Seakasvatuse eksamiküsimused (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Toit - Toiduainete loomne toore

1 Hindamata

õnn - Tuleb kõvasti tööd teha, mitte oodata, et õnn (taevast) sülle kukub

Sealiha tootmine (maailmas, Eestis).
MAAILM: Kõige olulisemad tootmispiirkonnad on Aasia , Euroopa, Põhja- ja Kesk- Ameerika. Seevastu Aafrikas ja Austraalias hõlmab seakasvatus lihatoodangust väikest osa.
Maailmas tervikuna toodeti 2009. aastal 281,6 miljonit tonni. Kõige rohkem toodetakse sea-liha, mille osatähtsus kogu maailma lihatarbimises oli 2009. aastal ligikaudu 38%. Loomaliha osatähtsus moodustab kogu lihatarbimisest 22% ja linnuliha 28%
Maailma suurimateks sealiha tootjateks on Hiina, kus toodetakse ligikaudu 50% sealihast, samuti USA, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania , Taani, Holland , Jaapan.
Euroopa Liidus on suurimateks sealihatootmise keskusteks Saksamaa (4. kohal maailmas, Hiina, USA ja Brasiilia järel), Hispaania , Prantsusmaa ja Taani, sigade paiknemise tihedus on kõrgem madalmaades (Taani, Holland, Belgia).
EESTI: Kaheksakümnendatel aastatel oli Eesti seakasvatuses kõrghetk, mil ettevõtetes , taludes ja perefarmides sigade arv ületas miljoni 1990. a. alates hakkas see aga kiiresti vähenema ja 1996 aastal oli Eestis sigu veidi alla 300 000 (298 400). Sigade arvu ja sealiha tootmise vähenemist tingisid eelkõige majanduslikud põhjused. Nõukogude Liidu koosseisus olles veeti Eestisse põhiline seasööt (teravili, šrotid) sisse, liha turustati suures osas Moskvas ja Leningradis. Iseseisvuse taastamise järel muutus olukord põllumajanduses kardinaalselt, agraar reformi käivitumisel hakkas Eestis kiires tempos vähenema nii teravilja külvipind kui ka loomade (sh. sigade) arv.
2. Searümba kvaliteeti iseloomustavad faktorid ( tapasaagis , rümba koostis, konformatsioon , seljapeki paksus, lihassilma pindala, liha marmorsus ).
Tapasaagis oleneb sea tõust, soost, vanusest , toitumusest, tapmise ja algtöötlemise tehnoloo -giast. Tapasaagis on rümba massi suhe tapaeelsesse kehamassi %-des. Sõltuvalt toitumusest ja kehamassist on see näitaja sigadel 75-85%. Raskematel ja parema toitumusega sigadel on tapasaagis suurem. 2009-2010. aastal Eesti Tõusigade aretusühistus läbiviidud katsetes kõikusid nuumsigade tapasaagised farmide lõikes 68 -72%
Rümba koostise määrab rümbas sisalduvate kudede vahekord : lihas-, side-, rasv -, luukoe hulk. Kaasajal hindab nii tarbija kui ka lihatööstus suuremat lihaskoe sisaldust rümbas, kuna sellise li¬ha toiteväärtus ja maitseomadused on paremad ning on võimalik valmistada kvaliteetsemaid lihatooteid.
Seljapeki paksus on näitaja, mida kasutatakse siiani searümpade toitumuse määramiseks mõnes riigis, kus pole veel üle mindud rümba hindamisele tailihasisalduse alusel.
Rümpade hindamine seljapeki paksuse järgi ei stimuleeri seakasvatajaid tootma suure tailiha sisaldusega rümpasid. Normaalsetes majanduslikes oludes on prob leemiks liigse peki (rasva) kasutamine. Samas peaks meeles pidama , et selja- ja turjapekki on tarvis vorstitööstuses paljude vorstide tootmisel. Üheks põhjuseks, miks kasutatakse rümba kvaliteedi hindamist seljapeki paksuse järgi, on mõõtmisvahendite puudumine väiksemates lihatööstustes ja farmide tapapunktides tailihasisalduse määramiseks tapa liinil.
Marmorsus tekib rasvkoe ladestumisel lihaskiudude vahele andes lihale marmorja välimuse, punaste lihaskiudude ja lihaskiukimpude vahel on heledad rasva triibud . Marmorsus on omane hea toitumusega veiselihale ning tõstab liha toiteväärtust. Sealiha puhul koguneb rasvkude enamasti naha alla ja kõhuõõnde, mitte lihaste sisse ja vahele. Hea marmorsusega on djuroki tõugu sigade liha, sellel lihal on kõrge (2,5-4%) intramuskulaarne rasvasisaldus.
Konformatsioon iseloomustab searümba ehitust, erinevate kehaosade proportsiooni. Lihatõugu sigade aretamisel eelistatakse tõugusid, liine, kellel on lihaskoerikkad kehaosad rohkem arenenud, näiteks sea rümpade puhul hinnatakse kõrgemalt hästi arenenud tagasinkidega rümpasid. Eriti suurte tagasinkidega on pjeträäni ja djuroki tõugu sigade järglaste rümbad.
Lihakus on samuti üks näitaja, mille kaudu iseloomustatakse rümba väärtust. Lihakus näitab millisel tasemel on arenenud lihased, see on enamasti subjektiivselt määratav (silma järgi). Lihakust saab iseloomustada lihassilma pindala järgi. Eesti Tõusigade Aretusühistu hankis 2001 aastal Saksamaalt lihassilma määramiseks vastava arvutiprogrammi Scan Star . Seetõttu on võimalik määrata objektiivse näitaja (lihassilma pindala ) alusel Eestis aretatavate sigade lihakust
3. Sealiha kvaliteeti iseloomustavad faktorid (liha toiteväärtus, organoleptika, tehnoloogilised näitajad, sanitaarhügieenilised näitajad).
Sealiha toiteväärtus oleneb liha keemilisest koostisest, toitainete (valkude, rasvade, süsivesikute, vitamiinide ja mineraalainete) sisaldusest lihas. Kalorite allikaks on valgud , rasvad ja süsivesikud, kuid bioloogiliselt on olulised või hädavajalikud ka B-grupi vitamiinid , asendamatud aminohapped.
Sensoorsed näitajad on määratavad meeleelundite abil. Tähtsamad liha ja lihasaaduste sensoorsed näitajad on välimus, värvus, lõhn, maitse, mahlasus, õrnus . Need näitajad mää ravad sageli liha vastuvõetavuse.Esimene mulje või arvamus lihast tekib tarbijal liha värvuse ja välisilme järgi.
Tehnoloogilised näitajad määravad sealiha kõlblikkuse ümbertöötlemiseks kodustes või tööstuslikes tingimustes. Nende näitajate puhul peab täpselt arvestama, milliseks otstarbeks liha kasutatakse. Näiteks liha veesiduvusvõime: keeduvorstide puhul on vajalik võimalikult suur liha veesiduvusvõime; toorsuitsuvorstide puhul - vastupidi, liha peab eraldama vett, sest toote valmistamise käigus on eesmärgiks vee eraldamine ja valmistoote niiskussisaldus peab olema madal.
Liha kvaliteeti määravad sanitaar-hügieenilised näitajad jagunevad kahte gruppi: mikrobiaalsed ja toksikoloogilised.
Liha mikrobiaalne saastatus, liha säilivus ja ohutus tervisele sõltub nii tapaeelsetest kui ka tapajärgsetest teguritest.
4. Sealiha kvaliteeti mõjutavad tegurid ( stress , geneetilised tegurid, loomakasvatuslikud võtted, lihakombinaadis toimuv).
Stress - Ebaharilikku, võõrasse ümbrusse sattudes siga erutub, väsib, kuumeneb või jahtub liigselt. Seal tekib stressiseisund. Termin "stress" on tulnud inglise keelest, kus ta tähendab pinget, pingeseisundit. Sead peavad pidevalt kohandama oma kehalist seisundit ja elustiili välismaailma tingimustele. Terminit "stress" oleks õige kasutada vastureaktsioonina stressoritele, s.t. stressi all kannatav siga peab bioloogiliselt reageerima , et toime tulla ähvardava ohuga.
Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega.
Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme – transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress.
Geneetilised ( tõug , liin , kult ) jt. pärilikud tegurid
Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud . Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires.
Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu ma dala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma.
1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu. Teised tõud või liinid olid praktiliselt sellest defektist vabad
Söötmine mõju liha kvaliteedile
