Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Enn vetemaa". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vetemaa, ruuben, eetilis, reekviem, kurjus, meta, aarne, romaanis, draama, iseend, tahe, aimu, nõia, tegelastel, kontseptsiooni, mehhanism, pahe, jakobi, reekviemi, muusik, kurjuse, eetika, vaatepunkt, muusika, susanna, koguni, eksistents, karakter, koge, elamus, pillimees, juhus, proosas, vahekord, ositi, absurd, voore, jutustaja, kirik, lavastusVäike-Maarja Gümnaasium Enn Vetemaa Referaat Koostas: Juhendaja: Väike-Maarja 2011 Sisukord Sisukord .................................
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks.
Luuleperioodi alguses liigub mitut teed pidi, ühest küljest kirjutab normaalset sulaaja luulet, teisalt püüab luua midagi ebanormaalset. Juhan Liivi eeskuju. Vormi- ja sisueksperimendid, zen-budismi mõjud. Põgenemisluule. „Viimse reliikvia“ laulud, „Lumevalgus... lumepimedus“, „Saatja aadress ja teised luuletused 1968– 1972“. Näidendid on mõjutatud moodsatest teatri- ja mänguteooriatest. „Tuhkatriinumäng“. 7. „Tuhkatriinumäng” ja uue draama läbimurre Eestis. Aluseks on Tuhkatriinu lugu, millest on tehtud midagi muud. Tekstid räägivad tekstidest ja tõlgendavad üksteist. Rummo enda jaoks elupõhimõtte otsimise näidend, aga seda on loetud ja tõlgendatud ka väga poliitiliselt ning Rummo ei eita seda tõlgendusvõimalust. Lavastamise ja trükkitoomisega oli probleeme, aga 1969 lavastati siiski Vanemuises. Teatrikülastaja esteetiline taluvus pandi proovile, lava oli paljaks kistud, palju arusaamatust. Osa külastajaid tõusis
Kontrastid mahenevad, üllatusi on vähem kui varem ja nüüd mingis mõttes kompenseerides seda muutust, alates 70ndate/80ndate vahetusel hakkab kirjutama vabavärsilist luulet. Leidub väikesi mõtteteri, luule laias laastus muutub normaalsemaks. 80ndatel tema luuletamisaktiivsus väheneb. Kogu tema loomingut hakati pärast tema enesetappu kuidagi tõlgendama loominugu taustal. Väga kerge on leida erinevaid surmamotiive, kuid otseseoseid pole seal küll mõtet luua. Eesti draama 1966-1985 1966-1972 1973-1985 Piirid on arusaadavad, et kui võtta draamaseis enne 66ndat aastat, siis enne seda pole midagi väga rääkida. 66ndast aastast hakkas tulema uusi draamatekste. Draama hakkab ka seostuma teatriuuendusega 60ndate lõpus 70ndate alguses. Esimene periood on piiritletud 60ndate tagumise poolege. Kui kaks allperiood kokku võtta, siis tundub, et Eesti draamaajaloos on see üks parimaid perioode üldse, mis on olnud. Kui
Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali eraldusjoone lõplik kadumine, näitlejate ja vaatajate muutumine mingi ühise tegevuse osalisteks ning teatri kui kunsti ülekasvamine. Genoteksti - mõtteline konstruktsioon, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis on olemas veel enne konkreetse näidendi ja lavastuse sündi ning genereerib nende ühiseid struktuure Absurd mõttetu või ebaloogiline nähtus, absurditeatrit iseloomustavad seosusetu dialoo, tegevuse vähesus ja maailma tajumise absurd. Deteatraliseerumine - Kirjanduses ning teatris tõuseb huviorbiiti inimese isiklik elu, niisugused suhtlemis- ja käitumisvormid, mis on loomult mitteavalikud
Eesti kirjanduses Ilmar Laaban, Andres Ehin Väga kõrgetasemeline oli vene sümbolism, mis oli küll prantsuse sümbolismist hilisem. Olid elitaarsed, käisid koos salongides, samas haritud, eriti armastasid Itaaliat. Olid idealistid, tegelikkus oli nende jaoks vangla. Olid skeptilised, loodi oma luulemaailm. Sagedased on saatanamotiivid, surma- ja üksinduseteema, öö kujutamine, sügisemeeleolud, samuti on tavalised teemad piin, kannatus, igatsus, õudus, üksindus, kurjus. Esindajaid: Fjodor Sologub (märkimist väärib romaan "Saadanasigidik"), Aleksandr Blok, Valeri Brjussov, Konstantin Balmont. Romaan ja draama XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses Süvenes kirjanduse psühholoogilisus, vähem kirjeldati ühiskonda. Paralleelselt arenesid naturalistlik-realistlik meetod ja sümbolism, kujunesid modernistliku kirjanduse eeldused. Olulisel kohal olid vene ja Skandinaavia maade kirjandus. Esile kerkisid naiskirjanikud
Enn Vetemaa. "Püha Susanna ehk Meisrite kool" 1. Sõnasta korrektselt sisutiheda väitlausena romaani põhiprobleem ning kirjuta sellest lähtuvalt vähemalt 100-sõnaline arutlus. Näidendis ,,Püha Susanna ehk Meistrite kool" on kesksel kohal moraaliprobleemid, mida valgustatakse eri rakurssidest ja mõttetasandeilt. Tegemist on näidendiga, mis käsitleb eelkõige ühiskonna moraaliprobleeme. Kaks haltuurameest, saanud vanalt inimeselt tööd, soovivad ta lihtsalt paljaks varastada. Nende õnneks on daam naiivne ning lihtsameelne, ei näi justkui nende plaanidest arusaavat. Probleem laheneb ikkagi täiesti ootamatult, daam on teose lõpuks adopteerinud kaks näiliselt identset töölist (Goga ja Vova), põetab haigevoodis Antonit. 2. Iseloomusta Anne-Maid. Temas avaldub näiline vastuokslikkus. Selgitage! Anne Mai on korraga lihtsameelne ja läbinägelik, eluvõõras vana daam ja niiditõmbaja. Anne Mai reageeringud on
Kui proosa esiletõuseb, kas luule proosastub? Üksiknäiteid, üldistada ei saa. Rummo ja Kaplinski on need näited. Iseloomulik see, et toimub midagi sellist, mis juhtus paguluses, kus koos modernistliku uuendisega paralleelselt tuleb sisse luulesse laulutekst. Piir laulu- ja luulekteksti vahel hägustub. Luules eksperimentaalsuses suurenemine. Luule puhul eksistentsialism. Anglosaksi modernism hakkab põhihoovust suunama. See hakkab tulema autorite kaudu: 1962 Rummo, E. Vetemaa, Mats Traat. 1963 Aleksander Suuman jt 1965 Kaplinski, V. Luik, H. Runnel jt 4 1966 J. Tuulik 1968 A. Ehin Kassetifenomen värvikas, debüüdid värvikad. Ei tähtsustaks üle neid raamatuid. Tüüpiline see, et hoovõtud on pikemad ja isiklikel põhjustel pikemad. Tekib arvestamine tsensuuriga. Pole tark pööraselt alustada
Seetõttu oli eesti kultuurile ja kirjandusele eriti oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga. 1957. aastal hakkas ilmuma raamatusari "Loomingu Raamatukogu", mis vahendasid välismaise kirjanduse tõlkeid. Samas tekkis ka varjatud kirjandus: sise/emigrantide Uku Masingu ja Artur Alliksaare ümber kogunenud noored tekitasid mitteametliku kultuuri- ja kirjanduselu. Esimesed selged lahtiütlemised nõukogulikust kunstist on nähtavad Mati Undi ja Enn Vetemaa proosas ning Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski luules. Eredaimaks pöördepunktiks on nn kassetipõlvkonna tulek luulesse 1962-1969 (luulekassett on pappkarp, mis sisaldab mitme noore luuletaja debüütkogusid). Kassetipõlvkonna (Rummo, Kaplinski, Runnel,Traat, Luik) vaimseks isaks on peetud Artur Alliksaart (1923-1966) boheemlaste kuningat, modernisti, paljude noorte iidolit, poliitilist sisepagulast-, kelle elu ja eluloo ümber liiguvad tänaseni müüdid. Ei ole paremaid, halvemaid aegu
Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"] Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.] Eepos - lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel
"Ustav Ülo", Jaan Kärner (1891 -1958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 -1980) valimik "Kolmteist ballaadi". 8. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus). 9. Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Zanrina kujunes välja 18. sajandil eeskätt Denis Diderot´(1713 -1784) ja Gotthold Ephraim Lessingi (1729 -1781) loomingus. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted
"Ustav Ülo", Jaan Kärner (1891 -1958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 -1980) valimik "Kolmteist ballaadi". 8. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus). 9. Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Zanrina kujunes välja 18. sajandil eeskätt Denis Diderot´(1713 -1784) ja Gotthold Ephraim Lessingi (1729 -1781) loomingus. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted
Mida segasem seda parem. 8. Modernismi tunnusjooned modernistlik elutunne, teadlik lahkulöömine traditsioonilisest luulevormist, vastandub romantismi õhkavale loomule, ületab realismi üheplaanilisust, Eksperimenteerib nii vormi kui väljendusviisiga. 9. Süvapsühholoogiline romaan, filosoofilis-intellektuaalne romaan, absurdi romaan, sürrealistlik romaan, maagilis-realistlik romaan. 10. Albert Camus, Franz Kafka, Hermann Hesse, Mihhail Bulgakov Draama 19. saj. lõpul / 20. saj. esimesel poolel. Postmodernism. 1. Draamakirjandus muutus teatraalsemaks ja filosoofilisemaks. Tugeva impulsi andsid draamakirjandusele esimese maailmasõja eel ja ajal tekkinud kunstivoolud: futurism, dadaism, sürrealism jne. 2. Luigi Pirandello. Kirjutas palju futuristlikke näidendeid. 3. Tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt
10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhineb dialoogil ja tegevusel; autori kohalolu on enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse kuulaja/vaataja poole. On suunatud teatrile. · Nii dramaatikas kui eepikas jutustatakse lugu. Mõlemad on sõnakunsti liigid. · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi dialoogi ja remarkide kaudu. · Draama aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega (kokkusurutus, tinglikkus jne). · Inimese siseelu kujutatakse draamas peamiselt dialoogi ja remarkide (tegevuse kirjelduse) kaudu · Traditsiooniliselt keskendub draama inimestevahelistele suhetele. 11. Mis on draamateksti osad? Dramaturgiline tekst võib olla mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina. Ei pea olema valmiskujul näidend
Viimaks makstakse nõutud raha ning klaver viiakse Sõrdi tütre Tiiu juurde. Klaver, omamoodi side Eesti Vabariigiga, jõudis tagasi oma õigete omanike juurde. 1993.a. ilmus "Tabamatus". 1994.a. ilmus "Järelehüüd". 1995.a. ilmus "Mesmeri ring". 1998.a. ilmus "Paigallend". 2001.a. ilmus "Tahtamaa". "Tahtamaa" on Krossi esimene tänapäeva käsitlev romaan. See kõneleb talude tagastamisest, ärist, peresuhetest ja erootikast. Ning ravimudast, millega katsutakse romaanis raha teha. ,,Siis pöördusid lugejad Krossi poole: tulgu ta kaasaega. Ja Kross ehtsa rahvakirjanikuna võttis sellegi väljakutse vastu ning kirjutas «Tahtamaa»." (Rein Veidemann) "Kokku võttes: tegemist on omapärase muinasjutu elik ajaloolise romaaniga. Meister Kross on jäänud oma liistude juurde, mis siis, et loo formaalne tegevusaeg on nihkunud kaasajale ohtlikult lähedale." (Tõnu Õnnepalu) 2003.a. ilmus Jaan Krossi mäletsusteraamat "Kallid kaasteelised". Jaan
Kirjandusteose analüüs Püha Susanna ehk meistrite kool Enn Vetemaa Tallinn, 1974 1. Teose sisu lühikokkuvõte Teose ,,Püha Susanna ehk meistrite kool" peategelane on AnneMai, kelle mees Leopold on surnud ning naine elab üksinda nende majas. Ühel päeval, kui AnneMai kodus toru tilkus, kutsus ta torulukksepa, kes parandaks toru ära, sest AnneMai maalid on väga hügroskoopsed. Torulukksepaga vesteldes jõudis
Raud, noorematest autoritest Juhan Smuul, Debora Vaarandi jt. Mõnedki vanema põlve kirjanikud nagu Oskar Luts, Mait Metsanurk või Hugoraudsepp, kes iseseisvusaja sotsiaalsete olude suhtes olid omal ajal pilkavad või kriitilised, püüdsid oma sulge sundida ,,õigeid" teoseid looma, aga tulemused ei rahuldanud neid endid, lugejat ega ideoloogilist järelevalvet. Uus põlvkond prosaiste astus esile 1960. aastate algul (Arvo Valton, Enn Vetemaa, Mati Unt, Aimeé Beekman jt.). Need autorid ei pidanud enam iga hinna eest tõestama, et nad on nõukogude inimesed ja võisid seepärast oma loomingus käsitleda muudki kui klassivõitlust. Suurt lugejashuvi äratasid 1960. aastate algul luuletajad Jaan Kross, Mats Traat, Ain Kaalep, Vladimir Beekman jt., kellest enamik hakkas kümnendi keskel tegelema proosaga. Nende kõrvale astus uus põlvkond poeete (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski Hando Runnel jpt.).
Hääbusid lühiproosa zanrid. Rohkem kirjutati jutustusi. 50-date aastate algul ilmus proosasse uus zanr, olu kirjeldus. See pidi sotsialistliku realismi viima täiuseni ja kujutama elu dokumentaalses laadis. Vastukaaluks proosale tõusis esile näitekirjandus. Näidendeid kirjutasid varem romaane kirjutanud kirjanikud (August Jakobson). Hakkas hääbuma komöödia, asemele tuli lääne impearilismi ründav satiiriline draama. Näidendid muutusid jutustavateks. Põhiteemad. Põhiteemad draamal ja proosal olid üsna sarnased. Teos pidi olema päevakohane, pidi kajastama lähiminevikku või kaasaega. Teemad olid: 1) sõjasündmused ja Saksa okupatsioon Eestis, 2) kolhooside rajamine, 3) läänemaailma pahelisus. 50-date aastate algupoole saabusid veidigi vabamad olud. Sotsialistliku realismi meetodiga määratud piire hakati laiemaks nihutama. Sel ajal hakkas proosat kirjutama Juhan Smuul
Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele. Need kolm põhiliiki on tihedalt üksteisega seotus tihti võib ühe zanri tundemärke näha teise omas.
väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". Dramaatika- näitekirjandus, üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Ekspressionism- Kunstivool, mis sündis XX sajandi algul Saksamaal. Ideede ja elamuste kujundirikas väljendamine. NT, Marie Under Eleegia- lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust.
33) kino(kunst) 34) kino(staar) 35) kino(hilbud) 36) kino(mees) (2) 37) käsiraamat 38) kostümeerija (4) 39) kaadrikompositsioon 40) kaader (3) 41) kaamera (4) 42) kassett 43) komöödia (2) 44) operaator (5) 45) pisiosa 46) piirisituatsioonidraama 47) proovirull 48) vestern (3) 49) võttepäev (3) 50) valgustaja 51) massistseen 52) laadastseen 53) stsenarist (3) 54) stuudio (8) 55) stseen (13) 56) stsenaarium (21) 57) sünkroontõlge 58) tiiter 59) grimm (3) 60) grimeerija (2) 61) draama 62) pürotehnik (4) 63) reziimvõte 26 64) pearezissöör (13) 65) rezissöör (26) 66) rezissöörkond 67) rezissööritiitel 68) reziikontseptsioon 69) reziistsenaarium 70) etüüd 71) pürotehnik 72) zanr 73) sedööver 74) efekt 75) montaaz (2) 76) thriller (2) 27 2.2 Analüüs Kokku leidsin tekstist (156 lk) 76 sõna, mis on seotud filmindusega. Lähtusin oma
A.Ahmatova- Ahmatova luuletused oli erakordselt lihtsad, kuid peitsid endas sügavaid tundeid, samuti olid konkreetsed ning uudsete rütmidega. Ahmatova luulet täidab tihti kurbus, kus kangelane kannatab armastuse pärast ja unistab eraklikust elust ja surmast. Ahmatova luuletused mõjuvad nagu novellid, sest neis on psühholoogilist pinget, dialoogi ja tähendusrikkaid detaile. Sümbolism- Sümbolistid pöörasid oma loomingus tähelepanu nii headusele kui ka kurjusele, ent kurjus huvitas neid isegi rohkem, sest läbi ajastute on saatan olnud kunstis põnevam kui jumal. Sümbolistid pidasi oluliseks rõhutada, et kui maailmas on üldse midagi püsivat ja absoluutset, siis on see ilu, mida võib näha kõiges - inetuses, kurjuses, keelatud armastuses ning surmas. A.Blok- Vene sümbolistlik poeet, tema esimene luulekogu ,,Värsid kaunist daamist" (1904), mille ta pühendas oma naisele, oli kantud müstilise ja igavese naiselikkuse kultusest
Euroopast kuni Vahemere kaugemate soppideni välja ("Põlev lipp", 1961; "Viimne linn", 1962; "Surma ratsanikud", 1963) ja mitmed teised romaanid. Kirjaniku väsimatu reisikirg aitas tal süveneda tema romaanide kultuuriõhustikku. 1952. aastal ilmus Rootsis Arved Viirlaiu "Ristideta hauad", romaan metsavendade võitlusest, mis äratas rahvusvahelist tähelepanu ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Ka mitmes teises romaanis kasides Viirlaid eesti sõduri teemat. Mitmekülgne kirjanik, kirjastaja ja kultuurimõjutaja oli Rootsi Lundi pidama jäänud ning 16 luulekogu ja sama palju romaane avaldanud Bernard Kangro. 1935. aastal loodustee- maliste sonettidega alustanud ja uuel kodumaal mitmekülgset luulet viljelenud (luuleraamat "Varjumaa", 1966 koos autobiograafiliste Kihvakaania-poeemidega) Kangro käsides oma romaanides vana Tartut ("Jäälätted", 1958; "Emajõgi", 1961; "Tartu", 1962;
Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus). didaktiline teos ilukirjanduslik teos, mis on teadlikult moraliseeriv või õpetav. Näiteks Nicolas Boileau (16361711) "Luulekunstis" (1674) esitatakse oma aja luuleteooria põhilisi seisukohti. dionüüsia jumal Dionysose auks korraldatud pidustused igal aastal märtsis-aprillis Antiik-Kreekas. Dionysose pidustustega on seotud draama kujunemine iseseisvaks kirjanduszanriks 5. ja 4. sajandil e.Kr. Poeet Thespis (6. sajand e.Kr) lisas kooriettekandele näitleja, kes astus kooriga dialoogi, nii tekkis dramaturgiline element. Dionysos ka Bakchos. Kreeka viljakusjumal, Zeusi ja Teeba printsess Semele poeg. Dionysost kummardati looduse loova jõu jumalana, hiljem sai temast joovastuse ja ekstaasi jumal. Dionysose auks peeti igal aastal kevadel pidustusi. Dionysose kultusest on arenenud kreeka tragöödia ja komöödia.
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. · Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste · Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda · Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enam
ÜLEV siia kuuluvad nähtused, mis haaravad oma erakordse jõu ja võimsusega, kutsudes esile tundeid, äratavad vaimustust ning entusiasmi. Kirjandusteostes on ülevate tunnete äratajaiks ja kandjaiks eriti suured positiivsed tegelaskujud, nagu näiteks antiikkirjandusest Prometheus, kes kehastab inimkonna võitlust vabaduse ja õnne eest. Ülev on tihedalt seotud ilusaga. Aga inimese väline inetus ei takista sisemise suuruse mõjulepääsu. Nii jätab üleva mulje V.Hugo romaanis ,, Jumalaema kirik Pariisis " eemaletõukavalt inetu küüraka Quasimodo suur inimlik kiindumus ja hingeline õilsus. Lüürikas väljendavad ülevat hümnid ja oodid. TRAAGILINE - põhineb tegelikkuses esinevail sügavail vastuoludel ja kokkupõrkeil. Üldiselt mõtleme traagilise all olukordi, kus õilsate taotlustega võitlus põrkab kokku üle jõu käivate takistustega, mis toob kaasa hävingu. Kujutatakse suuri kannatusi ning äratatakse kaastunnet kangelase vastu
Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline jutustus edastab sündmustikku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu. Loo pinge areneb sellisel viisil edastatud romaanis sageli just teadmatuse ümber, fakti ümber, et ühte lugejale avatud inimteadvust ümbritsevad teised, mille sisse lugeja ei saa pilku heita. Piiratud vaatepunktiga jutustus kasutab vahel sisemonoloogi (tegelase sisekõne) ja teadvuse voolu tehnikaid. Sisemonoloog lähtub üldiselt vajadusest otsida mingile küsimusele vastus, tegelase kõnevool areneb oma sisemisest loogikast lähtudes. Teadvuse vool on lähedane sisemonoloogile, ent teadvuse vool kujutab tegelase mõtteid hüplikena
Viimaks makstakse nõutud raha ning klaver viiakse Sõrdi tütre Tiiu juurde. Klaver, omamoodi side Eesti Vabariigiga, jõudis tagasi oma õigete omanike juurde. 1993.a. ilmus "Tabamatus". 1994.a. ilmus "Järelehüüd". 1995.a. ilmus "Mesmeri ring". 1998.a. ilmus "Paigallend". 2001.a. ilmus "Tahtamaa". "Tahtamaa" on Krossi esimene tänapäeva käsitlev romaan. See kõneleb talude tagastamisest, ärist, peresuhetest ja erootikast. Ning ravimudast, millega katsutakse romaanis raha teha. 6 ,,Siis pöördusid lugejad Krossi poole: tulgu ta kaasaega. Ja Kross ehtsa rahvakirjanikuna võttis sellegi väljakutse vastu ning kirjutas «Tahtamaa»." (Rein Veidemann) "Kokku võttes: tegemist on omapärase muinasjutu elik ajaloolise romaaniga. Meister Kross on jäänud oma liistude juurde, mis siis, et loo formaalne tegevusaeg on nihkunud kaasajale ohtlikult lähedale." (Tõnu Õnnepalu) 2003.a
Kirjanduse eksami piletid 1. Ilukirjanduse olemasolu ja seos teiste kunstiliikidega.(+) 2. Vabalt valitud teose analüüs.(+) 3. Kirjandus rühmitused 20 saj. algul.(+) 4. Saaremaalt pärit kirjanikke + 1. teos vabalt valitud.(+) 5. Kitzberi draama looming. 2 periood. ,,Libahunt", ,,Kauka jumal"(+) 6. P. Alveri looming + 1 luuletus peast.(+) 7. Vilde draama looming + ,,Mäeküla piimamees"(+) 8. Dostojevski elu ja looming.(+) 9. Dostojevski romaani ,, Idioot" analüüs.(+) 10. Juhan Liivi looming ja elu + 1 luuletus.(+) 11. Lev Tolstoi elu ja looming.(+) 12. Visnapuu elu ja looming + 1 luuletus.(+) 13. Tolstoi romaani analüüs.(+) 14. Heiti Talviku luule + 1 luuletus(+) 15. Tsehov looming(+) 16. Tsehov elu looming(+) 17. Marie Underi elu ja looming + 1 luuletus.(+) 18. Eepika olemus: romaan ja selle liigid. (+) 19. Hemingway elu ja looming
abielu kestis aastakümneid. Vaarandi jätkas tõlkimist, kuid 1959. aastal ilmunud kogu "Unistaja aknal", oli tema kui luuletaja elus suur murrang. Selles kogumuses on põhiliselt armastus- ja looduslüürika. Stalini surma tõttu ei pidanud luuletajate looming sisaldama enam nii palju poliitikat. Vaarandi aitas luule arengule kaasa ka noori "kassetipõlvkonna" luuletajaid (Paul-Eerik Rummo, Linda Ruudi, Arvi Siia, Mats Traadi, Enn Vetemaa ) aidates neid poeetide maailma. 1960-70 aastatel saavutas Vaarandi poeedina oma küpsuse, luulekogu "Rannalageda leib" on selle tõestuseks. Motiiviks on inimeste seotus, toonid on traagilised, kontrastid väga teravad. Tema uuem luule iseloomustab tihe ja lakooniline esitusviis ning intensiivsed meeleolud, endiselt suured kontrastid ühel pool kriisimomentideni arendatud traagika, sellele võrdluseks aga
et Stalini seadus sai siia 1960. aastate keskpaigast jõudis eesti kirjandusse uus põlvkond autoreid. Karpidesse pakitud luulekogude nn kassettide järgi kutsutakse neid tänini kassetipõlvkonnaks. Noorte tulekuga lahvatasid juba varem alanud vaidlused kirjanduse koha, stiili ja vormide üle, üks avaliku väitluse tulipunkte oli vabavärss. Sellesse põlvkonda kuulusid erilaadsed autorid nagu Viivi Luik, Hando Runnel, Johnny B. Isotamm, Jaan Kaplinski, Enn Vetemaa jpt. Neisse aastaisse jäid ka esimesed kontaktid kodu- ja väliseesti kirjandusringkondade vahel, eestlased esimesed Rootsi-külastused ja üksikute väliseestlaste reisid okupeeritud kodumaale. Tihedate sidemete tekkimist takistasid siiski ideoloogilised vastuolud, väliseestlaste üldine kommunismivaenulikkus ning Nõukogude luureorganite katsed kultuurisidemeid Läänest salajase info hankimiseks ära kasutada. Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju ka
Kirjandus Sissejuhatus 20. Sajandi kirjandusse Rahvakirjanikud Eestis 20.saj algus – Oskar Luts 20. saj lõpp – Andrus Kivirähk Oskar Lutsu Palamuse-lood Tegelased kannavad endas kindlat elutunnetust ja esindavad mingit inimtüüpi: Oskar Luts: Ta on pärit Palamuse kihelkonnast Ta on kirjutanud „Kevade“ „Suve“ „Talve“ Tal on Tartus majamuuseum Tema raamatutest on tehtud filme Tal ei ole ühegi kooli lõputunnistust Kirjanike liidu auliige Rühmitused ja isiksused Eesti kirjanduses Noor-Eesti ja Gustav Suits Huvi maailma vastu Sümbolism (Charles Baudelaire) ja kunst kunsti pärast Noor-Eesti (1905 ilmus I album) Gustav Suits „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!“ Sümbolistlik luulekogu „Tuulemaa“ (luuletus „Tuulehaud“) Noor-Eesti ja Friedebert Tuglas „Väike Illimar“ „Siil“ „H
annaabi.ee 
