Enn vetemaa (1)

Sisukord
Sissejuhatus 2
Elulugu 2
Looming 2
Näidendid 4
Enn Vetemaa lühiromaanide eetilis -filosoofilisest probleemistikust 5
Teo ja tahte vahekorrast 5
Luulenäited 13
Nõia elu 13
Kokkuvõte 14

Sissejuhatus

Enn Vetemaad peetakse üheks professionaalsemaks kirjanikuks pärastsõjaaegses Eestis. Raske on leida žanri, milles ta kirjutanud poleks, samas on Vetemaa tuntud kui midagi üleliia tõsiselt mittevõttev looja, kes pigem vastupidi - iroonia ja huumoriga mänglevalt uperpallitavaid kirjanduslikke konstruktsioone punub. Vetemaa ütlebki, et suuri ponnistusi ja krampe pole tal loomistöös ette tulnud ja lisab täpsustuseks: "Mida ma mitte kunagi teinud pole on lastekirjandus . Ise ka ei tea, miks. Ja teine asi on kirjanduskriitika, mida on ilmunud haruharva mõni üksik arvustus." Romaane on ta kirjutanud tosinkond, nagu näidendeidki. "No ja ega ma pole enam poisike ka," sõnab vanameister Postimees Extrale antud intervjuus . Realism ja modernism põimuvad ENN VETEMAA (1936) loomingus.

Elulugu

Vetemaa on sündinud Tallinnas arhitekti perekonnas. Ta omandas kaks täiesti erinevat kõrgharidust: Tallinna Polütehnilisest Instituudist sai ta keemiainseneri, konservatooriumist helilooja diplomi . Vetemaa enda sõnul andis stuudium TPI-s talle insenerliku, kergelt skeptilise ja asjaliku maailmakäsituse, millega huvitavalt liituvad muusikast ja kirjandusest (prantsuse sümbolistid, arbujad) saadud impulsid. Vetemaa valdab kõigi kirjandusliikide vahendeid. Ta alustas luulekogudega, jätkas proosaga ja veidi hiljem äratas tähelepanu näidenditega.

Looming

Vetemaa paistab silma vastuolusid ja paradokse armastava, kuid nende vahel tasakaalupunkti otsiva vaimu ning eri algeid sünteesiva kujutuslaadiga. Ta püstitab eetilis-filosoofilisi küsimusi ja sukeldub vastuste järele oma mitmeti kummaliste ja keeruliste tegelaste hingesoppidesse, vaibumatu huviga salapärase ja paradoksaalse inimloomuse vastu. Vetemaa varasem proosa keerleb hea ja kurja olemuse ning kurjuse allikate mõistatuse ümber. Tegelaste kollisioonid projitseeritakse kristliku eetika taustale, nii et ilmnevad vastuolud panevad selle tõsiselt proovile. Piibli-allusioonid toovad tekstimaailma sisse mõttelise vertikaali, kuna laskumised alateadvuse tumedustesse lisavad sügavusmõõtme. Sellises kunstilises koordinaadistikus uurib Vetemaa inimese kõlblusteadvust - süüme ja intellekti, teo ja selle motiivide komplitseeritud vahekordi. Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali kriitilised perioodid Eesti lähiminevikust: maailmasõda, Saksa okupatsioon , stalinism, ühesõnaga -sotsiaalne absurd . Niisuguste süngete dekoratsioonide keskel toimetab autor freudismisugemetega psühholoogilist analüüsi tegelassiseselt vaatepunktilt, käsutades minajutustuse vormi. Vetemaa mängib erinevate keeleregistrite ja žanrireeglitega, intellektuaalne pinge on sujuvalt ühendatud süžeelise põnevusega. Stiil on tugevalt meeleline . Lõhnade, helide ja värvide põimingust sündivad aistingukobarad kannavad psühholoogilisi tähendusi ja tihenevad aeg-ajalt sümboleiks. Kuitahes rusuvaist ja räigeist asjust Vetemaa ka ei kirjutaks, on ta ikka artistlik , elegantne ja vaimukas .
Eeskätt Vetemaa nimega seob kriitika nn lühiromaani tekke, ja tema lühikesed (alla 100 lk) teosed annavad tõepoolest psühholoogilise intensiivsuse ja tähenduslike detailide hoolika valikuga saavutatud faktuuri tiheduse poolest romaani mõõdu välja. Vetemaa proosaloomingu tuuma moodustab viiest lühiromaanist koosnev tsükkel: ,, Monument " (1965), ,,Pillimees" (1967), ,,Väike reekviem suupillile" (1968), ,,Munad hiina moodi" (1969), ,,Kalevipoja mälestused" (1971); need on koondatud "Väikesesse romaaniraamatusse" (I 1968, II 1972). Tsükli puänteerib kuues, tsensuuritõkete taha jäänud romaan - ,,Tulnuk" (kirjutatud 1971 / 1972, ilmunud 1987). Tsükli sees toimub liikumine psühholoogilisest realismist üpris vormiteadliku modernismi suunas.
2
Satiirilise koega esikromaani ,,Monument" minajutustaja , arhitekt Sven Voore rajab küünilise kohanejana oma karjääri stalinistliku dogmaatiku ära käsutamisele intriigides, misläbi tal õnnestub kõrvale tõrjuda konkurent, tahumatu geenius Ain Saarma. Tähenduslik on Saarma intuitiivse ürgrahvuslikkuse vastumängimine Moskvas õppinud Voore iroonilisele üleolekule eesti vaimust ja pärimusest. Retseptsioonis tekitas arusaamatusi negatiivse tegelase arutluste esitamine minavormis, mis kehtivate konventsioonide kohaselt pidanuks olema reserveeritud empaatilist vastuvõttu eeldavale tegelasele.
Stalinismi mehhaanikaga tegeleb Vetemaa lühiromaanis ,,Pillimees". Minajutustajaks on andekas, kuid allakäinud luuletaja Ruuben Iilime, kes mööda õhtuse Tallinna tänavaid, kohvikuid ja restorane hulkudes meenutab stalinismi valitsemisajal toimunud sündmusi. Tuttavad köhad kutsuvad välja mineviku kummitusi. Iilime elab uuesti ja uuesti läbi oma õpetaja pooltahtmatu reetmise lugu, ta sisemonoloog on piinav, mitte kuhugi väljajõudev kõikumine enesesüüdistamise ja -õigustamise vahel. Sügisvihmane õhtu loob melanhoolseteks mõtisklusteks sobiva atmosfääri, rahvarohked paigad rõhutavad aga kontrasti põhimõttel jutustaja üksildust. Rahutult ringirändav jutustaja on sisimas kinni oma minevikus, kuhu kõik ta mõtted-mälestused on fikseeritud. Tähendusrikas on kodu puuduolek romaani maailmas. Iilime ei jõuagi oma eksirännakuilt koju, nagu jääb saavutamata ka hingerahu.
,,Väike reekviem suupillile" ja ,,Munad hiina moodi" esitavad piirsituatsioone suletud ruumis: kirik esimeses, haigla teises romaanis . Tegevuspaigad, millega seonduvad mittetriviaalsed olukorrad ja mis viitavad surmale, aitavad luua psühholoogilisteks uuringuteks kohaseid n-ö laboratoorseid tingimusi. Suletud ruum ajendab tegelaste introspektiivseid ajarände.
,,Väikeses reekviemis" on kolm meest sõja lõpu eel Saksa võimude eest varjunud kirikusse, mis on neile sel viisil nii traditsioonidest pühitsetud pelgupaik kui ka vangla . Vetemaa aktiviseerib eeskätt kiriku kui pühakojaga seotud tähendusi, mida vaheldumisi kinnitatakse ja kummutatakse. Kirik kui kristliku eetika sümbol, kui rahusadam, rüvetatakse mitte milleski süüdioleva nooruki tapmisega, mis selle sümboolse tähenduse purustab, demonstreerides ligimesearmastuse ideaali kokkusobimatust inimliku reaalsusega.
Päevikromaani ,,Munad hiina moodi" minategelane Jaan viibib maailmast eraldatuna vähihaiglas. Sellest elu lõppjaamast on avatud üksnes pääs minevikku (mõtteis-kujutlusis), ja oma elusündmuste meenutamisega ongi minajutustaja hõivatud. Läbi elades isiklikku eksistentsiaalset aega, püüab ta pingsalt tabada aja kui sellise loomust ning ettehaaravalt aduda ehedat surmakogemust, milles aeg lakkab olemast - kõik selle nimel, et saavutada üleolek nii ajast kui surmast. Mõistagi see ei õnnestu. Sedamööda, kuidas Jaani refleksioonides ja mälupiltides paljastub ta egotsentrism, nõrgub surmaootuse traagikasse autoripoolset irooniat, mis päädib lõpp-puändis - surmahaigus osutub luuluks.
Nende sarnase tundevärviga romaanide järel sooritab Vetemaa hüppe koomikasse. Rahvuseepose travestias ,,Kalevipoja mälestused" kujutab ta lustaka huumoriga Kalevipoja küpsemist süüdimatust hiiust eneseteadlikuks isiksuseks. Näivalt lihtsameelne esitus võõritab tõhusalt kõigile tuttavat sündmustikku, nii et romaani saab lugeda rahvusliku müüdi profaneeriva ülekirjutusena. Eeskuju võis anda Johannes Semperi psühhoanalüütiline Kalevipoja-uurimus (1924). Vetemaa segab vaimukalt kokku üksteist välistavad stiilitasandid - arhailise ja rahvusromantilise akadeemilis-bürokraatlikuga. Ta travesteerib rahvusmütoloogiat ja miksib stiile ka raamatutes ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits" (1993), kus kergemeelne sisu on pakitud ( pseudo )teadusliku uurimuse väljapeetud vormi.
,,Tulnuk" on kirjutatud võimalikkust manifesteerivas tingivas kõneviisis. Sellega kriipsutab Vetemaa alla loo väljamõelduse ja aktiviseerib allegoorilise lugemisviisi. ,,Tulnukat" saab lugeda antiutoopiana Orwelli ja Huxley ' laadis või kui košmaarset muinasjuttu täiskasvanuile. Karnevaliseeritud tekstimaailmas - viited keskajale pole juhuslikud - tegutseb salapärane nooruk, kelle ülimaks ideaaliks on absoluutne harmoonia . Ent just sel põhjusel saab temast totalitaarse riigi andunud teener. Šokeerivas lõpplahenduses näeme Jeesusega kõrvutatud malbet heategijat lapsepiinaja rollis. Ohud, mida kätkeb idee või iidoli fanaatiline teenimine , on üks Vetemaa põhiteemasid.
1960-ndate lühiromaanides uurib Vetemaa muutuvalt distantsilt tegude ja nende tõukejõudude komplitseeritud seoseid . Pahatihti teevad tema tegelased kurja otsekui tahtmatult, tööle
3
hakkavad instinktid, sekkub juhus . Teost saab neutraalne akt, otsekui oleks selle sooritanud marionett . Tahtevabadus osutub nõnda üpris küsitavaks ning saab selgeks, et inimloomus on ettearvamatu .
Väikese pausi järel 1970. aastate algul, mil Vetemaa kirjutab rea näidendeid, võtab tema proosa objektiveerituma ilme. Vaatepunkt nihkub tegelastest välja, mistõttu nood kalduvad muutuma reljeefsete piirjoontega psühholoogilisteks tüüpideks. Hilisemas proosas varieerib ja arendab Vetemaa mitmeid varasemast tuttavaid teemasid , mille sisepingeid aga ikka enam looritab paradokse nautlev ja vastuolusid neutraliseeriv koomika, kallutades teoseid kohati följetoni või humoreski poole. Vetemaa loomingust kiirgab heatahtlikku imestust elu ja inimese lõpmatu veidruse üle.
Romaanis ,,Hõbedaketrajad" (1977) keerleb tegevus deheroiseeriva filmi väntamise ümber legendaarsest Rummu Jürist. Kunstiparasiitide ja eheda ande konflikt meenutab ,,Monumenti", rahvuslike müütide õõnestamine ,,Kalevipoja mälestusi", ei puudu ka tegelaste komplekside psühhoanalüüs. Psüühilist rekonstruktsiooni lapsepõlve kogemustesse ja tajudesse süüvimise kaudu esitab mälukaotust simuleeriva mehe lugu mahukas romaanis ,,Möbiuse leht" (1985); II raamatus (1990) on samalaadse hingelise vivisektsiooni objektiks meest ravinud psühhiaater. Möbiuse lehe kujund osutab asjade suhtelisusele, mille aktsepteerimine näib olevat Vetemaa kõigutamatu tolerantsi allikaks. Üha rohkem tähelepanu pühendab ta ka inimesele kui bioloogilisele olendile, kes koos muu fauna ja flooraga teeb kaasa looduse suures ringkäigus. Samuti on Vetemaa huviorbiidis (rahva)uskumused ja keskaeg , millest on juttu ajaviitelist laadi romaanis ,,Krati nimi oli Peetrus " (1991) ning kelmiromaanis Jüriöö ülestõusust ,,Risti rahvas" (I 1994, II 1998).
Praegu suitsetab Vetemaa tumedaid sigarillosid, mis tema sõnul olevat tunduvalt tervislikumad kui kaks pakki Marlborot, mida ta enne tõmbas. Lisaks on ta suur veinisõber, ning plaanib anda välja veinide taskuentsüklopeedia. Joonud on ta ka 400-dollarist veini. Valmimas või juba valminud on ka uus luuleraamat “Varasügise aiad”. Samuti soovib ta selgeks õppida portugali keele, sest Portugal on talle alati kohutavalt meeldinud. Lisaks jändab ta seentega ja kasvatab gladioole, mida tõi Havailt suus, sest sealt on taimede välja vedamine keelatud. Huvitavad intervjuud Enn Vetemaaga on ära toodud lisasektsioonis referaadi lõpus

