Hermeneutika Hermeneutika kui teadus on kasvanud välja vajadusest tõlgendada pühasid kirjutisi, sealhulgas ka piiblit. Ajapikku on hermeneutika teoreetiliste arutluste fookus siirdunud tõlgendatavalt tekstilt tõlgendamisele endale, kirjeldades reegleid, mida see protsess järgib. Hermeneutika väidab, et mõistmine ja tõlgitsemine on inimolemise lahutamatu osa ning sellepärast seisnebki hermeneutiline tegevus eelkõige tekstide, aga ka teiste märgisüsteemide mõistmises. Mõistmine on tegevus, mis on tunnuslik keelekogukonda ja märkide maailma lõimunud, sümboleid kasutavatele olendeile. Tõlgitsus ehk interpretatsioon on tegevus, mis tuleb mängu siis, kui keeleväljendite või teiste märkide mõistmine automaatselt ei õnnestu. Gadameri käsitluses mõistmine areneb ja seda arenemist võib kirjeldada mõistmishorisondi avardumisena. Kuidas see toimub ja millest sõltub
toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt. Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta, vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Esteetikas käsitas Aristoteles kunsti jäljendamisega. Ta püüdis kunste liigitada ja määrata kunstiliikide ühiskondlikku tähendust. Hiljem on mõjukas olnud Aristotelese rõhutatud katarsis. Platon leiab, et igasugune kujutav kunst püüab tekitada mingisugust nähtavat või tunnetatavat tulemust ja esitada seda kui tõde. Kui mingid jäljendused on tehtud väga veenvalt, siis inimene hakkab uskuma, et need ongi tõelised ja sattub nende mõju alla. See tähendab, et ta ei kasuta enam mõistust ja on kunstiliste vahenditega manipuleeritav. Rõhutab kunsti kasvatuslikku funktsiooni. Jäljendav kunstiteos kui varju vari. Aristotelese filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Ta
lähtudes teoses väljendatu tõesuse põhimõttest võimaldab selle teose interpreteerimine seega siis tõlgendajale objektiivse arusaama autori mõtetest ja tunnetest. Sisemise kogemuse juurde tulles annab kogemuslik ja analüüsiv lähenemine koos teadusliku filoloogilise tõlgitsemisega tekstide interpreteerimisele vaimuteadustele vajaliku tõestuse tunnetuse üleüldisest võimalikkusest ja ka selle piiridest. Hans-Georg Gadamer, Mõistmise ringist. Gadameri arvates ei ole hermeneutika ülesanne mitte jagatud tähenduse mõistmine ega ka tõlgendaja ja autori võimalik lähedus nagu interpreteerimist nägi Dilthey. Asi on ratsionaalsem ja väljendub püüdes mõista teise inimese arvamust, pannes end tema positsioonile. Tõlgendamisel, püüdes mõista teist inimest, eeldame, et inimene, kelle teksti loeme ja tõlgendame, on ratsionaalne ja tahab oma seisukohtade kaitseks esitada selles tekstis häid argumente
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Aristotelese ,,Tõlgendamisest" Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne - hinge emotsioonide muljed ja sümbolid. Kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähestamine. Võib kultuuriti varieeruda, kuid emotsioonid ja muljed, mida sõnad tähistavad, on samad kogu inimkonna raames nagu ka objektid. Hermeneutika Uurib teksti tervikuna, eesmärgiks mõistmine. Hermeneutiline ring - osa mõistmine terviku kaudu ja terviku mõistmine osade kaudu. Keskendub autori ja lugeja kommunikatsioonile teksti kaudu. Teksti tõlgendus sõltub uurija vaistust, kogemusest ja valmidusest dialoogi astuda. Lähilugemine. Mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, sõnadel, süntaksil, ideede järjestusel. Uuritakse komponentide omavahelisi suhteid
kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks: Tähendusühtsuse suurenemine Väljendusühtsuse suurenemine Uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine Kordused ja vastandused Ümberütlemised Keele erijooned saavutatakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on kelle kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid 1. eufooria/ kakofoonia (heakõla/ pahakõla) 2. anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon- konsonant/ assonants - vokaal/ eesriim) 3
i. tähendusühtsuse suurenemine, ii. väljendusühtsuse suurenemine, iii. uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, iv. kordused ja vastandused ning v. ümberütlemised. c. Keele erijooned saavutakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? a. Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. a. Kõlakujundid i. Eufoonia / kakofoonia ii. Alguskordus
Näiteks 20. sajandil irjutasid ikestatud rahvaste kirjanikud tihti allegoorilisi luuletusi või sõjast. Levisid propagandistlikud teosed jne. 25. Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad? Näiteks muusika. Antiikajal esitati eeposi lüüra saatel. Lauludel on sõnad. 26. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon? 27. Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas? 28. Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu? Kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid? Igas perioodis on midagi, mida saaks täiendada või muuta ning sellest kujuneb uus periood ? 29. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega?
tunnused on näiteks (1) tähendusühtsuse suurenemine, (2) väljendusühtsuse suurenemine, (3) uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised. Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim)
oma vaim.Ei ole olemas mingeid üleüldisi seadusi. Seaduste loomisel tuleb arvestada kõiki piirkondi. Väärtus seisab pisikestes kultuurides ja nende omapära tuleb välja uurida. Et luua seadusi, tuleb teada kohavaimu omapära. Kohavaim – paikkondlik vaimsus, mingis piirkonnas on levinud ühtemoodi tegutseda (kõik Valga poisid käivad ühtemoodi).Herder arvab, et ristiusuga niveleeriti mitmekesisust.Herderi historismi sisuks on, et vaimuteadused tegelevad üksiku ja erilisega. Historitsism : – nimi, mille andis K. Popper. Ta nimetas nii osa vaimuteadusi. Ajalooteaduse suundumus, mis on historismi vastand. Usk, et ajalool on kindlad seaduspärasused ja lõppsiht (Hegel, Vico). Vaimuteaduste vool, mis üritab leida positiivseid seaduspärasusi ka vaimuteadustele. Püüdlus positivismi kriteeriume vaimuteadustele anda(võtta positiivset üle). Eugeenika – kui eemaldame mingi inimgrupi, nt ülekaalulised, siis on maailm parem (positivism vaimuteadustes)
Rõhk üksikindiviidi looval kirel, inspiratsioonil, sümbolismil, ajaloolilisel teadvusel. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab kirjandusteose olemasolu. 19. sajandi lõpp: Looja (kirjaniku) ja kodanliku ühiskonna vastandus, vastuhakk kodanlikule korralikkusele. L'art pour l'art / Art for Art's Sake (Kunst kunsti pärast), elu peab matkima kunsti, mitte vastupidi. Estetism, dekadents - kunsti ja ühiskonna & kunsti ja moraalsuse seose eitamine, kunst kui kõrgelearenenud sensuaalse naudingu pakkuja, ilu kultus (ilu iga hinna eest), rõhk sugestiivsusel, sensuaalsusel, sümbolitel Realism, naturalism > Gustave Flaubert, Emile Zola > kirjandus kui ühiskondliku reaalsuse täpne koopia, ühiskonna pahede ja puudujääkide halastamatu paljastaja Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu (intrinsic) Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või zanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal)
Rõhk üksikindiviidi looval kirel, inspiratsioonil, sümbolismil, ajaloolilisel teadvusel. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab kirjandusteose olemasolu. 19. sajandi lõpp: Looja (kirjaniku) ja kodanliku ühiskonna vastandus, vastuhakk kodanlikule korralikkusele. L'art pour l'art / Art for Art’s Sake (Kunst kunsti pärast), elu peab matkima kunsti, mitte vastupidi. Estetism, dekadents - kunsti ja ühiskonna & kunsti ja moraalsuse seose eitamine, kunst kui kõrgelearenenud sensuaalse naudingu pakkuja, ilu kultus (ilu iga hinna eest), rõhk sugestiivsusel, sensuaalsusel, sümbolitel Realism, naturalism > Gustave Flaubert, Emile Zola > kirjandus kui ühiskondliku reaalsuse täpne koopia, ühiskonna pahede ja puudujääkide halastamatu paljastaja Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu (intrinsic) Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal)
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. - Laiem kirjanduse mõiste kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka "madalamaid" zanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide kirjutatud tekstid) 8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? - Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne - Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt - Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada - Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. - Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. - Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika - Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja
1. Mõiste ´kirjandus´ tähenduse ajalooline muutumine Mõiste tänapäevases kasutamises 2 saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetodite
Adorno, Theodor - saksa sotsioloog, marksistlik filosoof, muusikateoreetik ja helilooja. Peab massimeediat ja popkultuuri negatiivseks. Valgustatus muudab mõistuse instrumentaalseks, standardiseerituks, keskendutakse eesmärgi saavutamisele, mitte selle väärtusele, institutsioonid kontrollivad isiksuse moodustustumist ja hoiavad teda oma piires. Massikultuur lämmatab kõrgkultuuri: popkultuuris standardiseerimine ja võlts-isikupära Althusser, Louis - prantsuse marksistlik filosoof, essee ,,Ideoloogia ja riigiideoloogilised aparaadid" institutsioonid hoolitsevad selle eest, et inimestel valesid mõtteid ei tekiks, teenib juhtivat klassi taastootes hegemoonia aluseks olevat ideoloogiat läbi praktikate (koolipäev, matused), milles inimene osaleb mittevabatahtlikult, määratledes end subjektina Anderson, Benedict konstruktivistliku koolkonna teadlane, kes peab rahvust uue eliidi loodud kujuteldavaks kogukonnaks, mille abil ühiskonda koos hoitakse ja võimu teostataks
Kirjandus ja psühholoogia Psühholoogia (kr. , psychología `hingeteadus') on empiiriline teadus, mis uurib nii käitumist, kognitsiooni kui ka neuronaalseid protsesse. Umbes aastal 1900 rajas Sigmund Freud (1856-1939) uue teadussuuna, psühhoanalüüsi. Erinevalt tollasest tavast ei otsinud ta hingelistele häiretele mitte orgaanilisi põhjusi, vaid viis need tagasi teadvustamata psüühilistele konfliktidele. Freudi meetodi aluseks oli nn vabade assotsiatsioonide analüüsimine; Unenägude analüüsimisel tulid esile alateadlikud, eeskätt seksuaalsed soovid. Instantsid: teadvustamatus, eelteadvus, teadvus Id (Miski), Ego (Mina), Superego (Ülimina)
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
Nt ,,siga" siga tähendab elukat, kes palju sööb. · Kaudsed kõneaktid kõneaktid, millel on erinevad eesmärgid. Otsene eesmärk on varjatud st tegelikt eesmärk on varjatud mingisuguse teise eesmärgiga. Võivad olla efektiivsemad viisakuse eesmärgi saavutamisel. Kaudne direktiivsus on veel kõrgem viisakus, kui lihtsalt öelda ,,palun" ntks vabandage, ega te ei saa mulle ulatada soola? · Pragmaatika III semiootiline hermeneutika süntaktika vastab küsimusele KUIDAS on tehtud märk ja millised on sõnumi formaalsed struktuurid(peamiselt matemaatilised) · semantika on keerulisem ja vähem formaliseeritav valdkond. Tegeleb tähendusega seob märgid tähendusega · 1. valdkond on sisemine e nõrk semantika formaalne süsteem, mis käsitleb tähendusi kui struktuure ja see nõrk semantika on tegelt väga tugev vahend võime asju seletada keeltest mitte väljudes (loome
Millised on romaani olulisemad stseenid või kõige olulisem neist? Miks just see stseen oluline on? 6. Analüüsi romaani põhitegelasi. 7. Milliseid küsimusi romaan esitab? 8. Milliseid vastuseid pakub romaan esitatud küsimustele? Romaani põhiidee Põhiidee on autori vastus teoses esitatud probleemile. Hermeneutiline ring Hermeneutiline ring ehk mõistmise ring on tõestamisel või määratlemisel tekkiv ring, mida käsitletakse hermeneutilisest aspektist positiivsena. Laiemas tähenduses on hermeneutilise ringi tunnistamine tekstide tõlgendamise puhul eelduseks nende käsitlemisele terviklikuna, arvestades nende ajaloolist, tekstiloolist, mõisteloolist jne horisonti,
7.Miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted? Kirjandust on keeruline üheselt defineerida, kuna see on väga mitmekihiline. Kirjanduse olemus ning väärtustamine sõltuvad eelkõige kultuurist (maailmapildist), traditsioonidest, ajastust ning isiklikest väärtushinnangutest. 8.Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? Sisuliselt samal põhjusel, miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted. Tõlgendada saab mitmest süsteemist lähtudes (nt võrdlev kirjandusteadus, strukturalism, autorist lähtuv tõlgendamine jne); kasutatav meetod sõltub kirjandusliku teksti kontekstist, millal see on kirjutatud ja millal loetakse, autorist, isiklikust hinnangust jne. Kirjandusteadus on küllaltki subjektiivne, ning selle otsuseid/interpretatsioone on raske lõplikult tõestada. 9.Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust? See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab.
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
ja modernde teatrikontseptsiooni erinevused. Komöödia, Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus tragoodia, draama. Eepilise teksti analüüsi põhimõisted. Eepos, Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis romaan, novell, jutustus. Positivistlik kirjandusteadus. muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks.” Hermeneutika. Kirjanduse psühholoogilise analüüsimise (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 93jj) võimalused. Kirjanduse käsitlemine sotsioloogilisest aspektist. Strukturalism. Semiootika. Uuemad kirjandusteaduslikud suunad:
• Indeks – märk tähistaja ja tähistatava vahel on alati otsene või füüsiline. Looduslikud märgid nagu jalajälg, suits, kaja • Ikoon – sarnasus: näib, kõlab, maitseb samamoodi (näiteks mõni foto, joonis või diagramm) • Sümbol – märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuseta või sisulise jätkuvusega, see on kokkuleppeline. Näiteks liiklusmärgid, svastika, numbrid jne jne) Strukturalism ja kirjandusteadus. Kirjandus on keelele põhinev kunstivorm, strutualism on kirjanduse uurimises oluline. Struktuur on korra loomine maailmas, kirjandusel on oluline roll maailma seletamiseks. Strukturalism uurib struktuure, kirjanduse grammatikat, kuidas kirjandus toimib kui süsteem. Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab, vaid kuidas see tähendus luuakse. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette, J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria).
- on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises
Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU
kohtuorgan. Rae istungite toimumise paika tuntakse raehoone ehk raekojana. maaõigus lääniõigus Eraomandisse jäetud mõisad viidi tagasi lääniõigusele, mis tähendas, et neid ei tohtinud enam vabalt võõrandada (osta, müüa, vahetada, pantida), vaid selleks tuli nõutada kuninga luba. Studium Generale . Glossid uurijad, kes tegid teksti äärde märkusi. glosaatorid ehk juristid, kes uurisid Justiinianuse kodifikatsionni teksti. hermeneutika on tekstide tõlgendamise õpetus. Hermeneutika kujunes esmalt välja religioossete tekstide interpreteerimise õpetusena. Hermeneutika lähteseisukohad: uuritakse teksti tervikuna (vt. hermeneutiline ring); teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal; tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda. ülikoolide privileegid mõlema õiguse doktor
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile"-paljud in-d võtsid seda kui arvamusavaldust, ei suuda näha selle kirjanduslikkust, irooniat. 4) Kirjandus on erilaadne kommunikatsioon, kus on kolm elementi: AUTOR, TEOS, LUGEJA. 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus KIRJANDUSTEADUS on teadusharu, mille ülesanne on ilukirjanduse(belletristika) eripära ja arengu uurimine ning tema kunstiväärtuse hindamine. Kirjandusteadus jaguneb : 1KIRJANDUSTEOORIA 2KIRJANDUSE AJALUGU 3KIRJANDUSKRIITIKA. 1] Kirjandusteooria : uurib üldisi seaduspärasusi, kuidas kirjandustekst on üles ehitatud, millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses
Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms
19. sajandil tekkisid matemaatikas paradoksid vastuolud. Iga ütlus kas vastab tõele või on vale. Midagi kolmandat ei saa olla. Paradoksid on selline ütlus, mis vastab tõele juhul, kui ta on vale ja on vale juhul, kui ta vastab tõele. Marie Curie radioaktiivsuse avastaja mateeria sulab, muutub eimillekski tuli selline arvamus. John Locke ,,Essee inimese arusaamisest (1690) Moodsa semiootika rajajad: E. Durkheim, J.H. Poincari, S. Freud, G. Frege, Ch.S. Peirce, F. De Saussure Poincare viimane universaalne matemaatik tundis kõiki matemaatika alateemasid. Ei ole vaja uurida objekte, vaid nende vahelisi seoseid. Freud revolutsiooniline figuur; näitas, et meie mõistus ise ei ole ratsionaalne seal on konfliktid; teadvus-teadmatus. See mida me teadvusame, on vale. Freud tõlgendab unenägusid, uurib keelevääratusi, käevääratusi (kirjutamisel). Ühelt poolt on kõik asjad omavahel seotud,
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
