Ökoloogia (0)

Ökoloogia KT2 vastused
1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused
Vääveldioksiid(SO2) – Põhjustab happevihmu, tekib peamiselt kütteõli, kivisöe ja põlevkivi põletamisel soojuselektrijaamades, tselluloositehastes ja vähemal määral keemia- ja metallitööstuses. Oksiidsed lämmastikühendid (NOx) - Lämmastikühendite allikaks on fossiilsete kütuste põletamine nii küttekolletes kui ka liiklusvahendite mootorites. Teistest keskkonnaohtlikes lämmastikühenditest on olulisemad ammoniaak , mis eraldub põllumajandusest ja keemiatööstusettevõtetest ning väga toksiline tsüaanvesinik HCN, mille allikateks on metallitööstus ja tekstiilitööstus. Põhilised põlemisel tekkivad lämmastikoksiidid on lämmastikmonooksiid (NO), lämmastikdioksiid () ja dilämmastikoksiid ehk naerugaas (O).
Süsihappegaas(CO2) – Üks tähtsamaid kasvuhoonegaase, peamiseks allikaks on energeetikatööstus, mis kasutab fossiilseid kütuseid. Teiselt poolt, taimkate ja ookean seovad atmosfääri süsinikdioksiidi, töötades CO2 neeluna ja süsinikuvaruna.
Tahm – eraldavad sisepõlemismootorid. Tahmale võib olla lisandunud adsorbeerunud kantserogeenseid aineid.
Lendtuhk - tegelikkuses ainuke silmaga eristatav atmosfääriheide. Põhjustab inimestel hingamisteede häireid ning kopsuhaigusi. Sellest tulenevalt on ka piiratud tahkete osakeste, sh lendtuha kontsentratsioon maapinnalähedases õhukihis, mis ei tohi ületada kehtestatud piirväärtust. Lendtuha keskkonnamõju sõltub oluliselt elektrijaama poolt kasutatavast kütusest.
Aerosoolid -Aerosooli üks tähtsaimaid omadusi puhastamise seisukohast on osakeste sadenemiskiirus. Tolm, mille osakeste keskmine mõõde on üle 75 µm, sadestuvad kiiresti, 5-75 µm suurusega osakesed sadestuvad aeglaselt, veel väiksemate osakeste puhul jääb tolm hõljuma ja satub hingamisel kopsudesse. Aerosooli ei iseloomusta kunagi kindel osakese suurus, vaid osakeste suuruse jaotus, mida esitatakse diferentsiaalse ja integraalse jaotuskõveraga.
Inimtegevuse ja looduslike protsesside käigus tekkivate lisandite hulk muutub ajas ja ruumis, st lisandid paiknevad ebaühtlaselt. Lisandite looduslikku fooni ületav sisaldus õhus alates teatud kontsentratsioonist avaldab inimese tervisele kahjulikku toimet. Selle kontsentratsiooni määrab saastetaseme piirväärtus (SPV). Et lisandit saaks käsitleda saasteainena, peab sellele olema kehtestatud lubatud saastetaseme piirväärtus (SPV) ja selle määramise metoodika.
3. Gaaside puhastamine väävel- ja lämmastikoksiididest
Väävli ühendite eraldamine gaasidest
Väävli ühendie eraldamiseks saab kasutada järgmisu protsesse, milliseid võib jagada kolme gruppi:
- märgmeetodid,
- poolkuivmeetodid,
- kuivmeetodid.
Märg-, poolkuiv- ja kuivmeetodil reageerib suitsugaaside SO2 kaltsiumühenditega,
moodustades kaltsiumsulfiti, mis oksüdeerub edasi kaltsiumsulfaadiks.
Märgpuhastusmeetod
Märgpuhastusmeetodite puhul juhitakse väävlit sisaldavad suitsugaasid pesurisse, kus nad viiakse kontakti leeliselise lahusega. Enamikes protsessides kasutatakse kas lubjakivi (CaCO3) suspensiooni või kaltsiumhüdroksiidi (Ca(OH)2) sisaldavat lahust.Suitsugaasides olev SO2 siirdub vedelfaasi, kus ta reageerib leeliseliste ainetega, moodustades põhiliselt kaltsiumsulfiti (CaSO3) ja osaliselt ka kaltsiumsulfaadi (CaSO4). Kirjeldatud protsess kuulub eespool mainitud kemosorptsioonprotsesside hulka. Juhtides saadud lahusest läbi õhku, saab sulfiti oksüdeerida sulfaadiks.
Märgpuhastusmeetodi üks võimalik variant põlevkivi lendtuha suspensiooni kasutamisega. Tehnoloogiline protsess koosneb kuumadesuitsugaaside puhastusest (lendtuha eraldamisest) elektrofiltris või patareitsüklonis, lendtuha suspensiooni valmistamisest, puhastatavate suitsugaaside kontakteerimisest lendtuha suspensiooniga pärivooluga kiirabsorberis ning äratöötanud lendtuha suspensiooni selitamisest ja tsentrifuugimisest šlammi eraldamiseks. Juhtides absorberisse juurde ka õhku, on võimalik tekkinud kaltsiumsulfit oksüdeerida kaltsiumsulfaadiks. Saadud šlammi tsentrifuugimisel liigse vee kõrvaldamiseks ja järgneval kuivatamisel on võimalik toota toorainet (kipsi) ehitusmaterjalitööstusele. Puhastatud suitsugaasid väljuvad absorberist läbi piisapüüduri ning juhitakse soojusvahetisse, kus nende temperatuuri uuesti tõstetakse segamisel auru ülekuumendi järelt võetud kuumade suitsugaasidega, millest lendtuhk on eelnevalt eraldatud. Puhastatud suitsugaasid juhitakse korstna kaudu atmosfääri. Märgpuhastusmeetodid on kõige enam levinud väävliühendite eraldusmeetodid.
Nendega saavutatakse gaaside 90-95 °/o-line puhastusaste, mis on suurem kui
kuivmeetoditel. Samal ajal on aga märgpuhastusmeetodid kallimad.
Poolkuivad meetodid
Poolkuivad meetodid on analoogsed märgmeetoditele. Suitsugaasid juhitakse absorptsioonitorni, kuhu pihustatakse lubjapiima (Ca(OH)2). Väävel dioksiid reageerib lubjapiima tilkadega, moodustades kaltsiumsulfiti. Protsessis kasutatav vee hulk on reguleeritud selliselt , et vesi aurustub kuumade suitsugaaside toimel ning saadud tahke aine on peaaegu kuiv, sisaldades kaltsiumsulfitit, kaltsiumsulfaati, kaltsiumhüdroksiidi, kaltsiumkarbonaati ja lendtuhka. Osa kuivast lõppsaadusest langeb reaktori põhja, kust see eemaldatakse, osa kandub suitsugaasidega käisfiltrisse ja eraldatakse sealt. Käisfiltri filtrivale pinnale tekkiv sade (" kook ") suurendab protsessi puhastusastet.
Kuivade meetod
Kuivade meetodite puhul viiakse sisuliselt läbi SO2 adsorptsiooniprotsess -lupja või lendtuhka puhutakse otse suitsugaasikäikudesse enne tolmueraldusseadmeid.Põlevkiviga töötavates soojuselektrijaamades on see märgmeetodi suhteliselt odavaks alternatiivvariandiks.
Lämmastik ühendite eraldamine
