Hermeneutika (0)

Hermeneutika
Hermeneutika kui teadus on kasvanud välja vajadusest tõlgendada pühasid kirjutisi, sealhulgas ka piiblit. Ajapikku on hermeneutika teoreetiliste arutluste fookus siirdunud tõlgendatavalt tekstilt tõlgendamisele endale, kirjeldades reegleid, mida see protsess järgib. Hermeneutika väidab, et mõistmine ja tõlgitsemine on inimolemise lahutamatu osa ning sellepärast seisnebki hermeneutiline tegevus eelkõige tekstide, aga ka teiste märgisüsteemide mõistmises. Mõistmine on tegevus, mis on tunnuslik keelekogukonda ja märkide maailma lõimunud, sümboleid kasutavatele olendeile. Tõlgitsus ehk interpretatsioon on tegevus, mis tuleb mängu siis, kui keeleväljendite või teiste märkide mõistmine automaatselt ei õnnestu.
Gadameri käsitluses mõistmine areneb ja seda arenemist võib kirjeldada mõistmishorisondi avardumisena. Kuidas see toimub ja millest sõltub? Inimese mõistmishorisont oleks vaja ära määratud tema eelarvamuste/eelmõistmise poolt. Raskus on siin selles, et oma tavalises toimes on eelarvamused inimesele teadvustamatud. Seetõttu tuleb eelarvamuste teadvustamiseks nende tavaline toime peatada, nad tuleb kui eelarvamused alles esile tuua. See toimub nende „riivamise” ehk „ergastamise” kaudu. Selleks, et seda teostada peaksime kokku puutuma teistsuguste arvamustega ja alles siis teadvustab inimene, et see, mida ta oli pidanud ainuvõimalikuks arusaamaks, on tegelikult vaid üks arusaamisevõimalus paljudest. Alles selles võrdluses saab eelarvamusest arvamus, mida nüüd on inimesel võimalik vajadusel korrigeerida. Sellist vahekorda eelmõistmise ja mõistmise vahel nimetab Gadamer hermeneutiliseks ringiks. Ühelt poolt eelmõistmine kujundab mõistmist, teiselt poolt avaldab mõistmine pidevat tagasimõju ka eelmõistmisele ning selle tulemusel inimese eelmõistmine muutub.
Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Seda eelarvamust pole võimalik kõrvale jätta või mõne positiivse määratlusega tühistada, vaid pigem on tõlgendamise protsess selline, mille käigus uued teadmised põimitakse juba olemasolevate sisse ning selle käigus toimub eelarvamuste revideerimine. Sestap on loomulikus keeles kirjutatud mitte-formaalsete tekstide, näiteks kirjanduse, ajaloo tõlgendamisel hermeneutiline ring vältimatu. Hermeneutilise ringi põhimõte seisneb selles, et teost kui tervikut tuleb mõista tema üksikosadest lähtudes, teksti üksikosi aga teksti kui terviku kontekstist lähtudes. Pidades koos Heideggeriga mõistmise ringi mõistmise tingimuseks, on Gadamer vastu teksti interpretatsiooni sedalaadi teadlikustamisele, mis on juhitud ettekujutusest, nagu tuleks teaduse nimel vahendada lugejale eeldustevaba ja tema isikliku eelmõistmisega seostamata tekstitähendust. Gadamer pöördub hermeneutikas traditsioonilise arusaamise juurde mõistmise ringist kui osa ja terviku tsirkulaarsest sõltuvusest tekstitõlgitsuses. Ta rõhutab, et teksti mõistmine ei saa ka teaduses toimuda ilma selle eelmõistmise ja eelootuste osavõtuta, mis aga ei tähenda seda, nagu poleks algne eelmõistmine tõlgitsuse käigus revideeritav.
Gadamer näeb eelmõistmise ja mõistmise vahel teatud mõttes osa ja terviku vahekorda. Eelmõistmine on selline tervik, mille mõjuväljas toimub teadlik eesmärgipärane mõistmisakt. Kuigi inimene on võimeline oma üksikuid eelarvamusi teadvustama ja isegi muutma , ei saavuta ta kunagi kõigi oma ajaloolis -kultuuriliste eelarvamuste teadvustamist. Nende kompleks on liialt sügav, mistõttu alati jääb teatud iseenesestmõistetavusi, mida ei tule pähegi küsimuse alla seada. Kui aga on tõsi see, et inimene ongi kompleks kultuurilisi eelarvamusi, siis on oma eelarvamuste enesele teadvustamine ühtlasi ka enesetunnetus . Gadamer rõhutabki seda, et igasugune piisavalt sügav mõistmine, selline, mis teadvustab meile meie eelarvamusi, on ühtlasi ka enesemõistmine. Kui selle mõistmise käigus inimese eelarvamused muutuvad, siis võib ütelda, et mõistmine muudab inimest ennast. See oleneb muidugi sellest, kui sügavad eelarvamused on mõistmisprotsessi haaratud. Pindsemaid eelarvamusi on inimene ilmselt valmis kergemini muutma, sügavamaid, mis kannavad isiksuse identiteeti, muutuvad väga harva.