Söötmisstressi all mõeldakse vähest söötmist, mis ei vasta looma vajadustele, tasakaalustamata keemilise koostisega sööta või riknemistunnustega sööta. Olenevalt sööda koostisest võib ühe söödakomponendi üleküllus teise vajadust leevendada või süvendada. Energiarikas söödaratsioon vähendab valgu tarvet. Ülemäärane valgusisaldus energiadefitsiidi korral põhjustab ainevahetushäireid. Normaalseks füsioloogiliseks tegevuseks peab sööt sisaldama piisavalt toit-, kiud- ja ballastaineid, et tagada seedetrakti motoorika ning mikrofloora . Söötmisstress tekib ratsiooni järsu muutuse, söötmisrežiimi rikkumise korral.
Sead on monogastrilised loomad ja sellest tulenevalt kantakse paljud söödaratsiooni komponendid kiiresti lihas- ja rasvkoesse, mis hiljem mõjutavad sealiha kvaliteeti.
Pidamisviiside mõju liha kvaliteedile
Sigu tuleb pidada tingimustes, mis tagaksid nende normaalse söötmise, keskkonna parameetrid ning vastaksid antud loomagrupi vajadustele.
Viimase kümnendi kestel on tarbijad muutunud palju teadlikumaks sellise faktori suhtes, nagu eetiline loomakasvatus , loomade heaolu, looduslähedane tootmine ja liha sensoorsed tunnused. Seega, ekstensiivne tootmine, nagu vabapidamine või teised keskkonnasäästlikud tootmisvormid, ning sigade söötmine looduslike söötadega on saanud Euroopa ja Põhja-Ameerika sealiha tootmise uueks suunaks.
Loomade transport ja tapaeelne pidamine mõju liha kvaliteedile
Tapasigade transpordi ja tapaeelse pidamise ajal tuleb lähtuda loomakaitse põhiseadusest: sigu ei tohi asjatult piinata. Head tingimused transpordi ja tapaeelse pidamise ajal tagavad vähemalt kuus positiivset tagajärge:
1) väheneb verevalumite kogus, lihakeha korrastamisel väljalõigatavate lihatükkide kogus ja suureneb toidukõlbliku liha kogus;
2) paraneb liha kvaliteet;
3) väheneb tööjõu vajadus sigade ajamiseks;
4) on tagatud tööliste ohutus;
5) on arvesse võetud loomakaitse eeskirju;
6) on tagatud sealiha eetiline kvaliteet.
Sobivate transpordi ja tapaeelsete pidamise tingimuste valikuga saab vähendada või vältida DFD- ja PSE-liha teket, see on aga enamuses riikides saadava tulu suurenemine.
5. Eestis kasvatatavad seatõud (päritolu, omadused, kasutamine): djurok, pjeträän, hämpšir, eesti maatõug, eesti suur valge.
Pjetraan (pr. Pietrain). Tõug on aretatud Belgias 1920-ndatel aastatel.
Tänapäeval on pjetraani tõugu sead laialt levinud kogu maailmas, eriti aga Põhja-Prantsusmaal. See tõug paistab silma eriti lihaselise tagaosaga. Täidlased on ka lanne ja küljed. Tal on peenike , kuid tugev luustik . Harjased on hallikasvalged, nahal on ebakorrapärased laigud. Pea on kerge, laia koonu ja laubaga. Kikkis kõrvad on lühikesed ja võrreldes pikkusega laiad, kael on lühike. Põsed vähearenenud, rind on lai ja silindrikujuline. Selg on lai, sirge ja pikk.Tagasingid on ümarad, ulatudes hüppeliigesteni. Emistel on vähemalt 12 hästi arenenud nisa . Sea jalad on lühikesed, nad astuvad liikumisel sõrgade esiäärtele. Pieträäni tõugu sead on suurima rümba tailihasisaldusega tõug maailmas. Sead on stressile vastuvõtlikud, mistõttu nende rümpades esineb rohkem madala kvaliteediga PSE lihaskudet.
Djurok (ingl. Duroc) on üks levinum seatõug USA-s. Tõug on aretatud spetsiaalselt lihatootmiseks, sobivad suurtesse tööstuslikesse mehhaniseeritud seakasvatuskompleksidesse. Djuroki tõugu sead on tugeva kehaehitusega, suurekasvulised (täiskasvanud kultide mass 410kg, emistel 340kg), pika kerega, lontkõrvalised, kaardunud seljaga , suurte ja lopsakate sinkidega, tugevate jalgadega ja punakaspruuni naha ja harjaste pigmentatsiooniga (varieerudes helekuldsest tumepruunini) ning rahuliku (flegmaatilise) temperamendiga. Hinnatavad omadused on tugevad jalad ja hea stressiresistentsus.
Hampšir (ingl. Hampshire) on üks vanemaid tõugusid USA-s. Hampširi sead olid suurekasvulised, tugeva konstitutsiooniga, püstkõrvalised, kasutasid hästi karjamaad ja ka nende lihaomadused olid rahuldavad. Tõug on madala sigivuse , kuid hea kohanemisega söötmis -pidamistingimuste suhtes. Neid võib edukalt pidada nii karjamaal kui ka betoonpõrandal.Sigu aretatakse puhtalt ning kasutatakse edukalt ka mitmete teiste tõugudega ristamiseks.Hämpširi sead on omapärase värvusega: musta keret läbib valge vööt, mis kulgeb turjalt esijäsemetele. Standardi kohaselt ei tohi valge värvus levida kere tagaosale. Hampširi sead on suure kasvuintensiivsusega, kasutavad efektiivselt sööta, tapmisel annavad pikki lihaselisi, õhukese pekiga rümpasid. Sigadel on hästi arenenud selja pikim lihas ja eriti lopsakad on singid . Rümba kvaliteet on hampširitel üks paremaid ameerika tõugude seas.
Eesti suure valge seatõu aretus algas 1914. aastal. Tõug on kõige arvukam Eestis läbi aastakümnete, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine vähendas nende osatähtsust.
Tõugu on parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma ) Suurbritanniast, Rootsist, Norrast ja Soomest.Eesti suurt valget tõugu sead on tugeva kehaehitusega ja varavalmivad, heade liha-omadustega. Sead on peekonitüüpi, proportsionaalse kehaehitusega, head söödakasutajad ja hästi kohanenud meie söötmis-pidamistingimustega. Temperamendilt on sead rahulikud ja emised hoiavad hästi põrsaid. Värvus on valge, pea kerge, koon keskmise pikkusega ja lai, mõõdukalt nõgusa profiiliga, otsmik lai, põsed lihaserikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised. Silmade vahe on lai, vaade elav. Kael on lihaseline ja liitub kerega sujuvalt . Turi on sirge, selg ja lanne pikad, sirged . Rümbad on pikad, singid on hästi arenenud. Jalad on tugeva luustikuga, korrapärase asetusega.
Udar ja nisad on hästi arenenud. Emised on viljakad , hea piimakusega, hästi arenenud emainstinktiga.
Eesti maatõugu siga on saadud pikaajalise aretustöö tulemusena kohalikust maaseast, keda parandati ristamise teel põhiliselt taani, rootsi, belgia ning saksa maaseaga. Sead on peekonitüüpi, tugeva konstitutsiooniga, pika kerega, kuid küllalt peene luustikuga. Värvus on valge, pea kerge, sirge koonuga. Tõug on suurte lontis kõrvadega, mis sageli ripuvad silmadel ja ulatuvad kihvadeni. Selg ja lanne on pikad, mõõduka laiusega. Singid on hästi arenenud. Jalad on tugevad. Eesti maatõugu noorsead väärindavad hästi sööta. Tapmisel saadakse pikad, ühtlase õhukese pekiga rümbad, eriti hästi on arenenud fileeosa ja tagumine kolmandik. Küljeliha on läbikasvanud. Emised on viljakad, suure piimakusega ja hästi arenenud emainstinktiga.
6. Seatõugude klassifikatsioon , jõudlustüübid.
Toodangu järgi või liigitada seatõugusid 4 rühma:
Universaalsead annavad mitmekesist toodangut - peekonit, tailiha ja rasva vastavalt sellele, kuidas sigu nuumatakse ja missuguse kehamassiga nad realiseeri-takse.
Siia rühma kuuluvad suurt valget tõugu sead, eesti, läti ja leedu valget tõugu sead, ukraina valged stepisead jt.;
Lihasead võivad anda nii lahjemat kui ka rasvasemat liha.
Sellesse rühma arvatakse ukraina valged stepi sead, pikakõrvalised valged sead, muromi sead;
Peki- ehk rasvasead sobivad eelkõige rasva tootmiseks.
Sellesse rühma arvatakse berkširi, mirgorodi, breitovi, põhja- kaukaasia , valged lühikõrvalised jt sead;
Peekonisead annavad noorelt kõrgekvaliteedilist peekonit, täiskasvanult ja nuumatult ka rasvasemat sealiha. Siia rühma kuuluvad eesti maatõugu (eesti peekoni), taani, soome, norra ja rootsi landrass ehk maatõugu sead.
Värvuse järgi liigitatakse sigu viide rühma:
valged, mustad, mustad valge vöödiga, ruuged ja kirjud seatõud.
Kõrvade suuruse järgi liigitatakse sead lontkõrvalisteks, lühi- ja pikakõrvalisteks.