Näidendid

Enn Vetemaa ühendab oma loomingus modernismi realistliku traditsiooniga. Debüteerinud näitekirjanduses "Illuminatsioonidega" 1968. aastal, hakkab Vetemaa järjepidevalt näidendeid kirjutama 1970-ndail ning tõuseb kohe draamakirjanike juhtgruppi. Vetemaa näidendeid mängitakse hea eduga üle Eesti, samuti mujal NSV Liidus, Soomes, Ungaris, Tšehhoslovakkias jm.
Vetemaa näidendid on mitmekihtsed, sallides eri sügavusastmega tõlgendusi ja erinevaid lavastusi. Eesti näitekirjanduses üldise vormilõtvuse taustal paistab soodsalt silma tema dramaturgiline osavus. Vetemaa ise on muigamisi draamat defineerinud kui karakterite geomeetriat aegruumis. Süžeekäigud ja tegelassuhted on läbi mõeldud ning pakuvad rohkelt üllatuslikke pöördeid ja paradokse, puänteeritud finaal laseb asju paista uues valguses. Tegelassüsteem on hoolikalt kalkuleeritud, sarnasus- ja erinevussuhted joonistuvad selgesti välja. Dramaturgiat kõrvutab Vetemaa muusikateose kompositsiooniga : ... muusika ja dramaturgia on oma sisemiselt struktuurilt, oma arhitektoonikalt üsna sarnased. See sarnasus väljendub nii ülesehituses, kulminatsioonini jõudmises kui ka ajastamises ja ootamatutes pööretes. Tegelased on tihtilugu ekstravagantsed, vaimukas dialoog pikitud päevakajaliste allusioonidega. Kuid kogu see ,,hästi tehtud näidendi" efektne tulevärk on rakendatud üpris tõsiste probleemide avamiseks. Vetemaa valgustab loo psühholoogilisi tagamaid - tegelaste mentaliteeti ja seda kujundanud tegureid - ning sotsiaalseid mehhanisme, tungides konfliktide juurteni. Niiviisi on Vetemaa ühtaegu meelelahutaja , moralist ja ühiskonnakriitik. Kuivõrd ta käsitleb moraalseid kollisioone ühiskonna väärarengu sümptomeina, on näidendite paatos hoiatav. Nii nagu Dürrenmatt ja lonesco, keda Vetemaa on pidanud oma mõjutajaiks, segab ta
4
koomikat tõsidramaatiliste ja traagiliste toonidega. Tema näidendites ei puudu ka (meta)teatraalne kihistus, mis muu hulgas avaldub remarkidesse kirjutatud detailses lavastusvisioonis -värvigamma, valgus-, heli- ja muusikarežii ning plastikal rajanevate kujundite kirjeldused.
Teatrikirjaniku maine võitis Vetemaa abieludraamaga ,,Õhtusöök viiele", mille lavastusest (1972, lavastaja Grigori Kromanov) kujunes sündmus. Ühe abielu purunemise näitel avab see draama ühiskonda tabanud väärtuskriisi ja kaksikmoraali destruktiivse mõju inimsuhteile. Näidendil on sarnasust Edward Albee draamaga ,,Kes kardab Virginia Woolfi?". Seda skeemi - perekondlike konfliktide kaudu sotsiaalsete deformatsioonideni - varieerib Vetemaa oma teisteski draamades. Näidendis ,,Roosiaed" (1976) on pragmaatilise ellusuhtumise ohtlikkuse kõrval kõne all veel viimase sõja järelpained; kokkuvõttes kasvab näidendimaailm - rosaarium, kus töötavad vaimuhaiged - tsivilisatsiooni üldistuseks. Nagu "Illuminatsioonides", nii lendab ,,Roosiaiaski" see maailm lõpuks õhku. Vetemaa sotsiaalselt kriitilisima näidendi ,,Nukumäng" ( lavastus 1980) peategelane, võimukas karjäärinaine, uurib revolutsioonivõitluse ajalugu ning manipuleerib oma uurimisobjektidega nagu nukkudega, eesmärgiks isiklik heaolu. Egoistlikku pragmatismi käsitab Vetemaa silmakirjaliku ühiskonna väärtuserosiooni tagajärjena. Ideaalidega vanad kommunistid mõjuvad sümpaatsemana kui uusaegsed küünilised kohanejad . Ohudraamaks nimetatud ,,Tuul Olümposelt tuhka tõi..." (lavastus 1986) tegeleb samade teemadega, seekord sportlaste-treenerite ringis.
Avarama ideeväljaga on dürrenmatlike allüüridega tragikomöödia ,,Jälle häda mõistuse pärast" (1975). Mõõdukalt ulmelise atribuutika varal loob Vetemaa mudelsituatsiooni, uurimaks teaduse, poliitika ja eetika komplitseeritud suhteid. Fanaatilise bioloogi pöördeline avastus - võimalus hoida inimese aju elus ka pärast füüsilist surma -muutub tema poja, fanaatilise juristi käes riikliku vägivalla tööriistaks. Detektiivses süžees on osavalt kokku põimitud mitmetasandilised opositsioonid, nagu teadus ja riik, fanatism ja tolerantsus , mehelik - ratsionaalne ja naiselik-emotsionaalne eluhoiak.
Vetemaale tüüpiline tähenduste vertikaal, millel saab liikuda situatsiooni/tegelase olmelistelt tähendustelt kuni müütiliste ja arhetüüpseteni, kehastub vahest kõige täiuslikumalt komöödias ,,Püha Susanna ehk Meistrite kool" (1974). Pealkiri viitab kõrgkomöödia isale Moliere'ile. Lugu sellest, kuidas remondimehed üritavad eluvõõra vana daami arvelt kasu lõigata, ent too nad üle trumpab, võinuks anda nõukogude elu puudusi paljastava kommunaalsatiiri, kuid nimitegelase ambivalentsusest johtuvalt tõusevad esile teised tähenduskihid. Anne-Mai, keda kutsutakse Pühaks Susannaks, on väga vastuoksuslik tegelaskuju: lihtsameelne ja läbinägelik, vaimne ja sensuaalne , moralistlik ja vabameelne, askeet ja sübariit. Tema biograafia ja päritolu on ähmased; ,,võõrana" sobib Anne-Mai täitma traditsioonilist "lihtsameelse" ampluaad, kelle loomulikud reageeringud on ümbritseva ühiskonna tavade ja kirjutamata seadustega dissonantsis, tehes nähtavaks nende absurdsuse. Nimetatud vastuolu ongi ,,Püha Susanna" koomika allikas ja ühiskonnakriitika vahend. Anne-Mai kaugem taustkuju on Susanna Piiblist. Müüdilist perspektiivi tugevdavad põhisündmustega paralleelsed lood, mida tegevuse käigus jutustatakse. Nõnda mängitakse mitmes variandis läbi kurja heakspööramine, kinnitamaks näidendi algul kõlavat teesi - kurjus hävitab iseennast . Anne-Maist kirjutab Vetemaa veel kaks näidendit: ,Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool" (1978) ja ,,Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool" (1981). Vetemaa on oma näidendeid koondanud sarja ,,Väike näidendiraamat" - I 1977, II 1979, III 1981, IV 2000.

