Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2. kontrolltöö (1)

Ökoloogia - Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia
5 VÄGA HEA
Punktid
KÜSIMUSED ja vastused
  • Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused
    SO2
    NOx
    PM10
    Pb
    benseen
    CO
    PAH x
    Cd x
    As x
    Ni x
    Hg x
  • Õhu puhastamine aerosoolidest
    Heterogeensete gaasisegude lahutamine on keemilises tehnoloogias üks levinumaid põhiprotsesse. Eristatakse järgmisi tolmu ja piiskade eraldamise põhimeetodeid: sadestamine raskusjõu mõjul (gravitatsioonpuhastus); sadestamine inertsijõudude, näiteks tsentrifugaaljõu toimel; filtrimine; märgpuhastus; sadestamine elektrostaatiliste jõudude toimel (elektropuhastus). Tavaliselt ei saavutata heitgaasi vajalikku puhtust ühes seadmes ning seetõttu lülitatakse mitu sama või erinevat tüüpi seadet järjestikku.
    Gaasi puhastusaste (%-des) ühes seadmes avaldub järgmiselt: η = (C1- C2) / C1 * 100, 132 kus C1 ja C2 on lisandite kontsentratsioonid gaasis (näiteks, g/m3) enne ja pärast puhastusseadet. Puhastusastme efektiivsuse mõistet saab kasutada aerosooli koguhulga või iga fraktsiooni kohta eraldi. Aerosooli dispersne koostis on puhastusseadmete arvutuse alus. Aerosooli üks tähtsaim omadus puhastamise seisukohast on osakeste sadenemiskiirus. See oleneb omakorda mitmest tegurist, sh sadeneva aerosooliosakese diameetrist. Tolm, mille osakeste keskmine mõõde on üle 75 μm, sadestuvad kiiresti, 5-75 μm suurusega osakesed sadestuvad aeglaselt, veel väiksemate osakeste puhul jääb tolm hõljuma ja satub hingamisel kopsudesse. Osakesed, mille läbimõõt on 0,1 μm ja väiksem, alluvad korrapäratule Browni liikumisele. Aerosooli ei iseloomusta kunagi kindel osakese suurus, vaid osakeste suuruse jaotus, mida esitatakse diferentsiaalse ja integraalse jaotuskõveraga. Diferentsiaalne kõver kujutab erineva suurusega osakeste jaotust %-des segus. Enamasti on jaotus ebasümmeetriline, mida võib teatud lähenduses kujutada sümmeetrilise normaaljaotusena.
  • Gaasiliste lisandite eemaldamine absorptsiooniga
    Sorptsiooni all mõeldakse ülekandenähtust, kus aine siirdub gaasifaasist vedelfaasi (võib vaadelda lahustumisena) - absorptsioon või tahkesse faasi - adsorptsioon .
    Füüsikaline absorptsioon puhastusprotsessis seisneb heitgaasi kontakteerumises mitmesuguste vesilahustega (absorbentidega), mille tulemusena heitgaasi üks või mitu lisandit neelduvad lahuses. Tingituna aine difusioonitakistustest nii gaasi- kui ka vedelikupoolsel küljel toimub tavaline füüsikaline absorptsioon aeglaselt. Seda püütakse kiirendada rõhu või kineetilise energia abil.
    Absorptsioon on tuntud keemilise tehnoloogia protsess, mis põhineb ainete tasakaalulisel jaotusel gaasilise ja vedela keskkonna (absorbendi) vahel. Levinuimaks absorbendiks on vesi, mis seob hästi anorgaanilisi happelisi HCI, HF, SiF4 ja mõõdukalt happelisi SO2, Cl2, H2S gaase .
    Vaja on valida õige absorbent (lahusti) eraldatava komponendi lahustuvuse järgi antud temperatuuril ja rõhul. Mitmesugused gaasilised komponendid lahustuvad väga erinevalt. Kui gaasi lahustuvus temperatuuril 10oC ja normaalrõhul on sadu gramme 1 kg absorbendi kohta, nimetatakse sellist gaasi hästilahustuvaks. Absorptsiooni kasutataksegi eeskätt hästilahustuvate gaasiliste komponentide kõrvaldamisel. Ülaltoodud põhjusel on tehnoloogilise heitgaasi puhastamiseks niisugustest lisanditest nagu NH3, HCI ja HF, otstarbekaks absorbendiks vesi. SO2 ja Cl2 püüdmisel läheks aga veekulu väga suureks, kuna nende lahustuvus vees moodustab ainult mõni sajandik grammi 1 kg vee kohta. Seetõttu kasutatakse vee asemel mitmesuguseid keemiliste ainete vesilahuseid või suspensioone, nagu lubjapiima või lubjakivi suspensiooni SO2 eraldamisel, ammoniaakvett HF püüdmisel, viskoosseid õlisid aromaatsete süsivesinike püüdmisel jne.
    Orgaaniliste ühendite absorbeerimiseks kasutatakse orgaanilisi vedelikke - diiselõli, etanoolamiin jt., mida on võimalik peale regenereerimist taas- ja korduvkasutada.
    Neeldunud komponendi võib absorbendist eraldada:
    - puhtalt või kontsentreeritult
    - vähelahustuva ühendi, nagu sademe või mudana
    - käsitleda saastunud absorbenti reoainena ja suunata see omakorda puhastusprotsessi.
    Juhul kui absorbeeritava gaasi ja absorbendi vahel toimub keemiline reaktsioon , nimetatakse sellist absorptsiooniprotsessi kemosorptsiooniks.
    Neutraliseerimise tahke jääk on veerohke muda , mille eraldamine ja paigutamine tekitab omakorda probleeme. Gaasi puhastusefekt on ~90%. Keemiline reaktsioon lahuses kiirendab gaasilise komponendi lahustumist märgatavalt.
    Väävliühendite eraldamine tselluloositööstuse tehnoloogilistest heitgaasidest on olnud tõsiseks probleemiks kogu maailmas. Tselluloosi tootmisel leeliselises keskkonnas (nn. sulfaatmeetodil) eralduvad tehnoloogilise protsessi mitmesugustes staadiumides (aurutamine, oksüdatsioon, lahustamine, pesemine jt.) tugeva ebameeldiva lõhnaga mürgised gaasid: väävelvesinik (H2S), metüülmerkaptaan (CH3SH), dimetüülsulfiid (CH3)2S) jt
    Olenevalt konkreetsest olukorrast rakendatakse heitgaaside puhastamisel mitmesuguse ehitusega vastas- ja pärisuunalisi absorbereid: täidiskolonne, taldrikkolonne, pihustustorne, Venturi pesureid, mehaanilisi segureid jt.
    Absorptsioontehnikas on väga levinud täidiskolonnid (skraberid). Nendes juhitakse puhastatav gaas alt üles läbi täidise kihi . Täidise materjal ( keraamika , portselan, süsi, plast jt.) valitakse olenevalt korrosioonikindlusest.
    Absorbent piserdatakse täidisele ülevalt, ta voolab kelmena üle täidise ning väljub alt. Puhastatav gaas juhitakse kolonni altpoolt, läbi gaasijaotusresti.
    Taldrikkolonnides kasutatakse paljusid vahepõhjasid (nn. taldrikuid), mis on varustatud avadega või kuplitega alt üles liikuva gaasi läbilaskmiseks. Absorbent juhitakse ülalt esimesele taldrikule, kust ta voolab ülalt alla ühelt taldrikult teisele ülevoolutorude kaudu (kuppeltaldrikkolonnides) või valgub alla läbi samade avade, millest tuleb läbi ülestõusev gaas (läbivooluga taldrikkolonnides). Gaasi ja vedeliku kontakt toimub taldrikute pinnal olevas vedelikukihis gaasimullide pihustumisel ja tõusmisel läbi vedeliku.
    Pihustustornides pihustatakse absorbent torni ülaosas asuvate pihustite abil võimalikult ühtlaselt torni ristlõikepinnale. Gaasi ja vedeliku kontakt toimub alt üles liikuva gaasi kokkupuutel allalangevate vedeliku piiskadega.
  • Gaasiliste lisandite eemaldamine adsorptsiooniga
    Adsorptsioonil seotakse gaasi molekulid tahke pinnaga nõrkade füüsikaliste või keemiliste jõududega.
    Adsorptsioon on üldiselt pöörduv protsess, st. neeldunud gaasilist komponenti võib tavaliselt eraldada tahkest ainest desorptsiooni teel. Üldtunnustatud adsorptsiooniteooriat veel ei ole. On teada, et adsorptsioon toimub nii elektriliste külgetõmbejõudude kui ka keemiliste jõudude toimel, mis tekivad vabade valentside olemasolul adsorbendi pinnal. Olenemata jõudude iseloomust, mis tingivad adsorptsiooni, saabub tahke ja gaasilise faasi küllaldase kestusega kontakti korral adsorptsioontasakaal, mida iseloomustab kindel seos adsorbeerunud aine massi X (gaasi g adsorbendi g kohta) ja sama aine kontsentratsiooni vahel gaasifaasis Y (gaasi g inertgaasi g kohta): X=A*Y1/n kus A ja n on katseliselt määratavad tegurid. Toodud seos vastab kindlale temperatuurile ja kujutab kõverat, mida nimetatakse adsorptsiooni isotermiks.
    Adsorbentidena kasutatakse aktiivsütt, silikageeli, alumogeeli, tseoliiti, diatomiiti, sünteesitud mikropoorseid vaike ja selektiivseid molekulaarsõelasid. Adsorptsiooni kasutatakse gaasi puhastamiseks:
    - eriti madalate jääkkontsentratsioonideni (10-1 - 10-3 ppm), näiteks lõhnade kõrvaldamiseks
    - kõrvaldatavate ainete utiliseerimiseks ( lahustid )
    - mürkainete kõrvaldamisel töökeskkonnast (respiraatorid)
    - radioaktiivse saaste kõrvaldamiseks, nagu tuumareaktorite ventilatsiooniõhust.
    1 g aktiivsöe pind on vahemikus 200-1000 m2. Aktiivsütt võib valmistada puusöest, kivisöest, koksist, naftatöötlemisjääkidest jm. seda liiki toorainest . Aktiivsüsi adsorbeerib hästi suuremolekulilisi gaase.
    Silikageel on hüdrateerunud amorfne ränihape (SiO2* nH2O ). 1 g silikageeli pind on piirides 500-600 m2. Silikageel sobib hästi gaaside kuivatamiseks ja katalüsaatorite kandematerjaliks, teda iseloomustab hea keemiline stabiilsus.
    Alumogeel on aktiivne alumiiniumoksiid (Al2O3*nH2O), mida saadakse alumiiniumhüdroksiidi kuumutamisel. Alumogeel sobib üldiselt kasutamiseks samal otstarbel, mis silikageel, kuid on parema niiskust siduva toimega.
    Tseoliidid on keemiliselt koostiselt alumosilikaadid, mis sisaldavad leelis- ja leelismuldmetalle ning mille pooride suurus on võrreldav molekuli mõõdetega, siit ka nende teine nimetus – “molekulsõelad". Tseoliidid võivad olla nii loodusliku kui ka sünteetilise päritoluga. Tseoliidid adsorbeerivad hästi kõiki tööstuslikke gaase, mille molekulide kriitiline läbimõõt ei ületa 4*10-9 m. Siia kuuluvad H2S, CS2, CO2, NH3, paljud süsivesinikud jt.
    Lihtsamate ja odavamate adsorbentidena tuntakse kaltsiumiühendeid (kaltsiumoksiid, kaltsiumhüdroksiid, kaltsiumkarbonaat “lubjakivi”), mida saab kasutada happeliste gaaside adsorptsioonil.
    Adsorbente valmistatakse sõmermaterjalina tera suurusega 2-8 mm või tolmuna (osakeste suurus 50-200 μm). Adsorbente regenereeritakse tavaliselt kuumutamisega või kuuma auru (inertgaasi) läbipuhumisega.
    Adsorberid on poorse adsorbendiga täidetud püst- või rõhtmahutid. Püstaparaate kasutatakse gaasi väikese mahtkiiruse puhul, rõhtaparaate suure tootlikkuse puhul (kümneid tuhandeid m3/h ja rohkem). Gaasi võidakse filtrida kas läbi paigaloleva adsorbendikihi (tsükkeltoime-adsorberid) või läbi liikuva adsorbendikihi ( pidevtoime -adsorberid). Sageli rakendatakse adsorptsiooni gaasi järelpuhastuseks pärast absorptsioonpuhastust, et saada suuremat puhastusastet.
  • Gaasiliste lisandite eemaldamine põletamisega
    Tööstuslike heitgaaside kahjulikke orgaanilisi lisandeid võib hävitada ka nende põletamisega. Kui põletusprotsess kulgeb täielikult, tekivad esialgsete toksiliste ühendite asemel keskkonnale kahjutud süsihappegaas ja vesi (arvestades globaalset kliima soojenemise probleemi ei saa süsihappegaasi eraldumist atmosfääri siiski lugeda täiesti kahjutuks ). Kui põletatavas gaasis on aga kloori-, väävli- või lämmastikühendeid või kui põlemine ei kulge täielikult, tekib protsessi tulemusena sageli keskkonnale ohtlikumaid ühendeid kui seda olid algühendid.
    Heitgaase võib põletada leegiga , termiliselt või katalüütiliselt. Gaasi võib põletada lahtise leegiga, kui selle energiasisaldus on piisav ja kui põletamisel ei teki keskkonnale ohtlikke aineid. Lahtise leegiga põletatavaid heitgaase tekib näiteks nafta töötlemisel. Nimetatud gaasid koosnevad süsivesinikest. Siiski on lahtise leegiga põletamine harva täielik ning suitsugaasid sisaldavad peale süsihappegaasi ja vee ka põlemata süsivesinikke.
    Lakivärvitööstuse, keemiatööstuse, elektroonikatööstuse jm. heitgaase põletatakse termiliselt täiendava kütteaine juuresolekul temperatuuril 650-850oC või isegi 1200-1400oC. Termilisel põletamisel eralduvat soojust saab ära kasutada ning vajaduse korral puhastatakse ka põlemisel moodustunud suitsugaasid.
    Orgaanilisi aineid võib hävitada ka katalüütilise põletamise abil. Katalüütiline põletus kulgeb suhteliselt madalal temperatuuril (350-650oC) ilma nähtava leegita katalüsaatori pinnal. Katalüsaator on aine, mis tõstab tunduvalt põlemisreaktsiooni kiirust seejuures ise kulumata. Katalüsaator kantakse õhukese kihina kandematerjali (metallvõrk, keraamika) pinnale.
    Tolueeni sisaldav gaas eelsoojendatakse.. Seal seguneb ta põletist väljuvate maagaasi põlemissaadustega, mille tulemusena heitgaasi temperatuur tõuseb 250-350oC-ni. Tolueeni täielik põlemine süsihappegaasiks ja veeks toimub reaktoris asuva (mangaanoksiid + pallaadiumnitraat) terade pinnal. Põlemisgaasid temperatuuriga 450-500°C läbivad soojusvaheti, andes oma soojuse värskele puhastatavale gaasile ning eralduvad atmosfääri.
    Katalüütilise põletuse rakendamisel tuleb jälgida, et heitgaas ei sisaldaks katalüsaatori mürke (elavhõbe, seatina, tina, tsink jt). Nimetatud metallid tuleb heitgaasist enne selle katalüütilist põletust kõrvaldada. Katalüütilist põletust kasutatakse ka autode heitgaaside puhastamisel. Keskkonnale ohtlike gaasiliste ainete eraldumist võib vähendada ka põletustehnika täiustamisega. Üks selline nn. keskkonnasõbralik põletusmoodus on keevkihipõletus ehk põletamine hõljuvas kihis. Kütus viiakse liiva või lubjakivi sisaldavasse keevkihikoldesse. Põlemisõhk suunatakse resti alla nii suure kiirusega, et see viib nii põletatava kütuse kui ka mineraalsed abiaine osakesed hõljuvasse olekusse.
    Keevkihikolde keskkonnasõbralikkus seisneb võimaluses piirata eralduvate vääveldioksiidi SO2 ja lämmastikoksiidide NOx koguseid. Põlemisel eralduvat SO2 saab siduda koldes olevate lubjakivi osakeste abil, mis termilise lagunemise tulemusena annavad SO2-ga reageeriva aktiivse kaltsiumoksiidi (CaO). Reaktsiooni tulemusena tekib kaltsiumsulfaat (kips). NOx koguste piiramisele aitab kaasa madalam põlemistemperatuur keevkihikoldes (800-900oC). Tekkinud kaltsiumsulfaat eraldub koldest koos lendtuhaga.
    Gaasisegust võib mõnda komponenti eraldada ka kondenseerimisega, mis tähendab gaasisegu jahutamist kuni vastava komponendi veeldumis- temperatuurini. Sama tulemuseni võib jõuda ka gaasisegu rõhu tõstmisega. Kondensatsioon ei ole kuigi efektiivne moodus gaasisegude puhastamisel ja tema kasutamine piirdub mõne erijuhuga.
  • Gaaside puhastamine väävel- ja lämmastikoksiididest
    Vääveldioksiidi eraldumist atmosfääri saab vähendada järgmiste meetoditega:
    • väävli eemaldamine kütusest enne selle põletamist,
    • vähese väävlisisaldusega kütuse kasutamine,
    • väävlit siduva põletustehnoloogia kasutamine,
    • vääveldioksiidi kinnipüüdmine suitsugaasidest.
    Loetletud neljast meetodist tuleb kindlasti eelistada kahte esimest, mis vastavad säästva tehnoloogia ja säästva arengu põhimõtetele.
    Kõige efektiivsemaks ja ka odavamaks meetodiks SO2 heitmete vähendamisel oleks väävli sidumisastme suurendamine põletuskolletes. Garanteeritud tulemuse annaks vastavate SO2 püüdmise tehnoloogiliste protsesside kasutamine, milliseid võib jagada kolme gruppi:
    - märgmeetodid,
    - poolkuivmeetodid,
    - kuivmeetodid.
    Kokku tuntakse kirjandusallikate põhjal üle 200 erineva väävlieraldus- meetodi. Osa meetoditest on jõudnud tööstusliku rakenduseni, osa on laboratoorsete ja pilootkatsete staadiumis . Esimesel juhul puhastatakse ja töödeldakse kinnipüütud väävlit edasi kuni puhta elementaarse väävlini, vedela vääveldioksiidini või väävelhappeni.
    Märg-, poolkuiv- ja kuivmeetodil reageerib suitsugaaside SO2 kaltsiumühenditega, moodustades kaltsiumsulfiti, mis oksüdeerub edasi kaltsiumsulfaadiks.
    Juhtides saadud lahusest läbi õhku, saab sulfiti oksüdeerida sulfaadiks. Kirjeldatud protsess kuulub eespool mainitud kemosorptsioonprotsesside hulka.
    (SO2 absorptsiooni skeem lendtuha suspensiooni kasutamisega.)
    Märgpuhastusmeetodid on kõige enam levinud väävliühendite eraldusmeetodid. Nendega saavutatakse gaaside 90-95 °/o-line puhastusaste, mis on suurem kui kuivmeetoditel. Samal ajal on aga märgpuhastusmeetodid kallimad.
    Poolkuivad meetodid on analoogsed märgmeetoditele. Suitsugaasid juhitakse absorptsioonitorni, kuhu pihustatakse lubjapiima (Ca(OH)2). Vääveldioksiid reageerib lubjapiima tilkadega, moodustades kaltsiumsulfiti. Protsessis kasutatav vee hulk on reguleeritud selliselt , et vesi aurustub kuumade suitsugaaside toimel ning saadud tahke aine on peaaegu kuiv. Osa kuivast lõppsaadusest langeb reaktori põhja, kust see eemaldatakse, osa kandub suitsugaasidega käisfiltrisse ja eraldatakse sealt. Käisfiltri filtrivale pinnale tekkiv sade (" kook ") suurendab protsessi puhastusastet.
    Kuivade meetodite puhul viiakse sisuliselt läbi SO2 adsorptsiooniprotsess -lupja või lendtuhka puhutakse otse suitsugaasikäikudesse enne tolmueraldusseadmeid. Põlevkiviga töötavates soojuselektrijaamades on see märgmeetodi suhteliselt odavaks alternatiivvariandiks.
    Regeneratiivsete väävlieraldusprotsesside kasutamisel absorbeeritakse SO2 naatrium -, kaalium- või ammooniumsoolade vesilahtistesse vastuvooluga absorberites. Seotud väävel töötatakse hiljem ümber elementaarseks väävliks, vedelaks vääveldioksiidiks, väävelhappeks või väetistena kasutatavateks ammoonium - või kaaliumsulfaadiks. Vääveldioksiidi kõrvaldamiseks suitsugaasidest on ka teisi võimalusi, näiteks SO2 oksüdatsioon SO3-ks aktiivsöe pinnal koos viimase absorptsiooniga vees ning väävelhappe tootmisega (Lurgi-protsess).
    Lämmastiku eraldamine
    Lämmastikühendite allikaks on fossiilsete kütuste põletamine nii küttekolletes kui ka liiklusvahendite mootorites. Mõlemad eraldavad atmosfääri erinevaid oksiidseid lämmastikühendeid üldvalemiga NOx. Teistest keskkonnaohtlikes lämmastikühenditest on olulisemad ammoniaak NH3, mis eraldub põllumajandusest ja keemiatööstusettevõtetest ning väga toksiline tsüaanvesinik HCN, mille allikateks on metallitööstus ja tekstiilitööstus.
    Põlemisprotsessides tekib lämmastikoksiide kolmel eri viisil:
    • termiline NOx: põlemisõhu lämmastik ja hapnik reageerivad omavahel kolde kõrge temperatuuri juures;
    • spontaanne (kiire) NOx: tekib leegis kulgevates põlemisõhu ja kütuse gaasilise osa vahelistes reaktsioonides;
    • kütuse NOx: kütuses olev keemiliselt seotud lämmastik oksüdeerub.

    Põhilised põlemisel tekkivad lämmastikoksiidid on lämmastikmonooksiid (NO), lämmastikdioksiid (NO2) ja dilämmastikoksiid ehk naerugaas (N2O). Lämmastikoksiidide teket põlemisel mõjutavad kütuse lämmastikusisaldus ning põletamismoodus ja sellega seotud tingimused. Fossiilsetest kütustest sisaldab kivisüsi peaaegu 2 % ja kütteõli 1 % keemiliselt seotud lämmastikku. Maagaasis ei ole orgaaniliselt seotud lämmastikku. Eesti põlevkivi sisaldab vähe lämmastikku ja seda põletatakse soojuselektrijaamades mitte väga kõrgel temperatuuril (kuni 1500oC). Siit tuleneb lämmastikoksiidide arvutuslik keskmine sisaldus suitsugaasides kuni 0,3 g/m3 ja kogus umbes 1 g NOx/ kg põletatud põlevkivi kohta.
    Lämmastikoksiidide eraldumist keskkonda võib mõjutada kahel viisil - takistades nende moodustumist (primaarmenetlused) ja töödeldes juba tekkinud lämmastikoksiide (sekundaarmenetlused).
    Tegurite hulka, mis mõjutavad NOx teket põlemisel, kuuluvad põlemistemperatuur, viibimisaeg kõrge temperatuuri piirkonnas ja hapniku juuresolek. Nimetatud teguritest sõltub kulgevate reaktsioonide kiirus ja nende termodünaamiline tasakaal.
    Termilise NOx teke intensiivistub, kui temperatuur ületab 1300oC. Ka spontaanne NOx tekib paremini kõrgel temperatuuril. Reaktsioonide kulgemiseks vajalik aeg on väga lühike - 0,001-1 s.
    Lämmastikoksiide tekib rohkem, kui kasutatakse liiga suuri põlemisõhu koguseid (liigõhutegur >>1,0). Lämmastikoksiidide teket saab vähendada põlemisõhu koguste vähendamisega ja põlemistemperatuuri alandamisega ning kütuse ja põlemisõhu pealeandmise reguleerimisega koldesse.
    Tänapäeval on kasutusel nn. Low-NOx põletusseadmed, milledes vähendatakse lämmastikoksiidide teket kütuse vahelduva pealeandmisega kolde eri punktidesse ning kütuse ja põlemisõhu suhte optimeerimisega. Nendes seadmetes toimub põlemine mitmes järgus, madalamal temperatuuril ja võrreldes tavaliste kolletega pikema aja jooksul.
    Põlemisel tekkinud ja keemiatööstusest eraldunud lämmastikoksiidide kõrvaldamiseks suitsugaasidest kasutatakse tänapäeval kõige rohkem katalüütilisi meetodeid . Lämmastikhappetööstuses kasutatakse NOx taandajatena metaani (CH4), süsinikoksiidi (CO) ja vesinikku (H2). Lämmastikoksiidid taanduvad nende ühendite toimel tahke katalüsaatori pinnal temperatuuridel 200-450oC vaba lämmastikuni.
    SNCR-protsess (Selective Non Catalytic Reduction, selektiivne mittekatalüütiline taandamine ) põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril (950-1050oC) ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita. Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur.
    Lämmastikoksiide saab taandada ammoniaagiga madalamatel temperatuuridel (300-400oC) katalüsaatorite (metallid ja metallide oksiidid) abil. Meetod on tuntud SCR-protsessi (Selective Catalytic Reduction, selektiivne katalüütiline taandamine) nime all.
  • Reovete koostis ning omadused
    Reovee omadused ( reostus ) sõltuvad tekkeallikast. Majapidamistest emiteeruvad peamiselt kergeltlagunevad komponendid, tööstusest - raskeltlagunevad. Veereostust mõõdetakse kahjulike ainete kontsentratsiooni (mg/l) või orgaanilise aine lagundamiseks kuluva hapniku kaudu. Reostuskoormus on suublasse (s.o. loodusesse) või puhastusseadmeile ööpäevas juhitav reoainete kogus (kg/d). Tootmisreoveega seonduvalt räägitakse ka erireostusest, mida väljendatakse kas reoaine kogusena kg-des (või tonnides) ühe toodanguühiku kohta või inimekvivalentides.
    Reoained esinevad vees lahustunud kujul, kolloidosakestena või lahustumatul kujul (heljumina).
    Heljumi (SS, suspended solids) all mõistetakse uuritava reovee filtrimisel standardfiltrile jääva tahke aine kogust, mida väljendatakse mg/l. Osa heljumist võib eralduda settimise teel. Reoveepuhastuses räägitakse ka kuivainest (TS, total solids), mille all mõeldakse veeproovi aurutusjääki. See sisaldab lisaks heljumile ka kolloid- ja lahustunud aineid, kuid ei sisalda aurutustemperatuuril lenduvaid aineid.
    Reovees olevad lahustunud ained määratakse vee filtrimisel saadud filtraadi aurutusjäägina.
    Reovesi sisaldab väga mitmesuguseid keemilisi ühendeid, millest paljude määramine ei ole vee iseloomustamiseks otseselt vajalik ega isegi võimalik. Seepärast piirdutakse üldjuhul vaid tähtsamate (tüüpiliste) reostusnäitajate määramisega, mis kajastavad reovee mõju veekogule.
    Olulisemateks reostusnäitajateks on orgaaniliste ainete sisaldus, taimetoitainete sisaldus, heljumisisaldus ja vee bakteriaalne reostus. Vee kvaliteedinõuete karmistumisel on hakatud määrama lisaks veel raskmetalle, mürgiseid orgaanilisi ühendeid ja ka veest lenduvaid ühendeid (põhjustavad puhastusseadmeil õhu saastumist).
    Olmereovees on ülekaalus süsivesikud 11-18%C; proteiinid 8- 10%, vabad aminohapped 0,5-1,5%, kõrgemad rasvhapped 23- 25%, lahustunud orgaanilised happed 7-11 %, muud 29-34% C. Anorgaaniliste ainete ioonkoostis oleneb toorvee ioontasakaalust ja soolasisaldusest ega mõjuta oluliselt reovee kvaliteeti, va N, P ja raskmetallide sisaldus. Reovee saasteained jaotuvad osakese suuruse järgi lahustunud aineteks , kolloidideks ja suspensioonideks.
    Reovee orgaanilise aine sisaldust väljendatakse biokeemilise või keemilise hapnikutarbena. Biokeemiline hapnikutarve (BHT; biological oxygen demand , BOD) on hapniku kogus, mida vees sisalduvad orgaanilised ained tarbivad hapendumisel (lagunemisel) aeroobsetes tingimustes kindlal temperatuuril teatud aja vältel.
    Veekaitse seisukohalt on olulisemateks toitaineteks lämmastik (N) ja fosfor (P), mis vette sattudes põhjustavad taimede ja vetikate vohamist ning veekogu eutrofeerumist. Olenevalt veekogu liigist võib üks nimetatud toitainest osutuda limiteerivaks. Siseveekogudes on selleks tavaliselt fosfor, meres võib aga määravaks muutuda lämmastik. Värskes reovees on palju orgaanilisi lämmastikühendeid (valgud, aminohapped), mis lagunevad kergesti ammooniumi- lämmastikuks (NH4-N). Olenevalt vee pH-st on lämmastik kas ammoniaagi või ammooniumiooni kujul. Ammooniumlämmastik hapendub nitrititeks ja seejärel nitraatideks. Lämmastik esineb reovees orgaaniliselt seotuna ja anorgaanilisel kujul ja NO3- ioonina
    Peamine osa reovees olevast fosforist on ortofosfaatide ehk fosforhappe (H3PO4) soolade kujul. Osa fosforit on polüfosfaatidena, mis kergesti hüdrolüüsuvad ortofosfaatideks. Bioloogilises puhastusprotsessis hüdrolüüsub P (vee-)taimedele kergelt omastatavaks ortofosfaadiks.
    Suuremad P-saaste allikad on pesuainete fosfaadid ja fekaalid.
    Reovee raskmetallide sisaldus oleneb reovee tekkeallikast. Tavalises olmereovees ei ole raskmetalle. Peamiseks raskmetallide allikaks on tööstus. Viimasel ajal on järjest enam pööratud tähelepanu tööstusest pärinevatele mürgistele orgaanilistele ainetele reovees. Nende hulka kuuluvad näiteks fenoolid , polüaromaatsed süsivesikud (PAH), orgaanilised kloorühendid jne.
  • Reovete eeltöötlemismeetodid
    Mehaaniline puhastus
    Mehaaniline puhastus on vanimaks reoveepuhastusmeetodiks ja selle abil kõrvaldatakse veest lahustumatud ained (heljum ja kolloidosakesed ). Reoaine osakeste eemaldamiseks veest kasutatakse siis kas settimise või filtrimise põhimõtet. Tähtsamad seadmed mehaanilisel puhastusel on:
    • võred,
    • sõelad,
    • liiva- ja rasvapüünised,
    • setitid,
    • flotaatorid,
    • filtrid .