7. Sigade bioloogilised ja majandusliku omadused (viljakus, tiinusperiood, varavalmivus , tapasaagis, söödaväärindus ).
Viljakus on elusalt sündinud põrsaste arv emise pesakonnas.
Siga on viljakamaid põllumajandusloomi . Viljakusest rääkides eristatakse primaarset viljakust, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke ja sekundaarset viljakust, mis näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Seal väljendub ilmekalt primaarse ja sekundaarse viljakuse erinevus, ligikaudu 60-70% vabanenud munarakkudest areneb lõpuni ja sünnib elusate põrsastena. Meil kasvatatavate eesti suurt valget ja eesti maatõugu sigade viljakus on keskmiselt 10-12 põrsast pesakonnas, mõne emise pesakonnas isegi 14 -16 põrsast.
Sealiha intensiivsel tootmisel on oluline omadus suguemiste suur viljakus ja sigivus. Mida rohkem põrsaid saadakse, seda rohkem sigu võib nuumata.
Varavalmivus on bioloogiline omadus, mis on seotud sigade tõu , ea, kasvu ja arengu ning söötmis- ja pidamistingimustega. Tehakse vahet majandusliku ja füsioloogilise varavalmivuse vahel.
Füsioloogilise varavalmivuse all mõistetakse sugusigade suguküpseks saamise ja esma kordse paaritamise iga. Majanduslikku varavalmivust mõõdetakse päevade arvuga, millal siga saavutab teatud kehamassi peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes kulub selleks olenevalt tõust ja ristamiskombinatsioonist 5-7 kuud (seega 150-210 päeva).
Tapasaagis on searümba massi suhe tapaeelsesse kehamassi %-des. Sigade rümbamassi hulka arvatakse Euroopa Liidus kasutatava rümba viimistlusstandardi järgi searümp koos pea, jalgade, naha ja sisemise rasvaga , eraldatud on seedeelundid , veri ja harjased. Enamuses Eesti lihatööstustes eraldatakse rümbast pea, esijalad ja saba, mistõttu on searümp keskmiselt 7% kergem ja sellega seonduvalt tapasaagis suurem. Sigade tapasaagis oleneb toitumisest ja kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem. Lihasigadel kehamassiga 90-110 kg on tapasaagis 73-75%, 120-140 kg liha-rasvasigadel 75-77% ja hästi nuumatud rasvasigadel 80-85%.
Söödaväärindus on majanduslik näitaja. See on 1kg juurdekasvuks kulutatud sööda kogus söötühikutes või kilogrammides. Söödaväärindus on sigadel parem kui teistel põllumajandusloomadel.Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks peekoninuumal kulunud keskmiselt 3,5-4,0 sü. Majandusliku näitajana kasutatakse ka söödakulu 1 tsentneri liha tootmiseks, arvestades farmi kõikide sigade (kaasa arvatud sugusead) söödakulu. Sel korral mõjutab söödakulu suurust peale sigade vanuse, söödaratsiooni koostise ja struktuuri, pidamistingimuste jt. faktorite ka sugusigade kasutamise efektiivsus.
8. Emiste reproduktsioonitsükkel ( sigimistsükkel ): produktiivsed ja mitteproduktiivsed perioodid.
Emise elu jooksul võime eraldada, lähtudes sealiha ökonoomsest tootmisest , järgmisi perioode:
1. Produktiivsed perioodid
- tiinus ,
- imetamine
2. Tinglikult mitteproduktiivsed perioodid
- nooremiste üleskasvatamine kuni esmakordse tulemusliku tiinestumiseni,
- põrsaste võõrutusest kuni järgmise tiinestumiseni (nn. vaba periood),
- viimasest põrsaste võõrutusest kuni emise praakimiseni.
Eesmärk on emise mitteproduktiivsete perioodide lühendamine miinimumini ehk emiste intensiivne kasutamine.
9. Emiste poegimine (hooajaline, aastaringne, vool – ja voorpoegimine).

