Kirjandusteadus materjalid (4)

Mis on interpreteerimine? Tegelemisel kirjanduse ja teiste " kaunite kunstidega", tekib vajadus interpreteerida, sõnastada tähendusi. Kõik saab alguse uurija sisemisest hoiakust, sättumusest ja kalduvustest.
Üldjoontes on olemas kaks võimalust. Esimene on lasta end kaasa tõmmata teadvuse voolust, mõtetest, mis uuritava objektiga tegelemisel sugenevad, nautida ootamatuid assotsiatsioone ja käike. Sellise lähenemise võlu on ootamatusel ja prognoosimatusel, kunagi ei või teada kuhu välja jõutakse, milline on tulemus.
Teine moodus on rakendada hierarhiliselt korrastatud mõistelisi struktuure ja seoseid . Sellise metoodika puhul paigutuvad üksikud märgid ehituse üldisesse konteksti, mis hakkab neile andma tähendusvälju. Uurija liigub üksikuid seiku ja vihjeid mööda mõistete hierarhiasse, madalamalt meeleliselt tasandilt kõrgemale, teoreetilisele.
(vgl. Toomas Muru: Paabeli torn ja gooti katedraal; http://www.kirmus.ee/nypli/koolid/1996/muru.html , 10.09.07)
Meetodid (Eagleton) Autorist lähtuv Tekstist lähtuv Lugejast lähtuv
Kultuurilisest kontekstist lähtuv meetod ( kirjandusteadus kui kultuuriteadus ). Teadmised ( Umberto Eco ,,entsüklopeedia") New Historicism (kirjanduslikku teksti vaadeldakse selle loomise hetkel valitsenud kultuuriliste ja ajalooliste protsesside valguses) Interpreteerimise viisid Üksikult üldisele ära ära ärarootsi rootsi rootsipaat paat paatmeri meri merirand rand randlaager laager laagertöökoht töökoht töökohtauto auto autovilla villa villakuradi rumalad rootslased(Kalju Lepik) Üldiselt üksikule Rahvuslik liikumine (1860-1880) oli eestluse kujunemisel otsustava tähtsusega. Tekkis rahvusromantiline kirjandus. Mu isamaa on minu arm,kell' südant annud ma,sul laulan ma, mu ülem õnn,mu õitsev Eestimaa!(Lydia Koidula) Sünkrooniline Teksti vaadeldakse ainult ühe kirjandusliku epohhi kontekstis. Nii tõestab tööga kaevanduse strekisja noores linnas Eestimaa Donbas,et kommunism reaalselt, raudselt tekib,on tema ind me käsi juhtimas.(Felix Kotta: Kiviõlis; 1950) Diakrooniline Teksti vaadeldakse ajalooliselt kujunenud tunnusjoonte ja konteksti taustal. (nt zhanri ajalugu; autori erinevad loomeetapid) Dialektiline Tees ­ Antitees ­ Süntees Hüpotees: Argumendid selle poolt ja vastuTees/Hüpotees:Kalju Lepiku looming on tüüpiliseks näiteks Eesti pagulaskirjandusest. Strukturalistlik Ideelis-formaalsete struktuuride tuvastamine Mihkel Tiks: Korvpalliromaan. Tln, 1985(Romaanis on kirjeldatud ühe spordimehe arengulugu alates tema esimestest sammudest suures spordis kuni võistlusspordist loobumiseni.) 1. osa: Mängu algus 2. osa: Keset mängu 3. osa: Mängu lõpp Hinnanguline Kirjanduskriitika Fowlesi oskus maalida oma karaktereid filmilikult detailselt, samas jättes lugejale piisava ruumi fantaasiaks, on fenomenaalne,(...). "Liblikapüüdja" puhul on tegu psühholoogilise õudusromaaniga,(...).Ühtviisi sügavalt on esindatud mõlema karakteri vaatevinklid ja see teeb lugemise emotsionaalselt keerukaks. Lugeja ei suuda lõplikult vihata hälbinud vangistajat ega tunne ka liialdatud sümpaatiat kõrgklassist pärit, kergelt hellitatud ohvri vastu.(P. Jaaks: John Fowlesi ,,Liblikapüüdja". Areen , 20.09.2007) Absoluutsest tõest lähtuv Nt marksistlik- leninistlik kirjanduskriitika Lenin Maksim Gorki ,,Emast": ,,See on väga vajalik raamat. Paljud töölised võtsid revolutsioonilisest liikumisest osa ebateadlikult, stiihiliselt, ja nüüd on Ema lugemine neile väga kasulik. See on väga õigeaegne raamat." Komparativistlik e. võrdlev Vajalik on teatud ühisosa e. võrdlusaluse olemasolu (tertium comparationis). Võrrelda võib: Ühte zhanrisse kuuluvaid tekste : nt sonette
Sarnased teemad ja motiivid: nt koduigatsuse motiiv erinevates tekstides Tekstide erinevaid variante Võrdlev kirjandusteadus ületab rahvuskirjanduse piirid uurib rahvuskirjandust internatsionaalses kontekstis uurib erinevate rahvuskirjanduste omavahelisi suhteid Võrdlev kirjandusteadus võrdleb erinevaid tekste, kirjanduslikke epohhe või suundumusi, erinevate kirjanike loomet rahvuskirjanduse piire ületaval tasandil, tuues välja nende sarnasused, erisused ja nende võimalikud omavahelised mõjutused.
Võrdlev kirjandusteadus 19. sajandi alguses (romantismi aeg) tekib vajadus vaadelda kirjandust universalistlikust perspektiivist ( Goethe : maailmakirjandus) ,,Cours de litterature comparée" (1816) 19. sajandi lõpus esimesed spetsiaalsed teadusajakirjad 1900. a. esimene võrdleva kirjandusteaduse kongress Pariisis Näide: Jaan Oks... ,,Nälga on seal külas, ääretut tungide tõusu ja langemist. Igapäevased elunähtuste vahetused. Elumõte." ,,Talvad, sügav lumi, mahalangenud puud, saag, tulease , vana kasukapintsak, heeringapütt, kõlbmata kirvevars, jäljed, kolm töömeest ehk... inimesed." ,,Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehis. (...) Kolletanud lehed vaaruvad ja vanguvad." ,,Ütelge: mis tarvis on seda seest- ja väljastpoolt seenetanud, tiisikusehaiget hoonet [koolimaja] veel parandada." ,,Kus kollakas -tõbine rohi heinamaadel soojaga iseennast ära sööb ja ökitavad kõrred viljapõldudeks nimetatud paikades vantsuvad." ...saksa ekspressionismi kontekstis August Stramm: Warten (Ootamine),,der Duft! toll! ein Mädchen auf mein Zimmer ! das hätt ich nicht von ihr gedacht." / "lõhn! äge! tüdruk minu toas! poleks osanudki temast midagi sellist oodata." Alfred Lichtenstein: Dämmerung (Hämarus),,An einem Fenster klebt ein fetter Mann. | Ein Jüngling will ein weiches Weib besuchen . | Ein grauer Clown zieht sich die Stiefel an. | Ein Kinderwagen schreit und Hunde fluchen."/ ,, Aknale kleepub rasvane mees. | Noormees tahab külastada pehmet piigat. | Hall kloun tõmbab saapad jalga. | Mingi lapsevanker karjub ja koerad vannuvad." Gottfried Benn : Mann und Frau gehen durch die Krebsbaracke (Mees ja naine lähevad läbi vähihaigete baraki)
Sarnasused avalduvad: ajaloolises kontekstis keelekasutuses simultaansuse tehnikas kujundlikkuses ,,inetuse esteetika" kasutamises Näide: Motiivid erinevates rahvuskirjandustes ,,kadunud poeg" ,,armastuse kolmnurk " Keelatud armastus Hero ja Leander Tristan ja Isolde Romeo ja Julia Andrus Kivirähk: ,,Romeo ja Julia" Kirjandusliku teksti tõlge Tõlkides kirjandusteost vahendatakse mitte ainult tõlgitava teose sisu, vaid kogu kultuurikonteksti, milles antud teos on loodud. Tekivad paralleelid kahe kirjanduskultuuri vahel.
Tõlge võib olla: tekstilähedane,s.t. sihiks on saavutada originaaltekstile võimalikult lähedane tõlge. Võetakse üle keelelised iseärasused (nt imiteeritakse originaalis esinevat kõnepruuki). Võib esmapilgul tunduda võõristav.
,,Ent nad [Dolittle ja Sophie] elasid siiski läbi ka õige äreva hetke, kui üks isand (...) päris, kas nad pole ehk teel üht meest ja looritatud näoga naist juhtunud nägema. (...) ,,Paar miili tagasi käänasivad küll ühed välja pääle ära," vastas ta [Dolittle], püüdes talumehe kombel kõnelda. ,,Aga nüid peaksivad nad minu rehkendamist mööda juba õite kaugel olema."( Hugh Lofting: Doktor Dolittle'i tsirkus . Tln, 1982. Tlk. Ester Heinaste)
Tõlge võib olla: sisuline,s.t. põhirõhk on sisu adekvaatsel edastamisel. Originaalteksti iseärasused kohandatakse tõlkekeele vajadustega (nn vaba tõlge, parafraas ).Luuletõlked (Jüri Üdi: Selges eesti keeles)
,,Love is the bone and sinew of my curse.The vase, reconstructed, housesThe elusive rose ." ,,Armastus on mu needuse liha ja luu.Kokkuliimitud vaasis aimub juba seal peavarjuleidev roos."(Sylvia Plath : The stones / Kivid. Tlk. Tiina Aug)
Tõlge võib olla: selgitav,s.t. originaaltekstis esinevad keelelised või kultuurilised iseärasused jäetakse tõlkimata ja/või tuuakse eraldi esile ja neid selgitatakse ääremärkustes (nt eksootiliste toitude nimetused, tõlkimatud sõnamängud).
,,Kummalised nimed oli Laurits neile [hobustele] pannud ­ Ringdrotten ja Slngvanbauge ­, sest nad olid kullakarva, nagu heledast kullast , millele olid punakuldsed rõngad joonistatud."
Tõlkija märkus: ,,Mõlema hobuse nimes esineb sõna 'rõngas' ­ ring, bauge. Nimede tähendus tõlkes võiks olla 'Rõngakuningas' ja 'Rõngastega üle puistatu'." Sigrid Undset: Kristiina Lauritsatütar. 2. osa. Tln, 1989. (Tlk. Elvi Lumet)
Kirjanduse interdistsiplinaarsus Kirjandus ja kunst Kirjandus ja muusika Kirjandus ja kunst Caspar David Friedrich : Luiged roostikus Kirjandus ja kunst Nikolai Baturin : Caspar David Friedrich, ,,Luiged roostikus" Kirjandus ja kunst: plastilisus , kunsti võtted tekstis Juhan Liiv: Tali , 1Talu õue... Vaiknetalvehommiku,värsket lund on sadand,kõik veel vagune.Õunapuu pääl aiashüppab varblane,tasakesti helbedtalle järele... Kirjandus ja muusika: muusikaline motiiv teksis Oskar Luts : Kevade,,Tema [ Arno ] hingesse asus rääkimatu õnnetundmus, talle näis, nagu oleks midagi suurt, ootamatut sündinud, mis temale ja kõigile teistele palju rõõmu pidi valmistama. (...) Kui laulud kõlasid ja orel mürisevalt kaasa mängis, vajus tema silmis kõik ühte: inimesed, lühtrid, küünlad ja jõulupuu altari ees; kõik ühines suureks, jumalat kiitvaks ja austavaks koguks. Ei olnud seal hulgas ühtegi halba inimest, kõik olid head. Tema ise kadus lõpmatusse ja laulis kaasa inglite kooris Betlehema väljal, kuna tema ümber paistis imelik valgus..." Kirjandus ja muusika: muusikalised struktuurid kirjanduses Skertso (it. scherzo ): Muusikaline vorm Enamasti sonaadi või sümfoonia 3. osa Jaotub 3 osaks: scherzo ­ trio ­ scherzo ¾ taktimõõdus Kiires tempos, mängitakse elavalt ja rõõmsalt (allegro, vivace , presto) Võib olla nii kerge ja tantsuline kui ka jõuline ja rustikaalne Loob vahel õrna, vahel melanhoolse, vahel ka pahaendelise meeleolu Kirjandus ja muusika Doris Kareva : Skertso
Kirjandus ja religioon (usulise sisuga tekstid) Kirjandus ja film (teoste ekraniseeringud) Kirjandus ja sport Kirjandus ja ... Positivism Auguste Comte ( 1798 -1857), pr. filosoof 1830- 1842 Positiivse filosoofia kursus (6 osa) Kõik teadused piiritletakse ilmingute maailmaga. Ilming ­ tõeliselt eksisteeriv objekt Ilmingut on võimalik objektiivselt tunnetada. Positivism ilmingu vastuvõtmine vastuvõtud ilmingute korrastamine teatud seaduste järgi, seaduspärade tunnetamine tunnetatud seadustest püütakse järeldada tulevasi sündmusi/ilminguid Positivism Positivistlik kogemine: vaatlus ja eksperimentavavad erinevate nähtuste omavahelised konstantsed suhted Põhjus ­ tagajärg Teada, et ette näha Tõsiasju saab seega uurida vaid nii, nagu nad on meile antud, süüvimata nende ,,olemusse".
