Referaat teemal Lahemaa Rahvuspark (1)

KOIGI  PÕHIKOOL
MATSALU   RAHVUSPARK
referaat
Koostaja :  Aivar  Siska
Juhendaja : Anne-Mai Jüriso
1
Koigi 2012
Sisukord
1. Kultuuripärandi kaitse 
4
2. Asustuse kujunemine 
5
3. Looduslik  mitmekesisus  
6
3.1  Maastik  
7
3.2 Vetevõrk 
8
3.3  Taimestik  
9
3.4  Loomastik  
10
3.4.1  Lahemaa   imetajad  
10
3.4.2 Kujunemine, muutused 
10
3.5  Elupaigad  ja  asukad  
10
3.5.1  Metsad  
10
3.5.2  Sood  
12
4.  Kooslused  
12
4.1 Metsad 
12
4.2 Sood 
13
4.3 Niidud 
14
4.4 Meri ja  rannikualad  
14
5. Kaitstavad üksikobjektid 
15
5.1  Kaitsealused  puud 
15
5.2 Kaitsealused rändrahnud ja Näljakangrud 
17
5.3  Paljandid  ja  koopad  
22
2
Kasutatud kirjandus 
23
Sissejuhatus
Lahemaa  rahvuspark on loodud Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas
ökosüsteemide,  bioloogilise  mitmekesisuse,  maastike,  rahvuskultuuri  ning  alalhoidliku
looduskasutuse  säilitamiseks,  uurimiseks  ja  tutvustamiseks.  Siin  kaitstakse  metsa-,  soo-  ja
rannaökosüsteeme, samuti poollooduslikke kooslusi ( loopealsed ), geoloogiamälestisi (balti  klint )
ning ajaloo- ja arhitektuurimälestisi. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid.
Lahemaa rahvuspark kuulub üle-euroopalisse  Natura  2000 võrgustikku Lahemaa linnu- ja
loodusalana.
Rahvuspargi pindala on 72 500 ha, sellest maismaad 47 410 ha ja  merd 25 090 ha
Lahemaa rahvuspark on asutatud 1. juunil  1971 . a.
3
1. Kultuuripärandi kaitse
Kultuuripärandi kaitserežiim rakendub eelkõige Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndi alal, mis on
suures  osas  inimeste  loodud  ja  kujundatud  keskkond.  Sellised  piirkonnad  kätkevad  endis  nii
kultuur-ajaloolisi  kui   looduslikke   väärtusi,  mille  säilitamine  on  oluline  nii  kultuuri  kui  ka
rahvusliku  või  kohaliku  identiteedi  seisukohalt.  Piiranguvööndis  kaitstakse  inimese  ja  looduse
koosmõjul  kujunenud  traditsioonilisi  kultuurmaastikke  koos  seal  sisalduvate  looduslike  ja
kultuuriliste  elementidega  ning  neid  alal  hoidvate  protsessidega.   Enamuses   neist   aladest   on
tegemist  traditsioonilise  hästisäilinud  pärandmaastikuga,  milles   ajaloolis -kultuurilise  väärtusega
elemente alates esiajast (nt kalmed ja  lohukivid ) tänapäeva väärtusteni (nt kooli- ja seltsimajad).
Ajaloolise  maastiku  väärtused  Lahemaa  rahvuspargis  on  esiajaloolised  maastikud   Kahala   järve
ümbruses,  Palmse -Vihasoo,  Palmse - Karula  ja Kõnnu piirkonnas, ajaloolis-kultuurilise väärtusega
mõisakohad  ja  mõisad,  mõisapargid,  alleed,  kõrtsikohad  ja  ajaloolised  teed,  veskid,   kalmistud ,
kabelid  ja  looduslikud  pühapaigad,  kooli-  ja  seltsimajad,  söepõletuskohad,  lubjaahjud,
telliselöövid-  ja  tehased,  piirded  ja  kiviaiad,  põlised   kohanimed ,  sisemaakülade  ja  rannakülade
ajaloolis-kultuurilise  ja  arhitektuurilise  väärtusega  hoonestus  ja  põlised  talukohad  ning
traditsiooniline asustusstruktur.
Lahemaal  on kaitse all ka  rahvakultuur . Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitse kontekstis on
tähtis  piirkonnaga  seotud  unikaalse  vaimse  pärandi  ja  rahvakultuuri  säilimine  –  kohapärimus,
töötraditsioonid,  käsitööoskused,  vaimne  pärand.  Piirkondlik  kinnispärand  ja  traditsiooniline
elulaad säilib tänu sellega seotud oskuste ja tavade tundmisele.
Kultuuripärandi  kaitse  peab  rakenduma  nii  pärandmaastike,  pärandkoosluste,  ajaloolise
maakasutuse säilitamisena, ehituspärandi, asustusstruktuuri ja ajalooliste objektide kaitses kui ka
piirkonnaga seotud toponüümika, elulaadi, töötraditsioonide ja käsitööoksuste säilimise kaudu.
4
2. Asustuse kujunemine
Lahemaa  praegune  territoorium  asutati  tõenäoliselt  kiviaja  lõpul.  Asustus  pole  siinsetel
loopelasetel katkenud ca 4000 aasta jooksul. Meie ajaarvamise alguseks oli siin välja kujunenud
kolm asustuskeskust: Kahala, Palmse ja  Vihula . Esimeste sajandite maalinnuste kohad on leitud
Muuksist  ja  Vihulast,  säilinud  on  kultuse-ja  ohvrikive  ning  paar  ohvripuud  (näiteks  Ilumäe
hiie- niinepuu ).
XIII sajandi algusest pärinevad esimesed kirjalikud andmed ligi kahekümne Lahemaa küla kohta,
mille põldude ning neid ümbritsevate karja-ja heinamaade  paigutus  on  aastasadu  püsinud peaagu
muutumatuna. Rahvuspargi territooriumi lõunaosa asustamisele aitas kaasa Vana-Narva  maantee ,
mis   kulges   läbi  Kahala,  Valgejõe,  Loobu  ja   Viitna .  Lahemaa  teelõigul  tegutses  omal  ajal  15
kõrtsi, praeguseks  on neist taastatud vaid üks - Viitnal.
Praeguse rahvuspargi alal oli XV sajandil arvatavasti 7 mõisat.  XVIII   sajandiks  olid kujunenud
terviklikeks  barokkansambliteks   Kolga ,  Palmse,   Sagadi   ja  Vihula  mõisad.  XIX  sajandi
ümberehituse  käigus  said  hooned  klassitsistliku  ilme  ning  senine  barokkhaljastus  asendati
vabaplaneeringuga. Kõigil mõisatel on oma kindel koht Lahemaa maastikupildis ja kultuuris.
Rannaküladest on vanimad XIII sajandi ürikuis  mainitud  Pärispea ja Juminda. Vanapärase ilme
on  säilitanud  ka   Altja ,  Pedassaare,  Natturi,  Pärispea,   Virve   ja  Pedaspea.  Rannarahvas  pidas
tihedat kaubavahetust soomlastega:  kevadeti  sõideti rändpüügile Soome  randa , soomlased käisid
omakorda  Virumaal  kala  vilja  vastu  vahetamas.  Põhjranniku  murre  sarnanaeb  ilmselt  seetõttu
siiani soome keelega.
Meri  on  tähtis  nii  kaubanduse  kui  ka  laevanduse  arengus.  Veeti  puitu,   telliseid ,  soola  ja
salapiiritust.  Juba  1880ndatel  aastatel  lasti  Käsmus  ja  Pedassaares  merre  väiksemaid
rannasõidulaevu.  Esimene  kaugsõidu   purjekas   taglastati  Käsmus   1891 .  a.  Järgneval  kolmel
aastakümnel ehitati Käsmu ja Vainupea vahelisel  rannal  rohkem kui poolsada purjelaeva. Kolga
ja Kõnnu kandi laevaehitus oli koondunud Hara randa. Paljusid Lahemaa rannakülades ehitatud
laevu  juhtisid   kaptenid ,  kes  said  hariduse  1884.  a.  avatud  ja  47  aastat  tegutsenud  Käsmu
merekoolis.  Siinsetes   randades   ehitatud  laevu  võis  kohata  kõigil  maailmameredel.  Neid
jõukamaid  aegu  meenutab  ainulaadne  Käsmu  kaptenite  küla  ja  sealne   meremuuseum .  Viinistu
uhkemad majad pärinevad 1920-1930ndate aastate salapiirituseveo ajast.
5
3. Looduslik mitmekesisus
Lahemaa  rahvuspargi  looduslikud  väärtused  tulenevad  tema  asukohast  rannikul,  hõlmates  nii
mere-  kui  ka  maismaa  ökosüsteeme,  paiknemisest  mitmes  eriilmelises  maastikurajoonis  ning
pikaajalisest inimasustusest.
Lahemaa sümbolmaastikuks on valdavalt loode-kagu suunas orienteeritud poolsaarte ja lahtedega
liigestatud   rannikumaastikud .  Rannikut  ilmestavad  hulgalised  väikesaared,  millest
tähelepanuväärseim  on  samuti  loode-kagu  suunas  väljavenitatud  Mohni  saar.  Randadest
