Vastus leiad õppematerjalist: Eesti kirjandus algusaastatel

Eesti kirjandus algusaastatel (0)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuid mille nimel?

Eesti kirjanduse algusaastad

Eesti kirjanduse lätteil
Alguse sai eesti kirjakultuur 13 saj. Henriku Liivima kroonikas – eestikeelsed sõnad: „ Laula , laula pappi!“ (enne seda võisid eestlased tunda ka ruuni kirja, see on esimene eestikeelne teadaolev allikas).
14 saj – levib juhuluule – pulmadeks, matusteks, ristimistele jne
Trükis ilmus esimene juhuluule – 1637 – „Pulmalaul“ – R. Brockmann
Esimesed eestikeelsed raamatud 16 – 17 saj. – pandi alus eestikeelsele kirjakeelele ja ilmusid kirikuraamatud, siis levis tükikunst ja toimus reformatsiooniliikumine
1525 – vaadi raamatutes eestikeelsed missatekstid
1535 – Wanradti ja Keolli katekismus (11 lehekülge, selle koostas Tallina Niguliste kiriku õpetaja S. Wanradt ja tõlkis eestikeelde Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja J. Koell)
Esimesed eestikeelsed väljaanded olidki vaimulikud kirjutised kirikuõpetajate abistamiseks .
Heinrich Stahl – „ Käsi ja koduramat..“ (1632-1638) (sisaldab Lutheri katekismust, kirikulaule, katkendeid piiblist); „Juhatus eestikeele juurde.“ (eestikeele õpik koos sõnastikuga) – põhjaeestikeel
Joachim Rossihnius – „ Evangeeliumid ja epistlis kõigiks pühapäevadeks..“ (1632) – lõunaeestikeel
17 saj hakatakse asutama eestikeelseid rahvakoole – rahvas peab õppima lugema piiblit .
17 saj lõpp – B. G Forseliuse lihtsustatud kirjaviisiga aabits
Esimene eestikeelne piibel – 1739 – põhjaeestikeeles.
17 saj. Esimesed ilmalikud luuletused
Käsu Hans – 1708 – „Oh! mu waene Tarto Liin“(eestlastele osaks saanud kannatustest mis venelased põhjustasid, luuletus räägib, et see oli Jumala poolt karistus linna rahvale)
Esimesed rahvaraamatuid kirjutas F. R. Kreutzwald „ Viina katk“ (1840)
Esimesed juturaamatud: “Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat” – F.G Arvelius ; „Juttud aj teggud..“ – F.W von Willmann (1782) – räägiti peamiselt talurahvale õpetusi igapöevastes tegemistes, näpunäiteid ja manitseti jumalakartlikkusele
“Sarema Jutto ramat” - J. W. L. Luce (1807 esimene osa ja 1812 teine osa) - kasutati koolilugemikena
Esimene eestikeelne kalender - 1718
Esimene eestikeelne ajaleht - „ Tarto maa rahva näddali leht“ 1806 ( võeti kasutusele Õ täht)
A.W. Hupeel, P. E. Wilde – Lühhike Õppetus - 1766-1767
Merkel kirjutas 1796 aastal „ liivimaa esiaeg “ – kus ütles et sakslased mitte ei toonud kultuuri vaid hävitasid eestlaste kunagise kõrge kültuuri.
Hupel – „ Topograafilisi teateid Liivi ja eestimaast“
Masing – „ Pühha päeva Wahhe luggemised „; „ Maarahva Näddali leht „ 1821 -1825; kirjutas ka aabitsa ja kooliraamatuid.
J. H. Rosenplänter - uuris eesti kultuuri ja rahvaluulet, tänu temale on säilinud petersoni luule ja Masingu kirjutised.
K.J Peterson – „eesti esimene luuletaja“
Kalevipoeg – 1835 - Faehlmann ja Kreutzwald
C. R jakobson – „Sakala“ (1878)
J. Hurt – rahvaluule kogumine
J. V. Jannsen –„ Perno postimees “ (1857); „Eesti postimees“ (1864)

