12. Metallid Metallideks nimetatakse keemilisi elemente, millel on vabu elektrone ja mis tahkes olekus moodustavad nn metallilise võre, mis annab neile iseloomuliku metallilise läike, hea elektrijuhtivuse ning soojusjuhtivuse ja on ka enamasti hästi sepistatavad. Metallide pingereas aktiivsus suureneb, annavad elektrone kergemini, et positiivseid ioone moodustada, roostetavad kergemini, muutuvad tugevamateks redutseerijateks. 13. Materjalide füüsikalised omadused, nimatage ja iseloomustage neid. Tihedus on füüsikaline suurus, mis näitab aine massi ruumalaühikus. Seda tähistatakse reeglina sümboliga ning mõõdetakse ühikutes kg/m3 (SI-süsteemi põhiühik) või g/cm3. Definitsiooni järgi = m/V Sulamistemperatuur ehk sulamispunkt ehk sulamistäpp on aine temperatuur, mille saavutades hakkab aine sulama või tahkuma. Kui aine on tahkes olekus, algab sulamine, kui aine on
12. Metallid Metallideks nimetatakse keemilisi elemente, millel on vabu elektrone ja mis tahkes olekus moodustavad nn metallilise võre, mis annab neile iseloomuliku metallilise läike, hea elektrijuhtivuse ning soojusjuhtivuse ja on ka enamasti hästi sepistatavad. Metallide pingereas aktiivsus suureneb, annavad elektrone kergemini, et positiivseid ioone moodustada, roostetavad kergemini, muutuvad tugevamateks redutseerijateks. 13. Materjalide füüsikalised omadused, nimatage ja iseloomustage neid. Tihedus on füüsikaline suurus, mis näitab aine massi ruumalaühikus. Seda tähistatakse reeglina sümboliga ρ ning mõõdetakse ühikutes kg/m3 (SI-süsteemi põhiühik) või g/cm3. Definitsiooni järgi ῤ = m/V Sulamistemperatuur ehk sulamispunkt ehk sulamistäpp on aine temperatuur, mille saavutades hakkab aine sulama või tahkuma. Kui aine on tahkes olekus, algab sulamine, kui aine on
Keemia teooria Metallide iseloomulikud füüsikalised omadused hea elektri- ja soojusjuhtivus plastilisus ja hea sepistatavus metalne läige enamasti hallikas värvus (hõbevalgest terashallini). Metallide iseloomulikud omadused on tingitud metallilisest sidemest: metallides on aatomite väliskihi elektronid muutunud kõigile aatomitele ühiseks. Füüsikalised omadused, mille poolest metallid üksteisest erinevad tihedus (kergmetallid ja raskmetallid) sulamistemperatuur kõvadus (kõige kõvem on Cr ja pehmed on leelismetallid) värvus (Au kollane, Cu punane, ülejäänud valged või hallid) magnetiseeritavus (Fe, Co, Ni) Igapäevasel kasutatakse enamasti väheaktiivseid või keskmise aktiivsusega metalle, kuna aktiivsed metallid reageerivad tugevalt paljude ainetega. Metallide keemilised omadused 1. Reageerimine lahjendatud hapetega (v.a HNO3) ...
Vee keemiline puhastus Reaktsiooni tekitamine puhastuskemikaali ja veest kõrvaldamist vajava reoaine vahel: Hapendamine ja taandamine Keemiline sadestamine pH-reguleerimine ja neutraliseerimine Hapendamine ja taandamine Kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikuks vormi või veest eraldavale kujule Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse mitmesuguseid klooriühendeid, vesinikperoksiidi, kaaliumpermanganaati Taandajatena (redutseerijateks) kasutatakse vääveldioksiidi, naatriumvesiniksulfaati ja rauasoolasid Keemiline sadestamine Protsess, kus kemikaale kasutades saadakse vees olevatest lahustunud ainetest eraldusvõimeline heljum (sete) Otsesadestusel saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vähelahustuv ühend Pärast reovesi filtreeritakse Neutraliseerimine Happelise reovee korral: Filtreerimine läbi lubjakivi (CaCO3) kihi Lubja (CaO) lisamine
Metalle ja nende sulameid iseloomustab võime oksüdeeruda või reageerida mitmesuguste ainetega (õhuhapniku, hapete, leelistega jm). Mida kiiremini reageerib metall teiste elementidega, seda kiiremini see puruneb. Metallide keemilist purunemist nimetatakse korrosiooniks. Metallid, mis tugeval kuumutamise ei oksüdeeru, on kuumuskindlad. Niisugusest metallist valmistatakse kõrgel temperatuuril töötavaid detaile. Keemilistes reaktsioonides nimetatakse neid elemente, kes loovutavad elektrone redutseerijateks ja neid, kes liidavad elektrone oksüdeerijateks. Eelnevast lähtudes võime öelda, et vesinik käitub keemilistes reaktsioonides tavaliselt redutseerijana ja hapnik oksüdeerijana. Täpsemalt räägitakse sellest keemiliste reaktsioonide käsitlemisel. Elektrone liidavad vaid need aatomid, mille väliskihil on vähemalt 4 elektroni.
Töö ülesanne ja eesmärk. Elektrolüütude lahustes toimuvate rektsioonide kulgemise peamiste põhjuste selgitamine, reaktsioonivõrrandite kirjutamine molekulaarsel ja ioon-molekulaarsel kujul, redoksreaktsoonide võrrandite tasakaalustamine. Sissejuhatus. Reaktsioone, mis on seotud elektronide üleminekuga ühelt aatomilt teisele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektroni, nimetatakse redutseerijateks, see aine ise seejuures oksüdeerub. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Töövahendid: Katseklaaside komplekt. Kasutatud ained: Na2(SO4)3, BaCl2, Al2(SO4)3, NH3*H2O, Pb(NO3)2, K2CrO4, Na2CO3, HCl, CuSO4, Zn, Cu, HNO3, KMnO4, H2SO4, FeSO4, K2Cr2O7, metüülpunane ja fenoolftaleiin. Kasutatud uurimis- ja analüüsimismeetodid ja metoodikad. Kirjeldada toimuvaid muutusi (sademe teke, värvuse muutused, gaaside eraldumine jne) ning tekkivaid sademeid
ja samas süsteemis (näiteks katseklaasis), loob võimaluse redoksreaktsiooni toimumiseks. Lihtsad ja enam levinud redoksreaktsioonid on põlemine ja metallide reageerimine hapetega Tuntumatest ühenditest on oksüdeerijateks lämmastikhape ja tema soolad nitraadid, halogeenid (F2, Cl2), halogeenide hapnikhapped ja nende soolad (KClO 3 kaaliumkloraat), gaasiline hapnik ise, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt ühendid, milles sisalduvate elementide o-a saab kahaneda. Redutseerijateks on aktiivsed metallid, gaasiline vesinik, süsinikmonooksiid, süsinik (koks) jt ühendid, milles sisalduvate elementide o-a saab kasvada. Kasutatud töövahendid: Katseklaaside komplekt Katseandmed: Oksüdatsiooniastmete muutuseta kulgevad reaktsioonid Sademete teke Katse 1: SO42 ioone sisaldavale lahusele lisada tilkhaaval Ba2+ ioone sisaldavat lahust. Na2SO4 + BaCl2 2NaCl + BaSO4 SO42 + Ba2+ BaSO4 Kommentaar: Lähteained on värvitud, tekib sade valge häguna.
II A RÜHMA METALLID: moodustavad veega reageerides leeliseid. loovutavad oma väliselektrone üsna kergelt ja on ühtlasi tugevateks redutseerijateks. Kusjuures, mida allpool metallid rühmas paikevad, seda kergemini nad neid loovutavad ja seda keemiliselt aktiivsemad nad on. Leekide värvused: Ca- telliskivi punane, Sr- punane, Ba- kollakasroheline Füüsikalised omadused: värvuselt hõbevalged või hallikasvalged. neil on kõrgemad sulamis- ja keemistemperatuurid, suurem tihedus ja kõvadus. pehmed, suhteliselt kergesti lõigatavad, hea elektri- ja soojusjuhtivusega. Keemilised omadused:
Ühtedes ei muutu reageerivate ainete koostisse kuuluvate elementide oksüdatsiooniaste, Teist tüüpi reaktsioonides aga elementide oksüdatsiooniaste muutub, Selle reaktsiooni tulemusena suureneb tsingi oksüdatsiooniaste 0-lt II-le, vesiniku oksüdatsiooniaste väheneb I-lt 0-le. Redoksreaktsioonides toimub samaaegselt kaks protsessi - oksüdeerumine ja redutseerumine. Aineid (aatomeid vi ioone), mis loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijateks. Elektronide loovutamise tulemusena redutseerija ise oksüdeerub. Redoksreaktsiooni vrrandi koostamiseks on esiteks tarvis teada nii lähteainete kui ka lppsaaduste keemilisi valemeid. Teiseks on vaja määrata reaktsioonist osavtvate elementide oksüdatsiooniastmed enne ja pärast reaktsiooni toimumist. Oksüdatsiooniastme arvutamisel tuleb arv: 1. Ühendis elementide aatomite oksüdatsiooniastmete summa on võrdne nulliga 2. Lihtainete oksüdatsiooniaste on null 3
Perioodilisussüsteemi IA (Li, Na, K...) ja IIA (Be, Mg, Ca...) rühma elementide o-a ühendites on vastavalt I ja II; alumiiniumil III; tsingil ning kaadmiumil II. Tuntumatest ühenditest on oksüdeerijateks lämmastikhape ja tema soolad – nitraadid, halogeenid (F2, Cl2), halogeenide hapnikhapped ja nende soolad (KClO3 – kaaliumkloraat), gaasiline hapnik ise, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt ühendid, milles sisalduvate elementide o-a saab kahaneda. Redutseerijateks on aktiivsed metallid, gaasiline vesinik, süsinikmonooksiid, süsinik (koks) jt ühendid, milles sisalduvate elementide o-a saab kasvada. Ioonvõrrandite tasakaalustamisel on vaja kontrollida laenguid: kui laengute summa vasakul pool võrdub laengute summaga paremal pool, on võrrand tasakaalus. Vahel (eriti OH– ioone sisaldavate võrrandite korral) on see lihtsam moodus hapnikku ja vesinikku tasakaalu saada. Kasutatud mõõtmeseadmed, töövahendid ja kemikaalid
Li K Ba Ca Na Mg Al Mn Zn Cr Fe Cd Ni Sn Pb H2 Cu Hg Ag Pt Au · Metallide pingerida (paremalt vasakule) o Aktiivsus suureneb o Annavad elektrone kergemini, et positiivseid ioone moodustada o Roostetavad kergemini o Muutuvad tugevamateks redutseerijateks · Metallide füüsikalised omadused · Materjalide füüsikalised omadused: o Tihedus o Sulamistemperatuur o Korrosioonikindlus · Sulamid jagunevad: o Metalliline o Homogeenne o Heterogeenne · Miks eelistatakse sulameid puhastele metallidele? · Sulamite eelised: o Odavamad o Kõvemad o Tugevamad o Madalama sulamistemperatuuriga o Kuumakindlamad o Vastupidavamad o Korrosioonikindlamad
20. Oktetiprintsiip - Keemilise sideme moodustamisel on stabiilseim olukord kus elektronide loovutamise või liitmise tulemusena oleks aatomite väliskihil kaheksa (erand He kaks) elektroni elektronide oktett. 21. Oksüdeerijate ja redutseerijate paigutus elementide perioodilises süsteemis Oksüdeerija on tavaliselt mittemetall ja seob elektrone. Redutseerija on tavaliselt metal ja loovutab elektrone. Metalliaatomid oksüdeeruvad, olles redutseerijateks. Mittemetalliaatomid redutseeruvad, olles ise oksüdeerijateks. Ühte rühma kuuluvate elementide väliselektronkihil on ühesugune struktuur ja sarnane oksütatsiooni aste. VAATA 15. KÜSIMUSE VASTUST. 22. Mis on elementide elektronegatiivsus? Elektronegatiivsus ja elementide perioodiline süsteem - on suurus, mis iseloomustab aatomi suhtelist võimet siduda endaga molekulis või keemilises ühendis elektrone. Kokkuleppeliselt võetakse
HI + e = H0 (redutseerumine), Cl0 + e = Cl-I (redutseerumine). Aineid (aatomeid või ioone), mis seovad endaga elektrone, nimetatakse oksüdeerijateks. Elektronide sidumise tulemusena oksüdeerija ise redutseerub. Tüüpilisteks oksüdeerijateks on hapnik, halogeenid, hapnikku sisaldavad kloori ja broomi happed ning nende soolad, kaaliumdikromaat, lämmastikhape, kuningvesi, raud(III) ühendid jt.Aineid (aatomeid või ioone), mis loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijateks.Elektronide loovutamise tulemusena redutseerija ise oksüdeerub. Redutseerijateks on metallid,vesinik, divesiniksulfiid, vesinikkloriidhape, raud(II) ühendid jt. Ained, mille koostises olevate aatomite oksüdatsiooniaste võib nii väheneda kui ka suureneda (näiteks väävlil väävlishappes), võivad olla kas oksüdeerijad või redutseerijad.Redoksreaktsiooni võrrandi koostamiseks on esiteks tarvis teada nii lähteainete kui ka lõppsaaduste keemilisi valemeid. Teiseks on vaja
kuuluvate elementide oksüdatsiooniaste, näiteks:NaCl + AgNO3 = AgCl + NaNO3, Teist tüüpi reaktsioonides aga elementide oksüdatsiooniaste muutub, näiteks: Zn + H2SO4 = ZnSO4 + H2. Selle reaktsiooni tulemusena suureneb tsingi oksüdatsiooniaste 0-lt II-le, vesiniku oksüdatsiooniaste väheneb I-lt 0-le. Redoksreaktsioonides toimub samaaegselt kaks protsessi - oksüdeerumine ja redutseerumine. Aineid (aatomeid vi ioone), mis loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijateks. Elektronide loovutamise tulemusena redutseerija ise oksüdeerub. Redoksreaktsiooni vrrandi koostamiseks on esiteks tarvis teada nii lähteainete kui ka lppsaaduste keemilisi valemeid. Teiseks on vaja määrata reaktsioonist osavtvate elementide oksüdatsiooniastmed enne ja pärast reaktsiooni toimumist. Oksüdatsiooniastme arvutamisel tuleb arvestada järgmist: 1. Ühendis elementide aatomite oksüdatsiooniastmete summa on võrdne nulliga 2. Lihtainete oksüdatsiooniaste on null 3
metallioksiidide ja teiste kõrgel temperatuuril sulavate ainete kohta. Aatomi ehitusel kuulvad nad s- elementide hulka, nagu ka leelismetallid. Nende aatomite välisel elekt-2 ronkihil on kaks elektroni, mistõttu nende aatomite väliskihi elektronvalemiks on ns ja nende oksüdatsiooniastmeks ühendites on + II. Kuna II A rühma elementidel on kaks väliselektroni, siis sarnaselt leelismetallidele, loovutavad nad oma väliselektrone üsna kergelt ja on ühtlasi tugevateks redutseerijateks. Kusjuures, mida allpool metallid rühmas paikevad, seda kergemini nad neid loovutavad ja seda keemiliselt aktiivsemad nad on. Samas on II A rühma metallide aatomiraadiused veidi väiksemad kui sama perioodi leelismetallidel. Seetõttu leelismetallidega võrreldes loovutavad II A rühma metallid oma elektrone veidi raskemalt ja seega jäävad oma keemiliselt aktiivsuselt leelismetallidele mõnevõrra alla. Sellest hoolimata kuuluvad leelismetallid koos leelismuldmetallidega kõige
Redoksreaktsioonid: Esineb kahte tüüpi keemilisi reaktsioone. Ühtedes ei muutu ainete koostisse kuuluvate elementide oksüdatsiooniaste, näiteks:NaCl + AgNO3 = AgCl + NaNO3, Teist tüüpi reaktsioonides aga elementide oksüdatsiooniaste muutub, näiteks: Zn + H2SO4 = ZnSO4 + H2. Redoksreaktsioonides toimub samaaegselt kaks protsessi - oksüdeerumine ja redutseerumine. Aineid (aatomeid vōi ioone), mis loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijateks. Elektronide loovutamise tulemusena redutseerija ise oksüdeerub. Redoksreaktsiooni vōrrandi koostamiseks on esiteks tarvis teada nii lähteainete kui ka lōppsaaduste keemilisi valemeid. Teiseks on vaja määrata reaktsioonist osavōtvate elementide oksüdatsiooniastmed enne ja pärast reaktsiooni toimumist. Oksüdatsiooniastme arvutamisel tuleb arvestada järgmist: 1. Ühendis elementide aatomite oksüdatsiooniastmete summa on võrdne nulliga 2. Lihtainete oksüdatsiooniaste on null 3
- happelisele reoveele seebikivi (NaOH) või sooda (Na2CO3) lisamine; - aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine; - aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl) Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule. Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse mitmesuguseid klooriühendeid vesinikperoksiidi kaaliumpermanganaati Kasutuskõlblikeks taandajateks (redutseerijateks) Vääveldioksiid Naatriumvesiniksulfaat Rauasoolad Seda tehnoloogiat kasutatakse peamiselt tootmisvete käitlusel Desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme. Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda. Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal.