valitsevad moreenrannad, lahepärades  liivarannad ja vähesel määral ka möllirannad.
Reljeefivormidest on Lahemaal märkimisväärseim Põhja-Eesti klint, millest rahvusparki jääb üle
70  km   pikkune   lõik  Tsitre  klindisaarest  kuni  Vihula  klindilaheni.  Klindilõigule  on  iseloomulik
osaliselt  või  täielikult  mattunud,  tugevasti  liigestatud  ja  merest  eemaldunud  laugevõitu
klindiastang.  Ordoviitsiumi  ja  Kambriumi  I  astangut  eristab  2-3  km  laiune,  sügavalt  liiva  alla
mattunud Kambriumi  terrass .
Lahemaa  maastikele  on  iseloomulikud  arvukad  suured  rändrahnud  ja  erakordselt   tihedad
kivikülvid,  mis  muudavad  Lahemaa  ka  teiste  rahvusparkide  seas  ainulaadseks.  Kivikülvid  on
levinud mosaiikselt, kuid enamasti seostunult omaaegsete randade murrutuslavadega. Kivisemad
on  enamasti  Lahemaa  poolsaarte  põhjarannik  ja  neemed  (Pedassaare,  Lobineem,  Palganeem,
Purekkari ),  mis  lõpevad  meres  karidega,  lahepärad  on  aga  liivased.  Üsna  tihedaid  kivikülve
leidub ka klindiastangu jalamile jäävatel murrutuslavadel, näiteks Joaveski, Sagadi, Vihula, Eru
ja Võhma küla ümbruses.
Lahemaa maastikke ilmestavad arvukad jõed, mis klindipervelt laskudes moodustavad jugasid ja
joastikke.  Tähelepanuväärseimad  on  Valgejõgi  ja  Loobu  jõgi.  Valgejõgi  moodustab
Nõmmeveskil  1,2  m  kõrguse  joa  ja  voolab  seal  enam  kui  15  m  sügavuses  kanjonorus.  Loobu
jõele on moodustunud Joaveski joastik, maaliline joastik on Vasaristi ojal.
Pikaajalisest  maakasutusest   tingituna   on  Lahemaa  maastikus  domineeriv  mosaiiksus,  kus
looduslikud  alad  vahelduvad  kultuurmaastikega.   Kaitseala   maastike  põhituumiku  moodustavad
metsad  ja  nendega  seostuvad  rabad,  mis  suuremate  massiividena  paiknevad  rannikumadalikul,
peamiselt  poolsaarte  keskosas,  ning  Kõrvemaa  maastikurajoonis.   Puistud   on  ka  Lahemaa  kõige
suurema  püsivusega  maakasutustüüpe  -  üle  70%  tänastest  puistutest  on  püsivad  olnud  viimase
paarisaja   aasta  vältel.  Avatud   maastik   on  iseloomulik  peamiselt  klindipealsele  lavamaale,  kus
Kolga-Uuri- Muuksi -Tsitre  ning   Vatku -Tõugu-Võhma  piirkonnas  paikneb  maailma  võrdluses
Lahemaa  kõige  haruldasem  ja  ainulaadsem  ökosüsteem  –  loopealsed.  Neis  piirkonnis  on
6
iseloomulik ka nii põllu- kui  rohumaade  püsivus rohkem kui 100 aastat.
3.1 Maastik
Eesti  maastikuteaduse  rajaja  Johannes  Gabriel  Granö  eristas  20.  sajandi  algul  Lahemaana
Põhja-Eesti  rannikumadaliku  kõige  enam  liigestatud  osa,  millest  rahvuspargi  piiresse  jääb  nelja
suurema poolsaare ja lahtedega ala. Tänane Lahemaa rahvuspark on oluliselt suurem tookordsest
maastikurajoonist,  kuuludes  maastikulise  liigestuse  järgi  mitmesse  erinevasse  maastikurajooni.
Lahemaa  rahvuspargi  maismaa-ala  hõlmab  peamiselt  kolme  maastikurajooni:  Põhja-Eesti  e
Soome  lahe  rannikumadalikku  ja   saari ,  Põhja-Eesti  e  Harju   lavamaad   ja  Kirde-Eesti  e  Viru
lavamaad,  vähesel  määral  ka  Kõrvemaad.  Rahvuspargi  mereala  hõlmab  Soome   lahte .
Tähelepanuväärseks pinnavormiks alal on Põhja-Eesti klint, mis sisemaise astanguna moodustab
selgelt  jälgitava  klindiorgude  ja  -lahtedega  tugevasti  liigestatud  piiri  klindiesise  madaliku  ja
Põhja-Eesti lavamaa vahel. Sageli on klindiastang terrassiline ja osaliselt mattunud.
Lahemaa  rahvuspargi  koosseisu  kuulub  Põhja-Eesti  rannikumadaliku   keskne   kõige  laiem  osa,
ulatudes  kohati  kuni  paarikümne  kilomeetrini.  Rannikumadalik  on  poolsaarte  ja  lahtede  rohke,
millest  suuremad  on  loode-kagusuunalise  orientatsiooniga  Juminda,  Pärispea,  Käsmu  ja   Vergi
poolsaar  ning  neid   eraldavad   Kolga,  Hara,  Eru  ja  Käsmu  laht.  Lahed  on   vahelduva
põhjareljeefiga,  üldiselt  sügavad  ja  neis  paikneb  rohkesti  karisid,  loodusid  ja  saari.  Pärispea
poolsaarel  paiknev  Purekkari   neem   on  Eesti  mandriosa  põhjapoolne  äärmuspunkt.  Rannikul
paiknevatest  saartest  suuremad  on  Mohni,  Hara,  Haldi,  Älvi,  Saartneem,  Kasispea  lood.
Rannikumadalikul esineb mitmesuguseid rannamoodustusi: rannavalle ja terrasse, mille vahele on
kujunenud   kitsad   nn  ribasood.  Kitsaste  sooribadega  üksteisest  eraldatud  rannavallistikud
moodustavad  sageli  omapäraseid  viirulisi  maastikke,  näiteks  Pudisoo  ümbruses.  Hästi  on
jälgitavad  Antsülusjärve,  Litoriina-  ja  Limneamere   rannamoodustised .  Rannikumadaliku
lõunapiirile,  klindijalamile  on  kuhjunud   ulatuslikud   rusukalded,  mis  loovad  erilised  tingimused
pangametsade  kasvuks.  Põhja-Eesti  rannikumadalik  on  rikas  suurte  rändrahnude  ja  kivikülvide
poolest. Suuri kivikülve esineb Juminda poolsaarel Tapurla lähedal ning Käsmu poolsaare metsas
ja   rannas ,  mis  oma  ca  400  ha  pindalaga  on  üks   suuremaid   Eestis  ja  kogu  Põhja-Euroopa
jäätumisalal.  Mahult  kuuluvad  esikümnesse  Juminda  poolsaarel  asuv   Majakivi   ja  Turbuneemes
paiknev  Painuva  kivi.  Kõrguse  poolest  on  tähelepanuväärsed  Tammispea  rahn  ja  Jaani- Tooma
Suurkivi  Kasispeal.
Põhja-Eesti  rannikumadalikku  eristab  lõuna  pool  paiknevatest  lavamaadest  Põhja-Eesti  klint,
millest  rahvusparki  jääb  üle  70  km  pikkune  lõik  Tsitre  klindisaarest  kuni  Vihula  klindilaheni.
Klindilõigule  on  iseloomulik  osaliselt  või  täielikult  mattunud,  tugevasti  liigestatud  ja  merest
eemaldunud laugevõitu klindiastang. Paljanduvat astangut on näha Tsitre klindisaarel ja Muuksi
7
klindineemikul.  Tsitre  klindisaare  põhjaserva   keskossa   lõikub  sügavalt  lühikese  sälkoruga
Turjekeldri oja, millel asub ka ca 6 m kõrguse liivakivist astanguga juga. Valdavaks on Lahemaa
rahvuspargi piires osaliselt mattunud  astang , see on reljeefis jälgitav, kuid ei paljandu. Vähesele
paljandumisele vaatamata kerkib klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67
m üle merepinna.
Põhja-Eesti  klindist  lõuna  poole  jäävad  ulatuslikud,  kohati  väga  õhukese  pinnakattega
paetasandikud  -  Põhja-  ja  Kirde-Eesti  lavamaad.  Seal,  kus   pinnakate   on  paksem,  levivad
lavamaadel  moreentasandikud.  Paljudes  kohtades  esineb  karstialasid.  Jõgede  lang  on  lavamaal
väike, kuid paekaldalt laskudes moodustavad nad jugasid ja kärestikke.
Palmse  külje  alt  algab  juba  Kõrvemaa  maastikurajoon,  kus  valitsevad  mandrijää  sulamisvees
kuhjunud   liivikud .  Liivaalade   keskele   jääb  suuri  soostikke,  enamasti  rabasid.  Suurim  neist  on
Laukasoo Loobu jõe paremal  kaldal .
Lahemaa  rahvuspargi   veeala   hõlmab  Soome  laht.  Laht  on  madal,  ent  väga  vahelduva
põhjareljeefiga:  isegi  lahe  keskosas  võib  vee  sügavus   ulatuda   mõne  meetrini,  samas  küündib
sügavus  mitmel  pool  üle  100  m.  Soome  lahe   veed   on  Läänemere  ühed  magedamad,  piki
