50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 38 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-10-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
28 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Karl Eensaar
Õppematerjali autor
Sissejuhatus Balti klint see on hiiglaslik (linnulennult umbes 1200 km, astangujoont pidi ligi 1750 km) Ölandi saare lähistelt üle Läänemere ja piki Põhja-Eesti rannikut kuni Laadoga järveni kulgev, tänapäevaste ja iidsete rannaastangute süsteem mis jälgib ligikaudu Vene lava põhjapiiri. Põhja-Eesti klint hõlmab sellest Läänemereäärse ala suurimast maastikuelemendist küll vaid neljandiku, st. selle, mis jääb Osmussaare ja Narva vahemikku, kuid on see-eest ka kõige tähelepanuväärsem. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/Pakri_pank_2005.jpg Klindiastangute morfoloogilised tüübid
Pinnakatte moodustavad kobedad setted (liiv, kruus, moreen). Nii kristalse aluskorra pealispind kui ka settekivimikihid on kallutatud 0,1 kuni 0,3 kraadi lõunasse, umbes 3 meetrit ühe kilomeetri kohta. Kristalne aluskord Eesti kristalse aluskorra moodustavad 1800-1900 miljoni aasta vanused gneisid ja gneisse läbistavad 1540-1670 miljoni aasta vanused rabakivi intrusioonid. Need kivimid on kaetud 200-780 meetri paksuse Paleosoikumi settekivimite lasundiga. Eesti kristalne aluskord jaguneb Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vööndiks. Vööndid on teineteisest eraldatud tektoonilise Paldiski-Pihkva süvamurrangute süsteemiga. Vööndid jagunevad geoloogiliste ja petroloogiliste omaduste alusel kuueks tsooniks või alavööndiks: Tallinna, Alutaguse, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti, Tapa ja Jõhvi alavööndiks. Alavööndid erinevad kivimitüüpide, metamorfismiastme ja muude keemilis-geofüüsikaliste omaduste poolest.
Linnulennult on ala umbes 225 km pikk, kuid liigendatud rannajoon on pea kaks korda pikem. Rannikumadalik hõlmab paekalda jalamil olevat maariba koos suurema osa rannikumeres paiknevate Eesti saartega (Arold 2005, Linkrus 1998). Ala kogupindala on hinnanguliselt 1003 km 2, moodustades umbes 2,21% Eesti pindalast (Arold 2005). Lõunapoolt piiravad rannikumadalikku Harju lavamaa, Kõrvemaa ja Viru lavamaa. Ala lõunapiir on kõige paremini eristatav seal, kus maastikurajooni piiri määratlev Põhja-Eesti paekallas esineb järsu astanguna. Samas on ka piirkondi, kus paekallas on kulutatud ja mattunud paksu pinnakatte kihi alla ning kus rannikumadaliku piirile viitavad vaid kaudsed tunnused. (Linkrus 1998) Rannikumadaliku laius varieerub paarist meetrist paarikümne kilomeetrini. Kõige laiem on see Lahemaal Juminda ja Pärispea poolsaarte juures (19-20 km) ning kõige kitsam (kohati vaid paarimeetrine) on see Harju ja Viru lavamaa põhjapiiril paiknevate pankade juures
ning ajaloo- ja arhitektuurimälestisi. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid. Lahemaa rahvuspark koosneb maastikuliselt Lahemaast, Lavamaast ja Kõrvemaast. Lahemaa rahvuspargi territoorium hõlmab praegu alasid kahest maakonnast ( Harjumaa ja Lääne-Virumaa) ning neljast vallast (Kadrina, Kuusalu, Loksa ja Vihula). Lahemaa Rahvuspark oli omataoliste kaitsealade seas esimene tollases Nõukogude Liidus. Peamiseks eesmärgiks nähti Põhja-Eesti iseloomulikke maastikute kaitset, kultuuripärandite kaitset ning inimese ja looduse harmoonilist suhet. Rahvuspargi esialgseks suuruseks oli 440km, hiljem see suurenes 725 km-ni. Sellest 474 km² on maismaad ja 251 km² merd. Võrreldes algusaegadega, on Rahvuspark tunduvalt suurenenud, haarates enda alla ka Kõrvemaa põhjapoolse osa ja Põhja-Eesti lubjakiviplatoo. Suurem osa Rahvuspargi pinnast jääb metsade alla (70%).Suurem osa metsast asub Kõrvemaal ning rannikumadalikel
pikaajalisest inimasustusest. Lahemaa sümbolmaastikuks on valdavalt loode-kagu suunas orienteeritud poolsaarte ja lahtedega liigestatud rannikumaastikud. Rannikut ilmestavad hulgalised väikesaared, millest tähelepanuväärseim on samuti loode-kagu suunas väljavenitatud Mohni saar. Randadest valitsevad moreenrannad, lahepärades liivarannad ja vähesel määral ka möllirannad. Reljeefivormidest on Lahemaal märkimisväärseim Põhja-Eesti klint, millest rahvusparki jääb üle 70 km pikkune lõik Tsitre klindisaarest kuni Vihula klindilaheni. Klindilõigule on iseloomulik osaliselt või täielikult mattunud, tugevasti liigestatud ja merest eemaldunud laugevõitu klindiastang. Ordoviitsiumi ja Kambriumi I astangut eristab 2-3 km laiune, sügavalt liiva alla mattunud Kambriumi terrass. Lahemaa maastikele on iseloomulikud arvukad suured rändrahnud ja erakordselt tihedad
inimasustus Eestimaal. Ammustest aegadest arenenud rahvusvaheliselt toimivaks süsteemiks. all (praegu Järvselja looduskaitseala). (direktor Peeter Päts). on teada sündmusi, mis sobivad tänapäevase Harilaiule loodi kaitseala haruldaste taimede Reastame siin olulisemad sündmused looduskaitse 1939 ühines ajakiri Loodusevaatleja riigi doteeritava looduskaitse põhimõtetega. Nüüdne looduskaitse ja pesitsevate merelindude kaitseks ning ajaloos
Eestis on see laialt levinud sete, mis koosneb liivast, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest. Moreenkünkaid leidub Eestis enamasti Haanja, Otepää ja Karula kõrgustikul. Need kujunesid välja seal, kuhu jää või jääsulavete liikumine tõi kuhugi kokku palju settematerjali, teisale jälle vähem, nii et tekkisid künkad ja nõod. Moreentasandikud on mandrijää kujundatud pinnavormidest suurima pindalaga ja tekkinud seal, kus aluspõhi on olnud suhteliselt tasane. Neid leidub Põhja-Eesti lavamaadel, Pandivere ja Sakala kõrgustikul. Kunagine liustikuserv on liikudes enda ette kujundanud piklikke vallitaolisi pinnavorme - otsamoreene, mis on Eestis üsna tavalised, nt Vaivara Sinimäed, Palivere. Mõhnad on liivast ja kruusast, ka veeristest ja mudast koosnev pinnavorm, liustike liikumisest tekkinud rühmiti paiknevad künkad. Selliseid näeme näiteks Viitnal, Kurtnas jm. Oosid ehk vallseljakud on kitsad järsuservalised kruusast, liivast või veerisest koosnevad vallid
vaja sellist hämarikku, kus on horisonti näha ja see on just sobiv aeg määramiseks. Põhjanael paistab Eestile 50ndal kraadil. · Astronoomiline valge öö · Polaarpäev Eestis on kasutusel Ida-Euroopa aeg, kust lisame 2 tundi juurde maailmaajale, suvel +3. Ka Venemaal kasutati suveaega, kuid siis mindi üle ühtlasele Moskva ajale. Eesti asub paljude erinevate nähtuste piiril. Esiteks, Eestis jookseb liivakivi ja lubjakivi avause piiril. Põhja-Eesti ja saared on lubjakivi peal, ülejäänud on liivakivi peal. Pinnaehituslik liikumine jälgib jää liikumise suunda. Eesti pindala on 45,2 tuhat km2 (eksamil selle kohta küsimust ei ole). See pindala hõlmab ka Peipsi ja Võrtsjärve. 15 maakonna kogupindala on 43,4 tuhat km2. Enne II maailmasõda oli Eesti pindala 47,5 tuhat km2. Kui aruvtada territoriaalse mere ka juurde, siis on Eesti pindala 70 505 km2.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid