Referaat Enn Vetemaa (1)

Väike-Maarja Gümnaasium
Enn Vetemaa
Referaat
Koostas:
Juhendaja :
Väike-Maarja
2011
Sisukord
Sisukord …………………………………………………………………………………. 2
Enn Vetemaa elu ja looming …………………………………………………………….. 3
Murdepunkt ……………………………………………………………………………… 5
Teatrikirjanik …………………………………………………………………………….. 6
Uku Masing ja Vetemaa …………………………………………………………………. 7
Enn Vetemaa huvialad ………………………………………………………………….... 8
Olev Remsu Vetemaast …………………………………………………………………...10
Vetemaa ja naised ……………………………………………………………………….. 11
Luuletus „Nõia elu“ ……………………………………………………………………….12
Tekstinäited ………………………………………………………………………………. 13
Pildid ……………………………………………………………………………………... 14
Kasutatud kirjandus ………………………………………………………………………. 15
Enn Vetemaa elu ja looming
Teda kutsutakse ka „Eesti kirjanduslikuks kümnevõistlejaks“. Ta on sündis 20.juunil 1936.a Tallinnas arhitekti pojana . Uku Masing on Vetemaa ristiisa , kes õhutas mehe kirjandushuvi. Vetemaa õppis 1943-54 Tallinna 22. keskkoolis , 1954-59 Tallinna Polütehnilises Instituudis keemiat. Ta valis keemia seetõttu, et oli varem tegelenud fotoasjandusega ja talle tundus, et värviliste lahustitega solgerdamine on põnev. 1960-65 õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis helilooja eriala. Vetemaa on keemiku ja helilooja haridusega luuletaja, prosaist , näitekirjanik. On kirjutanud luuletusi, jutustusi, romaane, näidendeid, filmistsenaariume, ooperilibreto, laulutekste, publitsistikat. 1962.aastal ilmus tal esikteos värsikogu „Häälemurre“. 1965-69 töötas ETV vanemtoimetajana ning kirjandus-ja kunstisaadete peatoimetajana. 1969-77 oli Kirjanike Liidu luulekonsultant, hiljem kutseline kirjanik. Ta on töötanud Tallinna Paberivabrikus meistrina ( 1959 -60), ajakirja Küsimused ja Vastused kaastöölisena (1963-65), kirjastuse  Kupar juhina. Heliloojana on eelkõige 1990. aastatel kirjutanud instrumentaalteoseid.
Vetemaa debüteeris 1958.aastal värssidega. Esikraamat „Häälemurre“ ilmus kassetis „Noored autorid I“ 1962.aastal, millele järgnes luuletuskogu „Lumesõda“ (1966). Vetemaa luulet iseloomustab sisu-ja vormiuudsus, artistlik sõnakasutus, irooniaga segatud huumor, optimism ja intellektuaalsus.
Vetemaa on Eesti kirjandusse toonud lühiromaani žanri. See on mahult jutustus, sisutiheduselt romaan, iga sõna, episood on hoolikalt valitud. Läbimurdeks suurde kirjandusse said lühiromaanid „ Monument “ (1965), „Pillimees“ (1967) ja „Väike reekviem suupillile“ (1968). Lühiromaanides käsitleb ta karjerismi, mugandumist, süütunnet ja kõlbelist allakäiku elu piirsituatsioonides.
Vetemaa 1970.-90.aastate proosaloomingut iseloomustavad nimetatud probleemid teisenenud oludes. Teostes domineerib tegelaste psühholoogiline sisevaatlus vaheldumisi publitsistlike elu-ja olupiltidega, autori vaatepunkt on sageli iroonilis-humoristlik. Aeg-ajalt püüab ta ka jõuda inimese psüühika süvakihtideni.

