Kirjandusteadus (0)

1. Võrrelge Aristotelese ja Platoni kunstimõistmist. Kuidas nad suhtuvad jäljendmisse? Aristoteles käsitleb kunsti kui jäljendamist (mimesis). Jäljendamine on inimestele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et inimene on kõigist jäljendavaim ning oma esimesed õpingud teeb ka jäljendamise abil. Jäljendused valmistavad kõigile rõõmu ning see on meile loomupäraselt juba omane. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, vaadates kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi. Tragöödia on kõige tähtsam žanr . Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud , teatud suurust omavategevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellest kannatustest. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt. Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta, vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Esteetikas käsitas Aristoteles kunsti jäljendamisega. Ta püüdis kunste liigitada ja määrata kunstiliikide ühiskondlikku tähendust. Hiljem on mõjukas olnud Aristotelese rõhutatud katarsis.
Platon leiab, et igasugune kujutav kunst püüab tekitada mingisugust nähtavat või tunnetatavat tulemust ja esitada seda kui tõde. Kui mingid jäljendused on tehtud väga veenvalt , siis inimene hakkab uskuma, et need ongi tõelised ja sattub nende mõju alla. See tähendab, et ta ei kasuta enam mõistust ja on kunstiliste vahenditega manipuleeritav. Rõhutab kunsti kasvatuslikku funktsiooni. Jäljendav kunstiteos kui varju vari. Aristotelese filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Ta arvustas Platoni ideedeõpetust, eitades et ideed saavad olemas olla meeleliselt tajutavaist asjust eraldi ja sõltumatult. Filosoofia uurimisaineks pidas ta reaalset olemist ja selle peegeldumist mõisteis. Asjad moodustuvad Aristotelese järgi vormist ja mateeriast . Mateeria on igavene , kuid inertne, üksnes passiivne alge. Kogu aktiivsuse omastas Aristoteles vormile. Vorm kui struktuursus moodustab asjade liigikvaliteedi ning on asjade lõpp-põhjus ja eesmärk.
2. Poeetika – Poeetika on luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Poeetika on teadus, mis ühendab nii kirjanduse kui keele uurimist ning selle eesmärgiks on teose ehituse mitmekülgsem ja sügavam tundmine . Poeetika on õpetus sellest, kuidas kunstiteost tehakse, millistele reeglitele tekstid alluvad. Kaasaegse poeetika põhiülesandeks on kunstiteose seesmise struktuuri kirjeldamine, kunsti tüpoloogiline analüüs ja kunsti funktsioneermise uurimine üldises kultuurimehhanismis. Poeetilise analüüsi erinevad võimalused: avab luule, draama ja proosa olemust ehk lüürika , draama ja eepika suhteid ning vorme. Kirjanduse poeetika aitab paremini aru saada teatrist, filmist ja teistest kunstidest , sh reklaamid ja muud tarbetekstid. Õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest , vormi ja kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Poeesia teooriana kuulub ta kirjandusteaduse alla, meelisklusenakunstiteoste olemusest esteetikasse, kuna poeesia väljendusvahendite uurimises osas on tal puutepunkte stilistika ja retoorikaga.
Normatiivne poeetika – kehtestab reeglid ja normid, millest selle poeetika arvates peaksid kirjanikud juhinduma. Näiteks nõuab normatiivne poeetika, et luule on ainult see, mis on kirjutatud kindlas riimis ning vabavärss luule alla ei liigitu.
3. Positivistlik kirjandusteadus põhineb prantsuse filosoofi August Comte ´i (1798-1857) maailmakäsitlusel. Positivismi kohaselt vaid teaduslikult tõendavatavad ja empiirilisel vaatlustel põhinevad väited võivad olla tõde ning ka ühiskonnad arenevad kindlate seaduste alusel paremuse poole. Kuna positivism tunnustab ainult käegakatsutavaid fakte, siis positivistlik kirjandusteadus tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, s.o: autori erinevate elamustega; autori haridusteega; autori päritoluga ja tema kaasajaga. Kirjandusuurimus sarnaneb loodusteadustega, tuleb tegeleda sellega, mis on mõõdetav, vaadeldav, kirjeldav. Kirjandus peab olema samuti faktipõhine. Positivism teeb seega biograafiast olulise uurimisvaldkonna, mis peaks aitama kirjaniku loomingut paremini mõista ja seletada.
