Ökoloogia II kordamisküsimused (2)

Tallinna Tehnikaülikool - Ökoloogia - Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

5 VÄGA HEA

KÜSIMUSED

Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused
Et lisandit saaks käsitleda saasteainena, peab sellele olema kehtestatud lubatud saastetaseme piirväärtus (SPV) ja selle määramise metoodika.
(SO2) –happevihmades, tekib kütteõli, kivisöe ja põlevkivi põletamisel soojuselektrijaamades, tselluloositehastes ja keemia- ja metallitööstuses. (NOx) - allikaks on fossiilsete kütuste põletamine küttekolletes. NH3-eraldub põllumajandusest ja keemiatööstusettevõtetest (CO2) üks tähtsamaid kasvuhoonegaase, peamiseks allikaks on energeetikatööstus, mis kasutab fossiilseid kütuseid. Teiselt poolt, taimkate ja ookean seovad atmosfääri süsinikdioksiidi, töötades CO2 neeluna ja süsinikuvaruna. tahm – eraldavad sisepõlemismootorid. Aerosooli üks tähtsaim omadus puhastamise seisukohast on osakeste sadenemiskiirus. See oleneb omakorda mitmest tegurist, sh sadeneva aerosooliosakese diameetrist.

Õhu puhastamine aerosoolidest
Gravitatsioonitolmupüüdurid- Sadesti normaalseks tööks peab gaasivoolu viibimise aeg kambris olema võrdne osakeste sadestusajaga või sellest suurem. Tänapäeval kasutatakse neid eelpuhastuseks, sest need ei ole nii tõhusad. Nende puhastusastet saab suurendada, kui asetada gaasivoolu teele püstvaheseinu, mille tulemusel tolmuosakesed eralduvad. Põrkevõredega suuneltolmupüüdurid on väiksemad, aga nende energiakulu on suurem. Tsüklontolmupüüdurites sadeneb aerosooliosake tsentrifugaaljõu toimel. Tolmune gaas siseneb tsüklonisse suure kiirusega puutuja suunas ja liigub spiraalset trajektoori mööda alla. Tolmuosakesed paiskuvad tsentrifugaaljõu mõjul vastu tsükloni seinu ja kaotanud kiiruse, vajuvad mööda tsükloni alumist koonilist osa alla. Puhastatud gaas tõuseb üles ja väljub kesktoru kaudu.
Tolmufiltrid- puhastatav gaas filtreeritakse läbi poorse filtermaterjali, kus sõelaefekt ning osakeste põrkumine filtriva pinnaga. Erineva suurusega tolmuosakestele valitakse erinevad filterkangad. Käisfilter (puhastusaste 90%)- Ventilaator imeb tolmuse gaasi läbi tolmukottide (käiste), mille alumised lahtised otsad on kinnitatud gaasijaotusresti avade külge ning ülemised suletud otsad raputusmehhanismiga ühendatud raami külge. Tolmukotid hiljem puhastatakse.
Elektrofiltri töö põhineb gaasi ioniseerumisel, st. tema molekulide lagunemisel positiivseteks ja negatiivseteks ioonideks. Kahe elektroodi vahelises elektriväljas gaas ioniseerub. Aerosooli osakesed ioniseeritud gaasis omandavad gaasiosakeste (-) laengu ja liiguvad elektroodide-vahelises ruumis sadestuselektroodi (+) suunas.
Elektrofiltrid jagunevad kaheks: Kuiva tolmu eraldamine.
Gaasi pesemine märgpuhastusseadmes tekib gaasi ja vedeliku kontakt ning tekib heitvesi , mida peab omakorda puhastama . Lihtsaimad märgpuhastusseadmed on õõnes- või täidistolmupesurid, kus tolmune gaas liigub alt üles vastu ülalt pihustitest allavoolavale veele .
Väga peente tolmuosakeste või udu püüdmiseks kasutatakse Venturi tolmupesurit. Tolmune gaas juhitakse läbi düüsi kiirusega, külgtoru kaudu pumbatakse düüsi rõhu all vett (vesilahust), mis kokkupuutel gaasivooluga pihustub. Gaasi-vedelikusegu lahutatakse tsüklon-tüüpi separaatoris. Puhas vesi eraldatakse mudast setitis ja pumbatakse taas pesurisse.
3. Gaaside puhastamine väävel- ja lämmastikoksiididest
-väävli eemaldamine kütusest enne selle põletamist,
- vähese väävlisisaldusega kütuse kasutamine,
Märg-, poolkuiv- ja kuivmeetodil reageerib suitsugaaside SO2 kaltsiumühenditega, moodustades kaltsiumsulfiti, mis oksüdeerub edasi kaltsiumsulfaadiks. Märgmeetodite puhul juhitakse väävlit sisaldavad suitsugaasid pesurisse, kus nad viiakse kontakti leeliselise
