Ökoloogia teise vaheeksami/kontrolltöö (0)

KÜSIMUSED
1. Keskkonnajuhtimine
Keskkonnajuhtimine ehk keskkonnaohje on organisatsiooni igapäevase juhtimistegevuse osa, mis aitab organisatsioonil pidevalt tõhustada oma keskkonna- ja majandustegevust. Efektiivse keskkonnajuhtimise eesmärk on kindlustada loodusvarade ratsionaalne kasutamine ning säästev areng erinevatel tasemetel. Maailma tulevik sõltub otseselt meie tegevusest tänasel päeval
2. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused
Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas . Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav .
Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest. Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust.
Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös.
Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekitab sudukupli suurlinnade kohal ja mille kõrvaldab ainult tuul. Põhjustab hingamisteede haigusi, kopsupõletikku ning bakteriaalseid ja viirusinfektsioone.
Benseen: inimesele ohtlik, terava ja magusa lõhnaga vähkitekitav gaas. Pikemaajaline kokkupuude tekitab unisust, pearinglust ja teadvusekadu.
Peentolm (PM): tähistab sudu poolt tekitatavat tolmu. Kardetakse kõige enam, sest need tungivad sügavale hingamiselunditesse esineb kõikides linnades. Peentolm sisaldab kontsentreeritult arvukalt saasteaineid kõige väiksemate osakeste kujul. Peentolmu osakesed sisaldavad arvukalt keemilisi aineid: liiv, tuhk , tolm, nõgi , ränisisaldusega ained, taimsed osakesed, metalliühendid, tekstiilkiud , soolad, süsinik , plii jt.
Õhusaaste põhjustatud probleemid:

Kliima muutus (põhjustavad kasvuhoonegaasid ).

Hapestumine ja eutrofeerumine

Osoonikihi hõrenemine, ―osooniaugud‖

Ohtlike/toksiliste ühendite kaugülekandest tingitud probleemid
3. Õhu puhastamine aerosoolidest

• Gravitatsioonitolmupüüdurid- Sadesti normaalseks tööks peab gaasivoolu viibimise aeg kambris olema võrdne osakeste sadestusajaga või sellest suurem. Tänapäeval kasutatakse neid eelpuhastuseks, sest need ei ole nii tõhusad. Nende puhastusastet saab suurendada, kui asetada gaasivoolu teele püstvaheseinu, mille tulemusel tolmuosakesed eralduvad. Põrkevõredega suuneltolmupüüdurid on väiksemad, aga nende energiakulu on suurem.
  
• Tolmufiltrid- puhastatav gaas filtreeritakse läbi poorse filtermaterjali, kus sõelaefekt ning osakeste põrkumine filtriva pinnaga. Erineva suurusega tolmuosakestele valitakse erinevad filterkangad. Käisfilter (puhastusaste 90%)- Ventilaator imeb tolmuse gaasi läbi tolmukottide (käiste), mille alumised lahtised otsad on kinnitatud gaasijaotusresti avade külge ning ülemised suletud otsad raputusmehhanismiga ühendatud raami külge. Tolmukotid hiljem puhastatakse.
  
• Elektrofiltri töö põhineb gaasi ioniseerumisel, st. tema molekulide lagunemisel positiivseteks ja negatiivseteks ioonideks. Kahe elektroodi vahelises elektriväljas gaas ioniseerub. Aerosooli osakesed ioniseeritud gaasis omandavad gaasiosakeste (-) laengu ja liiguvad elektroodide-vahelises ruumis sadestuselektroodi (+) suunas.
  
• Gaasi pesemine märgpuhastusseadmes tekib gaasi ja vedeliku kontakt ning tekib heitvesi , mida peab omakorda puhastama . Lihtsaimad märgpuhastusseadmed on õõnes- või täidistolmupesurid, kus tolmune gaas liigub alt üles vastu ülalt pihustitest allavoolavale veele.
  
• Väga peente tolmuosakeste või udu püüdmiseks kasutatakse Venturi tolmupesurit. Tolmune gaas juhitakse läbi düüsi kiirusega, külgtoru kaudu pumbatakse düüsi rõhu all vett (vesilahust), mis kokkupuutel gaasivooluga pihustub. Gaasi-vedelikusegu lahutatakse tsüklon -tüüpi separaatoris. Puhas vesi eraldatakse mudast setitis ja pumbatakse taas pesurisse.
  

4. Gaasiliste lisandite eemaldamine absorptsiooniga
Absorptsiooni on ülekandenähtust, kus aine siirdub gaasifaasist vedelfaasi. Füüsikaline absorptsioon puhastusprotsessis seisneb heitgaasi kontakteerumises mitmesuguste vesilahustega, mille tulemusena heitgaasi üks või mitu lisandit neelduvad lahuses. Tingituna aine difusioonitakistustest nii gaasi- kui ka vedelikupoolsel küljel toimub tavaline füüsikaline absorptsioon aeglaselt. Seda püütakse kiirendada rõhu või kineetilise energia abil.
Absorptsioon on tuntud keemilise tehnoloogia protsess, mis põhineb ainete tasakaalulisel jaotusel gaasilise ja vedela keskkonna vahel. Levinuimaks absorbendiks on vesi.
Vaja on valida õige absorbent (lahusti) eraldatava komponendi lahustuvuse järgi antud temperatuuril ja rõhul. Mitmesugused gaasilised komponendid lahustuvad väga erinevalt. Kui gaasi lahustuvus temperatuuril 10oC ja normaalrõhul on sadu gramme 1 kg absorbendi kohta, nimetatakse sellist gaasi hästilahustuvaks. Absorptsiooni kasutataksegi eeskätt hästilahustuvate gaasiliste komponentide kõrvaldamisel. Ülaltoodud põhjusel on tehnoloogilise heitgaasi puhastamiseks niisugustest lisanditest nagu NH3, HCI ja HF, otstarbekaks absorbendiks vesi. SO2 ja Cl2 püüdmisel läheks aga veekulu väga suureks, kuna nende lahustuvus vees moodustab ainult mõni sajandik grammi 1 kg vee kohta. Seetõttu kasutatakse vee asemel mitmesuguseid keemiliste ainete vesilahuseid või suspensioone.
Orgaaniliste ühendite absorbeerimiseks kasutatakse orgaanilisi vedelikke - diiselõli, etanoolamiin jt., mida on võimalik peale regenereerimist taas- ja korduvkasutada.
Neeldunud komponendi võib absorbendist eraldada:
- puhtalt või kontsentreeritult
- vähelahustuva ühendi, nagu sademe või mudana
- käsitleda saastunud absorbenti reoainena ja suunata see omakorda puhastusprotsessi.
Juhul kui absorbeeritava gaasi ja absorbendi vahel toimub keemiline reaktsioon , nimetatakse sellist absorptsiooniprotsessi kemosorptsiooniks.
Absorptsioontehnikas on väga levinud täidiskolonnid. Nendes juhitakse puhastatav gaas alt üles läbi täidise kihi . Täidise materjal ( keraamika , portselan, süsi, plast jt.) valitakse olenevalt korrosioonikindlusest.
Absorbent piserdatakse täidisele ülevalt, ta voolab kelmena üle täidise ning väljub alt. Puhastatav gaas juhitakse kolonni altpoolt, läbi gaasijaotusresti.
5. Gaasiliste lisandite eemaldamine adsorptsiooniga
Adsorptsioonil on ülekandenähtus , kus aine siirdub gaasilisest faasist tahkesse faasi.
Adsorptsioon on üldiselt pöörduv protsess, st. neeldunud gaasilist komponenti võib tavaliselt eraldada tahkest ainest desorptsiooni teel. On teada, et adsorptsioon toimub nii elektriliste külgetõmbejõudude kui ka keemiliste jõudude toimel, mis tekivad vabade valentside olemasolul adsorbendi pinnal. Adsorbentidena kasutatakse aktiivsütt, silikageeli, alumogeeli, tseoliiti, diatomiiti, sünteesitud mikropoorseid vaike ja selektiivseid molekulaarsõelasid.
Adsorptsiooni kasutatakse gaasi puhastamiseks:
- eriti madalate jääkkontsentratsioonideni, näiteks lõhnade kõrvaldamiseks
- kõrvaldatavate ainete utiliseerimiseks ( lahustid )
- mürkainete kõrvaldamisel töökeskkonnast (respiraatorid)
- radioaktiivse saaste kõrvaldamiseks, nagu tuumareaktorite ventilatsiooniõhust.
Sageli rakendatakse adsorptsiooni gaasi järelpuhastuseks pärast absorptsioonpuhastust, et saada suuremat puhastusastet.
6. Gaasiliste lisandite eemaldamine põletamisega
Tööstuslike heitgaaside kahjulikke orgaanilisi lisandeid võib hävitada ka nende põletamisega. Kui põletusprotsess kulgeb täielikult, tekivad esialgsete toksiliste ühendite asemel keskkonnale kahjutud süsihappegaas ja vesi. Kui põletatavas gaasis on aga kloori-, väävli- või lämmastikühendeid või kui põlemine ei kulge täielikult, tekib protsessi tulemusena sageli keskkonnale ohtlikumaid ühendeid kui seda olid algühendid.
Heitgaase võib põletada leegiga , termiliselt või katalüütiliselt. Gaasi võib põletada lahtise leegiga, kui selle energiasisaldus on piisav ja kui põletamisel ei teki keskkonnale ohtlikke aineid. Lahtise leegiga põletatavaid heitgaase tekib näiteks nafta töötlemisel.
Lakivärvitööstuse, keemiatööstuse, elektroonikatööstuse jm. heitgaase põletatakse termiliselt täiendava kütteaine juuresolekul temperatuuril 650-850oC või isegi 1200-1400oC. Termilisel põletamisel eralduvat soojust saab ära kasutada ning vajaduse korral puhastatakse ka põlemisel moodustunud suitsugaasid.
Orgaanilisi aineid võib hävitada ka katalüütilise põletamise abil. Katalüütiline põletus kulgeb suhteliselt madalal temperatuuril (350-650oC) ilma nähtava leegita katalüsaatori pinnal.
Katalüütilise põletuse rakendamisel tuleb jälgida, et heitgaas ei sisaldaks katalüsaatori mürke (elavhõbe, seatina , tina, tsink jt). Nimetatud metallid tuleb heitgaasist enne selle katalüütilist põletust kõrvaldada. Katalüütilist põletust kasutatakse ka autode heitgaaside puhastamisel.
nn. keskkonnasõbralik põletusmoodus on keevkihipõletus ehk põletamine hõljuvas kihis. Kütus viiakse liiva või lubjakivi sisaldavasse keevkihikoldesse. Põlemisõhk suunatakse resti alla nii suure kiirusega, et see viib nii põletatava kütuse kui ka mineraalsed abiaine osakesed hõljuvasse olekusse.
Keevkihikolde keskkonnasõbralikkus seisneb võimaluses piirata eralduvate vääveldioksiidi SO2 ja lämmastikoksiidide NOx koguseid. Põlemisel eralduvat SO2 saab siduda koldes olevate lubjakivi osakeste abil, mis termilise lagunemise tulemusena annavad SO2-ga reageeriva aktiivse kaltsiumoksiidi (CaO). Reaktsiooni tulemusena tekib kaltsiumsulfaat (kips). NOx koguste piiramisele aitab kaasa madalam põlemistemperatuur keevkihikoldes (800-900C). Tekkinud kaltsiumsulfaat eraldub koldest koos lendtuhaga.
7. Gaaside puhastamine väävel- ja lämmastikoksiididest
Vääveldioksiidi eraldumist atmosfääri saab vähendada järgmiste meetoditega:

• väävli eemaldamine kütusest enne selle põletamist,
  
• vähese väävlisisaldusega kütuse kasutamine,
  
• väävlit siduva põletustehnoloogia kasutamine,
  
• vääveldioksiidi kinnipüüdmine suitsugaasidest.
  

Kaks esimest vastavad säästva tehnoloogia ja säästva arengu põhimõtetele.
Väävlieraldusmeetodid võib jagada:
1.olenevalt lõppsaadusest:

• regeneratiivseteks puhastatakse ja töödeldakse kinnipüütud väävlit edasi kuni puhta elementaarse väävlini, vedela vääveldioksiidini või väävelhappeni
  
• mitteregeneratiivseteks lõppsaaduseks on väävlit sisaldavad jääktooted, mida ladustatakse või kasutatakse teistes majandusharudes
  

Eesti tingimustes oleks väga perspektiivne kasutada SO2 püüdmiseks

• põlevkivi lendtuhka
  
• selle suspensiooni
  
• soojuselektrijaamade hüdrotuhaeralduse leeliselist heitvett
  

Tehnoloogiline protsess koosneb:

• kuumade suitsugaaside puhastusest elektrofiltris või patareitsüklonis
  
• lendtuha suspensiooni valmistamisest
  
• puhastatavate suitsugaaside kontakteerimisest lendtuha suspensiooniga pärivooluga kiirabsorberis ning äratöötanud lendtuha suspensiooni selitamisest ja tsentrifuugimisest šlammi eraldamiseks
  

Märgpuhastusmeetodid on kõige enam levinud väävliühendite eraldusmeetodid. Nendega saavutatakse gaaside 90-95 °/o-line puhastusaste, mis on suurem kui kuivmeetoditel. Samal ajal on aga märgpuhastusmeetodid kallimad.
Poolkuivad meetodid on analoogsed märgmeetoditele. Suitsugaasid juhitakse absorptsioonitorni, kuhu pihustatakse lubjapiima (Ca(OH)2). Vääveldioksiid reageerib lubjapiima tilkadega, moodustades kaltsiumsulfiti.
Kuivade meetodid viiakse sisuliselt läbi SO2 adsorptsiooniprotsess: lupja või lendtuhka puhutakse otse suitsugaasikäikudesse enne tolmueraldusseadmeid
Lämmastikoksiidide eraldumist keskkonda võib mõjutada kahel viisil:

• takistades nende moodustumist (primaarmenetlused)
  
• töödeldes juba tekkinud lämmastikoksiide (sekundaarmenetlused)
  Termilise NOx teke intensiivistub, kui temperatuur ületab 1300oC.
  

Kasutusel on nn. Low-NOx põletusseadmed – vähendatakse lämmastikoksiidide teket kütuse vahelduva pealeandmisega kolde eri punktidesse kütuse ja põlemisõhu suhte optimeerimisega Nendes seadmetes toimub põlemine mitmes järgus , madalamal temperatuuril ja võrreldes tavaliste kolletega pikema aja jooksul.
katalüütilisi meetodid – kasutatakse tänapäeval kõige rohkem põlemisel tekkinud ja keemiatööstusest eraldunud lämmastikoksiidide kõrvaldamiseks suitsugaasidest.
metaani (CH4), süsinikoksiidi (CO) ja vesinikku (H2) – lämmastikhappetööstuses kasutatakse NOx taandajatena.
SNCR-protsess (selektiivne mittekatalüütiline taandamine )– põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril (950-1050oC) ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on selektiivsete reaktsioonide kulgemine väga kitsas temperatuuripiirkonnas.
8. Reovete koostis ning omadused
Reovesi - heitvesi, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud.
Eristatakse:

• olmereovett
  
• tootmisreovett
  
• sademevett
  

Reostus sõltub tekkeallikast
Reostusaste määratakse: kahjulike ainete kontsentratsiooni või orgaanilise aine lagundamiseks kuluva hapniku kaudu.
Reostuskoormus – loodusesse või puhastusseadmeile ööpäevas juhitav reoainete kogus. Reoained esinevad vees lahustunud kujul, kolloidosakestena või lahustumatul kujul (heljumina). Heljum – uuritava reovee filtrimisel standardfiltrile jääva tahke aine kogus. Kuivaine – mõeldakse veeproovi aurutusjääki.
Reovees olevad lahustunud ained määratakse vee filtrimisel saadud filtraadi aurutusjäägina.
Olulisemateks reostusnäitajateks:

• orgaaniliste ainete sisaldus
  
• taimetoitainete sisaldus
  
• heljumisisaldus
  
• vee bakteriaalne reostus
  

Olmereovees on ülekaalus süsivesikud 11-18%C; proteiinid 8- 10%, vabad aminohapped 0,51,5%, kõrgemad rasvhapped 23- 25%, lahustunud orgaanilised happed 7-11 %, muud 29-34% C.
Biokeemiline hapnikutarve (BHT) -hapniku kogus, mida vees sisalduvad orgaanilised ained tarbivad hapendumisel (lagunemisel) aeroobsetes tingimustes kindlal temperatuuril teatud aja vältel. Standardtemperatuur on 20oC ja - aeg 7 ööpäeva.
BHT analüüsi puuduste tõttu on orgaaniliste ainete hulga määramisel hakatud kasutama keemilist hapnikutarvet (KHT).
Veekaitse seisukohalt on olulisemateks toitaineteks lämmastik (N) ja fosfor (P), mis vette sattudes põhjustavad veekogu eutrofeerumist.
LÄMMASTIK:
Reovees olev kogulämmastik moodustub:

• orgaanilistest lämmastikühenditest
  
• ammooniumisoolade lämmastikust
  
• nitrititest
  
• nitraatidest
  

Lämmastik esineb reovees orgaaniliselt seotuna ja anorgaanilisel kujul NH4 +, NO2 - ja NO3 - ioonina.
FOSFOR: Peamine osa reovees olevast fosforist on ortofosfaatide ehk fosforhappe (H3PO4) soolade kujul. Osa fosforit on polüfosfaatidena, mis kergesti hüdrolüüsuvad ortofosfaatideks. Fosfor esineb reovees orgaaniliselt seotud- ja anorgaanilise lahustunud fosforina polü- ja ortofosfaatidena.
Reovee raskmetallide sisaldus oleneb reovee tekkeallikast, peamine allikas on tööstus.
Tööstusreovete omadused :

• reoainete kõrge kontsentratsioon ja liigilisus;
  
• toiteelementide vähesus või puudumine;
  
• bioloogiliselt raskesti lagunevad ja toksilised ained ;
  
• reovee hulga suur kõikumine (ajaline ja tehnoloogiline) jt.
  

9. Reovete eeltöötlemismeetodid
Mehaaniline eelpuhastus – (eraldab 50-65% hõljumit ja 25-40% BHT) mehaaniline puhastus on vanimaks reoveepuhastusmeetodiks ja selle abil kõrvaldatakse veest lahustumatud ained.
Tähtsamad seadmed on:
1) Võre eemaldab veest jämedisperssed lisandid ja kiulised osakesed.2) Kaasajal kasutatakse aereeritavaid liiva- ja rasvapüüniseid, kus aereerimisega tekitatakse sobiva kiirusega vee kruvitaoline liikumine, mille juures liiv settivad liivapüünise põhja. Rasv (õli), kui veest vähema tihedusega aine, ujub vedeliku pinnale ja kõrvaldatakse sealt kaapmehhanismiga.
3) Sõelad nendega kõrvaldatakse peenemad reoaine osakesed. Sõelu kasutatakse sagedamini tootmisvee eelpuhastuseks.
4)Settebassein e. setiti, kus veest suurema tihedusega lahustumatud reoaine osakesed settivad raskusjõu toimel setiti põhja. Lihtsaim setiti toimib perioodilises režiimis. Reovesi täidab reservuaari ja seejärel reoaine osakesed settivad seisvas vees. Sobiva aja järel selginud vesi juhitakse pinnalt ära ja põhja settinud muda kõrvaldatakse.
5)Flotatsioonil tõstavad väikesed õhumullid heljumiosakesed veepinnale, kuhu moodustunud vaht eemaldatakse pinnakraapidega. Flotatsioon sobib eriti väikese tihedusega aeglaselt settivate osakeste eraldamiseks veest (rasv).
6) Filtratsioonil peetakse reovees olevad heljumiosakesed kinni teralisest puistematerjalist (liiv) moodustatud filtrikihis . Vesi voolab läbi filtri ülalt alla. Filtrimaterjalina võib kasutada ka aktiveeritud sütt, mille graanulitel on väga suur kontaktpind.
10.Reovete keemiline puhastus
Keemiline puhastus – reaktsiooni tekitamine puhastuskemikaali ja veest kõrvaldamist vajava reoaine vahel. (Keemilise puhastusega seondub oht, et vee reostus suureneb lisatava kemikaali tõttu. Osa sellest võib jääda vette peale sette kõrvaldamist. Samuti on eraldi käitlemist vajava sette kogus suur.)
Keemilise puhastuse protsessid

• keemiline sadestamine (levinumaks)
  
• hapendamisttaandamist (nn. redoksprotsessid)
  
• desinfitseerimist (näit. Kloorimine, osoonimine)
  
• pH reguleerimist ja neutraliseerimist
  

Keemilise sadestamise all mõistetakse kõiki protsesse, kus kemikaale kasutades saadakse vees olevatest lahustunud või kolloidainetest eraldumisvõimeline heljum ( sete ). Otsesadestusel saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vähelahustuv ühend.
Sadestamine koosneb järgmistest protsessiosadest

• kemikaali lisamine ja segamine
  
• pH reguleerimine
  
• flokulatsioon
  
• sette eraldamine
  
• settekäitlus
  

Neutraliseerimine – on vee happeliste või aluseliste omaduste vähendamine ja see toimub pH-väärtuste reguleerimisega.
Neutraliseerimismeetodid on:

• happelise reovee filtreerimine läbi lubjakivi (CaCO3) kihi;
  
• happelisele reoveele lubja (CaO) lisamine
  
• happelisele reoveele seebikivi ( NaOH ) või sooda (Na2CO3) lisamine
  
• aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine
  
• aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl)
  

Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule .
Hapendajana ( oksüdeerijana ) kasutatakse

• mitmesuguseid klooriühendeid
  
• vesinikperoksiidi
  
• kaaliumpermanganaati
  

Kasutuskõlblikeks taandajateks ( redutseerijateks )

• Vääveldioksiid
  
• Naatriumvesiniksulfaat
  
• Rauasoolad
  

Desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme . Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Kloorimisel moodustuvad aga kantserogeensed või mutageensed klooriühendid, millest tekib suurem kahju kui bakteritest. Seetõttu on kaasajal reovee desinfitseerimisest loobutud.
11.Aktiivmudaprotsess
Aktiivmudaprotsess on reoveepuhastuses kõige laiemalt kasutatav biopuhastusprotsess.

• Eelpuhastatud ja sageli ka eelsetitatud reovesi juhitakse aerotanki, mis on protsessi tähtsaim osa.
  
• Siin reovesi kontakteerub aktiivmudaga
  
• akiivmuda hoitakse pidevas liikumises, vältimaks selle settimist reservuaari põhja.
  
• Aerotankist juhitakse aktiivmuda järelsetitisse, kus muda settib.
  
• Settinud muda pumbatakse tagasi aerotanki, millega hoitakse muda kontsentratsioon piisavalt kõrge
  
• Uut muda kasvab kogu aeg juurde.
  
• Aerotankis oleva muda kontsentratsioon peaks olema püsiv seega peab süsteemist osa muda kõrvaldama.
  
• Liigmuda eemaldatakse kas otse aerotankist või tagastusmudatorust.
  
• Liigmuda juhitakse eelsetititesse, kus ta settib koos eelsetiti settega, ja nn. segamuda pumbatakse mudakäitlusele.
  aktiivmuda protsesse jaotatakse:
  
• Kõrge
  
• Normaal
  
• või madalakoormuselisteks.
  

Aktiivmuda tähtsamad tööparameetrid on

• mudakoormus – on ööpäevane siseneva lahustunud toitainete hulga ja muda hulga suhe.
  
• muda vanus – muda viibeaeg biopuhastis
  
• hapnikutarve – aeroobne protsess vajab pidevalt hapnikku saasteainete lagundamiseks Hapnikutarve oleneb muda koormatusest. Hapnikku vajatakse seda rohkem, mida väiksem on muda koormus, kuna siis kulub suur osa hapnikust aktiivmuda lagundamisele.
  
• mudaindeks – muda settimisarvu ja muda tahke aine sisalduse suhe. Mida väiksem on mudaindeks, seda paremini muda settib.
  

12.Reovete looduslikud puhastid
Biotiigid moodustavad erirühma reovee biopuhastite hulgas. Reovee puhastus biotiigis sarnaneb looduslikes veekogudes toimuvate isepuhastusprotsessidega. Biotiigid on lihtsa konstruktsiooniga, neid on lihtna hooldada ning nad olid väga levinud minevikus. Siiski ei vasta biotiikide puhastusefekt külmal aastaajal enam kaasaja nõuetele. Teatud tootmisvete käitluseks (nt perioodilise reovee äravoolu puhul) sobivad nad praegugi. Mõnikord piiravad biotiikide kasutamist pinnasetingimused. Filtreeriva pinnase ja põhjavee reostamise ohu korral on vaja tiigi põhi katta plastkilega, mis suhteliselt suure tiigipinna puhul osutub kalliks.
Biotiigid jagatakse kolme rühma:

• fakultatiivsed ;
  
• aeroobsed;
  
• anaeroobsed .
  

Fakultatiivsetes tiikides on ülemistes veekihtides aeroobne ja põhja lähedal anaeroobne keskkond. Reoaineid lagundavate mikroorganismide jaoks vajalik hapnik saadakse kas otse õhust või tiigis arenevate vetikate fotosünteesi tulemusena. Vetikad kasutavad ära orgaanilise aine lagunemise lõpp-produkte - süsinikdioksiidi, ammooniumi ja fosfaate. Seega esineb tiigis mikroorganismide ja vetikate sümbioos . Kuna vetikate fotosünteesiks on vaja valgust, on tiigi puhastusefekt maksimaalne päeval.
Aeroobsetes tiikides leidub kogu veemassis vaba lahustunud hapnikku. Reostuskoormus on madalam kui fakultatiivsetes tiikides. Aeroobseid tiike kasutatakse tavaliselt fakultatiivsete tiikide järel parandamaks puhastatava vee kvaliteeti. Vajadusel võib tiiki anda täiendavat hapnikku vette paigutatud aeraatorite abil.. Anaeroobsete tiikide reostuskoormus on nii kõrge, et vaba hapnik puudub kogu veemassis alati.
Reovee puhastamiseks võib kasutada ka pinnast. Pinnaspuhastuseks on järgmised võimalused: imbväljak, niisutusväljak või pinnasfilter.
Kõigil juhtudel jaotatakse reovesi vett filtreerivasse pinnasesse sinna paigutatud augustatud või piludega immutustorustiku kaudu. Reovee puhastamine imbväljakul ja pinnasfiltris põhineb vee aeglasel filtreerimisel läbi pinnasekihi, misjuures vees olevad reoained adsorbeeritakse pinnase poolt.
Viimastel aastatel on väikeasulate ja puhkealade reovee bioloogiliseks puhastamiseks rajatud looduslähedasi tehismärgalasid, kus kasutatakse ära maapinna ja taimestiku isepuhastusvõimet.
Peale eelnevat mehaanilist puhastamist juhitakse reovesi kas madalasse tiiki, kus kasvavad taimed, või taimestikuga täidetud väljale. Vesi voolab paralleelselt maapinnaga, filtreerudes taimejuurte vahelt läbi. Puhastusprotsess on kõige efektiivsem suvel. Eestis on rajatud märgalapuhasti Kuusiku asulasse Rapla maakonnas .
13.Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus
Muda sisaldab reoveest eraldatud reoaineid ja puhastusprotsessides kasutatud keemikaale. Muda kogus ja omadused sõltuvad reovee omadustest ja veepuhastusprotsessidest.
Muda võib liigitada selle tekkeprotsessist lähtudes järgmiselt:

• toormuda: käitlemata muda;
  
• mehaaniline muda: eelsetitamisel tekkiv muda;
  
• bioloogiline muda: biopuhastusprotsessis tekkiv muda;
  
• segamuda: mehaaniline ja/või bioloogilis-keemilise muda segu;
  
• settekaevu (septiku) muda: settekaevudes tekkiv muda, käsitletakse tavaliselt koos muu mudaga .
  

Eesti keskkonnaministri määrusega (2004. aastal) on kehtestatud piirangud reoveesette kasutamisel põllumajanduses, haljastuses, rekultiveerimisel ja metsakasvatuses.
Käitlemata muda ei sobi vahetult kasutamiseks ega looduses (näiteks prügilas) ladustamiseks. Muda veesisaldus on liiga suur, ta sisaldab patogeenseid mikroorganisme ja levitab ebameeldivat haisu. Neid puudusi vähendatakse või kõrvaldatakse muda käitlemisega. Reoveekäitluses tekkinud sete (muda) töötlemine koosneb järgnevatest protsessidest:

• Tihendamine
  
• Stabiliseerimine
  
• Konditsioneerimine
  
• Tahendamine (kuivatamine)
  
• Lõppkäitlemine (kompostimine; põletamine; ladestamine, jne)
  

Muda tihendamisel vähendatakse tema veesisaldust, millega väheneb ka muda maht ja hõlbustub järgnev käitlus. Tihendamisel tõuseb muda kuivainesisaldus 2-3 kordseks. Mudatihendid on tavaliselt ümmargused settebasseinid, mille sees on aeglaselt pöörlev segamisseade. Segamisega tõhustatakse vee eraldumist settest. Tihendis on ka põhjakraap, mis lükkab põhjale tihenenud muda süvendisse kokku, kust see pumbatakse järgnevale käitlemisele. Järgmiseks mudakäitluse astmeks on stabiliseerimine, mille all mõeldakse mudas oleva orgaanilise aine lagunemisprotsessi peatamist (katkestamist) või selle lõpuleviimist selleks, et hõlbustada järgnevat muda käitlust ning kasutamist. Eesmärgiks on ka muda hügieeniliste omaduste parandamine ning ebameeldiva haisu kaotamine. Stabiliseerimismeetodid on: stabiliseerimine lubja abil, mädandamine, kompostimine ja aeroobne stabiliseerimine. Orgaanilise aine lagunemist võib peatada lubja abil, mis on siiski ajutine abinõu .
Mädandamisel (anaeroobsel lagundamisel) laguneb osa muda orgaanilisest ainest peamiselt metaaniks ja süsihappegaasiks. Protsessis väheneb muda kuivainesisaldus 30-40 % võrra ja puudub vajadus kemikaalide kasutamiseks. Eralduvat metaani saab kasutada energia tootmiseks. Isegi väike puhastusjaam võib nii katta oma energiavajaduse.
Kompostimine on protsess, kus mikroorganismid lagundavad muda orgaanilist ainet aeroobses keskkonnas. Tulemusena saadakse huumuse sarnane orgaaniline aine. Kompostimisel eraldub soojust.
Aeroobsel stabiliseerimisel aereeritakse muda aerotankide sarnastes reservuaarides tingimustel, mille korral kergeltlagunev orgaaniline aine laguneb.
Tahendatud muda on niiske mulla konsistentsiga . Muda saab tahendada kas mudaväljakuil või mehaaniliste tahendamisseadmetega.
Mudaväljakul vesi osaliselt aurub ja osaliselt filtreerub läbi aluskihi.
Enamasti kasutatakse filterpressid ja tsentrifuugid.
Muda mikroorganismid koguvad enda ümber rohkesti vett ja moodustavad geelitaolise struktuuri. Sellise muda veesisaldust on raske vähendada ilma muda konditsioneerimiseta. Üldlevinud on keemiline konditsioneerimine, kus mikroobide ümber koondunud geelitaoline struktuur rikutakse kemikaalide abil. Tuntumateks kemikaalideks on raudkloriid ja lubi , kuid kaasajal kasutatakse peamiselt orgaanilisi polümeere. Üldreeglina konditsioneeritakse muda enne tahendamist. Peale muda käitlust veetakse see välja kasutamiseks väetisena. Selleks võib muda laotada põldudele. Raskmetallisisaldus siiski piirab seda kasutusviisi ja talupidajad suhtuvad mudaväetisesse mõnikord kahtlevalt. Teine võimalik variant on muda kasutamine väetisena haljastuses. Kompostitud muda on selleks otstarbeks edukalt kasutatud. Ülejääk viiakse prügilasse, kus võib tekkida probleeme filtratsiooniveega. Muda võib ka põletada, kuid selleks peab kuivainesisaldus olema üle 40 %, et ta põleks ilma lisakütuseta. Põletamisel moodustub tuhk, mida on 15-30 % esialgse st kuivaine kogusest. Seega põletamine ei lahenda mudaprobleemi täielikult.
14.Biokileprotsessid ja biofiltrid reovee puhastamisel
Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid tahke kandja või täiteaine pinnale. Biofiltreid kasutatakse tugevalt saastunud reovee eelpuhastitena enne selle suunamist aktiivmuda puhastisse.
Puhastusefekt on seda kõrgem, mida suurem on pindadele moodustunud biokile ja vedeliku vaheline kontaktpind.
Levinumateks biokileprotsesside tehnilisteks vormistusteks on

• biofilter
  
• biorootor
  

Biofilter – on biokilereaktor, kust reovesi juhitakse pöörleva või fikseeritud jaotussüsteemi kaudu ühtlaselt reaktori pealmisele pinnale, kus see valgub reaktori täiteainest läbi.

• Õhk siseneb reaktori alaosast.
  
• Filter on täidetud poorse täiteainega, mille pindadele moodustub mikroobidest biokile.
  
• Orgaanilisi aineid lagundavad organismid puhastavad reovee.
  
• Biokiles oleva biomassi hulga ja kvaliteedi määravad reovee omadused ja filtri hüdrauliline koormus.
  
• Filtrimise kestel biokile paksus suureneb.
  
• Kui voolukiirus filtrikehas on väike, võib biokile paksus kasvada suureks ja kile sees moodustub anaeroobne ala.
  
• Suurel voolukiirusel jääb biokile õhukeseks ja anaeroobset ala ei teki.
  
• Ajapikku uhub veevool ülemäärase biomassi biokilest välja ja see tuleb peale biofiltrit kõrvaldada puhastatud veest.
  

Biorootorites on täiteaineks horisontaalsele võllile kinnitatud plastkettad, mis on osaliselt uputatud reovette. Kettapaketi aeglasel pöörlemisel ketaste pinnale moodustunud biokile on vahelduvalt kontaktis õhuhapniku ja vees oleva orgaanilise reoainega.Kasutatakse väikeste vooluhulkade puhul.
Biotiigid moodustavad erirühma reovee biopuhastite hulgas. Reovee puhastus biotiigis sarnaneb looduslikes veekogudes toimuvate isepuhastusprotsessidega.
15.Fosfori ja lämmastiku ärastus reovetest
Fosfori ja lämmastiku kui tähtsamate toitainete eraldamine veest on kaasaegse reoveepuhastuse üks peaeesmärke. Bioloogilised meetodid, mis on reoveepuhastuses laialt levinud, võimaldavad kõrvaldada veest eeskätt orgaanilist reoainet. Puhastuses osalevad mikroorganismid vajavad paljunemiseks ja kasvuks ka toitaineid. Seetõttu seob biomass reoveest pidevalt teatud hulga fosforit ja lämmastikku.
Fosfori eraldamiseks kasutatakse keemilist sadestamist või bioloogilist sidumist. Keemiline fosforärastus toimub sadestuskemikaalidega (Al-, Fe- koagulandid, kustutatud lubi), mis muudab lahustunud P-ühendid raskelt lahustuvateks. Fosfori keemiline ärastamine veest põhineb ortofosfaatide sadestamisel alumiiniumi-, raua- või kaltsiumisooladena ja tekkiva sette eemaldamisel .
Fosfori bioloogiline sidumine toimub reovee bioloogilisel puhastamisel, kus luuakse vahelduvait anaeroobne ja aeroobne keskkond, mille tulemusena fosfaadid akumuleeruvad baktermassis ja kõrvaldatakse süsteemist koos liigmudaga.
Lämmastiku kõrvaldamiseks sobib kõige paremini bioloogiline meetod.
Lämmastik eraldatakse veest nitrifikatsiooni-denitrifikatsiooni protsessis. Reovees on lämmastik peamiselt ammooniumiioonina (NH4+), mille hapendumisel, näiteks reovee sattudes veekogusse, tarbitakse vees lahustunud hapnikku. Ammooniumiioonid hapenduvad autotroofsete bakterite toimel algul nitritioonideks (NO2-) ja seejärel nitraatioonideks (NO3-). Seda protsessi nimetatakse nitrifikatsiooniks. Nitrifikatsioon ei ole lämmastiku ärastuse protsess, vaid lämmastik läheb siin üle teise, keskkonnale vähem ohtlikku vormi. Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks.
16.Jäätmete definitsioon ja liigitamine , jäätmekäitlemise eesmärgid
Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained:
a) mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära visata
b) millele ei leita edasist kasutust
Sageli on jäätmete tekkepõhjus geograafiline - näiteks võivad teatud tehase tööstusprotsesside jäätmed olla küll kasutatavad teises tehases toorainena, kuid tehastevaheline kaugus ja sobiva infrastruktuuri puudumine teevad selle materjali transpordi majanduslikult ebaefektiivseks.
DEF.
Eesti Jäätmeseaduse kohaselt mõeldakse jäätmete all mistahes vallasasju (st. aineid või esemeid), mis nende valdajad on kasutusest kõrvaldanud või kavatsevad kasutusest kõrvaldada või on kohustatud kasutusest kõrvaldama.
Jäätmed võib liigitada ehk klassifitseerida mitmel põhimõttel.
Liigitamise alusteks võivad olla:

• koht või protsess, kust jäätmed pärinevad
  
• jäätmete kasutamisviis
  
• jäätmete materjal või keemiline koostis.
  

Neli põhigruppi:

• olmejäätmed ja segamajandusjäätmed
  
• tootmisjäätmed
  
• ohtlikud jäätmed
  
• erijäätmed.
  

1. Olmejäätmed (majapidamisjäätmed) on jäätmed, mis tekivad koduses majapidamises inimeste igapäevase elutegevuse käigus. Sarnase koostisega on nn.
segamajandusjäätmed, mille allikaks on kauplused, bürood, toitlustus - ja õppeasutused, jms. Samuti kuuluvad siia kategooriasse üldise heakorra tagamisel tekkivad jäätmed
Inertsed jäätmed on materjalid, mis keskkonda ladustatuna ei allu füüsikalistele, keemilistele või bioloogilistele mõjutustele ja ei põhjusta keskkonnareostust. Siia kategooriasse kuuluvad klaas, keraamika ja tellised, teisaldatud saastumata pinnas jne.
2.Tootmisjäätmete on tööstuslikus tootmises tekkivad jäätmed, mida ei kasutata ära samas tootmistsüklis.

• tööstuses ja muus tootmistegevuses tekkivaid jäätmeid
  
• kuuluvad ka põllumajanduses ja metsatööstuses tekkivad jäätmed
  
• kaevanduste jäätmed
  

3. Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma füüsikaliste, keemiliste või bioloogiliste omaduste poolest võivad põhjustada ohtu inimeste ja teiste elusorganismide tervisele või oluliselt kahjustada keskkonda.
4.Erijäätmete all mõeldakse jäätmeid, mille kogumine, transport ja käitlemine nõuavad erimeetmeid.
Siia rühma kuuluvad:

• heitvete puhastusseadmete muda
  
• suuremahulised jäätmed (näiteks mööbel, külmutuskapid, jms.)
  
• vanad transpordivahendid
  
• liiklusvahendite rehvid jne.
  
• Haiglajäätmed: ravimite ja ravivahendite jäätmed nn. teravad jäätmed (näiteks süstlad)
  

jäätmete materjal või keemiline koostis
Jäätmeid saab liigitada ka koostise e. jäätmematerjali alusel. Jäätmetele kohaldatavad töötlemismeetmed on sageli määratud just jäätmete materjaliga .
Jäätmematerjalile põhinevalt saab jäätmeid liigitada :

• orgaanilise (taimse ja loomse päritoluga jäätmed, s.h. toiduainete jäätmed, osaliselt keemiatööstuse jäätmed)
  
• mineraalse päritoluga jäätmed (metalli-, klaasi-, kaevandamis- jm. jäätmed)
  
• Omaette kategooriasse kuuluvad radioaktiivsed jäätmed.
  

jäätmete kasutamisviis
Jäätmete kasutamisviisi kohaselt võib jäätmed jagada:

• Taaskasutatavateks
  
• Põletatavateks
  
• Kompostitavateks
  
• prügilasse ladestatavateks jäätmeteks
  

Eraldi grupid moodustavad

• radioaktiivsed
  
• lõhkeainete jäätmed
  
• nakkusohtlikud biojäätmed
  

Jäätmekäitluse eesmärkide puhul on pearõhk pandud jäätmete tekkimise vältimisele ja nende hulga vähendamisele, arendades puhtamaid tootmistehnoloogiaid, mis võimaldavad ressursse efektiivsemalt kasutada. Oluline on ka keskkonnasõbralike toodete kavandamine nii, et toote eluea jooksul tekiks nendest võimalikult vähe jäätmeid, seda nii tootmises, levitamises kui ka tarbimises.
Toodete kavandamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, et kui toode on kaotanud oma tarbimisväärtuse, st muutunud jäätmeteks, oleks võimalikult lihtne nende kogumine ja taaskasutamine ennekõike materjalina ja teises järjekorras energiana (põletamine). Viimaseks võimaluseks on jäätmete ladestamine prügilasse. Jäätmete käitlemine või kasutamine peab olema ohutu nii inimeste tervisele kui ka keskkonnale.
17.Ohtlikud jäätmed ning nende käitlemine
Ohtlikud jäätmed – jäätmed, mis vähemalt ühe ohtliku omaduse tõttu võivad põhjustada kahju inimeste tervisele või keskkonnale.
Ohtlikud jäätmed Eestis:
Põlevkivitööstuse jäätmed. Eesti spetsiifiliseks probleemiks on põlevkivi kaevandamise ja kasutamise jäätmed.
Tehnoloogilise töötluse all mõistetakse põlevkiviõli tootmist poolkoksistamisel generaatorprotsessis ning tahke soojuskandjaga UTT seadmes . Jääk on generaatori poolkoks ja UTT seadme tuhk.
Energeetiline töötlus seisneb PK põletamises elektrijaamades. Energia tootmise jääk on tuhk.
Muud ohtlikud jäätmed Peale põlevkivijäätmete tekib Eestis 62-65 tuhat tonni aastas muid ohtlikke jäätmeid:

• õli sisaldavad jäätmed
  
• reostunud pinnas
  
• kemikaalid (sh lahustid, värvi- liimi- ja lakijäägid, happed, alused ja pestitsiidid )
  