Positivismi tunnused Metafüüsika eitamine (olulised on ainult vaadeldavad asjad) Ontoloogia eitamine ja selle asendamine teaduse teooria ja metodoloogiaga (lõplik tõde pole saavutatav, asjade vaatluse põhjal võib esitada üksnes tõenäolisi hüpoteese) Enesestmõistetavuse eitamine ja ratsionalism (midagi ei saa võtta lihtsalt niisama, kõik peab leidma kinnituse loogilises arutelus) Subjektiivsuse eitamine ­ see üksnes häirib objektiivset teaduslikku tunnetust (absoluutne subjekti ja objekti vastandamine ) Tugev normiteadlikkus (ainult meeleline kogemus ja loogiline mõtlemine on normaalne, kõik muu on kas teadmatus või hälve) Kolme staadiumi seadus "Iga meie tunnetuse haru läbib kolm erinevat seisundit (staadiumi), nimelt teoloogilise ehk fiktiivse seisundi, metafüüsilise või abstraktse seisundi ja teadusliku ehk positiivse seisundi."
1. staadium: asjade olemus = Jumal. 2. staadium: Jumala asemele astuvad abstraktsed mõisted, jõud, olemused . 3. staadium: otsing on lõppenud; uuritakse ja võrreldakse tegelikke tõsiasju ja nende seaduspärasusi. 6 positiivset teadust 1. matemaatika 2. astronoomia 3.füüsika 4.keemia 5. bioloogia 6.sotsioloogia Positivism Kõik vaimset kultuuri puudutav allutatakse loodusteaduslikele seaduspäradele. Vaimne kultuur sõltub ümbritsevast keskkonnast ja seda uuritakse loodusteadustele omaste vahendite abil. Positivistlik kirjandusteadus Kirjandus = individuaalsete ja kollektiivsete ilmingute produkt Kirjandusteos ei teki iseenesest, vaid on ühiskondlikus ja biograafilises mõttes determineeritud Hippolyte Taine (19. saj. teoreetik ): ,,Kunstiteosed on teatud protsesside käegakatsutavad lõpp- produktid, uurija ülesandeks on määratleda nende tekkepõhjused ja tähendus." Positivistlik kirjandusteadus tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, s.o. autori erinevate elamustega, autori haridusteega, autori päritoluga ja tema kaasajaga. Läbielatu, õpitu ja päritu (põhjus) ning kunstiteose (tagajärg) vahel on otsene seos. Positivistlik kirjandusteadus uurib: autorite elulugusid, kirjanduslike tekstide tekkelugusid, kirjanduslike tekstide võimalikku mõju ümbritsevale keskkonnale. Tulemused: faktirohked kirjanike elulood või teatud eluperioodide käsitlused: ,,Samas [ Palamuse ] kirikus on 1887. aasta jaanuaris ristitud ka pisike Oskar Luts. Kui pastor B.G. Sielmann piserdas külma veega väikemehe otsaesist, tegi see, nagu meenutavad mõned kaasaegsed, nii valju häält, et tühi kirik lausa kõlas käes. Vanad naised pidasid poisi kisa tähtsaks tulevikumärgiks, lõid imestusest käsi kokku ja ennustasid: 'Oi, sellest poisist tuleb alles suur ja tähtis mees!'"(J. Karma , E. Teder : Oskar Luts ja Palamuse. Tln, 1968) Tulemused: biografism: teose tõlgendamine autori eluloost lähtudes: ,, Joosep Tootsi, ulja Kentuki Lõvi prototüübiks on Raadivere külast Mäeotsa talust pärinev Voldemar Tootson. Elavaloomuline ja vallatu Tootson valmistas kihelkonnakooli päevil õpetajaile palju peamuret. (...) Teistegi koolipoiste (Imelik, Tõnisson) puhul on autor kasutanud üksikuid jooni ühelt või teiselt koolikaaslaselt, kuid Kevade ühel peategelasel Georg Aadniel Kiirel pole Palamusel olnud kindlat algkuju. See on koondtüüp omaaegsest kodanlikust antvärgist." (J. Karma, E. Teder: Oskar Luts ja Palamuse. Tln, 1968)
NB: siinkohal oht nn. biomütograafia tekkeks!
faktide väljavalimine biograafi poolt faktide tõlgendamine tõlgenduse muutumine faktiks (faction) uute tõlgenduste loomine
Tulemused: teoste tekstikriitilised väljaanded (teksti genees): Georg Büchner: Leonce ja Lena (1838) (1850) 164 Er läuft fast nackt im Zimmer Er läuft im Zimmer PETER. Nun? KÖNIG. Nun? Ha, He, Tulemused: teoste kommenteeritud väljaanded: Lev Tolstoi : Anna Karenina . Tln, 1984; 2.kd.lk. 111. Te vist sõidate Pattit kuulama ? - Kuulsa itaalia koloratuursoprani Adelina Patti (1843-1919) õde Carlotta Patti gastroleeris 1872-1875 Venemaal ja esines kirjeldatud ajal ,,Don Juanis".
Positivistlik lähenemine annab häid tulemusi, kui vaadelda: ühiskondlik-poliitilise surve all valminud tekste. Näide: Eesti kirjandus nõukogude perioodil
Juhan Smuul Poeem Stalinile
Poeem Stalinile Maha kapitalism Astuge julgesti tööliste väed Heiskame lipud Ajaloo käänakul Stalini targal juhtimisel Töötavad väed Astuvad julgesti Lenini lipu all Ikka edasi Nüüd ja igavesti ! (Lembit Anton)
Hando Runnel : Keldrikakand Keldrikakand kena kakand , keldris söönd ja keldris kakand.Pole keldrist väljas käinud,pole välisilma näinud.Kõik, mis kehtib keldri õhus,kehtib ka ta peas ja kõhus.Ta ei ole isehakand,ta on sünnist saadik kakand.
Poolfiktsionaalsete tekstide tõlgendamine Nt. päevik, kiri, autobiograafia , memuaarid , reisikirjad - life writing
,,Kõik teed on teie ees lahti! Seda kuulsime oma viimase kooliaasta kevadel ­ 1940. aasta kevadel ­ korduvalt. Ja mitte keegi ei aimanud, et teed meie ees on varsti hoopis püsti... Mu kallid kooliõed ­ Hilja ja Benita! Kas mäletate, kuidas me abiturientidena peitusime vahetundides oma ümmarguse raudahju taha, kui korrapidajaõpetaja tuli klassi kontrollima (...)."(Dagmar Normet : Avanevad uksed. Tln, 2001)
,,Oktoober. Selle kuu kuuendal päeval sain ma Issanda armulauale võetud. Nõnda läks minu leeriaeg mööda. Nüüd läksin ma Beermanni isanda juurde talveks abiks lapsi koolitama ja algasin oma ametit 7. oktoobril."Artur Vahter: Karl August Hermanni päevik. Tln, 1990.