Seakasvatuses eristatakse järgmisi poegimisviise:

hooajaline ehk sessoonne poegimine;

aastaringne ehk emiste üksikpoegimine;

voorpoegimine;

voolpoegimine.
Hooajalisel poegimisel on sobivamaks poegimisajaks talve lõpp ja varakevad.
Selle perioodil sündinud põrsaste kasvu- ja nuumaper-iood jääb suvele ja sügisele .
Hooajaline poegimine leiab enam kasutust väiksemates ning halvemate söötmis- ja pidamistingimustega farmides.
Aastaringne emiste üksikpoegimine toimub ilmastiku-mõjusid välistavate kapitaalsete sigalate olemasolul . See poegimisviis võimaldab kasutada maksimaalselt emiste sigimisvõimet, kuid see viis ei võimalda kasutada sigalaid põhimõttel „tühi-täis“.
Voorpoegimine
Voorpoegimise korral toimub emiste paaritamine ja nende poegimine rühmade kaupa.
Voorpoegimine võimaldab spetsialiseeruda, luua sigadele paremad söötmis-pidamistingimused ja sigalaid kasutada printsiibil "tühi - täis". Isoleeritud voorpoegimisel paaritatakse/ seemendatakse emised lühikesel ajavahemikul ja sellele järgneb pikem paarituspaus.Voorpoegimise puuduseks ongi kultide ebaühtlane koor-mus, sugusigade kasutamise intensiivsuse langus ja suure-nenud emiste praakimine.
Voolpoegimine
Voolpoegimine on täiuslikum poegimisviis. Sisuliselt toimub emiste paaritamine ja poegimine aasta-ringselt, kuid teatud ajavahemikul poegib üks kindla suu-rusega emiste rühm. See võte võimaldab emiseid intensiivselt kasutada ja siga- laid (sektsioone) hõivata põhimõttel "tühi-täis".
10. Sigade söötmine, seasöödad. Sigade söödaratsioon , toitefaktorid.
Söödad : energiasöödad, valgusöödad, rohusöödad , täisratsioonilised segajõusöödad).
Sigade pidamisel on söötmiskulud võrdlemisi suured, moodustades üle 70% kogu seakasvatuse kuludest. Seetõttu sõltub seakasvatuse tasuvus väga palju sellest, kui otstarbekalt seakasva taja oskab oma sigu sööta Sealiha omahind kujuneb seda väiksemaks, mida odavamad on söödad. Sigade söötmisel tuleb arvestada, et siga tarvitab söödaga saadud toitaineid elatuseks, liha ja rasva moodustamiseks, tiined emised loodete kasvatamiseks, imetavatel emistel kulub lisatoitaineid veel piima tootmiseks. Seetõttu on erinevas vanuses ja füsioloogilises seisundis sigade päevane toitainete tarve ja söödatarve väga erinevad. Elatussöödaks tarvitab siga 100 kg kehamassi kohta ligikaudu 1/3 võrra rohkem toitaineid kui veis .
Sigade söötmise korraldamisel on oluline, et eeskätt oleks kaetud nende energia ja proteiinitarve. Noortel kasvavatel sigadel on oluline ka kriitiliste aminohapete tarbe katmine söötadega. Proteiinitarve on suhteliselt suurem noortel kasvavatel sigadel, sest nad võtavad kaalus juurde peamiselt tailiha arvel.
Siga on kõigesööja loom, mistõttu talle võib sööta väga mitmesuguseid söötasid. Üldse võib seasöödad jagada kolme rühma:
• energiasöödad (teraviljajahud, ka kartul , juurvili );
• proteiin - ehk valgusöödad (õlikoogid, šrotid, kaunviljajahud, loomsed söödad peale vadaku );
• odavad rohusöödad, mida antakse sigadele väikestes perefarmides, kus sigu nuumatakse oma pere tarbeks.
11. Erinevate vanuse- ja pidamisrühmade söötmine ( imik - ja võõrdepõrsad, kesikud, nuumikud, sugusead).
Imikpõrsad kasvavad ja arenevad kiiresti. Esimesel elunädalal on põrsaste ainsaks ja imemisperioodil peamiseks söödaks emisepiim .Ainult emapiimast toituvatel põrsastel on rahuldatud kõikide toitainete tarve peale raua ja vee. Põrsas vajab rauda esimestel elunädalatel 5 - 7 mg päevas, kuid emisepiim katab sellest ainult ligikaudu viiendiku. Rauavaegus põhjustab aneemiat ja selle vältimiseks tuleb põrsastele manustada rauapreparaate (2.-4. elupäeval). Piim ei kata põrsaste veetarvet , mistõttu imikpõrsad peavad saama puhast joogivett, muidu hakkavad nad imema virtsa, mis põhjustab haigestumisi. Põrsastele tuleb hakata andma lisasööta.
Pärast võõrutamist nimetatakse põrsaid võõrdepõrsasteks (võõrukid) ( kehamass ühekuusel võõrutusel 7-8kg). Põrsaste õige võõrutuseelne ja järgne söötmine on väga olulise tähtsusega. Võõrutamine toimub tavaliselt järsult - emis eraldatakse põrsastest, põrsad jäävad emapiimata ning nälg sunnib neid rohkem tarbima lisasööta. Võõrutusperioodil (nädal enne ja kaks nädalat pärast võõrutamist) ei tohi teha muutusi põrsaste söödaratsioonis.
Kesikute kiire kasvu ja hea söödaväärinduse tagab nende isukohane söötmine täisväärtusliku, kõikide toitefaktorite osas hästi tasakaalustatud ratsiooniga. Intensiivse tailihakasvu perioodil tuleb eriti jälgida kriitiliste aminohapete sisaldust söödas.
Võimaluse korral tuleks emiseid ja orikaid pidada eraldi sulgudes. Kesikud kasvavad sujuvalt üle nuumikuteks. Suuremates seafarmides söödetakse tänapäeval kesikuid täisratsiooniliste kuivsöödasegudega, mis peaksid sisaldama 15-16% proteiini . Erinevalt kesikutest tuleb nuumikutele antavaid söödakoguseid piirata, neid ei söödeta isu järgi (eriti lõppnuumal). Vabasöötmisel kasvavad nuumikud küll rohkem, kuid see toimub suurema rasvaladestumise arvel, mistõttu suureneb söödakulu juurdekasvu ühiku kohta ning rümba kvaliteet alaneb , sest sead on paksema pekiga.Kesikuid ja nuumikuid söödetakse harilikult kaks korda päevas.
Sugukarja söötmisele tuleb pöörata pidevalt suurt tähelepanu, kuna sellest sõltub põrsakasvatuse edukus ja nuumamise efektiivsus. Sugukarjale kulub ligikaudu kolmandik täistsüklilise seafarmi söödast. Sugusigade söötmisel tuleb täita söödaratsioon kõikide toitefaktorite osas. Eriti tähtis on proteiinitarbe katmine, sest sellel on ainevahetuses juhtiv osa. Ka lihaskude, mille arvel noored seda kasvavad, koosneb põhiliselt proteiinist. Lüngad söötmises kahjustavad sugusigade kasvu ja tervist. Sama kehtib ka sööda kvaliteedi suhtes.
12. Sigade söötmissüsteemid ( söötade säilitamine, ettevalmistamine, transport, doseerimine , söödakünad).
Söötmissüsteem ( tehnoloogia ) sõltub kasutatava sööda struktuurist. Sigu söödetakse kuiv-, vedel-, või kombineeritud söödaga. Söötmine võib olla normeeritud kui ka vaba (ad libitum).
Söötmissüsteemi peamised tehnoloogilised ja tehnilised osad on:

söötade säilitamine (hoidlad);
söötade ettevalmistamine ( veskid , segistid , söödaköök); Seafarmis kasutatavaid sööda ettevalmistamise ruume nimetatakse tavaliselt söödaköökideks.