lahusega. Suitsugaasides olev SO2 siirdub vedelfaasi, kus ta reageerib leeliseliste ainetega, moodustades põhiliselt kaltsiumsulfiti (CaSO3) ja osaliselt ka kaltsiumsulfaadi (CaSO4).
Poolkuivad meetodid on analoogsed märgmeetoditele. Suitsugaasid juhitakse absorptsioonitorni, kuhu pihustatakse lubjapiima (Ca(OH)2). Vääveldioksiid reageerib lubjapiima tilkadega, moodustades kaltsiumsulfiti. Tekib kuiv lõppsaadus.
Kuivade meetodite puhul viiakse sisuliselt läbi SO2 adsorptsiooniprotsess -lupja või lendtuhka puhutakse otse suitsugaasikäikudesse enne tolmueraldusseadmeid.
Lämmastikoksiidide eraldumist keskkonda võib mõjutada kahel viisil - takistades nende moodustumist (primaarmenetlused) ja töödeldes juba tekkinud lämmastikoksiide (sekundaarmenetlused). Põlemisel tekkinud ja keemiatööstusest eraldunud lämmastikoksiidide kõrvaldamiseks suitsugaasidest kasutatakse tänapäeval kõige rohkem katalüütilisi meetodeid . Lämmastikoksiidid taanduvad nende plaatina grupi metallide toimel tahke katalüsaatori pinnal temperatuuridel 200-450oC vaba lämmastikuni.
4. Reovete koostis ning omadused
Reovesi on niisugune osa heitveest, mille keemiline koostis või füüsikalised omadused on esialgsetega võrreldes muutunud. Eristatakse olmereovett, tootmisreovett ja sademevett. Majapidamistest emiteeruvad peamiselt kergeltlagunevad komponendid, tööstusest -
raskeltlagunevad. Veereostust mõõdetakse kahjulike ainete kontsentratsiooni. Reoained esinevad vees lahustunud kujul, kolloidosakestena või lahustumatul kujul (heljumina). Koostis: Olulisemateks reostusnäitajateks on orgaaniliste ainete sisaldus, taimetoitainete sisaldus, heljumisisaldus ja vee bakteriaalne reostus. On hakatud ära märkima ka raskmetalle, mürgiseid orgaanilisi ühendeid ja ka veest lenduvaid ühendeid.
Biokeemiline hapnikutarve on hapniku kogus, mida vees sisalduvad orgaanilised ained tarbivad hapendumisel (lagunemisel) aeroobsetes tingimustes kindlal temperatuuril teatud aja vältel. Keemilist hapnikutarvet on hakatud rohkem kasutama, sest BHT määramine on liiga aeglane protsess. Värskes reovees on palju lämmastikühendeid ja fosforit, mis mõjutavad veekogudesse sattudes elukeskkonda.
5. Reovete eeltöötlemismeetodid
Tähtsamad seadmed mehaanilisel puhastusel on:
- võred (eemaldada veest jämedisperssed lisandid ja kiulised osakesed, eelareatsioon)
- sõelad (kõrvaldatakse peenemad reoaine osakesed)
- liiva- ja rasvapüünised (aereerimisega tekitatakse sobiva kiirusega vee kruvitaoline liikumine, mille juures liiv ja muud rasked mineraalsed osakesed settivad liivapüünise põhja)
- setitid (veest suurema tihedusega lahustumatud reoaine osakesed settivad raskusjõu toimel setiti põhja.
- flotaatorid (Protsessis suurendatakse osakeste kineetilist energiat vedeliku aeglase segamise
abil.)
- filtrid (peetakse reovees olevad heljumiosakesed kinni teralisest puistematerjalist (liiv) moodustatud filtrikihis . Vesi voolab läbi filtri ülalt alla. Flotatsioonil tõstavad väikesed õhumullid heljumiosakesed veepinnale, kuhu moodustunud vaht eemaldatakse pinnakraapidega.
6. Reovete keemiline puhastus
Keemilise puhastuse olemus seisneb reaktsiooni tekitamises puhastuskemikaali ja veest kõrvaldamist vajava reoaine vahel. Keemilise sadestamise all mõistetakse kõiki protsesse, kus kemikaale kasutades saadakse vees olevatest lahustunud või kolloidainetest eraldumisvõimeline sete. Otsesadestusel saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vähelahustuv ühend. Koagulatsiooni all mõeldakse protsessi, kus vähendatakse peente
kolloidosakeste vahelist tõukejõudu nii, et osakesed võivad liituda suuremateks helveteks. Sadestamine koosneb järgmistest protsessiosadest:
- kemikaali lisamine ja segamine
- pH reguleerimine
- flokulatsioon,
- sette eraldamine;
- settekäitlus.
Neutraliseerimine on vee happeliste või aluseliste omaduste vähendamine ja see toimub pH-väärtuste reguleerimisega. Hapendamisel ja taandamisel kasutatakse vastavaid reaktsioone
reoainete muutmiseks vähemohtlikusse vormi või veest eraldatavale kujule . Reovee desinfitseerimisel hävitatakse patogeenseid või muul viisil ohtlikke mikroorganisme .
7. Aktiivmudaprotsess
Aktiivmudaprotsess on reoveepuhastuses kõige laiemalt kasutatav biopuhastusprotsess. Eelpuhastatud ja sageli ka eelsetitatud reovesi juhitakse aerotanki, kus reovesi kontakteerub aktiivmudaga ning sinna lisatakse õhku, et aktiivmuda oleks pidevas liikumises. Seejärel läheb aktiivmuda järelsetitisse. Settinud muda pumbatakse tagasi aerotanki, et hoida tagastusmuda kontsentratsioon piisavalt kõrge. Seejärel eemaldatakse liigmuda ning juhitakse eelsetitisse, kus tekib segamuda. Aktiivmuda protsessid jaotatakse kõrge-, normaal - või madalakoormuselisteks. Aktiivmuda tähtsamad tööparameetrid on mudakoormus (ööpäevane lahustunud toitainete hulga ja muda hulga suhe), muda vanus (muda viibeaeg biopuhastis), hapnikutarve ja mudaindeks (muda settimisarvu ja muda tahke aine sisalduse suhe)
8. Reovete anaeroobne puhastamine
Siin puhastatakse reovett hapnikuvabas keskkonnas. Anaeroobsed bakterid kasutavad paljunemiseks ja elutegevuseks reovees olevaid orgaanilisi ühendeid. Protsessis moodustub lisaks biomassile süsinikdioksiid (CO2) ja metaan (CH4). Orgaaniliste ühendite lagunemine toimub kahes faasis: Esimeses faasis lagunevad orgaanilised ained rasvhapeteks. Järgmises
faasis muudavad metaanibakterid rasvhapped metaaniks ja süsihappegaasiks. Puhastustehnikas püütakse luua selliseid tingimusi, et kõik bakterid saaksid paljuneda. 1) mesofiilsed bakterid - optimumtemperatuur 35-40oC 2) termofiilsed bakterid. Anaeroobset protsessi on traditsiooniliselt kasutatud olmereovee puhastusel tekkiva liigmuda käitlusel. Muda heljuvkihiga reaktoris moodustavad bakterid ja inertained graanuleid. Neist moodustub reaktori alaossa heljuvkiht. Reovesi juhitakse reaktorisse selle alaosast ja gaas eraldatakse ülaosast. Reaktori töö põhineb granuleeritud muda settimisomadustel, mille tõttu muda püsib hõljuvas kihis.
Anaeroobses filtris moodustavad bakterid täidise pinnale biokile .
Inertse kandja keevkihiga reaktoris kinnituvad bakterid kandjamaterjalile. Reovesi retsirkuleerib intensiivselt, millega viiakse inertne kandja reaktoris heljuvasse olekusse.
9. Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus
Muda sisaldab reoveest eraldatud reoaineid ja puhastusprotsessides
kasutatud kemikaale. Peamisteks mudakäitluse meetoditeks on tihendamine , stabiliseerimine ja tahendamine ( kuivatamine ), misjärel muda veetakse välja kasutamiseks või lõppladustamiseks. Muda tihendamisel vähendatakse tema veesisaldust, millega väheneb
ka muda maht ja hõlbustub järgnev käitlus. Tihendamisel tõuseb muda kuivainesisaldus 2-3 kordseks. Mudatihendid on tavaliselt ümmargused settebasseinid, mille sees on aeglaselt pöörlev segamisseade. Segamisega tõhustatakse vee eraldumist settest. Tihendis on ka põhjakraap, mis lükkab põhjale tihenenud muda süvendisse kokku, kust see pumbatakse järgnevale käitlemisele. Stabiliseerimisel peatatakse mudas oleva orgaanilise aine lagunemisprotsess. Stabiliseerimismeetodid on: stabiliseerimine lubja abil (lisatakse lupja nii, et ph tõuseb 11-ni), mädandamine (muda laguneb metaaniks ja süsihappegaasiks),
kompostimine ( mikroorganismid lagundavad muda aeroobses keskkonnas- huumus ) ja aeroobne stabiliseerimine (aereeritakse muda aerotankide sarnastes reservuaarides tingimustel, mille korral kergeltlagunev orgaaniline aine laguneb). Tahendamine toimub mudaväljadel, kus vesi aurub ja läheb läbi aluskihi . Enamasti kasutatakse filterpressi ja tsentrifuugi . Seejärel toimub muda konditsioneerimine kemikaalide abil ( raudkloriid ja lubi ).
10. Biokileprotsessid ja biofiltrid reovee puhastamisel
Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid täiteainele või tahketele pindadele . Puhastusefekt on seda kõrgem, mida suurem on pindadele moodustunud biokile ja vedeliku vaheline kontaktpind. Levinumateks biokileprotsesside tehnilisteks vormistusteks on biofilter ja biorootor. Reovesi juhitakse pöörleva või fikseeritud jaotussüsteemi kaudu ühtlaselt reaktori pealmisele pinnale, kust see valgub reaktori täiteainest läbi. Õhk siseneb reaktori alaosast. Filter on täidetud poorse täiteainega, mille pindadele moodustub mikroobidest biokile. Orgaanilisi aineid lagundavad organismid puhastavad reovee. Biokiles oleva biomassi
hulga ja kvaliteedi määravad reovee omadused ja filtri hüdrauliline koormus. Filtrimise
kestel biokile paksus suureneb. Kui voolukiirus filtrikehas on väike, võib biokile paksus kasvada suureks ja kile sees moodustub anaeroobne ala. Suurel voolukiirusel jääb biokile õhukeseks ja anaeroobset ala ei teki. Ajapikku uhub veevool ülemäärase biomassi biokilest välja ja see tuleb peale biofiltrit kõrvaldada puhastatud veest.
11. Fosfori ja lämmastiku ärastus reovetest
Fosfori eraldamiseks kasutatakse keemilist sadestamist või bioloogilist sidumist. Keemiline fosforärastus toimub sadestuskemikaalidega (Al-, Fe- koagulandid, kustutatud lubi), mis muudab lahustunud P-ühendid raskelt lahustuvateks. Fosfori keemiline ärastamine veest põhineb ortofosfaatide sadestamisel alumiiniumi-, raua- või kaltsiumisooladena ja tekkiva sette eemaldamisel. Bioloogiline fosforärastus on võimalik kombineeritud aeroobse ja anaeroobse töötlusega. Fosfori bioloogiline sidumine toimub reovee bioloogilisel puhastamisel, kus luuakse vahelduvalt anaeroobne ja aeroobne keskkond, mille tulemusena fosfaadid akumuleeruvad baktermassis ja kõrvaldatakse süsteemist koos liigmudaga. Lämmastik eraldatakse veest nitrifikatsiooni-denitrifikatsiooni protsessis. Ammooniumioonid hapenduvad autotroofsete bakterite toimel, see on nitrifikatsioon ehk ammoonium läheb nitritioonideks (NO2-) ja seejärel nitraatioonideks (NO3-). Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks.
12. Jäätmete definitsioon ja liigitamine
Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained:
a) mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära visata ;
b) millele ei leita edasist kasutust .
Neli põhigruppi:
- olmejäätmed ja segamajandusjäätmed;
- tootmisjäätmed;
- ohtlikud jäätmed;
- erijäätmed.
Olmejäätmed (majapidamisjäätmed) on jäätmed, mis tekivad koduses majapidamises inimeste igapäevase elutegevuse käigus. Nende alla kuuluvad ka segamajandusjäätmed. Inertsed jäätmed on materjalid, mis keskkonda ladustatuna ei allu füüsikalistele, keemilistele või bioloogilistele mõjutustele ja ei põhjusta keskkonnareostust. Siia kategooriasse kuuluvad klaas, keraamika ja tellised , teisaldatud saastumata pinnas jne.
Tootmisjäätmete all mõeldakse tööstuses ja muus tootmistegevuses tekkivaid jäätmeid. Siia kuuluvad ka põllumajanduses ja metsatööstuses tekkivad jäätmed.
Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma füüsikaliste, keemiliste või bioloogiliste omaduste poolest võivad põhjustada ohtu inimeste ja teiste elusorganismide tervisele või oluliselt kahjustada keskkonda.
Erijäätmete all mõeldakse jäätmeid, mille kogumine, transport ja käitlemine nõuavad erimeetmeid. Siia rühma kuuluvad muuhulgas heitvete puhastusseadmete muda, suuremahulised jäätmed.
Jäätmematerjalile põhinevalt saab jäätmeid liigitada orgaanilise ning mineraalse päritoluga jäätmeteks. Esimesse gruppi kuuluvad taimse ja loomse päritoluga jäätmed, s.h. toiduainete jäätmed, osaliselt keemiatööstuse jäätmed. Teise gruppi võib liigitada metalli-, klaasi-,
kaevandamis- jm. jäätmed. Omaette kategooriasse kuuluvad radioaktiivsed jäätmed.
13. Ohtlikud jäätmed ning nende käitlemine
Ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis vähemalt ühe ohtliku omaduse tõttu võivad põhjustada kahju inimeste tervisele või keskkonnale. Ohtlike jäätmete käitlusrajatistes töödeldakse jäätmeid kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine), põletatakse või maetakse
erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms.). Ohtlikud jäätmed põletatakse kõrgel temperatuuril, üle 1100oC, mille tulemusena mürgised ühendid lagunevad. Põletamisel tekkiv koldetuhk ja suitsugaaside puhastamisel tekkiv kips ladestatakse erimatmiskohta.
14. Jäätmete eeltöötlemise meetodid
Jäätmete eeltöötlemise eesmärgiks on kergendada jäätmete transporti, nende edasist käitlemist ja kasutamist. Eeltöötlusmeetodid on: sorteerimine (ka sortimine), tihendamine, purustamine ja pakkimine.
Sorteerimise eesmärgiks on jäätmevoo komponentide eraldamine või üksteisest lahus hoidmine, et soodustada teiste jäätmekäitlusmeetodite kasutamist. Lihtsam on sorteerida jäätmeid nende tekkekohal, sest siis jäävad need puhtamad ja hiljem on neid lihtsam käsitleda. Käsitsi sortimine sobib kõige paremini väikeste jäätmemahtude korral. Mehaaniline sorteerimine ehk masinsorteerimine: sõelumisega jagatakse tahked materjalid sõelpinna aukude vastava suurusega osadeks. Tavaliselt kasutatakse trummelsõelu. Sõeluda saab vaid kuiva materjali. Setitamisel vedeliku tihedusest kergem materjal tõuseb pinnale, raskem vajub põhja. Ballistiline sorteerimine: rootor paiskab tahked jäätmed üles, seejärel raskemad tükid jäävad lähedale ja kergemad lendavad kaugemale. Magnetiline sorteerimine: magnetseparaatoriga jaotatakse tahke materjal vastavalt materjali magnetilistele omadustele. Optilisel eraldamisel liigub materjal üle valgustatud ala ning vastavalt materjali optilistele omadustele puhutakse see õige tugevusega minema.
Purustamise eesmärgiks on muuta jäätmed ühetaoliseks, masinkäitluseks või lõppladestuseks (näiteks jäätmete põletamiseks) sobivaks materjaliks.
Tihendamisel (prügipressid) surutakse materjal mehaaniliselt kokku väiksemale ruumalale, millega saavutatakse säästu käitluskuludes
15. Jäätmete lõppkäitlemise viisid
Kaasaegseid jäätmete lõpp-käitlemise meetodeid saab jagada järgmistesse rühmadesse:
- mehaanilised meetodid,
- termilised meetodid;
- bioloogilised meetodid;
- keemilised meetodid.
Kompostimine on üks bioloogilistest jäätmekäitlusmeetoditest. Kompostimisel lagundatakse orgaanilised jäätmed, s.h. reoveesetted, mikroobide abil aeroobses keskkonnas. Protsessi lõpptulemusena eraldub soojust, tekib süsinikdioksiidi, vett, anorgaanilisi sooli ja
huumust sisaldavat materjali (kompostimuld).
Tähtsamad kompostimisprotsessi mõjutavad tegurid on hapnik, sobivate toiteainete ( fosfor , lämmastik) leidumine jäätmemassis, niiskus, temperatuur ja protsessis tekkivate gaaside eemaldumine. Aunkompostimine (on vaja segada, et mikroobidele oleks tagatud hapniku olemasolu), reaktorkompostimine.
Anaeroobne lagundamine-Protsessis tekib metaani ja süsinikdioksiidi sisaldav biogaas, huumusmass ja vabaneb soojust. Biogaasi omakorda võidakse kasutada soojuse ja
elektrienergia tootmiseks. Huumusmassi kasutakse haljastuses.
Põletamine on jäätmete termilise töötlemise üks meetodeid. Põletamisel väheneb märgatavalt jäätmete hulk, eelkõige ruumala. Olmejäätmete maht väheneb 70-90 % ja kaal kuni 70 %. Samal ajal tekib põletamisel soojusenergiat. Jäätmeid võib põletada nii eelnevalt sorteerimata kujul (masspõletus) või põletatakse ainult eelkäitluses eraldatud kõrgema kütteväärtusega
ained (puit, papp, plastik ). Jäätmete pürolüüs- protsessi korral lagundatakse orgaaniline aine termiliselt hapniku juuresolekuta. Tulemuseks on gaasid ja vedelikud.
Jäätmete ladustamine prügilasse on traditsiooniline ja kõige levinuim jäätmekäitlusmeetod.
Prügilas toimub jäätmete mitmeetapiline kõdunemisprotsess, kus jäätmetes sisalduv orgaaniline aine laguneb aeroobsete ja anaeroobsete protsesside toimel gaasilisteks aineteks ja stabiilseks biomassiks. Peab olema rajatud vett mitte läbilaskvale pinnasele ning läbiimbunud nõrgvesi juhitakse eemale. Prügilagaasi saab kasutada energiaallikana.
Ohtlike jäätmete käitlusrajatistes töödeldakse jäätmeid kas keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine), põletatakse või maetakse erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms.). Ohtlikud jäätmed põletatakse kõrgel temperatuuril, üle 1100oC, mille
tulemusena mürgised ühendid lagunevad.
16. Eesti keskkonnakaitseseadusandlus
- atmosfääri (õhu) kaitse
- vee/veekogude kaitse
- pinnase kaitse
- ( taimestiku ja loomastiku kaitse)
Looduskaitse Selle seaduse eesmärk on:
1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamiseks, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega ;
2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine;
3) Loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.
Loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega. Kaitsele võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega.
Atmosfääriõhu kaitse: Inimtegevuse ja looduslike protsesside käigus tekkivate lisandite hulk
muutub ajas ja ruumis, st lisandid paiknevad ebaühtlaselt. Lisandite looduslikku fooni ületav sisaldus õhus alates teatud kontsentratsioonist avaldab inimese tervisele kahjulikku toimet. Selle kontsentratsiooni määrab saastetaseme piirväärtus (SPV). Keskkonnatasu jaguneb loodusvara kasutusõiguse tasuks ning saastetasuks.
Veekogude kaitse: Puhta vee varude säilitamise ja ökonoomse kasutamise huvides
- vältida saasteainete vette sattumist
- heitveed puhastada puhastusseadmetes
- lahutada joogi- ja tarbevee tootmine
- kujundada suletud veetsüklid ( kosmoselaev ) või rakendada osaliselt suletud veetsükleid
- tööstuses ja energeetikas asendada jahutamine voolava veega, ringleva veega või õhkjahutusega
Pinnase kaitse: Jäätmekäitluse eesmärkide puhul on pearõhk pandud jäätmete tekkimise vältimisele ja nende hulga vähendamisele, arendades puhtamaid tootmistehnoloogiaid, mis võimaldavad ressursse efektiivsemalt kasutada. Oluline on ka keskkonnasõbralike toodete
kavandamine nii, et toote eluea jooksul tekiks nendest võimalikult vähe jäätmeid, seda nii tootmises, levitamises kui ka tarbimises.
17. Keskkonnaprobleemid põlevkivitööstuses
Põlevkiviõli tootmisel tekkivad peamised ohtlikud jäätmed on poolkoks ja fuussid ehk pigijäätmed. Eesti põlevkivi koosneb 30-40 % orgaanilisest ainest ning 65-70 % mineraalsest osast ( lubjakivi ja savi). 75-80 % kerogeenist võib muunduda õliks. Poolkoksimäed on eriti ohtliku või ulatusliku reostuse objektid, mis tähendab, et nende ohtlikkus jääb kestma sadadeks aastateks. Nende ohtlikkus seisneb selles, et poolkoksi laialiuhtumine sademeveega viib spetsiifiliste reostustunnustega vee tekkeni, mis võib sattuda jõgedesse ja imbuda põhjavette. Põlevkivi poolkoksi ladestustega on seotud põhjavee reostamine ülemistes veehorisontides ( ordoviitsium ja ordoviitsium- kambrium ) ja jõgede vee reostamine. Nõrgveega kantakse veekogudesse saasteaineid , mis halvendavad loodusliku vee keemilist koostist. Tuhamägede nõrgveele on iseloomulik intensiivne värvus, ebameeldiv lõhn, see on alati leeliseline ja sisaldab anorgaanilisi ja orgaanilisi (fenoolsed ühendid, naftasaadused, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud) saasteaineid. Põlevkivi ühealuselised fenoolid avaldavad mõju veekogude isepuhastamisvõimele.

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk · .docx · 83 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-09-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

83 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kadrirdak Õppematerjali autor

II kontrolltöö kordamisküsimused on põhjalikult konspekti alusel vastatud. Materjal on korralikult läbi vaadatud ning arusaadavaks tehtud.
1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused
2 Õhu puhastamine aerosoolidest
3. Gaaside puhastamine väävel- ja lämmastikoksiididest
jne.

eesti keskkonnakaitseseadusandlus atmosfääri kaitse vesi veekogu pinnase kaitse

Sarnased õppematerjalid

docx

Ökoloogia

Ökoloogia KT2 vastused 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Vääveldioksiid(SO2) Põhjustab happevihmu, tekib peamiselt kütteõli, kivisöe ja põlevkivi põletamisel soojuselektrijaamades, tselluloositehastes ja vähemal määral keemia- ja metallitööstuses. Oksiidsed lämmastikühendid (NOx) - Lämmastikühendite allikaks on fossiilsete kütuste põletamine nii küttekolletes kui ka liiklusvahendite mootorites. Teistest keskkonnaohtlikes lämmastikühenditest on olulisemad ammoniaak , mis eraldub põllumajandusest ja keemiatööstusettevõtetest ning väga toksiline tsüaanvesinik HCN, mille allikateks on metallitööstus ja tekstiilitööstus. Põhilised põlemisel tekkivad lämmastikoksiidid on lämmastikmonooksiid (NO), lämmastikdioksiid () ja dilämmastikoksiid ehk naerugaas (O). Süsihappegaas(CO2) Üks tähtsamaid kasvuhoonegaase, peamiseks allikaks on energeetikatööstus, mis kasutab fossiilseid kütuseid. Teiselt po

Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

docx

Ökoloogia teise vaheeksami/kontrolltöö

KÜSIMUSED 1.Keskkonnajuhtimine Keskkonnajuhtimine ehk keskkonnaohje on organisatsiooni igapäevase juhtimistegevuse osa, mis aitab organisatsioonil pidevalt tõhustada oma keskkonna- ja majandustegevust. Efektiivse keskkonnajuhtimise eesmärk on kindlustada loodusvarade ratsionaalne kasutamine ning säästev areng erinevatel tasemetel. Maailma tulevik sõltub otseselt meie tegevusest tänasel päeval 2. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav. Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest. Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust. Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites.

Keskkond

pdf

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused  Vastus: Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav.  Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust.  Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös.  Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekita

Ökoloogia ja keskkond

pdf

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2

Ökoloogia ja keskonnakaitsetehnoloogia kontrolltöö nr2 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Vastus: Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav. Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust. Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös. Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekitab sudukupli suurlinn

Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

doc

Teise vaheeksami küsimuste vastused

1.Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Kõige olulisemad õhu saasteained on järgmised: - Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tekitab peavalu, nõrkustunnet ja peapööritust. Kõrge kontsentratsioon on surmav. - Osoon (O3): mürgine gaas, mis tekib keerulise fotokeemilise protsessi käigus päikesevalguse mõjul teistest saasteainetest (eelkõige vääveldioksiidist). Tekitab hingamisteede ja silmade ärritust. - Vääveldioksiid (SO2): värvitu, terava lõhnaga ja ärritusi tekitav gaas, tekib esmajoones kütteseadmetes, tööstuslike protsesside käigus ja diiselmootorites. Pikaajaline mõju inimorganismile võib tekitada häireid kopsude töös. - Lämmastikoksiidid (NOx): on happevihmade peapõhjustajad ja hõlmavad lämmastikmonooksiidi (NO) ning lämmastikdioksiidi (NO2). Viimane on kollakaspunase värvusega mürgine gaas, mis tekitab sudukupli suurlinnade k

Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

docx

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

Ökoloogia KT2 1. Keskkonnajuhtimine Klassikaline looduskaitse (kuni II maailmasõjani):  Looduse säästmine inimtegevuse kahjulikust mõjust  Loodusvarade säästliku kasutamise korraldamine  Looduslike ökosüsteemide kaitse  Maastikukaitse ja –hooldus  Loodusmälestiste kaitse  Haruldaste linnu-ja loomaliikide kaitse Teadusel põhinev looduskaitse tekkis 19.saj II poolel (Euroopas hakati kaitsma loodusmälestisi ja Ameerikas hakati rajama rahvusparke) Looduskaitse pärast II maailmasõda: Kõik mis enne II ms + keskkonnakaitse (vee, õhu ja pinnase kaitse) Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit. Eesti esimene looduskaitseseadus anti älja 1935. Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad) Rahvuspargid – Lahemaa, Karula, So

Ökoloogia

docx

Ökoloogia ja keskkonnakaitse 2. kontrolltöö

KÜSIMUSED ja vastused 1. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused SO2 NOx PM10 Pb benseen CO PAH x Cd x As x Ni x Hg x 2. Õhu puhastamine aerosoolidest Heterogeensete gaasisegude lahutamine on keemilises tehnoloogias üks levinumaid põhiprotsesse. Eristatakse järgmisi tolmu ja piiskade eraldamise põhimeetodeid: sadestamine raskusjõu mõjul (gravitatsioonpuhastus); sadestamine inertsijõudude, näiteks tsentrifugaaljõu toimel; filtrimine; märgpuhastus; sadestamine elektrostaatiliste jõudude toimel (elektropuhastus). Tavaliselt ei saavutata heitgaasi vajalikku puhtust ühes seadmes ning seetõttu lülitatakse mitu sama või erinevat tüüpi seadet järjestikku. Gaasi puhastusaste (%-des) ühes seadmes avaldub järgmiselt: = (C1- C2) / C1 * 100, 132 kus C1 ja C2 on lisandite kontsentratsioonid gaasis (näiteks, g/m3) enne ja pärast puhastusseadet. Puhastusastme efektiivsuse mõistet saab kasutada aerosooli koguhulga või iga

Ökoloogia ja keskkonnatehnoloogia

docx

Ökoloogia ja keskkonnakaitse tehnoloogia 2.KT konspekt

1. Keskkonnajuhtimine Keskkonnajuhtimine ehk keskkonnaohje on organisatsiooni võimalus näidata, et ta kavandab ja kontrollib tootmise ja kaupade või teenuste levitamise protsessis oma mõju keskkonnale ning vähendab keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske. Keskkonnatehnoloogia põhisisu:  Saasteainete emissiooni vähendamine puhastusseadmete abil („end-of-pipe“ tech.)  Saasteainete emissiooni vähendamine ennetava tehnoloogiaga, alternatiivsete kütuste, suletud tootmistsüklite abil („precautionary principle“)  Keskkonna seire ja seisundi hindamine (Keskkonna seire seadus, vv 1999.a.)  Keskkonna remediatsioon(puhastamine) ja taastamine Erinevad lähenemisviisid: heitmete lahjendamine, -puhastamine ja saastumise vältimine või minimiseerimine 2. Olulisemad õhu saasteained ning nende omadused Süsinikmonooksiid (CO): sisepõlemismootorites tekkiv värvitu ja lõhnatu äärmiselt mürgine gaas. Väikestes kogustes tek

Keskkonnakaitse ja säästev areng

Rohkem sarnaseid