Enn Vetemaa lühiromaanide eetilis-filosoofilisest probleemistikust

Teo ja tahte vahekorrast

Enn Vetemaa proosaloomingus moodustavad tema lühiromaanid («Monument» 1965, «Pillimees» 1967, «Väike reekviem suupillile» 1968, «Munad hiina moodi» 1969, «Kalevipoja mälestused» 1971) omaette terviku ja seisavad hilisematest romaanidest («Hõbedaketrajad»
5
1977, «Ah soo...» 1979) mõnes mõttes eraldi. Küll kandub «Monumendi» tegelasi ja probleemegi «Hõbedaketrajaisse» ning ka nende maailmapildis võib üht-teist ühist leida, ometi seob just lühiromaane spetsiifiline probleemistik, neil on ühiseid ja läbivaid motiive , probleemide lahendustes on täiesti ilmseid kokkulangevusi, ning mis eriti oluline, neis kõigis on eri tegelastel käitumisjuhte, mis alluvad otsekui ühtedele ja samadele seaduspärasustele. Teosest teosesse analüüsib autor oma tegelaste käitumist kriitilistes situatsioonides, vaeb teo ja tahte, determineerituse ja vabaduse vahekordi ning lõppkokkuvõttes esitab oma kontseptsiooni teatava inimtüübi käitumisest kriisiseisundis.
Lühiromaanide keskmes seisab moraalse vastutuse probleem, mida uuritakse ühenduses konformismi ilmingutega. Tegelaste tasandil tuleb esile kõlbeliste väärtuste relatiivsus , ent autori tasandil on kõik hoopis absoluutsem, kuigi, tõsi küll, moraalsete väärtuste kõikumine ühiskondlike kataklüsmide tingimustes on temagi teema, eelkõige on teda aga huvitanud kõlbluse ja olemise kategooria vahekord . Uurib ju Vetemaa enamikus oma lühiromaanides tegelaste käitumist ja moraali eksistentsiaalses situatsioonis ja adub seal kõlbelise sisu vastuolu reaalse käitumisega. Ta otsekui eksperimenteerib oma tegelastega ja asetab nad piirsituatsiooni, kus lahutab moraalse teadvuse käitumisest, olemisest. Eetika ja olemise vahele jääva lõhe kaudu jälgib ta konformismi ja kõlbelise relatiivsuse nähtust. Ka kasvab siit välja poleemika tahtelise inimkäitumise kontseptsiooniga: ei ratsionaalne tahe ega moraalne teadvus näi tegelaste käitumises olulist osa etendavat. Selliselt inimese olemust lahates avastab autor oma tegelastel moraalse teadvusetuse reministsentse, mis kõige ehedamal kujul on välja arendatud ürgses ja primitiivses noores Kalevipojas. See aga ei tähenda veel, et tegelastel oleks sotsiaalne vastutusteadvus atrofeerunud , vastupidi, moraalse süü suhtes on nad vägagi tundlikud. Vetemaa väikestes romaanides avanev maailmapilt on paradoksaalne — teod, mis võivad olla hästi kavatsetud, saavad tegelikkuses pahelise värvingu ning oma algsetes taotlustes üldsegi mitte paheline tegelane muutub tegutsedes iseenda vastandiks. Peale järelduste inimloomuse ja käitumise kõlbelise struktuuri kohta teeb autor veel järeldusi selle kohta, kust kurjus pärineb ja kuidas see ühiskonnas toimib. Just selles küsimuste ringis on autor eesti nüüdiskirjanduses andnud originaalse käsitluse sellistele nähtustele nagu konformism, kõlbeline relativism, võõrandumine, isiksuse allakäik ning süü ja vastutuse probleem.
Probleemiarenduse mõttes eriti oluline teos on «Väike reekviem suupillile», mis autori vaadete kujunemise seisukohalt tundub «Pillimehele» eelnevat . See, mis «Pillimehes» sulab ühtseks ja terviklikuks elutajuks, on «Reekviemist» välja loetav lausa autoripoolse teoretiseeringuna. Oma vaateid ja ideid teo ja tahte vahekorrast arendatakse siin mitmes episoodis, kontrollitakse ideede kandvust eri tegelaste najal. Keskseks selliseks episoodiks kujuneb Aarne ja Kurdi võitlus, millel on tähendus kogu edaspidisele sündmustikule. Nimelt jälgib autor siin detailselt tegelaste käitumist, kirjeldab nende psüühilist seisundit , taju, motoorikat . Kriisisituatsioonis kaotavad nad moraalse teadvuse, emotsionaalse suhtumisvõime ning terviktaju. Nende taju iseloomustab antud hetkel küll terav tundlikkus, kuid tegelane on võimeline haarama ainult üksikute meeleorganite andmeid, tavaliselt on see mõni konkreetne visuaalne detail, tähtsusetu pisiasi, millel tähenduslik seos situatsiooniga näib puuduvat, ometi dikteerib see sündmuste kulgu . Sellega on autor teo motiivide hulka toonud juhuse, määramatuse.
Sündmuste kulgu kirjeldatakse aegluubis, nii et iga pisiasi, iga reaktsioon , aisting või detail tähtsustab ja laseb endast kõnelda kui protsessi osast. Tegelaste käitumist kirjeldatakse välise motoorika tasemel. Teost saab neutraalne akt, otsekui oleks, selle sooritanud marionett, kel puudub inimlik suhtumisvõime ja tahe. Nii ei valitse oma käitumist ka tegelane, kelle seest nagu tõuseks esile mingi temast sõltumatu mehhanism . Vetemaa loodud maailmas ei ole tegelaste käitumine mitte niivõrd tahte ega seesmise veendumuse tulemus kui mingi paratamatus , nimetatagu seda kas «iseliikuvaks masinavärgiks», «sundseisuks». «vabajooksuga kulgemiseks», «absurdseks isevoolu mehhanismiks » või veel kuidagi teisiti. Niisiis ei tunnistata siin mingisugust aprioorsust isiksuse kõlbelistes veenetes, vaid käitumises valitseb stiihiline, automaatne tegevus. Erakordse käitumise, nagu tapmise, reetmise või surmaga silmitsi seismise, madaldab argiteoks just tegelaste emotsionaalselt neutraalne seisund; siin pole pahelisust ega kangelaslikkust, on vaid argine ja proosaline inimtegevus. Alles hilisemast süümest leiame püüdu käitumist mõtestada kas siis eetilistest ja sotsiaalsetest kriteeriumidest või koguni determineeritusest lähtudes. Alles siin sekkuvad kõlbeline tahe ja
6
moraalimõisted ning hakkavad toonase käitumise ja valikute hindamisel kaasa rääkima.
Tegelaste käitumises ilmnev subjektiivsete taotluste vastuolu objektiivsete tulemustega tuleb esile ka «Pillimehes». Ruuben Iilime reedab oma õpetaja umbes sama käitumismehhanismi järgi, nagu Aarne tapab Kurdi «Reekviemis». Ruuben peab süüdistuskõne ja koguni kirjutab artikli oma õpetaja vastu ise seda tahtmata. «See artikkel jääb kirjutamata! Kindlasti! Kuid kohe tundsin ka õõnsat hirmu: mu) oli tunne, et suur ja kõhutavalt ükskõikne, aeglaselt pöörlev hammasratas on haaranud mu mantlist kinni ja rebib mind — kiretult, vääramatult — kuhugi vahele.» Tegelane arvab , et ta ei suuda üht või teist tegu teha: Aarne — tappa, Ruuben — oma õpetajat reeta. Ometi pärast tegu peavad nad tunnistama, et suutsid, et kõik oli nii lihtne. Ruuben kardab end kõnet pidades sassi minevat, aga ei; «Muidugi ma sain! Väga hästi sain!» Ruuben mõtleb prof . Karriku surnukeha juures kõrvalistele ja tühistele asjadele: «Imestasin, et ma sellistele asjadele mõelda suudan, aga suutsin! Väga hästi suutsin, ja just nimelt sellistele asjadele.» Ruuben enne kõnepidamist: «Võib-olla arvas timukas (- - -) enne oma esimest tapatööd, et tema kah ei saa hakkama, et ta närvid ütlevad üles. Kuid ei! Otsekui iseenesest tõuseb timuka mõõk (----).» Sellist tahtetust, kriisiolukorra sundseisu tunnevad ühtmoodi nii Ruuben, Aarne kui ka Kurt. Näiliselt on tegelane passiivne, mitte välise tegevuse mõttes, vaid seesmise seisukohavõtmise, hinnangu, otsustuse seisukohalt. Ta tahe on otsekui halvatud , «ei tööta» see teadvuse valdkond , mis teistes tingimustes jõuaks kaalutletud otsustusi vastu võtta, motiveeritud ja kontrollitud, omandatud kõlblusnormidele ja ratsionaalsele tahtele vastavaid käitumisviise tagada. Kriisisituatsioonis tulevad ilmsiks teised, isiksuse süvastruktuuriga palju vahetumalt seotud regulatsioonimehhanismid , nagu instinkt , alateadvus, reaktsioonide automaatika, aga samuti juhus. Ruubeni puhul näib tööle hakkavat ka enesekaitseinstinkt, on ju «Pillimehes» antud rohkesti pidepunkte ajastukriitiliseks hoiakuks — antud situatsiooni iseloomustab hirmu õhkkond ja kuigi Ruuben ei seisa otseselt dilemma ees, kas ellu jääda või mitte, nagu oli Aarnel küsimus Kurdi revolvri ees, siis ometi käitub ka tema selliselt, nagu oleks ta eksistents ohus. On olemise primaat tahte, valiku ja moraalse teadvuse ees. Tegelastel saab sellest kokku mingi irratsionaalne paratamatus, kuhu alla nad mahutavad ka sotsiaalse determineerituse. Nii on autor jälile jõudnud inimkäitumise nendelegi tõukejõududele, mis teadvusliku tahte, omandatud moraalipõhimõtetega on vastuolus või kuuluvad alateadvuse valdkonda. Aga hämmingusse satub ka tegelane ise, kes täheldab, et ta ei suuda oma käitumist teadvuslikult fikseerida , vaid taipab oma võimalusi alles pärast teo sooritamist. Ta ei käitu ootuspäraselt, valmistades pettumuse eelkõige iseendale , sest ta teod ei vasta tema ettekujutusele enda kõlbelisest minast. Seega on Vetemaa tegelane oludes kujunev, iseend oma tegudes tundmaõppiv ning oma piiridest väljaastuv, nn. transtsendentne karakter. (Vetemaal on telenäidendis «Illuminatsioonides üheksale näitlejale ( pauguga lõpus)» tegelane Eneseotsija, kes otsib puhast, tõelist mina. Tundub, et sellise tegelase abil on reflektiivsuse äärmuslike võimaluste ja psühhoanalüüsi mõnede aspektide parodeerimise kõrval naeruvääristatud ka isiksusekontseptsiooni, mis kehastub kindlalt defineeritava, iseendaga võrduva ja lõplikult valmi karakterina.) Teo ja tahte vahekordi analüüsides ning olemise ja eetika vahel lõhet nähes läheneb autor irratsionaalsele isiksusekontseptsioonile, mis lahkneb traditsioonilistest karakterikujunduse mallidest ning mida ka karakteri lagunemiseks või koguni kadumiseks on nimetatud. Teose kui terviku raames traditsiooniline karakter siiski säilib, käest kaduda ähvardab see eeskätt eksistentsiaalses situatsioonis või refleksiooniprotsessis.
Vetemaa tegelased juurdlevad pingsalt selle üle, kas nende tegu oli vaba tahte tulemus või hoopis mingist seesmisest tundmatust mehhanismilt tingitud. Ka Hüübe n Iilime «Pillimehes» arutleb peaasjalikult nende põhjuste üle, miks ta saatusliku teo momendil toimis just nii ja mitte teisiti, tema arupidamiste keskpunkti kerkib süü ja süüdimatuse ning alternatiivse käitumise võimalikkuse — võimatuse probleem.
Teo ja motiivi vahekorra analüüsis on autor loobunud ühe motiivi kontseptsioonist ja jätab selgelt vastamata, miks tegelane nii või teisiti käitub. Ta üritab käitumist seletavaid motiive otsida küll süvapsühholoogiast, alateadvuslikest instinktidest, aga ka juhuslike ja väliste asjaolude kokkusattumisest, psühhoanalüütikule omasel viisil otsib ta isegi seoseid tänase käitumise ja lapsepõlves toimunu vahel: «(---) hetk, mis kõik otsustab, toimub alati teost palju varem, ja pärast ei oska öeldagi, millal nimelt...» See kõik viitab käitumise põhjuste keerukusele, pindmise ja triviaalse motivatsiooni piisamatusele. Sõltuvatena käitumise
7
irratsionaalsest mehhanismist, aduvad tegelased, et tegu, mis tundub olevat tehtud ühtedel motiividel, toob kaasa niisuguseid tagajärgi, mida algselt kavas polnudki. Tegu, mis tundub algselt olevat hästi kavatsetud, saab reaalsuses antiteo kvaliteedi. Näiteks loodab Ruuben Karriku vastu sõna võttes päästa teda «hullemate» käest, kuid selliselt veerema pandud sündmuste ahela lõppresultaadiks on Karriku surm. Ahela algus- ja lõpp-punkti vahel ei näi toimivat loogiline ja ratsionaalne põhjuslikkus. Motiivi ja teo vahekorras selgub veel üks tõsiasi, nimelt pole heade kavatsuste näol tegu mitte motiiviga, vaid eneseõigustusega, tõigaga, et käitumist seletavat motiivi otsitakse tagantjärele. Ent aeg-ajalt loobuvad Vetemaa tahtelõdvad tegelased siiski eneseõigustustest, andes endale aru, et nad vastutavad ka oma tegude tahtmatute tagajärgede eest.
Selliselt tegelaste käitumise seoseid ühelt poolt motiiviga ja teiselt poolt resultaadiga uurides avastabki autor paradoksaalse asjaolu — nii teos endas kui ka selle motivatsioonis puudub see, mis ilmneb resultaadis. Indiviidid , kel pole mingit otsest kurja tahet, kes on heade taotlustega ning moraalse süü suhtes vägagi tundlikud natuurid, saavad loomupärase inertsuse ja järeleandlikkuse tõttu pahe kehastajaiks, kurjuse tööriistaks. Selline nõrk ning järeleandlik tegelane kannab hoiatusfunktsiooni — potentsiaalne, peidetud, teadvustamata kurjus, võib olla isegi halvem , ohtlikum ning piiramatum kui avalik, otsene ja agressiivne kurjus.
Et selgemalt välja tuua autori kurjusekontseptsiooni eripära «Pillmehes» «Reekviemis», ositi ka «Kalevipoja mälestustes», võib neid võrrelda Vetemaa telenäidendiga «Illuminatsioonid keravälgule ...». On muidugi riskantne kõrvutada mitte üksnes žanrilt, vaid ka elutundelt üksteisest oluliselt erinevaid teoseid — «Illuminatsioonide» ratsionalistlikku mudelmaailma ning sisseelamisega kujutatud kannatustemaailma «Pillimehes». Olemuselt erinevate teoste võrdlemist õigustuseks on aga kogu Vetemaa loomingu silmapaistev ühtsus, žanripiire minetades kanduvad probleemid ja elutunne varastest novellidest luulesse, sealt romaanidesse ning edasi juba draamadesse. Kõrvutuse juurde tagasi tulles — «Illuminatsioonide» tegelasest Bernhardist saab hävitaja, nupulevajutaja üksnes teiste demagoogia tõttu. Bernhard kui teoinimene peab tõelisest kohusetundest üksi vaprat võitlust keravälguga, mis sümboliseerib inimkonda ähvardavat ohtu. Ometi suudab «Illuminatsioonide» pseudointelligentlik seltskond oma sofistikaga ausa, kuid lihtsameelse hinge ära hullutada. Katastroofi, nupulevajutamist (meie probleemi kontekstis nimetagem seda märksõnaga «kurjus») käsitletakse selles teoses kui juhust, vähese valvsuse tulemust või kellegi isiku «närvid läbi»-seisundit. «Pillimehes» on sama probleemi disponeeritud teisiti — kurjuse tööriistaks olemine on viidud sellise inimese sisse, kes hellatundelise natuurina igati püüab halba vältida, olla aus, põhimõttekindel. Ometi peitub just sellises tegelases mingi «halvaloomuline kasvaja ». Bernhardis vallandus hävitamise fanatism teiste tõukel, pahelisus ei olnud tema sees, vaid väljaspool. Ruuben Iilime kogemus näib meile aga ütlevat, et kurjuse funktsioneerimiseks ühiskonnas ei olegi tarvis eesmärgipärastatud, teadvustatud kujul kurja tahet, vaid algul piisab tühisenagi näivast järeleandmisest. Ruubeni tüüpi tegelased kalduvad oma otsustus -ja vastutusvõimetuses meelsasti kompromissi , nende käitumist iseloomustab inertsus ja tahtenõrkus, nad annavad järele väikeste sammude kaupa, pettes end lohutustega järeleandmiste ajutisusest. Nende mõttemaailmas valitseks otsekui mingi hierarhia — väikesed kompromissid on lubatud, suured, põhimõttelised aga enam mitte. Ometi saavad tegelase elukäigus saatuslikeks Just need väikesed, minevikus toimunud vastutulekud — need on põhimõtteliste reetmiste otsesed eelkäijad. Seepärast kogevadki Vetemaa tegelased oma tahtevõimetust, tunnet , et oled mutrike , hammasratas vaenulikus süsteemis, mingis absurdses isetöötavas masinavärgis.
Vetemaa labiilne tegelane oma vahekorras ühiskonnaga on sugulane eksistentsiaalse subjektiga: välismaailm on üksiku suhtes vaenulik jõud. Ruuben arutleb: «Üksikisik ei tähendanud midagi» ja «see oli mingi imelik isetöötav masinavärk». Seetõttu kaobki tegelasel kujutlus endast kui vaba tahtega isikust, kui sõltumatust ja autonoomsest subjektist. XX sajandil on inimkonna ette kerkinud probleem üksikisiku olemisest maailmas, tema totaalsest vastutusest. Maailmas toimuva ülekohtu eest ei saa vastutust kellelegi teisele panna. Tingimusteta allumist, mis varasematel epohhidel oli ainumõeldav käitumisviis, on teadvustatud kui kaassüüd. Moraalne kapituleerumine nagu Abrahamil draamas «Jälle häda mõistuse pärast» tähendab kurjuse soodustamist. Siin kerkib Vetemaa loomingus esile veel üks oluline probleemide ring, indiviidi ja ühiskonna, inimese ja idee vahekord, konkreetse inimese ja abstraktse idee vastuolu. Tõeliste ja näivate väärtuste kaardistamine ning
8
inimväärtuse probleem sai alguse «Monumendis», ning kui ajas veelgi kaugemale tagasi minna, siis juba «Kulunud paabulinnu paraadis», kesksele köhale tõusis see aga «Pillimehes». Inimelu konkreetsete ja üldiste vajaduste vastuolu tuleb otseselt kõne alla draamas «Jälle häda mõistuse pärast», kus Robert demagoogiliselt õigustab üksikisiku huvide allutamist kõrgematele huvidelt-. «Monumendis» on inimväärtuse probleemi arendatud kunstiloomingu ümber põimuvate intriigide taustal, Sven Voore trügib karjääriredelil ülespoole künismi ja vahendeid mittevaliva taktikaga. Edule ja tunnustusele toob ta ohvriks inimlikkuse ja kõlbelised veendumused. Moraali ja intellektuaalse kaalutluse vastuolu kohtame Vetemaa teistelgi tegelastel. Ikka on nad intellektuaalselt arenenud, moraalselt aga nõrgad, isegi printsiibitud.
Kõlbeliste veendumuste nõrkusest tulenevat isiksuse lagunemist, moraalset allakäiku kujutab kirjanik eriti ilmekalt «Pillimehe» peategelase Ruubeni näol, on ju «Pillimees» «Monumendi» ideede ja karakterite loogiline jätk ja edasiarendus, kus raskuspunkt kandub isiksuse ja ühiskonna vahekorra kujutamiselt üle isiksuse kujutamisele vahekorras iseendaga («Inimesed iseeneses ja iseenesega»). Probleemi näeb autor seestpoolt, tegelaste läbielamistena. «Pillimees» on teos piinavast eneseanalüüsist, süümepiinades vaevleva inimese sisetunde kirjeldus. Autor tungib nõrga ja heitliku inimese hinge, kes reetis nii iseenda kui ka oma õpetaja. Ruuben jõuab veendumusele, et miski ei õigusta tema väljaastumist Karriku vastu, miski ei õigusta inimese hävitamist idee nimel. Millist ohtu kätkeb pime allumine ideelisele fanatismile, tuleb selgesti ilmsiks Ruubeni vestluses hallipäise vanamehega kirikus. Hall vanamees õpib koraale, et pääseda lähedale jumalale, et soojendada end Suures Valguses, Rahus . Kirjanik on vanamehe suhu pannud ilusa lause: «. kui ta (muusika) teis midagi ei tekita, siis on teil endal midagi puudu, mitte muusikal .» Seda lauset on palju tsiteeritud, aga ka mitut moodi tõlgendatud. Vanamees on sellega osutanud tõigale, et väljaspool religioosset teadvust ei ole võimalik religiooni üle arutleda. Ta ütleb ju Ruubenile, kes huvitub religioonist kui printsiibist: «Jah. mõistus siin ei aita...» Aga samas on see muusikale andunud vanamees abstraktse idee — inimkonna lunastuse, Suure Valguse, Rahu nimel nõus ohverdama kas või oma ema. Siin tekivad neil kahel — Ruuben Illimel ja hallil vanakesel -üllataval kombel kokkupuutepunktid. Vanamehes näeb Ruuben mitte üksnes enda. vaid kogu inimkonna võrdpilti. On ju Ruuben juba teoks teinud selle, milleks vanake vaid kobavates sõnades valmis oli, s. o. idee nimel ohverdanud inimese. Kuid üldises ellusuhtumises on nende vahel ka oluline erinevus. Vanameest iseloomustab jaanalinnulik liiva peitumine, tema vastuargument Ruubeni teravatele küsimustele on: «Selliseid küsimusi ei tohi esitada.» Vanamees on realiseerinud oma suure idee ja selle kaudu rahu leidnud. Kuid millise hinnaga see on saadud ning kas see võimaldab leida tõelist väljapääsu ummikust? Autori käsitluses on religioosne rahukontseptsioon pettus, samaväärne «Pillimeest» läbiva kujundiga ilusast, kuid võltsist ja petlikust inglilumest. Ruuben ei ole võimeline muutuma panetunud vegeteerijaks, petlikus rahus olesklejaks, ta eelistab sellele mõtleva ja juurdleva aju enesepiinu. Kirjaniku probleemiteadvust on köitnud just need sassis inimlapsed, kes südamerahust ilma jäänud. Autor oma inimesekontseptsioonis jõudis väikeste romaanide piires Sven Voore taolisest küllaltki üheplaanilisest skeemist probleemse ja keeruka inimeseni, kelles hea ja kuri eksisteerivad koos. Probleemitus, südamerahu, lihtne hea olemine — sellel on Vetemaa loomingu kontekstis miinusmärk peal, nende näol on tegemist vaid illusiooni , enesepettuse või lohutava valega.
Reaalses teos kogevad tegelased määratust, sundseisu, käitumise determineeritust, ainult refleksioonides arutletakse teistsuguse käitumise võimalikkuse üle. Seega on autor sellist tüüpi tegelaste valiku ja isikuvabaduse alaks jätnud nende teadvuse, siseelu . See sisemaailma autonoomsus on väikestes romaanides mitmetahuliselt välja arendatud ning ühtviisi iseloomulik Ruuben Illimele «Pillimehes», Aarnele «Väikeses reekviemis suupillile» ja Jaanile «Munades hiina moodi». Oma sisemaailmas üritavad nad olla vabad, sõltumatud, asetuvad väljapoole head ja kurja, koguni väljapoole aegruumi, et sel viisil vabaneda süütundest, vastutusest, moraalsest ummikust. Mida enam on tegelane reaalelulises käitumises allunud momendi nõudmistele või koguni konjunktuurseile kaalutlusile, seda enam süveneb ta pärast enesekaemustesse, fantaasiatesse ning mõtisklustesse: seesmine ja väline vastanduvad, ummik suureneb. Hoopis teistsugune tegelane on «Väikeses reekviemis suupillile» jumalamees Jakob, kes püüab oma sisemaailma seaduspärasusi välismaailmale peale suruda. Selliselt käituma ajendab teda tahe ebainimlikus maailmas kõige kiuste inimlikke suhteid ja vahekordi
9
maksma panna, ehk nagu teoses on öeldud, püüdlus piibli verist tõukoera vaguraks tallekeseks muuta. Tolstoilasena lepitab ta kurja heaga. Aarne ja Heikigi, nakatatuna Jakobi eetilisest idealismist, arutlevad aeg-ajalt võimaluse üle suhtuda kulak Johannesesse mitte kui vaenlasesse, vaid lihtsalt kui inimesesse. Nad tunnevad hetkelist sümpaatiat Johannese vastu ja seetõttu usuvad võimalusse suhelda temaga inimlikult, jättes kõrvale asjaolu, et Johannes on poliitiliste, sotsiaalsete või ka konventsionaalsete determinantide poolt kulakuks, s. o. vaenlaseks tunnistatud . Jakobi abstraktne humanism , tema apoliitilisus, mis ju ka poiste käitumises ilmneb, on printsiibina iseenesest ilus, ent reaalsuses vaevalt teostatav — niisugune on autoripoolne suhtumine Jakobisse, kelle veendumusi ta ei saa tõsiselt võtta. Ometi on apoliitilisus kui üks võimalikest eksisteerimisviisidest autorit edaspidigi paelunud ning komplitseeritumat kunstilist lahendust looma õhutanud, miks muidu on ta sellele probleemile üles ehitanud veel terve näidendi «Jälle häda mõistuse pärast». «Reekviemis» tundub küll, et autor on Jakobiga lõpparve teinud — reaalse elu survel peab objektiivsete seaduste diktaadile alluma ka tema. Ometi aimub Jakobis individuaalse vabaduse, tahte ja soovide absolutiseerimist, temas on omamoodi mässu kõike nivelleeriva determineerituse vastu. Jakobi näol võiks tegu olla isiksuse eneseteostusega, mida sellisena ei koge ei Ruuben Iilime ega Aarne, kui Jakob poleks autori poolt nii naeruväärsena ja kohtlasena antud, et ka tema kuulutatud ideed omandavad ebatõsise värvingu. Ent sisuliselt on tal ju mõneski asjas õigus. Ajastu hullusele katsub ta vastu panna oma ilusa maailma, püüab mitte alluda nivelleerivale üleüldisusele, Ruuben ja Aarne aga alluvad, olgugi et vastutahtmist. Kuid autor kujutab teda rumalakesena, kes puhtast kohtlusest ignoreerib logos't ja püüab maailma muuta suvast lähtudes. Pealegi on tema subjektiivselt hästikavatsetud tegevus objektiivselt võttes lausa hukatuslik — autor kujutab teda Heiki surmas kaassüüdlasena. Jakobi ideoloogia kuulutatakse naiivseks ning lastakse sel kokkupuutes reaalse eluga rängalt lüüa saada.
Jättes Jakobi kaotajaks, kuulutades tema filosoofia naiivseks, võetakse isikult vastutus, seatakse kahtluse alla tahteline tegevus ja selle resultatiivsus, kui see ei vasta logos'ele. Kuidas elada? — on Vetemaa kahtleva ja reflekteeriva tegelaskonna küsimus. See küsimus ei vaeva aga kõhkleva ja kahtleva intellektuaali antipoodi — tahtekindlat, vahetult toimida võivat natuuri, kelleks on Heiki ning «Pillimehes» Karrik ja episoodilistena figureerivad tegelased nagu Indrek Lehis ja džoki Rebane. Nende nonkonformismi suhtub autor küll teatava imetlusega, kuid kujutamisobjektidena on nad antud pealispinnalisemalt, ilma selle huvituseta, sügavama analüüsita ning läheduseta, mis teda paelub heitlikus ja nõrgas natuuris. Viimastes koonduvad otsekui lõikepunktis ajastu tüüpilised jooned, samuti avaneb nende kaudu võimalus jälgida teo ja tahte vastuolust tärganud pingeid inimpsüühikas, mis tagab Vetemaa lühiromaanide sisemise dünaamilisuse.
Oma kõhklevate tegelaste käitumist nagu läbi luubi uurides ning selle tõukejõudude üle juureldes avastab autor drastiliste aktide, tapmise, reetmise, kangelaslikkuse taga hoopis midagi muud. Siin peitub ka üks põhjus, miks Vetemaa lühiromaanides on nii palju deheroiseerimist, «pühaduse rüvetamist», skeptilis-iroonilist suhtumist argiteadvuse poolt heaks ja ilusaks peetusse. «Kalevipoja mälestused» on üldiselt kantud tavapärase jõukangelase müüdi pilamise vaimust ning ka « Reekviemi » lõpp kummutab käibekujutlusi kangelaslikkusest. Romantilised paisutused emma-kumma, kas pahelisuse või kangelaslikkust suunas ei ole Vetemaa väikeste romaanide maailmale tüüpilised.
Mõneti erandlik on selles mõttes Kalevipoja-romaan. Vetemaa skeptilise, väärtusi ja positiivsust mittepakkuva, pigem mahakiskuva maailma taustal tõuseb just Kalevipoja-romaan esile oma positiivse programmi poolest. Kui «Pillimehes» viis sügav hingeline kriis tegelase moraalselt alla, siis «Kalevipoja mälestustes» toob autor nimitegelase kriisiseisundist välja kui just mitte otse ümbersünnile, siis murrangule, positiivse lahenduse suunas küll. See on eetilise isiksuse kujunemise lugu murdeeast täisküpsuseni. Kalevipoeg areneb primitiivsest, küllap kohtlasestki jõumehest mõtlevaks ja juurdlevaks indiviidiks, kes õpib ennast ja maailma kriitiliselt hindama ning oma tegusid tahtekindlalt juhtima , immoraalsuse seisundist jõutakse Läbi katsumuste kõlbla teadvuse ja vastutustunde ärkamiseni. Tema kujus summeeruvad mitmed Vetemaa varasemate teoste tegelaste iseloomujooned. Oma eksirännakutes elab Kalevipoeg läbi Jaani lapsepõlve imperaatorlikud unistused, saadab korda Aarne mõtlematu ja afektiivse tapateo, teeb läbi Ruuben Iilime kompromissid ja .süümepiinad, elab oma «kannatava kuninga» perioodi valuliselt üle, kuid tuleb kõigest välja tugevana ja mehistununa.
10
Toore jõu ülistamisest jõuab ta elu lihtsate tõdede — töö, looduse ja askeesi juurde. Ekskuningana valib ta taevase jõudeelu asemel põrgu väravavahi raske ameti, pühendub seal teadmiste omandamisele ning asub küpse mehe kriitilise pilguga hindama möödanikku. Niisiis küllaltki erandlik — positiivne, kangelaslik tegelane Vetemaa teiste antikangelaste seas. Selle põhjuste üle juureldes tuletagem meelde, et autor kirjutas «Kalevipoja mälestused» pärast süngelt ja painavalt mõjuvat romaani «Munad hiina moodi». Üleminek sügavas hinge- ja mõttekriisis viibiva tegelase kujutamiselt «Kalevipoja» lihtsa ja selge, väga lustaka maailmapildi ning püsiväärtuste jaatamisele mõjub lõõgastusena nii autorile kui ka lugejale.
Kõlbelist probleemistikku käsitleb kirjanik tegelaste eneseanalüüsi kaudu. Ruuben, Aarne, Jaan, osalt ka Kalevipoeg tegelevad pidevalt oma käitumise ja elamuste hindamise ning selgitamisega, süü ja vastutuse probleemiga ning olemise mõtestamisega. Asetades reflekteeriva teadvuse oma proosas kesksele kohale, huvitub autor küll teadvuses toimuvast, selle jälgimisest, milline sisetunne on tegelasel üht või teist tegu tehes, ometi ei muutu teadvus omaette uurimisobjektiks, vaid on vahendiks , mille kaudu autor jõuab sotsiaal-eetiliste probleemideni, seose vedamiseni teadvuses toimuvast inimkäitumise teatava kontseptsioonini ning inimese olemise kõige üldisemate probleemide läbivalgustamiseni. Välismaailm saab siin sügavusmõõtme, mida sündmuste otsese kirjeldamise abil vaevalt oleks võimalik saavutada. Seetõttu ei pruugi sündmustiku kujutamise asendamine reflektiivse sisekõnega tähendada veel eraelulise, kitsalt privaatse ainesega piirdumist. Ilmekalt selgub see lühiromaanis «Munad hiina moodi», kus kirjanik pühendub näiliselt täiesti isiksuseprobleemidele, ühe sisemaailma analüüsile. Ometi jõutakse siin mina-elamustelt olemise üldisemate seaduspärasuste tunnetamiseni. Tegelane püüab katkestada suhteid välismaailmaga, läbi lõigata kõik niidid , mis seovad teda elu ja tööga, ning anduda üksnes ja ainult oma läbielamistele ja mälestustele. Aga just selliste kõige privaatsemate elamuste analüüsi kaudu avaldub üldisem, ontoloogiline tase. Välismaailm jõuab teosesse isegi selle määrani, et hakkame Jaani nägema kui ajastu produkti . Tema elamuste taga aimame maailmas valitsevaid pingeid, ebakindlust ja hirmu homse ees. Autori suhtumine Jaanisse on mitmetähenduslik. Teose esimene pool kujutab tegelase meeleheidet, surma läheduse traagikat. Ent mida enam Jaan oma käitumise ja olemise seesmist mehhanismi avab, seda enam sugeneb teosesse autoripoolset irooniat, mis finaalis kulmineerub irvhambalikus sündmustesse sekkumises, Jaani kannatuste tühjaks luuluks tunnistamises. Küsimus ei ole ainult Jaanis kui ebahaiges, kelle surmamõtted on «luulumõtted meditsiinilise kirjanduse baasil», vaid tema elukäsituses, filosoofias ja eetikas . Jaani näol tuleb jällegi ilmsiks see moraali ja intellekti vastuolu, mida nägime juba Sven Voore puhul. Surmaga silmitsi seistes püüab Jaan õigustada mis tahes käitumisviisi, paljastab oma moraalituse ja egoismi. Teadlikult heidab ta kõrvale moraali, kultiveerides niiviisi eetikavaba isiksust. Romaani lõpus juhitakse traagiliselt alanud lugu satiiri . Jääb lahtiseks, kas selline järsk pööre vastassuunda tahab olla ka eksistentsialismi parodeerimine või vähemalt kriitiline hinnang sellele filosoofilisele voolule. Kuid võib-olla on taas tegemist juba varem tuntud autoripoolse skepsisega, mis kannab omamoodi nõutuse, lahendamatuse märki, igal juhul on aga tegu vaatepunkti vahetamisega, viitega teisele võimalusele.
