Muistne vabadusvõitlus (0)

Q: Miks siis ikkagi alla jäädi?

Vastus leiad õppematerjalist: Muistne vabadusvõitlus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Miks siis ikkagi alla jäädi?

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Mikael Mahsudjan
10B. Klass
MUISTNE VABADUSVÕITLUS
Referaat
Tallinn 2015
Sisukord:

Põhjala ristisõdade algus, esimesed sõjaretked Eestisse, liivlaste alistamine………………................................................................................................3

Läti Henrik ja Sakslaste esimesed rüüsteretked ning Ümera lahing…………...............................................................................................................4

Turaida sõjaretk, Varbola piiramine ja Lehola kuningas Lembitu ...........................................................................................................................5

Taanlaste sissetung , Revala , Harjumaa ning Virumaa alistamine........................................................................................................................6

Viimane vastupanu ja Mandri-Eesti alistamine........................................................................................................................7

Viru vasallide paavstiriik ja Saaremaa vallutamine ......................................................................................................................8

Kaotus ja selle põhjused..........................................................................................................................9-10

Kasutatud kirjandus…………………………...………………………………………10

1. PÕHJALA RISTISÕDADE ALGUS, ESIMESED SÕJARETKED EESTISSE, LIIVLASTE ALISTAMINE

Põhjala ristisõjad said alguse 12. sajandi hakul sakslaste, poolakate ja taanlaste sõjaretkedest Visla jõest läänes elanud vendi hõimude vastu. 12. sajandi keskel algas ka Soome ristiusustamine rootslaste poolt. Sajandi lõpuks oli kitsas piirkond Eestist põhjas kuni Leeduni lõunas jäänud viimaseks paganlikuks kiiluks lääne- ning idakiriku vahel.
Tähtsaks keskuseks nii saksa kaupmeeste kui ka ristisõdijate liikumisel ida poole sai 1143 . aastal asutatud Lüübek - sakslaste esimene linn Läänemere ääres. Lüübekist liiguti edasi Visbysse (Gotlandil), Pihkvasse, Novgorodi ja Väina ( Daugava ) jõe suudmesse. 1184 . aastal saabuski Väina suudmes elavate liivlaste juurde piiskop Meinhard ja hakkas sinna ehitama kirikut. Turaidas tegutses Meinhardi abiline Theoderich . Theoderich olevat kannatanud surmaohtu eestlaste silmis väga halvaendelise päikesevarjutuse tõttu, mis leidis aset 1191. aasta jaanilaupäeval (23. juuni). Eestlased kinnitanud, et ta söövat päikese ära. 1193. aastal kuulutas Paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu, lubades selles osalejatele kõikide pattude andeksandmist ( indulgents ) ning varalisi soodustusi. Taani kuningas Knud VI võttiski juba aastal 1196 või 1197 ette esimese sõjaretke Eestisse. Samal ajal rüüstasid Virumaa randa ka sakslased ja rootslased . 1206 . aastal tungis Saaremaale taanlaste vägi, kes üritas sinna edutult linnust rajada.
Aastal 1200 jõudis koos 500 ristisõdijaga Liivimaale piiskop Albert , kes ehitas Väina jõe suudmesse Riia linna (1201) ning asutas Mõõgavendade ordu (1202). 1203 . aastal ründasid Riiga suunduvad saksa ristisõdijad Ojamaal ( Gotland ) Taanist rüüsteretkelt naasvaid saarlasi. Mõõgavendade ordu abiga alistati ja ristiti Väina ning Koiva ääres elanud liivlased , eesotsas Turaida ( Toreida , Koiva ääres) kuningas Kaupoga, samuti latgalid ning Beverini kuningas Talibald Talavast. Ordu alistas lisaks ka võndlased (eestlaste sugulashõim) ning rajas Võnnusse (Cesis) oma peamise tugipunkti (1207).

2. LÄTI HENRIK JA SAKSLASTE ESIMESED RÜÜSTERETKED NING ÜMERA LAHING
Pildil: Ordurüütlid .Mõõgavendade ordu pitser ja vapp .

