Eesti kirjandus (0)

Henrik Visnapuu
1890-1951
Pärit Helmest.Õppis kooliõpetajaks Narvas,hiljem Tartu Ülikoolis klassikalisi keeli.Jättis ülikooli pooleli ja hakkas tegelema kirjandusega. Oli “Siuru” liege, Gailiti sober . Abielus Hildaga, keda oma loomingus hüüdis Ing-iks. Temale on pühendatud Visnapuu kauneimad armastusluuletused. Hiljem teguseski ta kutselise kirjanikuna ja toimetas kultuuriajakirja Varamu. Lahkus II maailmasõja lõpul algul Saksamaale, hiljen New Yorki , kus elas püsivalt. Väliselt tunti teda valge krüsanteemiõie järgi pintsakul.
Tema luules on 2 suunda:
a) julge,šokeeriv,elus vihaselt pettunud
b) õrn, tundeline , hell ,unistav
Noorusaja luule oli kõigepealt futuristlik, rääkis tehnikast ja linnast. “ Siru ”-aegset luulet peeti vulgaarseks, sealhulgas leidub tegelikult ka kaunist armastusluulet ja julget siirust. Tema luule oli emotsionaalne ja sisendusjõuline, luules oli ka pettumust ja maailmavalu ( nt kutsus ta maailma purjus jumalate okseks). Armastusluulet sisaldas kogu “ Amores ” (1917). Kauneim rmastusluule tükkel temalt on “Kirjad Ingile”, mida ta jätkas ka hiljem, peale naise surma. Kuulsaim sellest tsüklist on “Kümnes kiri Ingile”. 1920ndatel tulid tema loomingusse ühiskondlikumad teemad : selle perioodi luulet nim aja luuluks. Esimese teema oli sõja-ja vägivallavastasus, kuid samas kiitis ta sõdurite vaprust ja oli isamaaline. “Ilus on surra,kui oled noor” on pühendatud Vabadussõjas langenutele. Selle teemalised luuletused ilmusid kodus “ Talihari ”. Hilisem luule on loodusteemaline ja kõneleb murest kodumaa pärast, iseseivuse säilimse pärast ja oli ka pessimistlikku luulet igavikust ja surmast. “ Maarjamaa laulud” 1927.
Ka Ameerikas jätkas ta kirjutamist eesti keeles-väliseestlastele. Tema selle aja luulet läbib lisaks kurbusele ja koduigatsusele ka kindle usk, et Eesti saab ueesti vabaks ja võitlusmeeleolu. “Mare Balticum ” 1927. Visnapuule on omane unikaalne luule, kasutab kordusi ja lõunaeesti murdevorme.
Marie Under
1883-1980
Sündis Tallinnas, õppis saksa tütarlastekoolis, abiellus raamatupidajaga,hiljem lahutasid ning abiellus A.Adsoniga. 1914 läks uue perega elama Rootsi, kus töötas teatrimuuseumis.
Põhiliselt on tuntuks saanud oma julge armastusluulega,kuigi ta on kirjutanud erinevatel teemadel . 1917 ilmus luulekogu “ Sonetid ”, mis tegi ta nime tuntuks ja šokeeris kirjanduskriitikuid,sest Under kujutab armukirge, loodus on otsekui elustunud ja elab armunutele kaasa ning väljendab iha. Samuti kujutas julgelt naise kehavorme, ka nende paljastamist läbi mehe silmade (luuletus”Sina ütled”). Tema sonett on hea sõnastusega ja vormilt täiuslik. Kirjutas itaalia sonetti (4+4+3+3). Hiljem hakkas kirjutama tõsisematel teemadel, 1920ndate algul sõjast ja vägivallast (oli vastane) ja sõja hävitavast mõjust (“Verivalla” kogu). 1917 ilmus luulekogu “Hääl varjust”-see räägib vastest,murest,ängistusest,tunneb kaasa kehvades oludes kasvavaile lastele (, kel pole eduks võimalusi) ja teisele, kes end hüljatuna tunnevad. Põhiliselt kujutab suurlinna ja aguleid. Under on tähtis ka kui Eesti ballaadimeister. Ta sai ballaadideks ainestikku rahvaluulest (muistendid), Piiblist ja oma fantaasiast. Kujutab ballaadides väga hästi peategelase hingeelu ja mõtteid. Põhiteema on õnnetu armastus ja selle mõju inimese elule. Kujutab õnne otsinguid, millele saavad takistuseks inimeste eksimused või iseloomuvead. Nt ballad “ Lapsehukkaja ” räägib vallasemast, kes hukkab oma vastsündinud lapse uputamise läbi ning süümepiinade tulemusel uputab ja iseend . See teos näitab, kui ohtlik on vallasemade põlu all olek. Need ballaadid ilmusid kogus “Õnnevarjutus”. 1940ndatel kirjutas ta julge luuletuse “Jõulutervitus” ( 1941 14. juunil toimus küüditamine), milles ta tunneb kaasa kodumaale karmi saatuse tõttu ja meenutab küüditamist. Ka Rootsis ilmusid temalt eestikeelsed luulekogud .