Selle keskne arusaam on laenatud loodusteaduste maailmast: tuleb jätta kõrvale metafüüsilised spekulatsioonid ja tegelda mõõdetava, vaadeldava jms osaga kirjandusest, kasutades maksimaalselt loodusteaduslikku mõtlemist ja meetodeid . Oluline on uurija objektiivsus ja erapooletus hinnangute ja preskriptiivsuse asemel. Oluline eesmärk on põhjussuhete otsimine ja kirjandusloost saab põhjuse-tagajärje suhete rida. Positivistliku lähenemise võime jagada kaheks: biograafiline ja võrdlev suund. Biograafilise suuna oluliseks keskmeks sai arusaam, et kirjandusteos on kirjaniku isiksuse ja ümbruse peegeldus . Ehk nagu pani selle kirja Hippolyte Taine: tähtsad on rass/ tõug , miljöö ja moment, millest Wilhelm Scherer tegi puhtalt kirjanikukeskse kolmiku: päritu, õpitu ja läbielatu. See asetas kirjanduse uurimise ja teoste seletamise keskme kirjaniku elulukku. Võrdlev meetod kitsamas mõttes on kahe maa kirjandussuhete uurimine, laiemalt igasugune kirjanduste, kirjandusvoolude, kirjanike või teoste võrdlemine, olgu tüpoloogiline või geneetiline. Selle oluliseks keskmeks saab kirjanduslike mõjude uurimine, ideede, kujundite , motiivide vms laenude otsimine.
4. Võrrelge autori biograafia käsitlemist positivismis, vene vormikoolkonnas ja poststrukuralistlikes mõttevooludes.
Positivism teeb biograafiast olulise uurimisvaldkonna, mis peaks aitama kirjaniku loomingut paremini mõista ja seletada. Nende meelest peab kirjandus olema faktipõhine, sest vaid teaduslikult tõendavad ja empiirilisel vaatlusel põhinevad väited võivad olla tõde. Poststrukturalism vastupidiselt positivismile hülgab autori täielikult. Autor ei ole teksi allikas ega aita mõista teksti tähendust, st teksti tähendus ei sõltu autoi tahtest. Foucault „Autori sumr”: kirjaniku tunnusmärgiks on tema puudumise ainulaadsus , ta peab kirjutamismängus olema surnu rollis. Kriitika pärusmaa ei ole mitte välja tuua teose suhet autoriga ega tekstide abil rekonstrueerida mõnd mõtet või kogemust; pigem peaks kriitika uurima teose struktuuri, tema sisemist vormi ja tema sisemiste suhete mängu. Teos elab autori üle ja jätku peale tema surma, omandades mõistatuslikke lisandusi. Autori nimi ja pärisnimi (biograafiaga ja biograafiata).
Vene vormikoolkond lahendab selle küsimuse pisut leebemalt ning jääb kahe eelmise mõttevoolu vahele. Ta eristab biograafiaga ja biograafiata kirjanikke. Kuid rõhutab, et biograafiaga kirjanike puhul tuleb elufakte arvesse võtta niivõrd, kuivõrd tema teostes mängib konstruktsiooniliselt rolli tekstide kõrvutamine autori biograafiaga ning mäng tema subjektiivsete tundepuhangute ja pihtimuste potentsiaalse reaalsusega. Kirjandusloolasele läheb vaja autori loodavat legendi oma elust, mis on ainsana kirjandusfakt, mitte uurimistoimikut. Dokumentaalne biograafia peaks jääma nende meelest kultuuriloo valda, ning kirjanduse ja selle ajaloo seisukohalt on nad üksnes väline, ehkki tarvilik, teatmeline abimaterjal.
5. Kirjandusteos kui uurimisobjekt : kuidas läheneb sellele positivist, uuskriitik, marksist , hermeneutik? Millist lähenemisviisi teie pooldate?
Positivist kui biograafilise suuna esindaja hakkab teost uurima lähtudes autorist. Selleks, et mõista seda, mida teos tegelikult öelda tahab, tuleb pöörduda autori juurde, analüüsida tema rassi, keskkonda, milles ta kirjutas, tema haridust ja elukäiku. Teos peegeldab kirjaniku elu, loomingu selgitamine eluloo kaudu ja vastupidi. Uuskriitiku jaoks on kirjandusteos eneseküllane tekst, sõltumatu, kõik vastused selle mõistmiseks on teksti enese sees. Kõik muu on kõrvaline ning heidab kõrvale autori ja lugeja reaktsioonid. Tähenduse allikas on tekst, kõik muu on teisejärguline , tähelepanu vormile ja keelele. Marksist vaatleks kirjandusteost kui ühiskonna peegeldust, mis kajastab baasi ja pealisehituse suhte dünaamikat. Ta arvestaks ka sellega, et kirjandusteos on valitseva klassi vahend enda võimu kindlustamiseks ning teda võib vaadelda kui kaupa; autori osalemine tootmisprotsessis. Kultuur on ära määratud sellega, kuidas majandussuhted vastavas ühiskonnas on korraldatud. Hermeneutika uurib teksti tervikuna ning tekst on tema jaoks autori ja lugeja dialoog : teksti tõlgendus sõltub uurija/lugeja ajaloolisest vaistust, kogemusest ja valmidusest autoriga sama teksti kaudu dialoogi astuda.