Kõige rohkem teavet muistse vabadusvõitluse kohta on meieni jõudnud tänu Henriku Liivimaa Kroonikale (Heinrici chronicon Livoniae). Henrik oli rahvuselt sakslane ning teenis preestrina Ümera (Jumara) latgalite juures, mistõttu teda nimetatakse ka Läti Henrikuks. Tuleb silmas pidada, et Henriku tekst esindab eelkõige vastaspoole vaateid ning huve. Siiski leidub kroonikas palju olulist teavet, mis laseb meil sajanditetagustest sündmustest veidi aimu saada.
1208. aastal korraldasid sakslased ja latgalid esimese röövretke Ugandisse (Kagu-Eesti) ning süütasid põlema Otepää linnuse. Rüüstamise ettekäändeks toodi sealkandis aastaid tagasi väidetavalt toimunud saksa kaupmeeste röövimine . Tõenäoliselt toimus rünnak eelkõige latgalite õhutusel ning ei pruukinudki tollel hetkel Riia piiskopi kavadega üldse sobida. Latgalid soovisid murda eestlaste, oma põliste vaenlaste, ülemvõimu piirkonnas, saksa kaupmehed olid aga huvitatud vabast kaubateest läbi Ugandi Pihkvasse. Löögi alla sattunud ugalastele läksid appi eestlased naabermaakonnast Sakalast (Viljandi ümbrus) ning koos tehti vasturetk Beverini (Talava maakonna tähtsamaid keskusi Lätis) linnuse alla (1208). Nüüd tungisid sakslased ja latgalid ka Sakalasse ning rüüstasid seal. Kasutades ära eestlaste rasket olukorda, ühinesid sissetungijatega ka Novgorodi ning Pihkva vürstid (1209- 1212 ).
Peale sakslaste, latgalite ja kaasa sunnitud liivlaste korduvaid rüüsteretki Ugandisse ja Otepää teistkordset põletamist ( 1210 ) korraldasid eestlased, tõenäoliselt ugalased , 1210. aasta hilissuvel uue kättemaksuretke orduvägede peamisele tugipunktile Võnnus. Linnust piirati üsna edukalt kolm päeva. Kuuldes aga vaenulike vägede saabumisest Riia poolt, lahkusid eestlased linnuse alt ning korraldasid jälitajatele varitsus Ümera jõe metsasel jõekaldal, ülekäigukoha juures. Sakslasi, latgale ja liivlasi rünnati ootamatult enne jõe ületamist, kuna eelnevalt oli eestlastel õnnestunud jätta mulje, et nad on jõe juba ületanud. Eestlased saavutasid selles lahingus ülekaaluka võidu ning läkitasid Henriku kroonika sõnul teate võidust kõikidesse Eesti maakondadesse, et olla „üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu”.
3. TURAIDA SÕJARETK, VARBOLA PIIRAMINE JA LEHOLA KUNINGAS LEMBITU
1210/1211 aastavahetuse paiku tegid sakslased koos liivlaste, latgalite ja Pihkva väesalgaga sõjakäigu Soontaganasse, läänlased vastasid kohe retkega Metsepolesse (liivi - Mõtsa Pūol, Edela-Eestis) liivlaste vastu. Kevadtalvel piirasid sissetungijad kuus päeva Viljandi linnust. Vallutada seda ei suudetud, kuid lõpuks olid sunnitud sakalased laskma linnusesse preestrid ja andma pantvange. Eestlased vastasid mitmete edukate rüüsteretkedega latgalite ja liivlaste vastu. Suvel võtsid saarlased ridalased ja revalased (kuni 4000 meest) ette suure sõjakäigu Turaidasse. Sealseid liivlasi üritati sundida kaasa tulema Riiat ründama, kuid abivägede saabumisel Riiast jäid eestlased kahe vaenlase vahele ning pikalt kestnud lahing lõppes verise lüüasaamisega. Selles lahingus said hukka Saaremaa ja Läänemaa tähtsamad kuningad ehk nagu ütleb Henriku kroonika: „langes Eestimaa pea”.
Latgalite ning sakslaste sõjaretked ulatusid nüüd juba läbi Sakala ja Ugandi põhjapoolsematesse maakondadesse (Vaiga, Järva , Mõhu, Nurmekund). 1212. aastal piiras Novgorodi vürst Mstislav 15 000 mehega Varbola linnust. Jõukal järjel olevad varbolased maksid venelastele 700 marka nogaatasid (erinevate arvutuste kohaselt kuni 140 kg hõbedat), et need koju läheksid. See oli väga suur summa, sest vaid 150 g hõbeda eest võis toona osta mõõga, sõjahobuse või terve karja koduloomi. Samal ajal kui venelased varbolastega maid jagasid, kogus Lehola Lembitu (üks Sakala kuningatest) sakalastest ja ugalastest suure maleva ning rüüstas edukalt venelaste tagalat Pihkvas. Lõpuks sõlmisid sõjast ja levivast katkust kurnatud eestlased (Sakala, Ugandi ja Läänemaa) samavõrd räbalas seisus olevate sissetungijatega kolmeks aastaks rahu (Turaida vaherahu 1212). Sakala maakond kuni Navesti jõeni pidi selle lepingu järgi võtma vastu ristimise.
1215 . aastal rüüstasid sakslased, liivlased ja latgalid veel enne vaherahu lõppu põhjalikult Ridalat (Põhja-Läänemaal) ning alistasid seejärel kohe Lehola ( Lõhavere ) linnuse Sakalas. Linnus süüdati põlema, Lehola kuningas Lembitu vangistati ning sunniti pereliikmete pantvangi viimise abil ristimist vastu võtma, mida ta ka näiliselt tegi. Nüüd leppisid Eesti maakonnad kokku ühise sõjakava vaenlase ründamiseks kolmest suunast , eesmärgiks Riia vallutamine. Viimane küll luhtus, kuna Saarlaste kavatsuse sulgeda tõketega Väina jõesuu nurjasid merelt saabunud ristisõdijate koged. Küll aga rüüstasid läänlased edukalt Metsepoles ja ugalased ning sakalased latgalite maal, kus tabasid ning tapsid Beverini kuninga Talibaldi, vana vaenlase ning eestlaste maa agaraima rüüstaja. Sakslaste ja nüüd veelgi vihasemate latgalite rüüsteretked Eestimaale aga jätkusid paraku tõusvas joones, kuni Ugandi nende käigus täielikult laastati. Oma panuse andsid ka venelased (Otepää 1215). Tulemuseks oli sunniviisiline ristimise vastuvõtmine Ugandis ja Sakalas (1215) ning pisut hiljem (1216) Soontaganal (Läänemaal).

