eriti masendav oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Olenemata valitseva režiimi suhtelisest liberaalsusest või rangusest, kehtis Eesti endiselt tsensuur ja oma mõtete avaldamine oli keelatud. Eesti NSV eraldatusega muust maailmast kaasne infosulg . Sundorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud vaimupärandi valikuline hävitamine. Hävitati märkimisväärne osa iseseisvusaegsetest teostest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda ametivõimudelt kirjalik luba. Kõige selle tipuks järgnes propaganda, mis hõlmas kogu ühiskonda.
Paljud eesti haritlased pagesid Teise maailmasõja järgselt Läände. Ligikaudu lahkus kodumaalt 120 kirjanikku ja kunstnikku, 40 ajakirjanikku, 120 teadlast, 500 arsti ning üle 500 inseneri ja tehniku. Pagulases loodud vaimupärand on hämmastavalt rikkalik ja kuulub meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks. 1950 aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Tekkis uus põlvkond haritlasi, kelle läbimurre toimus 1960. aastatel. Tollane õhkkond oli märgatavamalt vabam, isikupärasem. Olid uued väärtushinnangud ja ideaalid.
Rahvuskultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlaste aktiisus ja oma kultuurielu korraldamine. Eestlased viisid läbi isetegevusharrastusi, mis tähendas pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. 1950. aastatel hakkas massiline isetegevusharrastus taanduma kõrgkultuuri ees. Jõuliselt kasvas ka raamatute osatähtsus kultuuritarbimises. Suurenes Eesti Raadio saatemaht. 1955. aastal alustas tööd Eesti Televisioon . Ajakirjandusväljaanded jagunesid nõukogude ajal vabariiklikeks ning linna- ja rajoonileheks. Kõik massiteabevahendid olid allutatud tsensuurile. Ajakirjandus , Eesti Raadio ja Eesti Televisioon tegid ka nendes tingimustes tänuväärset tööd, tuues kätte uudiseid Eestist ja mujalt NSV Liidust . Muidugi laiendasid need inimeste silmaringi ja olid kultuurivahendajateks. Tallinnas hakkas tuntavalt mõjutama Soome TV, soodustades lääneliku eluviisi.
1960. aastatel hakati rohkem ostma raadioid, telereid ja magnetofone. Üha populaarsemaks muutusid teatrid , kinod ja kunstinäitused. Suurtes maa-asulastes hakkas samuti juurduma linlik eluviis. Maaelanikkond muutus sinisest liikuvamaks. Kõik see kokku viis rahvakultuuri hääbumisele.
Eesti NSV ajal säilis vormiline usuvabadus, kui vaatamata sellele tehti kogudustele otseseid ja kaudseid takistusi. Kuna Tartu Ülikooli usuteaduskond suleti, viidi usuteadus üle Tallinna Konsistooriumi juures asuvasse Usuteaduste Instituuti. Olude sunnil toimus õppetöö kaugõppes. Kiriku mõju ühiskonnas püüti tasandada ateistliku propagandaga ja mitmesuguste ilmalike tavade juurutamisega. Ilmaliku matused ja abielusõlmimised said pidulikkust juurde. Ateistliku propaganda eesmärk oli inimest suhtumist kirikutesse muuta vaenulikuks või vähemalt üleolevaks. Ent vaatamata kõigele oli kirik ainus avalik organisatsioon, mida ei suudetud täies ulatuses allutada valitseva režiimi kontrollile.
Koolikorralduse aluses võeti teistes nõukogude liiduvabariikides kasutusel olev ühtluskooli süsteem. Terava ideoloogilise surve alla langesid humanitaarained ja nende õpetajad. Maailma ja Eesti ajaloo kõrval hakati õpetama ka NSV Liidu ajalugu. Kooliõpetuse tase langes. Eesti NSV-s kehtestati algselt 7-klassiline ja seejärel 8-klassiline kooliharidus. 1970. aastatel muudeti keskkool kohustuslikuks . Peale 8. klassi lõpetamist tuli õppimist jätkata, kas üldhariduslikus keskkoolis või kutsekoolis. Keskhariduse kohustuslikuks tegemine viis haridus allakäigule, kuna tunnistused said ka need inimesed, kes seda ei väärinud. Õppimisvõimetutele õpilastele tagasid keskhariduse koolidele ettenähtud õppeedukus protsendid. Negatiivselt mõjutasid hardusolusid mitmesugused kampaaniad , mis olid sageli lõpuni läbi mõtlemata. Kõrghariduse nõukogustamine väljendus pealesurutud kursustes, milleks olid kommunistliku partei ajalugu ja teaduslik kommunism . Iseloomulikuks oli üliõpilaskonna arvukuse kasv. Kõige olulisem kõrgkool, kus säilis osaliselt akadeemiline mõtte- ja eluviis, oli Tartu Riiklik Ülikool. 1950. aastal kaotati Tartus kõrgem kunstikool Pallas ning Tallinnas avati Eesti Riiklik Kunstiinstituut. 1951. aastal loodi Tartus Eesti Põllumajanduse Akadeemia.
1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmused lõpetasid suhteliselt liberaalse ajajärgu kogu NSV Liidus. Järgmistel kümnenditel asendus kultuurielu sotsiaalse pessimismi ja minnalaskmismeeleoludega. Süvenes kakskeelsuse propaganda ja tsensuur. Ühiskonnas süvenesid kahestumine ning mugandumine režiimiga. Kõik need negatiivsed tendentsid ilmnesid eriti selgelt 1970. aastate lõpul, kui võimustruktuuri tippu tõusis Karl Vaino. Samas olid 1970. aastad teatud mõttes omapärase vastupanukultuuri tekke ajaks. Kui sõjajärgse ideoloogilise survega läksid kaasa paljud haritlased, siis 1970. aastate venestamislaine süvendas protesti valitseva režiimi vastu. Sellest annab tunnistust 1980. aasta 40 kiri. Tollele ajale iseloomulik tulevikuväljavaate puudumine sundis tagasi vaatama minevikku, selleks et olevikus vastu pidada.

