Soome lahe rannikumadalik (0)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Soome lahe rannikumadalik
Rühmatöö Eesti loodusgeograafia kursuses
Tartu 2016

SISUKORD

SISUKORD 2
1. MAASTIKURAJOONI ÜLEVAADE 3
1.1. Asend 3
1.2. Geoloogilised iseärasused 4
1.3. Aluspõhi ja reljeef 4
1.4. Kliima 5
1.5. Vetevõrk 5
1.6. Mullastik 6
1.7. Taimestik 7
1.8. Loomastik 8
2. ANALÜÜS 9
2.1. Piirkonna arengueeldused ja - pidurid 9
2.2. Säilitamist vajavad loodus- ja maastikuväärtused ning potentsiaalsed turismimagnetid 12
2.3. Hinnang inimmõjule 13
KASUTATUD KIRJANDUS 16

1. MAASTIKURAJOONI ÜLEVAADE

1.1. Asend

Soome lahe rannikumadaliku maastikurajoon kulgeb pika kitsa ribana Pakri poolsaare kirderannikult Narva jõeni (vt. joonis 1). Linnulennult on ala umbes 225 km pikk, kuid liigendatud rannajoon on pea kaks korda pikem. Rannikumadalik hõlmab paekalda jalamil olevat maariba koos suurema osa rannikumeres paiknevate Eesti saartega ( Arold 2005, Linkrus 1998). Ala kogupindala on hinnanguliselt 1003 km2, moodustades umbes 2,21% Eesti pindalast (Arold 2005). Lõunapoolt piiravad rannikumadalikku Harju lavamaa , Kõrvemaa ja Viru lavamaa. Ala lõunapiir on kõige paremini eristatav seal, kus maastikurajooni piiri määratlev Põhja-Eesti paekallas esineb järsu astanguna. Samas on ka piirkondi, kus paekallas on kulutatud ja mattunud paksu pinnakatte kihi alla ning kus rannikumadaliku piirile viitavad vaid kaudsed tunnused. (Linkrus 1998) Rannikumadaliku laius varieerub paarist meetrist paarikümne kilomeetrini. Kõige laiem on see Lahemaal Juminda ja Pärispea poolsaarte juures (19-20 km) ning kõige kitsam (kohati vaid paarimeetrine) on see Harju ja Viru lavamaa põhjapiiril paiknevate pankade juures. (Arold 2005, Linkrus 1998)
Joonis 1. Soome Lahe rannikumadalik. 2016 . Eesti Entsüklopeedia .

1.2. Geoloogilised iseärasused

Maastikurajooni geoloogilise ehituse peamiseks kujundajaks on olnud mandrijää ning selle sulamisveed. Erinevad setted ning pinnavormid on kujunenud nii mandrijäätumise käigus, peale mandrijääst vabanemist ala katnud veekogude toimel kui ka veekogude alt vabanemise järel väliste mõjude (vooluveed, tuul jms) tagajärjel. Seetõttu iseloomustavad ala väga erineva vanuse ja tekkelooga pinnavormid ja setted. Maastikurajooni kõrgemate alade vabanemine mandrijääjärgsete veekogude alt algas ligikaudu 10 000 aastat tagasi, kuid suurem osa käsitletavast territooriumist on vee alt vabanenud alles viimase 5000-6000 aasta jooksul. (Linkrus 1998) Maastikurajooni rannavöönd on pikk ja mitmekesine ning selle ulatuses leidub nii rändkivirohkeid moreenrandasid, liivarandasid, liivakivist rannaastanguid, rannakaljusid ehk pankasid , kivikülve, rannikuluiteid kui kärestikulisi jõgesid. Rannavööndit liigendavad poolsaared , lahed ning Soome lahte suubuvad jõed . Väga iseloomulik on selline liigendatus just Lahemaa Rahvuspargis. (Arold 2005)

1.3. Aluspõhi ja reljeef

Soome lahe rannikumadaliku aluspõhja peamised kihid on Ediacara ja Kambriumi ladestu liivakivid, aleuroliidid ja savid. Samuti leidub klindi jalamil Ordoviitsiumi oobulus- ja glaukoniitliivakivi ning savikilta. ( Raukas 1978 ref Arold 2005) Need kivimid on olnud aluseks alale iseloomuliku karbonaadivaese halli moreeni tekkeks. Viimasele on lisandunud liustikujää poolt kantud tardkivimite rahne, munakaid, veeriseid ja kruusa . (Arold 2005) Põhja-Eesti üheks kõige silmatorkavamaks pinnavormiks on rannikumadalikku ääristav Põhja-Eesti paekallas. Tavaliselt on paekalda jalam kaetud paetükkidest rusunõlvaga, mille lubjarikas niiske pinnas on soodne omapärase laialehelise metsa kasvuks (vt lähemalt taimestiku alapeatükk ). Seal, kus järsak ulatub otse mereni, rusukalle tavaliselt puudub. ( Aaloe , Miidel 1967, Arold 2005). Rannakaljud ehk pangad esinevad näiteks Pakri poolsaarel, Türisalus, Kalvis, Aseris, Sakal, Ontikal, Toilas, Utrial, ja Sillamäel ning mujal (Arold 2005, Suuroja 2004). Tallinnast ida suunas Vergi poole liikudes võib leida palju rändkiviseid poolsaari, mis külgnevad arvukate neemedega. Ehituselt koosnevad neemed moreenist ja viirsavidest. Enamus poolsaari ja mõned Soome lahe saared on liivast tuumikuga. Lahemaa rahvuspargis asuvad poolsaared (nt Juminda ps ja Pärispea ps) on liigestatud pinnamoega, kaugele eenduvad ning paljude tuule- ja meretekkeliste pinnavormidega. (Arold 2005) Rannikumadalikule on iseloomulikud ka hiidrahnud ning suurematest ja väiksematest rändrahnudest koosnevad kivikülvid (Suuroja 2011). Eesti suurimad rändrahnud on Ehalkivi ( Letipea rannas), Kabelikivi (Muugal) ja Majakivi (Juminda poolsaarel). Rannikule omastest pinnavormidest võib veel esile tõsta Toompea saarkõrgendiku, Viimsi Lubjamäe ning Purtse hiiemäe. (Arold 2005) Need on rannikumadaliku kontekstis kõrgeima absoluutkõrgusega kõrgendikud, mis on tekke poolest kõik lubjakivilavamaa osadena säilinud jäänuksaared (Linkrus 1998). Paekallas on mitmes kohas (nt Suurupis, Tallinna ja Aseri kohal) kahe- või mitmeastmeline . Alumine aste jääb rannikumadalikku ning võib moodustada kuni mõne kilomeetri laiuse liivakiviterrassi. Viimase rannavööndi piirile võib jääda mitme meetri kõrgune astang (nt Suurupil ja Rocca al Mares). Liivakiviterrassil paiknevad paljud asulad, sh suur osa Tallinna linnast. Poolsaarte ja klindi vahele jääva laiema ala moodustab valdavalt liivane meretasandik, mille pinnamoodi iseloomustavad luited ja jõeorud ning vallistikud. (Arold 2005)

1.4. Kliima

Soome lahe rannikumadaliku maastikurajoonile on iseloomulik hiline ja jahe kevad, soe ja pikk sügis ning võrdlemisi väike sademete hulk. Saartel ja poolsaartel on kevade ja sügise saabumine võrreldes rannikust kaugemale jäävate aladega märksa hilisem. Rannikul on õhutemperatuuri ööpäevased kõikumised väiksemad kui sisemaal ning pikem päikesepaiste kestus. Need tingimused pikendavad perioodi, mil ei esine öökülmasid ning on seega olulised taimekasvu seisukohast . Suvel on sademetehulk väiksem, ent esineb tugevaid tuuli . Mere ja maismaa soojenemise erinevuste tõttu esineb kohalikke tuuli (briise), mis puhuvad päeval merelt maale ja öösel vastupidi. Mere ääres esineb sügisel udu, mis tekib sooja mere auramisel. Soome lahe rannikumadaliku eriilmelisuse tõttu erinevates paikades, on maastikurajooni ulatuses kujunenud välja ka väga erisuguse mikrokliimaga paiku. (Linkrus 1998)

1.5. Vetevõrk

Soome lahe rannikumadaliku veestiku moodustavad maismaaveed (jõed, ojad, järved ), meri ning põhjavesi ja allikad. Maismaavetest peetakse olulisemaks tihedat vooluvete võrku, mille moodustavad Soome lahte suubuvate jõgede ja ojade alamjooksud (Linkrus 1998). Suurim rannikumadalikku läbiv vooluveekogu on Narva jõgi , mis moodustab koos Peipsi ja Pihkva järvega omaette vesikonna (Arold 2005). Rannikumadalikule on iseloomulikud väiksed Soome lahe vesikonna jõed, mille sängi keskmine laius on 10-15 m (sh Vääna j, Loobu j, Selja j, Kunda j, Purtse j ja Valgejõgi jt). Laiema sängiga on vaid Jägala j, Pirita j ja Keila j. Soome lahe vesikonna jõgedel on rannikumadalikul üldiselt suur lang ja astmeline pikiprofiil, mille astangulistes ja rändkivirohketes lõikudes on kärestikud (Selja, Valgejõgi, Loobu, Vääna j). (Arold 2005, Linkrus 1998) Järvi on rannikumadalikul pigem vähe. Suuremad järved on Harku, Lohja ja Käsmu järv. Harku järv on pindalalt suurim (164 ha) ning asub mattunud ürgoru kohal. Lohja metsajärve elustikku on negatiivselt mõjutanud mürgitamine ja põlevkivituha lisamine. Käsmu järv on tekkinud endisest laguunist (Arold 2005). Järved on merest eraldunud hinnanguliselt 1000-2000 aastat tagasi. Järvedele on iseloomulik nõrk läbivool, tugev eutrofeerumine, üsna kiire kinnikasvamine ning muda settimine. Esineb ka riimveelisi rannajärvi (sh Pärispea poolsaarel asuvad Maalaht ja Ulglaht), inimtekkelisi järvi (Oruveski, Laviku ja Ojaääre paisjärv), veega täitunud karjääre ning väiksemaid tiike (Linkrus 1998). Põhjavett leidub pinnakattes, pealiskorras ning aluskorra kristalsetes kivimites. Astanguline reljeef loob tingimused põhjavee väljumiseks allikatena. Suurem osa allikatest ja allikalistest piirkondadest on seotud Põhja-Eesti klindiga, mille jalamit mööda kulgeb allikate vöönd . (Arold 2005, Linkrus 1998) Suurimad sood on kujunenud Juminda poolsaare laguunjärvedest, millest suurim on Hara soo (747 ha). Rannikumadaliku vetevõrgu puhul on äärmiselt oluline roll ka merel. Suuremad lahed on Lahepere, Tallinna, Ihasalu, Kolga , Hara, Eru, Käsmu, Kunda ja Narva laht. Soome laht külmub üleni ainult väga külmadel talvedel. Soome lahe lääneosas ja keskosas tekib tavaliselt ajujää. Kuna lahed on sügavad ja valdavalt tuulte eest kaitstud ning jääkatte periood ei ole üldiselt pikk, on rannikul palju soodsaid sadamakohti. (Linkrus 1998)