lõunarannikut  on  täheldatav  hooviste  süsteem  läänest  itta.  Lahemaal  on  Soome  lahe   rannajoon
tugevasti  liigestatud.  Selle  pikkus  rahvuspargi  piires  on  ca  145  km,   linnulennult   on  vahemaa
ühest äärmuspunktist teise vaid 46 km. Rannikul esineb rohkelt madalikke ja  rannad  on üldiselt
kivised , eriti Juminda-Tapurla- Virve  ja  Lobi -Pedassaare-Vergi piirkonnas.
3.2 Vetevõrk
Lahemaa  rahvuspargis  asuvad  peamised  jõed  on  Altja  oja,  Kolga  jõgi,  Loo  jõgi,  Loobu  jõgi,
Mustoja  oja,  Pudisoo  jõgi,  Valgejõgi  ja  Võsu  jõgi.  Klindiastangult  laskudes  moodustavad  jõed
jugasid  ja  joastikke  e  kaskaade.  Kui  kogu  Balti  klindi  ulatuses  on  34  arvestamisväärset
juga-joastikku,  siis  31  neist  asuvad  Põhja-Eesti   klindil   ja  neist  omakorda  neli  asuvad  Lahemaa
rahvuspargis (Turjekeldri juga, Vasaristi joastik, Nõmmeveski juga ja Joaveski joastik). Joaveski
joastikul  Loobu  jõel  on  umbes  150  m  ulatuses  kaheksa  madalamat  paest  astangut,   millelt   vesi
langeb  5,4  m.  Nõmmeveski  juga,  mis  asub  Valgejõe  kanjoniorus  Nõmmeveskil,  on  küll  madal
(1,2 m), kuid see-eest üsna  veerohke .
Lahemaa  rahvuspargis  asuvatest  järvedest  on  suurim  Kahala  klindilahes  paiknev  Kahala  järv
(pindala  346  ha).  Klindiesise  ala  järved  kujutavad  endast  rannalähedasi  järvi,  mis  on  merest
eraldatud  rannamoodustistega  ja  pärastjääaegse  maakerke  tõttu.  Suurimaks  neist  on  56,8  ha
suurune  segatoiteline  Lohja  järv.  Rannalähedase  järve  kohta  on  ta  küllalt  sügav,  maksimaalselt
3,7  m,  keskmiselt  2,2  m.  Väheliigestatud  kaldajoonega  Käsmu  järve  pindala  on  43  ha.  Heaks
8
näiteks  maakerke  intensiivsusest  Põhja-Eestis  on  aga  soolakaveelised  Maalaht  ja  Ulgulaht
Viinistu  külast  loodes.  Veel  19.  sajandil  veeti  Maalahes  mõisale  noota,  millele   viitab   ka
Nootneem järve idaosas, aga praegu ei ulatu veekihi paksus 0,5 meetrinigi. Maalaht ja Ulgulaht
on  omavahel  ja  merega  ühendatud  kitsa  veenire  –  jooma  (vastavalt  Maajooma  ja  Ulgjooma)
kaudu.  Nii  joomad  kui  ka  järved  võivad  ajuti  kuivada.  Teised  rannajärved  Juminda  ja  Pärispea
poolsaarel  on  praktiliselt  kõik  juba  kinni  kasvanud.  Ainult  ajuti  on  vett  Lammasjärves  ning
Angerja   loigus  Juminda  poolsaare  põhjatipus.  Suuremad  tehisjärved  ja  - tiigid   asuvad   kolmes
suuremas mahajäetud savikarjääris: Kolgakülas, Loksal ja Turbuneemes. 
3.3 Taimestik
Lahemaa  on  rikas  ja  väärt  paik  taimharulduste  poolest,  siin  on  leitud  44  kaitsealust  taimeliiki.
Sammaltaimi   on  läbi  aegade  registreeritud  307  liiki  ja  samblikke  398  liiki,  nende  hulgas  on
kaitsealuseid liike vastavalt 12 ja 21.
Taimedest  on üks silmatorkavamaid mets-kuukress (Lunaria rediviva), mida leidub hulgalisemalt
Nõmmeveskil.   Oandu   matkaraja  lähedal  on  võimalik  näha  orhideesid  nagu  näiteks
vööthuul-sõrmkäpp  (Dactylorhiza  fuchsii).  Rannikul   kohtame    rand -seahernest  (Lathyrus
maritimus)  ja  seal  on  tavaliselt  ka  kurdlehist   roosi   ( Rosa   rugosa)  põõsad.  Liivasel  rannal
moodustab paiguti ühtlase kollakasrohelise  vaiba  merihumur (Honckenya peploides). Lubjarikkal
pinnal - loopealsetel - õitseb mais, juunis metsülane ( Anemone   sylvestris ).
Üks  haruldasemaid  taimi,  kelle  hea  käekäigu  eest  Eestis  Lahemaa  rahvuspark  hoolt  kannab,  on
siberi piimikas. Liigi kolmest leikohast asuvad kaks siin,  kusjuures  üks neist on Eesti suurim ja
parimas   seisundis.  Siberi  piimikas  on   suvises   mererannas  üsna  silmatorkamatu,  meenutades
põdrakanepit või põldohakat.
Ka  siinne  soomuraka  populatsioon  on tähtis: sellel liigil on Eestis vaid üks suur ja kolm pisemat
leikohta, millest üks asub Lahemaal.
Lahemaa rahvuspargi aladel on haruldasi taimi vaadeldud üle saja aasta. Huvitavaid  vaatlusi  on
siin teinud 19. sajandi lõpul  Edmund  Russow, 1930. aastail Gustav  Vilbaste ,  Teodor  Lippmaa jt.
Põhjalikumalt  otisti  taimeharuldusi  rahvuspargi  algusaastail  taimkatet  kaardistades.  Hiljem  on
peamiselt maakondlike inventuuride ja riikliku  seire  käigus kontrollitud tähtsamaid leiukohti.
Lahemaa kaitstavate taimede kohta saab lugeda Eesti Looduse 2011. aasta  maikuu   numbrist , mis
on pühendatud Lahemaa rahvuspargi 40. juubelile.
9
3.4 Loomastik
3.4.1 Lahemaa imetajad
Lahemaa  on  üks  Põhja-Eesti  mitmekesisemate  loodustingimustega  paikkondi.  Eestis  leitud
imetajaist  elab  siin  valdav  enamik  ehk  ligi  50  liiki.  1971.  a  rajatud  rahvuspargi   piire   on  mitu
korda  muudetud.  1997.  a  alates  toimunud  vähenduste  järel  on  Lahemaa  Rahvuspargi
kogupindalaks  2009.  aasta  seisuga  72  500  ha,  maismaa  pindalast  on  metsa  70  %,   soid   9  %,
avamaid 21 %. 
3.4.2 Kujunemine, muutused
Eesti ala kaasaegne loomastik on kujunenud 10-12 aastatuhande vältel, pärast mandrijää ja mere
taandumist.  Sellesse  looduse  ajaloo  küllaltki  lühikesse  vahemikku  on  mahtunud  üleminek
põhjapõdra-tundrailt  laialehelistele   metsadele   metssea  ja  ürgse  tarvaga  ning  litoriina-soodele
põdra,   kopra   ja  saarmaga.  Neist  aegadest  on  Lahemaale  jäänud  erinevate  kohastumustega  liike
alates   siilist ,  mutist  ja  nahkhiirtest  ning  lõpetades  suurkiskjate  ja  põdraga.  Põhjapõder  seevastu
kadus  arvatavasti u kuus- seitse  ning  tarvas  ja metshobune u kolm tuhat aastat tagasi.  Lendoravat ,
keda veel leidub peamiselt Kirde-Eestis, pole Lahemaal pärast 1960ndaid enam nähtud. Ameerika
mink  tõrjus ühest viimasest pelgupaigast 1990ndail välja euroopa naaritsa. Suhteliselt uuteks, ent
taastunud asukateks on  metssiga  ja  kobras . Pärast II Maalimasõda jõudsid meie  aladele  võõraist
liikidest   ondatra   ja  kährik.  Juhukülalistena  on  registreeritud  1985.  a  valgevaal,  1987.  ja
tõenäoliselt ka 1995. a ahm. Võimalik on punahirve siia  sattumine  Lääne-Virumaalt.
3.5 Elupaigad ja asukad
3.5.1 Metsad
METSAD  hõlmavad  siinsest  maismaast  üle  poole.   Imetajaid   kohtab  siin  peamiselt  maapinnal,
kuid ka maasse kaevatud urgudes ja puuvõrades. Peamiselt metsaga, kuid ka teiste elupaikadega
on  seotud  pisiimetajaist  mets- karihiir ,  kaelushiir,  orav  ja  kasetriibik,  suurematest  valgejänes,
metsnugis ,  mäger,   rebane ,  hunt,  kährik,  metssiga,   metskits   ja  põder.  Liike,  kelle  peamiseks
elupaigaks   on  mets,  leidub  Eestis  ligemale  paarkümmend.  Neist  enamik  on  liikvel  aastaringi.
Karu, mäger ja kährik võtavad talvel ette mitmekuulise taliuinaku, mida sulailmad võiva häirida.
Kasetriibik seevastu on sügavas  unes  septembrist kevadeni. Tüüpiline metsaelanik on valgejänes
