Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985 (0)

Nõo Reaalgümnaasium
Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985
Meila Kamp
Juhendaja : Ege Lepa
Nõo 2012

Sisukord

Sisukord 1
Külm sõda ja Eesti 3
Nõukogulik võimustruktuur 4
Territoorium ja haldusjaotus 6
Vastupanu režiimile 7
Võimude vägivallapoliitika 8
Sula 9
Stagnatsioon 11
Venestamine 12
Kultuurielu 14
Kasutatud kirjandus 17
Külm sõda ja Eesti 3
Nõukogulik võimustruktuur 4
Territoorium ja haldusjaotus 6
Vastupanu režiimile 7
Võimude vägivallapoliitika 8
Sula 9
Stagnatsioon 10
Venestamine 12
Kultuurielu 13
Kasutatud kirjandus 16

Külm sõda ja Eesti

Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk-järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed režiimid peaaegu täielikult enda kontrollile . Lääneriigid – lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele – ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel – külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid „ raudse eesriide” taha. Sinna jäid ka Eesti, Läti ja Leedu.
Varemeis narva 1948
Tohutute inimohvrite, purustuste ja majanduslike kahjude kõrval luhtusid Balti riikide katsed taastada 1944. aastal riiklik iseseisvus  – Eesti, Läti ja Leedu taasokupeeriti NSV Liidu poolt. Hilisstalinismiks nimetatud perioodil (1944-1953) algas laialulatuslik ühiskonnaelu sovetiseerimine, vastupanu mahasurumine, vaimuelu tasalülitamine ja käsumajanduse juurutamine. Üldist hirmuõhkkonda põhjustasid stalinliku režiimi repressioonid , mis tipnesid 1949. aasta märtsiküüditamisega.
​ Oodatud „valget laeva” ei tulnud ning tugevnes arusaam, et nõukogude võim jääb pikaks ajaks püsima. See omakorda tähendas eestlaskonna lõhestatuse püsimist: sõja ajal läände põgenenud eestlastel ei olnud võimalik naasta kodumaale ja nii kujunes teguvõimas Välis-Eesti kogukond kui sõjaeelse Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja. Okupatsiooni jätkumisega Eestis kaasnes aga kohandumine režiimiga, mis algas 1950. aastate keskel NSV Liidu liidri Nikita Hruštšovi destaliniseermise poliitika tulemusel. „Hruštšovi sulaks” nimetatud perioodil (1950. aastate II pool kuni 1960. aastate I pool ) algas ühiskonnaelu stabiliseerumine. NSV Liidus lõppes laiaulatuslik riiklik vägivallapoliitika; majanduselu edenemine tõi kaasa elatustaseme tõusu ja inimeste elujärje paranemise . Samal ajal sai aina selgemaks, et NSV Liit ei ole valmis lõdvendama kontrolli oma mõjualade üle Ida-Euroopas, mida tõestasid Ungari ülestõusu (1956) ning Praha kevade (1968) lämmatamine.
Hruštšovi „sula” ajal alanud kohandumine režiimiga ei tähendanud selle kriitika omaksvõtmist. Selle tõestuseks sai 1980. aastate teisel poolel vallandunud massiline vabadusliikumine , mis tipnes omariikluse taastamisega 1991. aastal. Pool sajandit NSV Liidu koossesisus tähendas Eestile majanduslikku, kultuurilist jm isoleeritust läänemaailmast, mis vastupidiselt kommunistikule retoorikale tõi kaasa ühiskonna mahajäämuse.

Nõukogulik võimustruktuur

Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos Punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid – uue võimu esimesed taastajad kohtadel. Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru, kuna Tallinn oli veel sakslaste kontrolli all. 1944. aasta sept.-okt. viidi need üle Tallinna ning uus võim kehtestas oma kontrolli kogu Mandri-Eesti üle.
Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omaga , kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk.
EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm , kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel.
1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud . 1926. aastal sõitis ta Leningradi kongressile ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. a. juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe „Kommunist” toimetajaks, septembris sai temast EK(b)P Keskkomitee teine sekretär.
Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võimuorgan – Eesti NSV Ülemnõukogu oma Presiidiumiga – ei omanud reaalset võimu. Ülemnõukogu uus koosseis valiti 1947. aasta veebruaris formaalsetel ühekandidaadilistel valimistel. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast alates Johannes Vares -Barbarus, kes aga sooritas 1946. a. enesetapu. Tema järglaseks sai Eduard Päll (kirjanikunimega Hugo Angervaks) – Venemaalt tulnud eestlane.
Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsusliikmeskond koosnes peamiselt „juunikommunistidest”, korpusest tulnud eestlastest, Venemaa eestlastest ning muulastest . Moskva toetas eelkõige enda poolt saadetud inimesi ja usaldas neid üha enam. Kohalikud inimesed jäidki sisemises võimuvõitluses alla ja oli 1950. aastate alguseks sunnitud loovutama oma senised positsioonid Eesti NSV võimuhierarhias. Seejärel oli Eestil oht kaotada viimanegi isikupära kõikjal maad võtva stalinliku režiimi tingimustes.
ENSV vapp ENSV lipp

Territoorium ja haldusjaotus

Nõukoguliku võimustruktuuri ülesehitamisega üheaegselt muudeti Moskva korraldusel Eesti seniseid piire ja traditsioonilist haldusjaotust.
Aastatel 1944-1945 vähendati Eesti territooriumi: Leningradi oblasti külge liideti 3 Narva jõe taga asuvat valda ning vastloodud Pihkva oblasti koosseisu arvati suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga. Senine Petseri maakond kaotati ja sellest järelejäänud alad liideti Võrumaaga. Leningradi ja Pihkva oblasti külge liidetud alad (2330 km2 ehk umbes 5 % Eesti territooriumist) oli Eesti endale saanud Tartu rahuga (1920) ning seal elasid valdavalt venelased (üle 80 %).
Eesti NSV taastamisega säilitati esialgu olemasolev haldusjaotus. 1945. a. jagunes Eesti NSV 10 maakonnaks ja 236 vallaks. Hiljem loodi omaette maakondadena juurde veel Hiiumaa (1946), Jõhvi- ja Jõgevamaa (1949). Lisaks loodi valdades esmatasandi võimuorganitena külanõukogud. 1950. a. vallad kaotati ning külanõukogud muutusid ainukesteks nõukogude režiimi kohalikeks võimuorganiteks. Sama aasta sügisel viidi läbi rajoniseerimine, mille käigus maakonnad (pilt 1) kaotati ja nende asemele moodustati 39 maarejooni (pilt 2). Lühikest aega (1952-1953) oli Eesti NSV jagatud kolmeks oblastiks.

Vastupanu režiimile

Esimesel sõjajärgsel aastakümnel väljendus see relvastatud vastupanuliikumisena ehk metsavendlusena, mis õnnestus nõukogude võimul maha suruda alles 1950ndate keskpaigaks. Otsest relvavõitlust pidavaid metsavendi oli Eestis aastail 1944–1956 kokku 14 000–15 000, ent nõnda suur hulk võitlejaid ei tegutsenud korraga. Metsavendade salgad olid väikesed, enamasti mõnemehelised, lähikonna rühmad tegid küll koostööd, ent keskstaapi ei olnud. Viimane Eesti metsavend August Sabbe (pildil) tabati alles 1978. aastal.
Metsavendluse lämmatamise järel võtsid vastupanuliikumise teatepulga üle koolinoorte salaorganisatsioonid , 1960ndate lõpust alates aga juba teisitimõtlejad. 1972. aastal saatsid mitu vastupanuorganisatsiooni Eesti memorandumi ÜRO-le, nõudes Eesti okupeerimise lõpetamist. Tugevnev venestamine tõi kaasa protestiliikumise kasvu. 1979. Aastal nõudsid Balti riikide teisitimõtlejad nn Balti apellis Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist. 1980. aastal toimusid Tallinnas stiihilised noorterahutused, mis nõukogude võimude poolt brutaalselt maha suruti. Selle vastu protsestides koostasid Eesti tuntud kultuuritegelased nn „40 kirja“, mis käsikirjaliste koopiatena levides laialdaselt tähelepanu äratas. Nõukogude võimud vangistasid paljud vastupanuliikumises osalenud, kuid ei suutnud seda täielikult maha suruda.
Kuigi avalikus vastupanuliikumises osalejate hulk polnud suur, toetus see rahva seas levinud passiivsele vastupanule, mille peamiseks osaks oli oma kultuuri, keele, mälu ja meelsuse hoidmine. Kultuurist kujunes eestalse jaoks omalaadne relv seismaks vastu totalitaarse kommunistliku süsteemi soovile igat eluvaldkonda oma kontrollile allutada.
Jaan Rootsi metsavendade salk

Võimude vägivallapoliitika

Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium .
1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsioonivõimu toetajateks peetud isikute ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ning nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. Represseeritute arv oli aastatel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Sõjajärgsetel aastatel jätkusid küüditamised. Esimene väiksem „ operatsioon ” toimus 1945. aasta augustis, mil metsatöödele Siberisse saadeti Eestis elanud sakslased , kokku 407 isikut. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aastal toimunud massiküüditamisega. Märtsiküüditamise käigus deporteeriti ööl vastu 26. märtsi Eestist Siberisse 20 722 inimest. Pärast seda kaasnes hirmuõhkkonnas taluperede massiline „vabatahtlik“ kolhoosidesse astumine . Aasta lõpuks juba 65% taludest. 1950. aastal toimus küüditamine ka Pihkva oblastis nendel aladel, mis 1944.-1945. aastal Eestilt ja Lätilt olid ära võetud. 1951. aasta lõpuks oli kolhoosides üle 95% kõigist talumajapidamistest.
1949. a küüditamine
​ Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ning sõjaeelse kultuurisfääri ( haridus , teadus, kunst jms) tasalülitamises, mida teostati sõjajärgsel kümnendil mitme kampaania näol (võitlus nn kodanliku natsionalismi , nn rahvavaenlastejne vastu). Sellega kaasnes kommunistliku propaganda vohamine.

Sula

Stalini surmale 1953. aasta märtsis järgnenud poliitiline sulaperiood algas Eestis mõningase hilinemisega, aastail 1956–1957, mil rehabiliteeriti ja lubati tagasi Eestisse paljud küüditatud ja arreteeritud.
Nõukogude Liidu Kommunistliku (bolševistliku) Partei (NLK(b)P) etteotsa tõusnud Nikita Hruštšovi reformidega said nn. liiduvabariigid piiratud majandusliku ja kultuurilise autonoomia . Majanduslike olude ja rahva elujärje paranedes tekkis kujutelm, et Nõukogude ühiskonda on võimalik liberaliseerida, ning kommunistlikku parteisse astus suur hulk eesti haritlasi, kes lootsid ehitada rahvuskommunistlike ideede alusel inimnäoga sotsialismi. Kümne aasta jooksul peale Stalini surma kasvas EKP liikmeskond 22 000-lt inimeselt umbes 50 000-ni, kusjuures eestlaste osakaal tõusis mõneks ajaks koguni 50 %.
“Liiduvabariikide” majanduse juhtimine detsentraliseeriti, nõnda kaotati 1957. aastal tootmise senine jäik allutatus üleliidulistele ministeeriumitele Moskvas. Selle süsteemi asemele loodi kohalikud rahvamajandusnõukogud. Kui 1955. aastal allus vahetult üleliidulistele ministeeriumitele ligi veerand Eesti ettevõtetest, siis 1961. aastaks säilitas selle alluvuse vaid 1%.
Niisugune muutus mõjus tootmisele positiivselt, sest kohalik juhtimine oli otstarbekam ja tingimused motiveeritud töötamiseks paremad. Eriti märkimisväärsed olid sulaperioodil toimunud muudatused maal, kus paljudel kolhoosidel õnnestus paranenud oludes kiiresti majanduslikult heale järjele tõusta.
Ent ka tööstustoodang kasvas mõne aasta jooksul kahekordseks. Uued, rahvamajandusnõukogude aegsed suunad tööstuslikus tootmises olid enamasti vähese materjalimahukusega, kuid nõudsid töötajatelt kõrget kvalifikatsiooni (näiteks elektromehhaanika ja aparaadiehitus). Et kohapeal sageli vajalikke oskustöölisi ei olnud ega ka koolitatud, toodi kümne aastaga (1956–1965) Eestisse taas ligikaudu veerand miljonit muukeelset ning kohalikke olusid mittetundvat inimest. Migratsioon kasvatas jätkuvalt Kirde- ja Põhja-Eesti linnu, mille venekeelne elanikkond saavutas üha suuremat ülekaalu eestlaste üle.
Rahva elujärg paranes sulaperioodil kõigile möödalaskmistele ja valearvestustele vaatamata tunduvalt — inimesed hakkasid ehitama eramaju ja suvilaid, ostma sõiduautosid, külmkappe ja telereid.
Samal ajal taaselustusid kontaktid läänega, eriti Soomega, mille kaudu puutusid eestlased kokku lääneliku elulaadi ja tarbimiskultuuriga.
Kultuuris, eriti kirjanduses ja kunstis, saavutati nimetamisväärne loominguvabadus. Nõukogude impeeriumis oli Balti riikide seisund unikaalne : “liiduvabariikidest” ainsatena hiisaegset omariiklust ja lääne tüüpi demokraatiat kogenutena moodustasid okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu omalaadse lääneliku enklaavi.

Stagnatsioon

Sulaaeg jäi siiski lühikeseks: koos Leonid Brežnevi võimuletulekuga 1964. aastal algas Nõukogude Liidus stagnatsioon — poliitiline, majanduslik ja kultuuriline seisakuaeg , mil impeerium vananes koos oma juhtidega. Eestisse jõudis stagnatsioon kõigis oma vormides taas pisut hiljem, pärast Tšehhoslovakkia rahvaülestõusu (“Praha kevade”) mahasurumist Nõukogude vägede poolt 1968. aastal, mille järel tugevnes poliitiline reaktsioon , asuti suruma maha vabamõtlemist ja tihendati tsensuuri.
1965. aastal mindi kogu Nõukogude Liidus taas üle majanduse tsentraliseeritud korraldusele, kaotati kohalik juhtimine rahvamajandus-nõukogude kaudu ning taastati allutatus üleliidulistele ministeeriumitele Moskvas. 1960. aastate teisel poolel mindi tööstuses üle uuele planeerimise ja töö stimuleerimise korrale, mis kujunes Eesti NSV jaoks siiski suhteliselt soodsaks. Kuna kohalikele võimudele anti õigus kasutada majanduse netotulusid oma äranägemise järgi ning Eestis osati tekkinud võimalusi teistest liiduvabariikidest paremini ära kasutada, hakkas Eesti NSV üha rohkem kujunema NSV Liidu majanduslikuks “vaateaknaks”, mida eksponeeriti maailmale kui tõendit sotsialismi elujõulisusest.
Majanduse arendamisel pöörati jätkuvalt tähelepanu suurtööstusele. Mõnel tootmisalal jõudis Eesti NSV esimeste hulka kogu maailmas. Näiteks võeti 1970. aastate keskpaiku hüdroenergiarikatse Norra ja Kanada järel sisse kolmas koht maailmas elektrienergia tootmises ühe elaniku kohta. Selle tulemuse kindlustasid 1966. ja 1973. aastal valminud hiiglaslikud Balti Soojuselektrijaam ja Eesti Elektrijaam, mis andsid suurema osa Eestis toodetavast elektrienergiast. Jaamade energiaallikana kasutati põlevkivi, mille kaevandamisel jõudis Eesti esimesele kohal maailmas.
Eesti põllumajandus kujunes tööstusele sarnaselt üha enam omalaadseks katsepolügooniks, kus katsetati uusi ideid enne nende rakendamist mujal NSV Liidus. Kui näiteks kuuekümnendate aastate teisel poolel hakati NSV Liidus sovhoose üle viima nn. isemajandamise põhimõtetele, moodustasid pea poole katsemajanditest Eesti NSV sovhoosid , mis lülitati eksperimenti in corpore. Nõnda kujunes ka Eesti põllumajandusest omamoodi “vaateaken” — vähemalt teistele liiduvabariikidele.
Samal ajal hävitati hiiglaslikke riigimajandeid luues ajalooline asustuspilt (külad) ja perifeerne infrastruktuur ning juba 1970. aastatel areng praktiliselt seiskus. Omamoodi tähendusrikas oli, et eraloomakasvatajad ja -põllupidajad, kelle kasutada oli Eestis stagnatsiooniajal alla 5% põllumajandusmaast, andsid ligi 30% kartulisaagist ning 20% piimatoodangust.