6. Võrrelge uuskriitika ja Vene vormikoolkonna kirjanduskäsitlusi.
Uuskriitika - 1920–30. aastatel kujuneb uuskriitika, mis tõuseb Teise maailmasõja järel Euroopa ja USA akadeemilises uurimises valitsevaks paariks aastakümneks (T. S. Eliot, I. A. Richards , John Crowe Ransom, Cleanth Brooks ja Robert Penn Warren jt).Uuskriitika loobub täielikult tausta käsitlemisest ja vaatleb teksti nähtusena, mis eksisteerib tema enese pärast. Teksti analüüsiks kujundab ta välja eeskätt luule lähilugemise meetodi: teksti komponentide vaheliste keerukate suhete ja mitmetähenduslikkuste detailse ja peene analüüsi. Kirjandus on nende jaoks eriline allkeel, mille omadused määratletakse, vastandades neid teaduse ja tavakeele omadele. Sellest omakorda tuleneb, et uurimisel on eriti oluline sõnade, kõnekujundite ja sümbolite tähenduste ja vastastikuste suhete analüüs. Vene formalism ja uuskriitika seostuvad eeskätt oma aja kirjandusega ja kirjanduse üldjoontega, sel ajal kui vaimuloolased ja tekstianalüütikud tegelevad enam ajalooga .
Vene formalistide eesmärk oli kirjeldada vaid tekstist lähtuvalt ja teadusliku täpsusega, mis muudab kirjandusliku teksti kirjanduslikuks. Formalistid seadsid enda ülesandeks kirjeldada täpsete terminite abil, mis muudab kirjandusliku teksti kirjanduslikuks. Selle lähenemisega vastandusid nad biografistidele, sotsiaalsele ja mõtteloolisele kriitikale, mis otsis teksti seost autori eluloo ja teiste väliste asjaoludega. Formalistid eeldasid, et kõik teksti mõistmiseks vajalik sisaldub tekstis endas, ja just nimelt teksti vormis, mitte sisus , millele nad tähelepanu ei pööranud. Formalistid toetavad palju lingvistikale, mis on neil lähim teadusala. Lingvistika kaasamine ristab neid uuskriitikutest. Nad ei välista ajaloolist perspektiivi, kirjanduse enda ajaugu; kirjanduslike tehnikate ja võtete evolutsioon.
7. Strukturalism ja poststrukuralism (21. sajandi mõttevoolude põhjal) 1950.–70. aastatel tekivad objektiivsust taotlevad keelekesksed strukturalistlikud suunad, mis kasvavad välja saussure’ilikust lingvistikast: strukturalism, semiootika , narratoloogia , lingvostilistika, hiljem diskursuse analüüs ( Roland Barthes, Tzvetan Todorov, Gerard Genette, Seymor Chatman jt). Osa neist viib edasi tekstikeskset formaalset lähenemist, lisades sinna omapoolseid täiendusi (nagu lingvostilistika või diskursuse analüüs), unustades tihti tekstiterviku ja süvenedes taas detailsesse keele ja stiili mikroanalüüsi. Teine osa, nagu strukturalism ja semiootika, liiguvad aga tekstist eemale, üldisemate, abstraktsemate koosluste (žanride, märgisüsteemide jms) poole. Ja ei tegele ainult kirjandusega, vaid paljude eri tüüpi struktuuride või märgisüsteemidega ühiskonnas. Strukturalistlike vaadete kohaselt ei ole individuaalse teksti sees eristatav sõnum iseseisvalt ja üleni oluline, vaid teda koos hoidva struktuuri väljendus . Seega esindab strukturalism mõtteviisi, mille kohaselt peame kultuurilise nähtuse mõistmiseks suutma identifitseerida teda koos hoidva struktuuri.
1960.–70. aastatel tulevad poststrukturalism, dekonstruktsioon jms üksteisest raskelt eristatavad suunad ( Jacques Derrida, Roland Barthes, ameerika dekonstruktivistid). Neid võib tõlgendada strukturalismi arendusena oma loogilise lõpuni või selle ümberlükkamisena. Nad jätkavad mõtteviisi, et tekstist väljaspool ei ole midagi, kõik on vaid keelesisene lõputu mäng. Samas seavad post-mõtlejad objektiivset teadmist otsiva strukturalistliku mõtlemisviisi põhimõtteliselt kahtluse alla. Ja varasemate suundade poolt alati tekstist otsitud või vähemalt eeldatud terviklikkuse idee asendub arusaamaga, et tekst on üksteisega vastuolus olevate lugemisviiside pundar.
8. Kuidas käsitleb marxsistlik kirjandusteadus kirjanduse ja ühiskonna suhteid. Tooge näiteid erinevatest lähenemistest.
Marksistlik kirjandusteadus põhineb Karl Marxi (1818-83) ja Friedrich Engelsi (1820-95) majandus-, ühiskonna- ja kultuuriteooriatel. Inimkonna, selle ühiskondlike formeeringute ja institutsioonide areng sõltub materiaalse tootmise viiside muutustest. See mõjutab ühiskonna klassistruktuuri, igal ajastul valitsevad ja allutatud klassid , kes võitlevad majandusliku, poliitilise ja ühiskondlike eeliste eest. Majanduslik võim on kõigi ühiskondlike ja poliit . tegevuste (sh. hariduse, filosoofia, teaduse, kunstide, meedia jne.) liikumapanevaks jõuks. Inimteadvust määravad ideoloogiad: väärtused ja hoiakud, mille kaudu tajutakse ja seletatakse reaalsust. Ideoloogia väljendab teatud klassi positsiooni ja huve, valitsev ideoloogia domineeriva klassi huve, mida näidatakse ajastu loomulike väärtuste ja hoiakutena. Kirjandus on ajastu ühiskondlik-majanduslike tingimuste tulem, olenemata autori konkreetsetest kavatsustest. Kirjandusteos EI eksisteeri ajatus esteetilises sfääris. Marksistliku kriitika huvi kirjanduse vastu: 1) teos tugendab lugejas ideolooogia mõju, mida ta esindab; 2) teos kutsub lugejat üles valitsevat ideolooogiat kritiseerima; Paljud teosed teevad mõlemat. 3) Ideoloogia ei väljendu ainult teose sisus, vaid ka vormis. Paljude marksistlike kirjanike jaoks on parim vormiline väljendus realistlik , kujutab tegelikku maailma täpselt ja selgelt, võimaldab kõige paremini väljendada ajastu ühiskondlik-majanduslikke ebavõrdsusi. Nn. eksperimentaalne kirjandus > lugejale raskesti ligipääsetav, keskendub kirjandusteose vormile ja üksikisiku teadvusele. Samas, paljud marksistlikud kriitikud hindavad ka vormieksperimente > kogemuse fragmenteeritud esitamine, võõrandumine > viitab inimese võõrandumisele tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas.
Marxistlik kirjandusteadus laias laastus käsitleb kõik nii, et kõik on mingis mõttes majandusest mõjutatud. Kui on baasi, ehk tootmissuhete ja pealisehtius, ehk jaotussuhete eristus, siis sellele võib taandada, millised on marksismis ühiskonna suhted. Kunst ning ka kirjandus on selle ühiskonna peegliks, nad kajastavad baasi ja pealise suhte muutusi ning kõikumisi. Kirjandust võib seega vaadelda kui peeglit, aga ka kui vahendit, mille abil levitatakse valitseva klassi ideoloogiat madalama klassi seas, mis peaks madalma klassi seisukohta kinnitama . Kindlasti ei saa marksitlikus kirjandusteaduses lahtuda kirjandusteost ümbritsevast ühiskonnast, ehk teda isolooerida nagu seda teeb uuskriitika. keskmes on kirjanduse ja ühiskonna suhted ja mida ühendab ka ühiskondlik radikaalsus, arusaam, et kirjandus ja selle uurimine on üks osa maailma muutmisest.
9. Milles seisneb fraknfurdi koolkonna kultuurikriitika? Kas see peab tänapäeval paika?Frankfurdi koolkond on neomarkstistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond, mis üritas sünteesida marksistliku mõtte baasil vahepeal muutunud ühiskonda adekvaatselt kirjeldavat teooriat, kaasates teisi uuema mõtte suundumusi (psühhoanalüüsi, eksistentsialistlikku filosoofiat jm). Nad osutavad sellele, et mõistusel baseeruvate institutsioonide toimimine tänapäeva kultuurikeskkonnas on muutunud iseenesest irratsionaalseks ega ole viinud inimesi vabanemiseni illusioonide ja põhjendamatute kitsenduste kütkest, mida varem oletati. Institutsioonid , kultuuritekstide tootmise enda kätte haaranud ja võimulolijate huvides tegutsevad kultuuritööstused, mis valitsevad laiemasse levikusse sattuvaid infovooge, kontrollivad sedakaudu ühtlasi inimeste subjektsuse kujunemist ning suudavad seda vastavalt oma huvidele suunata. Selle tagajärjel lämmatab vaimselt madalamal tasemel massikultuur tasapisi kõrgkultuuri . Inimvaimu edasi viiv, kuid mõistmiseks sellelt pingutusi nõudev keerulisem mõte asendub lihtsakoelise ja tuimestava meelelahutusega. Seetõttu oldi kriitilised progressi mõiste suhtes ning ei pidanud sugugi mitte igasugust tehnoloogilist ja sotsiaalset arengut positiivseks edasiliikumiseks. Samasisulise kriitika suunatakse nii totalitaristliku kui ka liberaalse korra vastu väites, et need näiliselt üksteisele vastanduvad süsteemid püüdlevad tegelikult samasuguste eesmärkide poole, ehkki kasutavad selleks erinevaid vahendeid. Nii Hitleri Saksamaa kui ka USA pürivad allutama indiviidi, vormima temast süsteemi huvidele vastava massiinimese, kes on ülaltpoolt kontrollitav ning aktsepteerib kriitikavabalt süsteemi propageerivat maailmavaadet.
10. Retseptsiooniesteetika põhimõtted. Mis on ootuskorisont? Kuidas see toimib kirjandusajaloos?
Ei ole üks teooria, pigem laiem fookus kirjandusteksti lugemise protsessil Fookus lugejate reaktsioonil, lugeja ootustel Tekstil EI OLE kindlat tähendust, selle määrab lugeja Kirjandusteos omandab positsiooni vastuvõtvas kultuuris just lugemise kaudu Teksti tähenduse loob (vähemalt teatud määral) lugeja Pole olemas üht ‘õiget’ tõlgendust, mis oleks sama kõikidele lugejatele ei teksti osade ega terviku suhtes Erinevad retseptsiooniteooriad: 1) mis on olulisimad lugeja reaktsiooni mõjutavad tegurid 2) millisel määral määrab või piirab tekst lugemisportsessi (nt kas on üldse võimalik rääkida valest/ekslikust lugemisest v tõlgendusest.
Ootushorisont on Hans-Robert Jaussi hermeneutilises teoorias võimalik ootus, mis meil teksti reeglite ja kogemuste põhjal tõlgendades tekib. Loo mõistmiseks rakendab lugeja oma eelnevat kogemust ja teadmisi, mida autor juba kirjutades ette kujutab ning seega on ta teadlik lugeja ootushorisondist ehk eeldustest, mida ta tekstile esitab. Ootushorisondi komponentideks on: a) tuttavad žanrireeglid ja -normid; b) eelnev kirjanduskogemus (tuttavate teoste teemad ja vormivõtted); c) poeetilise ja argikeele eristamise pädevus ). Seetõttu võib autor sellega manipuleerida, näiteks jättes mulje, et lugu liigub õnneliku lõpu poole, kuigi tegelikult on see traagiline. Reinhart Kosellecki ajalooteoorias on ootushorisont oletuste kogum, milliseks tulevik peaks seniste sündmuste põhjal kujunema.
11. Kuidas kirjeldavad retseptsiooniesteetika ja hermeneutika lugemisprotsessi? Kommenteeriga isikliku kogemuse põhjal.
Wolfgang Iser (Konstanzi koolkond): R. Ingardeni põhjal > kirjandustekst on osalt autoir kavatsuste väljendus, aga sisaldab ‘tühikuid’ või ‘määratlematuid elemente’ > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja). Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine , retrosepktiivsus, rekonstruktsioon). Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline . Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja. Vihjeline lugeja > sisaldub tekstis kui keegi, kes reageerib teatud viisl tekstis sisalduvatele lugeja reaktsiooni esile kutsuvatele struktuuridele. Tegelik lugeja > reaktsioone määravad kogemused, teadmised jne.
Järgides trükitud teksti, lugeja mõtestab enda jaoks seda, mida ta on lugenud, selle põhajl ootused sellele, mis tuleb > tekst ei täida alati ootusi > ootuste mittetäitumine e. Vead on teksti tähenduse olulised osad, teatud sorti tähendus-kogemus. Tõlgenuslikud kogukonnad: grupp, kel on sarnane lugemisstrateegia või kogukonna poolt määratud lugejaootused. > kogukond loob teksti objektiivsena näivad jooned, autori kavatsuse jne. Ei ole olemas ühtki universaalset, ‘õiget’ tõlgendust, see sõlub alati lugemisstrateegiast tõlgenduslikus kogukonnas , ühe kogukonna perspektiivi ei ole võimalik teha arusaadavaks teisele kogukonnale .
Hermeneutiline ring: järgkjärguline lähenemine teksti tähendusele, autori sõnumile; osa mõtestamine terviku kaudu; terviku mõtestamine osade kaudu; teksti mõistmine süveneb tänu terviku ja osade pidevale ümbermõtestamisele. Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus , mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Seda eelarvamust pole võimalik kõrvale jätta või mõne positiivse määratlusega tühistada, vaid pigem on tõlgendamise protsess selline, mille käigus uued teadmised põimitakse juba olemasolevate sisse ning selle käigus toimub eelarvamuste revideerimine. Sestap on loomulikus keeles kirjutatud mitte-formaalsete tekstide, nt kirjanduse, ajaloo jms tõlgendamisel hermeneutiline ring vältimatu . Hermeneutiline ring: 1. samm – eelmõistmine ehk oletuse, mida võiks tekst sisaldada (raamatu taga kaanel tutvustus), esase tähenduse omistamine. 2. samm – teksti või selle osa tõlgendamine; eelmõistmise käigus tekkinud oletusi muudetakse või arendatakse edasi. 3. samm – sügavam mõistmine, eelmõistmine viiakse uuele tasemele .
12. Mille poolest erinevad positivistlik ja postpositivistlik kirjandusuurimine?
Positivism usub, et mõistmise võti on seletada neid asju mida me näeme ja kogeme läbi asjade, mis on reaalselt mõõdetavad ja „katsutavad” ehk mida võib lugeda faktideks. Näiteks mõtted, et igal ajastul on oma nägu ning kirjandus ja kultuurinätustest mõeldakse kui ajaloolistest nähtustest. Igaljuhul kehtib kausaalsuse põhimõte, ehk on põhjus ning tagajärg. Postpositivism tekib siis, kui positivism sattub tugeva kriitika alla. Postpositivism ei usu, et kusagil on olemas mingi suur tõde, mida positivism teeb. Meetodid, mida on pikalt positivismis kasutatud igavnevad ning nende asemele tulevad uued, kuni on nende kord iganeda, ehk tekib meetodide pluralism . Postpositivism tunnistab ka seda, et kirjandusloo uurimisel ei ole võimalik täielik objektiivsus, sest puudub vahetu kontakt minevikuga vaid ainult säilinud keelilselt vahendatud dokumendid . Nende puhul kerkib esile veel see probleem, et need on omakorda mõjutatud näiteks siis valitsenud ideoloogiate poolt, mis teeb objektiivsuse veelgi keerulisemaks.
13. Kas ja kuidas saaks eesti kirjanduse uurimisel kasutada postkolonialismi põhiideid ja mõisteid. Postkolonialistlike uuringute raames püütakse analüüsida Euroopa vallutus- või valitsuspoliitika mõjusid erinevate asumaade kultuuridele läbi kogu koloniaalajastu. Postkolonialismi algushetke võib määratleda koloniaalvõimu ja teise kultuuri esimese kokkupuute kaudu. Postkolonialistlike uuringute spekter on geograafiliselt ja temaatiliselt väga mitmekesine. Näiteks analüüsitakse impeeriumi keelte mõju ja rolli koloniaalühiskonnas, Euroopa ajalooliste ja filosoofiliste „suurte narratiivide” mõju asumaade kultuurile või sellega seonduvalt koloniaalhariduse sõltuvust lääne teadmiste mudelist ja võimust . Postkolonialistliku teadusparadigma üks keskseid küsimusi haakub ka koloniseeriatava vastupanu ja minapildi säilitamise võimalustega koloniaalpäritolu keele diskursuste või narratoloogiliste vormide domineerimise olukorras.
Imperialistliku vallutuse aspekt on määranud oluliste protsesside kulgu paljude maailmade rahvaste ajaloos, sh ka Eesti ajaloos ning seepärast võib postkolonialistlik paradigma süvendada ja laiendada paljude koloniaalset kogemust omavate rahvaste kultuurilist ja ajaloolist enesemõistmist, näiteks eesti ja baltikasaksa kultuuri omavahelised suhted, nõukogude okupatsiooni mõjud meie kultuurile. Siiski peab rõhutama, et okupatsiooniajaks oli Eestil välja kujunenud rahvuslik eneseteadvus ja rahvuslik kultuur, oma kultuuri üle tunti uhkust ning venelaste ees tunti küll hirmu, aga mitte allasurutuna ega alaväärstetena. Jääb sõelale vaid ideoloogia, sest keel oli juba selleks ajaks olemas ning vene mõjusid leida ei õnnestu .
Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet „Commonwealth literature ”, kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele.
Kui teoreetiline raamistik , on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid kolonisaatorite väärtuste omaksvõtu (internaliseerimise) koloniseeritud rahvaste poolt ja teiselt poolt kutsusid esile vastuhakku koloniseerijate vastu.
14. Uushistorismi põhijooned . Kuidas uuriks uushistorism ärkamisaja kirjandust?Uushistorismi uudsus seisneb selles, et vahepeal tekstikesksete suundade poolt kõrvale jäätud materjal võetakse tagasi uurimise alla, kuid sinna tuleb palju lisandusi. Keskseteks mõisteks on ajaloo katkestus , diskursuste põrkumised ja pinged . Uushistorism võtab uurimise alla ka kultuurivälja ning uurib ideede ajalugu. Selleks vajab uushistorism teist laadi tekste, mis omakorda viib kirjanduslike ja mittekirjanduslike tekstide uurimise samale tasemele, et selgitada välja omaaegseid diskursusi ja mõtteviise. Toimub ka rõhu nihkumine autoritelt institutsioonidele. Uushistorism lammutab ka varem välja kujunenud kaanoni ja hakatakse huvi tundma alternatiivsete tekstide ja autorite vastu, mille abil püütakse luua uus kaanon . Ärkamisaja kirjandust uuriks uushistorism ilmselt samuti sellisel viisil, et selle aegsete teoste kõrval uuritakse ka muid allikaid , dokumente ja autoreid ja püüaks aimu saada, millised diskursued ja huvid siis omavahel põrkusid ja kuidas valitsev ideoloogia või võim neid mõjutas.