Siin toimub tavaliselt nii vedel- kui ka kuivsöödasegude valmistamine. Söödaköökides on veskid, segistid, söödakaalud, aurustid jne.

söötade transpordi süsteem sigalasse (mitmesugused tigu - ja kett-transportöörid jne);
söötade doseerimise süsteem; Vedelsööda söötmine võib toimuda automaatselt (ühtlaselt kogu vanuse- või toodangurühmale), arvuti poolt juhituna (vastavalt etteantud söötmisplaanile) või käsitsi (komponentide käsitsi kaalumine , segamine ja jagamine). Tingmärgid : 1- veemahuti, 2- söödasegamise mahuti, 3- kaalumissüsteem, 4- värske vesi, 5 – künad.
söödakünad/söödaautomaadid

13. Sigade jootmissüsteemid.
Joogivesi peab sigadel juba alates esimestest elunädalatest olema vabalt kättesaadav. Vett ei saa millegagi asendada .
Sigalates kasutatakse mitmesuguseid jootmissüsteeme ning jootureid. Jootmiseks kasutatakse nii lokaalsete puurkaevude kui ka tsentraalsest süsteemist saadavat vett.
Enamkasutatavad jooturite tüübid on:
• söödakünas, söödaautomaadis paiknevad nippeljooturid (• eraldipaiknevad, reservuaariga nippeljooturid; • eraldipaiknevad, reservuaarita nippeljooturid)
• jootmine söödakünast
Sigade jootmiseks tohib kasutada vaid töökorras (mitte lekkivaid) ning kergesti puhastatavaid jootureid. Jooturite puhtust tuleb kontrollida vähemalt üks kord ööpäevas.
Söödakünas paiknevate- ja reservuaariga nippeljooturite võimsus peaks olema vahemikus 0,75...1,0 1/min (põrsad) või 1,0...4,01/min (emised, nuumikud). Reservuaarita nippeljooturitel vastavalt 0,5...1,51/min.
Söödaküna täitmiseks veega võib kasutada nii voolikut (kraani) kui ka täisautomaatset (arvutiseeritud) doseerimissüsteemi.
14. Sigalad (jaotus, täistsükliline seafarm).
Suurtes täistsüklilistes seafarmides peetakse eri vanuses ja füsioloogilises seisundis olevaid sigu eri sigalates või eri sektsioonides (ruum on vaheseintega eraldatud). Sigalad on enamasti üksteisega ühenduses soojustatud koridorisüsteemiga. Uue sigala rajamisel võib selle ehitada monoplokina. Seafarmi juurde kuulub söödaköök söödalaoga. Suvel peab olema rohu peenestamise võimalus ning vannid lõssi ja vadaku jaoks. Söödaköögi juurde ehitatakse olmeruumid, katlamaja , remonditöökoda ja sigade tapapunkt. Seafarm piiratakse võrkaiaga, mis välistab soovimatu kontakti ümbrusega.
Sigalad (sektsioonid) jagunevad vastavalt otstarbele järgmiselt: poegimissigala, sugusigade sigala, võõrdepõrsaste ja kesikute sigala ning nuumikute sigala.
15. Sigade isoleeritud pidamine, „tühi“ - „täis“ süsteem.
Isoleeritud pidamisviisi puhul talitab iga vanuserühma eri talitaja . Sellega spetsialiseeruvad inimesed ühe kindla searühma söötmisele ja pidamisele. Olenevalt seafarmi suurusest võib farmis osa töid planeerida kindlatele nädalapäevadele, nagu sigade lihakombinaati saatmine, sigade ümberpaigutamine jne.
Erinevate vanuserühmade isoleeritus on vajalik selleks, et vanemad sead ei annaks haigusi edasi noorematele, selleks peab kõik sead ühest sigalast viima korraga teise.
Sigalaid (sektsioone) tuleks kasutada „tühi-täis“ põhimõttel. Pärast sigade äraajamist teise sigalasse puhastatakse, pestakse ja desinfitseeritakse tühjaksjäänud sigala. See välistab infektsiooni levikut ka sigala kaudu. Vajaduse korral saab tühjas sigalas teha ka remonditöid.
16. Sigade pidamisviisid, seasulud sulgude põrandad (vabad ja tiined emised, sugukuldid, imetavad emised, võõrdepõrsad, nuumikud).
Erinevate seagruppide pidamisel kasutatavad sulutüübid
Siga sünnib ja kasvab sulus . Seepärast peab sulg kindlustama sigadele head kasvutingimused .
Sigala töö ratsionaalsel korraldamisel on oluline otstarbekas sulutüübi valik.
Vabu ja tiineid emiseid peetakse ka vabalt sügavallapanul. Lauda põrand on valmistatud monoliitbetoonist ning kaetud põhukihiga. Tiined emised saavad üksikpidamisel ühtemoodi süüa ja nende pesakonnad on ühtlasemad võrreldes rühmasulus peetutega ning nendel on ka põrsaste sünnimass suurem.
Sugukulte peetakse tavapäraselt üksiksulgudes, mille pindala on 6-7 m2. Noorkulte võib pidada esialgu ka rühmasulus (2-4), kusjuures ühele kuldile on ette nähtud 2-3 m2 sulupinda. Tähtis on, et kuldid regulaarselt jalutaksid, muidu nad rasvuvad, halveneb sperma kvaliteet ja alaneb suguline aktiivsus.Sulgude planeerimisel tuleb emised võõrutusjärgselt paigutada kuldi kõrvalsulgudesse.
Imetavate emiste pidamine
Vahetult enne poegimist (1 nädal) paigutatakse tiined emised poegimissulgudesse.
Poegimine ja poegimisjärgne pidamine toimub nii osalise -, täisrest- kui ka monoliitpõrandaga individuaalsulus (vastavalt sellele ka allapanu kasutamine ja sõnniku eemaldamise süsteem).
Piiratud liikumisvõimalustega imetavate emiste individuaalsulud
Piiratud liikumisvõimalusega rest - või osalise restpõrandaga individuaalsulu (erinevad konstruktsioonilised lahendused) pindala on keskmiselt 4 - 5 m2. Sõnnik kogutakse kas lauda all paiknevasse sõnnikukeldrisse, eemaldatakse valgkanalite süsteemi või skreeperiga. Sulg on jaotatud emise ja põrsaste alaks. Teine võimalus on anda põrsastele puderjat sööta, siis peab söödaküna olema nii pikk, et kõik põrsad korraga sööma saaksid tulla (vähemalt 1,2 m). Lamamisala põranda temperatuur olgu 30-32 °C, õhu relatiivne niiskus 60-70% ja õhu liikumiskiirus mitte üle 0,15 m/sek.
Võõrdepõrsaste pidamine
Põrsaste üleskasvatamine võõrutusest kuni nuumale panekuni on oluline etapp sealiha tootmise tehnoloogilises protsessis. Ema äraviimine , söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine - need on stressorid , mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile uutes tingimustes. Tulemuseks on kasvuenergia tunduv alanemine kuni haigestumise ja suremiseni.
Stressorite negatiivse toime vähendamiseks tuleb luua optimaalne sigala mikrokliima , nõuetekohane sulg ja tagada õige söötmine.Intensiivses seakasvatuses võõrutatakse põrsad keskmiselt 4 (3 — 6) nädala vanuselt. Pärast võõrutamist peetakse põrsaid rühmasulgudes, harilikult vähesel allapanul, kuni 30 (25 — 35) kg kehamassi saavutamiseni. Võõrdepõrsaste sulud võivad olla nii osalise-, täisrest- kui ka monoliitpõrandaga. Temperatuur võõrdepõrsaste sulgudes peab võõrutusjärgselt olema 28 - 30°C. Põrsaste kasvades (4 - 5 nädalat) võib temperatuuri alandada 20 - 22 kraadini. Üsna levinud tehnoloogiline lahendus lamamisalal stabiilse temperatuuri tagamiseks on selle katmine varikatusega.
17. Seasõnniku koristamine ( tahke ja vedelsõnnik).
Vedelsõnniku toruga eemaldamine
Sõnniku toruga eemaldamise meetodi puhul ehitatakse sigade sulgude alla vannikujulised, vähemalt 40-50 cm sügavused kanalid. Kanalite põhja alla paigaldatakse PVC-torud läbimõõduga 200, 300 või 400 mm. Vedelsõnnikut paisutatakse korgi abil (joonis 1, foto 1)). Sõnnik eemaldatakse hoidlast pärast klapi avamist alarõhu (vaakumi) toimel, vedelsõnnik valgub kogumistorusse.
Tahke sõnniku eemaldamine
Tahke sõnnik tekib siis, kui kasutatakse allapanuks saepuru , põhku jt. Tahke sõnniku eemaldamiseks kasutatakse peamiselt kettkraaptransportööre, mis koosnevad ühest või kahest lõputust ketist ühes kraapidega. Kraapkett liigub põrandasse valatud kanalis elektrimootori jõul ja toimetab sõnniku tavaliselt sigala ühepoolsesse otsa. Sõnniku võib koguda ka hoone keskele . See oleneb sõnniku eemaldamise korraldamisest.

