Sotsiolingvistika (0)

14.loeng
Sotsiolingvistika .   Keele   varieerumine.   Uute   keelte   teke:   pidžinid   ja   kreoolkeeled. 
Grammatikaliseerumine
Sotsiolingvistika. Keele varieerumine. Uute keelte teke
1. Nagu kõik teadused, otsib  keeleteadus  invarianti ehtk muutumatu suurust. Seetõttu on 
varieerumise mõte suhteliselt uus. 19. sajandi lõpus:  loodusteaduste  hoogne areng; 
loodusteaduste eeskuju: ka keeleteaduses peaksid olema kindlad reeglid, seadused jms. 
Võrdlev-ajalooline   meetod   tegeleb   muutustega ,   mis   on   juba   toimunud.   Häälikute 
vastavused   kui   seadus   (vt   vastav   loeng).   Sünkrooniline   keeleteadus   (20.saj. 
strukturalism ) ei osanud sünkroonilise varieerumisega midagi peale hakata.
2. Strukturalismis   nähakse   keelt   süsteemina,    kusjuures   süsteem   on   suletud. 
Sünkrooniliselt   varieeruvatest   ühikutest   tunnistatakse   allofooni   ja   allomorfi   (nende 
varieerumine   allub   kindlatele   reeglitele,   variantidel   on   kindlad   funktsioonid).   On 
võimalikud ka allomorfid, mille valik allub reeglitele (nt eesti keele minevikutunnused 
–s, -is, -si-, -i- sõltuvad verbi tüübist). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + 
funktsioon.
3. Kui aga tekib uuendus või paralleelvariant  (uus  keelend , oma  või laenatud,  käibel 
paralleelselt   vanaga)   ja  uuendusel/paralleelvariandil   pole   selgelt   eristatavat 
funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism seda seletada ja peab pigem segavaks 
ajsaoluks. Tuletame meelde jaotuse  parole  ’kõne’ ja langue ’keel’. Muutused kõnes ei 
oleks justkui tõsiselt võetud, tähelepanu väärivad jne. 
4. Keelekogukondi peetakse ühtlaseks, homogeenseks. Ometi ei ole mõeldav, et kogu 
keelekogukonna liikmed (nt kõik soome, saksa, jaapani jms keele kõnelejad) käituvad 
alati   ühtemoodi.   Individuaalne   keelekasutus   e.   idiolekt   ei   mahu   strukturalistlikku 
skeemi. Strukturalism ei uurinud aga  tegelikku  keelekasutust, vaid ideaalset  keelekuju , 
kirjakeelt jms.
5. K
  lassikaline   dialektoloogia   (keelegeograafia)   püüdis   seletada   ka   sünkroonilist 
varieerumist, nimelt ruumis (kohamurded). Erinevused on seletatavad vahemaadega 
(muutused ei levi ühe kiirusega). Inimesed elasid võrdlemisi paikselt. „Autentsuse“ 
otsimine:   keelenäiteid   taheti   võimalikult   „autentselt“   keelejuhilt   (vanem   isik, 
võimalikult vähese haridusega, võimalikult paikne, vanemad sündinud samas kohas 
jne).
6. 1950-ndate   lõpus:    generatiivne    keeleteadus   kui   strukturalistliku   mõttesuuna   jätk 
( Noam    Chomsky).   Umbes   samal   ajal,   1950-ndate   alguses:  keelekontaktide   ja 
kakskeelsuse sünkroonse  uurimine  (Uriel Weinreich). 
7. 1960-ndad: linnadialektoloogia (linnamurrete uurimine), William  Labov . Keelekasutus 
on seotud kõneleja  tausta  ja sotsiaalsete oludega. Keele nägemus  vastandub täiesti 
generativistlikule   nägemusele.   Teatud   mõttes   jätkatakse   klassikalise   dialektoloogia 
mõttesuunda, kuid päris samasuguseid uurimismeetodeid kasutada ei saa. 
8. Linna tingimustes ei saa tõmmata isoglosse ( piire , mis eristavad mõne olulise tunnuse 
esinemusvariante   maakaardil).  Et   keelekogukond   pole   homogeenne,  on   linna 
tingimustes eriti selge.  Keeleväliste tegurite mõju  (keeleoskus, sugu, vanus,  haridus , 
sotsiaalmajanduslik seisund). Vestlussituatsiooni, teema jms mõju.
9. S
  otsiolektid   = sotsiaalsed  murded  ehk sotsiaalselt tingitud keelekujud. Igal kõnelejal 
on   omad   omadused   +   sotsiaalne   taust   +    eelistused .   Ei   tähenda   siiski   vulgaarset 
üldistust stiilis „kõik X-taustaga inimesed kasutavad alati Y-keelendit“.