Wilhelm Dilthey nimetab hermeneutikaks mistahes kirjalikult fikseeritud eluväljenduse mõistmise oskusõpetust. Dilthey käsitluses siirduski hermeneutilise lähenemise fookus tekstilt mõistmise protsessile endale. Dilthey eesmärk oli saavutada vaimuteaduses loodusteadustega võrreldav analüütilise täpsuse tase. Samas erineb vaimuteaduslik lähenemine tegelikkusele loodusteaduslikust oma põhialuselt. Kui loodusteaduste eesmärk on eristada põhjused ja tagajärjed, peavad vaimuteadused oma objekti mõistma. Siit ka vajadus üldise mõistmisteooria järele, mis kirjeldaks nii kunstiteoste kui ka seaduste tõlgendamisel toimuvaid sisemisi protsesse ühtselt aluselt . Dilthey mõistmis- ja tunnetusteooria keskseks lähtepunktiks võib pidada sisemise ja välise kogemuse eristamist. Väline kogemus põhineb meie tajudel, mis informeerivad meid tegelikkuses toimuvast, sisemine aga meie psüühilistel protsessidel. Välise ja sisemise kogemuse koosmõjul muutub võimalikuks ka teise inimese mõistmine. Mõistmise abil luuakse suhe teiste subjektidega ja nende kaudu tähenduslike institutsioonidega.
Meie tegutsemine algab teise isiku mõistmisest. Suures osas on inimlik õnn tegelikult võõrastele hingeelamustele kaasatundmises. Kogu filoloogiline ja ajalooline teadus on rajatud eeldusele, et on võimalik seda üksiku indiviidi kaasmõistmist objektiviseerida. See eeldus lubab kaasaegsel inimesel kogu minevikku kaasaegsena tunnetada, minevikukultuurist osa saada. Tõlgendamise aluseks on mõistmine, mis omakorda tuleneb võimest sisse elada antud märgilisse struktuuri, mis teiseneb võõraste hingeseisundite läbielamiseks, kaasatundmiseks. Dilthey rõhutab kunsti rolli hermeneutika kujunemisel. Elufilosoofiast lähtuv hermeneutika läheneb kunstiloomingule vabalt, ilma kindla mõisteaparatuurita. Mõistmine ei ole kunagi vaba hinnangulisusest, mis sõltub hindaja subjektiivseist ja objektiivseist eelistusist. Dilthey järgi on teiste inimeste subjektiivseid elamusi võimalik mõista vaid läbi kultuurilooliste objektiveeringute. Ma mõistan väikest last üksnes tänu teatud sõnadele ja žestidele. Ma mõistan kunstnikku üksnes läbi ta loomingu. Ka iseennast ja oma sisemist rikkust me mõistame üksnes selle objektiveeritud väljenduste kaudu. Me õpime ennast tundma läbi töövõime, käitumise, musikaalsete võimete. Niisiis on subjektiivne elu täielikult sõltuv selle objektiivsetest väljendustest.
Hermeneutika peab lugejat juhatama märgist märgini. Kirjanduslik hermeneutika on õpetus märkidest, mõistmine, märkide kaudu sõnumi mõistmine. Seega saame me kirjanduslikku hermeneutikat Diltheyle toetudes vaadelda kui semioloogiat, s.t. õpetusena, mis lugejat kirjalikult fikseeritud märgiseostes juhib ja teel hoiab. Meie tähelepanu on suunatud meeltega tajutavatele märkidele, mis on meie suhtes välised, objektiviseeritud. Nad on meie jaoks meeleliselt tajutav võõras olemine, eluväljendus, mida me üritame mõista. Just see võõrapärasus on see, mis meid mõista püüdmisele provotseerib, aga indiviidide kogemused ei tohi olla liialt erinevad, mingi ühisalus on mõistmiseks vajalik. Me näeme ühesuguseid värve; võõras kogemus ise saa kunagi olla nii võõras, et mõistmine ei oleks võimalik. Üldinimlik teeb võimalikuks ka kaugete aegade ja kultuuride mõistmise. Mõistmine ei saa kunagi olla täielik ja teise kogemuse kaudu mõistame alati ka iseennast.
Gadamer ja Dilthey mõlemad rõhutavad, et igasugune mõistmine on olemuslikult keeleline , sest ta ei teki kunagi tühjale kohale, vaid arendab varasemat mõistmist. Päritud vaated on meieni paratamatult jõudnud keeleliselt väljendatud kujul. Seetõttu on ka iga järgnev mõistmine keeleline. Kui miski jääb väljapoole keele väljendusvõimalusi, siis ei tähenda see seda, et keele enda võimalused ei võiks avarduda. Gadamer toetub Wilhelm von Humboldti nägemusele keelest kui mõtlemise peeglist. Kui iga uut võõrkeelt õppides laiendame oma arusaama senisest maailmast, siis on see Gadameri jaoks täpne kirjeldus viisist, kuidas hermeneutiline protsess toimib. Humboldt pööras tähelepanu keele vormile, hermeneutiline kogemus ei saa aga sisu ja vormi eristada, sest sisu jõuab meieni vormi kaudu. Võõraga suheldes on alati kohal ka enese maailmamõistmine ja keelekogemus. Inimese maailmas olemisel on keeleline iseloom ning keele tõeline olemus on selles, et temas väljendub maailm. Erinevalt teistest elusolenditest inimesed omavad maailma, sellal kui muu elav on Eingelassen, maailma heidetud või lastud . Muud olendid sõltuvad Umwelt ’ist. Inimene on vaba ja see vabadus seostub maailma keelelise struktureeritusega. Gadamer viitab Nietzschest lähtuvalt inimese positsioonile maailmas; omada keelt tähendab omada maailma. Samas pole inimene keele käes vangis, keele mudeleist sõltuv. Gadamer rõhutab inimese vabadust keele suhtes, vabadust nimede suhtes, mida asjadele anda. Me asetseme keeles ja seetõttu pole meil võimalik keelelist kogemust väljaspool kirjeldada.