    Kolme esimest seadet kasutatakse eelpuhastuses eraldamaks jämedaid ja raskeid heljuvaine osakesi, mis võivad häirida pumpade või muude seadmete tööd.
    Suure reovee vooluhulga või reostuskontsentratsiooni kõikumise korral (näiteks tootmisvetes) võidakse eelpuhastuses kasutada reovee ühtlusteid.
    Võre ülesandeks on eemaldada veest jämedisperssed lisandid ja kiulised osakesed. Tavaliselt kasutatakse mehaaniliselt puhastatavaid võresid, mille varraste vahe on 3-20 mm. Kinnipüütud jäätmed pressitakse kokku ja viiakse prügilasse.
    Ühisvoolses või sademevete kanalisatsioonis voolav reovesi sisaldab liiva, mis vajab kõrvaldamist puhastusseadmeil selleks spetsiaalselt ette nähtud liivapüünistes. Kaasajal kasutatakse aereeritavaid liivapüüniseid, kus aereerimisega tekitatakse sobiva kiirusega vee kruvitaoline liikumine, mille juures liiv ja muud rasked mineraalsed osakesed settivad liivapüünise põhja. Mõnikord toimub samas liivapüünise vaheseinaga eraldatud osas ka rasva- või õlieraldus ning reovee eelaeratsioon. Rasv (õli), kui veest vähema tihedusega aine, ujub vedeliku pinnale ja kõrvaldatakse sealt kaapmehhanismiga.
    Eelaeratsiooni mõte seisneb vees olevate orgaaniliste lenduvate ainete väljapuhumises ja aeroobse keskkonna tekitamises, mis soodustab järgnevaid puhastusprotsesse.
    Sõelad on võrest väiksemate avadega (0,5-3 mm) ja seega nendega kõrvaldatakse peenemad reoaine osakesed. Konstruktsioonilt on sõelad kas trumli - või lindikujulised ning neil eraldatud osakesed uhutakse veega kas pidevalt või perioodiliselt ära. Sõelu kasutatakse sagedamini tootmisvee eelpuhastuseks.
    Asulate ja linnade puhastusjaamades on mehaanilise puhastuse põhiseadmeks settebassein e. setiti, kus veest suurema tihedusega lahustumatud reoaine osakesed settivad raskusjõu toimel setiti põhja. Kui settivate osakeste hulk vees on väike, siis on tegemist osakeste vaba settimisega, kus osakesed ei sega üksteise liikumist. Osakesed võivad settimisel aga ka põrkuda ning ühineda suuremateks helvesteks, mille juures settimiskiirus kasvab (protsessi nimetatakse flokulatsiooniks). See võib olla eesmärgiks väikese tihedusega peente osakeste efektiivsemal eraldamisel. Sel puhul räägitakse flokuleerivast settimisest, mis on üheks vaba settimise alaliigiks. Protsessis suurendatakse osakeste kineetilist energiat vedeliku aeglase segamise abil.
    Kui settivate osakeste kontsentratsioon on suur, ei sõltu settimiskiirus ainult raskusjõust, vaid osakesed mõjutavad üksteist. Selline ahistatud settimine (ka kollektiivne settimine) toimub näiteks aktiivmudapuhastuse järelsetitis (vt. bioloogiline puhastus).
    Lihtsaim setiti toimib perioodilises režiimis. Reovesi täidab reservuaari ja seejärel reoaine osakesed settivad seisvas vees. Sobiva aja järel selginud vesi juhitakse pinnalt ära ja põhja settinud muda kõrvaldatakse. Suurte vee koguste puhul kasutatakse pideva läbivooluga setiteid. Setitid on põhiplaanis kas täisnurksed või ümmargused. Vesi võib setitis liikuda kas horisontaal- või püstsuunas. Täisnurkseis horisontaalsetiteis voolab vesi paralleelselt pikemale küljele ja ümmargustes setitites keskelt ääre suunas. Settimise efektiivsust võib tõsta suurendades settimispinda kas paralleelsete plaatide või torude abil (nt. lamellsetitid). Setitite põhja kogunev sete (muda) kõrvaldatakse regulaarselt kraapmehhanismi abil algul mudapunkrisse ja sealt pumbaga mudakäitlusele.
    Flotatsioonil tõstavad väikesed õhumullid heljumiosakesed veepinnale, kuhu moodustunud vaht eemaldatakse pinnakraapidega. Flotatsioon sobib eriti väikese tihedusega aeglaselt settivate osakeste eraldamiseks veest (rasv). Protsessiks vajalikud õhumullid saadakse õhu lahustumisel vees ülerõhu tingimustes ja sellele järgneval rõhu alandamisel. Mullid kleepuvad heljumi osakeste mittemärguvale pinnale ja sunnivad neid veepinnale tõusma. Flotatsiooni kasutatakse peamiselt tootmisreovee eelpuhastusel.
    Filtratsioonil peetakse reovees olevad heljumiosakesed kinni teralisest puistematerjalist (liiv) moodustatud filtrikihis . Vesi voolab läbi filtri ülalt alla. Teatud aja järel filtripoorid täituvad kinnipeetud heljumiga ja filtrit on vaja puhastada . See toimub veega pesemise teel, kus pesuvesi liigub alt üles. On konstrueeritud ka pidevtoimega filtreid, kuid nende ehitus on keerukas. Filtrimaterjalina võib kasutada ka aktiveeritud sütt, mille graanulitel on väga suur kontaktpind. Aktiivsüsi adsorbeerib veest mitmesuguseid (s.h. lahustunud) aineid (orgaanilised ained ja raskmetallid ). Aktiivsöefilter vajab perioodilist regenereerimist.
  • Reovete keemiline puhastus
    Keemilise puhastuse olemus seisneb reaktsiooni tekitamises puhastuskemikaali ja veest kõrvaldamist vajava reoaine vahel.
    Levinumaks keemilise puhastuse protsessiks on keemiline sadestamine. Keemilise puhastusega seondub oht, et vee reostus suureneb lisatava kemikaali tõttu. Osa sellest võib jääda vette peale sette kõrvaldamist. Samuti on eraldi käitlemist vajava sette kogus suur.
    Muudest keemilistest meetoditest võib nimetada hapendamist-taandamist (nn. redoksprotsessid), desinfitseerimist (näit. kloorimine , osoonimine), pH reguleerimist ja neutraliseerimist.
    Keemilise sadestamise all mõistetakse kõiki protsesse, kus kemikaale kasutades saadakse vees olevatest lahustunud või kolloidainetest eraldumisvõimeline heljum (sete). Otsesadestusel saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vähelahustuv ühend.
    Koagulatsiooni all mõeldakse protsessi, kus vähendatakse peente kolloidosakeste vahelist tõukejõudu nii, et osakesed võivad liituda suuremateks helveteks.
    Sadestamine koosneb järgmistest protsessiosadest:
    - kemikaali lisamine ja segamine
    - pH reguleerimine
    - flokulatsioon,
    - sette eraldamine;
    - settekäitlus.
    Sadestusreagent peab saama hästi segatud kogu puhastatava vee massiga. See toimub mehaaniliste segistitega või hüdrauliliselt torusse või kanalisse paigutatud turbulentsi tekitavate vaheseinte abil.
    Igal keemilisel reaktsioonil on optimaalne pH-piirkond, kus reaktsioon kulgeb kiiremini ja täielikumalt. Seega on mõnikord vaja vee pH-d reguleerida.
    Sadestusreaktsioonis moodustuvad helbed kasvavad flokulatsioonil suuremateks kiirelt settivateks agregaatideks, mida on hõlbus veest eraldada. Tekkiv sete vajab järelkäitlust.
    Settimisvõimelist heljumit võib saada ka muul viisil. Näiteks muutes keskkonna pH-d või temperatuuri, saab vähendada reoaine lahustuvust vees. Keemilise sadestuse tähtsaim kasutusala on fosforiärastus. Samal ajal reageerivad sadestuskemikaalid ka vees oleva orgaanilise heljumiga, mis- tõttu väheneb reovee orgaaniline koormus.
    Neutraliseerimine on vee happeliste või aluseliste omaduste vähendamine ja see toimub pH-väärtuste reguleerimisega.
    Neutraliseerimismeetodid on:
    - happelise reovee filtreerimine läbi lubjakivi (CaCO3) kihi;
    - happelisele reoveele lubja (CaO) lisamine;
    - happelisele reoveele seebikivi ( NaOH ) või sooda (Na2CO3) lisamine;
    - aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine;
    - aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl).
    Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule. Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse mitmesuguseid klooriühendeid, vesinikperoksiidi, kaaliumpermanganaati. Kasutuskõlblikeks taandajateks ( redutseerijateks ) on vääveldioksiid, naatriumvesiniksulfit ja rauasoolad. Nimetatud tehnoloogiat kasutatakse peamiselt tootmisvete käitlusel.
    Reovee desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme . Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda. Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal. Kloorimisel moodustuvad aga kantserogeensed või mutageensed klooriühendid, millest tekib suurem kahju kui bakteritest. Seetõttu on kaasajal reovee desinfitseerimisest klooriga loobutud .
  • Aktiivmudaprotsess
    Aktiivmudaprotsess on reoveepuhastuses kõige laiemalt kasutatav biopuhastusprotsess.
    Eelpuhastatud ja sageli ka eelsetitatud reovesi juhitakse aeratsioonikambrisse (aerotanki), mis on protsessi tähtsaim osa. Siin reovesi kontakteerub aktiivmudaga või täpsemalt mikroorganimide biomassiga. Aeratsioonikambrisse antakse pidevalt õhku, millega kaetakse aeroobsete organismide eksisteerimiseks vajalik hapnikukogus. Aeratsiooniga hoitakse aktiivmuda pidevas liikumises, vältimaks selle settimist reservuaari põhja. Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja uue rakumassi sünteesiks.
    Aerotankist juhitakse aktiivmuda järelsetitisse, kus muda settib. Settinud muda pumbatakse tagasi aerotanki, millega hoitakse muda kontsentratsioon aerotankis piisavalt kõrge. Seda muda nimetatakse tagastusmudaks. Kuna uut muda kasvab kogu aeg juurde ja aerotankis oleva muda kontsentratsioon peaks olema püsiv, peab süsteemist osa muda kõrvaldama. See nn. liigmuda eemaldatakse kas otse aerotankist või tagastusmudatorust. Liigmuda juhitakse tavaliselt eelsetititesse, kus ta settib koos eelsetiti settega, ja nn. segamuda pumbatakse mudakäitlusele. On selgunud , et segamuda käitlus on hõlpsam mudade eraldi käitlusest.
    Eelsetitus ei ole aktiivmudaprotsessi puhul alati vajalik, kuigi ta vähendab aerotanki reostuskoormust ja kõrvaldab suurema osa vees olevast heljumist.
    Olenevalt 1 g muda orgaanilise kuivaine kohta reoveega ööpäevas tulevast BHT koormusest (g) jaotatakse aktiivmuda protsesse kõrge-, normaal - või madalakoormuselisteks. Madalakoormuselist protsessi nimetatakse ka kestusaeratsiooniprotsessiks, kuna siin reovee viibeaeg on muudest variantidest pikem. Samuti on selles protsessis orgaanilise aine mineraliseerumine täielikum, puhastusefekt kõrgem ja liigmuda tekib vähem. Samal ajal on vajalik aerotanki suurem maht.
    Aktiivmudaprotsessil on mitmeid modifikatsioone olenevalt reovee sisseandmisest ja aeratsiooni korraldamisest.
    Lagundatud orgaanika jaguneb BHT' na:
    - mineraliseeritud CO2 ja vesi 30 - 50%
    - kõrvaldatud jääkmudaga 40 - 45%
    - väljub puhastatud veega 10%.
    Aktiivmuda tähtsamad tööparameetrid on mudakoormus, muda vanus, hapnikutarve ja mudaindeks.
    Mudakoormus on ööpäevane (d = day) siseneva lahustunud toitainete hulga ja muda hulga suhe.
    Olenevalt mudakoormusest jagunevad aktiivmuda puhastid:
    - kõrge koormusega, 0,8 - 1,5 kgBHT/kg muda*d
    - normaalkoormusega, 0,3 - 0,7 "
    - madala koormusega, 0,1 - 0,3 "
    Muda vanus on muda viibeaeg biopuhastis, ööpäevades.
    Kõrgelt koormatud muda vanus on 1 - 3 d
    - normaalne muda 3 - 7 d
    - vähekoormatud muda 7 -15 d
    - aeglaselt aereeritud muda ≥ 15 d 177
    Hapnikutarve
    Aeroobne protsess vajab pidevalt hapnikku saasteainete lagundamiseks. Hapnikusisaldus ei tohi langeda alla 1-2 mg/l. Hapnikutarve oleneb muda koormatusest.
    Normaalselt koormatud biopuhasti energiakulu on 1 kWh/kg BHT.
    Mudaindeks
    Muda sadenemisomadusi hinnatakse mudaindeksiga, ehk muda settimisarvu ja muda tahke aine sisalduse suhtega. Mida väiksem on mudaindeks, seda paremini muda settib. Tavaliselt on mudaindeksi väärtus 100 - 200 ml/g.
    Biopuhastusprotsessis tekkiva jääkmuda hulk sõltub protsessi koormatusest. Normaalselt koormatud protsessis on muda teke eraldunud BHT ühiku kohta suhteliselt püsiv 1 kg muda/kgBHT ja puhastatud veega kaasakantava muda kontsentratsioon on alla 20 mg/l.
    Puhastuse efektiivsus BHT järgi oleneb muda koormustasemest:
    - koormatud muda efektiivsus on 60 - 70%
    - normaalkoormusega töötamisel - 80 - 90%
    - vähekoormatud olukorras - 85 - 95%
    - pikaajalise hapendamise protsessis - 90 - 99%.
  • Reovete looduslikud puhastid
    Biotiigid moodustavad erirühma reovee biopuhastite hulgas. Reovee puhastus biotiigis sarnaneb looduslikes veekogudes toimuvate isepuhastusprotsessidega. Biotiigid on lihtsa konstruktsiooniga, neid
    on hõlbus hooldada ning nad olid väga levinud minevikus. Siiski ei vasta biotiikide puhastusefekt külmal aastaajal enam kaasaja nõuetele. Teatud tootmisvete käitluseks (näiteks perioodilise reovee äravoolu puhul) sobivad nad praegugi. Sama kehtib ka kämpingute, puhkelaagrite ja muude peamiselt soojal aastaajal töötavate asutuste reovee puhastamise kohta. Mõnikord piiravad biotiikide kasutamist pinnasetingimused. Filtreeriva pinnase ja põhjavee reostamise ohu korral on vaja tiigi põhi katta plastkilega, mis suhteliselt suure tiigipinna puhul osutub kalliks.
    Biotiigid jagatakse kolme rühma:

    Fakultatiivsetes tiikides on ülemistes veekihtides aeroobne ja põhja lähedal anaeroobne keskkond. Reoaineid lagundavate mikroorganismide jaoks vajalik hapnik saadakse kas otse õhust või tiigis arenevate vetikate fotosünteesi tulemusena. Vetikad kasutavad ära orgaanilise aine lagunemise lõpp-produkte - süsinikdioksiidi, ammooniumi ja fosfaate. Seega esineb tiigis mikroorganismide ja vetikate sümbioos. Kuna vetikate fotosünteesiks on vaja valgust, on tiigi puhastusefekt maksimaalne päeval.
    Tiigi põhja settiv heljum moodustab settekihi, mis vajab perioodilist eemaldamist. Puhastamine võib toimuda mitmeaastase vahega.
    Aeroobsetes tiikides leidub kogu veemassis vaba lahustunud hapnikku. Reostuskoormus on madalam kui fakultatiivsetes tiikides. Aeroobseid tiike kasutatakse tavaliselt fakultatiivsete tiikide järel parandamaks puhastatava vee kvaliteeti. Vajadusel võib tiiki anda täiendavat hapnikku vette paigutatud aeraatorite abil. Niisuguseid tiike nimetatakse aereeritavateks. Sisuliselt on niisugused tiigid ilma tagastusmudata aktiivmudaseadmed. Anaeroobsete tiikide reostuskoormus on nii kõrge, et vaba hapnik puudub kogu veemassis alati. Neid tiike kasutatakse rohkelt heljumit sisaldava vee eelpuhastuseks.
    Reovee puhastamiseks võib kasutada ka pinnast. Pinnaspuhastuseks on järgmised võimalused: imbväljak, niisutusväljak või pinnasfilter.
    Kõigil juhtudel jaotatakse reovesi vett filtreerivasse pinnasesse sinna paigutatud augustatud või piludega immutustorustiku kaudu. Reovee puhastamine imbväljakul ja pinnasfiltris põhineb vee aeglasel filtreerimisel läbi pinnasekihi, misjuures vees olevad reoained adsorbeeritakse pinnase poolt. Niisutusväljakul on oluline osa taimedel- taimejuured imevad vett. Niisutusväljak sobib paremini kasutamiseks taimede kasvuajal, s.o. kevadest sügiseni.
    Pinnasfiltris juhitakse reovesi torude abil läbi filtrikihi , mille all on drenaažtorustik puhastatud vee kogumiseks ja edasiseks suublasse juhtimiseks.
    Viimastel aastatel on väikeasulate ja puhkealade reovee bioloogiliseks puhastamiseks rajatud looduslähedasi tehismärgalasid, kus kasutatakse ära maapinna ja taimestiku isepuhastusvõimet.
    Peale eelnevat mehaanilist puhastamist (setitamist) juhitakse reovesi kas madalasse tiiki, kus kasvavad taimed, või taimestikuga täidetud väljale. Vesi voolab paralleelselt maapinnaga, filtreerudes taimejuurte vahelt läbi. Juurestik sisaldab hapnikku, mistõttu orgaanilisi aineid lagundavad mikroobid arenevad hästi ja puhastavad vett. Juurestik-puhastis kasvatamiseks sobib kõige paremini järvepilliroog. Puhastusprotsess on kõige efektiivsem suvel. Eestis on rajatud märgalapuhasti Kuusiku asulasse Rapla maakonnas .
  • Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus
    Reoveekäitluses tekib sete (muda), mille käitlus, s.o. ettevalmistus kas kasutamiseks või ladustamiseks toimub reoveepuhastusjaamas. Muda sisaldab reoveest eraldatud reoaineid ja puhastusprotsessides kasutatud keemikaale. Muda kogus ja omadused sõltuvad reovee omadustest ja veepuhastusprotsessidest.
    Muda võib liigitada selle tekkeprotsessist lähtudes järgmiselt:
    • toormuda: käitlemata muda;
    • mehaaniline muda: eelsetitamisel tekkiv muda;
    • bioloogiline muda: biopuhastusprotsessis tekkiv muda;
    • segamuda: mehaaniline ja/või bioloogilis-keemilise muda segu;
    • settekaevu (septiku) muda: settekaevudes tekkiv muda, käsitletakse tavaliselt koos muu mudaga .

    Käitlemata ( toor )muda on välimuselt kõrge reostusega (kontsentreeritud) reovee sarnane. Selle veesisaldus on vähemalt 95 %. Muda võib sisaldada erineval määral toitaineid ja raskmetalle. Osa neist aineist on kasulikud väetisained või mikroelemendid , osa aga keskkonnaohtlikud mürgid. Toitainesisalduse tõttu on muda kasutatud põllumajanduses või haljastuses väetisena. Muda raskmetallisisaldus võib teatud juhtudel sellist kasutamist piirata.
    Eesti keskkonnaministri määrusega (2004. aastal) on kehtestatud piirangud reoveesette kasutamisel põllumajanduses, haljastuses, rekultiveerimisel ja metsakasvatuses.
    Käitlemata muda ei sobi vahetult kasutamiseks ega looduses (näiteks prügilas) ladustamiseks. Muda veesisaldus on liiga suur, ta sisaldab patogeenseid mikroorganisme ja levitab ebameeldivat haisu . Neid puudusi vähendatakse või kõrvaldatakse muda käitlemisega. Reoveekäitluses tekkinud sete (muda) töötlemine koosneb järgnevatest protsessidest:

    Muda tihendamisel vähendatakse tema veesisaldust, millega väheneb ka muda maht ja hõlbustub järgnev käitlus. Tihendamisel tõuseb muda kuivainesisaldus 2-3 kordseks. Mudatihendid on tavaliselt ümmargused settebasseinid, mille sees on aeglaselt pöörlev segamisseade. Segamisega tõhustatakse vee eraldumist settest. Tihendis on ka põhjakraap, mis lükkab põhjale tihenenud muda süvendisse kokku, kust see pumbatakse järgnevale käitlemisele. Selginud vesi juhitakse tihendi pinnalt tagasi reoveepuhastusprotsessi algusesse . Muda tihendamiseks võib kasutada ka flotatsiooni. Mudahelbed tõstetakse siin üles ujuvate väikeste õhumullide abil vedeliku pinnale, kust nad kraabiga lükatakse mudarenni. Mudast eraldunud vesi eemaldatakse tihendi alaosast. Siiski on flotatsiooni seni kasutatud suhteliselt vähe.
    Järgmiseks mudakäitluse astmeks on stabiliseerimine, mille all mõeldakse mudas oleva orgaanilise aine lagunemisprotsessi peatamist (katkestamist) või selle lõpuleviimist selleks, et hõlbustada järgnevat muda käitlust ning kasutamist. Eesmärgiks on ka muda hügieeniliste omaduste parandamine ning ebameeldiva haisu kaotamine. Stabiliseerimismeetodid on: stabiliseerimine lubja abil, mädandamine, kompostimine ja aeroobne stabiliseerimine. Orgaanilise aine lagunemist võib peatada lubja abil. Mudasse jääb siiski palju lagunemata orgaanilist ainet ja bakterite elutegevus taastub mõne aja pärast. Stabiliseerimine lubjaga on seega ajutine abinõu.
    Mädandamisel (anaeroobsel lagundamisel) laguneb osa muda orgaanilisest ainest peamiselt metaaniks ja süsihappegaasiks. Praktikas ei viida protsessi päris lõpuni, vaid ainult nn. tehnilise otstarbekuse piirini, mille puhul ei ole enam orgaanilise aine edasine mädanemine keskkonnaohtlik. Tehniliseks piiriks loetakse olukorda, kus on moodustunud umbes 90 % teoreetilisest gaasikogusest. Mädandamine toimub tavaliselt mesofiilses temperatuuripiirkonnas, s.o. 35-40oC juures vastavas suletud reservuaaris, mida nimetatakse metaantankiks. Protsessis väheneb muda kuivainesisaldus 30-40 % võrra ja puudub vajadus kemikaalide kasutamiseks. Eralduvat metaani saab kasutada energia tootmiseks. Isegi väike puhastusjaam võib nii katta oma energiavajaduse.
    Kompostimine on protsess, kus mikroorganismid lagundavad muda orgaanilist ainet aeroobses keskkonnas. Tulemusena saadakse huumuse sarnane orgaaniline aine. Kompostimisel eraldub soojust. Kompostimisega reoveemuda stabiliseerimiseks peab silmas pidama, et kogu mudamassi temperatuur tõuseks küllalt kõrgele (55oC). Kompostitava muda kuivainesisaldus peaks olema üle 30 %.
    Aeroobsel stabiliseerimisel aereeritakse muda aerotankide sarnastes reservuaarides tingimustel, mille korral kergeltlagunev orgaaniline aine laguneb.
    Protsess oleneb temperatuurist ja külmal aastaajal võib lagunemisaeg olla üsna pikk, ulatudes talvel 1-2 kuuni ning suvel paari nädalani.
    Stabiliseeritud ja tihendatud muda on veel voolav. Seepärast püütakse enne muda väljavedu temast täiendavalt eraldada vett. Muda tahendamisel on võimalik kuivainesisaldust tõsta 20-30 %-ni. Tahendatud muda on niiske mulla konsistentsiga ja teda saab töödelda labida või ekskavaatoriga. Muda saab tahendada kas mudaväljakuil või mehaaniliste tahendamisseadmetega.
    Mudaväljakud on kruusa (killustik) alusel või drenaažrennidega asfaltalusel, kus vesi osaliselt aurub ja osaliselt filtreerub läbi aluskihi. Filtreerunud vesi kogutakse dreenidega ja pumbatakse tagasi puhastusele. Mudaväljak on väga lihtne ja varem laialt kasutatud tahendussüsteem. Praegu kasutatakse seda vaid väikestes puhastusjaamades.
    Suuremail puhastusseadmeil on kasutusel kaasaja nõuetele vastavad tihendusmehhanismid, milledest peamised on filterpressid ja tsentrifuugid. Lintfilterpressil pressitakse mudakiht kahe liikuva filtreeriva lindikanga vahele ning vesi filtreerub läbi kangaste. Tsentrifuugis eraldatakse vesi muda tahkest ainest tsentrifugaaljõu toimel. Muda juhitakse pöörleva trumli sisse, milles asuv tigutransportöör lükkab muda trumli koonilisse otsa. Vesi kõrvaldub vastasotsast.
    Muda mikroorganismid koguvad enda ümber rohkesti vett ja moodustavad geelitaolise struktuuri. Sellise muda veesisaldust on raske vähendada ilma muda konditsioneerimiseta. Üldlevinud on keemiline konditsioneerimine, kus mikroobide ümber koondunud geelitaoline struktuur rikutakse kemikaalide abil. Tuntumateks kemikaalideks on raudkloriid ja lubi , kuid kaasajal kasutatakse peamiselt orgaanilisi polümeere. Need jagunevad kationiitseteks (positiivse laenguga ioonid ), anioniitseteks (negatiivse laenguga ioonid) või mitteioniitseteks (ilma laenguta osakesed). Konditsioneerimiskemikaali valik oleneb muda omadustest ja määratakse katseliselt. Muda saab konditsioneerida ka füüsikalisel teel külmutades või kuumutades. Neid meetodeid kasutatakse praegu harva. Üldreeglina konditsioneeritakse muda enne tahendamist. Peale muda käitlust veetakse see välja kasutamiseks väetisena. Selleks võib muda laotada põldudele. Raskmetallisisaldus siiski piirab seda kasutusviisi ja talupidajad suhtuvad mudaväetisesse mõnikord kahtlevalt. Teine võimalik variant on muda kasutamine väetisena haljastuses. Kompostitud muda on selleks otstarbeks edukalt kasutatud, kuid kogu muda ei suudeta sealgi kasutada. Ülejääk viiakse prügilasse, kus võib tekkida probleeme filtratsiooniveega. Muda võib ka põletada, kuid selleks peab kuivainesisaldus olema üle 40 %, et ta põleks ilma lisakütuseta. Põletamisel moodustub tuhk , mida on 15-30 % esialgse st kuivaine kogusest. Seega põletamine ei lahenda mudaprobleemi täielikult. Põletamisseadmete tehnilised lahendused on pealegi kallid. Seega, vähemalt lähiaastakümnel, pole nad Eesti oludes reaalsed .
  • Biokileprotsessid ja biofiltrid reovee puhastamisel
    Biofiltreid kasutatakse tugevalt saastunud reovee eelpuhastitena enne selle suunamist aktiivmuda puhastisse. Arvestuslik koormus on 3 - 5 kg BHT7 /m3d.
    Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid täiteainele või tahketele pindadele . Puhastusefekt on seda kõrgem, mida suurem on pindadele moodustunud biokile ja vedeliku vaheline kontaktpind. Levinumateks biokileprotsesside tehnilisteks vormistusteks on biofilter ja biorootor.
    Biofilter ei ole nimest hoolimata filter , vaid biokilereaktor. Reovesi juhitakse pöörleva või fikseeritud jaotussüsteemi kaudu ühtlaselt reaktori pealmisele pinnale, kust see valgub reaktori täiteainest läbi. Filtri täidis võib olla looduslik (nt killustik) või plastiktäidis.
    Õhk siseneb reaktori alaosast. Filter on täidetud poorse täiteainega, mille pindadele moodustub mikroobidest biokile. Orgaanilisi aineid lagundavad organismid puhastavad reovee. Biokiles oleva biomassi hulga ja kvaliteedi määravad reovee omadused ja filtri hüdrauliline koormus (veehulk m3/h filtri pealmise pinna m2 kohta). Filtrimise kestel biokile paksus suureneb. Kui voolukiirus filtrikehas on väike, võib biokile paksus kasvada suureks ja kile sees moodustub anaeroobne ala. Suurel voolukiirusel jääb biokile õhukeseks ja anaeroobset ala ei teki. Ajapikku uhub veevool ülemäärase biomassi biokilest välja ja see tuleb peale biofiltrit kõrvaldada puhastatud veest. Biofiltri täiteaineks kasutati varem killustikku , mis kaasajal on asendatud plastist mitmesuguse kujuga täitekehade või pindadega.
    Mudatagastuse lahendused võivad varieeruda olenevalt filtri reostuskoormusest. Biofiltratsiooni kasutatakse põhimõtteliselt kõrge reostusega tootmisvee eelpuhastusel enne vee juhtimist linna kanalisatsioonivõrku ja vähemal määral linnareovee puhastamisel. Muda hulk on sama kui aktiivmuda protsessis, ca 1 kg muda/kg BHT. Et tagada täielikku reovee puhastust võib suunata filtrit läbinud vee järelaeratsiooni mahutisse, viibimisajaga selles 20 - 30 min.
    Biofiltrite töötamisel maksimaalkoormusel on nende energiatarve veidi väiksem aktiivmudapuhastite energia kulust.
    Biorootorites on täiteaineks horisontaalsele võllile kinnitatud plastkettad, mis on osaliselt uputatud reovette. Kettapaketi aeglasel pöörlemisel ketaste pinnale moodustunud biokile on vahelduvalt kontaktis õhuhapniku ja vees oleva orgaanilise reoainega. Biorootoreid kasutatakse peamiselt väikeste vooluhulkade puhul.
    (Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid tahke kandja või täiteaine pinnale.)
  • Fosfori ja lämmastiku ärastus reovetest
    Fosfori ja lämmastiku kui tähtsamate toitainete eraldamine veest on kaasaegse reoveepuhastuse üks peaeesmärke. Bioloogilised meetodid, mis on reoveepuhastuses laialt levinud, võimaldavad kõrvaldada veest eeskätt orgaanilist reoainet. Puhastuses osalevad mikroorganismid vajavad paljunemiseks ja kasvuks ka toitaineid. Seetõttu seob biomass reoveest pidevalt teatud hulga fosforit ja lämmastikku ehk teisisõnu, bioloogilised meetodid kõrvaldavad veest teatud koguse toitaineid.
    Tavalises olmereovees on mikroobide vajadustest lähtudes ülemääraselt palju toitaineid ja seetõttu vajatakse spetsiaalset toitainete ärastust. Tootmisvees võib olukord olla erinev.
    Fosfori eraldamiseks kasutatakse keemilist sadestamist või bioloogilist sidumist. Keemiline fosforärastus toimub sadestuskemikaalidega (Al-, Fe- koagulandid, kustutatud lubi), mis muudab lahustunud P-ühendid raskelt lahustuvateks. Bioloogiline fosforärastus on võimalik kombineeritud aeroobse ja anaeroobse töötlusega, mille tulemusel üldise jääkfosfori sisaldus väheneb 1-2 mgP/l.
    Fosfori keemiline ärastamine veest põhineb ortofosfaatide sadestamisel alumiiniumi-, raua- või kaltsiumisooladena ja tekkiva sette eemaldamisel .
    Fosfori bioloogiline sidumine toimub reovee bioloogilisel puhastamisel, kus luuakse vahelduvait anaeroobne ja aeroobne keskkond, mille tulemusena fosfaadid akumuleeruvad baktermassis ja kõrvaldatakse süsteemist koos liigmudaga.
    Lämmastiku kõrvaldamiseks sobib kõige paremini bioloogiline meetod, muud füüsikalis-keemilised meetodid ei ole selleks üldjuhul majanduslikult õigustatud.
    Lämmastik eraldatakse veest nitrifikatsiooni-denitrifikatsiooni protsessis. Reovees on lämmastik peamiselt ammooniumiioonina (NH4+), mille hapendumisel, näiteks reovee sattudes veekogusse, tarbitakse vees lahustunud hapnikku. Vastav ammooniumi hapendamine võidakse läbi viia kontrollitult reoveepuhastusjaamas bioloogilise puhastuse protsessis. Ammooniumiioonid hapenduvad autotroofsete bakterite toimel algul nitritioonideks (NO2-) ja seejärel nitraatioonideks (NO3-). Seda protsessi nimetatakse nitrifikatsiooniks. Nitrifikatsioon ei ole lämmastiku ärastuse protsess, vaid lämmastik läheb siin üle teise, keskkonnale vähem ohtlikku vormi. Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks.
    ((Nitrifikatsiooniks on vajalik vaba hapnikku sisaldav aeroobne keskkond, mis suurendab puhastusjaama hapnikuvajadust. Denitrifikatsioon toimub aga anoksilises keskkonnas, kus hapnikku on vähe (alla 1 mg/l).))
  • Jäätmete definitsioon ja liigitamine , jäätme käitlemise eesmärgid
    Ei ole olemas ühest jäätmete definitsiooni ega universaalset jäätmete liigitamiseeskirja.
    Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained:
    a) mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära visata ;
    b) millele ei leita edasist kasutust .
    Definitsiooni esimese osaga on kõik enam-vähem selge - kui omanik kohtleb oma asju vastavalt, on tegu jäätmetega. Teise poolega on lood tunduvalt keerulisemad - sisuliselt on kõiki esemeid ja aineid, ka neid, mida on koheldud jäätmetena, alati võimalik kasutada. See, mis on kellelegi mittevajalik, võib teisele olla väärtuslikuks tooraineks või esemeks . Sageli on jäätmete tekkepõhjus geograafiline - näiteks võivad teatud tehase tööstusprotsesside jäätmed olla küll kasutatavad teises tehases toorainena, kuid tehastevaheline kaugus ja sobiva infrastruktuuri puudumine teevad selle materjali transpordi majanduslikult ebaefektiivseks.
    Eesti Jäätmeseaduse kohaselt mõeldakse jäätmete all mistahes vallasasju (st. aineid või esemeid), mis nende valdajad on kasutusest kõrvaldanud või kavatsevad kasutusest kõrvaldada või on kohustatud kasutusest kõrvaldama.
    Jäätmed võib liigitada ehk klassifitseerida mitmel põhimõttel. Liigitamise alusteks võivad olla:
    • koht või protsess, kust jäätmed pärinevad;
    • jäätmete kasutamisviis;
    • jäätmete materjal või keemiline koostis.
    Töötlemist või kasutamist silmas pidades on otstarbekas jäätmeid jagada nelja põhigruppi:
    • olmejäätmed ja segamajandusjäätmed;
    • tootmisjäätmed;
    • ohtlikud jäätmed;
    • erijäätmed.

    Olmejäätmed (majapidamisjäätmed) on jäätmed, mis tekivad koduses majapidamises inimeste igapäevase elutegevuse käigus. Sarnase koostisega on nn. segamajandusjäätmed, mille allikaks on kauplused, bürood, toitlustus - ja õppeasutused, jms. Samuti kuuluvad siia kategooriasse üldise heakorra tagamisel tekkivad jäätmed. Inglisekeelses kirjanduses kasutatakse nende jäätmeliikide tähistamiseks terminit municipal solid waste (MSW), mis tuleneb asjaolust, et nende jäätmete kogumise, transpordi ja käitluse korraldamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses.
    Põhimõtteliselt kuuluvad segamajandusjäätmete hulka ka ehitus- ja lammutusjäätmed, mida aga tavaliselt käsitletakse eraldi jäätmekategooriana või loetakse kuuluvaks nn. inertsete jäätmete hulka. Inertsed jäätmed on materjalid, mis keskkonda ladustatuna ei allu füüsikalistele, keemilistele või bioloogilistele mõjutustele ja ei põhjusta keskkonnareostust. Siia kategooriasse kuuluvad klaas, keraamika ja tellised , teisaldatud saastumata pinnas jne.
    Tootmisjäätmete all mõeldakse tööstuses ja muus tootmistegevuses tekkivaid jäätmeid. Siia kuuluvad ka põllumajanduses ja metsatööstuses tekkivad jäätmed, kaevanduste jäätmed, kuigi neid võib samuti käsitleda omaette kategooriatena. Seega, tööstusjäätmed on tööstuslikus tootmises tekkivad jäätmed, mida ei kasutata ära samas tootmistsüklis. Sageli on tööstusjäätmed oma olemuselt sellised, et neid ei saa käidelda koos eeltoodud jäätmeliikidega.
    Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma füüsikaliste, keemiliste või bioloogiliste omaduste poolest võivad põhjustada ohtu inimeste ja teiste elusorganismide tervisele või oluliselt kahjustada keskkonda. Ohtlikke jäätmeid tekib tööstusprotsessides, s.t. võime rääkida ohtlikest tööstusjäätmetest, samuti sisaldavad olmejäätmed ohtlikke komponente.
    Erijäätmete all mõeldakse jäätmeid, mille kogumine, transport ja käitlemine nõuavad erimeetmeid. Siia rühma kuuluvad muuhulgas heitvete puhastusseadmete muda, suuremahulised jäätmed (näiteks mööbel, külmutuskapid, jms.), vanad transpordivahendid, liiklusvahendite rehvid jne. Siia rühma võib arvata ka haiglajäätmed, mille moodustavad bioloogilised koed , ravimite ja ravivahendite jäätmed ning nn. teravad jäätmed (näiteks süstlad). Haiglajäätmed vajavad muudest jäätmevoogudest eraldi käitlemist, kuna nad võivad olla nakkusohtlikud või mõnel muul moel ohustada inimeste tervist.
    Jäätmeid saab liigitada ka koostise e. jäätmematerjali alusel. Jäätmete edasise käitlemise ja kasutamise seisukohalt ongi see mõistlik, kuna jäätmetele kohaldatavad töötlemismeetmed on sageli määratud just jäätmete materjaliga.
    Jäätmematerjalile põhinevalt saab jäätmeid liigitada orgaanilise ning mineraalse päritoluga jäätmeteks. Esimesse gruppi kuuluvad taimse ja loomse päritoluga jäätmed, s.h. toiduainete jäätmed, osaliselt keemiatööstuse jäätmed. Teise gruppi võib liigitada metalli-, klaasi-, kaevandamis- jm. jäätmed. Omaette kategooriasse kuuluvad radioaktiivsed jäätmed.
    Jäätmete kasutamisviisi kohaselt võib jäätmed jagada taaskasutatavateks, põletatavateks, kompostitavateks ja prügilasse ladestatavateks jäätmeteks. Kasutamisviisi kohane jaotus põhineb üldiselt jäätmete koostise analüüsil, kus arvestatakse jäätmete koostisosade sobilikkust kasutuselevõtu protsessis.
    Eestis kehtiv ametlik jäätmete liigitamine on toodud Jäätmeklassifikaatoris.
    Jäätmekäitluse eesmärkide puhul on pearõhk pandud jäätmete tekkimise vältimisele ja nende hulga vähendamisele, arendades puhtamaid tootmistehnoloogiaid, mis võimaldavad ressursse efektiivsemalt kasutada. Oluline on ka keskkonnasõbralike toodete kavandamine nii, et toote eluea jooksul tekiks nendest võimalikult vähe jäätmeid, seda nii tootmises, levitamises kui ka tarbimises.
    Toodete kavandamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, et kui toode on kaotanud oma tarbimisväärtuse, st. muutunud jäätmeteks, oleks võimalikult lihtne nende kogumine ja taaskasutamine ennekõike materjalina ja teises järjekorras energiana (põletamine). Viimaseks võimaluseks on jäätmete ladestamine prügilasse. Jäätmete käitlemine või kasutamine peab olema ohutu nii inimeste tervisele kui ka keskkonnale.
  • Ohtlikud jäätmed ning nende käitlemine
    Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, millised oma keemiliste või muude omaduste tõttu võivad põhjustada erilist ohtu või kahju inimeste tervisele või keskkonnale. Piiri tõmbamine ohtlike jäätmete ja tavajäätmete vahele ei ole alati kerge.
    Ohtlike jäätmete tekitaja vastutab selle eest, et ohtlike jäätmete käitlemine - kogumine, pakkimine, hoidmine, jäätmete märgistamine, vedu käitlemiskohta - toimuks vastavalt kehtestatud korrale. Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi korraldamise eest vastutab Keskkonnaministeerium. Ohtlike jäätmete käitlemisega tegelevad ettevõtted peavad taotlema selleks tegevuseks litsentsi. Tööstuses tekkivaid ohtlikke jäätmeid võidakse käidelda nende tekkimiskohas ka tootja enese poolt.
    Omavalitsused on kohustatud korraldama kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete vastuvõttu. Need on peamiselt aegunud arstimid, õlid, akud , raskemetalle sisaldavad materjalid (päevavalguslambid, termomeetrid, patareid ), värvi- ja lakijäätmed, majapidamises tarvitatavad mürkained jne. Selleks on kohane rajada vastuvõtupunktid, näiteks bensiinijaamade juurde. Vastuvõtupunktiks on tavaliselt erikonteineritega sisustatud lukustatud ruum. Ruumi võti asub bensiinijaama teenindava personali käes. Vastuvõtupunktist veetakse ohtlikud jäätmed litsentseeritud firmade poolt töötlemisele.
    Ohtlike jäätmete käitlusrajatistes töödeldakse jäätmeid kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine), põletatakse või maetakse erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms.). Ohtlikud jäätmed põletatakse kõrgel temperatuuril, üle 1100oC, mille tulemusena mürgised ühendid lagunevad. Põletamisel tekkiv koldetuhk ja suitsugaaside puhastamisel tekkiv kips ladestatakse erimatmiskohta.
  • Jäätmete eeltöötlemise meetodid
    Eeltöötlusmeetodid on: sorteerimine (ka sortimine), tihendamine, purustamine ja pakkimine.
    Sorteerimine ei ole käsitletav iseseisva jäätmete käitlus- või kasutusmeetodina. Sorteerimise eesmärgiks on jäätmevoo komponentide eraldamine või üksteisest lahus hoidmine, et soodustada teiste jäätmekäitlusmeetodite kasutamist. Jäätmeid võib sorteerida kas jäätmete tekkekohal või eraldi sorteerimiskeskuses.
    Eelistada tuleb jäätmete eraldamist tekkekohal, kuna kord juba segunenud jäätmete uuesti lahutamine on tunduvalt raskem ja kulukam - tekkekohas saab jäätmeliigid hoida üksteisest lahus ilma kallite ja väheefektiivsete seadmeteta. Eeliseks on ka see, et tekkekohal sorteerimisega saadav materjal on puhtam. Eelkõige on see rakendatav (sageli ka kohustuslik) tööstusjäätmete puhul, kuid sortimist (valikkogumist) saab teha ka koduses majapidamises ja firmade kontorites. Olmejäätmetest eraldatakse tekkekohal sorteerimisel tavaliselt paber, kartong , klaas, sageli ka kompostimiseks sobivad jäätmed.
    Sorteerimisjaamas või -keskuses toimub jäätmete sorteerimine kas käsitsi või mehaaniliselt. Käsitsi sortimine sobib kõige paremini väikeste jäätmemahtude korral. Käsitsi sorteerimise puhul eraldavad
    lindi ääres seisvad töölised jäätmevoost kasutuskõlbliku materjali. Eelkõige sobivad jäätmevoost eraldamiseks paber, papp , plastmass, metall , klaas ja puit.
    Mehaaniline sorteerimine (masinsorteerimine) põhineb jäätmete erinevate füüsikaliste ja keemiliste omaduste kasutamisel. Mehaaniliste sorteerimisseadmete konstrueerimisel kasutatakse selliseid jäätmete omadusi nagu osakeste suurus, tihedus, kiirendus, elastsus, optilised omadused (st. läbipaistvus ja värvus), samuti magnetilisi, elektrilisi ja termilisi omadusi.
    Masinsorteerimise tehnoloogiatest on enam levinud:
    Sõelumine: sõelumisega jagatakse tahked materjalid sõelpinna aukude vastava suurusega osadeks . Tavaliselt kasutatakse trummelsõelu (joon. 2.29). Sõeluda saab vaid kuiva materjali.
    Setitamine : uputamis- ja hõljutamissorteerimine põhineb sorteeritava materjali tiheduse erinevusel setitamisseadmes oleva vedeliku tihedusest kergem materjal tõuseb pinnale ja raskem vajub põhja, kusjuures raskema fraktsiooni täiendavaks sorteerimiseks võib kasutada sõela
    Ballistiline sorteerimine: tahke materjal paisatakse rootoriga õhku. Raskemad tükid alluvad kõige vähem vastupuhuva õhuvoo takistusele ja lendavad kõige kaugemal asuvasse konteinerisse, kergemad aga puhutakse lähemal asuvasse konteinerisse.
    Magnetiline sorteerimine: magnetseparaatoriga jaotatakse tahke materjal vastavalt materjali magnetilistele omadustele.
    Optilisel eraldamisel transporditakse materjal transportööriga üle valgustatud ala. Vastavalt materjali optilistele omadustele (värv, läbipaistvus, eredus, nähtavus) tunneb optiline "silm" materjali ära ja lülitab sisse puhuri, mis puhub materjali transportöörilt õige tugevusega minema. Lihtsa värvusseparaatori skeem on toodud joonisel
    Täiendavateks eeltöötlemise meetoditeks on purustamine ja pressimine, mida rakendatakse sõltuvalt jäätmete edasise kasutuse või lõppladestuse meetodist. Purustamise eesmärgiks on muuta jäätmed ühetaoliseks, masinkäitluseks või loppladestuseks (näiteks jäätmete põletamiseks) sobivaks materjaliks .
    Sorteeritud jäätmeid võib vajaduse korral lõigata peenemaks, selleks kasutatakse giljotiine. Seda tehakse näiteks paberi, papi , plastmassi ja rehvide töötlemisel.
    Tihendamisel (prügipressid) surutakse materjal mehaaniliselt kokku väiksemale ruumalale, millega saavutatakse säästu käitluskuludes. Tihendamist kasutatakse jäätmete kogumisel, transpordil ja vahepealselladustamisel.
    Sorteerimisjaamades saab eeltoodud eeltöötlemise tehnoloogiaid omavahel kombineerida, mis võimaldab jäätmevoost automatiseeritult eraldada metallid, klaasi, põleva fraktsiooni, jms.
  • Jäätmete lõppkäitlemise viisid
    Jäätmete lõpp-käitlemisel on läbi aegade kasutatud mitmesuguseid meetodeid: ladestamine maapinnale või pinnasesse matmine, uputamine veekogudesse , s.h. merre, põletamine, jms. Kaasaegseid jäätmete lõpp-käitlemise meetodeid saab jagada järgmistesse rühmadesse:
    • mehaanilised meetodid,
    • termilised meetodid;
    • bioloogilised meetodid;
    • keemilised meetodid.

    Kompostimine on üks bioloogilistest jäätmekäitlusmeetoditest. Kompostimisel lagundatakse orgaanilised jäätmed, s.h. reoveesetted, mikroobide abil aeroobses keskkonnas. Protsessi lõpptulemusena eraldub soojust, tekib süsinikdioksiidi, vett, anorgaanilisi sooli ja huumust sisaldavat materjali (kompostimuld).
    Tähtsamad kompostimisprotsessi mõjutavad tegurid on hapnik, sobivate toiteainete (fosfor, lämmastik) leidumine jäätmemassis, niiskus, temperatuur ja protsessis tekkivate gaaside eemaldumine. Kuna kompostimine on aeroobne protsess, peab olema komposti sisemuses igas kohas piisavalt mikroobide elutegevuseks vajalikku hapnikku.
    Sobiv niiskusesisaldus kompostis on 60-70 %. Hapnikupuuduses olev kompostiaun haiseb. Liiga kuivas massis aeglustub mikroobide ainevahetus ja nende arenemine.
    Kompostimisprotsessis vabaneb soojust. See tõstab kompostiaunas temperatuuri kuni 70°C. Kõrgem temperatuur ergutab mikroobide elutegevust ja kiirendab kompostimisprotsessi.
    Aunkompostimisel paigaldatakse kompostitavad jäätmed ja lisaained kõvakattelisele alale . Auna kujundatakse 1,5-2,5 m kõrguse ja 3-6 m laiuse hunnikuna. Auna pikkus võib olla erinev, sõltuvalt kasutada oleva pinna suurusest ja kompostitava materjali hulgast. Auna on vaja segada 1-3 kuuliste vaheaegadega, et kompost püsiks kohevana ja mikroobidele oleks tagatud hapniku ligipääs.
    Reaktorkompostimisel paigaldatakse kompostitav materjal selleks tarbeks ehitatud reaktorisse. Reaktorkompostreid valmistatakse mitmesuguse ehitusega ja erineva suurusega. Need võivad olla vannid, ühe- või mitmekordsed tornkompostrid, trummelreaktorid vms.
    Kompostimise käigus muudetakse orgaaniline aine stabiilseks keskkonnaohutuks tooteks - kompostiks. Seda saab erinevatel viisidel kasutada põllumajanduses, maaparanduses, haljastustöödel jne.
    Anaeroobne lagundamine. Teiseks jäätmete töötlemise bioloogiliseks meetodiks on jäätmetes sisalduva orgaanilise aine lagundamine anaeroobsetes tingimustes nn. metaanitankides. Biogaasi omakorda võidakse kasutada soojuse ja elektrienergia tootmiseks. Huumusmassi kasutakse haljastuses.
    Mõningate protsesside puhul (eelkõige Soomes väljaarendatud Wabio protsess) suunatakse eelnevalt töödeldud jäätmed kõigepealt kompostimisele, kus nad homogeniseeruvad ja algselt lagunevad. Osalise kompostimise järel pannakse jäätmed biogaasireaktorisse, kus toimub anaeroobne lagunemine ja biogaasi tootmine.
    Põletamine on jäätmete termilise töötlemise üks meetodeid. Põletamisel väheneb märgatavalt jäätmete hulk, eelkõige ruumala. Olmejäätmete maht väheneb 70-90 % ja kaal kuni 70 %. Samal ajal tekib põletamisel soojusenergiat. Olmejäätmetes sisalduv energiahulk sõltub jäätmete koostisest.
    Jäätmete põletamine toimub spetsiaalsetes põletusjaamades või – tehastes . Olmejäätmete põletamise temperatuur peab olema vähemalt 800-850oC, ohtlikel jäätmetel vähemalt 1100oC.
    Rakendada tuleb järgmisi täiendavaid abinõusid põletusprotsessi potentsiaalsete keskkonnamõjude vähendamiseks:
    - põletamisel tekkivad suitsugaasid tuleb kiiresti jahutada allapoole temperatuuripiirkonda 300-600oC, et vältida dioksiinide teket;
    - suitsugaasid tuleb enne atmosfääri juhtimist puhastada.
    Olmejäätmete põletamisel on oluline, et jäätmemassist oleksid eraldatud ohtlikud ained, metallid, jt. mittepõlevad materjalid, vastasel korral võib atmosfääri eralduda mürgiseid gaase ja aerosoolseid ühendeid, samuti suureneb koldetuha toksiliste ainete sisaldus.
    Põletamisel tekkivat koldetuhka ja samuti suitsugaaside puhastamisel tekkivaid jääke (kips) võib nende omadustest sõltuvalt paigutada kas eriprügilasse või kasutada näiteks teede ehitamisel.
    Jäätmeid võib põletada nii eelnevalt sorteerimata kujul (masspõletus) või põletatakse ainult eelkäitluses eraldatud kõrgema kütteväärtusega ained (puit, papp, plastik ). Viimast tuntakse RDF ( Refuse Derived Fuel) protsessina. Jäätmeid võib põletada ka koos muude küttematerjalidega nagu turvas , kivisüsi või hakkepuit . Levinud restahjude asemel kasutatakse ka keevkihis põletamist.
    Pakkematerjalidest valmistatud põletusainet tuntakse kui PDF (Packaging Derived Fuel) põletusainet. PDF-i valmistatakse eelkõige kodumajapidamistes eraldi kogutud kuivadest jäätmetest, mis on enamasti pakendjäätmed. Selle valmistamisel kasutatakse ka kauplustes ja ladudest kogutud pakendmaterjale.
    Termilistest meetoditest võib välja tuua veel jäätmete pürolüüsi, mis on suhteliselt vähetuntud ja katsetusjärgus olev jäätmete käitlusviis. Selle protsessi korral lagundatakse orgaaniline aine termiliselt hapniku juuresolekuta. Tulemuseks on gaasid ja vedelikud.
    Samas on see meetod väga kulukas - suure osa põletusseadme maksumusest moodustavad vajalikud puhastusseadmed. Tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et jäätmete põletamine ei soodusta jäätmete taaskasutamist materjalina, samuti tuleb leida ladustuskoht toksilisele koldetuhale (sisaldab mitmesuguseid raskemetalle).
    Jäätmete ladustamine prügilasse on traditsiooniline ja kõige levinuim jäätmekäitlusmeetod. Oma olemuselt on see rohkem jäätmete lõplik paigutus kui käitlusmeetod. Prügilas toimub jäätmete mitmeetapiline kõdunemisprotsess, kus jäätmetes sisalduv orgaaniline aine laguneb aeroobsete ja anaegoobsete protsesside toimel gaasilisteks aineteks ja stabiilseks biomassiks.
    Prügilat on harjutud pidama lihtsaks, vähe vaevanõudvaks ja odavaks jäätmekäitlusviisiks. Sellise "odava" käitlemisega kaasnevad mitmesugused keskkonnakahjustused: prügilas tekkiv nõrgvesi reostab põhja- ja pinnavett ning maapinda, anaeroobsel lagunemisel tekkiv prügilagaas on kasvuhoonegaaside allikaks ja ka plahvatusohtlik. Samuti kaasnevad mitmesugused ebameeldivad efektid nagu hais , tolm, närilised, linnud, tuulega laialikantav praht .
    Kaasaegselt rajatud ja hooldatud prügila erineb oluliselt vanadest hooldamata jäätmete mahakallamiskohtadest. Prügilast põhjustatud keskkonnakahjustusi võib vähendada prügilale õige ja põhjendatud asukoha valikuga, kaitseabinõude rakendamisega ja korrektse hooldusega.
    Prügilad rajatakse kaugemale inimeste elukohtadest. Need peaksid sobima ümbruskonda, ja prügila sulgemise järel peaks sellele alale olema võimalik rajada parki, spordiväljakut või sarnaseid rajatisi.
    Keskkonnakahjustuste vältimise seisukohalt on tähtis, et prügila rajatakse võimalikult vähe vettläbilaskvale ja suhteliselt tasasele maapinnale, rakendades täiendavaid tehnoloogilisi abinõusid.
    Prügilas tekkiva nõrgvee hulk sõltub peamiselt prügilasse saabuvate jäätmete niiskussisaldusest ja sademete hulgast prügila asukohas. Osa sademetena tulevast veest valgub prügila pinda mööda alla, osa imendub läbi prügimassi. Jäätmete tihendamisega ja katmisega püütakse vältida pinnavee imendumist jäätmemassi. Jäätmetest läbiimendunud vesi kogutakse prügila aluspõhjale paigutatud dreenide abil ja suunatakse puhastisse. Nõrgvee käsitlusvõimaluseks võib olla ka tema tagasipumpamine jäätmemassi.
    Prügila keskkonnaohtlikkust vähendavad ka õiged hooldusvõtted. Kaasaegset prügilat (jäätmekäitlusettevõtet) iseloomustavad järgmised tunnused:
    • jäätmete eelsorteerimine: prügilasse ei tohi viia kasutuskõlblikke materjale ja probleemjäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid;
    • jäätmete vastuvõtu korraldamine: prügimäe hooldaja peab teadma, milliseid jäätmeid ja kui palju sinna tuuakse, töödeldakse ja ladestatakse.
    • Jäätmete paigutus ja käitlemine: jäätmete omadused ja olemus määravad nende paigutuskoha ja käitlusviisi. Kaasaegset prügilat täidetakse kihtide kaupa. Ladestatavad jäätmed purustatakse, tihendatakse ja tasandatakse eriliste prügimäe masinatega (tihendusrull), samuti kaetakse ladestuskihid kas ehitusprahi, savi või väheväärtusliku pinnasega;
    tihendatud ja kaetud jäätmekihti ei saa pesitsema asuda hiired, rotid või muud loomad. Katmine vähendab haisu ja reostuse levikut ning väldib tulekahjusid. Tihendamine suurendab prügila mahutavust ja seega tema kasutamisiga;
    Jäätmete lagunemine prügilas toimub aeglaselt ja kestab kaua pärast prügila sulgemist. Prügilagaaside ja muude keskkonnamõjude tõttu peab suletud prügilate ala kasutamisse suhtuma suure ettevaatlikkusega.
    Kaasaegse jäätmekäitluse kõige esimeseks eesmärgiks on ikkagi jäätmete tekke vältimine ja jäätmete kasutamine. Prügila peaks olema kõige viimane valik. Kuid sellele vaatamata on prügila jäätmekäitluse oluline lüli. Jäätmete taaskasutamine ei ole kunagi täielik. Ka jäätmete põletusel ja kompostimisel tekib ikka jäätmeid, mis lõpuks tuleb kuhugi paigutada. Nüüdisaegne prügila on eriline bioreaktor, mis võimaldab kontrollida jäätmete stabiliseerumist, vältida laguproduktide sattumist atmosfääri või põhja- ja pinnavette. Lõpptulemusena aga saavutatakse jäätmetes olevate ainete tagastamine looduslikku ringesse.
  • Eesti keskkonnakaitseseadusandlus
    kõik, mis oli enne II maailmasõda + keskkonnakaitse (vee, õhu ja pinnase kaitse).
    Loodi rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit. Esimene Eesti looduskaitse seadus anti välja 1935. a. Praegu kehtiv Eesti Vabariigi “Looduskaitseseadus” võeti vastu 21. aprillil 2004. a.
    Selle seaduse eesmärk on:
    1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamiseks, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega;
    2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine;
    3) Loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.
    Looduskaitse põhimõtted:
    Loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega. Kaitsele võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega.
    Seadus paneb paika kaitsvad loodusobjektid :
    1. kaitsealad
    2. hoiualad
    3. kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid
    4. püsielupaigad
    5. kaitsvad looduse üksikobjektid
    6. kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
    Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõukohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, taastatakse, uuritakse või tutvustakse loodust.
    Kaitsealad on:

    Seadus paneb paika
    • Kaitse alla võtmise korra
    • Kaitse korraldamist
    • Kaitsealad

    Eesti rahvuspargid:
    Lahemaa - Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks
    Karula – Lõuna-Eesti kuppelmaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks
    Soomaa – Vahe-Eesti soo- ja lammimaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks
    Vilsandi – Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks 126
    Matsalu - – Lääne-Eesti iseloomulike koosluste ning Väinamere looduse ja kultuuripärandi kaitseks
    • Hoiualad
    • Ranna ja kalda kaitsmise kord
    • Liikide kaitsekategooriad (I, II ja III)
    • Kivististe ja mineraalide kaitse põhimõtted
    • Loodusobjektidele tekitatud kahju sissenõudmise.