• akud , patareid , PCB ja PCT
  
• tööstusreovee setted ja koldetuhk
  
• meditsiinis tekkinud jääkkemikaalid, süstlad, ravimid
  
• muud OJ - Hg-lambid, pakendid jms
  

Ohtlike jäätmete tekitaja vastutab selle eest, et ohtlike jäätmete käitlemine - kogumine, pakkimine, hoidmine, jäätmete märgistamine, vedu käitlemiskohta - toimuks vastavalt kehtestatud korrale.
Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi korraldamise eest vastutab Keskkonnaministeerium. Ohtlike jäätmete käitlemisega tegelevad ettevõtted peavad taotlema selleks tegevuseks litsentsi. Omavalitsused on korraldavad kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete vastuvõttu (aegunud arstimid, õlid, akud, raskemetalle sisaldavad materjalid, värvi- ja lakijäätmed, majapidamises tarvitatavad mürkained jne.) Vastuvõtupunktides on erikonteineritega sisustatud lukustatud ruum. Vastuvõtupunktist veetakse ohtlikud jäätmed töötlemisele.
Ohtlike jäätmed töödeldakse, kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine), põletatakse või maetakse erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms.). Ohtlikud jäätmed põletatakse kõrgel temperatuuril, üle 1100oC, mille tulemusena mürgised ühendid lagunevad. Põletamisel tekkiv koldetuhk ja suitsugaaside puhastamisel tekkiv kips ladestatakse erimatmiskohtadesse.
18.Jäätmete eeltöötlemise meetodid
Jäätmete eeltöötlemise eesmärgiks on kergendada jäätmete transporti, nende edasist käitlemist ja kasutamist.
Eeltöötlusmeetodid on:
sorteerimine – eesmärgiks on jäätmevoo komponentide eraldamine või üksteisest lahus hoidmine, et soodustada teiste jäätmekäitlusmeetodite kasutamist. Sorteerimisjaamades: käsitsi või mehaaniliselt.( sõelumine, setitamine )
tihendamine – surutakse materjal mehaaniliselt kokku väiksemale ruumalale, millega saavutatakse säästu käitluskuludes. Tihendamist kasutatakse jäätmete kogumisel, transpordil ja vahepeal selle ladustamisel.
purustamine – eesmärgiks on muuta jäätmed ühetaoliseks, masinkäitluseks või loppladestuseks sobivaks materjaliks.
Pakkimine
19.Olmejäätmete lõppkäitlemise viisid
Jäätmete lõpp-käitlemisel on läbi aegade kasutatud mitmesuguseid meetodeid : ladestamine maapinnale või pinnasesse matmine, uputamine veekogudesse , s.h. merre, põletamine, jms. Kaasaegseid jäätmete lõpp-käitlemise meetodeid saab jagada järgmistesse rühmadesse:

• mehaanilised meetodid,
  
• termilised meetodid;
  
• bioloogilised meetodid;
  
• keemilised meetodid.
  

Kompostimine on üks bioloogilistest jäätmekäitlusmeetoditest. Kompostimisel lagundatakse orgaanilised jäätmed, mikroobide abil aeroobses keskkonnas. Protsessi lõpptulemusena eraldub soojust, tekib süsinikdioksiidi, vett, anorgaanilisi sooli ja huumust sisaldavat materjali (kompostimuld).
Tähtsamad kompostimisprotsessi mõjutavad tegurid on hapnik, sobivate toiteainete (fosfor, lämmastik) leidumine jäätmemassis, niiskus, temperatuur ja protsessis tekkivate gaaside eemaldumine.
Kompostimisprotsessis vabaneb soojust. See tõstab kompostiaunas temperatuuri kuni 70°C. Kõrgem temperatuur ergutab mikroobide elutegevust ja kiirendab kompostimisprotsessi.
Anaeroobne lagundamine. Teiseks jäätmete töötlemise bioloogiliseks meetodiks on jäätmetes sisalduva orgaanilise aine lagundamine anaeroobsetes tingimustes nn. metaanitankides. Biogaasi omakorda võidakse kasutada soojuse ja elektrienergia tootmiseks. Huumusmassi kasutakse haljastuses.
Põletamine on jäätmete termilise töötlemise üks meetodeid. Põletamisel väheneb märgatavalt jäätmete hulk. Samal ajal tekib põletamisel soojusenergiat. Olmejäätmetes sisalduv energiahulk sõltub jäätmete koostisest. Jäätmete põletamine toimub spetsiaalsetes põletusjaamades või –tehastes. Rakendada tuleb järgmisi täiendavaid abinõusid põletusprotsessi potentsiaalsete keskkonnamõjude vähendamiseks:
- põletamisel tekkivad suitsugaasid tuleb kiiresti jahutada allapoole temperatuuripiirkonda 300-600oC, et vältida dioksiinide teket;
- suitsugaasid tuleb enne atmosfääri juhtimist puhastada .
Olmejäätmete põletamisel on oluline, et jäätmemassist oleksid eraldatud ohtlikud ained, metallid, jt. mittepõlevad materjalid, vastasel korral võib atmosfääri eralduda mürgiseid gaase ja aerosoolseid ühendeid, samuti suureneb koldetuha toksiliste ainete sisaldus.
Termilistest meetoditest võib välja tuua veel jäätmete pürolüüsi, mis on suhteliselt vähetuntud ja katsetusjärgus olev jäätmete käitlusviis. Selle protsessi korral lagundatakse orgaaniline aine termiliselt hapniku juuresolekuta. Tulemuseks on gaasid ja vedelikud.
Samas on see meetod väga kulukas - suure osa põletusseadme maksumusest moodustavad vajalikud puhastusseadmed.
Jäätmete ladustamine prügilasse on traditsiooniline ja kõige levinuim jäätmekäitlusmeetod. Oma olemuselt on see rohkem jäätmete lõplik paigutus kui käitlusmeetod. Prügilas toimub jäätmete mitmeetapiline kõdunemisprotsess, kus jäätmetes sisalduv orgaaniline aine laguneb aeroobsete ja anaegoobsete protsesside toimel gaasilisteks aineteks ja stabiilseks biomassiks.
Sellise käitlemisega kaasnevad mitmesugused keskkonnakahjustused: prügilas tekkiv nõrgvesi reostab põhja- ja pinnavett ning maapinda, anaeroobsel lagunemisel tekkiv prügilagaas on kasvuhoonegaaside allikaks ja ka plahvatusohtlik. Samuti kaasnevad mitmesugused ebameeldivad efektid nagu hais, tolm, närilised, linnud , tuulega laialikantav praht.
Kaasaegselt rajatud ja hooldatud prügila erineb oluliselt vanadest hooldamata jäätmete mahakallamiskohtadest. Prügilast põhjustatud keskkonnakahjustusi võib vähendada prügilale õige ja põhjendatud asukoha valikuga, kaitseabinõude rakendamisega ja korrektse hooldusega.
Prügilad rajatakse kaugemale inimeste elukohtadest. Need peaksid sobima ümbruskonda, ja prügila sulgemise järel peaks sellele alale olema võimalik rajada parki, spordiväljakut või sarnaseid rajatisi.
Keskkonnakahjustuste vältimise seisukohalt on tähtis, et prügila rajatakse võimalikult vähe vettläbilaskvale ja suhteliselt tasasele maapinnale, rakendades täiendavaid tehnoloogilisi abinõusid.
Prügilas tekkiva nõrgvee hulk sõltub peamiselt prügilasse saabuvate jäätmete niiskussisaldusest ja sademete hulgast prügila asukohas . Osa sademetena tulevast veest valgub prügila pinda mööda alla, osa imendub läbi prügimassi. Jäätmete tihendamisega ja katmisega püütakse vältida pinnavee imendumist jäätmemassi. Jäätmetest läbiimendunud vesi kogutakse prügila aluspõhjale paigutatud dreenide abil ja suunatakse puhastisse. Nõrgvee käsitlusvõimaluseks võib olla ka tema tagasipumpamine jäätmemassi.
Prügila keskkonnaohtlikkust vähendavad ka õiged hooldusvõtted. Kaasaegset prügilat (jäätmekäitlusettevõtet) iseloomustavad järgmised tunnused:

• jäätmete eelsorteerimine: prügilasse ei tohi viia kasutuskõlblikke materjale ja probleemjäätmeid, sealhulgas ohtlikke jäätmeid;
  
• jäätmete vastuvõtu korraldamine
  
• Jäätmete paigutus ja käitlemine:Kaasaegset prügilat täidetakse kihtide kaupa. Ladestatavad jäätmed purustatakse, tihendatakse ja tasandatakse eriliste prügimäe masinatega (tihendusrull), samuti kaetakse ladestuskihid kas ehitusprahi, savi või väheväärtusliku pinnasega;
  

tihendatud ja kaetud jäätmekihti ei saa pesitsema asuda hiired, rotid või muud loomad. Katmine vähendab haisu ja reostuse levikut ning väldib tulekahjusid. Tihendamine suurendab prügila mahutavust ja seega tema kasutamisiga;
Jäätmete lagunemine prügilas toimub aeglaselt ja kestab kaua pärast prügila sulgemist. Prügilagaaside ja muude keskkonnamõjude tõttu peab suletud prügilate ala kasutamisse suhtuma suure ettevaatlikkusega.
Kaasaegse jäätmekäitluse kõige esimeseks eesmärgiks on ikkagi jäätmete tekke vältimine ja jäätmete kasutamine. Prügila peaks olema kõige viimane valik. Kuid sellele vaatamata on prügila jäätmekäitluse oluline lüli. Jäätmete taaskasutamine ei ole kunagi täielik. Ka jäätmete põletusel ja kompostimisel tekib ikka jäätmeid, mis lõpuks tuleb kuhugi paigutada. Nüüdisaegne prügila on eriline bioreaktor, mis võimaldab kontrollida jäätmete stabiliseerumist, vältida laguproduktide sattumist atmosfääri või põhja- ja pinnavette. Lõpptulemusena aga saavutatakse jäätmetes olevate ainete tagastamine looduslikku ringesse.
20.Eesti keskkonnakaitse seadusandlus
Eesti jäätmekäitluse prioriteedid ja eesmärgid on sätestatud Eesti Keskkonnastrateegias (1997), oma olemuselt on nad sarnased Euroopa Liidu omadega.
PÕHIMÕTTED:
Jäätmekäitluse eesmärkide puhul on pearõhk pandud jäätmete tekkimise vältimisele ja nende hulga vähendamisele, arendades puhtamaid tootmistehnoloogiaid, mis võimaldavad ressursse efektiivsemalt kasutada. Oluline on ka keskkonnasõbralike toodete kavandamine nii, et toote eluea jooksul tekiks nendest võimalikult vähe jäätmeid, seda nii tootmises, levitamises kui ka tarbimises.
vee, õhu ja pinnase kaitse
Looduskaitseseadus
Selle seaduse eesmärk on:
1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamiseks, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku , taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega ;
2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine;
3) Loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.
Looduskaitse põhimõtted:
Loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega. Kaitsele võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega.
Seadus paneb paika kaitsvad loodusobjektid :
1. kaitsealad ( rahvuspargid , looduskaitsealad, maastikukaitsealad
2. hoiualad
3. kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid
4. püsielupaigad
5. kaitsvad looduse üksikobjektid
6. kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõukohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, taastatakse, uuritakse või tutvustakse loodust.
Seadus paneb paika

• Kaitse alla võtmise korra
  
• Kaitse korraldamist
  
• Kaitsealad
  

Eesti rahvuspargid:
Lahemaa , Karula, Soomaa , Vilsandi, Matsalu
Atmosfääriõhu kaitse: Inimtegevuse ja looduslike protsesside käigus tekkivate lisandite hulk
muutub ajas ja ruumis, st lisandid paiknevad ebaühtlaselt. Lisandite looduslikku fooni ületav sisaldus õhus alates teatud kontsentratsioonist avaldab inimese tervisele kahjulikku toimet. Selle kontsentratsiooni määrab saastetaseme piirväärtus (SPV). Keskkonnatasu jaguneb loodusvara kasutusõiguse tasuks ning saastetasuks.
Veekogude kaitse: Puhta vee varude säilitamise ja ökonoomse kasutamise huvides
- vältida saasteainete vette sattumist
- heitveed puhastada puhastusseadmetes
- lahutada joogi- ja tarbevee tootmine
- kujundada suletud veetsüklid (kosmoselaev) või rakendada osaliselt suletud veetsükleid
- tööstuses ja energeetikas asendada jahutamine voolava veega, ringleva veega või õhkjahutusega
Pinnase kaitse: Jäätmekäitluse eesmärkide puhul on pearõhk pandud jäätmete tekkimise vältimisele ja nende hulga vähendamisele, arendades puhtamaid tootmistehnoloogiaid, mis võimaldavad ressursse efektiivsemalt kasutada. Oluline on ka keskkonnasõbralike toodete
kavandamine nii, et toote eluea jooksul tekiks nendest võimalikult vähe jäätmeid, seda nii tootmises, levitamises kui ka tarbimises.
21.Keskkonnaprobleemid põlevkivitööstuses
Põlevkiviõli tootmisel tekkivad peamised ohtlikud jäätmed on poolkoks ja fuussid ehk pigijäätmed. Eesti põlevkivi koosneb 30-40 % orgaanilisest ainest ning 65-70 % mineraalsest osast. 75-80 % kerogeenist võib muunduda õliks. Poolkoksimäed on eriti ohtliku või ulatusliku reostuse objektid, mis tähendab, et nende ohtlikkus jääb kestma sadadeks aastateks. Nende ohtlikkus seisneb selles, et poolkoksi laialiuhtumine sademeveega viib spetsiifiliste reostustunnustega vee tekkeni, mis võib sattuda jõgedesse ja imbuda põhjavette. Põlevkivi poolkoksi ladestustega on seotud põhjavee reostamine ülemistes veehorisontides ja jõgede vee reostamine. Nõrgveega kantakse veekogudesse saasteaineid, mis halvendavad loodusliku vee keemilist koostist. Tuhamägede nõrgveele on iseloomulik intensiivne värvus, ebameeldiv lõhn, see on alati leeliseline ja sisaldab anorgaanilisi ja orgaanilisi saasteaineid. Põlevkivi ühealuselised fenoolid avaldavad mõju veekogude isepuhastamisvõimele