Osalise restpõrandaga ja sõnnikuskreeperiga sigala.

sõnnikukanal asub sulu tasapinnas ja sulus.

sõnnikukanal asub sulu tasapinnas ja sulu teeninduskäigus.

monoliitpõrandaga ja allapanuga sigala
18. Seasõnniku hoiustamine.
Kui tahkesõnnikut saab vastavate tingimuste täitmisel ladustada ja säilitada suhteliselt lihtsalt (aunas), siis poolvedel ja vedelsõnniku nõuetekohaseks ladestamiseks ja säilitamiseks on vajalik hoidla.
Sõnnikuhoidla peab olema kõikidel sigalatel, kus peetakse üle 60 nuumiku või 20 emise.
Sõnnikuhoidla tüübi ja mahutavuse kalkuleerimisel lahtutakse:
• loomade liigist, vanusest ja arvust;
• hoiustamisperioodi pikkusest;
• pidamistehnoloogiast;
• allapanu liigist ja kogusest;
• laudast (vajadusel ka lauda territooriumilt ) kogutava reovee hulgast;
a) Sõnniku säilitamine põllul aunas e. patareis.
b) Tahesonnikuhoidlad.
c) vedelsõnnikuhoidlad. Sigade vedelsõnnikut võib hoiustada sigala põranda all või väljaspool lauta ehitatud spetsiaalses vedelsõnnikuhoidlas
19. Sigalate ventilatsioon (loomulik, sundventilatsioon, alarõhu- ja ülerõhusüsteem).
Loomulik ventilatsioon jaguneb: käsitsi juhtimisega süsteemid, automaatjuhtimisega süsteemid.
Sigalate sundventileerimisel kasutatakse:
• õhu väljapumpamisel põhinevaid (alarõhu) süsteeme;
• surve (ülerõhu) süsteem;
• neutraalseid süsteeme.
Sundventilatsiooni korral on õhuvahetuse mahtu ja kiirust võimalik vastavalt vajadusele täpselt reguleerida ventilaatorite töö intensiivsuse ning õhu sisse- ja väljapääsuavade diameetri muutmise kaudu. Ventilaatorite (sundventilatsiooni) kasutamine tagab laudas ühtlasema õhuvahetuse. Loomulik ventilatsioon sõltub enam välistemperatuuri kõikumisest ning momendi tuule suunast.
Sigala ventilatsiooniavade pindala peab olema vastavuses peetavate loomade arvuga s.t. ventilatsioon peab toimima efektiivselt ka kriitiliste ilmastikutingimuste korral.
20. Sigalate mikrokliima (temperatuur, gaaside kontsentratsioon, tolm, valgustus , müra ).
Edukaks majandamiseks tuleb sigalatse tagada sigadele vähemalt rahuldav heaolu. Selleks on määrava tähtsusega söötmise ja hooldamise ning pidamise tehnoloogia kõrval ka optimaalne farmi sisekliima .
Optimaalse mikrokliima saavutamiseks Eesti klimaatilistes tingimustes peab sigala olema:
• korralikult soojustatud;
• vajadusel varustatud kütteseadmetega;
• hästi ventileeritud.
Sigala mikrokliima sõltub:
• hoone konstruktsioonist;
• hoone paiknemisest valitsevate tuulte suuna ning teiste ehitiste suhtes;
• sigade vanusest ning kasutusalast;
• automaatse kontrollisüsteemi olemasolust.
Temperatuur
Sigala õhutemperatuur on üks olulisemaid mikrokliimanäitajaid, mis mõjutab sigade jõudlust. Kõige kõrgemat temperatuuri vajavad imikpõrsad 30-32 °C, seejärel võõrdepõrsad (25 °C), kesikud (20 °C) ja täiskasvanud sugusead ning nuumikud (15-18 °C). Sigalates (vabad emised, nuumikud) võiks temperatuur olla vahemikus13-17◦C, imetavate emiste sigalates mitte all 17◦C, põrsaste lamamisasemel esimesel elunädalal 30◦C, võõrdepõrsaste sigalas 30-21◦C.
Gaaside kontsentratsiooni määramine
Loomaruumi õhu koostist mõjutavad loomade elutegevus ja sõnnik ning uriini lagunemine , mille tulemusena satuvad õhku süsihappegaas , ammoniaak , metaan, vesiniksulfiid jt. Alates teatud kontsentratsioonidest võivad need gaasid kahjustada nii loomade kui ka loomaruumides töötavate inimeste tervist, mistõttu on tähtis nende kontsentratsiooni määramine farmis.
Valgustus
Farmi valgustust määratakse luksomeetritega. Sigalate valgustus peab vastama valguse ööpäevasele tsüklile. Sigu ei tohi pidada ainult pimedas. Valgus peab olema intensiivsusega, mis ei mõjuks sigadele kahjulikult. Imetavate emiste sigalas kasutatakse tavaliselt valgustusrežiimi 16 tundi valgusperioodi (V), 8 tundi pimedus (P), valgustustugevus 50 - 100 luksi. Et stimuleerida arengut ja vähendada aktiivsust, võib kasutada pikemat valgusperioodi (16-18 tundi) väikeses valgustatuse intensiiv susega (kuni 50 luksi).
Müra. Intensiivsest seakasvatusest pärinev müra võib osutuda probleemiks, kui sigalad asuvad elurajoonide läheduses. Sigala siseselt võib pidev kõrge müratase vähendada sigade heaolu ning põhjustada toodangutaseme langust, samuti mõjuda negatiivselt personali tervisele. Seetõttu on mõistlik määrata sigala sektsioonides müratase. Müra teke sigalates lähtub: loomadest (liikumine, häälitsemine vms), lauda konstruktsioonist, pidamisviisist (ventilatsiooniseadmed vms), söötmisest (söötade segamine, -jaotamine), sõnniku käitlemisest (sõnniku eemaldamise seadmed ). Sigade pidamise ruumis või ehitises tuleb vältida pidevat mürataset, mis ületab 85dBa. samuti ei tohi tekitada äkilist müra. Valju müra tekitavad mehhanismid , nagu söödaveski, tuleks paigutada nii, et selle töötamine sigu ei häiri.
Süsinikoksiid (CO) (vingugaas) on värvuseta ja lõhnata mürgine õhust kergem gaas. Tekib kütuse mittetäielikul põlemisel, mis satub ruumidesse traktori heitegaasidega. Lubatud piirkontsentratsioon õhus on 10ppm.
Tolm. Sigalate õhus leidub alati tolmu. Tolm satub õhku allapanu, kuivanud väljaheidetest, kuivsöödast. Tolm kahjustab organismi otseselt ja kaudselt , mistõttu on tolmuosakeste (nii suurema kui väiksema fraktsiooni) määramine farmiõhus vajalik
Lähtudes loomatervishoiu seisukohast on loomakasvatusruumides levinud üldtolmusisalduse piirnormiks 10mg/m3.
Sealautade maksimaalne suhteline õhu niiskus ei tohi ületada 80%.
Õhu liikumise kiirus ei tohi võõrdepõrsaste osakonnas olla suurem kui 0,4m/s, mujal 0,6m/s.
21. Searümpade klassifitseerimine SEUROP süsteemi järgi. Rümba tailihasisalduse määramiseks kasutatav aparatuur , nende tööpõhimõte.
Euroopa Liidu (EL) liikmesmaades hinnatakse searümpi lihaskoesisal¬duse alusel. Searümbad kaaluga 50 - 100 kg jaotatakse tailihasisalduse alusel järgmiselt:
klass S – tailihasisaldus 60% ja rohkem;
klass E - tailihasisaldus 55 või enam, kuid vähem kui 60%;
klass U - tailihasisaldus 50 või enam, kuid vähem kui 55%;
klass R - tailihasisaldus 45 või enam, kuid vähem kui 50%;
klass O - tailihasisaldus 40 või enam, kuid vähem kui 45%;
klass P - tailihasisaldus vähem kui 40%.
Sigade klassifitseerimisel on S- klass kasutusel Eestis, ülejäänud Euroopa Liidu riikides on kõrgema rümba tailihasisaldusega E-klass. Rümba tailihasisalduse määramiseks kasutatakse Eestis aparaate Ultra FOM 300 ja intraskoop.