Eestlased maailmas

Kogu eestlaskond jagunes maailma sõja järel tinglikult kolmeks: kodueestlased Eestis, väliseestlased läänes ja Venemaa eestlased idas.
Eestlaste rändamine läände sai alguse 19.-20 sajandi vahetusel. Eestlast kogukonnad rajati mitmes Ladina-Ameerika riigis ning mujal. Väliseesti kogukond tekkis Teise maailmasõja ajal ja seda nimelt poliitilistel põhjustel. Enamik pagulastest oli koondunud Rootsi ja teistesse Lääne-Euroopa riikidesse, kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. NSV Liit arvas , et pagulased kuuluvad neile ja palusid neil „vabatahtlikult“ kodumaal naasta. 1945. aasta oktoobris otsustas Rootsi Riigipäev välja anda 167 baltimaalast. Vabatahtlikult või sunniviisiliselt suundus kodumaale tagasi e. repatrieerus umbes 15 000 eestlast. Lääneriikidesse jäi lõppkokkuvõttes ligikaudu 75 000 eestlast, kes olid peamiselt Rootsis või Saksamaal. Väliseestluse olulisemateks keskusteks olid muutunud Toronto, New York ja Stockholm.
Välis-eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele. 1946. aastal loodi eesti Rahvusfond, millega koguti raha välispoliitiliste aktsioonide elluviimiseks. Pagulaste poliitilise elu keskus oli Rootsis. Moodustati Eesti poliitiliste erakondade koostööorganina eesti Rahvusnõukogu. Selle organisatsiooni toetajaskond moodustas 1954. aastal pagulus - ehk eksiilvalitsuse, mille etteotsa sai August Rei. Peale A. Rei surma sai peaministrike Tõnis Kint ja 1990. aastal tema järglasena Heinrich Mark. Paraku ei tunnustanud seda eksiilvalitsust New Yorgis asuv eesti Vabariigi Peakonsulaat. Kõik ringkonnad, mis olid loodud, moodustasid lõpuks kokku Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu. Pagulasühiskonna sisepoliitilise elu tähtsaks koostisosaks olid Välis-Eesti ajalehed. Välis-Eesti ühiskonna kultuurielu oli aktiivne. Saksamaal organiseeriti koos lätlaste ja leedulastega Balti Ülikool ja Bonnis Balti Instituut. 1972. aastal toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad ( ESTO ) Torontos. Olulise kultuurikeskusena tegutseb mitmel pool Eesti Maja. Omaette väliskultuuriliseks fenomeniks on olnud väliseesti kirjandus. Kokkuvõttes kindlustas Välis-Eesti pagulasühiskond rahvuskultuuri kestmise ja edasiarendamise välismaal.
Pagulaste ja kodueestlaste kontaktid sõjajärgse külma sõja ajal olid minimaalsed ning juhuslikud. Suhted Kodu-Eestiga hakkasid äärmiselt ettevaatlikult taastuma. Tegemist oli isiklike kontaktidega, mis piirdusid kirjavahetuse ja üksikute külaskäikudega kodumaale. 1959. aastal avanes pagulaste võimalus Eestit külastada turistidena. Selleks aga oli vaja viisa taotleda. Aasta-aastalt kasvas külastavate pagulaste arv. 1960. aastatel muutusid isiklike suhete kõrval järjest olulisemaks ka kultuurikontaktid. Tugevnes ametlik propaganda, et väliseestlasi kodumaale tagasi meelitada. Seda propagandat suunas 1960. aastal loodud Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee. Kodu-Eestist vaadatuna omasid olulist rolli veel teaduslikud kontaktid. Seoses sellega kutsuti väliseestlasi välismaale teaduskonverentsidele. Peale konverentsi pidid kirjutama naasnud inimesed aruande oma välismaa komandeeringust. Uusvenestamise pealetungiga muutusid suhted Välis-Eesti ja Kodu-Eesti vahel jälle juhuslikeks . Taastuma hakkasid suhted alles 1991. aastal omariikluse taastamisega.
Suure väljarände lõpuks olid eestlaste asundused tekkinud paljudes Venemaa piirkondades. Eriti intensiivselt pöörduti kodumaale tagasi 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastatel. Kokku naasis sõjajärgsetel aastatel Eestisse ligikaudu 70 000 inimest. Samal ajal aga siirdus väike osa eestlasi kodumaalt võõrsile.
1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 963 281 eestlast. NSV Liidu lagunemine 1991. aastal pillutas eestlased laiali impeeriumi varemetele tekkinud riikidesse. Palju on naasnud kodumaale Gruusiast ja mujalt riikidest sõjapõgenikena. Ka läänest on eestlasi kodumaale tagasi tulnud.

Lõppsõna

Nõukogude aeg ei olnud Eestile sugugi kerge. Toimusid raksed ümberkorraldused, mis olid tihti läbi mõtlemata. Eestis toimus palju muudatusi ning paljud haritlased pagesid välismaale. Kuni J. Stalini surmani oli Eestil ees raudne eesriie, mis ei lubanud mingit kontakti läänemaailmaga. Eesti NSV-d valitseti karmikäeliselt ent siiski vahel tehti mõni järeleandmine, et näidata nõukogude võimu liberaalsust. Poliitilised olud olid kehva võitu. Ei olnud võimalik ajada eesti asja. Ning kui leiduski julgeid, kes seda ajasid, siis nad arreteeriti. Eestlased osutasid ka vastupanu, kuid seegi ei viinud kaugemale, kui ulatuslik arreteerimine ja suur küüditamine. Majandus olud olid Eestis olematud, sest Moskva surus peale absurdseid asju, mida tehagi polnud võimalik. Näiteks maisikasvatus . Taheti luua kolhoose aga see ei jäänud vett pidama , kuna eestlased ei olnud sellega nõus. 1950. aastatel hakkas Eestis jõudsalt arenema tööstus. Plaanimajandus vahetati käsumajanduse vastu, mis ei toonud loodetud tulemusi. Aegamööda hakkas toibuma ka põllumajandus. Peale mida tabas Eesti NSV-d majanduslik ummik. Kultuurielu edendati salaja ja üldjuhul põrandaalustes organisatsioonides või Välis-Eestis. Maakultuur hääbus ja ka kiriku koht ühiskonnas. Haridus oli huvitavalt seatud, tehti nii, et ka keskkool ole kohustuslik, mis tõi endaga kaasa keskhariduse sisu lahjenemise. Välis-Eesti kujunes pikkamööda ja just venestamise surve tõttu. Pagulased tegid väljas pool Eestit ära tükk tööd ja tänu sellele kestis rahvuskultuur ja arenes edasi. Suhted Välis-Eestlastega olid peaaegu olematud, kuni Eesti Vabariigi taastamiseni 1991. aastal. Aegamööda siirdusid tagasi väliseestlased kodumaale. Nõukogude aeg oli meile ränk ja mõjutab meid veel nüüdki tagantjärgi.

Kasutatud kirjandus

*EESTI AJALUGU II 20. sajandist tänapäevani- Avita 2006
15