–  lõhkise  ülamoka,  laiade  käppade  ja  talvel  pea  üleni  valge  kasukaga  loomake.  Toitu  aitab
10
valgejänesel  omastada  iseenda  väljaheidete  näsimine,  misjärel  metsa  ümarad  kõvad  pabulad
jäävad. Valge metsasaksaga maiustada ihkab mitu kiskjaliiki metsnugisest hundini.
Pruun sale kollakasoranži maniskiga metsnugis tegutseb enamasti  maas , ent  oravaid  jahtides või
ise pagedes ka puuvõrades. Lumele jätab enamasti näpuotsa-suurusi paarisjälgi. Suurim kärplane
on  heleda  koonu  ja  tumedate  silmatriipudega,  vahel  isegi  30  kg  kaaluv  mäger.  See  väliselt
rahulik,  kuid  end  vaenlase  vastu  kaitstes  väga  visa  uruelanik  jätab  öösiti  toitu   otsides   enda
käiguradadele  pikkadest  küünistest  tuntavaid  jälgi.  Urusuudesse  kuhjab  ta  künnivao  kõrgusi
liivavalle. Võimalusi urgude rajamiseks leiab mäger vanades rannavallides ja moreenküngastes.
Rebase  jäljenööri kohtab talvel rohkem metsaservades, heinamaadel ja põldudel, kus  reinuvader
maiustab hiirtega või püüab jänesele ligi hiilida. Ta jalajälg on enamasti väiksem ja ovaalsem kui
koeral .
Karu on Lahemaa suurkiskjaist vahest kõige  tavalisem . Ta liigub nii metsamassiivides kui asulate
ümber  märtsist  novembrini,  mõnikord  talvelgi.  Vanaloomade  üle  12  cm   laiad   käpajäljed  on
kergesti  äratuntavad.  Alla-aastase  karupoja  käpajälg  on  5-6  cm,  üle-aastasel  8-9  cm,  noorel
suguküpsel  üle  10  cm,  soliidsematel  vanahärradel  aga  17  cm  ja  rohkem.  Karu  ründab  lisaks
metsloomadele vahel ka koduloomi ja rüüstab mesipuid. Metsa jääb karudest maha lõhutud kände
ja sipelgapesi. Ta saagiks võib langeda täiskasvanud põder, vasikast rääkimata. Raipelehk levib
soojaga  kaugele,  tõmmates  ligi  teisigi  lihatoidulisi.  Kuna  isastel  on   komme   teise  karu  poegi
murda ronivad karujuntsud puulatva  peitu .
Pätsu ootamatult trehvates püüa ründe vältimiseks jääda rahulikuks. Ära pista punuma ega vaata
talle silma, vaid lase tal oma teed minna.  Tagane  tasa ümisedes tuldud teed, osutades, et sul pole
kurjust  meelel .
Hunt  on  olnud  siinkandis   sagedasem   1950ndatel,  kuid  viimastel  aastatel  harva  Lahemaale
sattunud. Ta jälg võib olla üle 10 cm pikk.  Lumes  käib hundikari ühte jälge. Alles raja käänukoht
või saagijahi algus võib karja tegeliku suuruse reeta.
Ilves, meie ainus  metskass , ei elutse ainult üksildases laanes ja tuulemurrus, vaid hoidub sinna,
kus  on  saakloomi  –  metskitsi,  jäneseid  jt.  Ta  on  osav  saagile  ligihiilija,  kes  kasutab  küüniseid
vaid ohvri tabamiseks, puu otsa ronimiseks või enesekaitseks. Murrab võimaluse korral rohkem
kui korraga ära süüa jaksab, ega saa jagu külmunud toidust.
Kiskjad  omavahel  pole   sugugi   suured  sõbrad.  Hunt  ja  ilves  „kontrollivad„  rebase  ja  kähriku
arvukust, peale selle murrab karugi kährikuid ja ilves  aegajalt  mõne  nugise .
Hunt ja ilves inimest tavaliselt ei ründa, küll aga võib seda teha väikeste järglastega põdralehm
või metssiga, või jooksuajal ärritunud põdrapull.
11
Kui  mõni   metsloom   on  ebahariliku  käitumisega,  võib  ta  olla  marutaudis.  Ole  ettevaatlik,  püüa
sellise  loomaga kontakti vältida ja teata sellest rahvusparki.
Talvises  vaikuses  elustavad  Lahemaa  metsi  sõralised,  metsnugis,  orav,  rebane.  Nugise
sõrmeotsa-suurused  paarisjäljed   lumel   moodustavad  pika  keti,  mis  vahel   murtud   hiireni  viib.
Metskits  on  talvel   hallika   kasuka  ja  valge  sabapeegliga,  suvel   punakaspruun .   Pohla -  ja
mustikamännikusse,  metsavälu  serva  või  orasepõllule  tallavad  talveks  karja  kogunevad  loomad
alalisi  radu . Siin võib metskitsi varitseda ja murda hunt, ilves või  hulkuv  koer. Metssiga tunneb
end talvel hästi niiskemas kuuse alusmetsaga puistutes, kus lumi õhem. Kevadest alates käivad
kärssninad  ka  põldudel  ja  heinamaadel,  vahel  koguni  suvilaõuede  muru  „kündmas“.  Karja
tegutsemist märgivad songimis- ja magamiskohad ning neid ühendavad  rajad . Kerge on märgata
emiste poolt kuuseokstest, samblast ja kulust kokku kuhjatud poegimispesi. Täiskasvanud kuldid
hoiduvad tavaliselt  omaette . Ootamatul häirimisel  kostab  pahura eluka urahtus ja muidu rõõmsalt
vehkiv saba tõuseb vupsti püsti.
Põder on põhjamaade tingimustele hästi  kohastunud  ja siin pärast jääaega pidevalt kohal olnud.
Välimusele  omased  on alt  heledamad  kõrged jalad, pikk koon, hallikas- kuni mustjaspruun  kere .
Pullidel kasvavad igal suvel uued, talveks heidetavad  sarved .  Karvane  nahalott kurgu all on neil
suurem kui vasikail ja põdralehmadel. Metsas leiab põtrade tegutsemisest – toitumisest sarvedega
nühitud  või  süües  kooritud,  samuti  kärbitud  võrsetega  ja  murtud  okas-  ja  lehtpuid.   Okaspuid
tarvitab  põder  toiduks  sügisest  kevadeni,  lehtpuid  aastaringi.  Peale  selle  sööb  ta  suvel  ka
rohttaimi.
3.5.2 Sood
Lageraba pakub vähe toitu ja varjet.  Servaaladel  ja seljandikel kasvab siiski noort mändi,  kaske  ja
pajusid.  Siin  talvituvad  põdrad  jätavad   endist   lumme  sügavaid  puhkeasemeid  ja  palju
pabulahunnikuid.  Viimaste  järgi  on  võimalik  kevadel  leida,  kus  põdrad  talvel  paigal  olid.
Metssigagi otsib kevadepoole poegima  asudes  soode vahelistel seljandikel varju, jättes siia okste
ja   kuluga   vooderdatud  pesi.  Saagijahil  liiguvad  piki  seljandikke  hunt  ja  karu,  vahel  ka  ilves.
Liivasesse  künkanõlva   kraabivad    urge   rebane  ja  kährik.  Kõrgemail  kraavipervedel  kulgevad
metssea- ja põdrarajad on siin paremini näha kui metsas. Samas, porisel kraavipervel, võib kohata
hundi- ja karujälgi. Kährik otsib soodes  marju, hiiri  ja linnupesi.
4. Kooslused
12
4.1 Metsad
Mets  hõlmab  Lahemaa  loodusala  pindalast  hinnanguliselt  34  400  ha,  moodustades  ca  73%
Lahemaa loodusala maismaa pindalast.
Lahemaa metsad klassifitseeruvad valdavalt palumetsadeks (20,9%), laanemetsadeks (16,9%) ja
nõmmemetsadeks  (8,1%).  Soometsade  klassi  kuulub  ligikaudu  15%  Lahemaa  rahvuspargi
metsadest. Sellest märkimisväärse osa moodustavad kõdusoometsad (5,1%), mis näitab küllaltki
ulatuslikku inimtegevust loodusliku veerežiimi muutmisel ja metsade majandamisel.
Puuliikidest   domineerib   harilik  mänd  ( Pinus   sylvestris),  mis  katab  61,1%  Lahemaa  metsade
pindalast  (23  329  ha).  Teisel  kohal  on  harilik   kuusk   ( Picea    abies ),  mis  katab  19,4%  metsade
pindalast  (7  409  ha).  Aru-  ja  sookaske  ( Betula    pendula   &  B.  pubescens)  on  15,2%  (5  794  ha).
Märkimisväärne  on  ka  musta   lepa   ( Alnus   glutinosa)  osakaal,  mis  on  2,2%  (837  ha).  Viimane
puuliikidest on indikaatoriks liigniisketele  muldadele .
Metsaökosüsteemid on Lahemaa rahvuspargi olulisemaid kaitseväärtusi, mis moodustavad suuri,
vähese  inimmõjuga  metsamassiive.  Need  omakorda  on  kasvukohaks   paljudele   taime-  ja