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 38 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-10-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

38 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Liiina16 Õppematerjali autor

1. Sealiha tootmine (maailmas, Eestis).
Searümba kvaliteeti iseloomustavad faktorid (tapasaagis, rümba koostis, konformatsioon, seljapeki paksus, lihassilma pindala, liha marmorsus).
Sealiha kvaliteeti iseloomustavad faktorid (liha toiteväärtus, organoleptika, tehnoloogilised näitajad, sanitaarhügieenilised näitajad).
Sealiha kvaliteeti mõjutavad tegurid (stress, geneetilised tegurid, loomakasvatuslikud võtted, lihakombinaadis toimuv).
. Eestis kasvatatavad seatõud (päritolu, omadused, kasutamine): djurok, pjeträän, hämpšir, eesti maatõug, eesti suur valge.
Seatõugude klassifikatsioon, jõudlustüübid
Sigade bioloogilised ja majandusliku omadused (viljakus, tiinusperiood, varavalmivus, tapasaagis, söödaväärindus).
Emiste reproduktsioonitsükkel (sigimistsükkel): produktiivsed ja mitteproduktiivsed perioodid.
. Emiste poegimine (hooajaline, aastaringne, vool – ja voorpoegimine).
Sigade söötmine, seasöödad. Sigade söödaratsioon, toitefaktorid.
. Erinevate vanuse- ja pidamisrühmade söötmine (imik- ja võõrdepõrsad, kesikud, nuumikud, sugusead).
Sigade söötmissüsteemid ( söötade säilitamine, ettevalmistamine, transport, doseerimine, söödakünad).
Sigade jootmissüsteemid.
Sigalad (jaotus, täistsükliline seafarm).
Sigade isoleeritud pidamine, „tühi“ - „täis“ süsteem.
Sigade pidamisviisid, seasulud sulgude põrandad (vabad ja tiined emised, sugukuldid, imetavad emised, võõrdepõrsad, nuumikud).
Seasõnniku koristamine ( tahke ja vedelsõnnik).
Seasõnniku hoiustamine.
. Sigalate ventilatsioon (loomulik, sundventilatsioon, alarõhu- ja ülerõhusüsteem).
Sigalate mikrokliima (temperatuur, gaaside kontsentratsioon, tolm, valgustus, müra).
Searümpade klassifitseerimine SEUROP süsteemi järgi. Rümba tailihasisalduse määramiseks kasutatav aparatuur, nende tööpõhimõte.

Seakasvatus searümba kvaliteedi hindamine sööt sigala tõug sõnnik sealiha tailiha iood

Sarnased õppematerjalid

doc

Seakasvatuse kordamisküsimused

Kordamisküsimused Toiduainete loomne toore seakasvatuse osa 1. Sealiha tootmine (maailmas, Eestis). MAAILM: Kõige olulisemad tootmispiirkonnad on Aasia, Euroopa, Põhja- ja Kesk- Ameerika. Seevastu Aafrikas ja Austraalias hõlmab seakasvatus lihatoodangust väikest osa. Maailmas tervikuna toodeti 2009. aastal 281,6 miljonit tonni. Kõige rohkem toodetakse sea- liha, mille osatähtsus kogu maailma lihatarbimises oli 2009. aastal ligikaudu 38%. Loomaliha osatähtsus moodustab kogu lihatarbimisest 22% ja linnuliha 28% Maailma suurimateks sealiha tootjateks on Hiina, kus toodetakse ligikaudu 50% sealihast, samuti USA, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Taani, Holland, Jaapan.