Reflektiivne sisekõne on seega autorile ühest küljest tänuväärseks võtteks, mille abil ta oma väikestes romaanides käsitleb sotsiaal-eetilist ja eksistentsiaalset problemaatikat, teisest küljest aga arendab tegelase eneseanalüüsi absurdi piirini . Vetemaa tegelased jälgivad end aina kõrvalt, teoretiseerivad oma hoiakute ning käitumisviiside üle kuni sinnamaani, et nende elusisuks saab mitte enam elamine ise, vaid oma hingeseisundite jälgimine. Keskseks ei kujune mitte tegu ja elamus kui omaette nähtused, vaid teo ja elamuse analüüs. Niisiis mitte autentsus , vaid koopia, mitte elu. vaid mäng. Ehedat, autentset surmaelamust saavutada püüdvast Jaanist saab romaanis «Munad hiina moodi» hoopis ebahaige . Ta peab lõpuks tunnistama, et on oma surmagi ära rikkunud ning autentsuse asemel sünnib masohhistlik lõõp. «liiderlik eputamine surmaga», nagu juhtus ka «Illuminatsioonide» tegelaskonnaga. Surmaprobleem vaevab samuti «Pillimehe» Ruubenit, kes on sunnitud tõdema, et surm on meist ikka kavalam ning et me temast kuidagi ega kunagi enne aimu ei saa, kui ta tõeliselt käes on. Jaan ja teised temalaadsed tegelased esindavad otsekui teoreetilist piirjuhtumit. millest ka autori enda tunnistuse kohaselt pole samas suunas enam võimalik kaugemale minna. Mida rohkem tegelased end kõrvalt jälgivad ja oma käitumist mõtestavad, seda enam on nende olemine tahtlikust enesekaemusest häiritud kuni olukorrani, kus reflekteeritakse
11
omaenda refleksiooni ning seetõttu järjest enam iseendast kaugenetakse. Neid kummitab iseendast võõrandumine, nad lahustuvad enesekaemustes — neist kui tegevuse subjektidest saavad refleksiooni objektid. Objekti ja subjekti samastamine on aga üldiselt iseloomulik subjektiivsele, introspektiivsele kujutamismeetodile. Sellest mõtlemiskriisist üritab autor mõnevõrra väljapääsu leida «Kalevipoja mälestustes» ning veelgi enam hilisemas näidendis «Püha Susanna», mille peategelane ei kuulu enam mõtlemis-, vaid olemistüüpi. Vetemaa loomingulise mõtte liikumisi silmas pidades võime temas näha ka ta proosas domineeriva reflekteeriva tegelaskonna vastandit, kui katset päästa ummikusse sattunud tegelasi mõttetu eneseanalüüsi ning süümepiinades vaevlemise küüsist.
Vetemaa väikeste romaanide probleemistik keerleb suurelt osalt heitliku, nõrga ja enesekaemusega tegeleva inimese ümber, kes otsekui esindab ühiskondlikke kataklüsme läbiteinud põlvkonna eetilisi kõhklusi ja otsinguid ning on ristiriius nii iseenda kui ühiskonnaga. Selliste tegelaste kaudu annabki autor põhiliselt ajastu ja olude kriitika. Tegelaste käitumise kõlbelised tagamaad avanevad tema enda, s. o. antikangelase vaatepunkti kaudu tihendatud, kontsentreeritud eetilis-filosoofilises lühiromaanis. Vormiliselt realiseerub see minategelase reflekteeriva sisemonoloogina, mis seostub tänapäeva kirjanduses üsna ulatuslikult valitsevate subjektiivsete tendentsidega. Minavormi valdav käsutamine võib seejuures problemaatiliseks muuta autori- ja tegelaspositsiooni eristamise, kutsuda esile autori ja tegelase seisukohtade identifitseerimise. Kui autoril õnnestub sel määral asuda pahelise tegelase positsioonile, et autori ja tegelase eristamine osutub raskeks või koguni võimatuks, siis tavatsetakse autorile ette heita liigset leebust, tegelastele kaasatundmist või isegi nende õigustamist, väljavabandamist. Tegelikult tähendab see lihtsalt kirjanduse ühe funktsiooni, nimelt tunnetusliku, täielikku realiseerimist ja teise funktsiooni — didaktilis-moraliseeriva, kõrvalejätmist või koguni alavääristamist, orienteerumist «targale lugejale». Aga küsimus on ka selles, kui järjekindlalt autor käsutab võimalusi, mida pakub minavormilises proosas peituv seespoolne vaatepunkt, eriti niisuguste nähtuste kujutamisel, mida tavapäraselt antinähtusteks ehk negatiivseteks nähtusteks on nimetatud. Just selliste kujutamisobjektidega identifitseerumine, nende vaatepunktilt lähtumine lubab minavormilisse proosasse tuua põhimõtteliselt uut, anda sisuliselt uue käsitluse antinähtuste olemusele, kurjuse toimele ühiskonnas. Varasem kirjandus, toetudes inimlikule kogemusele, paigutas antinähtused tegelase sisemusest väljapoole, pahelisus esines seal kui vaenulik akt, mistõttu seda võidi käsitleda eeskätt didakülis-moraliseerivalt. Kui nüüd aga autor kujutab antikangelast mitte üksnes puhtvormiliselt minapositsioonilt, vaid ka tegelast otsekui tema seesmises olekus tabada püüdes, siis avanevad needki inimloomuse kihid , mis argises suhtlemises või välisest tegelikkusest lähtuvas kujutamisviisis ei pruugi üldse esile tulla. Kui seespoolset vaatenurka järjekindlail rakendada, siis muutub antinähtus ühemõõtmelisest mitmemõõtmeliseks, samastub vaatepunktiga, kuni jõutakse nähtuse defineerimatuseni, selle kadumiseni tunnetusteoreetilises plaanis. Sellisel juhul osutub nähtusele valmis hinnangukriteeriumide kohandamine juba küsitavaks. Niisugust kurikuulsat kõlbelist relatiivsust kohtamegi Vetemaa lühiromaanides. Moraali suhtelisuse , fenomen tuleb tegelastel esile eeskätt siis, kui nad oma refleksioonides püüavad pääseda enesesüüdistustest. Ajuti heidavad nad kõlbelised kategooriad aga hoopis kõrvale, puhastavad olemise hinnangulisusest, peamiselt siis, kui mediteerides asuvad igaviku seisukohale, teispoole head ja kurja.
Niisiis võib minavormi järjekindel kasutamine tõepoolest tähendada kõlbelist relatiivsust. Ent kõlbeline relatiivsus minavormilistes teostes ei tähenda selle identifitseerumist autoripositsiooniga. Uuemas proosas taandub autor allteksti või saavad tema maailmavaate ja hoiaku väljendajaiks teose kui terviku arhitektoonikast väljakasvavad suuremahulised üldistused. Nüüdisproosa jätab lugejale suurema iseseisvuse ja vabaduse hinnangulisteks suhtumisteks. Tegelikult on see vabadus siiski näiline ja piiratud, sest kuigi autor ei pruugi kuskil oma tegelaste üle kohut mõista ega oma suhtumist otsesõnu väljendada, tuleb autoripositsioon ometi esile — inimese moraalne kohustus vastutada ise iga oma sammu eest realiseerub teose kunstilise struktuuri kaudu. Nõrkade ja järeleandlike tegelaste kõrval seisavad kindlameelsed ja oma veendumustele truuks jäävad tegelased nagu Karrik ja Heiki. Nemad pakuvad reaalset tugipunkti maailmas olemasolevasse headusse, eetiliselt väärtuslikku. Vetemaa nõrk ja kohanduv tegelastüüp viib mõistmisele, milline oht valitseb inimesi põhimõttelageda headuse näol, kuivõrd ohtlikuks võib saada inertse inimese selgrootu ja
12
laveeriv käitumine sotsiaalse kaose või sõdade tingimustes, milliste tagajärgedeni võib viia kokkuleplus, järeleandmine, tühisenagi näivad vastutulekud, enesereetmised, aga ka pime ideelisus või religioossus . Oma konformistliku tegelaskonna kaudu toob autor esile inimese asendi keerukuse tänapäeva maailmas. Vetemaa tegelased oma moraalse kõikumisega, iseend laostava reflektiivsuse lõhestatusega teo ja tahte vahel ning isiksuse lagunemisega saavad omamoodi hoiatajateks, negatiivseteks eeskujudeks, kelle käitumise tagajärgedest kasvab välja autori apoloogia kõlbeliselt positiivsele, väärtuslikule. Karriku tüüpi tegelaste ausus ja sirgjoonelisus mõistab hukka teiste tegelaste kõlbelise kõikuvuse. Just seetõttu võimegi öelda, et kirjanik nõuab oma tegelastelt kõrgeimat vastutusmäära. veendumuskindlust, enesele truuksjäämist rasketeski ühiskondlikes olukordades .