Venestamine

1970. aastate teisel poolel tugevnes venestamissurve, "ühtse nõukogude rahva” (homo soveticus) ja kakskeelsuse propaganda. Vene keele kasutamisele ja kasutajatele anti Eestis eelisõigusi, EKP ja ENSV juhtkond vahetati välja Kremlile veelgi kuulekama vastu.
Algas aktiivne vene keele kasulikkuse propaganda, mille kandvaks loosungiks kujunes kakskeelsus : täisväärtuslik inimene olevat see, kes oskab võrdselt hästi nii oma emakeelt kui ka „rahvastevahelise suhtlemise“ keelt – vene keelt. Juba lasteaias hakati õpetama lastele vene keelt, eesti keele õpetamist mitte-eesti lastele ei peetud aga vajalikuks. Oluliselt suurendati ka kõrgkoolides vastuvõttu nendele erialadele, milles õppetöö toimus vene keeles.
Mõistagi tõi see kaasa proteste ja varjatud vastupanu, seda eelkõige kultuurivallas, kuhu oli pärast metsavendluse lämmatamisest 1950. aastatel kandunud Nõukogude võimu vastase tegevuse raskuspunkt. Venestamise ja eestlaste diskrimineerimise vastu protesteerisid ka paljud noored. 1970. aastate lõpus aktiviseerus Eestis dissidentlik liikumine, milles osalejad saatsid kirju ÜROle ja lääneriikide valitsustele, juhtides tähelepanu inimõiguste rikkumisele ja Balti riikide okupeeritud staatusele.
Vastukaaluks võimude survele ja idast tulevatele mõjutustele, püüdsid eestlased hankida võimalikult palju teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust — infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti kogu Eestis rohkeid kuulajaid omanud raadiojaamad Raadio “Vaba Euroopa”, “Ameerika Hääl” ja BBC World Service.
1980. aastal Tallinnas toimunud õpilasrahutustes osalejad väljendasid kõige muu kõrval ka oma vastuseisu vene keele ja meele pealetungile koolides . Reageerides meelt avaldanud noorte karistamisele kirjutasid 40 eesti kultuuritegelast avaliku kirja NSV Liidu ja Eesti suurimatele ajalehtedele “Pravda”, “Rahva Hääl” ja “Sovetskaja Estonia”. Sel teel loodeti juhtida võimuladviku tähelepanu ühiskonnas kuhjuvatele probleemidele ning negatiivsetele protsessidele: keeleküsimus, süvenev migratsioon, möödalaskmised noorsoopoliitikas. See kiri oli omamoodi katse „inimlikustada“ olemasolevat režiimi.
1979. a. koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad (kokku 45 inimest) avaliku kirja NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi , Saksa Demokraatliku Vabariigi jt. riikide valitsustele ning ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile. Kirja saatmine oli ajastatud kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäevaks ning selles nõuti lepingu lisaprotokollide avalikustamist ja kehtetuks tunnistamist koos kõigi tagajärgede likvideerimisega. Baltlaste ühiskiri sai tuntuks Balti Apelli nime all. Sellele tuginedes võttis Euroopa Parlament 1983. aastal vastu resolutsiooni, millega nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Balti Apellile järgnesid mitmed teised pöördumised maailma avalikkuse ja naaberriikide poole.
1970. aastatel ammendusid NSV Liidu tööstuse- ja põllumajanduse ekstensiivarengu võimalused. Nõukogude majandusmudel püsis eelkõige tänu naftadollaritele. Põllumajanduses suurenes seakasvatus tänu sisseveetavale teravilja saadusele, mille vastuvõtuks ehitati ka Tallinnasse Uussadam. Samal ajal muutus kohalik tarbimine üha kesisemaks ning poeletid tühjenesid. Tarbekaupade pideva nappuse kõrval süvenes toiduainetekriis.
Tööstuse paisutamise tagajärjel suurenes oluliselt migrantide sissevool , mille tagajärjel vähenes eestlaste osatähtsus Eesti NSV rahvastikus ning ülerahvastusid linnad. 1980. aastaks oli eestlaste osatähtsus rahvastikus langenud juba peaaegu 60%-ni. Samal ajal elas linnades 70% kogu elanikkonnast.

Kultuurielu

Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Kuid hoolimata tõsiasjast, et pagulusse siirdus arvukalt loovinimesi, otsustati eesti kultuuri püsimajäämine siiski kodumaal, kuhu jäi eestlaste enamik. Tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada (VEKSA jms).
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine ning sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Seetõttu on ka kogu vaimuelu sfäär olnud nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all. Selle tugevus sõltus parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest . Ent olenemata režiimi väikestest kõikumistest liberaalsuse ja ranguse skaalal, ei kadunud tsensuur  kunagi - selle ülesanne oli koos pideva meelsuskontrolliga takistada vaba mõtte levikut ühiskonnas.
Tugeva surve all oli ka  usuelu . Kiriku ja muude vaimuelusfääride kontrollimisel etendasid olulist rolli julgeolekuorganid (KGB). Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena -„lääne ees lömitamisena”. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile , eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Suleti Eesti Teaduste Akadeemia, lõpetati iseseisvusaegsete ajakirjandusväljaannete ilmumine . Koostati nimekiri keelatud väljaannetest ja trükistest, mille eksemplarid korjati raamatukogudest ära ja hävitati. Moskvast saabunud ettekirjutustega sunniti Eesti loovintelligentsi kaasa minema nõukogude korra ülistamisega kunstis. Loomeinimesed said valida kahe võimaluse vahel – kas minna etteantud suundadega kaasa või loobuda tegutsemast.
Kõikidele piirangutele vaatamata oli Eesti kultuuril valitsenud oludes siiski saavutusi. Osalt kandusid nõukogude korda edasi omariikluse aegsed traditsioonid ja tendentsid, mida valitsev kultuuripoliitika ei olnud võimeline lõplikult hävitama. Väga olulise tähtsusega oli see, et eesti kultuuri kandis jätkuvalt edasi eesti keel.
Isikukultuse aeg oli raske, paljud loomeinimesed sattusid põlu alla. Hruštšovi sula ajal aga muutus palju. Rehabiliteeriti Stalini ajal tagakiusamise alla sattunuid. Vanema põlvkonna tegijate tagasituleku kaudu taastus kultuuriline järjepidevus. Kirjandusse tulid Mati Unt, Mats Traat, Paul-Eerik Rummo jpt. Eestiski hakati viljelema jazzi, moodsat kunsti. Taastus ka laulupidude traditsioon ning suursündmuseks kujunes 1947. aasta üldlaulupidu. Suurenes Eesti Raadio saatemaht („ Vikerraadio “, „Stereoraadio“), 1955. aastal alustas tööd Eesti Televisioon.
Paul-Eerik Rummo luulet lugemas
Venestuse pealetung pidurdas 70-ndate aastate teise poolel kogu senist kultuuri arengut. Loomingulisele vabadusele seati taas piire. Rahvas tõmbus endasse. Kultuuri mõjutajaks sai suurest Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon. Ametliku kroonukultuuri surve alt leiti aastakümnete jooksul leevendust taidluses. Rahvarõivad, rahvatantsud ja rahvalik muusika ning laulu- ja tantsupeod, kus seda kõike esitleti, võimaldasid välja elada oma salajasemaid soove ja tundeid. Eesti rahvas tervikuna ei painutanud oma meelsust kunagi täielikult Nõukogude okupatsiooni alla.

Kasutatud kirjandus

„Eesti ajalugu II“ Mati Laur, Ago Pajur, Tõnu Tannberg
„Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani“ Silvia Õispuu
„Eesti ajalugu. Kronoloogia“ Sulev Vahtre
„Linnulennul Eesti ajaloost“ Mart Laar
http://www.esm.ee/kulm-soda/?id=10761&album_id=10781
http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/
http://www.kultuur.elu.ee/ke488_metsavennad.ht m