1.6. Mullastik

Nagu eelnevalt mainitud , on aluspõhja settekivimid kaetud karbonaadivaese moreeniga, millele on lisandunud mandrijää sulamisvee poolt kantud materjal ( veerised , kruus, liivad jms). Need on ka muldade lähtekivimiteks. Muldadest on kõige enam kiviseid leedemuldi ja vähem kiviseid leetunud muldi ( Astover 2012). Soome lahe maastikurajooni jääb Eesti leedemuldade peamine levikuala, millega seostatakse ka Lahemaa rahvuspargi ulatuslikke palu- ja nõmmemetsi (Linkrus 1998). Paekalda all esineb ka rusukaldemuldasid, mis on tekkinud paekaldast murenenud koreselisest materjalist (Astover 2012). Rusukaldemuldade olulisem levikuala ulatub Kalvist Merikülani. Need pakuvad pinnast pangametsadele. Luited ja rannamoodustised on kohati tekitanud soostumist, mis on kõige märgatavam piirkondades, kus rannikumadalik on kõige laiem, näiteks Ihasalu-Kaberneeme ümbruses ning Lahemaal. Lisaks esineb rannikumadalikul ka gleimuldasid. (Linkrus 1998) Kokkuvõttes võib öelda, et suurema osa rannikumadaliku mullastikust moodustavad liivmullad . Mullad on valdavalt põuakartlikud ning sageli tundlikud reostuse ja tuulekande suhtes. Liivmuldade madala loodusliku viljakuse ning kivisuse tõttu on haritava maa osatähtsus Soome lahe rannikumadalikul väga väike (Linkrus 1998).

1.7. Taimestik

Maakasutuse poolest on ülekaalus metsaalad, mida on hinnanguliselt kokku ligi 62%, sh lehtmetsa 6,7%, okasmetsa 31,7%, segametsa 15,6%, üleminekulisi metsaalasid 8,3%. Põõsastikke, looduslikke rohumaid ja karjamaid on hinnanguliselt 3,9%. Kuna maastikurajoonis domineerivad liivmullad, on taimkatte poolest enamlevinud nõmme-, palu- ja rabastunud (sinika- ja karusambla -mustika-) männikud . (Arold 2005) Moreenil ja viirsavil kasvavad kuusikud ja kuuse- segametsad , mis kuuluvad laanemetsade hulka. Samuti võib leida salu - ja lodumetsi. Laane - ja salumetsad on enam levinud poolsaartel (nt Viimsi, Juminda, Pärispea). (Linkrus 1998) Leetunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad aga soostuvad (angervaksa- ja karusambla-mustika-) kaasikud ja segametsad (Lõhmus 1984 ref Arold 2005). Lammimetsi leidub peamiselt lepikutena kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste läheduses ning suuremate soode ääres leidub ka soostunud ja soometsi (Linkrus 1998) Klindi jalamile moodustunud paetükkidest rusunõlvadele, mida niisutavad lubjarikkad allikaveed, on omapärane laialeheline pangamets (Arold 2005). Paekaldal asuvate hõreda taimestikuga loopealsetega võrreldes on pangametsad väga lopsaka taimestikuga (Aaloe, Miidel 1967). Tegemist on haruldase lopsaka salumetsa kooslusega, kus leidub pärna, vahtrat, saart, jalakat, sangleppa, haaba, remmelgat, toomingat, pihlakat ning vahel ka kuuske ja tamme. Kallaku pinnal kasvavatele puudele on iseloomulikud omapärased tõusvad tüved ning lopsakas ja liigirohke alustaimestik, kus kasvab palju sõnajalgu (Linkrus 1998). Linkrus tõstab haruldasematest liikidest esile mets-kuukressi (Lunaria rediviva), täpilise iminõgese (Lamium maculatum), karulaugu (Allium ursinum), hammasjuure (Cardamine bulbifera) ja mets-jürilille (C. impatiens). Kõige esinduslikum on pangamets põhjaranniku kirdeosas (Saka- Ontika - Toila pankranniku kohal) (Kalda 1958 ref Linkrus 1998). Soome lahe rannikumadalikul leidub ka mitmeid poollooduslikke pärandkooslusi (sh soostunud niidud, pärisaruniidud). Hinnanguliselt on säilinud alla 3000 ha poollooduslikke kooslusi, millest suure või väga suure looduskaitseväärtusega on ligi 45%. (Mesipuu 2011) Taimkatte poolest võiks veel eraldi käsitleda Soome lahe saari, ent antud uurimustöö formaat neil pikemalt peatuda ei luba.