seeneliikidele  ning  elupaigaks  paljudele  Eestis  elavatele  linnu-  ja  loomaliikidele.  Eelkõige  on
ühtsed  majandamisest  vähem  mõjutatud   metsamassiivid   olulised  haruldastele  I   kaitsekategooria
röövlinnuliikidele  nagu  kalakotkas,   kaljukotkas ,  merikotkas  ja   kassikakk .  Lisaks  teadaolevatele
liikidele on siin olemas  sobilikud  elupaigad ka must-toonekurele ning väike-konnakotkale, kuigi
viimastel  aastatel  pole  nende  liikide  pesitsemist   kaitsealal   täheldatud.  Siinsetes  metsades  on
inventeeritud  olulisi  metsaelupaigatüüpe,  mis  kvalifitseeruvad  sageli  ka  Euroopas  väärtustatud
elupaikadeks.  Lahemaa  loodusalasse  jäävad  loodusdirektiivi  metsaelupaigad on vanad
loodusmetsad  (9010*),  vanad  laialehised  metsad  (9020*),  rohunditerikkad  kuusikud  (9050),
puiskarjamaad  (9070),  soostuvad  ja  soo- lehtmetsad   (9080*),  rusukallete  ja  jäärakute  metsad  e
pangametsad (9180*), siirdesoo- ja  rabametsad (9080*) ning  lammi - lodumetsad (91E0*). 
Lahemaa 
piiranguvööndis 
asuvates 
majandatavates 
metsades 
piiratakse 
vastavalt
kaitse-eesmärgile  uuendusraieid  ning  säilitatakse   raiete   käigus  erinevaid  loodusliku
mitmekesisuse  elemente.  Seetõttu  on  ka  piiranguvööndi  metsad  liigirikkamad  kui
majandusmetsad väljaspool kaitseala.
4.2 Sood
Soid jääb Lahemaa rahvusparki ligikaudu 3425 ha, mis moodustab 4,6% kogu loodusala pindalast
(so  7,3%  loodusala  maismaast).  Klindi  ees  paiknevad  Hara  ja  Aabla  sood  on  tekkinud  merest
eraldunud  laguunide/järvede  kinnikasvamisel.  Juminda  poolsaare  lõunaosas  paikneva  Hara   raba
pindala  on  747  ha,  selle  põhjaosas  asuvad  Lahemaa  rahvuspargi  rannikumadalikule  jääva  osa
suurimad ja sügavamad  laukad , neist suurimal on pikkust üle 200 m. Aabla raba pindala on 356
ha, see on peamiselt kidurate mändidega puisraba. Ka Aabla rabas leidub älveid ja laukaid.
13
Arvukad  Lahemaa  rahvuspargi  väikesood  on  tavaliselt  kujunenud  erivanuseliste  rannavallide  ja
-rõõnete vaheliste kitsaste nõgude soostumisel ja  esindatud  siirdesoode või rabadega. Sarnaseid
rannamoodustiste-soode  komplekse  esineb  näiteks  Pudisoo–Suurekõrve  rannabarride  süsteemis,
samuti Hara rabast põhja pool. Kahe sootüübi vahel esineb erinevaid üleminekuid, nagu näiteks
Maarikoja–Pedaspea Litoriinamere luidestunud barri taha kujunenud raba või Lohja ja Kasispea
soo.
Vähesed  madalsood  on  tekkinud  kunagiste  rannajärvede  ja  järvikute  kohale,  sinna,  kus
jääjärveline  savi  asub  maapinna  lähedal.  Neist  suurimad  on  kuni  2,4  m  paksuse  turbakihiga
madalsoo   Virve  küla  lähedal  ning  kuni  1,2  m  paksune  Linaaia  soo  Juminda  põhjaosas.
Rannikumadalik piirneb lõunast klindiga, mille jalamil  avaneb  rohkesti  allikaid , mille ümber on
kujunenud  allikasood.  Neist  tähelepanu  väärivamad  on  Muuksis  ja  Tsitres,  allikasoid  asub  ka
Koljaku ja Oandu rannaastangu all.
Klindi servale jääv Kahala soo paikneb Joldiamere laguuni nõos, ümbritsedes samanimelist järve.
Soo  pindala  on  353  ha  ja  sellest  ligi  poole  moodustab  madalsoo.  Viru  raba  (235  ha)  paikneb
kunagise Litoriinamere laguuni kohal loode-kagusuunalises nõos. Uuemõisa e Vanasilla soo (864
ha)  ja  Laukasoo  (1391  ha)  paiknevad  lamedas  nõos  Viitna-Valgejõe  servamoodustiste  vööndist
põhja pool. Laukasoos on 360 suuremat ja väiksemat laugast, mis ühinedes võivad moodustada
suuremaid  veekogusid.  Uuemõisa   soos   domineerivad  taimkattes  lõuna-  ja  keskosas
puispuhmaraba kooslused, servaaladel männi- kase  siirdesoo kooslused.
4.3 Niidud
Poollooduslikke  kooslusi  leidub  rahvuspargis  ca  2500  hektaril,  mis  moodustab  5,3%  loodusala
maismaa  pindalast.  Umbes  poole  moodustavad  erinevad  aruniitude  tüübid,  sh  paluniidud.
Looniite  leidub  peamiselt  Palmse-Vihasoo  ning  Muuksi  ümbruses  ca  360  hektaril  (14,4%
poollooduslikest  kooslustest).   Lamminiidud   on  esindatud  Valgejõe,  Loobu  jõe  ning  Mustoja
kallastel  240  hektaril  (9,6%).  Umbes  sama  palju  on  inventeeritud  rannaniite.
Niiduelupaigatüüpidest  on  veel  esindatud   puisniidud ,   soostunud   niidud,  puiskarjamaad  ja
kadastikud.
Pool sajandit tagasi laialt levinud ja aastatuhandeid vanad poollooduslikud kooslused on paljude
tänapäeval  haruldaseks  jäänud  taime-  ja  loomaliikide  (paljud  käpalised,  võrkliblikad,
mustlaik- apollo )  elupaikadeks.  Ranna-  ja  lamminiidud  on  olulised  rändlindude   peatus -  ja
toitumiskohad ning kurvitsaliste elupaigad. Poollooduslikke kooslusi on vaja säilitada ka seetõttu,
et  nad  rikastavad  maastikuilmet,  kannavad  edasi  kultuuri  ja  traditsioone  ning  on  head   paigad
teadus-  ja  õppetegevuseks.  Poollooduslikud  e  pärandkooslused  (puisniidud,  puiskarjamaad,
rannaniidud, lamminiidud, soostunud ja sooniidud, loopealsed, kadastikud, nõmmed ja  aruniidud )
on  inimese  poolt  ümberkujundatud  looduslikud  kooslused,  mis  püsivad  sellisena  mõõduka
inimmõju, eeskätt niitmise ja karjatamise abil. Inimmõju lõppemisel muutuvad pärandkooslused
looduslike protsesside tulemusel tagasi looduslikeks.
14
4.4 Meri ja rannikualad
Lahemaa loodusalast ca 1/3 (27 320 ha) hõlmab Soome laht. Laht on madal, kuid väga vahelduva
põhjareljeefiga:  isegi  lahe  keskosas  võib  vee  sügavus  ulatuda  mõne  meetrini,  samas  küündib
sügavus  mitmel  pool  üle  100  m.  Soome  lahe  veed  on  Läänemere  ühed  magedamad,  piki
lõunarannikut on täheldatav  hoovuste  süsteem läänest.
Lahemaal  on  Soome  lahe  rannajoon  tugevasti  liigestatud,  selle  pikkus  rahvuspargi  piires  on  ca
145  km,  linnulennult  on  vahemaa  ühest  äärmuspunktist  teise  vaid  46,5  km.  Rannikul  esineb
rohkelt  madalikke  ning  rannad  on  üldiselt  kivised,  eriti  Juminda-Tapurla-Virve  ning
Lobi-Pedassaare-Vergi piirkonnas. Euroopa loodusdirektiivi rannikuelupaigatüübid moodustavad
Lahemaa  loodusala  pindalast  11,9%,  enamuse  sellest  moodustavad  veealused  liivamadalad
(1110).
5. Kaitstavad üksikobjektid
Lahemaa  rahvuspargi  piirides  on  looduskaitse  alla  võetud  15  üksikpuud,  millest  kuus  jäävad
Harjumaale  ning  üheksa  Lääne-Virumaale,  27  rändrahnu  või  kivikülvi,  millest  21  jäävad
Harjumaale ja kuus Lääne-Virumaale, üks paljand ja koobas.
Lahemaa  rahvuspark  on  erakordselt  rikas  rändrahnude,  sh  hiidrahnude  ja  kivikülvide  poolest.
Suurejoonelisemaks  kivikülviks  on  Käsmu  metsas  Limneamere   rannajoont   märkiv  kivikülv.
Pärispea poolsaarel on rändkividest rikkam Viinistu ümbrus, eriti aga sellest põhja poole jäävad
tasased   maalahed  ja  rannaniidud.  Siin  leidub  kivikülvides  ka  suuremaid  rahne,  nt  Joomakivi  ja
Launiidi  kivi.  Rändkividega  on  tihedalt  kaetud  ka  Eesti  põhjapoolseim  neem  –  Purekkari.
Kividerikas  on   rannikuala   Viinistust  Kasispeani,  Pedaspea  ja  Kiiu-Aabla  metsad,  kust  need
vööndina jätkuvad kuni Juminda neemeni, rannikualad Virve ja Tapurla küla vahelistes metsades,
Hara  ja  Virve  küla  vahel.  Kivikülvide  seas  väärivad  esiletõstmist  suurte  rändrahnude  rühmad,
millest tuntumaid on Palmse mõisahoone lähedal metsas olevad Kloostrikivid.
5.1 Kaitsealused puud
Ilumäe 
hiiepärn 
(Hiie-niinepuu)
Ilumäe hiiepärn kasvab Lääne-Viru  maakonnas  Ilumäe külas vahetult tee ääres vanas hiiepaigas
ning  tänu  sellele  on  üks  külastavamaid  üksikobjekte  Lahemaal.  Kunagisest  viiest  harust  on
säilinud neli haru. Korbaproovi järgi määrati puu vanuseks 1999. aastal 442 aastat. Hinnanguliselt
on  pärn  vähemalt  kolm  sajandit  vana.  Arvatavasti  kõrgus  praegu  poolringis  kasvavate  tüvede
15
keskelt varem üksik jäme tüvi. Pärast selle hävimist tekkisid kännuvõsudest uued tüved. Seega on
alust oletada, et sama koha peal  seisis  pärn juba üle poole tuhande aasta tagasi.
Vana  kombe  kohaselt  riputatakse  siiani  hiiepärna  külge  värvilisi  lindikesi.  Vanasti  olla  puule
viidud   ka  viljaande  ja  tehtud   tapetud   loomade  esimest  keedust.  Kunagi  oli  pärna  juurte  all
Silmaallikas, mille ravivesi legendide järgi silmi olevat tervendanud. Kui õhtuti olid silmad „liiva
täis“  ja  jooksid  vett,  tuli  allikale  silmi  pesema  minna.  Kohalike  jutu  järgi  pidavat  allika  juures
leiduma vanu münte, olla leitud isegi rootsiaegseid 17. sajandist pärinevaid hõbemünte. Kunagi
asunud pärna kõrval jõukas talu, mille mõisnik hävitada  laskis  [4].
Kolgaküla 
mänd
Kolgaküla mänd kasvab Harju maakonnas Kolgaküla külas Koobastemäel. Männi kõrgus on 12,5
m ja ümbermõõt 188 cm. (LISA 1)
Lauli  
kadakad
12 puust koosnev Lauli kadakate rühm kasvab Lääne-Viru maakonnas Lauli külas.
Lobi 
ussikuusk
Lobi ussikuusk kasvab Lääne-Viru maakonnas Lobi külas vahetult tee ääres. Puu kõrgus on 17,5
m ning ümbermõõt 138 cm. (LISA 2)
Mohni 
pärn
Mohni  pärn  kasvab  Harju  maakonnas  Viinistu  külas  Mohni  saare  põhjaosas  tuletorni  lähedal.
Pärn on jäänuk kunagi  saart   katnud  võimsast pärna-tammemetsast. 20. sajandi algul  paistis  puu
kaugelt merelt kätte, kuna saar oli siis metsavaba. Pärna kõrgus on 18 m ning ümbermõõt 315 cm.
Seletuse ,  miks  pärn  on  saarel  ainus  põlispuu,  annab  lugu  röövelmunkadest.   Sajandeid   tagasi
elasid  saarel  seitse  munka,  kes  karile  jooksnud  laevadelt  esemeid  noosiks  võtsid.  Aastate
möödudes  muutusid  mehed  üha  ahnemaks  ja  metsikumaks  ning  hakkasid  öösel  eksitavaid
märgutulesid  süütama,  et  laevu  karidele  suunata.  Röövelmunki  püüti  tabada,  kuid  nood  läksid
metsa  peitu.  Et  neist  lahti  saada,  põletati  Mohni  saar   metsast   paljaks.  Hiljem   hoiti   saar
karjatamise teel lagedana.
Pahkadega 
mänd 
(Käsmu 
pahkadega 
mänd)
Pahkadega  mänd  kasvab  Lääne-Viru  maakonnas  Käsmu  külas.  Mänd  on  21,5  m  kõrge  ja  tema
ümbermõõt koos pahkadega on 115 cm ning pahkadeta 110 cm.
Pedassaare 
männid
Pedassaare  männid  kasvavad  Lääne-Viru  maakonnas  Pedassaare  külas.  Kaitse  all  olevatest
mändidest  on  alles  neli.  1990.  aastal  määras  dendroloog  Alar  Läänelaid  juurdekasvupuuri  abil
säilinud männi vanuseks 460 aastat. Tegemist on Eesti vanima männiga. Puu ümbermõõt on 356
cm  ja  kõrgus  14  m.  Sarnaseid  vanu  hongasid  leidub  poolsaare  liivaseljakul  teisigi.  Ilmselt  on
tegemist  jäänukitega  mitu  korda  vanemast   varasemast   metsapõlvkonnast.  Ühe  kuivanud  võraga
puu tüvest võetud proovilt loendas Läänelaid koguni 560 aastarõngast. Vanemaid mände Eestist
pole  leitud,  siinses  mahedas  kliimas  pehkib  männi  tüvi  kiiresti.  Teise  maailmasõja  ajal   saeti
Saksa kahurväe poolt kahjuks mitmetel  vanadel  mändidel ladvad maha, kuna need olevat merele
sihtimisel ette jäänud.
16
Sääre 
tamm
Sääre  tamm  kasvab  Harju  maakonnas  Viinistu  külas.  Puu  on  võimas  ja  heas  seisundis.  Sääre
tamm on 23 m kõrge ning selle ümbermõõt on 410 cm.
Samuli 
(Sammuli) 
tammed
Samuli  tammed  kasvavad  Harju  maakonnas  Andineeme  külas.  Puudegrupp  koosneb  kolmest
võimsast tammest. Esimese puu kõrgus on 18 m ja ümbermõõt 456 cm. Teise puu kõrgus on 20,5
m ja ümbermõõt 222 cm. Kolmanda puu kõrgus on 22 m ja ümbermõõt 266 cm.
Suurekõrve 
kadakad
Suurekõrve kadakad kasvavad Harju maakonnas Kolgaküla külas. Esimese  kadaka  kõrgus on 8,5
m ja ümbermõõt 122 cm ning teise kadaka kõrgus on 10,5 m ja ümbermõõt 170 cm.
Tõugu 
kadakas
Tõugu kadakas kasvas Lääne-Virumaal Tõugu külas Ilumäe-Vihasoo tee ääres. Kahjuks on puu
praeguseks on kuivanud.
Uusküla 
kadakas
Uusküla  kadakas  kasvab  Lääne-Viru  maakonnas  Joandu  külas.  Puu  kõrgus  on  12  m  ja
ümbermõõt 128 cm. (LISA 3)
Vatku 
tamm
Vatku tamm kasvab Lääne-Viru maakonnas Vatku külas eramaal hoovi peal. Puu on 25 m kõrge
ning selle ümbermõõt on 490 cm. (LISA 4)
Vihasoo 
jalakas
Vihasoo jalakas kasvab Harju maakonnas Vihasoo külas Kasispea poole suunduva tee ääres. Puu
on 14 m kõrge ja selle ümbermõõt on 376 cm. (LISA 5)
Võsu 
mänd
Võsu mänd kasvab Lääne-Viru maakonnas Võsu  alevikus   koolimaja  lähedal. Puu kõrgus on 8 m
ja  ümbermõõt  130  cm.  2000.  a  määrati  proovipuurimise  käigus  puu  vanuseks  176  aastat.
Praeguse  Võsu  männi  kuulus  eelkäija  kasvas  Võsu  vennaskalmistul.  Puu  oli  huvitav  eelkõige
seetõttu, et tema juurekael paiknes 1,4 m kõrgusel maast. (LISA 6)
5.2 Kaitsealused rändrahnud ja Näljakangrud
Altja 
Suurkivi 
(Altja 
Titekivi)
Altja  Suurkivi  asub  Lääne-Viru  maakonnas  Altja  külas  Altja   neeme   tipust  läänes  võrgukuuride
juures  madalas  meres.  Rabakivist  rändrahnu  pikkus  on  4,4  m,  laius  4,8  m,  kõrgus  4,1  m  ja
ümbermõõt 22,6 m.  Rahnu  läbib suur lõhe. Titekivi on seotud mitmete legendidega. Usutakse, et
kõik Altja küla lapsed on toodud selle kivi tagant. Kui lapsed endale õde või venda tahsid, käisid
17
nad   kivile   koputamas.  Kivi  on  olnud  kaluritele  meremärgiks.  Praegu  on  Altja  Titekivi  oluline
turismiobjekt ja koos võrgukuuridega üks Lahemaa sümboleid. (LISA 7)
Jaani-Tooma 
Suurkivi
Jaani-Tooma  Suurkivi  asub  Harju  maakonnas  Kasispea  külas.  Rabakivist  hiidrahnu  pikkus  on
12,7  m,  laius  7,4  m  ning  kõrgus  7,6  m.  Ümbermõõt  on   kivil   34,7  m.  Kadakasel  puisniidul
paiknev  omapärase  kujuga  Jaani-Tooma  Suurkivi  on  üks  Lahemaa  sümboleid.  Tegemist  on
kõrgusesse pürgiva lõhedest läbitud teravaservalise püramiidi kujuga rahnuga, mille idaküljest on
eraldunud kiiljas tükk. Sellisena kujutati kivi juba 1882. a G. Helmerseni raamatus enam kui 150
aasta  vanustel  joonistel.  Eesti  hiidrahnude  suurusedetabelis  on  kivi  alles  14.  kohal,  aga
külastatavuselt kuulub esimeste hulka. (LISA 8)
J
o
o
m
a
k
i
v
i
Joomakivi asub Harju maakonnas Viinistu külas Maalahe rannal. Rabakivist rändrahnu pikkus on
7,1  m,  laius  4,5  m  ning  kõrgus  4,4  m.  Ümbermõõt  on  kivil  18,6  m.  Kivi  nimi  ei  ole  seotud
alkoholi  pruukimisega,  „joom“  tähendab  murdes  maalahte,  maaga  ühendavat  kitsast  ja  madalat
veesängi.
Karu 
Suurkivi 
(Karu 
kivi)
Karu Suurkivi asub Harju maakonnas Kasispea külas eramaal. Rändrahnu pikkus 7,1 m, laius 3,6
m ning kõrgus 4 m. Ümbermõõt on kivil 19 m.
Kiviheinamaa 
kivi 
(Kiviheinamaa 
Kärga 
kivi)
Kiviheinamaa  kivi  asub  Harju  maakonnas  Kasispea  külas.  Rabakivist  rändrahnu  pikkus  7,6  m,
laius 7,6 m ning kõrgus 5,2 m. Ümbermõõt on kivil 24 m. (LISA 9)
K
l
o
o
s
t
r
i
k
i
v
i
d
Kloostrikivid  asuvad  Lääne-Viru  maakonnas  Palmse  külas  Palmse  mõisa   pargis   vana  aida  taga
metsas.  Ka  Palmse  kivikülviks  nimetatud  rahnude  rühm  koosneb  13  suuremast  ja   reast
väiksematest  rabakivirahnudest.  Teravaservalised  rabakivirahnud  on  ilmselt  tekkinud  ühe
suurema  hiidrahnu  lagunemisel.  Tegemist  on  ühe  kauneima  rabakivide  rühmaga  Eestis.  Kuus
rahnu  on  üle  5  m  läbimõõduga  ja  kaheksa  rahnu  3-5  m  läbimõõduga.  Kõige  suurema  rahnu
pikkus  on  8,7  m,  laius  5,9  m,  kõrgus  3,3  m  ja  ümbermõõt  22,8  m.  Rahvapärimuste  järgi  võib
tegemist  olla  kivistunud  kuraditega,  kes  nunnakloostris  nunnasid  piilumas  käisid.  Teine  lugu
pajatab jällegi sellest, kuidas  taevaisa  nunnad pattude eest kivideks muutis. (LISA 10)
K
u
h
j
a
k
i
v
i
Kuhjakivi  asub  Harju  maakonnas  Viinistu  külas  muuseumi  taga.  Kivi  meenutab  kujult
heinakuhja.  Migmatiitgraniidist  rändrahnu  pikkus  on  5,8  m,  laius  3,8  m  ning  kõrgus  4,1  m.
Ümbermõõt on kivil 15,7 m.
Kullakannu 
kivi 
(Kullahansu 
kivi)
Kullakannu  kivi  asub  Harju  maakonnas  Kolgaküla  külas   rahvamaja   lähedal  300  m  teest.
Rändrahnu pikkus on 8,3 m, laius 6,7 m ning kõrgus 2 m. Ümbermõõt on kivil 23,4 m. (LISA 11)
18
Launiidu 
kivi 
(Laoniidu 
kivi)
Launiidu  kivi  asub  Harju  maakonnas  Viinistu  küla  põhjapiiril  Maalahe  lõunarannal.  Rabakivist
Launiidu kivi pikkus on 6,2 m, laius 6,2 m ning kõrgus 3,6 m. Rada kivini puudub ning märjal
perioodil on kivi vees.
Lemeti 
kivi 
(Lemmeti 
Suurkivi, 
Leemeti 
kivi, 
Lemmekivi)
Lemeti  kivi  asub  Lääne-Viru  maakonnas  Käsmu  külas  meremuuseumi  lähistel  Majakamäe  all
rannas. Kivi pikkus on 8 m, laius 4,25 m ning suurim kõrgus 5,25 m. Ümbermõõt on kivil 22 m.
Lemeti  kiviga  on  seotud  mitmed  põnevad   legendid .  Ühe  loo  järgi  olla  kivist  tahetud  teha
Tallinnasse  1912.  aastal  püstitatud  Peeter  I  ausamba  aluskivi.  Ettevõtmine  jäi  siiski  katki  ja
ausamba aluskivi toodi hoopis Soomest.  Muistend  pajatab jällegi, et kivi tuli kunagi  ammu  koos
jääga Soomest.  Esmalt  hakanud paistma kivihiiu  tilluke  tipp ja mõne aja pärast olla ka kivi ise
kohale  jõudnud.  Lemeti  kivi  maapoolsele  küljele  tahutud  aastaarvud  1846  ja  1968  märgistavad
tolleaegset veetaset.
Madlilepa 
rändrahn
Madlilepa  rändrahn  asub  Lääne-Viru  maakonnas  Käsmu  poolsaare  põhjarannikul  Madlilepa
lõukast  umbes  100  meetrit  lõuna  pool.  Pikergune  rahn  paikneb  kuivas  ja  liivases  männikus.
Rabakivi-graniitrahnu pikkus on 7,8 m, laius 4,7 m, kõrgus 2,6 m ja ümbermõõt 20,6 m.
M
a
j
a
k
i
v
i
Majakivi rändrahn asub Harju maakonnas Hara külas. Kivi leiab Juminda poolsaarelt Virve küla
juurest  algava  Majakivi-Pikanõmme  õpperaja  äärest  männikust.  Kivile  ronimiseks  on  rajatud
redel .  Migmatiitgraniidist  Majakivi  on  Eestis  suuruselt  neljas  rändrahn  ruumala  järgi  (584  m³).
Suuremad Majakivist on vaid Toodrikivi,  Ehalkivi  ja Muuga  Kabelikivi . Rändrahnu pikkus 12,6
m, laius 8,5 m ning kõrgus 6,3 m. Ümbermõõt on kivil 32 m. Majakivi ongi oma nime saanud
selle järgi, et ta on suur nagu maja. (LISA 12)
Matsi  
kivi 
(Matsikivi, 
Uustalu 
Suurkivi, 
Uustalu 
kivi, 
Eremiit )
Matsi kivi e Eremiit asub Lääne-Viru maakonnas Käsmu külas. Küla keskmest jääb kivi umbes
ühe  kilomeetri  kaugusele  läände  vana  männimetsa  sisse.  Rahnu  juurest  läheb  mööda  4,2  km
pikkune  Käsmu  kabeli  juurest   algav   Käsmu  loodus-  ja  kultuurilooline  rada.  Sama  rada  viib  ka
neeme  otsas  paikneva  Vana-Jüri  rändrahnu  juurde.  Matsi  kivi  on  Käsmu  kivikülvi  suurim
rändrahn. Rändrahn on migmatiitgraniidist. Kivi pikkus on 7,8 m, laius 7,1 m ning kõrgus 4,8 m.
Ümbermõõt on kivil 24,7 m.
Meremunk 
( Russowi  
kivi) 
ja 
Metsamunk 
(Lehberti 
kivi)
Meremunk  ja  Metsamunk  asuvad  Lääne-Viru  maakonnas  Käsmu  poolsaarel  Eru  lahe
rannaastangul  ühe  kilomeetri  kaugusel  Palganeeme  tipust.  Mõlevad  rahnud  jäävad  Käsmu
kivikülvi  piiridesse . Meremunk asub rannajoonest 30 m kaugusel metsa sees. Migmatiitgraniidist
rändrahnu pikkus on 7,1 m, laius 4,7 m, kõrgus 4,4 m ja ümbermõõt 18,5 m. Kivi on pikergune,
ebakorrapärase  nelinurga  kujuline  ja  järskude  külgedega.  Rahn  on  pragunenud  ja  lääneküljest
purunenud ,  oletatakse,  et  kivi  on  saanud  välgulöögi.  Metsamunk  asub  rannajoonest  100  meetri
kaugusel metsas. Graniitrahnu pikkus on 7,7 m, laius 5,3 m, kõrgus 3,6 m js ümbermõõt 20,9 m.
Kivi  on  kerakujuline  ja  järskude  külgedega,  paljude  kinnislõhedega.  Nimed  „Seemönch“  ja
19
„Waldmönch“ olevat kividele andnud Tartu Ülikooli professor ja botaanikaaia  direktor  Edmund
Russow ( 1841 - 1897 ).
Mohni 
saare 
rändrahn
Mohni saare rändrahn asub Harju maakonnas Viinistu külas Mohni saarel. Nagu Mohni pärngi,
on rändrahn üks olulisemaid külastusobjekte saarel. Kivi pikkus on 7 m, laius 6 m ning kõrgus
5,2 m.
Must 
kivi 
(Mustkivi)
Must  kivi  asub  Harju  maakonnas  Viinistu  küla  keskel  kunstimuuseumi  vastas  rannal.
Migmatiitgraniidist hiidrahnu pikkus on 8,1 m, laius 5,9 m ning kõrgus 3,3 m. Pärimuse järgi olla
kõik siinsed lapsed Mustkivi alt toodud.
Nõmmeveski 
rändrahn
Nõmmeveski rändrahn asub Harju maakonnas Nõmmeveski külas Valgejõe kaldal Nõmmeveski
joa läheduses, kivi kõrvalt kulgeb matkarada .
N
ä
l
j
a
k
a
n
g
r
u
d
Näljakangrud  asuvad  Lääne-Virumaal  Palmse  külas  Palmse  mõisa  läheduses  heinamaal.  Suurte
kivikuhjade tekkega on seotud mitmed rahvajutud. Palmse mõisahärra olevat suure nälja aastatel
(1695-1697)  andnud  talupoegadele  toimetulekuks  vilja.  Kui  näljaaeg  mööda  sai,  puhastasid
talupojad tänutäheks mõisa põllud kividest puhtaks ja  ladusid need kangrutesse. Teine lugu räägib
parun  Arend  Dietrich  von der Pahlenist (1740-1817), kes maksis talupoegadele ja suilistele palka