1970.aastatel tõi Vetemaa uudse nähtusena eesti kirjandusse travestia ( travestiér – pr k ’ümber rõivastuma’ ). Travestia on kirjandusteose süžee kasutamine uues vormis koomilisel eesmärgil. „Kalevipoja mälestustes“ ( 1971 ) esitab ta vaimuka paroodia Kalevipojast kui süüdimatust hiiust. Vetemaa sai eeskuju prantsuse kirjaniku M. Druoni „Zeusi mälestustest“. Ta kirjutas „Kalevipoja mäletused“ , et pilada Kalevipoja liigset ülistamist. „Eesti näkiliste välismäärajas“ (1980) ja „Eesti luupainajate aabitsas“ (1993) kasutab kirjanik oma ajakajaliste mõtete väljendamiseks pseudoteadusliku ( libateadus ) traktaadi ( teadusteksti arhailist) vormi. Romaani „Eesti näkiliste välimääraja“ (1980) peetakse ta humoorikaimaks teoseks. Raamatu saamisloost räägib autor sellist lugu, et kord sattusid ta lauale „Putukamääraja“ ja M. J. Eiseni „Eesti näkilised“ (1922), kahest nimest kokku saigi raamat nime „Eesti näkiliste välimääraja“. Selle kergemeelne sisu on pakitud teadusliku uurimuse vormi.

Lisaks näkiliste kõrval on Vetemaa uurinud ka kratte ja madruseid.
Vetemaa on üks enam tõlgitud eesti kirjanikke.
1970. aastail kirjutas Vetemaa peamiselt näidendeid, 1980. aastail iroonilise elukujutusega proosateoseid.
Vetemaa on vaimukas sõnastaja ja tugev tegelaste hingeelu kujutamises.
Murdepunkt
Murdepunktiks on „Hõbedaketrajad“ (1977), teos teose loomisest, mis näitab Eesti kuulsaimast hobusevargast Rummu Jürist filmi tegemist. Keskpunktiks on 70ndate nõukogu Eesti filmielu – tegelastevahelised intriigid, kadedus ning oskamatus kunsti teha. „Kalevipoja mälestustega“ on sarnane Rummu Jüri rahvuskangelase maine üle irvitamine.
Järgnevat diloogiat „Ah soo…“ (1979), „Või nii!!!“ (1983) peetakse tragikomöödiaks, kuna tõsiseid probleeme (tühirabelemist) käsitleb Vetemaa sõbralik-pilkavalt. Nendest romaanidest alates hakatakse Vetemaad pidama ajaviitekirjanikuks. 1985.aastal ilmus „Möbiuse leht“, mille esimeses osas on juttu mehest, kes mälu kaotatuna viibib vaimuhaiglas, kus üritab läbi lapsepõlve mälu taastada.
Enn Vetemaad on nimetatud Eesti kõige nüüdisaegsemaks kirjanikuks . Tema viimane romaan „Neitsist sündinud“ (2002) räägib kloonimisest. Vetemaa ütleb: „See on põnev kriminaalne lugu, milles on saladuslik mõrv ja selle uurimine , samal ajal on see romaan aatomifüüsikast, geneetikast ja poliitikast . Vetemaa kasutas esimest korda ameerika seiklusromaani stiili – vähe filosoofilisi mõtteid, palju filmilikku tegevust.
Teatrikirjanik
Dramaturgia on Vetemaa lemmikžanr, see annab võimaluse enesekontrolliks – kirjanik saab lavalt tagasisidet. Vetemaad on peetud näitekirjanduse uuendajaks, tema näidendid on mitmeplaanilised, enamik neist on komöödiad, kuid käsitletakse ka tõsisemaid probleeme. Tema näidenditele on omased üllatuslikud ja ootamatud pöörded ning lõpus olev puänt. Tegelased on sageli ekstravagantsed. Läbilöögi näitekirjanikuna saavutas Vetemaa draamaga „Õhtusöök viiele “ (1972), mille puhul on tõmmatud paralleele ameerika näitekirjaniku Edward Albee näidendiga „Kes kardab Virginia Woolfi ?“. Draama räägib kahe maailmavaatelt erineva noore sassiläinud suhetest, alkoholismist ja allakäigust.
Vetemaa enimlavastatud teoseks on komöödia „Püha Susanna ehk Meistrite kool“ (1974). Autor on määratlenud selle komöödiaks, kus juhtub ka imesid. See räägib sellest, kuidas remondimehed üritavad eluvõõra vana daami Susanna arvelt kasu lõigata, aga daam kavaldab nad üle. Susanna on lihtsameelne, ent samas läbinägelik, vanameelne, kuid teeb mitmesuguseid uuendusi, moraali lugev, kuid samas vabameelne. Näidendi moraal – kurjus hävitab iseennast. Sama peategelasega kujutab Vetemaa veel näidendid „Jälle Susanna ehk Armastuse kool“ (1978) ja „Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool“ (1981).
Tuntud on ka draama „ Roosiaed “ (1976), mis näitab sõja mõjusid ühe perekonna ja roosiaias töötavate vaimuhaigete suhtes.
Vetemaa esimene näidend kandis pealkirja „Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale“ (1968). Tähelepanu äratas kirjaniku järgmine draama „Õhtusöök viiele“ (1974), milles läbi puruneva abielu vaadeldakse inimese sisemise allakäigu probleeme. Vetemaa mitmekülgne draamalooming jaguneb kolmeks:
1) sotsiaalpsühholoogilisteks draamadeks ( „Roosiaed“ (1976), milles vaadeldakse sõja järelmõjusid inimesele);
2) ohudraamadeks ( „Tuul Olümposelt tuhka tõi“ (1987) esitab pildi spordi kõlbelisest kriisist);
3) komöödiateks („Püha Susanna ehk Meistrite kool“ (1974) käsitleb moraaliprobleeme läbi huumori, satiiri ja leidliku fabuleerimisoskuse).
Uku Masing ja Vetemaa
Enn Vetemaad peetakse üheks professionaalsemaks kirjanikuks pärastsõjaaegses Eestis. Raske on leida žanri, milles ta kirjutanud poleks, samas on Vetemaa tuntud kui midagi üleliia tõsiselt mittevõttev looja, kes pigem vastupidi - iroonia ja huumoriga mänglevalt uperpallitavaid kirjanduslikke konstruktsioone punub.
Vetemaa ütlebki, et suuri ponnistusi ja krampe pole tal loomistöös ette tulnud ja lisab täpsustuseks: "Mida ma mitte kunagi teinud pole on lastekirjandus . Ise ka ei tea, miks. Ja teine asi on kirjanduskriitika, mida on ilmunud haruharva mõni üksik arvustus ." Romaane on ta kirjutanud tosinkond, nagu näidendeidki. "No ja ega ma pole enam poisike ka."
Järgmisel neljapäeval tähistab Enn Vetemaa oma teist juubelit - täis saab 60. eluaasta , millest parasjagu 35 on kulunud kirjandusele. Selle aja jooksul on Vetemaa teoseid tõlgitud 22 keelde, nende hulgas palju nn vennasrahvaste ja rahvademokraatia maade keeli.
Vanasti olid eesti kirjanikud tõlkimise suhtes palju soodsamas olukorras, kuna neid loeti mingi mõõdupuu järgi vene kirjandusse kuuluvateks, hea vene kirjandus oli aga rahvademokraatias pooleldi kohustuslikult tõlgitav.
( Eesti Päevaleht – 15.juuni 1996 )
Enn Vetemaa huvialad

• Ta on suur veinisõber ja plaanib välja anda veinientsüklopeedia.
  

Enn Vetemaa: Sünnipäeval on ilus öökulliga rääkida
Kirjanik Enn Vetemaa tõmbab Särje baaris ühe tumeda sigarillo teise järel ja lonksab klaasist tumepunast Filou Rouge ’i peale. 20. juunil sai ta 60-aastaseks. Veiniklaasi tõstmiseks on tal põhjust rohkemgi, sest veinihuviliste ja -sõprade rõõmuks peaks sündima tark raamat veinidest.
Miks kirjanik Vetemaa on otsustanud välja anda veinientsüklopeedia?
Ega sellise veinide taskuentsüklopeedia väljaandmine mulle erilist kirjanduslikku huvi saa pakkuda, välja arvatud see, et saan palju toredaid veininimesid teada. Ebahuvitav see ala ei ole - viinamäed ja see, kuidas veini tehakse, kuidas keskajal ilusad daamid tantsisid surutõrtes paljajalu ja vein pritsis...
Aga et ma veinidest raamatukest kokku hakkasin panema , oli mu väliseesti gurmaanidest sõprade idee ja soov. Sest üldiselt teatakse veinidest Eestis siiski veel väga vähe. Kahetsen, et oma boheemlaslikus nooruses jõin nii vähe head veini ja rohkem selliseid, mille kohta üks koolkond ütleb «kangestatud veinid », teine «kangastatud» või «kangendatud». Ühesõnaga - tegemist on peedikatega.
Kui oled ühe päeva joonud kalleid ja väga häid jooke heas seltskonnas ja korralikult söönud, siis on päev särav ja järgmisel hommikul oled reibas ja töövõimeline. Kui oled aga joonud valesid jooke vales järjekorras, siis vaatad järgmisel päeval nukralt lakke ja leiad, et elu on läbi.
Mida üks veininautleja teha ei tohiks?
Kindel on, et toorest veini ei tohi juua, valede toitude juurde ja segamini ei tohi juua. Ja jumalapärast ei tohi veini joomise päeva lõpetada näiteks õllega.
Ning ka paljude veinisortide headusest ja hinnast peaks ettekujutus olema, enne kui mingit veini osta. Rääkimata sellest, et on vaja teada, kuidas ja milles neid on õige serveerida . Leidub küllalt elementaarseid asju, mida veinide ja veinijoomise juures tarvis teada.
Oma tuttavate gurmaanide seltsis olete nautinud häid veine , missugune on olnud meeldejäävaim veinielamus?
Seda on raske öelda. Veinidega on mõnes mõttes nagu postmarkidega. Et alati pole kindel, kas mõni tohutu kallis ja haruldane mark annab just suurema esteetilise elamuse kui mõni teine. Teatud viinamägede lõunapoolsetel nõlvadel nummerdatud puudel kasvavatest marjadest vein on veinisõprade hulgas nii kõrgelt koteeritud, et seda müüakse 20 korda kõrgema hinnaga.
Olen joonud tõesti väga häid veine, ja väga head veinid on väga palju paremad kui keskmised veinid. Aga ma ei usu, et ükski vein vääriks niisugust hinda nagu 400 dollarit, sellist veini olen ka joonud. Kindlasti on see küll väga hea vein, ja kui inimesel on piiramatult raha, siis miks mitte juua ka nii kallist veini.
( Postimees Extra 22.06.1996 )

• Lisaks jändab ta seentega ja kasvatab gladioole, mille sibulaid olevat toonud Havailt suus , sest sealt on taimede välja vedamine keelatud.
  

Gladioole suus?
Üks, kõige suurem oli suus, teised olid mul peidetud hulatüdrukute kostüümidesse. Havailt ei tohi taimi välja tuua - esiteks on seal palju haruldasi liike ja teiseks viiruste pärast. Kontroll on nii kange , et lapsel võetakse lennukitrepil puuvili käest, et järsku viib seemned suus ära.
Ühe gladiooli nad leidsidki. Ütlesin, et ma ei lähe üldse Ameerikasse, vaid sõidan kohe Kopenhaagenisse. Siis nad vaatasid mu passi ja soovisid mulle tuliselt õnne, et üks uus riik on tekkinud, ja uurisid , kus see asub. Ütlesin, et see on Islandi kõrval ja seal on väga külm ja mingid taimeviirused seal seetõttu lihtsalt ei ela.
Nad küsisid, kes on meie riigi juht, ja ma ütlesin, et Meri. Mary Stuart ? Neil oli siiralt hea meel, et uus riik on nii demokraatlik, et selle eesotsas on naine. Pidin nende rõõmu maha jahutama, öeldes, et president on Meri, kirjanik, minu hea tuttav. Ja siis suruti mul kätt ja anti kogu mu varandus mulle tagasi.

• Sitikate uurimine.
  
• Teda huvitavad naised. Ta on olnud missivõistluse žüriis, kus määras missikandidaatide üldintelligentsust. Talle meeldivad ilusad ja targad naised, sest tema meelest on selline kombinatsioon päris haruldane.
  
• On tegelenud astroloogiaga, on võimeline inimese liigutuste ja reageerimisviisi põhjal ütlema tema tähtkuju.
  

Püsimatu Kaksik
Tähtkujult olete Kaksik, kelle kohta öeldakse, et ta on püsimatu ja jagab ennast mitme muusa vahel. Kas usute horoskoopidesse?
Usun, ja kohe päris tugevasti. Tegelesin sellega kirglikult, kui õppisin keemiat ja mõistsin keemia, alkeemia ja astroloogia seost.
Horoskoop on taeva pilt sünnihetkel, ei midagi muud. Selle interpreteerimine ja lahtirääkimine on hoopis midagi muud. Usun, et sodiaagimärk määrab 50-60 protsenti inimese olemusest.
Merkuur, mille mõju all sündisin, on ju kreeka mütoloogias Hermes, väike vilgas tegelane, kes kogu aeg jumalaid petab, laseb nende vahel ringi ja tekitab segadusi. Ta on igavene osav pisikene vargapoiss, loomult mitte halb, vaid selline kiire vilksaja. Ta läheb kiiresti kompromissidele, leiab kahtlasi advokaatlikke lahendusi situatsioonides , kus Jupiter lööks mürinal oma raudse käega. Seda teeb Jupiter vahest rumalasti. Lihtsalt ei tohi vihastada, vaid tuleb kõik ilusti läbi mõelda. Alati on võimalik mõlemale poolele sobilikule kokkuleppele jõuda.
Kas te ei vihasta üldse?
Kui vihastan, siis kõigepealt enda peale, et üldse vihastasin. Aga ärge uskuge prohveti juttu, sest loomulikult vihastan vahel, ehkki püüan seda vältida.
Oli üks tark mees kunagi, kas Sokrates või keegi teine, kes samuti ükskord vihastas. Nimelt läks mees rahulikult mõtiskledes ja eesel lõi teda jalaga. Ta vihastas. Ja siis ta läks koju ja ütles endale: issand , Sokrates, kuidas sa võid olla nii loll , et vihastad eesli peale?
Olev Remsu Vetemaast
Oma näidendeid ja proosas on ta hea fabuleerija, hoiab kindlalt sule all kentsakavõitu karaktereid, tema kirjutatud dialoog on vaimukas rahvalikust labasusest kuni väga peente vihjeteni.
Remsu meelest on Vetemaa kunstis üks valdkond , mis tema meelest eriti esile tõuseb. Ta on seda paaris arvustuses nimetanud eidetismiks. Eidetism on võime varem tajutut väga elavalt ja täpselt kujutada. Elavuselt seisab eideteetiline kujutlus tavalise kujutluse ja taju vahel. Eidetism esineb peamiselt lastel, harva täiskasvanuil.
Kirjandusse ülekantuna on selle oskussõna tähendus pisut nihkunud. Eideteetikavõimega kirjanik oskab luua kirjeldust, mille kaudu lugeja tajuks kirjeldatavat või portreteeritavat objekti vahetult, otsekui teksti abita . Proosateos võib olla hea ka ilma eideteetikata, ent eideteetiline tekst võlub paljusid lugejaid. Remsu meelest suudavad eideteetilist teksti produtseerida vaid Vetemaa ja Mati Unt.
Vetemaa ema oli kirjanduslike kalduvustega daam, kelle harrastusele tõmbas kriipsu peale nõukogude kord. Ta võitis varjunimede all ajakirjade jutuvõistlusi. Ema kirjutas oma lõbuks romaane, näidendeid ja lastejutte ja pani Ennugi kooliajal kirjutama. Muusikas tõmbas praktikast enam teooria, raskeid muusikateoreetilisi teoseid luges Vetemaa tundide ajal salaja koolipingis, raamat põlvedel. See andis hea ettevalmistuse komponeerimiseks, esimesed helitööd kirjutas Enn 14-15-aastaselt. Isa aga hoiatas muusikutee eest, ütles, et ära ennast konservatooriumisse minema säti, sest pillimeheamet on see viimane amet.
Oma nooruse boheemluspäevad veetis Vetemaa heas seltskonnas. 22.keskkoolis käis ta koos Heinz Valguga. Veel olid sõpradeks Vallo Raun, Mark Udam, vennad Urmas, Ilmar ja Lembit Rattus . Koolis olid kirjutajad Vallo Raun ja Mark Udam, ka vennad Rattused, kuid nemad oma asju teistele suurt ei näidanud. Kirjandusest rohkem tõmbasid Vetemaad peod, tantsimas käis ta Pritsimajas Viru väljakul, Tombis, harvemini Tselluloosi klubis . Vetemaad, Udamit ja tema vendi sidus huvi fotograafia vastu, koos pildistati neidusid.