4. TAANLASTE SISSETUNG, REVALA, HARJUMAA NING VIRUMAA
Ränk kaotus Otepää all ning ülinapilt saadud võit Madisepäeva lahingus oli sissetungijate leeri kõvasti heidutanud. Kuigi rüüsteretki eestlaste vastu jätkati ja suur osa neist sunniti 1218 . aasta kevadeks näiliselt alistuma, jätkusid rahutused ning vastuhakud tegelikult endisel hool. Väinale tungisid saarlased ja Võnnu mõõgavendade linnust piirasid venelastega liitunud harjulased. Kuna eestlastest paganate võitmine käis isegi sakslaste, latgalite ja liivlaste ühendatud vägedele ilmselgelt üle jõu, palus Riia piiskop Albert 1218. aastal abi Taani kuningalt Valdemar II-lt.
Taani kuningas, kelle laevastikule kuulus tollel hetkel ülemvõim kogu Läänemerel, oli tundnud siinsete maade allutamise vastu huvi juba varem (1206. aastal oli taanlaste sõjaretk Saaremaale äpardunud). Nüüd kasutas ta võimalust ning 1219. aastal maabuski Taani kuninga hiigellaevastik (u 100 laeva) Revala rannal . Peale Lindanise (Tallinn) all ülinapilt võidetud lahingut revalaste ja harjulastega ( kummalgi vaenupoolel u 2000 meest) ehitasid taanlased Tallinna kohale uue linnuse. Terve aasta võitlesid nad revalastega, enne kui need lõpuks ristimise vastu võtsid.
Samal ajal tungis sakslaste, liivlaste, latgalite ning (juba alistunud ja sõjateenistuse kohustust kandvate) sakalaste, ugalaste ja järvalaste ühisvägi Virumaale, kus rüüstati ohjeldamatult, kuni kõigi viie Viru kihelkonna juhid rahu palusid ja pantvange loovutasid. Nüüd (1220) algas Virumaal ning Kesk-Eestis tõeline võiduristimine sakslaste ja taanlaste vahel, kuna teise poole vastristitud sageli üle ristiti või karistuseks koguni hukati.