August Gailit
1861-1960
Sündis Valgamaal, isa poolt on temas ka läti verd. Õppis Tartu Ülikoolis, töötas ajakirjanikuna. Oli abielus, tema hea sober oli Visnapuu. 1944 emigreerus Rootsi ja elas seal kuni surmani koos perega.
Kuulsaks sai Gailit oma novellidega. 1917 ilmus kogu “ Saatana karussell”. Tema novellides on palju fantastilisi,katastroofilisi sündmusi (nt fosfortõbi,saatan seikleb). Eesmärk oli kujutada sõja ja hävingu mõju inimesele. Ta kirjutas ka följetone (pilkav proosajutt; kogu “ Klounid ja faunid”). Hilisemad novellid on kogus “Ristisõjad”, mis on realistlikum ja tasemelt tugevam.
Gailiti loomingule on omane:
a) värvikad kirjeldused
b) realis , mis põimub romantilise elutunnetusega
c) erakordsed tegelased, kelles sagely avaldub liialdatult mõni iseloomujoon
d) erakordsed sündmused ja humor
e) unistuste ja reaalsuse kokkupõrge, unistused on alati tähtsad
f) kummalised tegelaste nimed.
Gailiti kuulsaim roman on “Toomas Nipernaadi ” (1928). Romaan koosneb seitsmest novelist, mis moodustavad terviku. Peategelane on rändurist unistaja , kes rändab kevadest sügiseni Eesti külades ja toob elanike ellu romantikat ja unistusi, olles nagu platooniline Casanova, kes küll võrgutab, kuid ei valluta. Enamasti on tema mõju tegelaste eludele positiivne.
1935 ilmus Vabadussõja-aineline roman “Isade maa”. Selles romaanis kujutab Gailit sõja traagika kõrval ka anekdootlikke sündmusi ja sõduri huumorit .
1938 ilmus veel realistlikum roman 2Karge meri”, mis kujutab elu üksildasel hülgeküttide saarel, kus inimene peab ellujäämis nimel võitlema loodusjõududega. Gailit näitab, kui raske on võõral sellesse ühiskonda sobituda.
1941 ilmus roman “Ekke Moor”. Peategelane on noor mees Ekke, kes jätab oma ema
Ja kallikma, et minna laia ilma seiklema. Ta kehastab mitmeid ameteid ja rolle, kuid jõuab tõdemuseni, et kodus on ikka kõige parem. Sellele romaanile oli eeskujuks Ibseni näidend “Peer Gynt ”.
Ka Rootsis jätkas Gailit eestikeelsete romaanide kirjutamist. Kuulsaim nendest on roman “Üle rahutu vee”, mis kujutab ühe mootorpaatkonna põgenemist Rootsi.
Anton Hansen Tammsaare
1878-1940
Sündis Järvamaal, Põhja-Tammsaare talus. Pere oli vaene ja 12st lapsest kasvasid suureks 10. Gümnaasiumisse läks ta üsna hilja ( Hugo Treffneri Gümnaasium). Hiljem õppis Tartu Ülikoolis juurat. Tuberkuloosi tõttu jäid õpingud pooleli, hiljem elas ja töötas Tallinnas. Alustas novellide ja jutustustega, kujutas talupoegade elu, hiljem üliõpilaste elu ja suhteid. Tammsaarele on omane:
a) pikad laused
b) tugev arutluskäik-tegelased põhjendavad (sise-)monoloogiga oma käitumist,mõtteid ja elufilosoofiat
c) keskendub inimese hingeelule
d) jutustamisstiil võib olla tõsine,humoristlik,pilkav, aga jutustamistempo on alati rahulik.