- happelisele reoveele seebikivi (NaOH) või sooda (Na2CO3) lisamine; - aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine; - aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl) Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule. Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse mitmesuguseid klooriühendeid vesinikperoksiidi kaaliumpermanganaati Kasutuskõlblikeks taandajateks (redutseerijateks) Vääveldioksiid Naatriumvesiniksulfaat Rauasoolad Seda tehnoloogiat kasutatakse peamiselt tootmisvete käitlusel Desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme. Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda. Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal.
Metallsiirdemetallpoolmetallmittemetall. Elektronide liitmise või loovutamise võime. Elemendid püüavad keemiliste reaktsioonide käigus omandada aatomi väliskihile 8- elektronilist kihti(oktetti). Metalliaatomitel on väliselektronkihil tavaliselt 1-3 elektroni. Metalliaatomil on kergem loovutada väliselektronkihilt 1-3 elektroni kui liita sellele 5-7 elektroni et tekiks oktett. Metalliaatomid oksüdeeruvad olles ise redutseerijateks. Mittemetalli aatomite väliselektronkihil on tavaliselt 4-8 elektroni. Mittemetalli aatomid liidavad väliselektronkihile vastavalt 1-4 elektroni et moodustada oktett. Mittemetallid redutseeruvad olles ise oksüdeerijad. 46. metalliaatomite elektronskeemide koostamine. Metalliaatomite elektroskeemide erinevus võrreldes mittemetallide elektronskeemidega. Näited. Koostame elektronskeemi väävli abiga( S ).
- aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine - aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl) Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule. Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse - mitmesuguseid klooriühendeid - vesinikperoksiidi - kaaliumpermanganaati Kasutuskõlblikeks taandajateks (redutseerijateks) - Vääveldioksiid - Naatriumvesiniksulfaat - Rauasoolad Desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme. Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Kloorimisel moodustuvad aga kantserogeensed või mutageensed klooriühendid, millest tekib suurem kahju kui bakteritest. Seetõttu on kaasajal reovee desinfitseerimisest loobutud. 11.Aktiivmudaprotsess
kuuluvate elementide oksüdatsiooniaste, näiteks:NaCl + AgNO3 = AgCl + NaNO3, Teist tüüpi reaktsioonides aga elementide oksüdatsiooniaste muutub, näiteks:Zn + H2SO4 = ZnSO4 + H2. Selle reaktsiooni tulemusena suureneb tsingi oksüdatsiooniaste 0-lt II-le, vesiniku oksüdatsiooniaste väheneb I-lt 0-le. Redoksreaktsioonides toimub samaaegselt kaks protsessi - oksüdeerumine ja redutseerumine. Aineid (aatomeid vi ioone), mis loovutavad elektrone, nimetatakse redutseerijateks. Elektronide loovutamise tulemusena redutseerija ise oksüdeerub. Redoksreaktsiooni vrrandi koostamiseks on esiteks tarvis teada nii lähteainete kui ka lppsaaduste keemilisi valemeid. Teiseks on vaja määrata reaktsioonist osavtvate elementide oksüdatsiooniastmed enne ja pärast reaktsiooni toimumist. Oksüdatsiooniastme arvutamisel tuleb arvestada järgmist: 1. Ühendis elementide aatomite oksüdatsiooniastmete summa on võrdne nulliga 2. Lihtainete oksüdatsiooniaste on null 3
- happelisele reoveele seebikivi (NaOH) või sooda (Na2CO3) lisamine; - aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine; - aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl) Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule. Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse mitmesuguseid klooriühendeid vesinikperoksiidi kaaliumpermanganaati Kasutuskõlblikeks taandajateks (redutseerijateks) Vääveldioksiid Naatriumvesiniksulfaat Rauasoolad Seda tehnoloogiat kasutatakse peamiselt tootmisvete käitlusel Desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme. Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda. Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal.