Kristjan jaan Peterson; Lydia Koidula; Juhan Liiv
K. J. Peterson - Rahvus tõusis oluliseks 19 saj jooksul. Petersoni eeskujusid olid Goethe ; Puškin. Petersoni luule ilmus Noor-Eestis esimest korda. Peterson on eesti kirjanduses tuntud kui esimene eesti luuletaja. Tema luule sümboliseerib eesti kirjanduse algust – romantiline ja traagiline. Peterson oli rahvuslik ja mässuline mees. Peterson püüdis luua Eesti keeles nõudliku kunsti traditsioonide alusel mis valitsesid tema aja Euroopas. Ta võttis eeskuju antiik kirjanikelt, tema ajal tärkas ka romantist . Kokku on säilinud 21 eestikeelset luuletust, 10 oodi ja 5 pastoraali. Kirjutas ka oma päevaraamatut - kus on põhiliselt tema filosofeerimised ja mõtted.
Petersoni luule aeg oli lühike ning teatud perioodiks see kadus , ka tema luule vorm oli hoopis teistsugune kui teistel luuletajatel, kes peale teda tulid. Vaba värss naasis eesti luulesse alles 20 saj alguses.. Peterson aga rõhutas oma eestlust, ka tollel ajal polnud eestikeeles luuletamine tavaline.
Luule- vabavärsis, romantiline, põhines ja võttis eeskuju antiikkirajnikelt, traagiline, klassikaline luulešanr ja vorm, viimastes luuletustes riim puudus, kuulsamad luuletused: „ Laulja“ ja „Kuu“ ( meie keele ilu ja elujõu esimene kirglik kuulutus, see on tähtis eestlastele)
L. Koidula – alustas oma luuletusi kirjutama Perno Postimehes, tema luule sündis siis kui eesti kirjakeel alles oli kujunemas. Kokku kirjuats ta 300 luuletust Luule kogud : „ Waino-Lilled“ Ja „Emmajöe Õpik“ ja „Emajõe Ööbik 2“ ; Kuulsamad luuletused „Kodu“, „sõgisemõtted“; avaldas ka luuletusi uues kirjaviisis, kirjutab isamaalisi luuletusi nt „ miks sa nutad?“ ( siin kasutab metafoore, mille kaudu ka edaspidi eesti ajalugu kujutatakse); igatsusluulet „ Jutt“ (kirjutatud Kroonlinnas, eemal eestist - temaks on koduigatsus, luuletus oon just kui väike jutustus)) Ta oli romantiline luuletaja. Andis juurse ka teatrikultuurile, lõi oma tearti trupi: tema näidend „ Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ oli tema esimene näiden, mis esitati ka laval (1871)
Juhan Liiv – tema elu ja loming jaguneb kaheks perioodiks, vahepeal on tema haigestumine . Algusaastatel kirjuats tavalist luulet ja oli realistlike külajuttude looja. Kuulsamad jutustused: „ Vari“ (on külaproosa alusteoseid, on isiklik lugu mis on justkui tema lapsepõlve mälestused ja unistused), „ Peipsi peal“, „ Käkimäe kägu“
Luule – laguses ilmus ta luule kalendrites, olid iseloomulikud tolla ajastu luulele, järelromantilised ja ilutsevad salmikud, Kuid näitavad ka tema luuleannet. Joonistab oma luuletusters realistliku looduspilti, nätab sellega meeleolu, tunndeid, värsid on lihtsad ja loomulikud. Peale tema haigestumist avaldab vaid ühe luuletuse , see muutub väga tähendusrikkaks eesti kultuuriloos, see on ennustus tulevikust. „ Kui tume veel kauaks ka sinu maa“. Tähtis koht on tema luules isamaluulel, mis põimub luuletaja isikliku saatuse teemaga . Liivi isamaa on midagi õnnetut ja armetut mitte nii nagu oli see koidulal . Kuid väljendab armastust isamaa vastu. Saatuseluules – kirjutab enda mõtteid ja tundeid, hirmud ja ängid, on kirjuatnud ka armastusluulet, looduseluulet. Liivon olnud läbi aegade üks armastatumaid luuletajaid , tema luule on justkui tüüpiline kui täiesti erakordne. Tema luule on kõneline, eriliselt eestilik kõla. Tõi suure murrangu eesti luulesse

„Noor Eesti“ liikumine, ajendid ja ulatus
1905 – 1915
Sai alguse salajastest õpilasorganisatsioonidest, kus loeti väliskirjandust ja õpiti soome keelt. . 1901- 1902 ilmus G. Suitsu toimetusel 3 albumit „ Kiired“, hakkab tööle koolide vaheline ring Eesti külvaja, mis lagunes ning tekkis uus ring - Eesti ühisus, seal kavandati „Kiirte“ 4 albumit, ,illele otsustati nimeks panna Noor eesti.
Kokku loodigi 5 albumit 1905, 1907, 1909, 1912, 1915 .
Loodi ka 6 numbrit ajakirja „ Noor-Eesti“
Noor eesti koku kutsuja: G Suits ja teljeks oli Helsingi – Tartu.
Noor eesti all liikusid : Suits, Tuglas , Aavik, B. Linde, Grpnthal- Ridala , Aino Kallas, Tammsaare .
( kunstnikud : N.Triik, K. Raud, K. Mägi)
Põhimõte:
1. protest balti mentaliteedi vastu, taheti jõuda Euroopasse v.a Saksamaale
2. Tõstetakse esile indiviid ja tema mõttemaailm – rahvas rivistub kirjaniku järgi, mitte vastupidi ( Nietzsche lugemine)
3. on opositsioonis rahvuslikkusega – eemale matsist ja tema jumalast - tuglas
4. järgiti puhta kunsti ideaali
5. Vormikultus – sisu korval tähtis vorm .
6. alahinnati kunsti ideelisust – idee on surelik kuid stiil ei vanane – Jaan oks
7. tuntakse ära Juhan Liivi ja Petersoni talent
8. Luuakse asjatundlikkku kirjanduskriitikat - kirjuattakse retsensione
9. levib uusromantis kirjandusvooluna
10.oluline oli keeleuuendus .
Esimene maailmasõda tuli ja toimus kainenemine, tekib masendus ja ängi tunne- noor eesti laguneb, tekivad ka Noor eesti sisesed arusaamatused. Arusaamad muutuvad.

Johannes Aabiku keele ueendus ja novell „ Ruth “ – mille poolest on see oluline
Keeleuuendus e ideed:
Ü – Y
Nud – nd
I ä ülivõrre
Lühike mitmuse osastav
-ism – ismuse asemel
- mask vorm
-tet lõppudega sõnad -tatud asemel
- no genitiv
Uued sõnad: relv , siiras, laup, süüme, kolp
Ruth : on provotseeriv novell , aavik on esimene eesti kirjanik kes vaatleb naist lähedalt. ON kujutatud ideaal naine, kuid mitmes kohas on näha ka Aaviku iseendaga vastuollu minekuid. Ta kirjutab, et naine peab alluma täielikult mehele ja on temast madalam, samas kirjeldab ta Ruthi naise välimusega kui seesmiselt kui mehena . Ruth paneb naistele justkui mingid standardid paika. Aavik liigub Ruthis Antifeminismist feminismini. Rut´hi novell aga näib nagu mitte kuhugi jõudvana. Ruth on justkui Aaaviku pihtimuslik essee, on näga ka etteheiteid eesti kirjandusele. Ta üritab rahva tuua ueendusele näidates, et ruth oli arenenud, loeb maailma kirjandust, ta on kõrgelt mõtlev naine. Ruthis kirjeldab ta nagu ideaalset kirjandust, selline milline peaks olema Eesti kirjandus. ( võimeline looma ideesid, praktiline mõtlemine ja realistlik ).
Novell on boheemikat tekitav – omas ajas, õrritamiseks, et äratada tähelepanu, kujutatakse erinevaid ideoloogiaid, naistel polnud tol ajal nii plaju õigusi kui Aavik annab Ruthile, kujutab noor eesti eesteetilist programmi.
Adrogüün- meesnaine
Misogüünia- naise vihkamine
Inferioorne – alaväärtuslik (all pool asetsev, madalam)

Tuglase novell „Maailma lõpus“ (loe läbi leht mis õpetaja andis see „ Maailma Lõpus“ – siis peaks selge olema :D)
Sümbolistlik armastusteemaline müütnovell:
Armastuse ilu ja valu. Armastus ja surm. 19- 20 saj vaatlus armastusele: mida suurem on armastus, seda enam puudub tal eluline lahendus ja seda enam seisab ta lähemal surmale .
Täielik teadmatus - ei osanud rääkida, samas täiuslik tundmine – ta tundis teda kogu oma olevusega, tundis kehaga .
Otsimine, msi on kogu selle armastuse mõte, kuhu see jõuab, mis saab peale armastust. Iagtsus kuulda oma keelt, hääli, helisid mis kodukohast tulevad ( enne kui tapab naise , kuuleb linnu laulu)
Oma saar – sõltumatu ja turvaline
Romantilise hinge lõhestatus suhtes loodusega – tagasi looduse rüppe, samas hirm ettearvamatuse eest – julmuse ees.
võib pralleeli tuua ka kirjandusega. Kus hiiiglane tüdruk sümboliseerib midagi ihaldavat, unelmat, mis on hea ning kus sa tunned end hästi ja turvaliselt, kuid mitte alatiseks, mingil hetkel see väsitab lõpuks ära. See ei anna enam midagi vaid toob pigem kahju. See imeb tühjaks, kuni tahame selle eest põgeneda. – unelamtes elamine tõmbab meil elujõu.
Hiiglase vanamehe kohta: ..üldse näis ta leebe ja heatahtlik , kuid ometi oli tema see, kes iial ei lasknud mind mu elu õudust unustada. Nagu vari tuletas ta meelde seda kuristikku, mis mind tõelisest elust eraldas... – see on kui mingi teadmine ja reaalsus , mis tagasi maa peale toob. Mingi sisemine hääl mis annab teada, et see ,mis su peas toimub või see, mis sa teed on vale. Ihadele täielikult järgi andmine toob hukatust.
..Merimadu ajas mind taga ja kolm päeva kandis mind merihobu .... Nägin vesihiiglase võitlust ning nägin näkineitsite laulu.. – müütilised, muinasjutu, eepose tegelased. - kalevipoeg, kui kalevipoeg läks maailma lõppu otsima
.. Oled ainut inimene. Inimene võib armastada ainult inmest. Hiiglase armastus on inimese surm...

B. Kangro panus eesti kirjandusse. „Jäälättete“ unenäoline maailm, tartu hinge poeesia .
Üks tegelane.
Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartus. Aastatel 1940 - 1994 tegutses ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942), "Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945), "Stockholms-Tidningen" (1946).
Alguses ei teinud Kangro ülikoolis eriti eksameid, vaid keskendus erinevate loengutsüklite kuulamisele ja seltsielule, arvates, et niikuinii ei saa ta kuigi kaua õpinguid jätkata. Sel ajal oli eksamite tegemine ka väga erinev tänapäevast, näiteks maailmakirjanduse eksamit Gustav Suitsule vastas Kangro neljas voorus, kokku 17 tundi. Gustav Suitsu väljapakutud proseminaritööst – koostada eesti soneti bibliograafia – kasvas välja väitekiri “Eesti soneti ajalugu”, millega Kangro 1938. aastal ülikooli mag. phil . kraadiga lõpetas. Vahepeal oli ta saanud ka eesti keele asendusõpetaja koha kommertskoolis (õpetas seal muide Kalju Lepikut) ning teinud kaastööd “Loomingule” ja “Eesti Kirjandusele”, arvustades H. Talviku. A. Jakobsoni , K.A. Hindrey jt teoseid. Kriitikuna jättis ta endast nii hea mulje, et temalt söandati tellida ka 1937. a novelli ja jutustuse aastaülevaade, järgmisena koostas ta juba autorivalimikke (L. Koidula, E. Enno jt) ja kirjutas järelsõnu. Kangro olulist kordaminekut kirjandusloolasena tähistab Ernst Enno “Valitud värsside” järelsõnas kasutatud tundmatute materjalide leidmine ja uudsete hinnangute andmine, mis luuletaja unustusest äratasid.
Sõja ajal töötas Kangro ülikoolis ja Vanemuise teatris, põgenes 1944 Soome kaudu Rootsi. Rootsis töötas ta mitmes muuseumis, jätkates kirjutamist, ning juba 1945. aasta suvel ilmus luulekogu “Põlenud puu”, esimene eesti ilukirjanduslik teos eksiilis
Rajanud püsiva kodu Lundi, oli Kangro üks alusepanijaid Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusele, mille direktoriks ta valiti, kuna oli näidanud end võimeka organisaatorina “Tulimulla” loomisel ja arendamisel. Sümboolse nimega kultuuriajakiri “Tulimuld” (alepõletamise teel saadud uudismaa) hakkas ilmuma 1950. aasta mais, Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastus asutati sama aasta 10. detsembril. Algus oli raske: mitu aastat oli Kangrote kodu nii kirjastuse kontoriks kui laoruumiks ning kogu asjaajamine ja töö põhiliselt nende perekonna õlul. Kuid sellest kujunes pagulaste kõige suurem ja edukam kirjastus, mis andis 40 tegevusaasta jooksul välja 400 raamatut.
Bernard Kangro on valitud Tartu Ülikooli audoktoriks, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks. ( kõike seda ei pea teadma aga lihstalt saad üle vaate tema panusest eesti kirjandusse)
Kaksiktriloogia kujutab Eesti Vabariigis sirgunud humanitaarharitlaste generatsiooni kujunemist Tartus ning selle saatust II maailmasõja ajal. Põhisündmustiku aeg on 1936-1944, kuid on ka põikeid varasemasse ja hilisemasse aega ning epiloog kujutab 1965. aasta FU kongressi Helsingis . Kirjanik on taotlenud laterna magica taolist vastupeegelduste rohkust ja vaatenurkade muutumist, jutustamine toimub vaheldumisi esimeses ja kolmandas isikus , vahel ajavool peatatakse, sündmusi aeglustatakse või keritakse tagasi. Tartust on loodud kõige poeetilisem kujutus eesti proosas.
Jäälätete” algusesse on peidetud vihje mälukirjanduse vaieldamatule suurteosele, Marcel Prous ti tsüklile „Kadunud aega otsimas” (1913–1927). Kui Prousti hiigeltööle andsid tõuke madeleine ’i koogikese lõhn ja maitse, siis Kangro romaani käivitab rahutust tekitav sirelilõhn, mida üliõpilane Naatan Üirike tunneb ühel septembrikuisel loengul.
Romaani tegevustik hõlmab õigupoolest vaid mõned päevad 1937. aasta sügisel ja järgmisel kevadel. Peategelaste käikude ja arutluste taustal avaneb kilde 1930. aastate lõpu Tartu üliõpilas elust: tänavatelt ja Toomemäelt, tudengitubadest, loengusaalidest ja kohvikutest, sellest kirjandustudengite teisest ülikoolist.
Psühhoanalüüsist mõjutatud ro maanis tegutseb üliõpilaste kvartett – Naatan Üirike, Juku Leebram, Verner Taklaja ja Tõive Pärdijaak –, kes otsustab üksteist jälgima ja analüüsima ha kata. Tä helepanu koondub vastuolulise, ent kõigi meestegelaste meeli ärevil hoidva naisüliõpilase Asse Jairuse ümber.
Naatan Üirike - Ta on tartu lähedalt maalt pärit, kes on orb. Ta on väga vaene ning jutu alguses on näha, et tal pole ra mida raisata kohvikutele. Kuigi ta käib kohvikus vaid eemärgil näha Asset. Raha aga tal pole. Kui ta tänaval kord kohtas Asset, siis soov kohvikusse minna kadus, võib järeldada, et tal polnud selleks raha. Samuti ei astu ta ühtegi õpilasorganisatsiooni liikmeks. Ta justkui hoiab teistest eemale. Tema mõtte maailm on hoopis teistsugune kui teistel. Ta tunnetab ära mida teised mõtlevad ning mis neile meelepärane on. Kui Oona oli tark pidevalt räääkides ja filosofeerides siis mulle tundub, et Naatan on tark, sest ta osakb vaikida. Ta mõtleb oma peas ja seedib informatsiooni. Samuti on Naatan mees, kellel on tunnetus õigete ja valede asjade suhtes. Ta teab täpselt kuidas on valesti käituda ning kuidas õige oleks, kuigi ta annab oma ihadele järele. Tal on tihti inimestest kahju – Asse, ta justkui tahaks mõista ta valusid ja kurbust . Armastuse kohta teab Naatan üpsris palju aga ei tegutseselle nimel et seda saavutada. Ta on korraga justkui kahe naise pidaja . Naatan on inimene kes näeb ka tihti inimesed läbi, näiteks kui ta Oonale vastu räägib kui too jälle filosofeerima kukub . Naatan mõtleb ja unistab, meenutab lapsepõlve, tundub nagu ta oleks täiskavsanlikum kui kõik teised, kuid siis jälle on lapsik – asse suhtes kui ta tahab teda näha pidevalt ja istub sellesk kohvikus ning ootab teda. Naatan ei ole julge avaldama oma mõtteid kui kui raamat edasi areneb, areneb ka Naatan - ta julgeb öelda Assele mida ta tast arvab . Naatan on ettevaatlik assega, ettevaatlik teha edasiseid samme. Kuid Meediga on ta julge. Meediga on tal vaid huvitav, kuid ta ei paku talle suuremat huvi. Meedi teeb ta rõõmsaks. Tundub ka mõnes kohas et Naatan on justkui kade teiste peale kellel on võimalused ja raha. Naatanit on kerge hirmutada. Ta teab et ta on veel noor ning kui asse lapse jutuga lagedale tuleb siis on ta justkui hirmunud ning tahab põgeneda. Ta teab et ta ei suudaks midagi pakkuda lapsele.
5. Friedebert Tuglase tegevusvaldkonnad . Tuglas kirjanduspaavstina.
Friedebert Tuglas (Friedebert Mihkelson , kuni 1923) — (1886- 1971 ) prosaist, kriitik , kirjandusteadlane ja tõlkija. Kujunes G. Suitsu kõrval XX sajandi alguse eesti kultuurielu juhtivaks tegelaseks, oli pöördelist rolli mänginud rühmituse "Noor-Eesti" keskseid kujusid . Oma sotsiaaldemokraatilike veendumuste pärast oli Fr. Tuglas peale 1905. aasta revolutsiooni kuni tsaarivõimu kukutamiseni poliitiline pagulane (1906-1917), asus põhiliselt Soomes, Pariisis ja Saksamaal, kuid reisis võõraste nimede all veel paljudes teistes Euroopa riikides, millest talletas rikkaliku kultuurikogemuse. Kodumaale jõudes kujunes Tuglas eesti kirjanduselu juhtfiguuriks. Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud "Siuru" (1917-1919) ja "Tarapita" (1921-1922). Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee ellukutsujaks ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940).
Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell " Hingemaa " (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks " Liivakell " I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung , millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar " (I—II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare " (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine " (1926) jt.
Tuglas oli noorte kirjanike juht, nõuandja ja juhendaja . Ka oli ta pidevalt kohal Eesti nn vaimupealinnas Tartus. Ta oli paljude tähtsate kirjandusseltside asutaja ja põhiliige. Rahva valgustaja ja uute ideedega väljaastuja. Sidus erinevaid kultuurivaldkondi ja oli ühiskondlikult aktiivne.
7. Kirjanduslik rühmitus „Siuru“ (liikmed, eesmärgid, iseloomulikku, võrdlus „Noor-Eestiga“, saavutused)
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit , kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas, Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.
1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitas August Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett " Sinises tualetis daam ". Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor pilkas poetessi peenutsevat ja ilutsevat armastusluulet, kasutades teravaid isiklikke väljendeid. Sellisest pilkavast kirjutisest oleks kergemini üle saadud, kui see oleks tulnud väljastpoolt. Kuid kuna rünnati seestpoolt, siis rikuti sellega rühma distsipliini , vaimu ja hävitati ühingu olemasolu mõte. Seejärel lahkusid August Gailit ja Henrik Visnapuu. Et viga parandada, leiti vahendaja kaudu lahendus - välja astusid Gailit ja Visnapuu ning seejärel tulid ühingusse tagasi Under ja Adson. Nii jäi rühma neli liiget - Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine kuuele liikmele - allesjäänutega liitusid August Alle ja Johannes Barbarus. Ent see ei päästnud ühingut - lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda.
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid .
Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.
Võrdluseks Noor-Eesti: "Noor-Eesti" oli kirjanduslik rühmitus Eestis. Esindab 20. sajandi alguse kultuurimurrangut ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena.
Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel.
Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogunenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits,Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare. Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.
Noor-Eesti jaguneb kolme ajajärku:

Kujunemisperiood (2 esimest albumit, looming seotud rahvusromantika ja realismiga )
Esteetiline kõrgperiood (süvenemine kunsti, filosoofiasse, looming kaldub impressionismi, sümbolismi)
Hilisperiood (loomingus avaldub modernism)

Noor-Eesti rühmitus taunis vene ja saksa kirjanduse mõju. Soome, rootsi ja norra kirjandusest võttis üle uusi jooni.
Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest.
Rühmituse "Noor-Eesti" tegevus vaibus kantult Esimese maailmasõja tunnetest, edasi tegutses vaid kirjastus "Noor-Eesti"
8. A. H.Tammsaare filosoofilised ja eetilised tõekspidamised. Kaduvast matsist ja laiutavast vurlest („Avalik kiri kirjanik Tammsaarele“). Ülevaade elust ja loomingust (v.a. „Tõde ja õigus“).
(1878-1940), loominguperiood (1900-1940), materjal lehel „ANTON HANSEN TAMMSAARE (1878-1940) LOOMING“ + „AVALIK KIRI KIRJANIK TAMMSAARELE“.
*Kes on mats ? tasa ja targu tegutsev, talupoeg , traditsiooniline, püsiv, visa , alalhoidev, tagasihoidlik , (esmapilgul) tagaplaanil, niiditõmbajad, kannatajad, nt matsirahvas inglased .
Kes on vurle ? Tuulelipp , loomutuse ja vormituse kehand , pealetükkiv, kerglane, kunstis (kultuuris) tooni andvad, ei talu rasket tööd.
9. „Tõde ja õigus“ I osa. Andres ja Krõõt. Andres ja Mari. Andres ja Pearu (vt ka Jaan Krossi esseed „Tammsaare ja Mefisto“). Andres ja Juss . Olulist.
Juss: Juss oli Vargamäe Andrese sulane . Ta oli umbes 20aastane noormees , kes oli kasvult lühike, kuid jässakas. Tal oli lühike kael ja kõverad jalad, pea kõrgete õlgade vahel. Kõndides vehkis ta omapäraselt ja naljakalt, hoides nad kangest kehast eemale. Aastatega muutus ta arukamaks, samuti oli ta sõna kuulelik, eriti kuulas ta Krõõda sõna ja seda hea meelega. Kuigi ta oli tubli töömees, oli ta ka väga tundlik, ta võttis asju südamesse. Juss plaanis algul jääda Vargamäele ainult üheks aastaks, sest sealne töö oli ränk. Isegi vihmaga pidi ta terve päev põllul või heinamaal tööd rügama. Küll aga meeldisid jussi le Vargamäe küünis olevad kuumad ja lõhnavad heinad. Ta ei teadnud ühtegi pehmemat aset nendest . Ja ta jäigi Vargamäele. Samuti sai ta hakkama ka paari lollusega. Kord kui Mari teda õrritas, tahtis Juss näidata mis mees ta on. Ta tahtis tüdrukule tõestada, et tal jõudu küll ja ujub jõu kõige laiemast kohast edasi ja tagasi. Tagasi teel lõi talle aga kramp jalga ja peremees pidi ta veest välja tooma . Teise lolluse tegi ta samuti Mari lõõpimise pärast. Nimelt lõõpis Mari nii kaua, kui Jussil kõrini sai ja ta ennast üles puua tahtis. Viskas vikati maha ja läks natuke eemale kuuskede juurde, võttis siis pükstelt nööri ja riputas oksa külge. Küll aga suutsid nad ära leppida ja juss ennast üles ei poonud. Võttis nööri oksa küljest ära ja pani pükstele tagasi. Hiljem hakkasid nad pulmaplaane pidama . Jussi elus tuli pöördeline hetk, kui Mari pidi Krõõda surma järel Andrese peret minema aitama ning Juss jäi üksinda. Juss oli kindel, et Mari enam tagasi ei tule ning tegi enesetapu.
Andres: Vargamäele tulles lootis Andres rajada endale kodus ja talumajakaese koos aia ja põldudega. Sellise kodu mille saaks ta pärandada oma lastele. Talootis esimesel aastal kõik see korda saada seal koos oma naise Krõõdaga ja peale seda saada lapi. Kui maa korras sis pärandada lõpuks se edasi oma lastele ja ni edasi põlvest põlve nagu oli tema isa olnud.
Andrese tuleviku plaanideks oli rajada kõige pealt maja, hiljem aga laut loodamde jaoks ja sis aedik kus nad saaksid olla. Ta haris oma põlde, tegi maad korda, kaevas kive maast välja ja kasvatas vilja. Lisakarjamaa jaoks tahtis ta rajada kuivenduskraave, kuna maa oli väga märg kuhu nad oma talu rajama hakkasid.
Kõige suurem kordaminek vargamäel oli see kui Andres sai oma põllult rohkem vilja kui ta üldse oodanud oli. Ja kaevati ka valmis suur kraav ,et vesi saaks ära voolata. Tänu kraavile said tema heinamaa ja ka põld vett.
Esimese osa alguses tuleb Andres Vargamäele täis lootusi ja täis töötahet, teadmisega et kõik on alles ees ja ta saab rajada lõpuks ometi oma pere ja talu. Kui aga Andrese poeg sõjaväkke läheb ja Andres ise minema läheb sealt. Tulles tagasi sinna näeb ta ,et võitlus selle maaga ei lõppe mitte kunagi, ükskõik kui palju vaeva näha seal. Ta igatseb ka väga oma ammu surnud naist Krõõta. Tunnistab ka lõpuks endale seda, et tegelikult oli Krõõdal algusest peale õigus olnud, et nendest ei saa maaharijaid ja nad ei saa seal hakkama.
Alguses oli ta väga töökas mees. Liigagi töökas ta ei pannud vahepeal tähele isegi oma lapsi või naist. Peale Krõõda surma sai alles Andres aru mis ta teinud oli. Siis muutus ta natuke pehmemaks ja pühendas aega oma lastele. Ta hakkas mõistma kui kurvaks tegelikult oli Krõõt siin temaga muutunud kuid märkas seda kahjuks liiga hilja .
Abiellus peale Krõõda surma Mariga kes elas saunas. Kui tuli epiteemia mõjutas see tervet küla ka Andrese perekonda kus haigus võttis temalt kolm last. Ta hoiab oma ette ja üksi peidab oma tundeid. ajapikku muutub ta järjest väsinumaks, võitlusest maaga ja ka Pearuga. Peale kõike neid sündmusi tahab ta puhata kuid tema kohusetunne ei luba tal seda teha nii, et ta jätkab tööd.
Peamiselt täitusid Andresel lootused aidast, talust ja ka kuivenduskraavidest. Täitumata jäi tal soov õnnest. Samuti pidi ta ka palju pettuma oma lastes , kes tema käske ei tahtnud täita ja ka tallu appi jääda. Tema suurim soov oli Krõõdaga poiss saada, alguses said nad 3 tüdrukut ning lõpuks ka väikese poisi .
Andrese suurimaks kordaminekuks võib pidada vist seda kui kuivenduskraavid valmis said. Kuigi sellega tuli jama Pearuga. Andrese läbikukkumine oli siis kui Andrese poeg otsustas minna sõjaväkke ja mitte tegeleda maaeluga. Tema ainuke poeg valis sõjaväe isa jälgedes astumise asemel.
Vana peremehena oli Andres väsinud ja oma elus vägagi pettunud . Ta oli terve elu tööd teinud kuid mille nimel? Elu võttis temalt naise ja ka lapsed. Talu siiski oli küll väga palju paranenud kuid puhata ei saanud ta ikka veel. Tal oli pidevalt mure kellele ta jätab oma talu, kas tõesti oli kogu see töö ilma asjata?
Pearu: Pearu oli salakaval ja manipuleeriv inimene. Kui ta midagi head tegi siis ka ainult sellepärast, et kirikus oma patud andeks saada. Ta tahtis alati nädaiata kui hea ta on ja kui palju parem on ta teistest. Enamuse ajast noris ta tühja ja oli hästi üle olev teiste suhtes
Maade poolest oli Pearul loomulikult vedanud rohkem kui Andresel ja seega tundis ka, et oli parem peremees. Kuigi see kõik oli talle ette tehtud vaemate poolt. Tal oli alati suur vilja saak ja suur kari . Andres aga oli Pearust alati parem sest tema rajas selle kõik ise oma kätega. ta hoolis sellest maast ja ei kartnud ühtegi tööd aitas alati sama Pearus oma sulastega tööd ei teinud. Pearu käitus vägagi halvasti oma sulastega vahepeal. Ta peksis ka oma naist ja lapsi vahepeal olid tal tülid ka oma sulastega. Samuti üritas ta ka teisi koguaeg petta.
Näiteks: Kraavi kaevamisel lasi ta kogu mulla enda maale panna et hiljem Andrese maad üle ujutada.
Andrese juures oli sulastel ka väga raske kuid ta ei sundinud neid tegeme toid mida ta ise ei suudaks. Nad mõlemad olid sarnased kuid lõpuks Pearu nende tempudega hävitus enda maad.
Krõõt: Krõõt oli tõõkas kuid kurb naine. Tal läks mehele teades, et tegu pole armastusega, sellest hoolimatta oli ta nõus minema ära oma kodu talust ja asuma elsama viljatule, üleujutatud soomülkale uut kodu rajama oma mehega. Ta oli väga töökas, ja ei kurtnud kunagi isegi mitte siis kui ta oli rase ja läks tööd tegema, või kui ta oli suremas. Töötas edasi lauda ja aida vahet ja vahel aitas ka pere. Kahjuks ei pea Krõõt aga kõigele sellele vastu ning sureb noores eas.
Mari: Ta oli alguses julge ja töökas tüdruk, kes erinevalt Krõõdast oli sellise eluga vägagi harjunud. Heinatöö talle meeldis ja meestele alla ei jäänud. Mari armastas Jussi kellega nad ka koos kolisid kokku Sauna. Mari tundus vägagi õnnelik olevat Jussiga. Kui Krõõt aga haigeks jäi ja suremas oli palus ta Mari et to aitama tuleks Andrest ja valvaks tema laste üle. Talusse kolides jäi tal aga järjest vähem aega Jussi jaoks. Ta pidi kasvatama ni enda lapsi kui ka Jussi omasi. Jussi ei meeldinud se üldse, nind ta sooritas enesetapu. Mari oli sellest väga löödud ja tundis end süüdi. Ka abielludes Andresega tunneb ta end süüdi. Ta tunneb et ta pole väärt elu talu ja et ta on ikka veel saunanaine. Sellega põhjustab ta endale kurbuse nagu oli Krõõt kurb olnud. Muutub sama kurjavks ja õnnetuks nagu oli Krõõtgi olnud.
11. Luuletus
Suveõhtu maal
Marie Under
Pilvist kulda puudele piisutab
hõbeudu heinamaad niisutab
rammus punapäine ristikhein
lõhnab raskelt siin, kus ma vaikselt käin
Kibuvitsalt on varsiend roosat lund
Kui väsind lapsed- lilled ihkavad und
Til-tal, til-tal, kari koju lääb
siis vaikseks kõik, ikka vaiksemaks jääb.
Selles luuletuses kirjeldatakse ühe inimese suveõhtut maal, kuidas ta vaikselt jalutab ringi ja kirjeldatakse seda, mida ta näeb ja tunneb. Luuletusse on toodud ka hääled, mida teevad loomade küljes olevad kellad . Suveõhtu saab ära tunda kirjelduse järgi: pilvist kulda puudele piisutab, hõbeudu heinamaad niisutab jne. See, et tegevus toimub maal, tunneb ära samuti kirjelduste järgi: kari koju lääb, rammus punapäine ristikhein, õhtul jääb kõik aina vaiksemaks jne. Selles luuletuses on kirjeldatud ristikheina kui isikut.
Luuletus on romantiline ja rahulik, kohati ka mõtlik. Luuletuse sisu on edasiandev.
Luuletus on epiteetide rikas, seal leidub ka võrdlust ja isikustamist.
Lemmikluuletus:
Kas ma Eestit unes nägin?
J. Liiv
Kas ma Eestit unes nägin?
Nägin lained laevu täis,
nägin viljarikast randa,
merehõlm ta ümber käis.
Ei see olnud mitte unes,
ilmsi tuli kujutus:
oli vaev mul, oli valu,
kuni tuli kahvatus.
Tõusku, tõusku valuvägi
surmaorust ülesse,
teed ta otsib, elujõgi,
kuni jõuab merele .

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk · .doc · 32 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-10-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

32 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ElsaU Õppematerjali autor

Kirjanduse arvestuse konspekt, sisaldab Eesi kirjanduse esimese perioodi materjali.

tuglas tammsaare eesti kirjanduse algus kangro peterson koidula liiv noor-eesti siuru aaviku keeleuuendus tõde ja õigus 1 osa jäälätted

Sarnased õppematerjalid

odt

Prima talvearvestus - Eesti kirjandus, Vene kirjandus

Kirjanduse arvestus Pilet 1: August Gailiti elu ja looming. August Gailit elas 1891 1960. Ta sündis Tartumaal puussepa peres. Isa oli lätlane, ema oli saksastunud eestlane. Gailit õppis juba kodus mitut keelt rääkima kodus läti keel, vanavanematelt saksa keel, peres osati eesti keelt, koolis õppis vene keelt. Gailit õppis Valgas. 1906 (15-aastane) läks õppima Tartu linnakooli, aga seda ei lõpetanud. 1907 1911 elas Tartus, kus ta andis eratunde ja käis ülikoolis meditsiiniloenguid kuulamas. Gailitit huvitas psühhiaatria. 1909 (18-aastane) oli trükis esimene novell - ,,Öö". Gailiti vennad elasid Riias ning 1911 läks ta ka ise sinna. Ta töötas ajalehes ja tegi koostööd erinevate Eesti ajakirjadega. I maailmasõja ajal oli Gailit sõjaajakirjanik

Kirjandus

doc

Eesti kirjandus

Eesti kirjandus-ja kultuurirühmitused XX saj. algul: Noor-Eesti - kasvas välja 1903.a loodud Tartu keskkooliõpilaste kirjanduspoliitilisest ringist ,,Ühisus". Tekkis sellepärast, et taheti Eesti kultuuri arendada (huvi äratasid emakeelne kirjandus, omalooming; väliskirjandus; ajalugu ,poliitika ja filosoofia). Sinna kuulusid: Gustav Suits, Friedebert Mihkelson Tuglas, Villem Grünthal Ridala, Berhard Linde (rahasjades lõi kaasa A. Kitzberg; kunstnikud- K. Mägi, N. Triik, K. Raud, keelemehed J. Aavik. Eesmärk-hakkasid tõlkima võõrkeelest eesti keelde; tahtsid kirjandusse tuua uusi Euroopa suundumusi ja viia oma uuenenud kirjandust Euroopasse; väga rõhutasid meie ühistunde puudumist (eripära-kõik meie rahvakunst on jama)

Kirjandus

rtf

Eesti kirjandus 20.sajandi alguses

Eesti kirjandus 1905-1922 20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused. 1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus. 1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus. 1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium) 1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid.(Vanemuine, Estonia) 1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri Noor-Eesti (1905-1915) Aastal 1901-1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit ,,Kiired". 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga ,,Noor-

Kirjandus

doc

Rühmitused

Eesti kirjandus 20.saj. I poolel Väga oluline oli Rahvuslik liikumine. 1906 avati Tartus kutseline teater Vanemuine; 1913 avati Tallinnas teater Estonia. 1907 rajati ka Eesti Kirjanduse Selts. Ilmusid ajalehed: Postimees, Teataja(1901-1905), Uudised(1903-1905). Tsentrumiks kujunes Tartu (Tartu Ülikooli pärast). Olulised kirjanduse elu organiseerijad olid rühmitused, neid oli 4: Noor-Eesti; Siuru (põldlõoke); Tarapita (muistne sõjahüüd); Arbujad (loitsujad, nõidujad). Noor-Eesti (1908-1915) Pani aluse Eesti kultuuri uuenemisele. Püüdis tutvustada Euroopa kultuuri ja moodsat kirjandust ,,Enam kultuuri

Kirjandus

doc

19. saj ja 20. saj vahetuse kirjanduselu

Nad olid saanud saksakeelse koolihariduse. Väga paljud kirjanikud olid ajalehtede toimetajad, nende abilised, kirikuõpetajad, kooliõpetajad. Nad ei saanud erilist tasu oma töö eest. Sajandivahetuse proosa. Suur osa ilmus ajalehtedes järjejutuna. See kindlustas lehe edu. Jutulisa suurenes umbes 50x. Kasvas ka lugejaskond. Eriti suur algupärase kirjanduse vastane oli Jakob Kõrb (Valguse toimetaja). Ta oli suur venestamise pooldaja. Kõrb propageeris seda, et ei ole mõtet eesti keeles kirjutada, kuna eesti keel hääbub ja liitub suure Venemaaga. Tallinnas andis Jaak Järv välja ajalehte Virulane. 1882 oli ilukirjanduslik materjal selles lehes väga napp, !883 tuli Vilde lehte tööle, kes hakkas täitma ilukirjanduslikku lisa. 1885- 30 nr olid algupärased ja 22 olid tõlked. Suurema osa kirjutas Vilde ise. Tulemuseks oli populaarsuse kasv. See näitas, et algupärane kirjandus oli oluline. Kõrb suutis küll Virulase peatada, kuid

Kirjandus

doc

Kirjanduse eksam

EKSAM · Kristjan Jaak Peterson (esimene eesti luuletaja- mis tähendas, mida kirj, oodi ja patoraali mõiste vastavate nt) 1801-1822. 14 märts Petersoni sünnipäev Emakeelepäev. Rahvuslikule ilukirjandusele alusepanija. Tema luuletusi trükiti sada aastat hiljem (kirjandusliku rühmituse Noor-Eesti albumites ja ajakirjas). Sümboliseeris Eesti kirjanduse algust. Luule on erandlik. Seda iseloomustas antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism. Ei lähtunud kohalikust olust, vaid vaatles laiemalt ja üritas jälgida Euroopas olevaid suundi. Säilinud 21 eestikeelset luuletusi, 10 oodi ja 5 pastoraali. Oodid: ``Kuu``, ``Laulja``, ,,Mardi Luterluse päeval" oli Petersoni viimane luuletus. Petersoni luule toetub klassikalistele eeskujudele ja saksa vararomantismile, millega autor ühendab regilaulu poeetika elemente

Kirjandus

doc

Kirjanduslik rühmitus Noor-Eesti

majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest. Rühmituse ,,Noor-Eesti" tegevus vaibus kantult Esimese maailmasõja tunnetest, edasi tegutses vaid kirjastus ,,Noor-Eesti" Tähtsus · "Noor-Eesti" elavdas 1905.1919. aasta kultuurielu · Tõstis kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri · Viis kirjanduskriitika paremale tasemele · Tõstis raamatukujunduse taset · Elavdas kunstielu · Arendas eesti keelt ja rikastas sõnavara · Tutvustas Eesti lugejaskonnale maailma filosoofilisi suundi. · Sellest kasvas välja rühmitus Siuru · Rühmituse ridades alustas oma keeleuuendaja tööd Johannes Aavik. Esimese "Noor-Eesti" albumi (1905) ava-artiklis "Noorte püüded" kuulutas Gustav Suits: "Ennemalt öeldi: Noblesse oblige a a d e l kohustab! Meie ütleme: Jeunesse oblige noorus kohustab! Ja meie seisame teelahkmel. On paljugi sihtisid ja püüdeid meie maal,

Kirjandus

doc

Eesti Ärkamisaja Luuletajad

Villem Grünthal-Ridala (30. mai 1885 Kuivastu 16. jaanuar 1942 Helsingi) oli eesti luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija. Elu Villem Grünthal-Ridala sündis Muhumaal, kõrtsmiku perekonnas. Alustas haridusteed Hellamaa kihelkonnakoolis, seejärel jätkas õpinguid Eisenschmidti erakoolis ning Kuressaare gümnaasiumis. 1905. aastal astus Ridala Helsingi ülikooli, kus õppis soom keelt ja kirjandust. Ridala töötas eesti keele õpetajana Tartus (19101919) Alates 1923. aastast kuni oma surmani oli ta Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor. Villem Grünthal-Ridala suri 1942. aasta jaanuaris Helsingis. Looming Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus, kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus. Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti

Kirjandus

Rohkem sarnaseid