Tammsaare loomingu kõrgperiood algab näidendiga “ Juudit ” (1921). Põhineb piiblilool, mis räägib juudi rahvuskangelannast Juuditist, kes läheb sissepiiartud linnast vaenalse leeri ja tapab nende pealiku, seejärel vaenlane taganeb.. Tammsaare mõtleb Juuditile eluloo, tausta ja psühholoogilise motiivi tema käitumisele. Juudit on tal isekas naine, kes ihakb võimu ja meeste armastust, kuid armastusega pole tal õnne. See on üks Eesti tippdraamasid.
1922 “Kõrboja peremees ”-Kõrbojal puudub õige peremees, selles seisneb romaani probleem. Kõrboja Rein on tahtejõuetu unistaja ning tema talu käib alla. Tema tütar Anna tahab saada perenaiseks, kuid vajab enda kõrvale meest. Anna tahaks abielluda naabri Katku Villuga, kes on töökas ja ambitsioonikas, kuid keda tabavad mitmed õnnetused tema keevalise iseloomu ja alkoholilembuse tõttu. Villu sattus kakluse tõttu vanglasse ja kaotas purjus peaga kive lõhates osa sõrmedest. Anna kutsub teda oma tallu , teeb abieluettepaneku. Villul on ka lihtsa külatüdruku,Eeviga, laps, kuid ta armastab Annat. Uhkus ei luba tal sandina Kõrbojale minna ning ta laseb end maha. Anna bõtab Villu poja ja Eevi Kõrbojale elama.
Tammsaare suurteos on epopöa “Tõde ja õigus” (1926-1933).Romaanisari koosneb viiest osast ja kujutab eestlaste koondportreed ja inimese elu võitlusi ja tõeotsinguid. Tegevus toimub 1870-1930ndate algus. Eeskujuks on F. Dostojevski “Kuritöö ja karistus ”
I osa kujutab Indreku isa tulekut Vargamäe tallu. Keskne on Andrese konflikt naabri Pearuga, mis tuleneb nende erinevast elufilosoofiast ja Pearu rivaalitsemisest. Andres: õiglus, tõde, töö. Pearu: Nali, võit. Kujutab levinud eestlaslikke omadusi, nt jonnakus, kadedus, kangekaelsus, kinnisus (eriti tunnete väljendamisel). Indrek viskab põllul ema kogemata kiviga, süütunne jääb teda vaevama.
II osa – Indreku õpingud Tartus,armastus Mauruse tütre vastu, kes sureb . Indrek otsib vastust küsimusele, kas jumal on olemas. Järeldab armastatu surma põhjal, et ei ole ning ütleb seda noorele tüdrukule Tiinale, kes on jalutu ja kelle ainus lootus on, et Jeesus teeb ta jalad kunagi terveks. Tiina on kurb, Indrek ütleb, et tegi nalja ning Tiina tõuseb jalule.
III osa kujutab Indrekut Tallinnas tööl ja tema tõsist suhet ühe naisega. Romaanis on 2 olulist sündmust: 1905 aasta revolutsioon ja rahva tulistamine Uuel Turul. Indrek annab ema (Mari) palvel talle surmava annuse morfiini.
IV osa- Indreku abielu Kariniga, ärimehe tütrega. Nende vahel on küll suur kirg , kuid puudub üksteisemõistmine. See viib traagilise lõpuni. Indrek põhjustab tahtmatult Karini surma.
V osa. Selle põhiküsimus. Kas oma süüd on võimalik lunastada kahetsuse ja armastusega. Indrek naaseb Vargamäele, läheb tööd tegema, talle järgneb sinna Tiina (, kes oli juba IV osas Indreku ja Karini juures teenijanna, kuid Indrek ei tundnud teda ära). Lõpuks lahkub ta koos Tiinaga linna tagasi.
Romaan „Põrgupõhja uus vanapagan ” (1939) võtab aluseks rahvajutud Kaval-Antsust ja Vanapaganast. Teoses läheb Vanapagan inimesena maa peale, et näidata jumalale , et maa peal on võimalik Piibli seaduste järgi elada. Ta tahab, et inimesed jääksid Põrgusse, kes sinna juba sattunud olid. Maal on Vanapagan Põrgupõhja Jürka, teeb tööd, abiellub, kuid teda takistab Ants, kes üritab teiste arvelt rikastuda ja petab Jürkat pidevalt. Lõpuks maksab Jürka kätte, hakkab mässama. Lugu näitab rikka kihi üleolevat suhtumist vaesesse kihti.