,,Dublini tramm ­ Luas ­ on pikk otsekui angerjas ning umbes sama värvi ja sama külm. Vagun on inimesi täis, kuid nende enamik tundub telepordi teel siia sattunud Lätist või Leedust või Poolast. Mehed kannavad kohustuslikku musta nahktagi , rinnakad naised on surmavait ning mitte kusagil pole näha lõbusat näost punetavat iiri punapead (...)."(Krister Kivi: Eesti maja. Tln, 2007)
soomereis Elbereth ( http://www.maailm.net/elbereth/2007-07-28_soomereis ) Tulin just reisilt. Megahea oli. Lihtsalt mõnus. Terve päev mängida tennist, bowlingut, piljardit, käia ujumas, joosta . Eluhea spordipuhkus. Ja minu närvid said ka tervemaks. Ma arvan, et suudan nüüd tugevam olla. Kuigi veidi imelik oli Soomest tagasi tulla. Soomes on kõik nii rahulikud ja mingeid tibisid kontsakingadel ning beibetamas ju igapäev ei näe. Nood on seal suur haruldus . Aga Tallinnasse jõudes oli kõik kuidagi jälle tavaline - tahad jälle kuhugi minna, midagi teha. Peaasi et saaks jälle tõmmelda. Ei viitsi hästi enam. Miks ei võiks elu Tallinnas olla samasugune nagu Helsingis ? Hermeneutika
Hermeneutika Platon: hermeneutike techne; hermeneutiline kunst: abivahend jumalate keele mõistmiseks( Hermes ) eksegees : tõlgendamine, tähenduste omistamine
Hermeneutika kr. hermeneuein; õpetus mõistmisest ja tõlgendamisest antiikajastul: murrete uurimine , seaduste tõlgendamine, Homerose tekstide tõlgendamine Aristotelese teoses Peri hermeneias tähistas hermeneia ütlust kui hinges mõeldu üleminekut välisesse (täht, hääl) ütluse tõlgendamine nõuab samas vastupidist teed: tuleb jõuda tagasi ütluse esialgse , tegeliku põhjuseni Hermeneutika vanade ürikute seletamine kirjandusteoste tõlgendamine ,,hämarate kohtade " tõlgendamine (võivad olla mitmetähenduslikud) Hermeneutika mõtte välja toomine mõtte seletamine mõtte rakendamine: tõlkimine/tõlgendamine e. vana üriku mõtte kohandamine uutele oludele(suund konkreetselt tõlgenduselt abstraktse tõlgenduse poole)
Hermeneutika Piibli tõlgendamine keskajal (teoloogiline eksegees): sensus litteralis (kirjakoha grammatiline tõlgendamine, sõna üksühene tähendus) sensus allegoricus (kirjakoha sisemise mõtte või tagamõtte väljatoomine) sensus historicus (kirjakohast lähtuv ajaloo mõismine, kirjakoha tähendus seoses ajalooga )
Hermeneutika Teoloogilise eksegeesi 4 astet: bukvaalne (tähttäheline, ajalooline tähendus) allegooriline ( piltlik tähendus) tropoloogiline (psühholoogiline, moraalne tähendus) anagoogiline (ilmutuslik tähendus) Näide: Kuld bukvaalne: väärismetall, sära allegooriline: puhtus , tõde (sõnad kui puhas kuld), hinnalisus, väärtuslikkus (kuldaväärt), jõukus ( kullakoormad ), kestvus ( kuldpulmad ) tropoloogiline: armastus (mu kullakallis), tungiv soov omada (kuldvasikas) anagoogiline: [maapealne] paradiis (kuldne lapsepõlv / paradiisi kullatud väravad; Eedeni aed) Näide: Jeruusalemm bukvaalne: linn allegooriline: kirik tropoloogiline / moraalne: hinge päästmine anagoogiline / ettekuulutus : Taevane riik
Hermeneutika uurib teksti tervikuna uurib teksti kultuurilis-ajaloolises kontekstis tekst on autori ja lugeja dialoog : teksti tõlgendus sõltub uurija/lugeja ajaloolisest vaistust, kogemusest ja valmidusest autoriga tema teksti kaudu dialoogi astuda
Hermeneutiline ring järkjärguline lähenemine teksti tähendusele, autori sõnumile osa mõtestamine terviku kaudu terviku mõtestamine osade kaudu teksti mõistmine süveneb tänu terviku ja osade pidevale ümbermõtestamisele scopus : kr. ,,intentsioon", alus, eesmärk, põhiline idee. Piibli scopus = Kristus
Hermeneutiline ring 1. samm: Eelmõistmine e. oletused, mida võiks tekst sisaldada . Teksti interpreteerimise lähtekohaks on umbkaudne ettekujutus tema tähendusest. 2. samm: Teksti või selle osa tõlgendamine; eelmõistmise käigus tekkinud oletusi muudetakse või arendatakse edasi; tõlgendaja peab olema valmis oma ennetavat tähendusekirjeldust revideerima. Hermeneutiline ring Herman Sergo : Randröövel. Tln, 1987.,,Romaan rahvapärimustes Ungru krahvi nime all tuntud Hiiumaa mõisnikust parun O.R.L. von Ungern -Sternbergist (1744-1811), kes saadeti karilejooksnud laevade riisumise ning rootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele." Hermeneutiline ring Andrus Kivirähk: Sirli, Siim ja saladused . Tln, 1999.,,Lüüriline ja südamlik raamat unistustest ja neile truuks jäämisest. Siim ja Sirli elavad oma isa ja emaga tavalises linnamajas. Igaühel neist on oma unistuste maailm, mis on neile niisama vajalik nagu igapäevane elugi. Et selle loo autor on Andrus Kivirähk, siis tuleb seal ette ootamatuid ja naljakaid olukordi ning hulganisti imepäraseid juhtumisi ."