1.8. Loomastik

Loomade arvukus ja liigiline mitmekesisus on suurim rannikumadaliku keskosas (Lahemaal), kus on piisavalt soodsaid elupaiku ning väiksem inimmõju (Linkrus 1998). Linkrus toob oma käsitluses selle piirkonna iseloomulikumate asukatena välja põdra ja metskitse, kelle arvukus on küll 1970. aastatega võrreldes langenud, ent keda võib siiski rannikumadalikul pea kõikjal kohata. Suurtest kiskjatest leidub pruunkaru, hunti ja ilvest. Väiksematest kiskjatest on levinud rebane, kährik , mäger, metsnugis ja saarmas. Samuti esineb tuhkrut , kärpi ja nirki. Tänu elupaikade mitmekesisusele on ka lindude liigirikkus vaadeldaval alal väga suur. Nende osakaal on oluline just saartel. Soome lahe rannik on ka oluline lindude rändetee. Ka kalastik on rannikumadaliku vetes väga liigirikas, esineb nii magevee -, mere- kui ka siirdekalu. Rannikumadaliku jõed on olulised siirdekalade (lõhelised ja silmud ) kudemispaigad. Lõhe arvukus on oluliselt langenud ning regulaarselt võib teda kudemas näha Vasalemma , Keila, Pirita ja Rutja jões (vähem Loobu ja Kunda jões). Meriforell on vee suhtes vähem nõudlik ning teda võib kudemas näha pea kõigis Põhja-Eesti jõgedes. (Põhja-Eesti rannikumadalik 2009) Kaitsealustest selgrootutest tuleb esile tõsta ebapärlikarpi (Margaritifera margaritifera). Olulisemad merekalad on räim , kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub viigerhüljest ja hallhüljest. (Linkrus 1998)

2. ANALÜÜS

2.1. Piirkonna arengueeldused ja -pidurid

Nagu eelnevalt välja toodud, domineerib Soome lahe rannikumadalikul maakasutuse poolest metsamaa . Põuakartlike liivmuldade madala viljakuse ning kivisuse tõttu on põllumajandusliku maa osakaal pigem väike ning seetõttu on ka põllumajanduslik tegevus maastikurajoonis pigem teisejärguline olnud. Omamoodi on vähene põllumajanduslik tegevus aga soosinud maastikurajooni loodusväärtuslike objektide, väärtuslike maastike ning elupaikade ja koosluste säilimist. Omapärane ja mitmepalgeline looduskeskkond on andnud olulise tõuke turismi arenguks, mis on aidanud elavdada piirkonna majanduskasvu ja konkurentsivõimet. Loodusturismi elavdamiseks on muuhulgas rajatud mitmeid tähistatud matka - ja õpperadasid, loodus- ja metsamaju, vaateplatvorme ja puhke - ning telkimisalasid, mis on varustatud külastajatele vajaliku taristu- ja infomaterjalidega. Suurt osa neist haldab Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Hea näide on Oandult algav ning Eestit kirde-loode suunas läbiv 375 km pikkune matkarada. Rannikuala oma suvitamiseks sobilike liivarandade ja rannaküladega on ka oluline puhkepiirkond. Mereäärt ääristavad suvilad ning rannakülad. Ajaloolistes rannakülades on hakatud elavdama kogukonnaliikumist, taastama arhitektuuripärandit ning väärtustama piirkonnaga seotud vaimset pärandit. Näiteks Pärispeal tegutsev külaselts korraldab aktiivselt seltsimajas üritusi - näidatakse kino, toimuvad teemapäevad, konverentsid jms. Leesi külaseltsi traditsiooniks on pühapäevane lastehommik, rannakeele tunnid ning kord kuus toimuvad tantsuõhtud. Rajatud on mitmeid muuseume , kus tutvustatakse kohaliku piirkonna ajalugu ja kultuuripärandit (Käsmu Meremuuseum , Viimsi Rannarahva muuseum jt). Samuti korraldatakse rannakülades erinevaid kultuuri- ja vabaõhuüritusi. Populaarseks suvelavastuste paigaks on Viinistu keskus, Käsmu kaptenitekülas toimuvad aga arvukad kontserdid ning pärimusmuusika festival Viru Folk. Rannikumadalikul asub väga palju ning erinevaid pärandkultuuri objekte, mis aitavad ilmestada erinevate ajalooetappide mõjutusi ala kujunemisel ning arengul. Leidub nii tööstuslikke objekte (nt Jägala puupapivabrik, Mustoja tellisevabrik), ühiskondlikke hooneid (Kiiu vallamaja, Saka rahvamaja) kui muinasaegseid linnamägesid (Eru linnamägi). Pärandkultuuri kontekstis on oluline välja tuua ka rannikumadalikule jäävad mõisad (sh Saka, Sagadi , Vihula, Kalvi jt), mis on sageli kasutust leidnud populaarsete puhke- või konverentsikeskustena ning mängivad piirkonna turismi elavdamisel olulist rolli. Viimaste aastatega on üha enam hakanud levima ka nn elamusmajandus, mille headeks näideteks on rannarestoranid, mis pakuvad kohalikust toorainest valmistatud kvaliteetseid maitseelamusi looduskaunites paikades. Inimestele pakutakse terviklikku elamust, mis hõlmab kvaliteetset toitu ja kõrgetasemelist kokakunsti ümbritsetuna kaunitest vaadetest ning metsikust loodusest. Kodurestoran MerMer, Kalarestorani Ruhe ning OKO on vaid mõned näited üha levinumast elamustoitlustusest. Lisaks leidub rannikumadalikul mitmeid tervise- ja puhkekeskusi (Laulasmaal, Viimsis, Kloogarannas, Keila-Joal, Vääna-Jõesuus, Rannamõisas, Muugal, Käsmus, Võsul, Toilas, Narva-Jõesuus ja mujal), mis on rajatud looduskaunitesse paikadesse, ümbritsetuna mererannast ja metsast ning mis pakuvad rikkalikult võimalusi mitmekülgseks puhkuse veetmiseks. Loodusturismi sihtpaikade ning puhkealade puhul on ohuks liigse külastuskoormuse negatiivne mõju looduskeskkonnale. Kuigi ühest küljest on oluline tõsta inimeste teadlikkust piirkonna looduslikest- ja kultuuriloolistest väärtustest ning tagada nendele ligipääs, siis teisest küljest on oluline väärtusi jätkusuutlikult hallata. Lisaks kaitsealadele ning piiranguvöönditele, mida käsitleme allpool, tuleks loodusturismi ja puhkealade kontekstis tagada kohalike omavalitsuste ja RMK koostöös üldine teavitustegevus (viidad, infotahvlid, voldikud, infopunktid vms). Matka- ja õpperadade ning puhkealade rajamisel tuleks tagada teeradade märgistamine viitadega ning prügikastide, puhkealade ja märgistatud lõkkeplatside olemasolu, et vältida või vähendada liigse külastuskoormusega kaasnevaid ohtusid (prügi mahapanek, metsatulekahjud, alustaimestiku tallamine, elupaikade häirimine jms).
Rannikualad on lisaks puhkajatele läbi aegade ka tööstus- ja majandustegevust ligi meelitanud. Põhja-Eesti rannikumadalikule jäävad Põhja-Eesti suurimad linnad ning asulad (Tallinn, Maardu , Loksa, Võsu, Kunda, Sillamäe , Narva- Jõesuu ja Narva), mis on olulised majanduskeskused ning sadamad. Nagu veestiku alapeatükis välja toodud, on rannikumadaliku lahed sügavad, tuulte eest kaitstud ning lühikese jääkatteperioodiga, mistõttu leidub palju soodsaid sadamakohti. Ka geograafiline asupaik Läänemere suhtes ( avatus rahvusvaheliseks transpordiks ja kaubanduseks) on nendes sadamalinnades tööstuse arengu ja tööhõive kontekstis olulist rolli mänginud. Rannikumadaliku linnades viljeletavate tööstusharude hulka kuuluvad energiatööstus, metallitööstus, laevaehitus - ja parandus, biogaasi tootmine, keemiatööstus , teedeehitus , materjalitööstus, pürotehnika , laadungikäitlus, autotööstus ja teised tööstusharud (Maa-ameti X-GIS kaardirakendus 2016d). Keskkonna mõistes on eelpool mainitud tööstusharude puhul aga sageli tegemist peamiste saastajatega (vt lähemalt alapeatükis “hinnang inimmõjule”). Tööstuse poolelt tuleb veel esile tõsta maavarade kaevandamisega seotud tegevused. Linkruse käsitluse järgi on aluspõhjalistest maavaradest Soome lahe rannikumadalikul kõige enam kaevandatud kambriumi sinisavi , mille suurimad karjäärid asuvad Tallinnas Kopli poolsaarel, Kolgakülas, Kundas ja Aseri juures. Pinnakattelistest maavaradest on aga olulisemad liiv ja kruus. Samuti on kaevandatud turvast, kuid turba varud on piiratud (Linkrus 1998). Maa-ameti maardlate kaardirakendus annab aga ajakohasema ülevaate, mille järgi asuvad aktiivsed savikarjäärid ainult Aseri ja Kunda juures ning Ülgastel. See näitab, et mitmeid karjääre on viimase 15 aasta jooksul suletud. Tegutsevaid liivakarjääre võib leida Riigikülast, Metsaniidult ja Naissaarelt. Kruusa kaevandatakse Moldova karjääris ning lubjakivi Suurkõrtsil. Aktiivseid turbakarjääre Maa-ameti geoportaali andmete järgi maastikurajooni piires hetkel ei ole (reservvarud asuvad mh Letipea ja Juminda poolsaarel). Samuti võib maastikurajooni piires leida fosforiidi passiivseid tarbevarusid ning prognoosvarusid (nt Kolga lahe ümbruses, Kunda ümbruses, Kõrkkülas; Maa-ameti X-GIS kaardirakendus 2016b).
Tänu suurele metsamaa osakaalule on eeldused jahinduse ja metsandusega tegelemiseks rannikumadalikul head. Suur osa rannikumadalikule jäävast metsast kuulub riigile ning seda haldab RMK (Metsaregister 2016). Suur osa metsast jääb ka kaitsealade piiridesse . Rannikumadalikul tegutsevad mitmed jahindusklubid, -ühingud ja -seltsid, mis kuuluvad ka Eesti Jahimeeste Seltsi. Seltsi liikmed ei tegutse ainult omakeskis, vaid pakuvad jahikogemuse võimalust ka turistidele (näiteks korraldatakse ühiseid jahte, millele järgneb tavaliselt ühine jahisaaduste valmistamine ning maitsmine). Eraldi võib välja tuua põdrajahi Lahemaa rahvuspargis, kus on kaks eraldi jahipiirkonda. Kuigi rahvuspargi kaitsekord seab küttimisele piiranguid ( tsoneering piirab küttimist sihtkaitsevööndites, samuti hoidutakse trofee -, kommerts- ja külalisjahist), on see põtrade arvukuse reguleerimiseks siiski vajalik. Enamasti kütitakse nooremaid, järelkasvuta või haigeid ja vigaseid põtru. Arvukuse reguleerimisse kaasatakse erinevaid osapooli (keskkonnaametnikud, jahimehed, bioloogid , keskkonnateabe eksperdid ja seirega tegelevad osapooled). Oluliseks peetakse jahi turvalisuse tagamist ning looduskeskkonna minimaalset häirimist. (Tõnisson 2011)

2.2. Säilitamist vajavad loodus- ja maastikuväärtused ning potentsiaalsed turismimagnetid

Lähtuvalt ala looduslikust eripärast on rannikumadalikul juba täna arvukalt kaitsealasid, sh maastikukaitsealasid, hoiualasid, looduskaitsealasid ning Natura 2000 loodus- ja linnualasid, millest põhjaliku ülevaate annab Maa-ameti X-GIS kaardirakenduse looduskaitse ja Natura 2000 rakendus . Näiteks võib tuua Pirita jõeoru maastikukaitseala , Ülgaste looduskaitseala , Türisalu maastikukaitseala, Kolga lahe linnuala, Lahemaa linnuala, Letipea loodusala, Ontika maastikukaitseala, Päite loodusala ja paljud teised (Maa-ameti X-GIS kaardirakendus 2016a). Suurim looduskaitsealune ala ning oluline loodusturismi sihtpunkt on Lahemaa rahvuspark , mille põhjaosa koos ranniku, poolsaarte ja saartega jääb rannikumadaliku piiridesse. Lahemaa rahvuspargi maastikuline väärtus tuleneb suuresti ilmekalt liigendatud rannikust, mille järgi on rahvuspark ka oma nime saanud. Poolsaared (Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi poolsaar) ning lahesopid (Kolga, Hara, Käsmu ja Eru laht) tõmbavad oma koosluste ning elupaikadega ligi nii loodusteadlasi kui loodushuvilisi kõige laiemas tähenduses. Samal ajal on rannaalad olulised suvituspaigad. Rahvuspargi loodusväärtustest võib veel esile tõsta Pärispea poolsaare tippu jääva Eesti mandriosa põhjapoolseima punkti - Purekkari neeme . Samuti on Lahemaa rahvuspargile iseloomulikud ja huvipakkuvad hiidrahnud ja suurematest ning väiksematest rändrahnudest moodustuvad kivikülvid. Lahemaa rahvusparki peetakse Eestis kivirahnude hulga poolest rikkaimaks piirkonnaks. Suuri kivikülve esineb näiteks Juminda poolsaarel ja Käsmu poolsaarel. Käsmu kivikülv katab pea 400 ha suuruse maa-ala. Suurimad hiidrahnud on Juminda poolsaarel paiknev Majakivi ning Turbuneeme külas asub Painuva hiidrahn (Suuroja 2011).
Üheks maastikurajooni olulisemaks loodusväärtuseks on Põhja-Eesti klint , mis kulgeb mööda Põhja-Eesti rannikut ning paljandub katkendlikult. Selle eripalgelisuse tõttu on seda püütud esitada ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kuigi nimekirja lisamine ebaõnnestus, on loodud mitmeid kaitsealasid, mille eesmärk on seda looduspärandi osa kaitsta ja säilitada ( Kink 2006). Näiteks Jõelähtme vallas asuvale Ülgase looduskaitsealale jääb Ülgase pank , mille kõrgem osa - Hõbemägi - on iidne ohverdamispaik ja mille alumises osas võib leida Eesti esimese fosforiidikaevanduse säilinud käigud. Käikude suudmeid katab pankmets ning käikudes on nahkhiirte talvituspaik. Ida-Virumaal asuvale Ontika maastikukaitsealale jääb Põhja-Eesti pikim ja kõrgeim pank (Saka-Ontika-Toila), millele on samuti iseloomulik panga jalamil kasvav liigirikas pankmets. Ontikast ida poole Valastele jääb Eesti kõrgeim juga (30 m). ( Kink 2006) Seal laskub Kaasikvälja paekraavi vesi 54 m kõrguse Ontika panga servast alla. Joa kõrgust on aja jooksul korduvalt mõõdetud ning see on varieerunud 26-32 meetrini. Kuigi juga on kunstlik, loetakse seda siiski Eesti suurimaks (Suuroja 2004). Kõige efektsem on juga kevadeti, kui veetase on kõrge, suvel võib see ka täiesti kuiv olla (Aaloe, Miidel 1967). Joa juurde on ehitatud vaateplatvorm. Lisaks Valaste joale on Põhja-Eesti paekaldaga seotud mitmeid teisi jugasid, mis on iseloomulikud just Põhja-Eesti rannikule (Aaloe, Miidel 1967). Pühajõe panga läänenõlvale jääb Toila asula ning Pühajõe suudmealale liigirohke ja ilus Toila-Oru park, mis koos Eesti esimese presidendi K. Pätsi suveresidentsi varemetega on üks Ida-Virumaa olulisemaid turismimagneteid. Pühajõe suudmealale on iseloomulik ka klibune rand ja rusukaldemetsad (Suuroja 2004). Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii Põhja-Eesti klinti , kui sellega seotud loodusnähtusi (joad, rusukaldemetsad, jõeorud jms) tuleks väärtustada kui sellele piirkonnale iseloomulikku ning unikaalset looduspärandit.

2.3. Hinnang inimmõjule

Kuna kogu maastikurajooni ulatuses on inimasustus üsna tihe, võib jälgi inimtegevuse mõjust pea kõikjal märgata. Sealjuures võib täheldada nii negatiivseid kui positiivseid näiteid. Ka erinevad ajalooetapid on alale oma jäljed jätnud, mis defineerivad tänast rannikumadaliku maastikku - ajalooliste kalurikülade kõrval võib muuhulgas leida tööstuslikku infrastruktuuri, stalinistlikku arhitektuuri ja nõukogude ajast pärinevat militaarpärandit. Nagu eelnevalt mainitud on kõik rannikumadalikku jäävad linnad ja suuremad asulad olulised tööstuspiirkonnad. Maa-ameti X-gis kaardirakendus annab hea ülevaate rannikumadaliku peamistest ohuobjektidest, saastajatest ning sadamatest, mis on kõik koondunud eelpool mainitud linnadesse ja asulatesse. Näiteks Sillamäel asuv Sillamäe SEJ AS põhitegevuseks on elektri- ja soojusenergia tootmine, jaotamine ning müük, Molycorp Silmet AS on üks suurimaid haruldaste metallide tootjaid Euroopas. Kundas asuv Baltic Tank AS pakub naftakeemiatööstuse toorme ja naftaproduktide hoiuteenust, Estonian Cell AS on Eesti suurim biogaasi tootja. Loksa Laevatehase AS keskendub laevade ehitamisele ning remontimisele, Nordic Group OÜ Kiiul tegeleb kemikaalide tootmise, pakendamise ja müümisega. Maa-ameti andmete järgi asub arvukalt ohuobjekte ja saastajaid eeskätt Tallinna ümbruses ja Maardus. Maardus asuv E.O.S Vopak on suurim iseseisev terminalide operaator Baltimaades ja pakub mitmeid teenuseid naftasaaduste töötlemise, transportimise ja hoiustamise valdkonnas. Lisaks eelpool mainitule on esindatud ka teedeehitus, materjalitööstus (poroloon jms), pürotehnika tootmine, vedelkütuse ja bituumeni hoiustamine ja töötlemine, laadungikäitlus, autotööstus, reoveekäitlus , jäätmekäitlus jt tööstusharud. (Maa-ameti X-GIS kaardirakendus 2016d) Arold on oma ülevaates suurima ohuallikana välja toonud Sillamäe jäätmehoidla, kuhu hakati 1948. a ladestama uraanitootmise jäätmeid. Jäätmehoidlas on ligi 8 mln m3 uraani-, haruldaste muldmetallide, nioobiumi- ja tantaalitootmise jääke ja Sillamäe Elektrijaama põlevkivituhka. Hoidla pindala on umbes 58 ha ning see on ümbritsetud kaitsetammiga. (Arold 2005) Jäätmehoidla saneerimine kestis kokku 10 aastat ja viidi lõpule 2008. a. ning seda peetakse keskkonnakaitse vallas läbi aegade üheks suurimaks saneerimisprojektiks Eesti mastaabis (AS ÖkoSil/In Nomine 2008). Nii eelnevalt mainitud tööstusharud kui ka maavarade kaevandamine ja metsatööstus mõjutavad looduskeskkonda negatiivselt. Lisaks muudab tööstustaristu rajamine, kaevandamine ja metsatööstus ka olemasolevat maastikupilti ja vaateid. Kaitsealade rohkus on aidanud siiski inimtegevuse negatiivset mõju vähendada.
Rääkides ajaloolistest kihistustest, tuleb rannikumadaliku kontekstis kindlasti mainida ka nõukogudeaegset militaarpärandit. Rannajoon kui välispiir oli nõukogude perioodil üldsusele suletud, mis tähendab, et loodus- ja kultuuripärand on nendel aladel valdavalt üsna puutumatuna säilinud. Samas on sel perioodil alale lisandunud hulgaliselt militaarrajatisi (vahitornid, vahipostid, kaevikud, punkrid jms). Euroopa Liidu INTERREG projekti Baltic Green Belt raames on Eestis koostatud selliste militaarobjektide põhjalik kaardistus (Eesti Rohevöö Militaarobjektid 2016). Kuigi sageli nähakse selliseid objekte Eesti maastikus võõrkehadena, räägivad need ajaloost ning on maastike käsitlemisel olulise tähtsusega.
Positiivsete näidetena võib aga märkida kultuuripärandi mõtestatud taastamist ja säilitamist. Taastatud ja restaureeritud on mitmeid arhitektuurimälestisi, sh 19. saj II poole ja 20. saj I poole puitarhitektuuri (nt Käsmu merekooli hoone), mõisaid (nt Kalvi mõis) ning tuletorne (nt Suurupi alumine tuletorn ). (Eesti kultuurimälestiste riiklik register 2016) Arhitektuuripärandile on püütud leida uut kasutust ning läbi selle kohalikku kogukonda ja kultuurielu elavdada ning inimesi ka väljastpoolt ligi meelitada. Piirkonna arengu- ja konkurentsivõime kontekstis on kultuuripärand märgilise tähtsusega. Samuti võib positiivsete tegevustena välja tuua RMK matkaradade ja puhkealade rajamist , mis pakuvad inimestele võimalusi looduses viibimiseks, püüdes samas vältida nende tegevusega kaasnevaid ohtusid. Näiteks RMK Oandu looduskeskus Lahemaa rahvuspargis tutvustab looduses liikumise võimalusi ning sealt saavad alguse mitmed matkarajad, mis on tähistatud viitade ja infotahvlitega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et piirkonna peamiseks majandusliku arengu ja konkurentsivõime eelduseks on ühelt poolt selle soodne asupaik mere suhtes, mis on läbi aegade andnud olulise tõuke tööstuse ja kaubanduse arenguks. Samuti pakub metsamaa ning maavarad tööstusele vajalikku toorainet. Samas on tegemist looduskeskkonna mõttes unikaalse piirkonnaga, mis loob eeldused siseriikliku ja rahvusvahelise loodusturismi ning puhkemajanduse edendamiseks. Looduskeskkonda tuleks siin vaadelda kui väärtuslikku ressurssi, mida tuleb säästlikult kasutada ning võimalikult suurel määral kaitsta inimtegevuse negatiivsete mõjude eest. Seega tuleb leida õiglane ja mõistlik tasakaal tööstuse ning keskkonnakaitse edendamise meetmete ja tegevuste vahel.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aaloe, A, Miidel, A.1967. Eesti pangad ja joad. Tallinn: kirjastus “Eesti Raamat”. 72, lk.

Arold, I. 2005. Eesti Maastikud . Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 453, lk.

Arold, I. 2004. Eesti maastikuline liigestatus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 70, lk.

Astover, A jt. 2012. Mullateadus, õpik kõrgkoolidele. Tartu:Eesti Maaülikool. 486, lk

AS ÖkoSil, InNomine. Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla on saneeritud. 2008. - Eesti Loodus. http://www.eestiloodus.ee/artikkel2610_2582.html (30.03.2016)

Eesti kultuurimälestiste riiklik register. 2016. Mälestised . https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument (02.04.2016)

Eesti rohevöö militaarobjektid. (2011). Tartu: Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut. http://pk.emu.ee/struktuur/maastikukorralduse-ja-loodushoiu-osakond/teadustoo/projektid/rakendusprojektid/interreg-projekt-baltic-green-belt/kaardid/ (02.04.2016).

Kalda, A. 1958. Laialehiste lehtmetsade kaasaegne levik Eesti NSV-s. Tartu. viidatud Põhja-Eesti rannikumadalik ja Soome lahe saared. 1998. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 52 vahendusel.

Kink, H. 2006. Kas meie pankrannik mahub maailmapärandisse? - Eesti Loodus. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1683 (31.03.2016).

Linkrus, E. 1998. Põhja-Eesti rannikumadalik ja Soome lahe saared. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus. 102, lk.

Lõhmus, E. 1984. Eesti metsakasvukohatüübid. Tallinn.viidatud: Eesti Maastikud. 2005. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 293 vahendusel.

Maa-ameti X-GIS kaardirakendus. 2016a. Looduskaitse ja Natura 2000 rakendus. http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=UU62A&user_id=at&bbox=689489.856971908,6586384.16867227,739669.18993854,6612614.27454119&LANG=1 (24.03.2016).

Maa-ameti X-GIS kaardirakendus. 2016b. Maardlate rakendus. http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=UU213&user_id=at&bbox=690071.084766896,6586384.16867227,739087.962143552,6612614.27454119&setlegend=UU213_maardla=0&LANG=1 (23.03.2016).

Maa-ameti X-GIS kaardirakendus. 2016c. Pärandkultuuri rakendus. http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=UU218&user_id=at&bbox=689489.856971908,6586384.16867227,739669.18993854,6612614.27454119&LANG=1 (24.03.2016).

Maa-ameti X-GIS kaardirakendus. 2016d. Ohtlikud ettevõtted. http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=MA11A&user_id=at&bbox=692070.726363154,6576972.83630203,721528.762284514,6600783.96437903&LANG=1 (24.03.2016)

Mesipuu, M. 2011. Väike, kuid väärtuslik pärand. - Eesti Loodus. http://www.eestiloodus.ee/artikkel3878_3850.html (31.03.2016).

Metsaregister. 2016. Keskkonnaagentuur. http://register.metsad.ee/avalik/ (31.03.2016)

Põhja-Eesti rannikumadalik. 2009. Loodus. Estonica Entsüklopeedia Eestist. http://www.estonica.org/et/Loodus/Soome_laht_ja_P%C3%B5hja-Eesti_rannikumadalik/P%C3%B5hja-Eesti_rannikumadalik/ (24.02.2016)

Raukas, A. & Kont, A. (1987). Вoпpocы фopmиpobaния ииклассификацииикамов. В кн: Строение иформирование камов. Таллинн: 5-9, viidatud: Eesti Maastikud. 2005. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 282 vahendusel.

Soome lahe rannikumadalik. (2011). Eesti Entsüklopeedia. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/soome_lahe_rannikumadalik (23.03.2016).

Suuroja, K. 2004. Põhja-Eesti pangad. Tallinn: Kirjastus Ilo. 191, lk.

Suuroja, K. 2011. Kivihiidude maa. - Eesti Loodus. http://www.eestiloodus.ee/artikkel3877_3850.html (31.03.2016).
17