Teet Kallasega koos käis Vetemaa Noorte Autorite Koondises ja pikapeale hakkaski kirjandus muusikatudeerimist segama. NAK-id oli tollal väga tähtsad asutused, Tallinna oma juhtis Oskar Kruus.
Kolmas sõber oli Margus Veanes, andekas tšellist. Kolmiku kogunemiskohaks oli Niguliste kirik , mida tol ajal renoveeriti. Kambas olid veel Henno ja Jüri Arrak , Jüri Palm, Ivalo Randalu ja teised.
Ometi on Vetemaad alati iseloomustanud härrasmehelikkus ja korrektsus .
Vetemaa ja naised
Mati Unt
Sireen
Sireenid (näkid) on ohtlikud, näitavad välja, mis nad on. Sireen ei varja oma plaani meest võrgutada, uputada või hukata. Vetemaa sireenid on enamasti blondid ja täidlased.
Helena
Trooja Helenat on tihti toodud tingnimetuseks puhtale „naiselikule“ emotsionaalsusele, seksuaalsusele. Helena ei too endaga müstilist õnnetust, tema eluruum on argisem. Suhe temaga on üldiselt pealiskaudne ja elunautlev.
Eeva
Eeva pole niivõrd seksuaalne, kuivõrd instinktiivne. Ta esindab mehe kujutluste naist selle kõige esimesel, bioloogilisel tasemel. Tal pole oma Mina ja ta on hea materjal mehele, kes soovib lasta end imetleda. Ta võib olla mehele peegliks, teenijaks, laste emaks .
Sophia
See nimi on ikka sümboliseerinud puhast tarkust ja on veidi vägivaldne, ta tähistab naiste rühma, keda võib nimetada ka emantsipeerunud naisteks.
Beatrice
Naistüüp, kes mõnede arvates asub kõige kõrgemal, skaala teises otsas, Eeva vastas. See tüüp võiks kehastada transtsendentsust, kõrgemat kõlblust, saladust. Tema mõju on positiivne ja selles mõtte on ta ka Artemise ja sireeni vastand . Temast ei teata kunagi palju, aga ta toime, eriti alateadvusele, on väga suur. Muidugi viib temaga kohtumine katsumustele.
Nõia elu
Inimestel elu igav,
haldjail hallivõitu.
Nõia elul sel on võlu
laskem luuasõitu!
Nõia elu, nõia elu,
see jah on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid
kui sa vaid õppind oled.
Nõia elu, nõia elu,
see jah on kõige parem!
Ah, kui hea on olla nõid,
kui sa õppind oled.
Inimene tõuseb vara,
ta on tööde ori.
Nõial kratt toob koju vara,
kulda on meil kui pori .
Nõidund ma ja uurind veidi,
kübara saan potist.
Aga tip-top ballikleidi
nõiun jahukotist.
Teiste mured meile kama ,
klõbistame sõrgu.
Aga pärast maiset jama
põrutame põrgu.
Vaene väike Lõpmatus
nukker Kõikmahutaja
tean millest sa unistad
külmetades seal
taga-taga-taga
Suhkrukringliks
sasipäise poisi pihku
ihkad sa kahaneda...
