ENSV (15)

Eesti NSV
= see on Eesti NSV Liidu koosseisus , 1940-41 ja 1944-1991 (1990 muudeti nimi Eesti Vabariigiks). Eesti NSV = Eesti

I Sisepoliitika

Eesti oli üks NSV Liidu 15 liiduvabariigist. Vormi poolest olid igal liiduvabariigil, ka Eesti NSVl oma võimu- ja valitsemisorganid , lipp , vapp , hümn jne., tegelikult alluti täielikult Moskva keskvõimule. Oli olemas Eesti NSV Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu. Oli Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), mis oli osa NLKPst. (Siiski oli tähtis, kes oli EKP juht) Eestis olid üleliiduliste organisatsioonide kohalikud harud – komsomol, pioneeri - ja oktoobrilaste organisatsioonid .
Peale Teist maailmasõda (NSV Liidu kõnepruugis Suurt Isamaasõda) oli Eestis kommunistliku partei (EK(b)P) esimeseks sekretäriks (=juhiks) Nikolai Karotamm .
Karotamm oli sündinud Eestis, kuid 1920-30. aastatel elas NSV Liidus, 1940 tuli taas Eestise. Üldse oli Eestis kõrgetel kohtadel palju nn. Venemaa-eestlasi, neid oli ka 1940. aasta “juunikommunistide” seas.
1950. aasta märtsis toimus kurikuulus EK(b)P VIII pleenum (=istungjärk, koosolek). Sellel tagandati kogu senine EK(b)P juhtkond ja asendati Moskva-meelsematega. Karotamme jt. eesti kommuniste süüdistati kodanliku natsionalismi mittemärkamises, selle ohu alahindamises, samuti vales , võõras poliitikas jne. EK(b)P uueks juhiks sai Johannes Käbin (oli sel kohal kuni 1978).
Johannes Käbin oli sündinud Eestis, kuid rännanud 1910 perega Venemaale. Naasis Eestisse 1941. Käbin oli kuulekam kui Karotamm, kuid mitte lausa stalinist ega venestaja. Tema järglane Karl Vaino oli kindlalt Moskva-meelsem. Käbin oskas laveerida, ta elas üle stalinismiaja, sula- ja stagnaaja.
EK(b)P VIII pleenumile järgnes “suurpuhastus” Eesti NSV võimuorganites → võimule said Venemaa-eestlased, Moskvale ustavad kommunistid. Süvenes hirmuõhkkond. Kaasnes “puhastus” ka loomeliitudes – nimekad kunstnikud , kirjanikud , heliloojad jne. heideti oma liitudest välja, mõnitati neid ja esitati absurdseid süüdistusi.
NB! Aeg EK(b)P VIII pleenumist kuni Stalini surmani, 1950-1953, oli stalinismi süngeim ajajärk Eestis.
1978 sai EKP esimeseks sekretäriks umbkeelne (=eesti keelt mitte oskav) Karl Vaino. Ta oli oma ametis kuni 1988 (tagandati laulva revolutsiooni ajal). Vaino oli väga venemeelne, Moskvale meeldida tahtev. Vaino oli Venemaa-eestlane, sündinud Tomskis. Vaino ajal, 1970. aastate lõpus algas venestuskampaania – vene keele osa suurendamine igal alal (eesti keele arvelt), eeskätt haridussüsteemis. Võeti suund kakskeelsusele.
1940. aastate lõpul - 1950. aastatel oli Eesti NSV siseelus võimudele oluline probleem metsavendlus. Metsavendlus oli relvastatud vastupanu nõukogude võimule.
Metsa mindi , et mitte teha koostööd nõukogude võimuga, loodeti ka abi Läänest, nõukogude korra peatset kokku kukkumist. Tavaliselt tegutsesid omaette väiksed salgad, eriti metsarohketes piirkondades, näiteks Võrumaal ( Osula , Sõmerpalu jm.). Tapeti nõukogude aktiviste, püüti igal kombel kahju teha nõukogude võimule. Oli ka neid, kes lihtsalt end metsas varjasid, kartes nõukogude võimu repressioone. Palju oli maarahva seas metsavendade toetajaid, kes andsid neile ( salaja ) söögikraami, vajadusel peavarju. Metsavendi oli ühtekokku umbes 30 000, neist aktiivseid 10 000. Nõukogude võim, eeskätt julgeolekuorganid (KGB), pidasid metsavendadega halastamatut, verist võitlust.
Metsavendi nõrgestas 1949. aasta 25. märtsi küüditamine (u. 20 000 inimest).
Viimane metsavend tapeti 1978!
Vägivallapoliitika, nii vaimne kui füüsiline, oli eriti karm kuni Stalini surmani (1953). Selle põhiline teostaja oli KGB.
Eesti haldusjaotus
Eesti NSV territoorium vähenes peale Teist maailmasõda. Eesti kaotas Narva-taguse ala ja Setumaa (Vene NSFVle). Esialgu säilisid Eesti Vabariigi aegsed maakonnad ja vallad.
1950. aastast alates olid kohalikuks võimuorganiks (võimuorganina juba alates 1945) ja ühtlasi haldusüksuseks (alates 1950) külanõukogud. Suuremateks üksusteks olid rajoonid (esialgu 39).
1952-1953 oli Eesti jagatud kolmeks oblastiks (Tallinna, Tartu, Pärnu). Seejärel olid põhilised haldusüksused jälle rajoonid ja külanõukogud. Rajoonide arvu ja piire muudeti 1959 , 1961, 1962, 1964. Suurem osa Eesti NSV perioodist (peale 1964) oli Eestis:

• 15 rajooni
  
• paarsada külanõukogu (1964. a. – 242, 1989. a. – 191)
  
• u. 24 alevit
  
• u. 27 väiksemat linna
  
• 6 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve, Pärnu, Narva, Sillamäe)
  

II Majandus
Eesti NSVs kehtis samasugune majandussüsteem kui NSV Liidus tervikuna : maa ja ettevõtted olid riigistatud, eraomandit polnud, valitses plaani- ehk käsumajandus. Esimesel nõukogude aastal (1940-41) ei jõutud veel vana majandussüsteemi täielikult lõhkuda, seda tehti peale sõda. Eestis viidi läbi:

• industrialiseerimine
  

Laiendati põlevkivitööstust, eriti arendati masina- ja metallitööstust, st. rasketööstust. Tooraine ja tööjõud toodi suures osas sisse mujalt NSV Liidust , toodang veeti välja. Eestisse rajati mõttetult suuri ettevõtteid, eesmärk oli varustada Leningradi jt. NSV Liidu alasid. Arendati ka kergetööstust (Balti manufaktuur , Kreenholmi manufaktuur). Toodang läks suures osas üleliidulisele turule. Ehitati palju, arenes ka ehitusmaterjalide tööstus. Ehitusele tuli eriti palju võõrtööjõudu mujalt NSV Liidust.

• kollektiviseerimine
  

Peale sõda maa riigistati, siis jagati suur osa sealt uusmaasaajatele. Eestis oli kokku umbes 136 000 talumajapidamist. Talupoegadel olid põllumajandussaaduste riigile müümise kohustused. 1947 algas kolhooside loomine. Kolhoosidesse sunniti inimesi sellega, et talupoegadele pandi peale kõrged maksud . Jõukamad talupojad “tehti” kulakuteks (pandi neile kõrgemad maksud). Hirmutavalt mõjus 1949. aasta küüditamine → 1951. aastaks oli kollektiviseerimine enam-vähem lõpetatud. Esialgu loodi palju väikseid kolhoose, siis paljud ühinesid. Kollektiviseerimise tagajärjeks oli põllumajanduses suur allakäik.
Eestiski kehtis plaanimajandus , sisuliselt käsumajandus. Eesti majandus allus üleliidulistele ministeeriumidele. Sellel olid rasked tagajärjed. Ei arvestatud kohalikke vajadusi, tavasid. Muutus demograafiline seis, palju toodi sisse võõrtööjõudu.
Siiski võib öelda, et 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastatel majandus arenes, elatustase paranes . 1970. aastatel ekstensiivne majandamine ammendas end. 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel hakkas ilmnema toiduainete puudus. ( Muuga sadam Tallinnas ehitati välismaalt vilja sisse toomiseks) Migrantide sissevool suurenes, Ida-Virumaa venestus. Keskkonna reostatus suurenes. Eesti majandus oli justkui koloniaalmajandus.
Siiski oli Eestis elatustase oluliselt kõrgem kui teistes liiduvabariikides. Siin olid siiski mingil määral sidemed Läänega. Eesti oli NSV Liidu “Lääs”, oli omamoodi näidisliiduvabariik.
III Kultuurielu põhijooni

• kogu Eesti NSV aja valitses ideoloogiline surve, kord teravam , kord pehmem. Eriti karm oli olukord Stalini ajal. 1960. aastatel, sula-ajal, olid vabamad olud (“ kuldsed kuuekümnendad”).
  
• valitses loosung “kultuur peab olema sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”
  
• Eesti Vabariigi aegset kultuuri halvustati, hävitati
  
• valitses infosulg Lääne suunal, vene ja nõukogude kultuuri ülistati
  

Eesti kultuur oli lõhenenud kaheks:

Kodu-Eesti ja 2) Välis-Eesti kultuur
Teistpidi võib eristada ka kõrgkultuuri ja rahvakultuuri. Sõja järel sai kõrgkultuur ränga hoobi (EK(b)P VIII pleenum!), 1960. aastatel hakkas taastuma. Rahvakultuur (=isetegevus) oli peale sõda elav, hakkas tasapisi hääbuma, kui maale hakkas tungima linlik eluviis. Tähtis on, et laulupeod jätkusid. Tähtsal kohal olid televisioon (algas Eestis 1955) ja raadio.
Haridus
Haridussüsteem ühtlustati NSV Liidu omaga . Tase kõrgkoolides polnud madal, kuid valitses tugev ideoloogiline surve. 1970. aastatel muudeti keskharidus kohustuslikuks, kuid tase käis alla. Hariduse sisus olid tähtsal kohal ajaloo võltsimine ja moonutamine, kommunistlik propaganda .
Kirik
Vormiliselt valitses Eesti NSVs usuvabadus , tegelikult aga kiusati sageli usklikke taga (ei võetud kõrgkooli, ei lubatud töötada teatud ametikohtadel jne.). Igati propageeriti ateismi (=jumala eitamine ). Püüti juurutada ilmalikke kombeid (jõulude asemel näärid, leeri asemel noorte suvepäevad jne.).
IV Vastupanu (nõukogude võimule)
Metsavendlusest oli juttu sisepoliitika alapeatükis.
1950. aastatel tegutsesid noorte põrandaalused rühmad.
Sulaajal olid poliitilised olud pisut leebemad. Kui sulaaeg lõppes, kujunes ka Eestis oma dissidentlus . Mida tehti?

• kirjutati pöördumisi ÜROle ja lääneriikidele (sest lääneriigid otsesõnu Balti riikide okupeerimist NSV Liidu poolt ei tunnustanud)
  
• levitati “nõukogudevastast kirjandust”. Anti välja põrandaalust kroonikat “Lisandusi uudiste ja mõtete vabale levikule Eestis”
  
• koguti fakte inimõiguste rikkumise kohta Eestis
  
• 1979 (MRP 40. aastapäev!) Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad saatsid ÜRO peasekretärile ja mitme riigi valitsusele nn. Balti apelli. (apell=üleskutse) Selles nõuti MRP avalikustamist ja tühistamist ning selle tagajärgede likvideerimist.
  

Nimekamaid Eesti dissidente:

Jüri Kukk (suri vanglas1981)

Enn Tarto

Mart Niklus

Lagle Parek (mõisteti 6 aastat vanglat + 3 aastat asumist, oli Mordvas vangilaagris 1983-87)
1980. aastal toimusid Tallinnas noorterahutused.
1980 koostati nn. “40 kiri”. See oli avalik kiri (saadeti ajalehtede toimetustele, ei avaldatud; paljundati ja levitati salaja), milles 40 Eesti tuntud haritlast ja loomeinimest avaldasid protesti venestamise vastu.
Alla kirjutasid näiteks Andres Tarand , Juhan Viiding , Mati Unt, Rein Ruutsoo, Peeter Tulviste, Marju Lauristin , Paul-Eerik Rummo jt.). Mõni võttis oma allkirja peale KGB-poolset “töötlemist” tagasi.