10.  Labovi  eksperiment New  Yorgi  kaubamajades. Sotsiolingvistilise muutuja valik: /r/ 
realiseerumine USA inglise keeles. Klassikalised tööd, meetodi sünd (vt L. Keevaliku 
artikkel, andmed aineprogrammis).
11. M
  urre ja keel . Tihti öeldakse: „See pole keel, vaid pelk murre“.  Küsimus on prestiižis, 
traditsioonides,   sotsiokultuurilises    reaalsuses .   Olemuslikult   pole   keelel   ja   murdel 
mingit vahet. Vastastikune mõistetavus (kui on mõistetav, siis on ühe keele murded, 
kui ei, siis eri keeled) on  kehv   kriteerium . Näide: taani ja norra keel on erinevad 
keeled   (aga   küllalt   sarnased),   alam-   ja   ülemsaksa   murded   on   üpris   erinevad   (aga 
peetakse   ühe   keele   murreteks).   Max   Weinreich:   „Keel   on   murre    armee    ja 
laevastikuga“.   Kirjakeeled/ standardid    ei   eksisteeri   „objektiivselt“,   neid    luuakse , 
vajaduse korral defineeritakse uuesti jne. Sellepärast on olemas ka  neutraalne  termin, 
mis   ei   osuta   piiridele,   standardi   olemasolule   jne,   on   keelevariant/keelekuju/ lekt  
(variety, lect).
12. Sotsiolekt või  kohamurre  on kasutajakeskne keelekuju (definitsioon lähtub kasutajast, 
„kes me oleme“). Nt „räägin võru murret = olen võruke“. Kuid inimene ei räägi kogu 
aeg samamoodi. Seesama võroke sõidab Tallinna ja räägib seal ühiskeelt või igatahes 
püüab sinnapoole.   Register :  kasutuskeskne keelekuju  (definitsioon lähtub kasutuses, 
„mida   parajasti   teeme,   mis   olukorras   toimub   keelekasutus“).   Nt   ametlik/argine, 
kirjalik/ suuline ,   spontaanne/redigeeritud   jms.   Nt   „ kasutan     teemale    vastavaid 
termineid, räägin normingupäraselt, väldin kõnekeelsusi, … , ….“ = „pean loengut“. 
13. Mitmekeelsete   kõnelejate   keelekasutus   ei   ole   sama,   mis   ükskeelsetel.  Ükskeelset 
keelekasutust ei tohiks pidada normiks.  Mitmekeelsus  on kognitiivselt  keerukam , sest 
kui   inimesel   on   olemas   üksainus   keelesüstem,   ei   teki   tal   paralleele   ega   võrdlusi. 
Sotsiolingvistika tegeleb ka mitkmekeelse keelekasutusega. Mitmekeelses  kogukonnas  
võivad tekkida uued normid.
14. Teatud sotsiolingvistilsites olukordades tekivad koguni uued keeled. Põhiliselt on kaks 
liiki:  pidžinid   ja    kreoolid    (kreoolkeeled).   NB!   Kui   Balti   jaama   turul   eestlane   ja 
venelane    või   eestlane   ja    soomlane    püüavad   suhelda   ja   neil   on   mingi   ettekujutus 
kaasvestleja   keelest,   ei   ole   see   pidžin   ega    kreool ,   nagu   tihti   ekslikult   väidetakse. 
Olmearusaam ei kehti keeleteaduses!
15. P
  idžinid   tekkisid   koloniaalolukorras   (koloniseerijate   ja   pärismaalaste   suhtlus)   või 
kaubanduskeelena (kaubanduspartnerite suhtlus). Ei olnud ühist keelt ega ettekujutust 
teineteise keelest. Esialgu väga ebastabiilne, kõik tähendused, väljendusviisid jms on 
kokkulepitavad,   minimaalne   grammatika.   Kitsas   kasutussfäär.   Sõnavara   tuleb 
enamasti mõnest Euroopa keelest (inglise, prantsuse,  hispaania , portugali, mõnikord 
vene)   ja   grammatika   põliselanike   keeltest   (tihtilugu   on   kompromiss   mitme 
grammatika vahel). Pidžin ei ole kellegi esimene keel.
16. Pidžin võib hääbuda, aga võib stabiliseeruda. Sellisel juhul tekib  kindlam  reeglistik ja 
grammatika   laieneb.   Kuid   stabiliseerunud   pidžin   võib   levida    ja   muutuda   kellegi 
esimeseks   keeleks.   Sellisel   juhul   on   tegemist  kreoolkeelega.   Nimed   võivad   olla 
eksitavad, nt Tok  Pisin  ei ole  ammu  enam pidžin. Võib tekkida  norming , kirjakeel, 
kirjandus jms. Piirid on raskesti tõmmatavad, eriti kui kreool on kontaktis keelega, 
kust on pärit sõnavara (nt Haiiti kreool ja prantsuse keel).