Seakasvatus

pdf

SEAKASVATUS teemad

võõrutusmass. Emise reproduktsioonijõudlusnäitajate ja söötmise vahelised seosed (fläsing, embrüonaalne suremus). Kuldi reproduktsioonijõudlus. 9. Sigade nuumajõudlusnäitajad : varavalmivus, söödaväärindus ja keskmine ööpäevane massi- iive. 10. Sigade lihajõudlusnäitajad. Sigade lihakeha tailihasisalduse määramise metoodika. LIHAJÕUDLUSNÄITAJAD 1970 Taanis Kontrollnuum 1931 Eestis Kuremaa Seakasvatuse katsejaam (10a) 1957 Eestis Kehtna Seakasvatuse katsejaam Metoodika 1: mõõtmine toimub 2 punktis: (elusa sea pekipaksuse mõõtmine) Viimase roide joonel, 7 cm selja keskjoonest külje suunas: - X1 seljapeki paksus 1 - X2 seljalihase läbimõõt 11. 12. roide vahel e 10 cm pea suunas mõõtekohast 1 - X3 seljapeki paksus 2 Nende näitajate alusel arvutatakse ,,Piglog 105"

Loomakasvatus

docx

Seakasvatus

Seakasvatus Eellased: Entelodondid ehk põrgusead ehk terminaatorsead. Elasid ligikaudu 21 miljonit aastat. Olemas kogu komplekt hambaid-lõikehambad, silmhambad,purihambad-viitab segatoidulisele ratsioonile nagu tänapäeva sead. Omnivoorid nagu tänapäeva sead-süües nii liha kui taimi. Lõhenenud sõrad, kus 2 varvast toetub maapinnale. Daedon-kuulus entelodondide rühma-piisoni suurune. Sigalaste sugukonda kuuluvate imetajate tunnused: *pikk koon, mis lõppeb kärsaga, kuhu avanevad ninasõõrmed *kõigesööjad *neli varvast *kihvad suured *magu lihtne, umbse kotiga Kodusead pärinevad: Euraasia ulukseast, Kaug-ja Ida-Aasia ulukseast, Vahemere ulukseast. Kodusigadel on suurem elusmass, viljakus ja parem söödaväärindus. Kodusigadel on säilinud mõned mets-ehk uluksigade omadused: terav kuulmine, hea haistmine, halb nägemine, ujumisoskus, kõigesöömine. Kodusigadel on võrreldes metsikute eellastega: lühem ja väiksem pea, nõrgemad hambad, nuumavõime, suurem viljaku

Loomakasvatus

doc

Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused

Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Inimene peab sigu põhiliselt sealiha saamiseks. Sigade kui lihaloomade omadused tulenevad nende organismi eripärast. Sigu hinnatakse paljude tunnuste järgi. Tunnuseid, mis vahetult iseloomustavad jõudlust (reproduktsioonivõime, nuumajõudlus ja lihaomadused), nimetatakse majanduslikult kasulikeks. Peale nende on veel tunnuseid, mis on viimastega seotud, kuid neid hinnatakse tihti silma järgi ja neile ei anta objektiivset arvväärtust (eksterjöör, konstitutsioon, tervis). Sigade majanduslikult kasulikud omadused tulenevad nende bioloogilistest iseärasustest. 1. Sigade suur viljakus. Viljakusest kõneldes eristatakse primaarset viljakust, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke, ja sekundaarset viljakust, mida näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaar

Põllumajanduse alused

doc

Seakasvatuse eksami kordamisküsimused

Piimaejektsiooni esilekutsumiseks süstitakse emistele eelnevalt oksütotsiini. 4. Põrsaste sünnimass Sigade viljakuse kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, kui suured on vastsündinud põrsad ja kas põrsapesakond on ühtlane. Ei ole mingit kasu suurest pesakonnast, kui põrsad on väikesed ja nõrgad ning lõpevad esimestel päevadel või jäävad kasvus kängu. 5. Põrsapesakonna mass võõrutamisel Pesakonna võõrutusmass on üheks seakasvatuse üldist taset iseloomustavaks näitajaks, kuna ta näitab nii emise piimatootmisvõimet kui ka tema emaomadusi ning põrsaste elujõudu ja kasvuenergiat. Pesakonna võõrutusmass oleneb võõrutatavate põrsaste arvust ja nende võõrutusvanusest. Neljanädalaselt võõrutatud kümnepõrsalise pesakonna kogumass on tavaliselt 70 kg ümber, kahe kuu vanuselt kaalub hästi arenenud põrsapesakond aga 180 kg ja rohkem. 3. Sigade nuumajõudlus

Põllumajandus

pdf

SEAKASVATUSE KURSUSEPROJEKT

Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse Instituut SEAKASVATUSE KURSUSEPROJEKT Koostaja: Juhendaja: Aleksander Lember Tartu 2010 1. Vajalik suguemiste ja kultide arv. Kultide arv Seemendamine toimub 6 nädalat järjest, nädalas ligikaudu 85 emist, selleks on vaja 8 kulti. Kasutan kunstliku seemendust. Suguemiste arv Reprodutsioonitsükkel on 148 päeva, järelikult saab aastas toimuda 365 : 148 = 2,5 pesakonda aastas Kuna on vaja toota 4303 tonni sealiha (eluskaal) ja realiseerimismass on 104 kg. Seega 4303 000 : 104 = 41 375 siga realiseerida aastas, lisaks sellele lõpnud põrsad. Järelikult peab sündima 44 375 põrsast. Poegimisi : 44 375: 10,7 = 4147 poegimist. Emiseid selleks vaja 4147: 2,5 = 1659 Arvestades tiinestusprotsenti, on tegelik vaja minevate suguemiste arv 1659 : 0,82 = 2023 emist 2. Aastas saadavate põr

Loomakasvatus

docx

Loomakasvatuse kordamisküsimused - seakasvatus ja söötmisõpetus

Seakasvatus 1) Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused. 1. Sigade suur viljakus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110–120 kg ümber. 2. Suhteliselt lühike tiinusperiood. Emise kandeaja kestus on keskmiselt 111–117 päeva. 3. Varavalmivus. Sead saavutavad suhteliselt noores eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku küpsuse. Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi, peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes on selleks kulunud 6–7 kuud. 4. Kõrge tapasaagis – sigadel 75–85%. 5. Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused. 6. Hea söödaväärindus – 1 kg kehamassi juurdekasvuks kulub peekoninuumal keskmiselt 3– 3,5 kg. 7. Sead on kõigesööjad. 2) Imetavate emiste söötmine ja pidamine. Üldjuhul söödetakse imetavaid emiseid puderja söödaga. See

Seakasvatus

pdf

Loomakasvatuse arvestus - kokkuvõte olulisimast

Väike söödakulu toodanguühikule – 1 kg kanamunamassi tootmiseks kulub 2,2 kg sööta. Suur tapasaagis – kanabroilerite tapasaagis on ~70%. Suur toiduainete toodang kehamassiühiku kohta Munade ja linnuliha väga head dieetilised omadused Lihalindude tapmine, linnuliha töötlemine ja toidumunade sorteerimine on kõrgtasemel mehhaniseeritud ja automatiseeritud. 10 Seakasvatus Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused. Sigade suur viljakus, suhteliselt lühike tiinusperiood, varavalmivus, kõrge tapasaagis, sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused, hea söödaväärindus, sead on kõigesööjad. Imetavate emiste söötmine ja pidamine. Imetavaid emiseid söödetakse puderja söödaga. Emisel peab olema võimalus takistusteta põrsaid imetada. Põrsastel peab olema magamisala,

Põllumajandus

Rohkem sarnaseid