Eesti rahvuspargid (0)

Tartu
KHK
Eesti rahvuspargid
Koostaja : Rauno Malmiste
2007
Karula Rahvuspark
See asutati 1979. aastal maastikukaitsealana ja 1993 muudeti rahvuspargiks.
Rahvuspargi pindala on 11097 ha. See hõlmab ligi kolmandiku Karula kõrgustikust. Karula rahvuspargi olulisteks kaitseväärtusteks on pärandkultuurimaastikud, mis kohati kujunesid rohkem kui tuhande aastate jooksul. Kaika kandis , Rebasemõisas, Mähklis jm. umbes viimase kahe sajandi jooksul on välja kujunenud Kagu-Eestile iseloomulik maastikutüüp – hajuküla põllusiilide, metsatukkade, soolaikude, heinamaade ja taludega.
Selle ala põliselanikud kõnelevad kohalikus murdekeeles
Karula rahvuspargi maastik on vaheldusrikas. Siin vahelduvad külg külje kõrval või hajusalt paiknevad metsade ja niitudega kaetud kuplid ning sood ja soostunud metsad , järved ja ojad.
Rahvuspargis asub Karula kõrgustiku kõrgeim tipp – Rebasejärve Tornimägi, mille kõrgus on 137 m üle merepinna . Karula rahvuspargis paikneb 38 järve, enamik neist on õõtsikulise kaldaga. Rahvuspargi suurim ja üks ilusaim järv on Ähijärv.
Karula sood on väikesed. Mets katab ligikaudu 70 % rahvuspargi territooriumist.
Karula rahvuspargi loodus on mitmepalgeline. Põhja-Karulas domineerivad kultuurmaastikud : niidu ja põllutükid vahelduvad metsatukkade ja järvedega. Põhiline osa asustusest koondub just sinna. Lõuna-Karulas laiuvad metsamassiivid , kus orgude soised metsad vahelduvad küngastel olevate kuivemate metsadega ning nende vahele mahuvad veel rabad ja sood.
Samamoodi nagu Karula loodus on väga mitmekesine , on kirju ka selle Eestimaa osakese minevik . Sajandite vältel on vana kihelkonda mitmel viisil jaotatud, võimud vahetunud, inimeste kombed muutunud, rahvastik sõdades vähenenud ja rahu ajal jälle kasvanud.
Karula rahvuspark paikneb enam-vähem ajaloolise Karula kihelkonna piirides, hõlmates kihelkonna idaosa . Ajaloo vältel toimunud administratiivsete piiride muutustest hoolimata on  kihelkond püsinud tervikuna - inimesi seovad võru keel, vanadest aegadest pärit igapäevaelu kombed ja harjumused, läbi sajandite püsinud sugulussidemed ning kõrgustiku loodusest tulenev elustiil. Säilinud on sajandivanused taluhooned ja põllupaigad, suust -suhu liiguvad iidsed rahvajutud , teatakse muinasaegsete kivikalmete asukohti, räägitakse  metsavendadest ning hoitakse  korras esivanemate haudu Lüllemäel ja Kaikamäel.
Karula inimene paikne ja traditsioone austav. Uus tulija peab tükk aega ennast kohalikele "tõestama", enne kui ta päriselt omaks võetakse. Õppimist tahab keelgi. Kui siinne elanik oma ise oma elu ja ümbrust üsna tavaliseks peab, märkab külaline Karula rahva eripära ja tugevat sidet maa ning loodusega.
Lahemaa Rahvuspark
Lahemaa Rahvuspark loodi 1.juunil 1971 toonase Eesti NSV Ministrite Nõukogu
määrusega.
Juba alguses rõhutati, et tegu pole lihtsalt tavalise looduspargiga või maastikukaitsealaga ning ei püüta esitada ega taastada ürgset loodusmaastiku , mis oleks inimestest puutumata.
Rahvuspargi asukoha otsingutel lähtuti sellest, et oleksid esindatud meile
iseloomulikud, kaunid ja mitmekesised ning seejuures võimalikult terviklike
ökosüsteemidega loodusmaastikud. Eestimaa, mitmest küljest merega
piiratud, poolsaarte ning saartega tihedasti ümbritsetud maa pidi merd ,
poolsaari, saari ja rannakülasid näitama ka oma rahvuspargis. Samuti pidi rahvuspark andma ettekujutuse põllumajanduse arengust ja tingimustest.
Rahvuspargi ala asustus ei tohtinud olla tihe, seal pidi olema palju metsi, soid ja rabasid.
Kõigile neile nõuetele leiti kõige paremini vastavat Lahemaa.
Nii on pargi ala valitud ja piiritletud eeskätt looduslikel maastikulistel
kaalutlustel.
Lahemaa rahvuspargis kaitstakse metsa-, soo- ja rannaökosüsteeme,
samuti poollooduslikke kooslusi ( loopealsed ), geoloogiamälestisi (balti klint )
ning ajaloo- ja arhitektuurimälestisi.
Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid.
Lahemaa rahvuspark koosneb maastikuliselt Lahemaast, Lavamaast ja
Kõrvemaast. Lahemaa rahvuspargi territoorium hõlmab praegu alasid kahest
maakonnast ( Harjumaa ja Lääne-Virumaa) ning neljast vallast ( Kadrina ,
Kuusalu, Loksa ja Vihula ).
Lahemaa Rahvuspark oli omataoliste kaitsealade seas esimene tollases Nõukogude
Liidus. Peamiseks eesmärgiks nähti Põhja-Eesti iseloomulikke maastikute
kaitset, kultuuripärandite kaitset ning inimese ja looduse harmoonilist suhet. Rahvuspargi
esialgseks suuruseks oli 440km, hiljem see suurenes 725 km-ni.
Sellest 474 km² on maismaad ja 251 km² merd.
Võrreldes algusaegadega, on Rahvuspark tunduvalt suurenenud, haarates enda alla ka
Kõrvemaa põhjapoolse osa ja Põhja-Eesti lubjakiviplatoo.
Suurem osa Rahvuspargi pinnast jääb metsade alla (70%).Suurem osa metsast asub
Kõrvemaal ning rannikumadalikel. Asustus on suurem lubjakiviplatoodel ning rannaäärsel
alal
Lavamaade ning rannikumadaliku looduslikuks piiriks on Põhja-Eesti klint, mida
ilmestavad mitmed joaastangud (Nõmmeveski Valgejõel, Joaveski Loobu jõel jne).
Põhja-Eesti poolsaared ja nendevahelised lahed, aga ka rannikulähedased saared on
orienteeritud loode-kagu sihis. Samasuunaliste künniste ja vagumuste korrapärane
vaheldumine on jälgitav ka Soome lahe põhjareljeefis. Reljeefivormide loode-
kagusuunaline orientatsioon peegeldab ilmekalt mandrijää liikumissuunda viimasel
jääajal.
Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas
on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti
tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas
ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed
laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv
kõige kõrgemale just Lahemaal , ulatudes Vihulas 67 m ü.m.. Klindi jalamil on ulatuslikke
kruusast ja liivast terrasse, mis on siia kuhjatud mandrijää sulamisvete poolt. Tuntuim
asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud
liivatasandikuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane
viiruline maastik, kus lage - või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega.
Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid . Eriti
iseloomulikud on need Muuksi, Võhma, Sagadi ja Vihula ümbruses, kus kadakastel
loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid,
kultusekive, muinaspõlde ning linnamägede asemeid.
Lahemaa Rahvuspargi lõunapoolne osa ulatub Kõrvemaa metsade ja soodeni.Tegu on
jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud.Lisaks soodele ilmestavad maastiku ka veel mõhnastikud ja oosid .
Tuntumad neist on Tapa-Pikasaare, Ohepalu- Viitna ning Pühamäe-Kemba oosideahelikud.
Et tutvustada Lahemaa Rahvuspargi mitmekülgset ning ilusat loodust,on loodud mitmed
loodus ja kultuuriloolised õpperajad. Rannikumadaliku maastikega saab tutvuda Käsmu
ja Majakivi looduse õpperajal. Rannaküladest ning nende ümbrusest annab hea ülevaate
Altja õpperada. Siin asub ka Eesti ainus vabaõhu-geoloogiamuuseum, kus on
eksponeeritud peamised meil rändrahnudena esinevad kivimitüübid. Rohkete muististega
ning baltisaksa materiaalse kultuuri rikkaliku pärandiga Põhja-Eesti kultuurmaistuid
läbivad Muuksi ja Palmse õpperada. Põhja-Eesti soode ökosüsteemidega saab tutvuda
Viru raba läbival laudteel.
Lahemaa Rahuvuspargi andmed
Asutatud: 01.06.1971
Pindala: 72 500 ha (725km)
* Maismaa: 47 410 ha (474km)
* Meri: 25 090 ha (251km)
Tsoneering ( jaotumine ):
* Reservaate 76 ha (0,2%)
* Sihtkaitsevööndeid 12 797 ha (26,1%)
* Piiranguvööndeid 36 052 ha (73,7%)
Asukoht:
* Lääne-Virumaa
* Lihula vald
* Kadrina vald
* Harjumaa
* Loksa vald
* Kuusalu vald
Reorganiseerimised:
* 1973 - Pindala suurendamine
* 1980 - Uus arengukava ning tsoneering
* 1991 - seaduse "Lahemaa Rahvuspargi kohta" vastuvõtmine ja mereala lisandumine.
* 1997 - kaitse- eeskiri , pindala vähendamine, Viitna maastikukaitseala ja Ohepalu
looduskaitseala eraldamine.
Matsalu rahvuspark
Matsalu rahvuspark on rahvuspark Lääne-Eestis, mis on loodud pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks.
Kaitseala pindala on 486,1 km². Matsalu rahvuspark hõlmab Matsalu lahte , selle suudme ümber olevat Väinamere osa, Kasari jõe alamjooksu (alates Risti- Virtsu maanteesillast), lahe ja jõe kaldaroostikke, üleujutatavat Kasari jõe luhta, rannakarjamaid, puisniite ja umbes 50 meresaart (neist suurimad on Tauksi, Liia, Sõmeri, Kumari ja Papilaid). Teised tuntumad laiud on Sipelgarahu ja Tondirahu.
Matsalu looduskaitseala loodi 1957. aastal, 1976. aastal kanti see rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja. 2004. aastast kannab nime Matsalu rahvuspark ning haldab ka Puhtu -Laelatu ja Nehatu looduskaitsealasid ning Lihula ja Tuhu maastikukaitsealasid.
Registreeritud on 275 linnu-, 49 kala- ja 47 imetajaliiki ning 772 liiki soontaimi. Lindudest on arvukamad pesitsejad kormoran, hahk ja hõbekajakas.
Matsalu rahvuspargi keskus asub Penijõel, 3 km Lihulast.
Et linnustikku kaitsta tuleb teada selle paiknemist eelkõige pesitsusajal, aga ka rändeperioodidel. Matsalu rahvusvaheline tähtsus johtub põhiliselt siinse madalaveelise lahe, roostiku, üleujutatava luha, rannaniitude ja madala saarterikka mere olulisusest mitmesuguste vee- ja rannikulindude rändepeatuspaigana. Mitmed pardiliigid kogunevad siia ka arvukalt sulgima. Lindude pesitsuspaigana omas Matsalu varem vaid põhiliselt kohalikku tähtsust, looduslike ja poollooduslike lagedate elupaikade vähenemisega igal pool Euroopas, sealjuures ka Eestis, on Matsalu tähtsus lindude pesitsusalana üha tõusnud.
Soomaa rahvuspark
Soomaa rahvuspark on moodustatud 8. detsembril 1993. aastal Vahe-Eesti edelaosa soode, lamminiitude ja metsade kaitseks. Selle pindala (370 km²) moodustub neljast soost, paiknedes Madal- ja Kõrg-Eesti piiril : Sakala kõrgustiku läänenõlval ja Pärnu madalikul Navesti, Halliste ja Raudna jõe vesikonnas, jäädes siiski Madal-Eestisse.
Soomaa üks tuntumaid vaatamisväärsusi on nn. viies aastaaeg – suurvesi.
Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, s.h. ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Soomaa Rahvuspark on loodud suurte soode, lamminiitude ja metsade kaitseks Vahe-Eesti edelaosas. Maastikuliselt liigestuselt paikneb Soomaa Madal- ja Kõrg-Eesti piiril:  Sakala kõrgustiku läänenõlval ja Pärnu madalikul Navesti, Halliste ja Raudna jõe vesikonnas, jäädes siiski Madal-Eestisse.
Soomaa nimi pärineb professor Teodor Lippmaalt. T. Lippmaa koostatud Eesti geobotaanilises liigestuses on Vahe-Eesti piirkond jagatud kaheks osaks ? lõunapoolseks Soomaaks ja põhjapoolseks Kõrvemaaks. Kitsamalt käsitletakse Soomaana Navesti ja Halliste alamjooksu vahelist Ida- ja Lääne-Eesti rabatüüpide siirdevööndis asuvat suurte soode ala.
Soomaa Rahvuspargi ala vabanes mandrijääst umbes 12 500 aastat tagasi. Jää taandumisel Sakala kõrgustikust põhja ja loode suunas moodustus liustiku ning kõrgustiku vahelisele alale kohalik jääpaisjärv. Soomaa oli mitmesaja aasta jooksul vee all. Praeguse Läänemere eelkäija (Balti jääpaisjärve) kunagist veetaset märgivad rannamoodustised Sakala kõrgustiku loode- ja läänenõlval: Miiliaugu, Ruunaraipe, Sauga ja Osju luited. Vahetult jääpaisjärve hääbumise ja veetaseme alanemise järel algas ka jõgedevõrgu kujunemine. Suuremad nõod soostusid. 
Enamiku rahvuspargi territooriumist hõlmavad suured sood, mida eraldavad üksteisest Pärnu jõgikonna jõed; Navesti, Halliste, Raudna ja Lemmjõgi. Tasane reljeef ei soodusta pinnavete äravoolu ja sagedased on jõgede üleujutused. Navesti (jõe pikkus 100 km), Halliste (86 km), Raudna (58 km) ja Lemmjõe (41 km) alamjooksu tuntakse Riisa küla järgi Riisaküla üleujutusalana, mis pindalalt on Eesti suuremte hulgas (kuni 175 km²).
Üleujutuse põhjused:
 

• Lehvikukujulised jõgikonnad, kus lisajõed ühinevad lähestikku,
  
• Halliste jõe suudme omapärane peaaegu vastuvoolu asend Navesti jõe suhtes,
  
• Tasane reljeef ja jõgede alamjooksu väike lang, 
  
• Maatõus. Pärnu jõe vasakpoolsete lisajõgede veereziimi mõjutab maakoore tektooniline rike, mistõttu loodes kerkib maakoor kiiremini. Tõus suureneb astmeliselt piki paralleelseid kirde- edela suunalisi murranguid. Kuna äravool on takistatud, tekib nimetatud jõgede alamjooksul sageli üleujutusi.
  

Üleujutus võib kesta mõnest päevast kuni kuu. Suurvee maksimum esineb tavaliselt jäämineku ajal. Pikemaks ajaks jääb vesi püsima Pääsma laande, kuna jõe kaldad on kõrgemad ja vee äravool takistatud. Halliste jõel on veepinna tõus ülemjooksul kuni 1 m üle keskmise madalvee seisu, Kanaküla ümbruses 2,5 m, Riisa küla juures kuni 5,0 m üle tavalise veeseisu. Veetaseme kõikumise absoluutne amplituud on siin 5,7 m.
Suuremad kevadised üleujutused korduvad pikema perioodi järel. Kõrge kevadise veeseisuga aastad on olnud 1922, 1931, 1940, 1951, 1953, 1956, 1958, 1968, 1974, 1978, 1999 ja 2002.a. 
 
Veeseis taastub tavaliselt mai lõpul või juuni algul ja algab suvine madalveeperiood, mis kestab tavaliselt 3 kuud. Kuna jõed toituvad sel perioodil eelkõige põhjaveest ja sademetest, sõltub veeseis sama perioodi sademetehulgast. Viimaseist tingituna võib olla madalveeperiood 2-3 korral katkestatud lühiajaliste tulvadega. 
 
Viimased suuremad suvised üleujutused olid 1978. a. juulis ja 1997 a. ja 1998 a. suvel. Sügisene tulvade periood algab tavaliselt septembris. Selle perioodi veeseisud on enamasti madalamad kui kevadisel suurveeperioodil. Talvel tekib jõgedel jääkate tavaliselt detsembri teisel dekaadil.
Soomaa rahvuspargi uhkuseks ja vaatamisväärsuseks on rabad. Kaitseala väärib kindlalt oma nime, sest üle 80 protsendi selle pindalast on rabade, siirdesoode, madalsoode, soostunud niitude ja soometsade all.
 
Soomaa on tasane maa, vaid lõunaosas veidi lainjas. Lauskjas pinnamood, vettpidavad settekihid, suhteliselt suur aastane sademete hulk ja pikad niisked sügised loovad soodsad tingimused rabade arenguks. See piirkond vabanes mandrijääst umbes 13 000 aastat tagasi. Nõgudes säilinud järvedes ja madalates veekogudes algas seejärel soostumine .
 
Tänaseks on Soomaa suured sood jõudnud rabafaasi. Ilmekaim neist on Kuresoo , mis laiub 11 100 hektaril. Kuresoo mitmele osale on antud omaette nimi, näiteks lõunaosa kannab Suitsna, põhjaosa Leetva raba nime. Raba põhjapoolses osas on Toonoja soosaar, mis on oma nime saanud rabavett ärajuhtiva oja järgi.
 
Raba on keerulise tekke ja arenguga maastikutüüp ja ökosüsteem. Näiteks Kuresoo koosneb kümnest erinevast osast, mis kokku moodustavad ühe suure liitlaama. Enamasti piirab raba märg, peaaegu läbimatu servamäre, järgneb rabarinnak männikuga, mis Kuresoos on üllatavalt järsk, tõustes 50-100 meetrisel lõigul 6-8 meetri kõrguseks. Suurema osa rabast moodustab rabalava. Kuresoos valitseb lage jänesvilla-rohuraba ja älveraba. Siin kasvavad tavalised rabataimed . Raba alusmetsas kasvab mitmeid puhmalisi, teiste seas ka Ida-Eesti rabadele tüüpiline hanevits. Vetevõrgu moodustavad älved, sajad laukad, rabalehtrid ning salaojad ja ojad, mis vett rabast välja juhivad. Lindude rändeajal, enamasti küll sügisel, on need suured lagealad ja laugastikud heaks puhkepaigaks tuhandetele läbirändavatele hanedele. 
 
Soomaa suuruselt teine raba, Kikepera hõlmab 6900 hektarit, on 19 kilomeetrit pikk ja 2-6 kilomeetrit lai. Idas piirab Kikepera raba Halliste jõgi ja läänes voolab Kurina jõgi (Laasioja). Ka selles rabas on palju laukaid, älveid ja rabalehtreid. Siin levivad villpea, puis -puhmaraba ning älveraba kooslused . Keset raba sügavas orus voolab Jõhve oja, mille kaldal on metsasalud sanglepa ja sookasega ning põtrade ja metskitsede sissetallatud rajad.
 
4900 -hektarine Öördi raba on kujunenud suurema sügavveelise järve kinnikasvamisel. Seda tunnistab jäänukjärvena säilinud 4,4 hektari suurune ja 3-4 meetri sügavune samanimeline järv. Siit saab alguse veerikas rabaoja. Öördi järves elavad tõmmu varjundiga haugid, särjed, ja ahvenad. Rabal puuduvad kõrged rinnakud, aga silmapaistvalt palju on pilliroostikke ja lodusid.
 
Kaitsealal paiknevast neljast rabast on kõige väiksem Valgeraba (2800 ha), mis asub Lemmjõe ja Raudna jõe vahelisel alal. Raba on kujunenud kahe lahusoleva vesise nõo soostumisel. Idapoolset osa kutsutakse Hauaniidu rabaks. See on hästi väljakujunenud kumer raba. Turbalasundi tüsedus küünib siin 11 meetrini. Raba lõunaosa on väga maaliline ja paljude laugastega, millegipärast kasvab ühes neist üllatavalt palju vesiroose. Raba kirdeosas on vanad käsitsi kaevatud ja praeguseks taimestunud turbaaugud. Läänepoolne Allikaraba on noorem ja sarnaneb rohkem siirdesoole. Selle keskosas on madalate kallastega laugasjärv, kust saab alguse salaoja. Valgeraba keskosas sirutub rohkem kui paari kilomeetri pikkuselt põhjast lõunasse metsaga kaetud seljandik.
Metsad hõlmavad Soomaa territooriumist kolmandiku. Oma mitmekesisuselt ulatuvad siinsed metsad luidetel kasvavatest kuivadest valgusküllastest nõmme- ja palumännikutest kuni erinevate mõnesse avasse mahub inimenegi seisma, arvatavasti on need õõnsused kujunenud tulekahju tagajärjel.
Venesauna lammimets
Venesauna lammimets on oma nime saanud läheduses asuva talu järgi. Halliste jõe üleujutatval alal kasvab lodu -salukaasik, vähemal määral ka lodukaasik ja lodu-sanglepik. Lammimetsale iseloomulikult kasvavad siin haab, arukask ja saar. Alusmetsas toomingas , lodjapuu jt. Puhma- ja rohurindes leidub mitmesuguseid taimi. Näiteks kasvavad siin maikelluke , angervaks, naat ja soo-koertubakas.
 
Lemmjõe keelemets
Lemmjõe keelemets on ligi 70 ha suurune lammimets Lemmjõe ja Raudna jõe vahelisel alal. Osa Lemmjõe keelemetsast on mõjutatud perioodilistest jõe tulvadest. Suurvee aegu tõuseb Raudna jõgi siin üle kallaste rohkem kui meetri. Valdavalt on siin tegemist sanglepikute, kaasikute ja haavikutega, millele kõrgemates kohtades lisanduvad ka kuused. Puistu koosseisus on iseloomulik laialehiste lehtpuude esinemine: jalakas , saar, tamm ja ka Eestis haruldane künnapuu. 
 
Keelemets on ürgmetsailmeline. Alustaimestikus võib mosaiikselt kohata siin salutaimi; maikelluke, salu -tähthein ja leseleht . Kevaditi katab metsaalust kaitsealune taim karulauk , mis on kergesti äratuntav oma spetsiifilise lõhna tõttu. Kaitsealustest liikidest esineb Lemmjõe keelemetsas veel harilik näsiniin, laialehine neiuvaip ja hajusalt harilik kikkapuu . soometsadeni. Jõgede üleujutusala piirkonnas levivad kogu Eestis haruldaseks muutunud lammimetsad: Lemmjõe keelemets, Pääsma laas , Karuskose ja Venesauna lammimets.
Pääsma laas
Pääsma laas on Soomaa ulatuslikeim ja asub Tipu külast põhja pool. Metsa võib jagada tinglikult kaheks ? üleujutatav ja mitteüleujutatav osa. Metsakasvukohatüüpidest levivad Pääsma laanes naadi, sõnajala, angervaksa ja lodu tüüp. Lammimetsade koosseisus domineerivad lehtpuud jalakas, arukask ja saar. Alusmetsas on ülekaalus sarapuu, toomingas ja pihlakas . Rohurinne on liigirikas ja lopsakas. Esinevad salumetsale iseloomulikud liigid: maikelluke, salu-tähthein jne. 
 
Sõnajala kasvukohatüüp esineb jõest kaugematel aladel, kus suurt tähtsust rohurindes omavad ohtene-, naiste-, laane - ja maarjasõnajalg. Madalamates lohkudes jääb üleujutusvesi pikemaks ajaks seisma ja seal on peamiseks puuliigiks sanglepp . Alusmets on seal hõre, peamiselt toomingas ja mage-sõstar. Rohurindes esinevad lohkudes lodu liigid: kollane võhumõõk, harilik varsakabi jne. Lõunas, lammimetsa piiril võib kohata jämedaid õõnsustega puid,
Soomaa mitmekesised maastikud pakuvad sobivaid elupaiku nii suurtele kui väikestele loomadele. Siin on 45 imetajaliigi elupaik. Sageli võib näha põtru, kes on siin läbi aegade oma eluga hästi toime tulnud. Arvukuse madalseisu perioodidel on põdra pelgupaigaks olnud sood. Metssigu ja metskitsi ei ole Soomaal kunagi palju elutsenud, kuna nende käekäik on otseselt seotud siin ennast koduselt tundvate huntide ja ilvestega. Marjade küpsemise ajal võib Soomaa metsades kohata ka karusid .
 
Soomaal elab kümmekond liiki väikeimetajaid. Siili , mäkra ja tuhkrut on vähe, sest märg maastik neile ei sobi. Kõikjal võib see-eest kohata kährikut ja rebast, veidi harvem oravat, valgejänest ja metsnugist. Vanades lammimetsades elutseb Eestis üliharuldane lendorav.
 
Poolveelistest imetajatest ilmestavad jõgesid kõige enam koprad oma pesakuhilate, üles paisutatud kraavide ja ojadega, ning toiduks ja tammi ehitamiseks langetatud puudega. Kõikidel suurematel veekogudel tegutsevad saarmad, palju on ka mügrit ning võõrliikidest minki.
 
Metsade ja niitude vahel looklevad jõed on kalarikkad, kokku on siit leitud seitseteist kalaliiki. Tavalisemateks on haug , särg, viidikas ja ahven , leidub ka haugi , turba ja latikat.
 
Kui rabad ärkavad talveunest , hakkavad häälitsema rongad; metsised ja tedred mängivad oma kevadisi armumänge, kaua ei lase ennast oodata ka sookurg . Kevadsoojad toovad kohale ka sellised linnud nagu rüüt, väikekoovitaja ja mudatilder. Soomaal on linde nähtud üle 160 liigi, neist haruldasemad on kaljukotkas, rabapüü, mudanepp, väikepistrik, rabapistrik ja alles mõne aasta eest siia kolinud rohunepp. Toitumas on nähtud ka rabapistrikku.
Vilsandi Rahvuspark
Vilsandi rahvuspark asub Saare maakonna lääneosas Lümanda ja Kihelkonna vallas. Looduskaitseala moodustavad Vilsandi saar koos ümbritsevate laidude ja rahudega ning Atla , Kihelkonna ja Kuusnõmme laht neis paiknevate saartega. Vilsandi rahvuspargis on ligi sada saart . Koos ümbritseva akvatooriumiga hõlmab see kokku 180 km² (23 800 ha) suuruse ala, millest meri moodustab 105 km².
Baltimaade vanim kaitseala hõlmab mitmeid erineva maastikuga looduskomplekse, millest iseloomulikumad on meresaared. Vilsandi on ainuke inimasustusega saar kaitsealal.
Registreeritud on üle 250 linnuliigi, kellest pesitsemas võib kohata 112; arvukamalt hahku (üle 4000 paari). Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde.
Rahvuspargi bioloogiajaam asub Vilsandil.
Vilsandi rahvuspargis Harilaiul asuv Kiipsaare nukk oli filmi "Somnambuul" tegevuspaigaks .
Vilsandi Rahvuspark paikneb meie vabariigi lääneosas, Saaremaa läänerannikul. Looduskaitseala moodustavad Vilsandi saar koos ümbritsevate laidude ja rahudega ning Kihelkonna, Kuusnõmme ja Atla laht neis asetsevate saartega. Vilsandi Rahvuspargis asub ligikaudu 100 saart. Koos ümbritseva akvatooriumiga hõlmab see kokku 180. ruutkilomeetri suuruse piirkonna.
Vilsandi ise ei ole kuigi suur saar. Ta on kuus kilomeetrit pikk ja laiust on tal vaevalt pool sellest.
Esimesena tundis huvi Vilsandi lindude vastu tuletornivaht Artur Toom, kes 1906 a. asus omal algatusel Vaika   saarte linde  kaitsma. 14. augustil 1910 aastal sõlmiti Riia Loodusuurijate Seltsi  ja Kihelkonna  kirikumõisa  vahel  rendileping, mille alusel Vaika saared läksid  kuueks  aastaks  Riia  Loodusuurijate  Seltsi  käsutusse.  Vaika saared kuulutati looduskaitsereservaadiks ja selle ülevaatajaks jäeti Artur Toom.
1957. aasta 7. juunil  võeti Eestis vastu  looduskaitse seadus, mille alusel loodi Vilsandi linnuriigist Vaika Riiklik Looduskaitseala, mis 1971. aastal nimetati ümber  Vilsandi  Riiklikuks  Looduskaitsealaks  ning  7. detsembril 1993. aastal  reorganiseeriti see Vabariigi Valitsuse määrusega Vilsandi Rahvuspargiks.
Kaitseala  hõlmab  mitmeid maastikuliselt omapäraseid looduskomplekse, millest iseloomulikumaks on meresaared. Vilsandi on kaitseala ainuke inimasustatud saar.  Saare rannajoon  on liigestatud  lahesoppide,  neemede ja paljude rannikulähedaste  saarekeste  poolt. Vilsandi  lääne- ja põhjarannal domineerib dolomiitne kaljurand. Loodust iseloomustavad veel eelkõige mereline   kliima, rohke linnustik, ranniku- aladele iseloomulik karaktertaimestik ja huvitav riimveelise mere fauna.
Vilsandi Rahvuspargi keskus asub Saaremaal  Loona mõisas, mis on äsja taastatud. Vilsandi saarel aga asub Vilsandi Rahvuspargi bioloogiajaam koos majutamiskeskusega, mida saavad kasutada teadlased, turistid ja muud huvilised .