Luulenäited

Nõia elu

Inimestel elu igav,
haldjail hallivõitu.
Nõia elul sel on võlu
laskem luuasõitu!
Nõia elu, nõia elu,
see jah on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid
kui sa vaid õppind oled.
Nõia elu, nõia elu,
see jah on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid,
kui sa õppind oled.
Inimene tõuseb vara,
ta on tööde ori.
Nõial kratt toob koju vara,
kulda on meil kui pori .
Nõidund ma ja uurind veidi,
kübara saan potist.
Aga tip-top ballikleidi
nõiun jahukotist.
Teiste mured meile kama ,
klõbistame sõrgu.
Aga pärast maiset jama
põrutame põrgu.
13
∞
Vaene väike Lõpmatus
nukker Kõikmahutaja
tean millest sa unistad
külmetades seal
taga-taga-taga
Suhkrukringliks
sasipäise poisi pihku
ihkad sa kahaneda...

Kokkuvõte

Enn Vetemaa on väga mitmekülgne mees, võibolla seetõttu, et ta on kaksikute tähtkujust. Teda peetakse üheks professionaalsemaks kirjanikuks pärastsõjaaegses Eestis. Raske on leida žanri, milles ta kirjutanud poleks, samas on Vetemaa tuntud kui midagi üleliia tõsiselt mittevõttev looja, kes pigem vastupidi - iroonia ja huumoriga mänglevalt uperpallitavaid kirjanduslikke konstruktsioone punub. Lisaks kirjandusele on Vetemaa tegelenud ka väga paljude muude valdkondadega – kord on ta olnud keemik , siis aga muusik , hetkel tegeleb veinide uurimisega ning on gurmaan . Ühesõnaga Enn Vetemaa on mitmekülgne, ilus, tark ja osav – kasutades tema iseloomustamiseks Bläck Rokiti laulusõnu.
14