Hermeneutiline ring on tõestamisel või määratlemisel tekkiv ring, mida käsitletakse hermeneutilisest aspektist positiivsena. Laiemas tähenduses on hermeneutilise ringi tunnistamine tekstide tõlgendamise puhul eelduseks nende käsitlemisele terviklikuna, arvestades nende ajaloolist, tekstiloolist, mõisteloolist jne horisonti, st laiemat konteksti. Tekstide tõlgendamise puhul pole võimalik määratleda teksti seoseid selle horisondiga lõplikult, vaid alati jäävad tõlgendusse sisse teatud iseendastmõistetavused, millele on omane, et need on määratletud ringmääratluste kaudu. Erinevalt traditsioonilise loogika vaatenurgast, mille järgi ringmääratlused on soovimatud või isegi halvad (vitiosus), leiavad hermeneutilise ringi eestkõnelejad, et ring määratluses ei pruugi olla halb, vaid ringi sisenedes ja seda läbi käies ring kontsentreerub ja fokuseerub ning sel viisil saab tõlgendamise tulemuseks olla teksti mõistmine selle horisondist lähtuvalt. Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus , mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Seda eelarvamust pole võimalik kõrvale jätta või mõne positiivse määratlusega tühistada, vaid pigem on tõlgendamise protsess selline, mille käigus uued teadmised põimitakse juba olemasolevate sisse ning selle käigus toimub eelarvamuste revideerimine. See on aga tsükliline protsess, eelarvamused tühistatakse või kinnitatakse tõlgendamise mitmendal ringil hermeneutilise struktuuri selginemise tõttu, aga mitte ühemõttelise deduktsiooni kaudu. Sestap on loomulikus keeles kirjutatud mitte- formaalsete tekstide, nt kirjanduse, ajaloo jms tõlgendamisel hermeneutiline ring vältimatu. Hermeneutiline protsess Eelstaadium: eelmõistmise olemasolu; teose keele valdamine ; ettekujutus teksti loomise ajal valitsenud oludest . 1. staadium: hermeneutiline visand ; esmane tähenduse omistamine. 2. staadium: hermeneutiline kogemus; eelmõistmine võetakse revisjoni alla. 3. staadium: korrigeeritud hermeneutiline visand: sügavam mõistmine, eelmõistmise viimine uuele tasandile.
Kuni 19. sajandini oli hermeneutika valdavalt kasutusel juriidiliste ja teoloogiliste tekstide tõlgendamisel. Alates 19. saj. ka keele- ja kirjandusteaduses ning filosoofias. Hermeneutika kui spetsiifiliselt humanitaar- teaduslik meetod (vastukaaluks loodusteadustele)
Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (1768-1834) Hermeneutika ja kriitika (1838) Hermeneutika kui võõra individuaalsuse mõistmise viis Vääritimõistmine on loomulik; algne situatsioon Grammatiline ja psühholoogiline tõlgendamine: mõistmine sõltub keelest ja kõnelejast.Komparatsioon / divinatsioon Hermeneutiline ring: ,,Iga teos on osa ühisest elust."
lumi ammu ära sulasmetsa veeres palju sinilolli kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle tänutäheks selle eest suud sa andsid mulle(Andres Ehin: Kimbuke sinilolli, 4)
Seega tegeleb Schleiermacher arusaamisega. Eristab kaks arusaamise liiki -- tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine, kusjuures viimane on olulisem. Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega , sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada.
1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid: psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast s.o. üldisest, ülevaatest hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi peegeldav autori ja tõlgendaja positsioonide võrdsustamine s.h. teadmine ajastust, kirjandusest enne teose ilmumist, autori loominguline
Kahe meetodi -- divinatsiooni ja võrdluse rakendamine: analüüs ja sisseelamine.
Wilhelm Dilthey (1833-1911) Sissejuhatus vaimuteadustesse (1883), Hermeneutika tekkimine (1900) Loodusteadused ja vaimuteadused Mõjutusseos e. toimeseos uurija ja uurimisobjekti vahel Toimeseos (Wirkungszusammenhang) ­ põhineb läbielamise ja mõistmise suhtel . Indiviid on suhtesüsteemi kandja elades ühiskonnas, olles sellega seotud ja sellest mõjutatud ning mõjustades selle kujunemist. Et mõjutusseosed on ajalooliselt muutuvad, siis ei eksisteeri D. j. ka mingeid absoluutselt kehtivaid väärtusi. Toimeseos vaimuteadustes erineb tavapärasest põhjus-tagajärg seosest, mis esineb loodusteadustes. Toimeseostena interpreteerib D. ka erinevaid ühiskondlikke institutsioone ja inimühendusi, nt. epohhi ja ajastu mõisteid, mille kaudu D. järgi ei tule luua ajaloo välist jaotust, vaid nad peavad välja kasvama antud ajal elanud inimeste ühistest väärtushinnanguist, eesmärgiseadeist ja ühisest eluhorisondist, mis ühendab ja piiritleb antud ajastut ; sellest piiritlusest tuleneb, et iga epohh on suhteliselt iseendasse suletud ning peab saama iseenda kaudu mõistetud. Kirjanduslik hermeneutika: õpetus märkidest ­ võõra olemise tajumine ja püüd seda mõista Dilthey kõver: mõistmise protsessi hierarhia
Meie tegutsemine algab teise isiku mõistmisest. Suures osas on inimlik õnn tegelikult võõrastele hingeelamustele kaasatundmises. Nach -Fühlen. Kogu filoloogiline ja ajalooline teadus on rajatud eeldusele, et on võimalik seda üksiku indiviidi kaasmõistmist (Nachverständnis) objektiviseerida (Erkennen, zur Objektivität erheben). See eeldus lubab kaasaegsel inimesel kogu minevikku kaasaegsena tunnetada, minevikukultuurist osa saada. Üksik saab üldiseks. Tõlgendamise aluseks on mõistmine, mis omakorda tuleneb võimest sisse elada antud märgilisse struktuuri, mis teiseneb "võõraste hingeseisundite läbielamiseks, kaasatundmiseks."
Dilthey kõver, mõistmise protsessi hierarhia.
