ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"] Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.]
keele (keele jagamine inimeste ja kirjaniku vahel), loomisajastu (kindlad arusaamad), lugeja (teose tähenduse loomine) Autor ja tema aeg Teos väljendab autori aega, teda ümbritsevat ajastut, ideid, mis sellega kaasas käivad, samuti kindlad probleemid ning konfliktiallikad. Ajastu seab autori mõtlemisele piirid näiteks mustade ja naiste rolli kujutamine 18.sajandil. Tihti on aga autor oma ajast ees teos võib esitada uusi ideid. Autor ja kirjanduse põhiliigid Luulekunst väljendab autori elamusi ja mõtteid, tundeid. Dramaatika autor saab oma seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu Eepika romaan võib kujutada autori enesepaljastust, samas võib ka piirduda draamaliku tegevuse esitamisega. Autoril on võimalus oma tegelasi kommenteerida ning lisada oma mõtteid. Samas on proosaautor varjatum kui luuleautor. Tekstuaalne autor teksti poolt loodud autor. Lugejal tekib ettekujutus autori olemusest läbi teksti
Kirjandus. Ilukirjandus Kirjandus ehk literatuur kirjasõna, kirjavara; teatud ala teosed kirjutatud ja trükitud sõnaline looming (tarbe‑ ja ilukirjandus kokku) kõik kirjutatud tekstid, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks Näiteks: Vanemat literatuuri on meie raamatukogus vähe. Vaimulik ja ilmalik literatuur. Prantsuskeelne arhitektuurialane literatuur. Ilukirjandus ehk belletristika kunstiloomingu valdkonda kuuluv kirjandus kirjandus kui kunst Ilukirjanduse eesmärgid Ilukirjanduse peamine eesmärk on mõjutada lugeja emotsioone, avardada tundemaailma; peaeesmärk ei ole anda infot, ehkki ilukirjandus teeb sedagi (nt ajalooline romaan) Ilukirjandus EEPIKA ilukirjanduse kolm põhiliiki (on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid) LÜÜRIKA
1. Mõiste ´kirjandus´ tähenduse ajalooline muutumine Mõiste tänapäevases kasutamises 2 saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu
lugeja? Kommunikmatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid on autor, tekst ja lugeja. Kirjanduslikus kommunikatsioonis sünnib teos: autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani. Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Lüürika on sõnakunsti üks põhiliike eepika ja drammatika kõrval. Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab
FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“
Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Ekspressionism- Kunstivool, mis sündis XX sajandi algul Saksamaal. Ideede ja elamuste kujundirikas väljendamine. NT, Marie Under Eleegia- lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust. 1 Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.
Reisikiri sisaldab reisil läbitud kohtade kujundusi, ajaloolise ja geograafilise andmeid, märkmeid kohalikest kommetest, elanikest, sammuti autori meeleolusid, tundeid ja mõtteid. Eesmärk lähtuvalt eristatakse teaduslikku vestelist ja ilukirjanduslikku reisikirja. Eestlastest on palju reisikirju kirjutanud Friedebert Tuglas, Juhan Smuul ja Lennart Meri. Dramaatika ehk näitekirjandus Dramaatika on eepika ja lüürika kõrval kirjanduse üks põhiliike, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialog ehk kahekõne. Drama teosed on mõeldud laval ettekandmiseks. Teatrietenduse aluseks on näitekirjaniku, tekst, drama. Näidendid jagunevad vaatlusteks ning need omakorda stseenideks. Iga vaatus kujutab endast, näidendi terviklikku, lõpetatud osa. Stseenid on vaatuse osad, mille jooksul tegelaste koosseis laval ei muutu. Draamateosesse kuuluvad veel eesmärgid autori selgitavad märkused tegelaste välimuse,
Kõik kommentaarid