    Riikliku programmi «Eesti NATURA 2000» (Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2000. a korraldus nr 622-k) põhieesmärk on EL linnudirektiivi ja loodusdirektiivi nõuetele vastava NATURA 2000 võrgustiku loomine Eestis.
    20. Keskkonna probleemid põlevkivitööstuses
    Saavutanud utmiseks vajaliku temperaturi, hakkab põlevkivi kiiresti lagunema ja eraldub õli-veeauru ja gaasi segu. Gaas, õli- ja veeaurud väljuvad generaatorist läbi jahutaja , kus osa õliaurudest muutub vedelaks (kondenseerub). Setitis eraldatakse raskeõlist niinimetatud fuuss. Gaas on madalama põlemissoojusega (maksimaalselt 1000 ckal/m3) ja seda kasutatakse aurukatelde kütmiseks. Utmisjäägid ( poolkoks ) langevad generaatori alumisse ossa , kust toimub nende pidev väljutamine ja jahutamine enne transportimist ladustamiskohale. Poolkoks sisaldab kuni 10…14 % põlevainet, sh 1…2 % õli ja ta kütteväärtus on 700…1000 ckal/kg. Iga generaatoris töödeldava põlevkivi tonni kohta tekitatakse jäätmete kujul 600 t kuiva poolkoksi . Poolkoks pole praktilist kasutamist leidnud ja on ladestatud üle 100 m kõrgustesse kuhilatesse.
    Poolkoksimäed on eriti ohtliku või ulatusliku reostuse objektid, mis tähendab, et nende ohtlikkus jääb kestma sadadeks aastateks. Nende ohtlikkus seisneb selles, et poolkoksi laialiuhtumine sademeveega viib spetsiifiliste reostustunnustega vee tekkeni, mis võib sattuda jõgedesse ja imbuda põhjavette. Põlevkivi poolkoksi ladestustega on seotud põhjavee reostamine ülemistes veehorisontides ( ordoviitsium ja ordoviitsium- kambrium ) ja jõgede vee reostamine (Purtse, Kohtla jt).
    Kiviter AS-i poolkoksimägede reovesi suunati aastaid ilma puhastamist Kohtla jõe kaudu Purtse jõkke. Nii puhastamata kui ka puhastust läbinud heitveega kantakse veekogudesse saasteaineid, mis halvendavad loodusliku vee keemilist koostist.
    Nõrgveega kantakse veekogudesse saasteaineid, mis halvendavad loodusliku vee keemilist koostist. Poolkoksimägede nõrgveele on iseloomulik intensiivne värvus, ebameeldiv lõhn, see on alati leeliseline ja sisaldab anorgaanilisi ja orgaanilisi (fenoolsed ühendid, naftasaadused, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud) saasteaineid. Põlevkivi ühealuselised fenoolid avaldavad mõju veekogude isepuhastamisvõimele.
    Põlevkivi utmisel tekkinud fuussid on pigijäätmed (kuivad või niisked ), mis sisaldavad 50% või rohkem mehaanilisi lisandeid. Fuusside põhiline käitlusviis oli olnud ladestumine Kohtla-Järvel ja Kiviõlis asuvasse prügilasse. Praegu põletatakse neid AS Kunda Nordic Tsement tsemendiahjudes. On teada, et fuussid sisaldavad 22-61% õli, 19-40% mehaanilisi lisandeid ja 9-59% vett, teistel andmetel vastavalt 20-70, 8-55 ja 5-50%.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 20 lk · .docx · 90 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #1 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #2 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #3 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #4 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #5 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #6 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #7 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #8 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #9 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #10 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #11 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #12 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #13 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #14 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #15 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #16 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #17 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #18 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #19 Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2-kontrolltöö #20
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-12-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 90 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor muri Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kõikidele küsimustele on vastatud õpetaja konspekti abil.
    Ökoloogia keskkonnakaitse Õhu puhastamine aerosoolidest adsorptsioon reovesi

    Sarnased õppematerjalid

    Ökoloogia teise vaheeksami kontrolltöö
    28
    docx

    Ökoloogia teise vaheeksami/kontrolltöö

    Kuid sellele vaatamata on prügila jäätmekäitluse oluline lüli. Jäätmete taaskasutamine ei ole kunagi täielik. Ka jäätmete põletusel ja kompostimisel tekib ikka jäätmeid, mis lõpuks tuleb kuhugi paigutada. Nüüdisaegne prügila on eriline bioreaktor, mis võimaldab kontrollida jäätmete stabiliseerumist, vältida laguproduktide sattumist atmosfääri või põhja- ja pinnavette. Lõpptulemusena aga saavutatakse jäätmetes olevate ainete tagastamine looduslikku ringesse. 20.Eesti keskkonnakaitse seadusandlus Eesti jäätmekäitluse prioriteedid ja eesmärgid on sätestatud Eesti Keskkonnastrateegias (1997), oma olemuselt on nad sarnased Euroopa Liidu omadega. PÕHIMÕTTED: Jäätmekäitluse eesmärkide puhul on pearõhk pandud jäätmete tekkimise vältimisele ja nende hulga vähendamisele, arendades puhtamaid tootmistehnoloogiaid, mis võimaldavad ressursse efektiivsemalt kasutada. Oluline on ka keskkonnasõbralike toodete kavandamine nii, et toote eluea jooksul tekiks nendest

    Keskkond
    Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2
    40
    pdf

    Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2

    Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused  Vastus: Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav.  Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust.  Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös.  Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekita

    Ökoloogia ja keskkond
    Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2
    20
    pdf

    Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2

    Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Vastus: Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav. Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust. Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös. Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekitab sudukupli suurlinn

    Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia
    Ökoloogia
    18
    docx

    Ökoloogia

    Ökoloogia KT2 vastused 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Vääveldioksiid(SO2) ­ Põhjustab happevihmu, tekib peamiselt kütteõli, kivisöe ja põlevkivi põletamisel soojuselektrijaamades, tselluloositehastes ja vähemal määral keemia- ja metallitööstuses. Oksiidsed lämmastikühendid (NOx) - Lämmastikühendite allikaks on fossiilsete kütuste põletamine nii küttekolletes kui ka liiklusvahendite mootorites. Teistest keskkonnaohtlikes lämmastikühenditest on olulisemad ammoniaak , mis eraldub põllumajandusest ja keemiatööstusettevõtetest ning väga toksiline tsüaanvesinik HCN, mille allikateks on metallitööstus ja tekstiilitööstus. Põhilised põlemisel tekkivad lämmastikoksiidid on lämmastikmonooksiid (NO), lämmastikdioksiid () ja dilämmastikoksiid ehk naerugaas (O). Süsihappegaas(CO2) ­ Üks tähtsamaid kasvuhoonegaase, peamiseks allikaks on energeetikatööstus, mis kasutab fossiilseid kütuseid. Teiselt po

    Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia
    Teise vaheeksami küsimuste vastused
    37
    doc

    Teise vaheeksami küsimuste vastused

    a. Praegu kehtiv Eesti Vabariigi "Looduskaitseseadus" võeti vastu 21. aprillil 2004. a. Selle seaduse eesmärk on: 1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamiseks, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; 2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; 3) Loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine. 15. Keskkonnakaitse põlevkivitööstuses Põlevkivitöötlemise riskide vähendamiseks on: tehnoloogia täiustamine (1) ­ - tolmpõletuse asendamine keevkihi tehnoloogiaga - ladestamise tehnoloogia ja emissioonide seire täiustamine - generaatorite tööreziimi optimeerimine poolkoksi orgaanika sisalduse vähendamiseks - poolkoksi keemilise soojuse utiliseerimine eelpõletamisega - fuusside orgaanika utiliseerimine generaatorprotsessis toodete valmistamine põlevkivi töötlemise jääkidest (2).

    Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia
    Ökoloogia II kordamisküsimused
    7
    docx

    Ökoloogia II kordamisküsimused

    KÜSIMUSED 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Et lisandit saaks käsitleda saasteainena, peab sellele olema kehtestatud lubatud saastetaseme piirväärtus (SPV) ja selle määramise metoodika. (SO2) ­happevihmades, tekib kütteõli, kivisöe ja põlevkivi põletamisel soojuselektrijaamades, tselluloositehastes ja keemia- ja metallitööstuses. (NOx) - allikaks on fossiilsete kütuste põletamine küttekolletes. NH3-eraldub põllumajandusest ja keemiatööstusettevõtetest (CO2) üks tähtsamaid kasvuhoonegaase, peamiseks allikaks on energeetikatööstus, mis kasutab fossiilseid kütuseid. Teiselt poolt, taimkate ja ookean seovad atmosfääri süsinikdioksiidi, töötades CO2 neeluna ja süsinikuvaruna. tahm ­ eraldavad sisepõlemismootorid. Aerosooli üks tähtsaim omadus puhastamise seisukohast on osakeste sadenemiskiirus. See oleneb omakorda mitmest tegurist, sh sadeneva aerosooliosakese diameetrist. 2. Õhu puhastamine aerosoolidest Gravitatsioonitolmupüü

    Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia
    Ökoloogia ja keskkonnakaitse tehnoloogia 2 KT konspekt
    32
    docx

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse tehnoloogia 2.KT konspekt

    1. Keskkonnajuhtimine Keskkonnajuhtimine ehk keskkonnaohje on organisatsiooni võimalus näidata, et ta kavandab ja kontrollib tootmise ja kaupade või teenuste levitamise protsessis oma mõju keskkonnale ning vähendab keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske. Keskkonnatehnoloogia põhisisu:  Saasteainete emissiooni vähendamine puhastusseadmete abil („end-of-pipe“ tech.)  Saasteainete emissiooni vähendamine ennetava tehnoloogiaga, alternatiivsete kütuste, suletud tootmistsüklite abil („precautionary principle“)  Keskkonna seire ja seisundi hindamine (Keskkonna seire seadus, vv 1999.a.)  Keskkonna remediatsioon(puhastamine) ja taastamine Erinevad lähenemisviisid: heitmete lahjendamine, -puhastamine ja saastumise vältimine või minimiseerimine 2. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tek

    Keskkonnakaitse ja säästev areng
    Ökoloogia ja keskkonnakaitse
    24
    docx

    Ökoloogia ja keskkonnakaitse

     Looduse säästmine inimtegevuse kahjulikust mõjust  Loodusvarade säästliku kasutamise korraldamine  Looduslike ökosüsteemide kaitse  Maastikukaitse ja –hooldus  Loodusmälestiste kaitse  Haruldaste linnu-ja loomaliikide kaitse Teadusel põhinev looduskaitse tekkis 19.saj II poolel (Euroopas hakati kaitsma loodusmälestisi ja Ameerikas hakati rajama rahvusparke) Looduskaitse pärast II maailmasõda: Kõik mis enne II ms + keskkonnakaitse (vee, õhu ja pinnase kaitse) Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit. Eesti esimene looduskaitseseadus anti älja 1935. Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad) Rahvuspargid – Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi, Matsalu Keskkonnakaitse tehnoloogia Erinevad lähenemisviisid: Heitmete lahjendamine

    Ökoloogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    Lton profiilipilt
    Lton: materjal on sisukas ja oli abiks
    13:23 01-12-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun