Hermeneutikast Dilthey ja Gadameri näitel (0)

Wilhelm  Dilthey ,  Hermeneutika  tekkimine 
 Dilthey  kirjutis käsitleb hermeneutikat kui kirjalike mälestiste tõlgitsemise oskusõpetust ja arutleb 
inimolemasolu suurte vormide – kunsti, eriti  poeesia  teadusliku tunnetamise võimaluste üle. 
Dilthey järgi on sel eks vajalik loojate mõistmine, mida ta kirjeldab kui meeleliselt  antud, tema 
sõnul inimese eluväljendustest lähtuvatele märkidele tuginevat teose autori ja tema mõtete ning 
tunnete mõistmist. Siit edasi li gub ta arutledes läbi meeltega tajutavate erinevate kunstiliikide ja 
eelkõige kujutava kunsti tõlgitsuste edasi kitsamale rajale ehk kirjalikult säilinu mõistmise ja 
tõlgitsemise juurde. 
Filoloogia lähtepunktiks on kirjas säilinud jäänukite kriitiline tõlgitsemine.  Ehkki  mööndes looja 
motiivide või tema kavatsuslikkuse võimalikku ekslikkust või meie kui praeguse  tõlgendaja  vigast 
arusaama neist moti videst või kavatsustest, on Dilthey ometi veendunud selles, et suure looja 
teos on igatahes tema hingeelu tõene väljendus. Selle väitega võib nõustuda või mitte, aga 
lähtudes teoses väljendatu tõesuse põhimõttest võimaldab selle teose interpreteerimine seega 
siis tõlgendajale objekti vse arusaama autori mõtetest ja tunnetest. 
 Sisemise kogemuse juurde tulles annab kogemuslik ja analüüsiv  lähenemine  koos teadusliku 
filoloogilise tõlgitsemisega tekstide interpreteerimisele vaimuteadustele vajaliku tõestuse 
tunnetuse  üleüldisest võimalikkusest ja ka selle pi ridest. 
  
Hans-Georg  Gadamer , Mõistmise ringist. 
Gadameri arvates  ei ole hermeneutika ülesanne mitte jagatud tähenduse mõistmine ega ka 
tõlgendaja ja autori võimalik lähedus nagu interpreteerimist nägi Dilthey. Asi on ratsionaalsem ja 
väljendub püüdes  mõista teise inimese arvamust, pannes end tema 
positsioonile.  Tõlgendamisel, püüdes mõista teist inimest, eeldame, et inimene, kelle teksti 
loeme ja tõlgendame, on ratsionaalne ja tahab oma  seisukohtade  kaitseks esitada selles tekstis 
häid argumente. Võrrelda võiks hermeneutilist tekstitõlgendamist võõra keele õppimisega. Nii 
nagu keel, mida õpime, mis on osaliselt tuttavlik - sõnad, väljendid aitavad meil koos mõningase 
grammatikatundmise konstrueerida tähendusi  - on ka interpreteeritav tekst samavõrra 
arusaadav, kuivõrd leiame selles tekstis varasematele  teadmistele  tuginevat tuttavlikkust. 
Tuttavlikkus ja võõrus,  see kas tekst tundub meile omasena või võõrana, sõltub teksti 
interpreteerimisel meie tõlgendamise võimest või oskusest. Tuttavlikkuse võõruse aluseks on ka 
see, kuivõrd me teame ja  oskame  seostada tõlgendatavat teksti sama autori ülejäänud teostega. 
 Hermeneutika üheks ülesandeks peab Gadamer  koos tema poolt tsiteeritavate Schleiermacheri 
ja Astiga leida üksmeel varasema vaimuloominguga kuid gadamerlik on siin minek ajaloolisest 
nö. lamestavast ühtsuseotsingust kaugemale ja võttes appi Heideggeri olemusanalüüsi, kus 
tõlgendamist  käsitletakse ringina, mis algab eelhaardest ehk visandusest, mida tõlgendamise 
käigus edasi li kudes vastavalt lisanduvatele mõistmistele pidevalt revideeritakse. Selline pidev 
hermeneutiline ring, kus toimub vahelduv  osa kaudu terviku ja terviku kaudu osa mõistmine 
koosneb  ootuse  (projection ingl. k), mis suunab tõlgendamise protsessi vaheldumisest selle 
ootuse kinnitumise või ümberlükkamisega. Lause või lõigu  eeldatav  tähendus, mis tekib lugemise 
alul ja see, kas ootus oli õige või ei,  selgub  lugemise jooksul. Võib öelda ka teisiti, et meil on 
teksti suhtes eelnev  uskumus , arvamus (preopinion). Meil võib olla korraga ka mitu  eelnevat  
arvamust, lugemise käigus me kontrollime neid, teeme valiku vastavalt sellele, mis leiab kinnitust 
ja mis lükatakse ümber.  
 Vaja on mõista ka ajaloolist distantsi. Samas ei ole ajaline vahe mitte lahutav  kuristik  vaid 
kandev  pind. Oluline on Gadameri arvates ajaline  distants  kui ajaline sild.  Tõlgendaja ja teksti 
vahel olev pikem ajaline distants aitab näha teksti objekti vsemalt.  
   Eelarvamused , millega tekstile läheneme peaksid olema pigem küsimused, mil e teksti tõlgenda-
mise  käigus kas ümber lükkame või mida kinnitame. Objekti vsuse huvides peaksime 
eelarvamused endale selgelt välja  tooma  ja seeläbi mitte laskma end neist mõjutada. 
Mõistmise protsessi juures räägib Gadamer ka ajaloolisest teadvusest. See on see ajalooline 
kontekst, milles tõlgendaja asub ja millest ta end tahes-tahtmata  laseb  mõjutada kuni ta ei ole 
sellest teadlik 
Kui me laseme tekstil end kõnetada, isegi mõjutada, alles siis on seda teksti ka võimalik 
tõlgendada.