Lahemaa Rahvuspark (0)

LAHEMAA RAHVUSPARGI SÜND
Lahemaa rahvuspark loodi 1971 . aastal esimese omataolise kaitsealana tollases Nõukogude Liidus eesmärgiga kaitsta Põhja-Eesti iseloomulikke maastikke, rahva kultuuripärandit ning säilitada inimese ja looduse harmoonilist suhet. Rahvuspargi esmaseks suuruseks oli u. 440 km². Hiljem on territooriumi lõuna suunas laiendatud ning praegu hõlmab see 725 km², sellest 474 km² on maismaad ja 251 km² merd .
Lahemaa rahvuspark paikneb kahe maakonna - Harjumaa ja Lääne-Virumaa ning nelja maastikulise rajooni - Põhja-Eesti rannikumadalik, Harju lavamaa , Viru lavamaa ja Kõrvemaa territooriumil.
Lahemaa on Eesti esimene rahvuspark. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid. TAIMKATE
Lahemaa kooslustest levinuimad on metsad , võttes enda alla 70% rahvuspargist . Rabasaartel võib leida ka päris inimpuutumatut metsa. Lahemaa metsadest on pooled palumetsad ­ männikud või männi-kuuse segametsad. Viljakamaid laanemetsi on Lahemaa metsadest umbes kümnendik.
Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid, Altja jõe orus ka salukuusikuid. Koljaku astangu all ja Pudisoo jõe ääres leidub suuremaid lodumetsi. Lisaks metsadele on looduslikest kooslustest Lahemaal esindatud rabad, mis jäävad taimestiku poolest Ida-Eesti ja Lääne-Eesti tüüpi rabade üleminekualale. Suuremad rabad on Laukasoo , Viru ja Vanasilla raba ning endiste rannavallide vahel asuv Pudisoo. Liigirikkaid niite on Lahemaal praeguseks säilinud alla 10%.
Floristiliselt ei ole Lahemaa taimkate eriti liigirikas. Seni registreeritud 838 kõrgemast taimeliigist on haruldasi 34. Lahemaa taimharuldustest on tuntuim klindi rusukaldail kohati kasvav mets- kuukress, lisaks sellele on leitud soomurakat, siberi piimikat ning rand-seahernest. Küllalt haruldased on veetaimede seas ka vesilobeelia ning järv-lahnarohi.
Lahemaal on registreeritud üle 100 liigi samblaid, 250 liiki samblikke ja ligi 150 kübarseene liiki.
Enamik Lahemaa niite ja puisniite on poollooduslikud. Looduslikud on mõned rannaniitudest, ka osa luhtade ja loodude kooslusi. Ka Lahemaa taimkatte suurim haruldus ­ loopealsed ehk alvarid on kujunenud inimese ja looduse tuhandete aastate pikkuses koostöös. Lahemaal on registreeritud 50 imetaja -, 222 linnu- ja 24 kalaliiki.
Lahemaa metsad on soodsad suurimetajaile, siin elavad ka suurkiskjate -- karu, hundi ja ilvese püsiasurkonnad. Lahemaa ja selle lähiümbruse jõed olid Eestis viimseks pelgupaigaks hiljuti välja surnud euroopa naaritsaile, metsades on leitud lendoravaid. Liigirikka metsalinnustiku kõrval on rahvuspargi rannik peatuspaigaks sadadele tuhandetele läbirändavatele veelindudele, eriti aulidele, vaerastele ja kauridele. Lahemaa mitmekesine linnustik on tingitud vaheldusrikkast maastikust. Siin pesitsevad nii sisevete-, mere-, ranna-, niidu- kui metsalinnud. Viimased on metsa rohkusest ülekaalus. Haruldastest lindudest on Lahemaal esindatud must toonekurg , merikotkas , kalakotkas , kaljukotkas ja väike-konnakotkas.
Sisevetes on kaladest enimlevinud haug , ahven ja särg. Enamikus Lahemaa jõgedes koeb meriforell ja silm, Loobu jões ka lõhe. Kõige mitmekesisema kalastikuga on Pudisoo, Loobu ja Valgejõgi. Elu järvedes oleneb toidust. Lohja on hinnatud ainulaadse karpkalajärvena. Kahala järves kasvavad eriti hästi linask ja koger. Lahemaa rannikumeres on tähtsamad kalad ­ ahven, särg, vimb ja siig . Kudema või toituma tulevad siia räim, lest , angerjas , meritint, lõhe, meriforell ja tursk. LAHEMAA RANNIK
Lahemaa rannik, nii nagu kogu Põhja-Eesti rannikumadalikki, on rikas suurte rändrahnude ja kivikülvide poolest. Need on siia hiiglaslike mandriliustike poolt kantud Soomest ja Skandinaaviast, kus taolised kivimid paljanduvad otse maapinnal. Seega annavad nad väärtuslikku informatsiooni liustike liikumise suuna ja ulatuse kohta viimasel jääajal. Suuri kivikülve võib kohata Juminda poolsaarel Tapurla lähedal ning Käsmu metsas ja rannas. Lahemaa rändrahnudest on tuntumad Juminda Majakivi , Jaani- Tooma Suurkivi Kasispeas ning Võsu Ojakivi. Paljude rändrahnudega seostuvad muistendid Kalevipojast ning seetõttu on neil oluline roll meie kultuuriloos . Näiteks Suurpea ja Pärispea küla vahel mererannas olevasse Odakivisse olevat legendi järgi põrganud oda, mille Kalevipoeg Loksa rannast vaenlase suunas visanud.
Liivaranda leidub Lahemaal vähe, peamiselt lahesoppidesse suubuvate jõgede suudmeis. Suurim ja tuntuim rand ning selle taga olev luidete vöönd asub Võsul. Võsu on ka Põhja-Eesti vanemaid puhkeasulaid, mis rajati juba 19. sajandil. Siin puhkasid paljud Tallinna, Tartu, Peterburi ja Moskva prominendid. Viimaste aastakümnete tugevad tormid ning ebaadekvaatsed rannakorrastustööd on viinud Võsu liivaranna katastroofilisele taandumisele ja hävimisele. Vähemal määral leidub liivaranda ka Juminda poolsaarel, Loksa ja Vergi ümbruses. Mitmed endised kalurikülad muutusid nõukogude võimu ajal suvituskohtadeks, näiteks Altja ja Vainupea. JÕED JA JÄRVED
Lahemaa ei ole järvederikas, kuid siin on olemas väga erineva tekkeloo, iseloomu ja ilmega veesilmad. Rahvuspargi 14 järve võib jaotada kahte rühma: noored rannajärved ja vanad, mandrijää taandumisel tekkinud veekogud. Lahemaa järvedest suurim on Kahala (350 ha). Järv paikneb Harju lavamaal puisniitude ja lookadastike vahelises nõos ning on madal (kuni 2,8 m) endine merelaht , mis eraldus merest lõplikult umbes 7500 aastat tagasi. Rannikumadaliku piires on aga silmapaistvamad Lohja ja Käsmu järv, mis on mõlemad väga kaunid metsajärved, mis eraldusid merest geoloogilises ajaskaalas suhteliselt hiljuti -- u. 2000­3000 aastat tagasi. Pärispea poolsaarel olevad Viinistu Maalaht ja Ulglaht on kõrge veeseisu korral tänaseni merega ühenduses.
Lahemaa piires voolab kaheksa jõge. Neist suurimad Valgejõgi (pikkus 77km) ja Loobu jõgi (pikkus 59km) voolavad rahvuspargis ainult alamjooksul . Ülejäänute vesikonnad jäävad aga tervenisti rahvusparki või selle piirimaile. Kõrve- ja Lavamaa osas ei ole rahulikult voolavad jõed suutnud kulutada sügavaid orge. Tormakaiks muutuvad jõed paekalda piiril, kus aja jooksul on vesi kulutanud lubja- ja liivikividesse sügavad sälkorud ja vorminud astangurikkad joastikud.
Allikaid on rahvuspargis loendatud ligi 150. Klindist lõuna poole, kus aluspõhjaks lubjakivid , on sagedased karstinähtused.
Viitna mõhnastik ja järvestik
Lahemaa rahvuspargi lõunapiirile jääv Viitna ja selle lähiümbrus on üks atraktiivsemaid paiku. Põhjuseks on vahelduv pinnamood, kaunid järved ning kõrgeboniteediliste kuusikute ja männikute olemasolu -- kõik on justkui loodud looduslähedase turismi edendamiseks. Vahelduva pinnamoe loovad siin järsunõlvaline ning kitsa ja lookleva harjaga helmesoos ning seda ümbritsev mõhnastik. Oosi idanõlv laskub järsu seinana Viitna Pikkjärveni, mis asub mõhnastiku suurimas glatsiokarstinõos. Viitna Pikkjärves (5,7 m sügav) olevad saared on geneesilt samuti mõhnad. Järv on maastikuliselt väga kaunis, selgeveeline ning sisaldab suhteliselt haruldasi veetaimi -- vesilobeeliat, lahnarohtu jt. Oma selge vee tõttu on see olnud ka üks allveesportlaste meelisjärvi.
Pikkjärvest kirde pool asub Viitna Väike- ehk Linajärv ning mõhnastiku lõunaosas paikneb pisike soostunud kallastega Nabudi järv. Loobu jõe orust lõunas oosiahelik ja seda ümbritsev mõhnastik jätkub. Kogu pinnavormistikku tuntakse aga Uku-Viitna radiaalse mõhnastikuna. KOKKUVÕTTEKS
Lahemaa rahvuspark on loodud Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Seal kaitstakse metsa-, soo- ja rannaökosüsteeme, samuti poollooduslikke kooslusi (loopealsed), geoloogiamälestisi (balti klint ) ning ajaloo- ja arhitektuurimälestisi. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid ning seetõttu ma loodan, et selle eest kantakse hoolt veel pikka aega.