17. Kuidas suhestada rahvuskirjanduse ja maailmakirjanduse uurimist (Franco Moretti järgi)?
Rahvuskirjanduse ja maailmakirjanduse suhet sobib iseloomustama puu metafoor . Puu iseloomustab siirdumist ühtsuselt mitmekesisusele. Maailmakirjandust peaks seega vaatama puuna, mille mitmekesisuse loovad hargnevad oksad rahvuskirjanduse tähenduses. Kuna paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus , siis ei saa ka süsteemi uurimisel kõrvale heita süsteemi elemente ja vastupidi, üksikelementide uurimisse peab kaasama tervikut . Keeltesugulust kujutava puu võib sama hästi rakendada tervele kultuurile, sh kirjandusele, sest kõik on omavahel suguluses ja suhtluses . Maailmakirjandus on kui variatsioonide süsteem, mida mitmekesistavad rahvuskirjandused. Maailmakirjandust mõjutavad rahvus- ja kohalike kirjanduste omavahelised suhted, seega ei saa üks mööda ega ümber teise.
15. Eesti kirjandusuurimise traditsioon.
Eesti kirjandusuurimise ajalugu on hõre, veel hõredam kui kirjanduse ajalugu. Siin kannab tihti mingit suunda vaid üks (või poolik ) uurija, ülivähe saab kõnelda koolkondadest vms. Eesti kirjandusuurimine on olnud maailma kirjandusuurimise kauge perifeeria ( Hennoste ). See tuleneb mitmest asjaolust. Rahvusvahelised teooriad jäid eesti uurimises aastakümneteks juhuslike referaatide ja loengujuttude tasemele. Tõeline murre rahvusvaheliste suundade maailma toimub alles 1990. aastatel, kui tutvustatakse ja tõlgitakse peaaegu kõike, mis on oluline strukturalismist post-suundadeni. Ainsad, kes tutvustuste lainest välja jäävad, on need, kes on tõepoolest olulised eesti kirjandusuurimise ajaloole ja modernistlikule kirjandusuurimisele: positivistid, vaimuloolased ja uuskriitikud.
Eesti uurimises endas on minimaalselt üldteoreetilist mõtlemist ja seegi väljaspool eesti kirjandust ( Lotman ). Katseid luua mingit oma analüüsi- või tõlgendusmudelit on vähe. Üldiselt öeldes on eesti kirjandusteadus olnud eeskätt eklektiline empiiriline uurimine. Sealjuures on osa uurijaid teadlikud eklektikud, kes tahavad kasutada korraga mitut lähenemist. Eesti kirjandusuurimise võime jagada lihtsuse mõttes nelja ajajärku. Esimese ajajärgu algus läheb kaugesse minevikku , alates juba Rootsi-aegse Tallinna gümnaasiumi ja Tartu ülikooli retoorikaprofessoritega. Selle esimene alaperiood on filologismi ja teine pigem romantismi aeg. 20. sajand algab eesti kirjandusuurimises positivistliku biografismi ja vooluloolise võrdleva kirjandusuurimise tulemisega. Selle perioodi esimene oluline liin on eeskätt varasest Tuglasest lähtuv esseistika. Seda jätkab suur osa uurijaid, eeskätt kirjanikke, läbi 20. sajandi, lisades sinna vähemal või rohkemal määral rahvuslikku identiteeti hoidvat ja rahvuslikku narratiivi loovat romantismi. Teine liin on Gustav Suitsust lähtuv rangelt positivistlik-komparativistlik allikakriitika, mis otsib nõrkemiseni elu- ja loominguloolisi fakte, keskendub mõjude, eeskujude ja laenude otsimisele ja teeb minimaalselt üldistusi.
1920. aastate lõpuks saavad liinid üheks vooluks mitme haruga , millest saab eesti kirjandusuurimise normaalparadigma põhi. Selle põhjaks on positivistlik-biograafiline lähenemine, millele lisandub subjektiivne ja üldsõnaline teose- ja stiilianalüüs, mis laenab oma aparatuuri klassikalisest filoloogilisest lähenemisest. Suuna teise otsa moodustavad katsed teha midagi rangemat, eriti luulevormi analüüsis . Teiselt poolt jagab seda skaala, mille ühes otsas lisandub kirjutamisse rahvusliku narratiivi loomine ja teises otsas rahvusromantikasse pigem kriitiliselt suhtuv lähenemine. Põhiosa selle suuna töödest võiks kanda nime kirjanikuportreed. Sellesse suunda lõikub esimene hüpe modernismi poole. 1920. aastate teisel poolel. See on kirjanduses nõrgavõitu, kuid uurimises tugev põlvkond. Selle seltskonna tuumik jaguneb eluläheduslasteks ja veljestolasteks, kes korraks saavad kokku põlvkonda manifesteerivas Kirjanduslikus Orbiidis. Osa uurijatest jätkab positivistlikku suunda, teine osa proovib tuua eesti kirjandusuurimisse 1920. aastate lõpust alates tekstikesksust. Tekstikeskne lähenemine jääb tollal vaid üksikuteks kildudeks ega saa mingit kindlamat positsiooni akadeemilises uurimises. Aga mingit laiemat traditsiooni neist sel ajal ei kujune. Tegelik tekstikeskne kirjandusuurimine jääb eeskätt uusromantilisse ja poolpositivistlikku suunda, hüpe kirjandusteaduslikku modernismi ehk uuskriitikasse jääb tulemata. Ja seda ei tule kunagi.
Väliseesti kirjandusuurimine jätkab positivistlikku traditsiooni. Seda valitseb rahvuslikku narratiivi rõhutav esseistlik kirjanduslugu ja kirjanikuprotreede kirjutamine. Ja kuigi välieesti kirjanduses sünnib 1950. aastatel tugev modernistlik suundumus , jääb kirjandusuurimises hüpe modernismi poole toimumata. Vene nõukogude kirjandusuurimises algab 1950. aastate lõpus oluline murrang. Paradigmapöörajaks saab strukturalism. Ka Tartu ülikoolist saab 1960. aastate keskpaigast oluline strukturalismikeskus, kus Juri Lotman kirjutab oma raamatuid, peab loenguid ja korraldab konverentse. Ka muus osas jäi strukturalism eesti kirjandusuurimisse toomata. Strukturalistide tekste tõlgiti Nõukogude perioodil ülivähe ja semiootiline terminoloogia jäi süstemaatiliselt eesti keelde ja käibesse üle toomata. Akadeemiline uurimine Tartu ülikoolis rõhutas põhimõtteliselt positivimi ja tekstikeskset luuleanalüüsi. Nii võime öelda, et hüpe strukturalismi jäi eesti kirjandusuurimise jaoks kõrvaliseks asjaks. Temast jäi vaid kilde kirjandusuurimise mällu.
Suur murrang algas eesti kirjandusteaduses 1980. aastate lõpus, sellest ajast peale jaguneb eesti kirjandusteadus kaheks. Osa uurijaid jätkab vana normaalparadigmat, teised tõid käibesse uusi kirjandusteoreetilisi kontseptsioone ning proovisid neid nii uue kui ka vana kirjanduse peal. Teine osa uurijaist sooritab aga otsehüppe post-suundadesse. 1990. alguses tutvustatakse ja tõlgitakse palju olulisi autoreid. Kõigepealt tõusevad 1990. aastate algupoolel välja mõned kesksed suunad: psühhoanalüütiline lähenemine (Hasso Krull , Jaanus Adamson jt); diskursuse analüüsist lähtuvad suunad (Tiit Hennoste, Arne Merilai jt); 1990. keskpaigast omaette projektina strukturalistlik narratoloogia (Epp Annus , Rein Undusk jt). Uuel sajandil on siin toimunud mõned olulised muutused. Nii on narratoloogiaprojekt vaibunud ja selle tegijad jätkanud hoopis teistsuguseid liine. Tugevaks suunaks on aga arenenud feminism (Eve Annuk , Mirjam Hinrikus jt) ja oluliseks tõusnud postkolonialism (Tiit Hennoste, Tiina Kirss jt). Samuti on ennast hoopis enam eesti kirjandusliku kontekstiga sidunud semiootika (Peeter Torop , Rein Veidemann , kohasemiootika, intertekstuaalsuse analüüsid jne). Lisaks on oluline muutus selles, et varasemast enam ja järjekindlamalt on hakatud looma amaenda teroreetilisi mudeleid (J. Undusk, A. Merilai, T. Hennoste). Postmodernistlik suundade paljus ja samal ajal tagurpidihüpe õhku. Uus kirjandusuurimine jätab sisuliselt vahele formaalsemad tekstikesksed suunad, hüpates kohe väga abstraktsetesse ja kirjandustekstiga minimaalselt seotud lähenemistesse.
16. Eesti kirjandusuurimise hetkeseis, suunad ja selle esindajad.
Nüüd liigutakse ajas tahapoole, st suundade poole, mis olid olulised enne post-suundi. Kasutusele on tulnud narratoloogiamõistestik ja tekstide eksplitsiitne mikroanalüüs . Lisaks on esile kerkimas ka formaalsemad lähenemised. Samuti on toimunud liikumine nagu ka mujal maailmas oluliste post-järgsete suundade poole nagu poskolonialism, gay- ja lesbiuurimised, uushistirism. Hoogsalt on hakatud korrastama terminoloogiat, kuid erilist dialoogi suundade vahel siiski veel ei esine. Siiski kõneldakse kirjandusest endiselt kitsa levikuga erialakirjanduses (Looming, Vikerkaar) ega kõnelda laialt levivates päeva- või nädalalehtedes.
Kirjanduskriitika – Arne Merilai
Modernism – Mirjam Hindrikus
Postmodernism – Janek Kraavi
Postkolonialism – Epp Annus, Piret Peiker
Semioootika ja kultuur laiemalt – M. Lotman
Baltisaksakultuur – Jaan Undusk