leiva  ja  viljana.  Tänutäheks  korjasid  töölised  mõisa  põldudelt   kivid   ja  ladusid  need  leivapätse
meenutavatesse  kangrutesse.  Kunagisest  kaheksast  kivikangrust  on  säilinud  kaks.  Ülejäänud  on
kahjuks  maaparanduse  käigus  hävinud.  Säilinud  kangrutest  suurema  läbimõõt  on  9-10  m  ja
kõrgus ligi 3,5 m. Näljakangrud on võetud ka  muinsuskaitse  alla.
O
d
a
k
i
v
i
Odakivi  asub  Harju  maakonnas  Pärispea  külas  väikese  neeme   tipus   kümne  meetri  kaugusel
meres. Rabakivigraniidist omapärase kujuga rändrahnu pikkus on 8,3 m, laius 4,6 m ning kõrgus
4,6 m. Ümbermõõt on kivil 21,8 m. Ühe legendi järgi silmanud Kalevipoeg Juminda neeme tipult
Pärispea rannal Odakivi otsas magavat vanapaganat.  Pikemalt  mõtlemata lennutanud ta esimese
kättejuhtunud  kivi  ammuse  rivaali  suunas.  Kivi  vihises  aga  mööda  ja   maandus   teisele  poole
poolsaart  Turbuneeme  küla  alla.  Seal  lebab  ta  praegugi.  „Osudin  Odakivisse,  paiskasin  aga
Painuvasse,“ kostnud vägimees selle peale nördinult.
Ojakivi 
(Orjakivi, 
Võsu 
rändrahn, 
Oja 
Suurkivi, 
Sagadi 
kivi)
Ojakivi asub Lääne-Viru maakonnas Koolimäe külas metsa sees. Rändrahnu pikkus on 11,6 m,
laius 10,0 ning kõrgus 6 m. Ümbermõõt on kivil 29,6 m. Maapealse osa mahu järgi (274 m3) on
rabakivist  hiidrahn  Eesti  rändrahnude  edetabelis  auväärsel  14.  kohal.  Kivi  on  arvatavasti  nime
saanud  läheduses  asuvalt  Jaaniojalt.  Rahnu  põhja-  ja  läänekülg  on  järsud,  ida-  ja  lõunakülg
laugjad.
Painuva 
rändrahn 
(Painuva 
kivi)
Painuva rändrahn asub Harju maakonnas Turbuneeme külas maismaast u 80 m kaugusel meres.
20
Rabakivist hiidrahnu pikkus on 9,8 m, laius 9,1 m ning kõrgus 5,3 m. Ümbermõõt on kivil 34,4
m.
Pärispea 
rändrahn 
(Taneli 
kivi)
Pärispea rändrahn asub Harju maakonnas Suurpea külas. Turbuneeme nuki kohal meres paikneva
rabakivist rahnu pikkus on 6,6 m, laius 5,6 m ning kõrgus 3,8 m. Ümbermõõt on kivil 20,7 m.
Pikametsa 
Suurkivi
Pikametsa Suurkivi asub Harju maakonnas Parksi külas. Rabakivist hiidrahnu pikkus on 8,2 m,
laius 6,6 m ning kõrgus 4,2 m. Kivi ümbermõõt on 20,2 m.
Purekari 
rändrahn 
(Purekari 
neeme 
rändrahn)
Purekkari rändrahn asub Harju maakonnas Pärispea külas Purekkari neemel. Kivi pikkus on 7,8
m, laius 6,7 m ning kõrgus 5,2 m. Ümbermõõt on kivil 2,6 m.
Saadumetsa 
Suurkivi
Saadumetsa  Suurkivi  asub  Lääne-Viru  maakonnas  Võsu-Käsmu  tee  ääres  vasakul  umbes  pool
kilomeetrit enne Käsmu küla esimesi maju. Kivi kõrgus on 5 m ja ümbermõõt 21,8 m. Rabakivist
püramiidja kujuga rändrahn on oma nime saanud talult, mille  piiril  ta asub
Sorrukivi 
(Sõrrukivi, 
Jaani- Mardi  
Suurkivi)
Sorrukivi  asub  Harju  maakonnas  Viinistu  küla  keskel.  Silmisgraniidist  rahn  on  oma  maapealse
osa mahu (288 m3) järgi Eesti hiidrahnude edetabelis 15. kohal. Kivi pikkus on 13,2 m, laius 9,2
m ning kõrgus 5,7 m. Ümbermõõt on kivil 34,5 m. Pärimused pajatavad, et Kalevipoeg tahtnud
Soomest Pärispeale kivi  visata , aga nagu ikka, läinud veidi  viltu  ja kivi sattus Viinistusse.
Tammispea 
rändrahn
Tammispea  rändrahn  asub  Harju  maakonnas  Tammispea  külas.  Kivi  on  lagunenud  mitmeks
osaks, suurima rahnu pikkus on 11 m, laius 5,4 m ning kõrgus 7,7 m. Ümbermõõt on kivil 27,7
m. Tegemist on Mandri-Eesti kõrgeima rändrahnuga. (LISA 13)
Tiiru 
kivi 
(Tiiru 
kivi, 
Viinistu 
Tiirukivi, 
Painuva 
Suurkivi)
Tiiru  kivi  asub  Harju  maakonnas  Viinistu  külas  maismaa  ja  mere  piiril  roostikus.  Kivi  on
erksavärviline  ja  väikese  metsase  Haldi  saare  taustal  kaugelt  märgatav.  Migmatiitgraniidist
hiidrahnu pikkus on 8,2 m, laius 7,4 m ning kõrgus 5,7 m. Ümbermõõt on kivil 22,6 m.
Tsitre 
kivi
Tsitre  kivi  asub  Harju  maakonnas  Muuksi  külas  Toomani  talumuuseumi  aidahoone  kõrval.
Tegemist on vana lohukiviga.
Turbuneeme 
kivid
Turbuneeme kivid asuvad Harju maakonnas Turbuneeme külas tee ääres. Kivide rühm koosneb
kaheksast suuremast migmatiitgraniidist rahnust. Esimese kivi pikkus on 5,9 m, laius 4,5 m ning
kõrgus 2,2 m. Ümbermõõt on esimesel kivil 18,6 m. Aia ääres asuva kivi pikkus on 5,9 m, laius 5
m ning kõrgus 2,2 m. Ümbermõõt on kivil 16,6 m.
21
Vahakivi 
(Palmse 
rändrahn, 
Palmse 
Vahakivi, 
Nõiakivi)
Vahakivi asub Lääne-Viru maakonnas Palmse külas Palmse-Ilumäe teest 400 m edelas Uueküla
metsavahikoha juurde  viiva  tee ääres. Palmse on rikas rändkivide kogumike poolest, Vahakivi on
ainus Palmses paiknev hiidrahn. Rabakivist rahnu pikkus on 9,5 m, laius 6 m ning kõrgus 4,5 m.
Ümbermõõt on kivil 24,3 m. Kiviga seotud legendid on enamjaolt seotud lähedalasuvas Võhma
külas elanud Epu või Krõõda nimelise nõiaga. Võhma külas elanud kunagi Nõia-Epp, kes alati
kandnud põlles kivi. Kord kui Epp reisilt tuli, hakanud kivi kasvama, muutunud aina raskemaks
ja  kukkunud  maha.  Kui  Epp  tahtis  kivi  põlle  sisse  tagasi  panna,  hakkas  see  veelgi  kiiremini
kasvama. Kivi oli nii pehme, et nõia küünejäljed jäid selle kui vaha sisse selgesti näha. Sellest sai
kivi ka endale nime. Teise loo järgi olnud Palmse ja Sagadi piirid vastakuti ning sealsed elanikud
ei  teadnud  sageli,  millisest  piirikülast keegi pärit oli.  Kingu   talus  elanud Krõõt otsustanud piirile
kivi viia. Tema põllepaelad ei pidanud aga vastu ja kivi kukkus põllule pool versta teest eemale,
sinna, kus ta praegugi lebab. (LISA 14)
Vana-Jüri 
rändrahn
Vana-Jüri  rändrahn  asub  Lääne-Viru  maakonnas  Käsmu  külas  Käsmu  poolsaare  kirdeosas
Vana-Jüri  neemel  maismaa  ja  mere  piiril.  Läbi  metsa  kulgeva  raja  äärde  jääb  ka  teine  Käsmu
tuntud rändrahn, milleks on Matsi kivi. Vana-Jüri rändrahn on suurim rahn neemel asuvate kivide
grupis  ning selle pikkus on 7,2 m, laius 5,2 m ning kõrgus 5,5 m. Ümbermõõt on kivil 20,6 m.
Rannas  lebavad  ligistikku  kuus  rabakivist  rändrahnu,  veel  üks  rahn  asub  natuke  eemal.  Võib
arvata, et rahnud on tekkinud suurema hiidrahnu lagunemisel.
5.3 Paljandid ja koopad
T
u
r
j
e
k
e
l
d
e
r
Turjekeldri  liivakivipaljand  asub  Harju  maakonnas  Soorinna  külas  Kuusalu-Leesi  maantee
lähedal.  Turjekelder  on  üheks  Muuksi  looduse-  ja  arheoloogilise  õpperaja  külastusobjektiks.
Turjekeldri juga paikneb Põhja-Eesti klindi Tsitre klindisaare (3 km3) põhjanõlvalt laskuvas kuni
15 m sügavuses sälkorus ja laskub 6 m kõrguselt astangult. Joa all on samanimeline koobas. Joa
ja  koopa  kohta  on  teada  mitmeid  legende.  Tuntuima  loo  järgselt  olla  joa  all  olnud  vanapagana
viinakelder ja joast olla sulaselget  viina  voolanud. (LISA 15)
22
Kasutatud kirjandus
1.  http://www.keskkonnaamet.ee/?lang=lahe  (09.02.2012)
2.  (09.02.2012)
23
Lisad
 
LISA 1
 
LISA 2
24
 
LISA 3
LISA 4
25
 
LISA 5
 
LISA 6
 
26
LISA 7
 
LISA 8
 
LISA 9
 
27
LISA 10
 
LISA 11
 
LISA 12
28
 
LISA 13
 
LISA 14
29
 
LISA 15
30