Tekstinäited
„Õnneks oli parasjagu algamas suvi, ja suvel pole kuum, aurune paberivabrik ka põrmugi meeldiv koht. Mati oli ammu ihanud maale, loodusesse. Ta jättis ajutiselt maha tädi Magda, tema kaneelist lõhnavad omatehtud saiakesed , puhtad linased voodiriided ja portselan -Jeesukese kummutil. Liitus maaparandajatega, kuivendas soid , raius võsa. Ja kui ta suve lõpul leidis koha filmistuudios, määras see kõik. Esiotsa oli ta laudsepp, kuid et tööd polnud palju, võttis pürotehnik ta oma õpipoisiks. Vastukaaluks hääleaparaadile olid Mati käed kindlad, täpsed ja tugevad. Kuigi pürotehnik ei tohi kasutada kvalifitseerimata abilisi, märkas vana rahulik Ludvig , kes püssirohugaoli kokku puutunud juba Esimeses maailmasõjas, et Matit võib usaldada nagu iseennast. Mõne kuu pärast tegi Mati ära ka vastavad eksamid . Nüüd jäi tädi Magda üksikuks juba suurema osa aastast. Ainult filmivõtete vaheajal sõi Mati tema kaneelisaiu ja masseeris tädi üha jämedamaks muutuvaid, küünlavärvi jalgu .“
„ „Noh, kuidas on? Ohvitser missugune!“
Helle annab Matile peegli, kust tollele vastu vaatab lakutud ja mukitud meesiludus: vastikult libedad juuksed, nilbed mustad vurrud, kirsspunane, perversselt mõjuv suu.
„ Vuntsid ei lähe, proovi neid pikemaid,“ arvab Madis. „Ta peab olema siiski natuke lollim. Sile küll, aga loll ka.“
Mati saabki endale taevasse vaatavate nõelteravate otstega kikkvurrud, nii idiootlikud vurrud, et Helle tasakesi itsitama hakkab.
Valgustajad seavad jupitere valmis, praginal turtsatavad tujukad kaarleegid. Põõsa tagant astub välja Reet koos operaatoriabiga. See blond kõrend on teda viimasel ajal üsna avalikult silitama hakanud. Reet osutab sõrmega Matile, ja nemadki hakkavad irvitama. Kasimatu, rive, kihkvel Reet näib tundvat Mati vaatamisest lausa füüsilist mõnu. Ta sosistab midagi operaatoriabile, see näpistab teda. Reet lõkerdab ja lööb kaaslasele mööda sõrmi, pigem innustavalt kui korralekutsuvalt. Ja jälle sosistavad nad midagi. Nüüd liitub nendega ka Helle. Madis näeb seda kõike, aga muigab üsna heakskiitvalt.
Ja äkki tunneb Mati, kuidas ta südame ümber kokku jookseb jahe, iiveldama ajav hirmuhoog: aga äkki nad juba teavad midagi kirjast? Sellest kirjast stuudio direktorile, kus Mati anonüümselt kaebas, et „režissöör Madis Kartul on muutunud filmigrupi bordelliks ja oma võimu kasutades riietur Maret Kinksi ebamoraalsetele suhetele meelitanud“. Siis … siis on äkki kogu see tänane filmimine üks mõnitamine ja kättemaksuoperatsioon? Tahetakse minust naljanumbrit teha … Ei usu, rahustab Mati ennast, kiri sai posti pandud alles neli-viis päeva tagasi.
Helle läheneb Matile magusalt naeratades ja Mati juba arvabki nägevat tema pilgus t e a d l i k k u s t. Helle seab ta vuntse ja naise priskete sõrmede puudutuses on tõesti tunda nagu ihalevat salamõnu: teeme ta hästi korda, siis on pärast toredam vaadata, kuidas salakaebaja praeb!
Ega kirja autorit kuigi raske ära mõistada peaks olema, sest keda peale Mati see „olukord filmigrupis“ ikka häirida võiks.
Ei oleks tohtinud kirjutada, mõtleb Mati, kuid nüüd on hilja . Kus mu aru sel ööl ometi oli? Jah, aga sel ööl ei olnudki tal aru, oli ainult pime viha ja valu… “
Pildid
Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestused“
„Eesti näkiliste välimääraja“ „Munad hiina moodi“
„Tuul Olümposelt tuhka tõi…“
Kasutatud kirjandus
1. Eelmise sajandi Eesti kirjandus / P. Riismaa, A. Rätsep, T. Õunapuu
Künnimees, 2002
2. Eneke nr 4 / M. Jõeste, Ü. Karu, V. Masing, H. Oksa, M. Pärk , L. Raudtits,
E. Rõigas / Kirjastus Valgus, 1986
3. Hõbedaketrajad / E. Vetemaa / Kuldsulg, 1999
4. Looming 1986 nr 6 / M. Unt / Kirjastus Perioodika, 1985
5. Looming 1996 nr 6 / O. Remsu / Looming, 1996
6. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/enn_vetemaa.ht m