Zur Objektivität erheben Objektiivseks muutma
Nachverständnis Järele- või kaasmõistmine
Nach-Fühlen (Nach-Gefühl) Järeletundmine, läbielamine, emotsioon
Kogu ajalooline ja filoloogiline teadmus rajaneb veendumusel, et niisugune järelemõistmine on võimalik. Objektiviseerumine ­ võõras kogemus saab minu kogemuseks ja ühtlasi ka üldiseks kogemuseks
(Kasutatud materjal: Eva Lepik: Hermes)
(...)Ammu-ammu kukkus meie riik kildudeks.Narrangansett. Susquehanna. Chemehuevi. Mattole.Liiga pikad nimed. Liiga võõrad keeled. Ärgesiis küsige meilt, mida me mäletame. Rannadpaistavad kaugele merele . Verevas,verises kumas. Enne meid, pärast teid ehitavad korallid uusi saari ja maid.(...)(Jaan Kaplinski : Me peame ju väga tasa käima, silmad maas)
Martin Heidegger (1889-1976) Olemine ja aeg (1927), Kunstiteose allikas (1955) Hermeneutika kui maailmas olemise viis Keel ja olemine Kunstiteos : alati sümbol, allegooria . Esemelisus ja kunstilisus Teose iseolemine
,,See Vi on päris kenake, ja ta lihtsalt ei taipa, miks mina tema ümber ei keerle, nagu enamus teisi poisse. Sellel on oma põhjus: kunagi pidasin suhteid ühe sohvrite kohviku ettekandjaga ­ tegelikult on mul selles liinis suhteid olnud rohkem kui ühega ­ ja eks ta olnud üsnagi hea mõne sigaretipaki, teetassi, lihavõileiva ja muu taolise mõttes, see naisterahvas nimelt, ainult mulle tundus, et ta passis alati kuidagi minu lähedal, nii et ma ei tundnud end kunagi vabana."( Bill Naughton: Alfie. Tlk. V. Raud. Tln, 1969)
Heideggeril on kolm eksistentsiaali (olemise struktuurid): 1. Leidumus (Bestimmung) ­ seondub meeleoluga, tundemaailmaga, mille kaudu olemine on maailmale avatud, viis, kuidas olemine Da ist ehk olemas on. 2. Mõistmine ­ see pole tunnetusviis või meetod, vaid olemasolemise määratleja, lahutamatu omadus. Mõistmises on võimalused nii või teisiti olla. Mõlemad eeldavad in der Welt Sein`i, avatust. Mõistmisel on visandiiseloom (Entwurfcharakter). Et hakkama saada väljakutsetega, mida elu inimestele esitab, teostab meie mõistmine üha visandeid, mis piiritlevad meie endi võimalikkusi ja koos meie olemisvõimelisust. selline mõistmine määratleb end hoole (Sorge) kaudu, mis on viis, kuidas inimlikule olemasolule tema olemine tema asjaks saab. S. t. - hool on olemasolemise põhistruktuuriks. 3. Kõne ­ seostub Mitsein`i ja kuulamisega. (artikkel "Olemasolemine ja kõne"). Kuulamine on olemasolemine kui teiste jaoks koosolemise avatus. Kõnelema ­ väljenduma (spricht aus). Sich aus sprechen ­ ennast välja kõnelema. Väljaöeldu on olemise väljasolemine, mis puudutab sees-olemise kogu avatust. Olemasolemine kuulab, kuna ta mõistab. Kuulama (gehören) on koosolemisse kuuluma. Kuulav olemine (hörig). Kuuluv (zugehörig). Heli kuuldes me ei kuule helivõnkeid, vaid kriuksuvat vankrit või mootorratast, mitte müra, vaid midagi muud. Me kuuleme maailma. Maailma on juures. Maailma pole aistingute juures, vaid olemas-olemine maailmas-olemisena viibib ikka juures. Ka kõnes kuuleme midagi muud kui kõla. Kuuleme seda, millest räägitakse, jagatut. Vastukõne kui vastus tuleneb koosolemises jagatust. Heidegger kõneleb küsimuse primaarsusest vastuse suhtes (küsimus maailma kohta). Tõlgitsus ei ole väline operatsioon, vaid samuti eksistentsiaalne akt. Traditsiooniliselt seostatakse teost kunstnikuga, aga kuidas kunstnik sai kunstnikuks ? Oma tööde kaudu. Ring on suletud. Kunstnik on loodud teose allikas, teos on kunstniku allikas. Jõuame küsimuseni kunsti olemusest. Mis on kunst, saame teada teose olemuse kaudu ja teost mõistame kunsti kaudu. Kunsti olemus ei selgine ka siis, kui kasutame lähtepunktiks mingit abstraktset mõistet; sellised seletused on enesepettused, ring ringis . Et mõista, mis teost seestpoolt juhib, pöördume teose enese poole ja uurime, mis ja kuidas ta on (millisena ta on). Heidegger vaatleb van Goghi maali "Talupoja kingad ". Kingad on asi, toode; igal teosel on esemelisus, kirikut iseloomustab kivilisus, luuletust kõlalisus. Talunaine kannab neid kingi põllul, tööga hõivatuna ei pööragi ta neile tähelepanu. Van Goghi pildil näeme lääpas, mudaseid kingi. Kingade kaudu saame aimu kandja raskest tööst jne. Teose tehtus ja kingade tehtus on erinevad. Teoses toimub tõe avamine , kingade kaudu pildil saame aimu palju enamast kui need kingad. Arusaamad eseme kohta ei anna vastust teose esemelisuse üle. Esemeline alus ei kuulu teosele , teos on midagi enamat . Teose mõistmisel ei peaks liikuma mitte esemelt teosele, vaid teoselt esemele. Kunstiteose tõde on esemelisuses; esemelisus ja kunstilisus ei ole lahutatavad. Teose iseolemine. Loodud teosel on oma elu. Insichselbststehen (enese sees ise seisma). Teost võime mõista sõltumatult teose loojast, geeniusest, ja teisalt ka vaataja retseptsiooni subjektiivsusest. Teos on ise olev, oma maailma konstitueeriv. Ta saab loojast sõltumatuks, hakkab elama oma elu, läheb üle oma puhtasse ja sõltumatusse iseolemisse. Kunstnik jääb teosega võrreldes tundmatuks ja vähemnähtavaks. Mida enam elab teos igavikus, seda vähem mäletab ta kunstnikku. Teos on hävitav selle suhtes, kes võimaldab tal esile tulla.
(vt. Eva Lepik: Hermes)
Hans Georg Gadamer (1900-2002) Tõde ja meetod (1960), Mis on kirjandus (1981) Ajalooline hermeneutika Isik ja sootsium ( haridus , terve mõistus, otsustusvõime, maitse, esteetiline kogemus) Kunstikäsitlus lähtub kogemusest. Kunst kui mäng. Kunst ja traditsioon.
