Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj
dei Noodikiri Gregoriuse koraal on levinud sajandeid suuliselt, vajamata noodikirja. Frangi riigi tekkega tuli hakata muusikat kirja panema (8-9 saj). Noodimärkidena kasutati neumasid (kreeka keeles viibe) konksud, kriipsud ja punktid. Üks neuma tähistas 1-4 helist koosnevat meloodia elementi ja rütmilise ettekandenüansse. Neumad kirjutati teksti kohale, alguses ühekõrgusele. Et helikõrgusi täpsemalt määrata, võeti kasutusele 10saj. noodijoon (nende arv võis olla 2-10) Guido Arezzost võttis kasutusele kompaktse joonte süsteemi ja silpnimetuse. Tal oli 4 joont.
Sellise noodikirja mõtles välja 1028. aastal Itaalia munk Guido Arezzost. Ta pakkus välja 4 noodijoont, millele neumad lihtsalt peale märgiti. Asi muutus nüüd küll täpsemaks, kuid ikka veel oli see noodi- kiri rohkem meenutamiseks, mitte ära õppimiseks. Aga algus oli tehtud! Muide- alles 12.sajandil nägi noodikiri tänapäevaselt välja, sest siis märgiti noodid joonestikule ilusti eraldi välja ja lõpuks ometi sai võõra muusikapala selle süsteemi järgi selgeks õppida! 5. noodijoon lisandus 15.sajandil. Guido andis nootidele ka silp- ja tähtnimed. Keskajal oli 4 põhilist helirida, mida kasutati: dooria, früügia, lüüdia, ja miksilüüdia. Need helilaadid erinesid tänapäevasest duurist ja mollist seetõttu, et igas neis oli mõni aste kõrgendatud või madaldatud. Tähtnimedki võttis Guido früügia helilaadirea järgi (vaata oma vihikust, me kirjutasime selle helirea sinna). Tänapäevased duur ja moll helirida võeti kasutusele umbes XV sajandil RAHVAMUUSIKAST
motetil vastu 13. saj lõpul tõrjuti kirikust välja. Seega oli motett lakanud täitmast liturgilise laulu põhiülesannet-kanda liturgilist teksti. · Põhimeloodiaks oli rahvaviis, kuna see meeldis rahvale, üritati seda jäljendada. · Populaarseks seltskonnalauluks sai naljamotett. · Tekkis vajadus olulised laulud kirja panna. · 7.saj tulid kasutusele esimesed märgid meloodia kirjapanekuks, milleks olid neumad. · 10.saj tuli kasutusele esimene noodijoon. Määras kindlaks FA-noodi. · 11.saj jõuti 4 noodijooneni. · 13.saj loobuti neoumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. · 14.saj esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. · 15. saj hakati kasutama tänapäevat noodikirja.
LÜÜDIA f noodist (IVaste) Duur ja moll helilaad ... Kujunesid rahvalikus muusikas Kujunesid vararenessanssi mitmehäälsuses Võeti omaks alles 16 saj. NOODIKIRJA ARENG Gregoriuse koraale hakati üles kirjutama ... kuna tekste ja meloodiaid oli määratu hulk tekkis 8. saj.KARL SUUR'e ajal vajadus ühtlustada liturgilist laulu Frangi suurriigi territooriumil ... neumade abil 8. saj. neumad, NÄIDE 10.saj 10. saj. 1. noodijoon, see oli punane ja määras kindlaks FA- noodi Neumatüüpide näited Tänapäevane koraaliväljaanne koos algsete neumadega 11. Saj 4 noodijoont Guido Arezzost Ut queant laxis, Resonare fibris, Mira gestorum, Famuli tuorum, Solve polluti, Labii reatum, Sancte Joannes! 12. saj. - kandilised noodipead http://www.youtube.com/watch?v=ISs6BaJP4JE&feature=related 13
Credo in unum Deum (Mina usun ainsasse Jumalasse)- lauldakse pärast jutlust sõnaliturgia lõpulauluna. Sanctus/Benedictus (Püha/ Kiidetud olgu)- lauldakse altarirituaali ajal. Agnus Dei (Jumala Tall)- lauldakse enne armulaua jagamist. 10. Noodikirja kujunemine: 1) Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. 2) Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA- noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. 3) 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj
· Gloria in excelsis Deo- Au olgu jumalale kõrges · Credo in unum Deum- mina usun ainsasse jumalasse · Snctus, Benedictus- Püha, olgu kiidetud · Agnus Dei qui tollis peccata mundi- jumala tall, kes sa maailma patud ära kannatad Noodikirja tekkimine 8. sajandil hakati gregoriuse koraale üles märkima neumade abil. Neumad on kokkuleppemärgid, mis näitavad meloodia liikumist, need kirjutatakse teksti kohale. 10. sajandil võeti kasutusele 1 noodijoon, mis määras ära FA-noodi. 11. sajandiks jõuti nelja noodijooneni. 14. sajandil esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik. Mitmehäälne muusika keskajal · Burdoon-liikumatu või lühikestes korduvates motiivides liikuv saatehääl · Parafoonia- sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt või madalamalt · Homofoonia- sama meloodia veidi erinevate variatsioonide kooskõla Mitmehäälsus tekkis 10
d) Miksolüüdia Tänapäeval kasutusel olevad mazoor ja minoor helilaadid kujunesid välja rahvalikus muusikas ja vararenessansi mitmehäälsuses 16.sajandil. Gregooriuse koraale hakati üles kirjutama Karl Suure ajal 8.sajandil. Tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu Frangi suurriigi territooriumil, kuna tekste ja meloodiaid oli määratu hulk. Kirjutati neumade abil. Noodikirja areng: 8.-9.saj kasutusel neumad (märgiti punktidena teksti kohale) 10. saj kasutusel 1. noodijoon (määras FA noodi, oli punane) 11. saj jõuti 4 noodijooneni (värvilised). Guido Arrezzost 12. saj neumadele ilmusid kandilised noodipead 13. saj esineb juba 5-jooneline noodijoonestik Liturgiline draama jumalateenistuse osana kirikus esitatud etendus, kus kogu tekst esitati lauldes Müsteerium piiblianeline etendus, kus kõnelised osad vahelduvad lauludega Keskaegne ilmalik laul Goljaarid ehk vagandid olid rändavad üliõpilased
Kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid, kloostrites kirjutati ja säilitati liturgilisi tekste ja laule ning suurematest kloostritest said laulukoolid. Rooma impeeriumi lagunemine tähistas keskaja algust. Muusika Keskajal tekib noodikiri. Enne seda tehti esimesi nootide kirja panemise katseid Hiinas. Noodikirja eelkäija- Neuma. Neuma on noodikirja märk, mis ei tähista ühte nooti või heli vaid kolmest kuni neljast koosnevat nootide gruppi. Tulid 7. sajandil. Esimene noodijoon võeti kasutusele 10. sajandil ja see tähistas fa noodi asukohta. Viie realine tuleb kasutusele 14. sajandil. Noodikirja arengule andis tõuke trükipressi leiutamine (1404 Guttenberg). Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Muusikud
Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj
Offertarium- laul, mis saadab leiva ja veini ohverdamist alataril; teinud läbi palju muutusi Commodo- kõlab armulaulu sakramendi jagamisel Introitus esimene avalaul Ite, Missa Est Minge, missa on lõppenud Noodikirja kujunemine: Neuma- on noodikirja märgid, mida kasutati keskajal gregooriuse koraali meloodia märkimiseks, kirjutati teksti kohale, hiljem noodijoonele 8.saj Esimene noodijoon tuli kasutusele 10.saj., see oli punane. 11.sajandil jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus kompakne noodijoonte süsteem, millele pani aluse Guido Arezzo-> neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed 12.saj ilmusid neumanootidele kandilised noodipead e vandraatneumad; täpsed helikõrgused 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj
Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj
koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu. · Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett. Noodikirja areng · Kuna laule koormati nii palju, hakati olulisemaid laule kirja panema. · 7. sajandil tulid neumad ehk märgid, millega pandi noote kirja, nende abil tähistati rütmi ja meloodia liikumise suunda. · 10. Sajand tuli kasutusse esimene noodijoon, see oli punane ja tegi kindlaks Faa noodi. · 11. Sajand jõuti nelja noodijooneni, need olid värvilised ja tekkisid seoses. mitmushäälsusega, noodi kõrgusi märkisid noodijooned ja joonevahed. · 13. Sajand loobuti neumadest, kuna need olid suvalised ja ebatäpsed ja iga noodimärk tähistas 1 konkreetset helikõrgust. · 14. Sajand esineb esimest korda viiejooneline joonenoodestik.
laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj
Keskaja muusika (5.- 13. sajand) Keskaja alguseks peetakse Lääne- Rooma riigi lõplikku hävitamist barbarite poolt aastal 476. Sellele järgnes Suur Rahvasterändamine, otsiti varju sõdade eest,. Formeerusid rahvused- frangid, saksid, goodid, keldid jt. Keskajal tekib noodikiri, mille eelkäija on neuma. Tuli kasutusele 7. sajandil, ja sellele noodikirjale kirjutati 3-4 nooti. Esimene noodijoon võeti kasutusele 10.sajandil, mis oli punast värvi. Viierealine noodijoonestik tuli kasutusele 14.sajandil. Muusikud: Varakristlik muusika- Milano piiskop Ambrosius ja paavst Gregorius Suur. · Ambrosius- suur laulumees, viiside koguja ja kirjutaja, elas 4. sajandil. · Gregorius- jätkas Ambrosiuse tööd, tegi lauludest kahehäälseid laule. Peale tema surma jäi kirikumuusika algtasandile. Muusika jagunes kolmeks: kirikumuusika, õukonna- ehk ilmalik muusika, rahvamuusika.
mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj
Muusika oli tollal üsna siivutu ja lõbusa sisuga, parodeerides igavaid vaimulikke laule. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
