Keskajast on teada, et maksu koguti vakuselt enamasti kaks korda aastas: talvel ja sügisel. Sel puhul said maksukoguja ja talupojad kokku ning lisaks maksude maksmisele peeti ka pidu. Seda üritust on nimetatud vakusepeoks ehk vakuseks. Vakus- kirjalikes allikates on nimetatud vakuõigus 1341 aastal, vakupiirkond 1408. aastal. * Vakuse kolm olulist tunnust: 1. kindel territoorium e vakupiirkond, 2. maksude tasumine – vakuõigus 3. maksude sissenõudja kostitamine maksukohuslaste poolt e vakupidu. Vakuseid kasutati 16.–17. sajandini. Termin esineb kirjalikes allikates. * Uue võimu kindlustumine maapiirkondades oli aeganõudev. Tõenäoliselt piirdus see esialgu vaid kohaliku rahva maksustamisega. Esimese koormisena kehtestati nähtavasti kirikukümnis. Hinnus – kindlaks määratud suurusega maks Kümnis- osa saagist, algselt olnud ilmselt kümnendik saagist, hiljem kasvas veerandini. Maksud määrati talude kaupa. Maksude tasumise korraldasid vakuse adratalupojad ühiselt
44. Kümnis-spetsiaalne andam, millega peeti ülal kogudusevaimulikke, mille talupoeg maksis otse kirikule või eraldas maaisanda osa talupoegadelt kogutud andamist 45. Hinnus-püsiva suurusega naturaalmaks 46. Nädalategu-kindel arv tööpäevi mõisa põldudel rakmepäevade või jalapäevade näol 47. Talgud-hooajaliste tööde kiireks lõpetamiseks mõeldud töö, mille puhul talgulised olid mõisa leival ning neid kostitati õhtul 48. Vakupidu-talupoegade ja feodaalide kokkusaamised, mis korraldati maksude kogumiseks 49. Kubjas-talupojast ametiisik, mõisasundija, kes tegeles teoliste töölesundimise, järelvalve ja karistamisega. 50. Sundija-tülide lahendaja, kohtumõistja
Tähtsad kogunemiskohad olid veskid ja kõrtsid. Needo lid rajatud ühendusteede äärde, mereranda või kohta kus liiksu palju rahvast. Ülesanne oli neil pakkuda teelistele öömaja ja täiendada moonavarusid. Veski ol ikeskajal tähtsaim tööstusettevõte. Neid kasutati eelkõige vilja jahvatamiseks. Tlupoegade sidemed kulgesid põhiliselt linnade ja alevite kaudu. Talurahav oluline suhtluskoht oli ka pidudel. Kõige tähtsam koht oli keskajal Liivimaa vakupidu. . Kohtuvõim maavalduses kuulus maaisandale. Kohut mõistsid maaisanda määratud foogtid. Kõige tavalisem karistusmäär oli rahatrahv, kuid kasutati ka vitsaga peksmist. Kirikud ja kloostrid: Igas piiskopkonnas olio ma toomkirik. Eestis asusid need Tartus, Tallinnas ja Haapsalus. Kirikukihelkonnad moodustati piiskoppide ning Saksa ordu algatusel ning need rajamise lähtuti muinaskihelkondadest. Igasse kirikukihelkonda ehitati kirik, millel olio ma kaitsepühak
rahva hulka. Eestlased jäid relvastatud rahvaks ja vajadusel osaleti sisesõdades ja väljapoole tehtud sõjaretkedes. Suurem osa linnuseidki jäi veel kasutusse. Samuti jäi omavalitsus © Siimo Lopsik 2013 eestlaste endi kätte. Vallutajaile tuli vaid esialgu makse maksta. Põllumaad jagatakse vakusteks, mille pealt hakatakse maksu nõudma. (1vakk = 100 talu) Lisaks kirikumaks – kümnis. Need korjati kokku sügiseti kui korraldati vakupidu ja peeti vakukohut. Maa uued valitsejad eestlaste assimileerimist ei taotlenud kui suhtusid umbusuga ka seetõttu et nood üldiselt oma hinges paganateks jäid. Uue nähtusena Eestisse tekivad linnad(9). Tähtsamad neist kuulusid Hansa kaubandusliitu - 4 suuremat linna: Tallinn(Reval), Tartu(Dorpat), Uus-Pärnu(Neue-Pernau) ja Viljandi(Fellin). Hansa oli Põhja Euroopa linnade liit, kes haaras endale monopoli ida-lääne kaubanduses.
Välisohu või sisesõdade korral osaleti maa kaitsmises. Ka suuremad linnused jäid veel kauaks käsutusse. Maaomavalitsus jäi pikaks ajaks eestlaste enda kätte. Nii läänistatud kui läänistamata maad jaotati umbes sajast talust koosnevateks vakusteks eesotsas eestlastest vanematega. Vakused olid eelkõige maksustusühikud. Maksud korjati kokku tavaliselt kord aastas, sügiseti, mil läänimees või mõni kõrgem käsknik oma vakused läbi sõitis. Sel puhul korraldati koos talupoegadega vakupidu ja peeti eestlaste vanemate kaasistumisel vakukohut. Viimast tehti kohaliku tavaõiguse alusel. ,,Eesti õiguse" normid segunesid ajapikku Lääne-Euroopast üle võetud õigusnormidega. Ka hiljem, kui Lääne feodaalõigus oli juba valdavaks saanud, tuli maa valitsejatel arvestada kohalike tavadega. Tavaõiguse riismed elavad meis tänini, võõrvõimu all elatud sajandid on meisse istutanud kaksikmoraali.
annaabi.ee 