,,Seal korteris ma tõesti unistasin, et ükskord ma põgenen Pariisi, jalutan bulvaritel, istun kohvikutes , naeratan inimestele ja nemad naeratavad mulle ja keegi ei saa mind sealt kätte, ei vanaema ega õpetajad ega mu oma elu. Nüüd olen ma siin, selles turiste täis ja ebasõbralikus linnas, vaevlen kuumuse käes, laman poole päevani oma urus ja ei tea enam, millest unistada . Ei viitsigi enam millestki unistada. Ja ära pääsenud pole ma millestki, see kõik on minuga kaasas, mu oma elu, vanaema, lapsepõlve umbne korter..."(Emil Tode: Piiririik . Tln, 1993) Gadameri meetod on ajalooline hermeneutika, mille ta esitab läbi eelneva traditsiooni analüüsi. Olulised on ajalooline ja sotsiaalne aspekt. Esitab oma õpetuse läbi eelkäijate kriitika; Scheiermacheri romantilise hermeneutika ja Dilthey ajaloolise ja psühholoogilise hermeneutika kriitika, lähtub Heideggerist. Arendab edasi tema ideid. Põhiteos koosneb kolmes osast: I "Tõe probleem seoses kunstitunnetusega"; II "Tõe küsimuse laiendamine mõistmisele vaimuteaduses"; III "Hermeneutika ontoloogiline pööre keelest lähtuvalt". Arutleb vaimuteaduste (Geistwissenschaft) mõiste üle. Paradoks : mõiste pärineb inglise traditsioonist, kõigepealt olidki vaimuteadustes esil need jooned, mida Dilthey omistas loodusteadustele ja üritas neid vältida. Gadameri sõnade järgi jäi ka Dilthey ise mõjustatuks empiirilisest loogikast, kuigi väljendas romantilist idealistlikku vaadet. D. püüdis luua vaimuteadust, võttes eeskujuks loodusteaduse meetodi. Püüdis ületada loodusteaduste lähenemist vaimule ja kultuurile , mis G väitel ei õnnestunud. Gadamer alustab oma põhiteost isiku ja sootsiumi suhteid käsitlevate põhimõistete analüüsist. Haridus. Üksiku tõus üleüldise poole. Tsiteerib Hegelit: "Inimene ei ole looduse poolt see, mis ta peaks olema". Samas on haridus enese tundmine teisiti olemises, võõraste keelte, vaadete, süsteemide tundmaõppimises. Terve mõistus (sensus communis). Mõiste leidis käsitlemist itaallase Vico töös "Meie ajastu teaduse mõttest"1725. Sokratese poolt esile toodud püüdlus mõistuspärasusele (prudentia) ja ilukõnele (eloquentio) ei ole Vico arust kaotanud tähendust ka tema kaasaegses teaduses . Terve mõistus on miski, mis tekitab ühisust teiste sootsiumi liikmetega. Ta on grupi, rahva, inimkonna ühine tõe ja õiguse tunnetus. G. jälgib selle traditsiooni kulgu ning allajäämist tänapäevasele teaduslikule mõtlemisele. Otsustusvõime. Valgustusajal oli tunnetus madalamate, mitte kõrgemate omaduste seas, seotud üksikutega, tunnetega. Kantil reflekteeriv otsustusvõime. Maitse. Esialgselt just moraalne, mitte esteetiline. Gadamer arutleb pikalt, mis on maitse. Maitse on tunnetusliku iseloomuga, ei ole privaatne , vaid ühiskondlik fenomen. Hea maitse on oma hinnangutes alati veendunud, samas intuitiivne ja seletamatu. Gadamer arutleb ka moe üle. Mood opereerib oma äranägemise järgi asjadega, mis võivad olla nii- või naasugused. Mood on ühiskondlik sõltuvus, mida on võimatu vältida ­ Kant: parem on olla moodne loll kui olla moe vastu. Mood türanniseerib. Hea maitse annab moe tarbijale vabaduse, võimaluse eristuda. Esteetiline elamus (Erleben). Kõik see kinnitab üksiku paratamatut seost sootsiumiga.
(vt. Eva Lepik: Hermes)
Retseptsioon NB! Vastav peatükk Ihoneni õpikust! Hinnang kirjandusteosele Teose mõistmine on seotud kontekstiga, vastavate ajalooliste olukordadega ja sotsiaal-kultuuriliste taustadega Retseptsiooniesteetika: sõnakunstiteose tähenduse kujunemine sõltuvalt olukordadest Retseptsiooniajalugu: teose, zhanri vms. vastuvõtt lugeja(te) poolt erinevatel ajalõikudel ja selle uurimine Retseptsiooniuurimine Kas kõik lugemis- ja tõlgendusviisid on ühtviisi head ja õiged või on mõni tõlgendus ainuõige? Lugeja kaldub lugema pealiskaudselt ja looma tõlgendusi, mida loetud tekst ei toeta. Absoluutselt õiget tõlgendust pole olemas. Tõlgendus on protsess, mis pidevalt aktualiseerub: erinevates kontekstides, erinevatel perioodidel, mitmekordsel lugemisel. Retseptsioon Teose tähenduse / tõlgenduse loomisel mängivad olulist rolli: Lugeja Konkreetne situatsioon Ajastu Igal ajajärgul on oma sõnakunstist arusaamise viis; retseptsiooniuurimine vaatleb erinevaid tõlgendusi, püüab mõista ja selgitada teose retseptsioonis toimunud muutusi (vt. võrdlev kirjandusteadus).
Hans Robert Jauß (1921-1997) Kirjanduslugu kui provokatsioon (1974)Esteetiline kogemus ja kirjanduslik hermeneutika (1991) Lugeja dialoog tekstiga erinevatel ajastutel Uurima peab mitte niivõrd kirjanduslikku pärandit, kuivõrd selle üha uut vastuvõttu erinevatel ajajärkudel: uus kirjanduslugu Teoses ilmnevad lugeja ootused, kombed, tavad: küsimused, mille vastuseks oleks antud teos.
Näiteid: Juhan Smuuli looming Romeo ja Julia (Shakespeare ­ Kivirähk) Lavastamine Tõlkimine Kirjanduskriitika Wolfgang Iser (1926-2007) Lugemise akt (1976, e.k. 1990) Teksti struktuur määratleb lugeja vaimse aktiivsuse: keskendumine teose väljendusviisile Tekst sisaldab konteksti ([autori] ettekujutust maailmast), millele lugeja lugedes reageerib: loob tähenduse Lugemine kui protsess Etteaimamine ja tagasivaatamine. Lugemine: ,,hämarate kohtade" ja ,,tühikute" täitmine: esteetilise kogemuse teke. Ettekujutus: pilt sellest, mida tekstis ei ole Lugemine kui teksti taasloomine Kirjandus ja psühholoogia
Psühholoogia (kr. , psychología `hingeteadus') empiiriline teadus, mis uurib nii käitumist, kognitsiooni kui ka neuronaalseid protsesse.
Umbes aastal 1900 rajas Sigmund Freud ( 1856 -1939) uue teadussuuna, psühoanalüüsi. Erinevalt tollasest tavast ei otsinud ta hingelistele häiretele mitte orgaanilisi põhjuseid, vaid viis need tagasi teadvustamata psüühilistele konfliktidele.
Freudi meetodi aluseks oli nn vabade assotsiatsioonide analüüsimine; Unenägude analüüsimisel tulid esile alateadlikud, eeskätt seksuaalsed soovid Sigmund Freud (1856-1939) teadvustamatus, eelteadvus, teadvus Id (Miski), Ego (Mina), Superego (Ülimina) Tihendus ja nihe "naudinguprintsiip" vs. " reaalsusprintsiip " sublimatsioon - instinktiivsed psüühilised jõud ( libido , agressiivsus vm) muudetakse ja suunatakse kultuuris aktsepteerivatesse tegevustesse. Näiteks agressiivsus suunatakse mängudesse, sporti, meelelahutusse jmt.
Freudism ja kirjandus Autori (kirjaniku, kunstniku) psühhobiograafia Kunstiteose tajumine kui psühhodünaamiline protsess Müütide uurimine (Freud ja õpilased: Karl Abraham , Otto Rank , Hans Sachs ).
Oidipuse kompleks rajaneb Sophoklese "Kuningas Oidipusel" mõte, et igas mehes peitub väljatõrjutud soov tappa oma isa ja abielluda emaga Vastand sellele Elektra -kompleks - tütre soov abielluda isaga; seostub ka peenisekadedusega (Jungi käsitluses)
Näide 1 Mehe unenägu: Ta näeb kahte poissi kaklemas, ja need on aamissepapoisid, nagu ta ümbruskonna äride järgi otsustab; üks poiss on visanud teise maha, lamaval poisil on kõrvas siniste kividega kõrvarõngad. Tema jookseb, kepp käes, pahategija poole, et teda karistada . See põgeneb ühe naise juurde, kes seisab lattaia ääres, nagu oleks ta tema ema. See on päevilisenaine, kes pöörab unenägijale selja. Viimaks keerab ta ennast ringi ja vaatab talle nii kohutava pilguga otsa, et ta jookseb ehmunult minema. Naise silmades alumiste silmalaugude alt tungib esile punast liha. (Freud, Unenägude tõlgendamine) Näide 2 ,,Reisipiltide" osas, pealkirjaga ,,Lucca kuurordid ", loob H. Heine [...] Hirsch-Hyacinthi vaimustava kuju, kes kiitleb luuletaja ees suhetega rikka parun Rothschildiga ja ütleb viimaks: nii tõesti kui Jumal peaks olema mulle armuline , härra, ma istusin Salomon Rothschildi kõrval ja ta käitus minuga päris nagu omasugusega, päris familionäärselt." (Freud, Naljaraamat)
Psühhoanalüüs kui üks kirjanduse hermeneutilise tõlgendamise võimalusi Carl Gustav Jung (1875-1961) Kollektiivne teadvustamatus Arhetüübid ( universaalsed pildid, mis on kõikidel olemas, energiapunktid, mis ilmnevad nii hulluses, unenägudes kui ka nt kirjanduses: teiste seas: laps, ema, animus , anima, vari jt) Müütide ja muinasjuttude tähtsus kollektiivsele teadvustamatusele. Muinasjutu maagiline maailm näitab muu hulgas teadvustatuse ja teadvustamatuse olemasolu. Nt kuri võõrasema kehastab printsiipi, mis sunnib last ennast vabastama ja läbima individuatsiooniprotsessi.
Alfred Adler (1870-1937) A.Adler`i koolkond ehk individuaalpsühholoogia Domineerimine ja võimuiha Jacques Lacan (1901-1981) Seostas strukturalistliku lingvistika saavutused psühhoanalüütilise teooriaga Alateaduvus on samal viisil struktureeritud kui keel. Etteantud keeleline süsteem, "teise" asupaik, esindab ühiskondlikke eeskirju, "isa seadust" ja kujutab seega endast sümboolset keelelis- kultuurilist süsteemi, mida iseloomustavad ka patriarhaalsed struktuurid.
Jacques Lacan kasutas Saussure'i ja R. Jakobsoni , sõnastamaks Freudi psühhoanalüüsi seisukohti lingvistika terminites. 1. Kirjanik kui looja Küsimused, mis üldse kirjandust kirjutatakse ? Psühhoanalüütikud tegelesid selle küsimusega, samuti ka loomeprotsessi uurimisega Nad lähtusid esmajoones loomeprotsessi takistustest ja erinevatest häiretest, mille tõttu kunstnikud sattusid analüütiku juurde.
Primaarse loovuse teooria (D.W. Winnicott): inimesed on loomu poolest loovad, ent kohanemisprotsessis see võime hääbub. On teada, et paljud kirjanikud hoidusid psühhoalalüütikutest eemale, kartes kaotada oma loomisvõimet (kirjandus kompenseerib puudujääke) (nt Rilke); teised on otsinud abi kirjutamisblokaadide puhul (Musil) Loovuse eeltingimused Vabade assotsitsioonide ja sponaansete mõttevälgatuste sallimine ; Kirjaniku oraalsus Kirjandus kui sublimatsioon
Mõned kirjanikud on oma loomeprotsessi võrrelnud sigitamise, raseduse ja sünnitamisega;
Kunstniku biograafia kui haiguslugu Kirjandus kui võimalus vabaneda hingelisest traumast (autoteraapia) Nartsissistliku defitsiidi tasakaalustamine: kunstnik identifitseerib ennast oma taiesega. Puuduvat sisemist täiuslikkust kompenseeritakse sümboolselt täiusliku teose abil. Oidipaalset laadi motivatsiooniks on mehe sünnituskadedus
Primaarsed protsessid Freudil ­ psüühe assotsiatiivne toimimismehhanism, mille puhul psüühe ei toimi mitte vastavalt loogikareeglitele ja arvestades tegelikkust , vaid alateadlikest mehhanismidest lähtudes (tihendamine, nihutamine ), mis alluvad naudinguprintsiibile
Sekundaarsed protsessid Freudil järgivad reaalsusprintsiipi. Psüühe üritab arvestada tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla.
Fantaasia Freudi artikkel "Luuletaja ja fantaseerimine" (1908): Freud seostab selles fantaasia ja kirjutamise. Selles teoses tuletas Freud fiktsionaalse kirjanduse lapse mängimisest ja päeval fantaseerimisest. Fantaasia kirjandusteose eelvormina 2. Lugeja Tekstide mõju, nende retseptsioon biblioteraapia ehk raamaturavi Õige sõna õigel ajal õigele inimesele on väärt ravim . Lugeja teadvustamata soovid determineerivad lugejate ootusi ja määravad ära ka nende reaktsiooni ( Holland "The Dynamics of Literary Response" 1968)
3. Tekst - tegelased Hamleti analüüs ,,Näidend on üles ehitatud Hamleti kõhklemisele täita talle osaks langenud ülesanne kätte maksta [...] Hamlet võib teha kõike, ta ei suuda üksnes kätte maksta üksnes kätte maksta mehele, kes on kõrvaldanud ta isa ja asundu tolle kohale ema kõrval, mehele, kes kes näitab talle te,a väljatõrjutud lapsesoovide täideviimist. Jälestus, mis peaks teda sundima kättemaksule, asendub niisiis tema sees etteheidetega iseendale, südametunnistuse piinadega, mis heidavad talle et tema, sõna-sõnalt võttes, ei ole ise parem kui see patune , keda tuleks karistada" (Freud. Unenägude tõlgendamine)