Lämmastikoksiidide eraldumist keskkonda võib mõjutada kahel viisil - takistades nende moodustumist (primaarmenetlused) ja töödeldes juba tekkinud lämmastikoksiide (sekundaarmenetlused). Tänapäeval on kasutusel nn. Low-NOx põletusseadmed, milledes vähendatakse lämmastikoksiidide teket kütuse vahelduva pealeandmisega kolde eri punktidesse ning kütuse ja põlemisõhu suhte optimeerimisega. Nendes seadmetes toimub põlemine mitmes järgus, madalamal temperatuuril ja võrreldes tavaliste kolletega pikema aja jooksul. Ka keevkihikolletes tekib madalamast põlemistemperatuurist tingituna vähem . Põlemisel tekkinud ja keemiatööstusest eraldunud lämmastikoksiidide kõrvaldamiseks suitsugaasidest kasutatakse tänapäeval kõige rohkem katalüütilisi meetodeid. NOx kõrgtemperatuurilise taandamise katalüsaatoriteks on plaatina grupi metallid (plaatina, pallaadium , roodium, ruteenium ) või odavamad, aga vähem efektiivsed segud, mis sisaldavad niklit, kroomi , vaske, tsinki , vanaadiumi, tsirkooniumi jt. metalle. Lämmastikoksiide saab taandada ammoniaagiga madalamatel temperatuuridel (300-400oC) katalüsaatorite (metallid ja metallide oksiidid) abil.
SNCR-protsess
(Selective Non Catalytic Reductian, selektiivne mittekatalüütiline taandamine )
Põhineb NOx selektiivsel taandamisel kõrgel temperatuuril (950-C) ammoniaagi abil ilma katalüsaatorita. Taandamissaadusteks on keskkonnale kahjutud lämmastik ja veeaur. Meetodi puuduseks on selektiivsete reaktsioonide kulgemine väga kitsas temperatuuripiirkonnas - madalamatel temperatuuridel ammoniaak ei reageeri eraldub atmosfääri, kõrgematel temperatuuridel aga tekib lämmastikmonooksiid (NO). Lämmastikoksiide saab taandada ammoniaagiga madalamatel temperatuuridel (300-400oC) katalüsaatorite (metallid ja metallide oksiidid) abil.
4.Reovete koostis ning omadused
Reovesi on niisugune osa heitveest, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud. Eristatakse olmereovett (tekib elamuis, ühiskondlikes hoonetes ja kommunaalettevõtteis), tootmisreovett (tööstus- ja põllumajandusettevõtteis) ja sademevett.
Reovee omadused ( reostus ) sõltuvad tekkeallikast. Veereostust mõõdetakse kahjulike ainete kontsentratsiooni (mg/l) või orgaanilise aine lagundamiseks kuluva hapniku kaudu.
Reostuskoormus on suublasse (s.o. loodusesse ) või puhastusseadmeile ööpäevas juhitav reoainete kogus (kg/d). Tootmisreoveega seonduvalt räägitakse ka erireostusest, mida väljendatakse kas reoaine kogusena kg-des (või tonnides) ühe toodanguühiku kohta või inimekvivalentides.
Reoained esinevad vees lahustunud kujul kolloidosakestena või lahustumatul kujul
(heljumina).
Heljumi all mõistetakse uuritava reovee filtrimisel standardfiltrile jääva tahke aine kogust, mida väljendatakse mg/l. Osa heljumist võib eralduda settimise teel.
Reoveepuhastuses räägitakse ka kuivainest (TS, total solids), mille all mõeldakse veeproovi aurutusjääki. See sisaldab lisaks heljumile ka kolloid- ja lahustunud aineid, kuid ei sisalda aurutustemperatuuril lenduvaid aineid. Reovees olevad lahustunud ained määratakse vee filtrimisel saadud filtraadi aurutusjäägina.
Reovesi sisaldab väga mitmesuguseid keemilisi ühendeid, millest paljude määramine ei
ole vee iseloomustamiseks otseselt vajalik ega isegi võimalik. Seepärast piirdutakse üldjuhul vaid tähtsamate (tüüpiliste) reostusnäitajate määramisega, mis kajastavad reovee mõju veekogule.
Olulisemateks reostusnäitajateks on orgaaniliste ainete sisaldus, taimetoitainete sisaldus,
heljumisisaldus ja vee bakteriaalne reostus. Vee kvaliteedinõuete karmistumisel on
hakatud määrama lisaks veel raskmetalle, mürgiseid orgaanilisi ühendeid ja ka veest
lenduvaid ühendeid (põhjustavad puhastusseadmeil õhu saastumist).
Olmereovees on ülekaalus süsivesinikud, proteiinid , vabad aminohapped , kõrgemad rasvhapped , lahustunud orgaanilised happed , muud süsinikuühendid. Anorgaaniliste ainete ioonkoostis oleneb toorvee ioontasakaalust ja soolasisaldusest ega mõjuta oluliselt reovee kvaliteeti, va N, P ja raskmetallide sisaldus. Reovee saasteained jaotuvad osakese suuruse järgi lahustunud aineteks , kolloidideks ja suspensioonideks.
Reovee orgaanilise aine sisaldust väljendatakse bioloogilise või keemilise hapnikutarbena.
Bioloogiline hapnikutarve (BHT; biological oxygen demand , BOD) on hapniku kogus, mida vees sisalduvad orgaanilised ained tarbivad hapendumisel (lagunemisel) aeroobsetes tingimustes kindlal temperatuuril teatud aja vältel. Bioloogilise hapnikutarbe tähiseks on BHT7 (mg/l) (inglise keelses tähistuses BOD7). Bioloogiline hapnikutarve iseloomustab kergelt hapenduvate (süsinikku sisaldavate) orgaaniliste ainete hulka vees ja ei näita aeglaselt hapenduvate orgaaniliste ainete hulka. Just sellised ained esinevad tootmisreovees.
Veekogusse juhitav puhastamata reovesi sisaldab sageli palju orgaanilisi aineid, mis hapendumisel põhjustavad veekogu vee hapnikuvaeguse. Veekaitse seisukohalt on olulisemateks toitaineteks lämmastik (N) ja fosfor (P), mis vette sattudes põhjustavad taimede ja vetikate vohamist ning veekogu eutrofeerumist. Olenevalt veekogu liigist võib üks nimetatud toitainest osutuda limiteerivaks. Siseveekogudes on selleks tavaliselt fosfor, meres võib aga määravaks muutuda lämmastik. Reovees olev kogulämmastik moodustub orgaanilistest lämmastikühenditest, ammooniumisoolade lämmastikust, nitrititest ja nitraatidest. Värskes reovees on palju orgaanilisi lämmastikühendeid (valgud, aminohapped), mis lagunevad kergesti ammooniumi- lämmastikuks (NH4-N). Olenevalt vee pH-st on lämmastik kas ammoniaagi või ammooniumiooni kujul. Ammooniumlämmastik hapendub nitrititeks ja seejärel nitraatideks. Lämmastik esineb reovees orgaaniliselt seotuna ja anorgaanilisel kujul NH4+, NO2- ja NO3- ioonina. Lämmastik on planktoni toitaine ning NH4+ -ioonhapniku tarbija mis, muundub bakteriaalselt nitrifikatsiooniprotsessi käigus NO3--ks.
NH4+ + 2O2 = NO3- + 2H+ + H2O
Nitrifikatsiooni hapnikutarve on 4,5 kordne NH4+ hulk ja on samas suurusjärgus reovees orgaanilise aine hapniku tarvidusega. Hapnikku kulutavate ainete eraldamine reoveest toimub nitrifikatsiooniga.
Peamine osa reovees olevast fosforist on ortofosfaatide ehk fosforhappe (H3PO4) soolade kujul. Osa fosforit on polüfosfaatidena, mis kergesti hüdrolüüsuvad ortofosfaatideks.
Fosfor esineb reovees orgaaniliselt seotud- ja anorgaanilise lahustunud fosforina polü- ja ortofosfaatidena. Bioloogilises puhastusprotsessis hüdrolüüsub P (vee-)taimedele kergelt omastatavaks ortofosfaadiks.
H3PO4 ↔ H2PO4- ↔ HPO42 -↔ PO43-
Suuremad P-saaste allikad on pesuainete fosfaadid ja fekaalid. Reovee raskmetallide sisaldus oleneb reovee tekkeallikast. Tavalises olmereovees ei ole raskmetalle. Peamiseks raskmetallide allikaks on tööstus.
Viimasel ajal on järjest enam pööratud tähelepanu tööstusest pärinevatele mürgistele orgaanilistele ainetele reovees. Nende hulka kuuluvad näiteks fenoolid, polüaromaatsed süsivesikud (PAH), orgaanilised kloorühendid jne. Olmereovee saaste hulgad varieeruvad suurtes piirides.
Tööstusreovete omadused on seotud spetsiifiliste tootmisprotsessidega:
1. reoainete kõrge kontsentratsioon ja liigilisus;
2. toiteelementide vähesus või puudumine;
3. bioloogiliselt raskesti lagunevad ja toksilised ained ;
4. reovee hulga suur kõikumine (ajaline ja tehnoloogiline) jt.
5. Reovete eeltöötlemismeetodid
Reovete puhastamise üldskeem koosneb eelpuhastusest, biopuhastusest ja järelpuhastusest. Puhastusprotsesside tulemusel saadakse heitvesi, mida võib suunata ringlusse või looduslikesse veekogudesse , kui vee kvaliteedinõuded vastavad loodusse suunatava vee lubatud normidele. Reovee puhastusmeetodid määratakse olenevalt reovee omadustest ja nõuetest suublasse juhitava reovee kvaliteedile. Tuntakse füüsikalisi (mehaanilisi), keemilisi ja bioloogilisi reovee puhastusmeetodeid. Konkreetne reovee puhastusjaama skeem on tavaliselt kombinatsioon loetletud meetodeist.
Mehaaniline eelpuhastus eraldab 50-65% hõljumit ja 25-40% BHT
Mehaaniline puhastus on vanimaks reoveepuhastusmeetodiks ja selle abil kõrvaldatakse veest lahustumatud ained ( heljum ja kolloidosakesed). Reoaine osakeste eemaldamiseks veest kasutatakse siis kas settimise või filtrimise põhimõtet. Tähtsamad seadmed mehaanilisel puhastusel on:
- võred,
- sõelad,
- liiva- ja rasvapüünised,
- setitid,
- flotaatorid,
- filtrid .
Kolme esimest seadet kasutatakse eelpuhastuses eraldamaks jämedaid ja raskeid heljuvaine osakesi, mis võivad häirida pumpade või muude seadmete tööd. Suure reovee vooluhulga või reostuskontsentratsiooni kõikumise korral (näiteks tootmisvetes) võidakse eelpuhastuses kasutada reovee ühtlusteid. Võre ülesandeks on eemaldada veest jämedisperssed lisandid ja
kiulised osakesed. Tavaliselt kasutatakse mehaaniliselt puhastatavaid võresid, mille varraste vahe on 3-20 mm. Kinnipüütud jäätmed pressitakse kokku ja viiakse prügilasse. Ühisvoolses või sadevete kanalisatsioonis voolav reovesi sisaldab liiva, mis vajab kõrvaldamist puhastusseadmeil selleks spetsiaalselt ette nähtud liivapüünistes. Kaasajal kasutatakse aereeritavaid liivapüüniseid, kus aereerimisega tekitatakse sobiva kiirusega vee kruvitaoline liikumine, mille juures liiv ja muud rasked mineraalsed osakesed settivad liivapüünise põhja. Mõnikord toimub samas liivapüünise vaheseinaga eraldatud osas ka rasva- või õlieraldus ning reovee eelaeratsioon. Rasv (oli), kui veest vähema tihedusega aine, ujub vedeliku pinnale ja kõrvaldatakse sealt kaapmehhanismiga. Eelaeratsiooni mõte seisneb vees olevate orgaaniliste lenduvate ainete väljapuhumises ja aeroobse keskkonna tekitamises, mis soodustab järgnevaid puhastusprotsesse.
Sõelad on võrest väiksemate avadega (0,5-3 mm) ja seega nendega kõrvaldatakse peenemad reoaine osakesed. Konstruktsioonilt on sõelad kas trumli - või lindikujulised ning neil eraldatud osakesed uhutakse veega kas pidevalt või perioodiliselt ära. Sõelu kasutatakse sagedamini tootmisvee eelpuhastuseks.
Asulate ja linnade puhastusjaamades on mehaanilise puhastuse põhiseadmeks settebassein e. setiti, kus veest suurema tihedusega lahustumatud reoaine osakesed settivad raskusjõu toimel setiti põhja. Kui settivate osakeste hulk vees on väike, siis on tegemist osakeste vaba settimisega, kus osakesed ei sega üksteise liikumist. Osakesed võivad settimisel aga ka põrkuda ning ühineda suuremateks helvesteks, mille juures settimiskiirus kasvab (protsessi nimetatakse flokulatsiooniks). See võib olla eesmärgiks väikese tihedusega peente osakeste efektiivsemal eraldamisel. Sel puhul räägitakse flokuleerivast settimisest, mis on üheks vaba settimise alaliigiks. Protsessis suurendatakse osakeste kineetilist energiat vedeliku aeglase segamise abil. Kui settivate osakeste kontsentratsioon on suur, ei sõltu settimiskiirus ainult raskusjõust, vaid osakesed mõjutavad üksteist. Selline ahistatud
settimine (ka kollektiivne settimine) toimub näiteks aktiivmudapuhastuse järelsetitis (vt. bioloogiline puhastus). Joonisel 2.17 on näidatud peamised setitite tüübid. Lihtsaim setiti toimib perioodilises
režiimis. Reovesi täidab reservuaari ja seejärel reoaine osakesed settivad seisvas vees. Sobiva aja järel selginud vesi juhitakse pinnalt ära ja põhja settinud muda kõrvaldatakse. Suurte vee- koguste puhul kasutatakse pideva läbivooluga setiteid. Setitid on põhiplaanis kas täisnurksed või ümmargused. Vesi võib setitis liikuda kas horisontaal- või püstsuunas. Täisnurkseis horisontaalsetiteis voolab vesi paralleelselt pikemale küljele ja ümmargustes setitites keskelt ääre suunas. Settimise efektiivsust võib tõsta suurendades settimispinda kas paralleelsete plaatide või torude abil (nt. lamellsetitid). Setitite põhja kogunev sete (muda) kõrvaldatakse regulaarselt kraapmehhanismi abil algul mudapunkrisse ja sealt pumbaga mudakäitlusele.
Joon. 2.17. Setitite põhitüübid.
Flotatsioonil tõstavad väikesed õhumullid heljumiosakesed veepinnale,
kuhu moodustunud vaht eemaldatakse pinnakraapidega. Flotatsioon sobib eriti väikese tihedusega aeglaselt settivate osakeste eraldamiseks veest (rasv). Protsessiks vajalikud õhumullid saadakse õhu lahustumisel vees ulerõhu tingimustes ja sellele järgneval rõhu alandamisel. Mullid kleepuvad heljumi osakeste mittemärguvale pinnale ja sunnivad neid veepinnale tõusma. Flotatsiooni kasutatakse peamiselt tootmisreovee eelpuhastusel.
Filtratsioonil peetakse reovees olevad heljumiosakesed kinni teralisest puistematerjalist (liiv) moodustatud filtrikihis. Vesi voolab läbi filtri ülalt alla. Teatud aja järel filtripoorid täituvad kinnipeetud heljumiga ja filtrit on vaja puhastada . See toimub veega pesemise teel, kus pesuvesi liigub alt üles. On konstrueeritud ka pidevtoimega filtreid, kuid nende ehitus on keerukas. Filtrimaterjalina võib kasutada ka aktiveeritud sütt, mille graanulitel on vaga suur kontaktpind. Aktiivsüsi adsorbeerib veest mitmesuguseid (s.h. lahustunud) aineid (orgaanilised ained ja raskmetallid). Aktiivsöefilter vajab perioodilist regenereerimist.
6. Reovete keemiline puhastus
Keemilise puhastuse olemus seisneb reaktsiooni tekitamises puhastuskemikaali ja veest kõrvaldamist vajava reoaine vahel.
Levinumaks keemilise puhastuse protsessiks on keemiline sadestamine. Keemilise puhastusega seondub oht, et vee reostus suureneb lisatava kemikaali tõttu. Osa sellest võib jääda vette peale sette kõrvaldamist. Samuti on eraldi käitlemist vajava sette kogus suur.
Muudest keemilistest meetoditest võib nimetada hapendamist- taandamist (nn. redoksprotsessid), desinfitseerimist (näit. kloorimine, osoonimine), pH reguleerimist ja neutraliseerimist.
Keemilise sadestamise all mõistetakse kõiki protsesse, kus kemikaale kasutades saadakse vees olevatest lahustunud või kolloidainetest eraldumisvõimeline heljum (sete).
Koagulatsiooni all mõeldakse protsessi, kus vähendatakse peente kolloidosakeste vahelist tõukejõudu nii, et osakesed võivad liituda suuremateks helveteks. Sadestamine koosneb järgmistest protsessiosadest: kemikaali lisamine ja segamine, pH reguleerimine, flokulatsioon, sette eraldamine, settekäitlus.
Joonis: Keemilise sadestuse skeem
Sadestusreagent peab saama hästi segatud kogu puhastatava vee massiga. Igal keemilisel reaktsioonil on optimaalne pH-piirkond, kus reaktsioon kulgeb kiiremini ja täielikumalt. Seega on mõnikord vaja vee pH-d reguleerida. Sadestusreaktsioonis moodustuvad helbed kasvavad flokulatsioonil suuremateks kiirelt settivateks agregaatideks, mida on hõlbus veest eraldada. Tekkiv sete vajab järelkäitlust. Neutraliseerimine on vee happeliste või aluseliste omaduste vähendamine ja see toimub pH-väärtuste reguleerimisega.
Neutraliseerimismeetodid on happelise reovee filtreerimine läbi lubjakivi (CaCO3) kihi, happelisele reoveele lubja (CaO) lisamine, happelisele reoveele seebikivi ( NaOH ) või sooda (Na2CO3) lisamine, aluselisest reoveest süsihappegaasi (CO2) läbipuhumine, aluselisele reoveele väävel- või soolhappe lisamine (H2SO4; HCl).
Reovee desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme . Peamiselt kasutatakse desinfitseerimisel klooriühendeid. Kloorimisel moodustuvad aga kantserogeensed või mutageensed klooriühendid, millest tekib suurem kahju kui bakteritest. Seetõttu on kaasajal reovee desinfitseerimisest loobutud.
7. Aktiivmudaprotsess
Tööstusliku ja kodumajapidamise heitvee puhastamiseks kasutatakse tihti aktiivmuda protsesse, see töödati välja aastatel 1912-1914.
Antud protsessi korral lisatakse eelnevalt juba osaliselt puhastatud heitveele õhku või puhast hapnikku ja mikroobset biomassi, et vähendada orgaaniliste ühendite sisaldust puhastatavas vees.
Täpsemalt on aktiivmudal põhinev heitvee puhastamise seade jagatud järgmisteks osadeks :
a) Aeratsioonimahuti – reovesi segatakse aktiivmudaga ja segu õhutatakse. Oluline on suur biomassi osakaal, et säilitada mikroorganisme, kes on kohastunud orgaanilise aine kiireks lagundamiseks. Aereerimise eesmärgiks on varustada baktereid hapnikuga ja segada aktiivmuda heitveega.
b) Sedimentatsioonimahuti – aktiivmuda setitamiseks. Osa settinud aktiivmuda läheb tagasi aeratsioonimahutisse, ülejäänud eemaldatakse süsteemist. Süsteemist eemaldamine on oluline, et hoida tasakaalus heitveel leiduvaid orgaanilisi toitaineid ja seda lagundavate mikroorganismide arvu.
9. Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus
Muda sisaldab reoveest eraldatud reoaineid ja puhastusprotsessides kasutatud keemikaale. Muda kogus ja omadused soltuvad reovee omadustest ja veepuhastusprotsessidest.
Muda võib liigitada selle tekkeprotsessist lähtudes järgmiselt:
- toormuda: käitlemata muda;
- mehaaniline muda: eelsetitamisel tekkiv muda;
- bioloogiline muda: biopuhastusprotsessis tekkiv muda;
- segamuda: mehaaniline ja/või bioloogilis-keemilise muda segu;
- settekaevu (septiku) muda: settekaevudes tekkiv muda, käsitletakse tavaliselt koos muu mudaga .
Käitlemata ( toor )muda on välimuselt kõrge reostusega (kontsentreeritud) reovee sarnane. Selle veesisaldus on vähemalt 95 %. Muda võib sisaldada erineval määral toitaineid ja raskmetalle. Käitlemata muda ei sobi vahetult kasutamiseks ega looduses (näiteks prügilas) ladustamiseks.
Peamisteks mudakäitluse meetoditeks on tihendamine , stabiliseerimine ja tahendamine (kuivatamine), misjärel muda veetakse välja kasutamiseks või lõppladustamiseks.
Tihendamisel tõuseb muda kuivainesisaldus 2-3 kordseks.
Mudatihendid on tavaliselt ümmargused settebasseinid, mille sees on aeglaselt pöörlev segamisseade. Segamisega tõhustatakse vee eraldumist settest. Tihendis on ka põhjakraap, mis lükkab põhjale tihenenud muda süvendisse kokku, kust see pumbatakse järgnevale käitlemisele.
Muda tihendamiseks võib kasutada ka flotatsiooni. Mudahelbed tõstetakse siin üles ujuvate väikeste õhumullide abil vedeliku pinnale, kust nad kraabiga lükatakse mudarenni. Mudast eraldunud vesi eemaldatakse tihendi alaosast.
Järgmiseks astmeks on stabiliseerimine ehk mudas oleva orgaanilise aine lagunemisprotsessi peatamine. Eesmärgiks on muda hügieeniliste omaduste parandamine ning ebameeldiva haisu kaotamine.
Stabiliseerimismeetodid on: stabiliseerimine lubja abil, mädandamine, kompostimine ja aeroobne stabiliseerimine. Orgaanilise aine lagunemist võib peatada lubja abil. Lubi segatakse ühtlaselt mudamassiga, nii et pH tõuseb 11,0-ni ja püsib kahe nädala jooksul. Mudasse jääb siiski palju lagunemata orgaanilist ainet ja bakterite elutegevus taastub . Stabiliseerimine lubjaga on seega ajutine abinõu.
Mädandamisel laguneb osa muda orgaanilisest ainest peamiselt metaaniks ja süsihappegaasiks (tavaliselt ei viida lõpuni). Mädandamine toimub tavaliselt 35-40oC juures vastavas suletud reservuaaris, mida nimetatakse metaantankiks. Protsessis väheneb muda kuivainesisaldus 30-40 %. Eralduvat metaani saab kasutada energia tootmiseks. Metaanitanke on kallis ehtada.
Kompostimine on protsess, kus mikroorganismid lagundavad muda orgaanilist ainet aeroobses keskkonnas. Tulemusena saadakse huumuse sarnane orgaaniline aine. Kompostimisel eraldub soojust. Kompostimisega reoveemuda stabiliseerimiseks peab silmas pidama , et kogu mudamassi temperatuur oleks (55oC). Kompostitava muda kuivainesisaldus peaks olema üle 30 %.
Aeroobsel stabiliseerimisel aereeritakse muda aerotankide sarnastes reservuaarides tingimustel, mille korral kergeltlagunev orgaaniline aine laguneb. Protsess oleneb temperatuurist. Aeroobsel lagunemisel hävivad patogeensed mikroorganismid vähemal määral kui muudel stabiliseerimismeetoditel.
Stabiliseeritud ja tihendatud muda on veel voolav (kuivainesisaldus umbes 5 %). Seepärast eraldatakse täiendavalt vett. Muda tahendamisel on võimalik kuivainesisaldust tõsta 20-30 %-ni. Tahendatud muda on niiske mulla konsistentsiga ja teda saab töödelda labida või ekskavaatoriga. Muda saab tahendada kas mudavaljäkuil või mehaaniliste tahendamisseadmetega.
Mudaväljakud on kruusa (killustik) alusel voi drenaažrennidega asfaltalusel, kus vesi osaliselt aurub ja osaliselt filtreerub läbi aluskihi. Filtreerunud vesi kogutakse dreenidega ja pumbatakse tagasi puhastusele. Praegu kasutatakse seda väikestes puhastusjaamades. Suuremail puhastusseadmeil on kasutusel kaasaja nõuetele vastavad tihendusmehhanismid, milledest peamised on filterpressid ja tsentrifuugid. Lintfilterpressil pressitakse mudakiht kahe liikuva filtreeriva lindikanga vahele ning vesi filtreerub läbi kangaste . Tsentrifuugis eraldatakse vesi muda tahkest ainest. Muda juhitakse prööleva trumli sisse, milles asuv tigutransportöör lükkab muda trumli koonilisse otsa. Vesi kõrvaldub vastasotsast.
Muda mikroorganismid koguvad enda ümber rohkesti vett ja moodustavad geelitaolise struktuuri. Sellise muda veesisaldust on raske vähendada ilma muda konditsioneerimiseta. Üldlevinud on keemiline konditsioneerimine. Tuntumateks kemikaalideks on raudkloriid ja lubi, kuid kaasajal kasutatakse peamiselt orgaanilisi polümeere. Need jagunevad kationiitseteks, anioniitseteks voi mitteioniitseteks. Muda saab konditsioneerida ka füüsikalisel teel külmutades või kuumutades. Üldreeglina konditsioneeritakse muda enne tahendamist.
Peale muda käitlust veetakse see välja kasutamiseks väetisena. Raskmetallisisaldus siiski piirab kasutusviise ja talupidajad suhtuvad mudaväetisesse mõnikord kahtlevalt. Muda kasutatakse väetisena ka haljastuses. Ülejääk viiakse prügilasse. Muda võib ka põletada, kuid selleks peab kuivainesisaldus olema üle 40 %, et ta põleks ilma lisakütuseta.
10. Biokileprotsessid ja biofiltrid reovee puhastamisel
Biofiltreid kasutatakse tugevalt saastunud reovee eelpuhastitena enne selle suunamist aktiivmuda puhastisse.
Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid täiteainele või tahketele pindadele . Puhastusefekt on seda kõrgem, mida suurem on pindadele moodustunud biokile ja vedeliku vaheline kontaktpind. Levinumateks biokileprotsesside tehnilisteks vormistusteks on biofilter ja biorootor.
Biofilter ei ole nimest hoolimata filter , vaid biokilereaktor. Reovesi juhitakse pöörleva või fikseeritud jaotussüsteemi kaudu ühtlaselt reaktori pealmisele pinnale, kust see valgub reaktori täiteainest läbi. Filtri täidis võib olla looduslik (nt killustik) või plastiktäidis.
Õhk siseneb reaktori alaosast. Filter on täidetud poorse täiteainega, mille pindadele moodustub mikroobidest biokile. Orgaanilisi aineid lagundavad organismid puhastavad reovee. Biokiles oleva biomassi hulga ja kvaliteedi määravad reovee omadused ja filtri hüdrauliline koormus. Filtrimise kestel biokile paksus suureneb. Kui voolukiirus filtrikehas on väike, võib biokile paksus kasvada suureks ja kile sees moodustub anaeroobne ala. Suurel voolukiirusel jääb biokile õhukeseks ja anaeroobset ala ei teki. Ajapikku uhub veevool ülemäärase biomassi biokilest välja ja see tuleb peale biofiltrit kõrvaldada puhastatud veest.
Biofiltratsiooni kasutatakse põhimõtteliselt kõrge reostusega tootmisvee eelpuhastusel enne vee juhtimist linna kanalisatsioonivõrku ja vähemal määral linnareovee puhastamisel. Et tagada täielikku reovee puhastust võib suunata filtrit läbinud vee järelaeratsiooni mahutisse, viibimisajaga 20-30 min. (Biofiltratsiooni põhimõtteline skeem on toodud konspektis lk. 180)
Biorootorites on täiteaineks horisontaalsele võllile kinnitatud plastkettad, mis on osaliselt uputatud reovette. Kettapaketi aeglasel pöörlemisel ketaste pinnale moodustunud biokile on vahelduvalt kontaktis õhuhapniku ja vees oleva orgaanilise reoainega. Biorootoreid kasutatakse peamiselt väikeste vooluhulkade puhul.
11. Fosfori ja lämmastiku ärastus:
Fosfori ja lämmastiku kui tähtsamate toitainete eraldamine veest on kaasaegse reoveepuhastuse üks peaeesmärke. Bioloogilised meetodid, mis on reoveepuhastuses laialt levinud, võimaldavad kõrvaldada veest eeskätt orgaanilist reoainet. Puhastuses osalevad mikroorganismid vajavad paljunemiseks ja kasvuks ka toitaineid. Seetõttu seob biomass reoveest pidevalt teatud hulga fosforit ja lämmastikku ehk teisisõnu, bioloogilised meetodid kõrvaldavad veest teatud koguse toitaineid.
Tavalises olmereovees on mikroobide vajadustest lähtudes ülemääraselt palju toitaineid ja seetõttu vajatakse spetsiaalset toitainete ärastust. Tootmisvees võib olukord olla erinev. Näiteks metsatööstuse reovees on võrreldes kõrge orgaanilise reostusega väga vähe toitaineid ja bioloogilisel puhastusel on vaja aktiivmudaprotsessi lisada toitaineid.
Fosfori eraldamiseks kasutatakse keemilist sadestamist või bioloogilist sidumist. Keemiline fosforärastus toimub sadestuskemikaalidega, mis muudab lahustunud fosforiühendid raskelt lahustuvateks. Bioloogiline fosforärastus on võimalik kombineeritud aeroobse ja anaeroobse töötlusega, mille tulemusel üldise jääkfosfori sisaldus väheneb 1-2 mg fosforit/l.
Lämmastiku kõrvaldamiseks sobib kõige paremini bioloogiline meetod, muud füüsikalis-keemilised meetodid ei ole selleks üldjuhul majanduslikult õigustatud. Fosfori keemiline ärastamine veest põhineb ortofosfaatide sadestamisel alumiiniumi-, raua- või kaltsiumisooladena ja tekkiva sette eemaldamisel .
Kõige sagedamini kasutatakse järgmisi kemikaale:

• Alumiiniumsulfaat - * 18O,
  
• Raudsulfaat - Fe* 6O,
  
• Lubi - CaO või Ca(OH)2
  

Eestis on levimas raudsulfaadi kasutamine fosfori ärastuseks. Raud võib sulfaadi koostises olla kas kahe- või kolmevalentsena. Kahevalentse raua fosfaadid ja hüdroksiid on palju paremini vees lahustuvad kui vastavad kolme- valentse raua soolad . Seepärast tuleb kahevalentse raudsulfaadi raud enne selle kasutamist fosfori kõrvaldamiseks hapendada kolmevalentseks. Seda tehaksegi nn. simultaansadestusel (vt. p. 2.4). Fosfori bioloogiline sidumine toimub reovee bioloogilisel puhastamisel, kus luuakse vahelduvait anaeroobne ja aeroobne keskkond, mille tulemusena fosfaadid akumuleeruvad baktermassis ja kõrvaldatakse süsteemist koos liigmudaga.
Lämmastik eraldatakse veest nitrifikatsiooni-denitrifikatsiooni protsessis. Reovees on lämmastik peamiselt ammooniumiioonina (NH4+), mille hapendumisel, näiteks reovee sattudes veekogusse, tarbitakse vees lahustunud hapnikku. Vastav ammooniumi hapendamine võidakse läbi viia kontrollitult reoveepuhastusjaamas bioloogilise puhastuse protsessis. Ammooniumiioonid hapenduvad autotroofsete bakterite toimel algul nitritioonideks (NO2-) ja seejärel nitraatioonideks (NO3-). Seda protsessi nimetatakse nitrifikatsiooniks. Nitrifikatsioon ei ole lämmastiku ärastuse protsess, vaid lämmastik läheb siin üle teise, keskkonnale vähem ohtlikku vormi. Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks.
Nitrifikatsiooniks on vajalik vaba hapnikku sisaldav aeroobne keskkond, mis suurendab puhastusjaama hapnikuvajadust. Denitrifikatsioon toimub aga anoksilises keskkonnas, kus hapnikku on vähe (alla 1 mg/l).
Füüsikalis- keemiline lämmastikuärastus
1. Kloreerimine: NH4 + hapendatakse N2 gaasiks ja haihtub atmosfääri. Kloreerimisel võivad tekkida toksilised CI- orgaanilised ühendid. Orgaaniliselt seotud N ei hapendu.
2. loonvahetus: NH4 + ioonid seatakse kationiidiga, mille regenereerimisel tekkiv kontsentreeritud ammoniakaalne lahus tekitab uue jäätmeprobleemi.
3. Ammoniaagi degaseerimine : õhuga välja puhumine , veest pH > 11 juures, millega kaasneb õhusaaste; õhu kulu on 3m3/l vee kohta.
4. Membraantehnoloogia võimaldab lahustunud N-ühendeid eraldada veest mikropoorsete membraanidega kõrgel rõhul.
Bioloogilised meetodid toimivad :
1. Assimilatiivselt lämmastiku sidumisega bioloogiliselt rakumassi.
2. Dissimilatiivselt nitritite ja nitraatide muundamisega N2 'ks
Reovee käitlemisel kasutatakse nitrifikatsiooni ja järgnevat denitrifikatsiooni: orgaaniliselt seotud lämmastik muutub vees ammooniumiooniks NH4 +, mille hapendavad autotroofsed bakterid Nitrosomonas ja Nitrobacter, kulutades 4,6 g /g N.
12. Jäätmete definitsioon ja liigitamine
Jäätmed on kõik esemed või ained, mis nende valdaja on ära visanud/kavatseb ära visata ning millele ei leita edasist kasutust.
Kui omanik kohtleb oma asju vastavalt, on tegu jäätmetega. Kõiki esemeid ja aineid on alati võimalik uuesti kasutada. See, mis on kellelegi mittevajalik , võib teisele olla väärtuslikuks tooraineks või esemeks . Sageli on jäätmete tekkepõhjus geograafiline - näiteks võivad teatud tehase tööstusprotsesside jäätmed olla kasutatavad teises tehases toorainena, kuid tehastevaheline kaugus ja sobiva infrastruktuuri puudumine teevad materjali transpordi majanduslikult ebaefektiivseks.
Eesti Jäätmeseaduse kohaselt mõeldakse jäätmete all mistahes vallasasju (st. aineid või esemeid), mis nende valdajad on kasutusest kõrvaldanud või kavatsevad kasutusest kõrvaldada või on kohustatud kasutusest kõrvaldama.
Jäätmete liigitamise alusteks võivad olla:
1. koht või protsess, kust jäätmed pärinevad;
2. jäätmete kasutamisviis;

jäätmete materjal või keemiline koostis.
Töötlemist või kasutamist silmas pidades on otstarbekas jäätmeid jagada nelja põhigruppi:
1. olmejäätmed ja segamajandusjäätmed;
2. tootmisjäätmed;
3. ohtlikud jäätmed;
4. erijäätmed.
Olmejäätmed (majapidamisjäätmed) on jäätmed, mis tekivad koduses majapidamises inimeste igapäevase elutegevuse käigus. Sarnase koostisega on segamajandusjäätmed, mille allikaks on kauplused; bürood; toitlustus - ja õppeasutused; üldise heakorra tagamisel tekkivad jäätmed; ehitus- ja lammutusjäätmed (tavaliselt loetakse neid inertsete jäätmete hulka). Inertsed jäätmed on materjalid, mis keskkonda ladustatuna ei allu füüsikalistele, keemilistele või bioloogilistele mõjutustele ja ei põhjusta keskkonnareostust (näiteks klaas, keraamika, tellised jne).
Tootmisjäätmete all mõeldakse tööstuses ja muus tootmistegevuses tekkivaid jäätmeid. Siia kuuluvad ka põllumajanduses ja metsatööstuses tekkivad jäätmed, kaevanduste jäätmed, kuigi neid võib samuti käsitleda omaette kategooriatena.
Üldiselt liigitatakse jäätmed ohtlikeks ja tavajäätmeteks.
Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma füüsikaliste, keemiliste või bioloogiliste omaduste poolest võivad põhjustada ohtu inimeste ja elusorganismide tervisele või oluliselt kahjustada keskkonda. Ohtlikke jäätmeid tekib tööstusprotsessides, s.t. võime rääkida ohtlikest tööstusjäätmetest.
Tavajäätmed on kõik jäätmed mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka.
Olmejäätmetes võib sisalduda nii tava- kui ohtlikke jäätmeid.
Erijäätmete all mõeldakse jäätmeid, mille kogumine, transport ja käitlemine nõuavad erimeetmeid. Siia kuuluvad heitvete puhastusseadmete muda, suuremahulised jäätmed (näiteks mööbel, külmutuskapid, jms.), vanad transpordivahendid, liiklusvahendite rehvid ning ka haiglajäätmed (need moodustavad bioloogilised koed , ravimite ja ravivahendite jäätmed ning teravad jäätmed - nt süstlad). Haiglajäätmed vajavad muudest jäätmevoogudest eraldi käitlemist, kuna nad võivad olla nakkusohtlikud või mõnel muul moel ohustada inimeste tervist.
Jäätmematerjalile põhjal saab jäätmeid liigitada orgaanilise päritoluga jäätmeteks (taimse ja loomse päritoluga jäätmed, toiduainete jäätmed, mõned keemiatööstuse jäätmed) ning mineraalse päritoluga jäätmeteks (metalli-, klaasi-, kaevandamis- jm. jäätmed). Eraldi kategooriasse kuuluvad radioaktiivsed- ja lõhkeainete jäätmed ning nakkusohtlikud biojäätmed.
13. Ohtlikud jäätmed ning nende käitlemine
Ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis vähemalt ühe ohtliku omaduse tõttu võivad põhjustada kahju inimeste tervisele või keskkonnale. Tööstuslikes protsessides tekkivad tööstusjäätmed on enamuses ohtlikud näiteks toksilised, radioaktiivsed, söövitavad vms viisil kahjulikud.Vanaõlid, kütusejäägid, pilsiveed, värvi- laki- ja lahustijäägid, happed ja alused, raskemetalle sisaldavad jäätmed, vanad ravimid jms on tüüpilised inimest ja keskkonda ohustavad jäätmed.
Ohtlike jäätmete käitlusrajatistes töödeldakse jäätmeid kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine), põletatakse või maetakse erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms.). Ohtlikud jäätmed põletatakse kõrgel temperatuuril, üle C, mille tulemusena mürgised ühendid lagunevad. Põletamisel tekkiv koldetuhk ja suitsugaaside puhastamisel tekkiv kips ladestatakse erimatmiskohta.

14. Jäätmete eeltöötlemine

Jäätmete eeltöötlemise eesmärgiks on kergendada jäätmete transporti, nende edasist käitlemist ja kasutamist.
Eeltöötlusmeetodid on:

sorteerimine (ka sortimine),

tihendamine,

purustamine

pakkimine.
Sorteerimine ei ole käsitletav iseseisva jäätmete käitlus- või kasutusmeetodina. Sorteerimise eesmärgiks on jäätmevoo komponentide eraldamine voi üksteisest lahus hoidmine, et soodustada teiste jäätmekäitlusmeetodite kasutamist. Jäätmeid võib sorteerida kas jäätmete tekkekohal voi eraldi sorteerimiskeskuses. Eelistada tuleb jäätmete eraldamist tekkekohal, kuna kord juba segunenud jäätmete uuesti lahutamine on tunduvalt raskem ja kulukam - tekkekohas saab jäätmeliigid hoida üksteisest lahus ilma kallite ja vaheefektiivsete seadmeteta. Eeliseks on ka see, et tekkekohal sorteerimisega saadav materjal on puhtam. Eelkõige on see rakendatav (sageli ka kohustuslik) tööstusjäätmete puhul, kuid sortimist (valikkogumist) saab teha ka koduses majapidamises ja firmade kontorites. Olmejäätmetest eraldatakse tekkekohal sorteerimisel tavaliselt paber, kartong , klaas, sageli ka kompostimiseks sobivad jäätmed.
Sorteerimisjaamas või -keskuses toimub jäätmete sorteerimine kas käsitsi või mehaaniliselt.

• Käsitsi sortimine sobib kõige paremini väikeste jäätmemahtude korral. Sel puhul eraldavad lindi ääres seisvad töölised jäätmevoost kasutuskõlbliku materjali (üldiselt on selleks paber, papp, plastmass , metall, klaas ja puit)
  
• Mehaaniline sorteerimine (masinsorteerimine) põhineb jäätmete erinevate füüsikaliste ja keemiliste omaduste kasutamisel. Mehaaniliste sorteerimisseadmete konstrueerimisel kasutatakse selliseid jäätmete omadusi nagu osakeste suurus, tihedus, kiirendus, elastsus , optilised omadused (st. labipaistvus ja varvus), samuti magnetilisi, elektrilisi ja termilisi omadusi.
  

• Masinsorteerimise tehnoloogiatest on enam levinud:
  

Sõelumine: sõelumisega jagatakse tahked materjalid soelpinna aukude vastava suurusega osadeks. Tavaliselt kasutatakse trummelsõelu. Sõeluda saab vaid kuiva materjali.
Setitamine: uputamis- ja hõljutamissorteerimine põhineb sorteeritava materjali tiheduse erinevusel setitamisseadmes oleva vedeliku tihedusest kergem materjal tõuseb pinnale ja raskem vajub põhja, kusjuures raskema fraktsiooni täiendavaks sorteerimiseks võib kasutada sõela.
Ballistiline sorteerimine: tahke materjal paisatakse rootoriga õhku. Raskemad tükid alluvad kõige vähem vastupuhuva õhuvoo takistusele ja lendavad kõige kaugemal asuvasse konteinerisse, kergemad aga puhutakse lähemal asuvasse konteinerisse (joonis)
Joonis: Ballistiline sorteerimine.
Magnetiline sorteerimine: magnetseparaatoriga jaotatakse tahke materjal vastavalt materjali magnetilistele omadustele.
Optilisel eraldamisel transporditakse materjal transportooriga üle valgustatud ala. Vastavalt materjali optilistele omadustele (värv, läbipaistvus, eredus, nähtavus) tunneb optiline "silm" materjali ära ja lülitab sisse puhuri, mis puhub materjali transportoorilt õige tugevusega minema.
Tihendamisel (prügipressid) surutakse materjal mehaaniliselt kokku väiksemale ruumalale, millega saavutatakse säästu käitluskuludes. Tihendamist kasutatakse jäätmete kogumisel, transpordil ja vahepealsel ladustamisel.
Täiendavateks eeltöötlemise meetoditeks on purustamine ja pressimine, mida rakendatakse sõltuvalt jäätmete edasise kasutuse või lõppladestuse meetodist.
Purustamise eesmärgiks on muuta jäätmed ühetaoliseks, masinkäitluseks või lõppladestuseks (näiteks jäätmete põletamiseks) sobivaks materjaliks. (haamerveski joonis!!)
Sorteeritud jäätmeid võib vajaduse korral lõigata peenemaks, selleks kasutatakse giljotiine. Seda tehakse näiteks paberi, papi, plastmassi ja rehvide töötlemisel. (sama joonis)
Joonis: Haamerveski skeem
Sorteerimisjaamades saab eeltoodud eeltöötlemise tehnoloogiaid omavahel kombineerida, mis võimaldab jäätmevoost automatiseeritult eraldada metallid, klaasi, poleva fraktsiooni, jms.
Kõige parem näide sellisest liinist on taaskord haamerveski.
15. Jäätmete lõppkäitlemise viisid
Jäätmete lõpp-käitlemisel on läbi aegade kasutatud mitmesuguseid meetodeid: ladestamine maapinnale või pinnasesse matmine, uputamine veekogudesse, s.h. merre, põletamine, jms. Kaasaegseid jäätmete lõpp-käitlemise meetodeid saab jagada järgmistesse rühmadesse:

• mehaanilised meetodid,
  
• termilised meetodid;
  
• bioloogilised meetodid;
  
• keemilised meetodid.
  

Jäätmete käitlus on tavaliselt mitmete erinevate käitlusviiside kogum. Meetod(id) valitakse selle järgi, mis sobib kõige paremini antud jäätmeliikide töötlemiseks ja millega saavutatakse kõige paremini soovitavad eesmärgid. Keemilisi meetodeid kasutatakse eelkõige ohtlike jäätmete ohutustamiseks .

• Kompostimine on üks bioloogilistest jäätmekäitlusmeetoditest. Kompostimisel lagundatakse orgaanilised jäätmed, s.h. reoveesetted, mikroobide abil aeroobses keskkonnas. Protsessi lõpptulemusena eraldub soojust, tekib süsinikdioksiidi, vett, anorgaanilisi sooli ja huumust sisaldavat materjali (kompostimuld).
  
• Põletamine on jäätmete termilise töötlemise üks meetodeid. Põletamisel väheneb märgatavalt jäätmete hulk, eelkõige ruumala. Olmejäätmete maht väheneb 70-90 % ja kaal kuni 70 %. Samal ajal tekib põletamisel soojusenergiat. Olmejäätmetes sisalduv energiahulk sõltub jäätmete koostisest. Keskmiselt vastab 1 tonn olmejäätmeid 0,5 tonnile kivisöele või 0,2 tonnile kütteõlile. Jäätmete põletamine toimub spetsiaalsetes põletusjaamades või – tehastes . Olmejäätmete põletamise temperatuur peab olema vähemalt 800-850oC, ohtlikel jäätmetel vähemalt 1100oC.
  
• Jäätmete ladustamine prügilasse on traditsiooniline ja kõige levinuim jäätmekäitlusmeetod. Oma olemuselt on see rohkem jäätmete lõplik paigutus kui käitlusmeetod. Prügilas toimub jäätmete mitmeetapiline kõdunemisprotsess, kus jäätmetes sisalduv orgaaniline aine laguneb aeroobsete ja anaeroobsete protsesside toimel gaasilisteks aineteks ja stabiilseks biomassiks. Sellest seisukohast lähtuvalt võibki prügilat vaadelda ka ühe bioloogilise käitlusmeetodina - prügila on kui suur bioreator.
  
• (Ohtlike jäätmete käitlemisest
  

Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma keemiliste või muude omaduste tõttu võivad põhjustada erilist ohtu või kahju inimeste tervisele või keskkonnale. Ohtlike jäätmete käitlusrajatistes töödeldakse jäätmeid kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine), põletatakse või maetakse erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms.). Ohtlikud jäätmed põletatakse kõrgel temperatuuril, üle 1100oC, mille tulemusena mürgised ühendid lagunevad. Põletamisel tekkiv
koldetuhk ja suitsugaaside puhastamisel tekkiv kips ladestatakse erimatmiskohta.)
16. Eesti keskkonnakaitseseadusandlus
KESKKONNAKAITSE
Ökoloogia neli printsiipi:
- kõik on omavahel seotud
- kõik liigub kuhugi
- loodus teab paremini
- kõige eest on vaja maksta.
LOODUSKAITSE
Klassikaline looduskaitse (kuni II maailmasõjani):
- Looduse säästmine inimtegevuse kahjulikust mõjust
- Loodusvarade säästliku kasutamise korraldamine
- Looduslike ökosüsteemide kaitse
- Maastikukaitse ja –hooldus
- Loodusmälestiste kaitse
- Haruldaste linnu- ja loomaliikide kaitse
Looduskaitse pärast II maailmasõda:
kõik, mis oli enne II maailmasõda +keskkonnakaitse (vee, õhu ja pinnase kaitse). Seega on keskkonnakaitse looduskaitse osa.
Looduskaitseseaduse eesmärk on:
1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamiseks, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega;
2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine;
3) Loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.
Looduskaitse põhimõtted:
Loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega. Kaitsele võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega.
Seadus paneb paika kaitsvad loodusobjektid :
1. kaitsealad
2. hoiualad
3. kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid
4. püsielupaigad
5. kaitsvad looduse üksikobjektid
6. kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõukohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, taastatakse, uuritakse või tutvustakse loodust.
Kaitsealad on:
1. rahvuspargid
2. looduskaitsealad
3. maastikukaitsealad .
Seadus paneb paika

• Kaitsealad
  
• Kaitse korraldamise
  
• Kaitse alla võtmise korra
  

Eesti rahvuspargid:

• Lahemaa -Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks.
  

• Karula – Lõuna-Eesti kuppelmaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks.
  
• Soomaa – Vahe-Eesti soo- ja lammimaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks.
  
• Vilsandi – Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks.
  
• Matsalu - – Lääne-Eesti iseloomulike koosluste ning Väinamere looduse ja kultuuripärandi kaitseks.
  

Hoiualad
• Ranna ja kalda kaitsmise kord
• Liikide kaitsekategooriad (I. II. ja III.)
• Kivististe ja mineraalide kaitse põhimõtted
• Loodusobjektidele tekitatud kahju sissenõudmise.
KESKKONNAKAITSE

• atmosfääri (õhu) kaitse
  

• vee/veekogude kaitse
  
• pinnase kaitse
  
• (taimestiku ja loomastiku kaitse)
  

Keskkonnakaitse tehnoloogilised meetmed = keskkonnatehnoloogia põhisisu:
• saasteainete emissiooni vähendamine puhastusseadmete abil
• saasteainete emissiooni vähendamine ennetava tehnoloogiaga (säästva tehnoloogiaga), alternatiivsete kütuste, suletud tootmistsüklite abil
• Keskkonna seire ja seisundi hindamine
• Keskkonna remediatsioon ja taastamine.
Keskkonna probleemidega tegeleb Eesti Keskkonnaministeerium.
17. Keskkonna probleemid põlevkivitööstuses
Poolkoksimäed on eriti ohtliku või ulatusliku reostuse objektid, mis tähendab, et nende ohtlikkus jääb kestma sadadeks aastateks. Nende ohtlikkus seisneb selles, et poolkoksi laialiuhtumine sademeveega viib spetsiifiliste reostustunnustega vee tekkeni, mis võib sattuda jõgedesse ja imbuda põhjavette. Põlevkivi poolkoksi ladestustega on seotud põhjavee reostamine ülemistes veehorisontides ja jõgede vee reostamine. Nii puhastamata kui ka
puhastust läbinud heitveega kantakse veekogudesse saasteaineid , mis halvendavad loodusliku vee keemilist koostist (vt tabel 2.12). Nõrgveega kantakse veekogudesse saasteaineid, mis halvendavad loodusliku vee keemilist koostist. Tuhamägede nõrgveele on iseloomulik intensiivne värvus, ebameeldiv lõhn, see on alati leeliseline ja sisaldab anorgaanilisi ja orgaanilisi (fenoolsed ühendid, naftasaadused, polutsüklilised aromaatsed süsivesinikud) saasteaineid. Põlevkivi ühealuselised fenoolid avaldavad mõju veekogude isepuhastamisvõimele.
Põlevkivi utmisel tekkinud fuussid on pigijäätmed (kuivad või niisked), mis sisaldavad 50% või rohkem mehaanilisi lisandeid. Fuusside põhiline käitlusviis on ladestumine Kohtla-Järvel ja Kiviõlis asuvasse prügilasse kuigi neid võib ka põletada AS Kunda Nordic Tsement tsemendiahjudes.