Au Au3+ eraldamine Pt Pt2+ Muutused metallides, liikudes tabelist alt ülesse: · aktiivsus suureneb; · annavad elektrone kergemini, et positiivseid ioone moodustada; · roostetavad või tuhmuvad kergemini; · vajavad rohkem energiat (ja erinevaid meetodeid), et oma maagist eralduda; · muutuvad tugevamateks redutseerijateks. Redokspotentsiaal ehk oksüdatsioonipotentsiaal[viide?] (lühendatult või tähisena sageli rH) on tasakaaluline elektroodipotentsiaal, mis iseloomustab süsteemi oksüdeerivaid või redutseerivaid omadusi[1]. Kui süsteemi redokspotentsiaal on negatiivne, domineerivad redutseerivad omadused, kui positiivne, siis domineerivad oksüdeerivad omadused.
valentselektronide üleminekuga ühtedelt osakestelt (aatomitelt, molekulidelt, ioonidelt) teistele, nimetatakse redoksreaktsioonideks. Redoksreaktsioonides toimuvad üheaegselt oksüdeerumine ja redutseerumine. Oksüdeerumiseks nimetatakse elektronide loovutamist, redutseerumiseks elektronide liitmist. Aatomeid (molekule, ioone), mis elektrone liidavad, nimetatakse oksüdeerijateks, ning neid, mis loovutavad, redutseerijateks. Oksüdeerumis- ja redutseerumisreaktsioonid on teineteisest lahutamatud, sest elektronide loovutamisega ühtede osakeste poolt kaasneb nende liitmine teiste osakeste poolt: oksüdeerija + ze - redutseerija. Elektronbilansi meetod Reaktsiooni lähteainete ja saaduste väljakirjutamise järel leitakse muutuva oksüdatsiooniastmega elementide poolt liidetavate või loovutatavate elektronide arv. Tasakaalustatakse võrrand, pidades silmas, et liidetavate ja
- happelisele reoveele seebikivi (NaOH) või sooda (Na2CO3) lisamine; - aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine; - aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl). Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule. Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse mitmesuguseid klooriühendeid, vesinikperoksiidi, kaaliumpermanganaati. Kasutuskõlblikeks taandajateks (redutseerijateks) on vääveldioksiid, naatriumvesiniksulfit ja rauasoolad. Nimetatud tehnoloogiat kasutatakse peamiselt tootmisvete käitlusel. Reovee desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme. Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda. Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal
- happelisele reoveele seebikivi (NaOH) või sooda (Na2CO3) lisamine; - aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine; - aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl). Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule. Hapendajana (oksüdeerijana) kasutatakse mitmesuguseid klooriühendeid, vesinikperoksiidi, kaaliumpermanganaati. Kasutuskõlblikeks taandajateks (redutseerijateks) on vääveldioksiid, naatriumvesiniksulfaat ja rauasoolad. Nimetatud tehnoloogiat kasutatakse peamiselt tootmisvete käitlusel. Reovee desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme. Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda. Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal
annaabi.ee 