5.VIIMANE VASTUPANU JA MANDRI-EESTI ALISTAMINE
Taas algasid vastastikused sõjaretked Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladel. Üks suur lahing peeti veel Ümera jõel ( 1223 ), paraku aga oli saabunud Saksamaalt uus hulk ristisõdijaid ning eestlased said lüüa. Kuna kardeti, et Eesti maakonnad üksinda ei suuda Taani ja Riia jõududele vastu seista, otsisid Ugandi ja Sakala kuningad abi Vene valitsejatelt. Novgorodi ning Pihkva vürstid saatsidki oma väesalgad Tartusse ning Viljandisse. Vladimiri -Suzdali suurvürstilt Juri saatis Eestisse koguni oma venna Jaroslavi koos 20 000 sõjamehega. Saarlased meelitasid venelaste hiigelmaleva Tallinnat piirama, kuid peale neli nädalat kestnud tulemusteta piiramist sai venelastel isu täis ning nad pöördusid koju tagasi, rüüstates enne korralikult Revala külasid.
1223. aasta suve lõpul alustasid sakslased vastupealetungi ning kaotatud linnuste tagasivallutamist. Viljandi alla toodi väga suur vägi (8000 meest) ning alustati ägedat piiramist. Eestlased kaitsesid end sõjasaagiks saadud ambude, raskeambude ja kiviheitemasinatega, mida nad ise juurde olid ehitanud. Peale kaks nädalat kestnud piiramist oli linn lõpuks sunnitud alistuma. 1224. aasta alguses vallutasid sissetungijad tagasi ka Harju-, Järva- ning Virumaa, Lohu linnust piirati sealjuures samuti kaks nädalat.
Kõige kauem pani Mandri-Eesti linnustest sissetungijatele vastu Tartu, mida kaks korda ilma tulemuseta piiramas käidi (1223, 1224). Linnust kaitsesid eestlastest ammukütid ja saarlaste kunsti järgi ehitatud kiviheitemasinad. Lisaks saabus Tartusse oma meestega ka Novgorodi teenistusse astunud kunagine Koknese vürst Vetseke (Vjatško), kes nõudis nüüd maksu Ugandist ja mujaltki ümbruskonnast. Kolmas piiramine 1224. aasta augustis valmistati sakslaste ja nende liitlaste (latgalid ja liivlased) poolt põhjalikult ette. Tartut võis kokku kaitsta umbes 1000 meest erinevatest maakondadest, kes olid kogunenud sinna viimaseks vastupanuks. Peale pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ning sellega eestlaste laiaulatuslikum vastupanu mandril ka lõppes. Sakala ning Ugandi linnused jäid edaspidi peamiselt sakslaste võimu alla ning nende maakondade endine eesti soost ülikkond hävitati. 1225. aastal ehitas Tartu piiskop Otepääle Eesti esimese kivilinnuse.
Pildil: Muhu linnuse vallutamine.
6. VIRU VASALLIDE PAAVSTIRIIK JA SAAREMAA VALLUTAMINE
1225. aastaks olid Virumaa ning osaliselt ka selle naabermaakonnad, jäänud taanlaste ning sakslaste mõjupiirkondade vahele. Toimuvas võimuvõitluses püüdsid oma positsiooni säilitada ning parandada ka kohalikud eesti soost ülikud, kellel oli selles piirkonnas üsna suures ulatuses õnnestunud ellu jääda ning võimu juures püsida. 1225. aasta sügisel puhkeski seal tõsine tüli, mis olevat alguse saanud Viru vanematest , kes kutsunud endale appi sakslasi Otepäält. Sakslased lõid taanlased Virumaa linnustest välja ja asusid seal ise valitsema .
Samal ajal viibis Eestis kohaliku olukorraga tutvuma tulnud paavsti legaat Modena Wilhelm. Taanlaste ja sakslaste vahelise sõja ärahoidmiseks moodustas Wilhelm tülile põhjuseks saanud aladest paavsti nimel eraldi haldusüksuse. Pudivirus tulid kokku kõik kohalikud vanemad ja Wilhelm võttis Virumaa paavsti võimu alla - see tähendas eestlaste edaspidist alluvust otse paavstile. Uue riigikese põhiliseks sõjaliseks jõuks said eesti soost ülikud, kuna paavstivõimul puudusid seal oma sõjajõud. Wilhelm püüdis sundida sakslaseid ja taanlaseid tunnustama lisaks Virumaale ka Järvamaa ning Läänemaa kuulumist paavsti kaitse alla. Tallinnas toimusid läbirääkimised isegi varbolastega Harjumaalt, sellele olid aga Taanlased nii kindlalt vastu, et Wilhelmil tuli tagasi tõmbuda. Moodustunud uus vaheriik oli kohalike eestlaste seisukohalt antud olukorras parim võimalik variant. Kui see oleks püsima jäänud, oleks Eesti võinud, kohalikku päritolu ülikute juhtimisel, saada omale oluliselt iseseisvama riigi kui seda tunneb praegune ajalugu.
Paraku lahkus Wilhelm Eestist ning juba 1226. aasta mais vallutas Tartu piiskopi vasall Johannes Dolenist ühe Virumaa linnuse (võibolla Tarvanpe e. Rakvere). Taanlased omakorda asusid rüüstama Ridalat. Wilhelmi poolt määratud asevalitseja magister Johannes pidi sõjalise jõu suurendamiseks läänistama osa maid sakslastest vasallidele, kes hakkasid aga vägivallatsema. Tulemuseks oli järvalaste ning virulaste vastuhakk . Taanlased sekkusid omakorda, Johannesel tuli sakslasi veelgi juurde kutsuda ning eestlaste vastuhakk suruti maha. 1227. aasta suvel piirasid sakslased Tallinnat ning sundisid taanlased alistuma. Tallinn, koos Revala, Harju, Järva ja Viruga, läks Mõõgavendade ordule. Viru vasallide lugu aga sellega veel päriselt ei lõppenud. Võimuvõitlus kestis edasi ning veel 1233. aastal toimus Tallinnas Toompeal verine lahing paavsti vasallide (paavstile läänitruudust vandunud vasallid Virumaalt, Lodede suguvõsa Läänemaalt ning teisi eestlasi ja kuralasi) ja ordu vahel, mis lõppes paavsti vasallide tapmisega.
1227. aastaks olid eestlastest jäänud alistamata vaid saarlased, kelle peale vallutajate hammas seni ikka veel polnud hakanud. Peale pikki ja põhjalikke ettevalmistusi ning vägede koondamist läks sakslaste ja nende liitlaste hiigelmalev (20 000 meest) lõpuks 1227. aastal üle merejää. Suurte piiramismasinate toel vallutati Muhu linnus tormijooksuga ning purustati. Järgnenud Valjala piiramisel andsid saarlased lõpuks alla. Saaremaa vallutamisega 1227. aastal loetakse eestlaste muistne vabadusvõitlus ametlikult lõppenuks, kuigi tegelikkuses vastupanu võõrvallutajatele siiski päriselt ei raugenud. Saaremaa vabastas end veel mitmel korral võõrvõimust (esimest korda juba 1236. aastal). Ülestõusud jätkusid ka hiljem (1260, 1320) ning muistse vabadusvõitluse lõppakordiks sai alles Jüriöö ülestõus 1343. aastal.
7. KAOTUS JA SELLE PÕHJUSED

Rääkides eestlaste muistsest vabadusvõitlusest , peame meeles pidama , et see ei olnud pidev kaotuste rida - eestlaste edukas vastupanu suure hulga vastaste järjekindlatele vallutamiskatsetele kestis kokku umbes kakskümmend aastat. Eestlaste vastu võitlesid Riia piiskop, Mõõgavendade ordu, latgalid, liivlased, taanlased, rootslased, venelased ja isegi leedulased (1213, 1219). Ettevõtmist toetas Rooma paavst isiklikult. Sealjuures ei olnud võit, mille sissetungijad lõpuks ühisel jõul saavutasid, kaugeltki ülekaalukas, vaid pigem ülinapp. Rootslastest saadi koguni võitu ning tõrjuti nad maalt välja.
Paljud üldlevinud seletused eestlaste kaotuse põhjuste kohta ei ole päris täpsed. Näiteks ei saa peamiseks põhjuseks lugeda maakondadevahelise ühtsuse puudumist. Tõsi, oma riiki eestlastel veel ei olnud. Seda enam on tähelepanuväärne, kuidas omavahel niivõrd lõdvalt seotud maakonnad suutsid ühiselt koondada suuri väehulki - näiteks Otepää piiramise või Madisepäeva lahingu ajaks. Eriti tihedat koostööd tegid lähimad naabrid – ugalased sakalastega, saarlased läänlastega, revalased harjulastega.
Samuti ei pea paika ettekujutus , et sissetungijad olid nii relvade kui kaitsevarustuse arengu poolest eestlastest väga pikalt ees. Väike arengueelis, ristisõdadest saadud kogemuste ja tehnoloogiate näol, kindlasti oli, kuid see ei olnud sõja tulemuse seisukohalt määrav. Eestlastel võis tõesti rauast turviseid olla kasutusel veidi vähem kui sakslastel , mitte aga mahajäävusest tingituna , vaid tulenevalt kohaliku maastiku ning sõjapidamisviisi eripärast (kiired rünnakud ja ootamatud manöövrid). Eestlased olid hilisrauaajal, ajaloolaste poolt tõendatult, ühed suurimad rauatootjad Euroopas ning tundsid hästi ka sepakunsti. Seetõttu relvade ning kaitserüüde jaoks vajalikust rauast ning selle töötlemise oskustest neil kindlasti puudust ei olnud. Põhjus, miks muinaseestlaste kiivreid ja turviseid meieni pole jõudnud, seisneb pigem õhukese raua väga halvas säilivuses. Rooste sööb selle kiirelt läbi, samuti oli raud veel toonagi ülikallis ning ihaldusväärne taaskasutustoore. Näiteks võib tuua fakti, et ka Saksamaalt on samuti leitud vaid paar vaadeldava ajastu kiivrit, millest aga keegi ei järelda, et sakslased 13. sajandil kiivreid ei kasutanud.
Sakslaste mõningane edumaa laskerelvade ning sõjamasinate arengus oli sõja algusaastatel tõesti olemas – ammud ja vastukaaluga töötavad kiviheitemasinad (blide, trebuchet) olid Lääne-Euroopas just äsja kasutusele võetud. Sõjatehnika kõige uuema sõnana rakendati neid nüüd siinses tulises sõjakoldes. Eestlased võtsid nimetatud uuendused aga vaenlastelt kohe üle ning 1223. aasta ülestõusu ajal kaitsesid nende linnuseid juba oma ammukütid ning samuti kiviheitemasinad. Nii olid eestlased selleks hetkeks ise sõjamasinate kasutamises kõigist Läänemere idakalda ning Vene alade rahvastest omakorda ette läinud. Esimesed teated teistest rahvastest, kes siinkandis ambe ja kiviheitemasinaid kasutasid (zemgalid, venelased), pärinevad alles pool sajandit hilisemast ajast.
Niisiis - eestlased tegid koostööd ja olid hästi relvastatud. Kogu Eesti üldist sõjalist jõudu 13. sajandi alguses võib pidada enamvähem võrdseks Novgorodimaa jõuga samal ajastul - see oli päris suur. Miks siis ikkagi alla jäädi? Eestlaste kaotuse peamiseks põhjuseks tuleb ilmselt pidada järjepidevat rüüstamist ning maa ja rahva väljakurnamist rohkearvuliste vaenulike jõudude poolt. Eestisse tehti, erinevat päritolu sissetungijate poolt, ainuüksi 63 päris kindlalt teadaolevat sõjaretke, mille otsene eesmärk oli tapmine ning laastamine. Selle tulemusena ei jätkunud eestlastel lõpuks enam piisavalt ei juhte ega reavõitlejaid.
Kaotuse võimalikuks lisapõhjuseks võib tuua veel eestlaste vähese kogemuse suurearvuliste sõjajõudude juhtimisel ning tegevuse kavandamisel, mis võis näiteks mängida olulist osa Madisepäeva lahingus. Sakslaste väejuhid seevastu paistsid silma väga osavate sõjategevuse kavandajatena (strateegia) ning nende kavade täideviijatena (operatiivjuhtimine). Just ennetav kiirrünnak eestlaste mittetäielikult koondunud maleva vastu võis neile Madisepäeva lahingus võidu tuua. Samuti oli sakslastel, nii juhtidel kui reavõitlejatel, kindlasti suurem kogemus avamaalahingute pidamises, milles eestlased ei olnud nii head. Ka see võis nii Madisepäeva lahingu, kui ka mõne teise kokkupõrke, tulemust mõjutada. Linnuste kaitsmisel olid eestlased seevastu oluliselt edukamad .

Kasutatud kirjandus:

http://www.tlu.ee/~jmeigas/referaadi_vormistamine.pdf
Eesti Entsüklopeedia .
Melee Battlegrounds.
Wikimwdia Commons.

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 7 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-06-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

7 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Anxietic Õppematerjali autor

referaat

paavst sõjaretk sakslased vasall latgalid pihkva varbola saarlased läänemaa sõjaretked

Sarnased õppematerjalid

docx

Eestlaste muistne vabadusvõitlus

kunagist Pihkvasse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latgalitele eelnevatel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist. Sellega ugalased aga ei nõustunud ning samal aastal toimus Ugandisse latgalite ja sakslaste rüüsteretk, mida tihti loetakse muistne vabadusvõitluse alguseks. Muistne vabadusvõitlus Taanlaste 1206. aasta retk Saaremaale Kuigi Henriku kroonikal põhineva saksa misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208. aastal, siis mõnikord on selle alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. 1206. aastal purjetas kuningas Valdemar II koos Lundi peapiiskopi Anders SunesenigaSaaremaale, kättemaksuks saarlaste kolm aastat varem toimunud rüüsteretke eest, ning hakkas seal ehitama linnust. Kuid et keegi taanlastest ei

Ajalugu

docx

Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistne vabadusvõitlus Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli tänapäeva Eesti territooriumil toimunud vastastikuste sõjakäikude seeria peamiselt erinevate eesti hõimude ja neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 1208–1227. Eestlaste muistset vabadusvõitlust loetakse osade uurijate poolt Liivimaa ristisõdade (1180.–1290. aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks.

Ajalugu

doc

MUINASAEG

Lõppvaatus Saaremaal - 1227 jaan (meri jääs) sakslased kogusid suure väe jõuti Muhu linnuse alla muhulased pakkusid rahu ja lubasid end ristida, sakslased asusid linnust piirama I tormijooks löödi tagasi, alles VI päeval õnnestus linnusesse tungida, inimesed tapeti, linnus põletati - vaenuvägi Valjala alla (Saaremaa suurima ja tugevaim linnus) saarlased sõlmisid rahu läbirääkimised - ristimine kogu saarel - muistne vabadusvõitlus oli lõppenud Allajäämise põhjused - vallutajatel süstemaatilised rüüsteretked - Eestlastel tuli üle elada poolsada laastavat sõda - Vastasel sõjaline ülekaal elukutselised sõjamehed (hea väljaõpe, kogemus), parem relvastus, võisid täiendada väge pidevalt uute meestega - Eestlastel tuli korraga võidelda mitme vaenlasega (taanlased, rootslased) - Vallutajate selja taga rooma-katolikukirik (tähtsaim mõjukaim jõud Lääne-Euroopas)

Ajalugu

doc

EESTLASTE MUISTNE VABADUSVÕITLUS

Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli Balti ristisõdade, mis toimusid 1180. 1290. aastatel, üks osa. Muistset vabadusvõitlust dateeritakse tavaliselt aastatega 12081227. Nimetuse ja hinnangute problemaatika Termin 'eestlaste muistne vabadusvõitlus' tuli kasutusele 1920. aastate Eesti Vabariigis. See mõiste tekkis seoses Vabadussõjaga, sest tekkiv rahvuslik eesti ajalookirjutus nägi võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse vabadussõja, mis võideti. Selle kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et eestlased on juba alates 13. sajandist pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud ning sellega seoti nii Jüriöö ülestõus, 1560

Ajalugu

ppt

Eesti ajalugu, Keskaeg : Liivimaa ristisõda

4. Riia linna rajanemine ja sellega elavnenud kaubandus tõi majanduslikku kasu kõigile Latgalite alistumine · 1208 aastal võtsid ristimise vastu Ümera piirkonna latgalid · Nad ei osutanud relvastatnud vastupanu, lootes sakslaste sõjalisele toetusele oma vanade vaenlaste, eestlaste vastu. · Edaspidi osalesid latgalid aktiivselt Eesti alale tehtud sõjakäikudes. · Edasi suunati pealöök põhja ! Eestlaste vastu! Eestlaste muistne vabadusvõitlus · 1208 aastaks jõudsid ristisõdijate retked eesti pinnale. · Esialgu tabasid peamiselt Sakala ja Ugandi maakonda. · Sakalased ja Ugalased kaitsesid end vapralt ning korraldasid vasturetki latgalite ja liivlaste aladele. · Eestlaste eneseusku suurendas 1210.aastal võiduga lõppenud Ümera lahing. · Probleeme tekitaid aga : 1. Pingestuvad suhted idanaabrite : Novgorodi ja Pihkva vürtsiga nad korraldasid mitu sõjaretke Eestisse. 2

Ajalugu

doc

Vabadusvõitlus

1235. aasta paiku oli Möögavendade ordus 110-180 rüütlit, 30-45 preestrit, ligi 500 teenijavenda ja 700 palgasulast. 1236. aastal võeti ordumeister Wolquini juhtimisel vastu sõjaretk Leetu. Kaasa läksid ka eestlased, liivlased ja lätlased. Nad sattusid peale Saule jõe lähedal varitsevatele leedukatele ja sakslased löödi puruks. 1237. aastal ühines Mõõgavendade ordu Saksa orduga ning muutus viimase Liivimaa haruks (Liivi ordu). 6. Liivlaste muistne vabadusvõitlus sakslaste vastu. Juhid Ako ja Dabrel. Mõõgavendade Orduga oli loodud tugev kesksele juhtimisele allutatud sõjajõud, mis võimaldas asuda liivlaste ja nende naabrite alade vallutamisele. Liivlased kaitsesid südilt oma vabadust, abi saadi mitmel korral Polotskist. Tuntuim liivlaste juht oli Ako, kes 1206. a. langes lahingus Holmi linnuse all. Järk-järgult õnnestus sakslastel alistada nii Väina kui Koiva liivlased, samuti ka latkalid

Ajalugu

doc

Liivimaa ristisõda. Eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208-1227

Kordamiseks. Liivimaa ristisõda. Eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208-1227 1) Muinas-Eesti kaart (maakonnad) enne Liivimaa ristisõda; Vana-Liivimaa kaart pärast Liivimaa ristisõja lõppu (Eesti, Läti alad vallutajate riigid). ALUMISEL KAARDIL ON PUUDU VANA-PÄRNU!!! 1 2) Peamine ajalooallikas (autor, sisu, ajaline määratlus, tähtsus). Henriku Liivimaa kroonika.

Eesti ajalugu

sxw

Keskmine kiviaeg Eestis

Ümera lahingus 1210 saavutasid võidu eestlased, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega. Sissetung Eestisse 1208. a. Algas võitlus Eestimaa pärast. Sihipärase vallutuse esimene ohver oli Ugandi..1208. sügisel tungisid sakslased koos abivägedega Ugandisse. Algas maa rüüstamine, külade põletamine, inimeste tapmine. Otepää linnus süüdati põlema. Ugalased kutsusid appi sakalased ja tegid vasturetke latgalite maile. Eestlaste jaoks algas muistne vabadusvõitlus. Võnnu piiramine 1210. a Toimus järjekordne eestlaste vasturetk. Suur ühendusmalev opiiras Võnnu linnust, millest oli saanud Mõõgavendade ordu tähtsamaid tugipunkte. Linnust rünnati 3 päeva ja kaitsjad poleks seda enam kaua hoida suutnud, kuid neljandal päeval lahkusid piirajad ootamatult. Eestlasteni oli jõudnud teade ,et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Ootamata ära köiki

Ajalugu

Rohkem sarnaseid