Uurimustöö Laps-Vägivallaohver (0)

LAPS-Vägivalla ohver
SISSEJUHATUS
“Õrnust ei saa inimestesse
sisse peksta.
Välja küll.”
Benjamin Hoff
Läbi aegade on mistahes koosluse nõrgemaid liikmeid alati väärkoheldud ja nii on ühiskonnas üheks kaitsetumaks minoriteediks lapsed, kes oma arengulise ebaküpsuse tõttu ei ole ise võimelised oma õiguste eest seisma. Ühiskonna suhtumist lapse väärkohtlemisse on kujundanud dogma , et lapsed on oma vanemate omand ja neid võib mistahes viisil kasutada, saavutamaks oma eesmärki- heaolu. Viimastel aastatel on laste väärkohtlemisele kui sotsiaalsele probleemile hakatud enam tähelepanu pöörama, seda on teinud nii erialaspetsialistid kui ajakirjandus .
Laste väärkohtlemine on meie ühiskonnas suhteliselt karistamatu nähtus. Kriminaalasi algatatakse alles siis, kui lapsele on tekitatud raske või üliraske kehavigastus, või juhtum on lõppenud lapse surmaga. Emotsionaalne ja psühholoogiline vägivald lapse suhtes on meie seadustes sanktsioneerimata.
Antud töö annab ülevaate laste väärkohtlemise liikidest ning nende esinemisest perekonnas ja koolides . Samuti räägin nii vaimse- kui ka füüsilise vägivalla tagajärgedest. Oma töös pakun võimalusi, mis parandaksid kodust atmosfääri või koolide olukorda ning mida peab tegema inimene vägivalla ohvriga tegelemisel- millist abi ja kuidas tuleks osutada.
Materjali antud teema kohta on suhteliselt palju, kuid kahjuks juba tänase päeva seisuga natukene aegunud . Hästi palju leidub ettekandeid rahvusvahelistelt lastekaitsealastelt konverentsidelt. Probleemseks osutus vägivalla defineerimine, sest kõikides allikates , mida kasutasin , oli sellele erinev määratlus. Probleemi seletati ka läbi mitmete aspektide- hästi palju kohtas perevägivallaga seotud materjali, kuid nendes teostes oli põhirõhk naiste vastu suunatud väärkohtlemisel ning lastest, kui ohvritest, nendes põhjalikult juttu polnud.
Valisin oma lõputöö uurimisobjektiks justnimelt lapsed, kuna nad on kaitsetumad kui täiskasvanud ning nendega on väga lihtne manipuleerida , eriti kui rääkida perevägivallast, sest lapsed püüavad alati välja vabandada neid, keda nad armastavad. Nad on ääretult sallivad, valmis oma vanematele kõik andeks andma, võtma süü enda peale ning neid mõistma. Kuid nii see ei tohiks olla.
Professor Kevin Browne uurimusest selgus, et 84% uuritud kriminaalsetest noortest pärinevad peredest, kus nad on kogenud väärkohtlemist või hooletusse jätmist. See tähendab seda, et meie ühiskonna kriminaalid on tulnud kodudest , kus nad on ise lapseeas ohvriteks olnud.
Käesoleva aastatöö uurimuslikus osas olen spetsialiseerunud koolivägivallale kuna koduprobleemide käsitlemist on eetilistel põhjustel raske teostada. Ka puudub mul vastav psühholoogiaalane koolitus väärkoheldud laste intervjueerimiseks.
Koolivägivalla küsitluses osales 78 Pärnu linna koolide 3. ja 4. klasside õpilast. Küsitlus viidi läbi laiaulatuslikult Pärnu Vanalinna Põhikoolis ning mõningad ankeedid laekusid ka Pärnu Kuninga tänava Põhikooli ning Pärnu Rääma Põhikooli algklasside õpilastelt.
Töö ülesandeks olen püstitanud teavitada lapsi, lapsevanemaid, õpetajaid ning ka kõiki teisi inimesi alaealiste vastu suunatud vägivallast. Selle läbi üritan tõkestada väärkohtlemise laia levikut, ning teadvustada inimesi probleemi olemasolust. Sellepärast planeerin antud uurimustööd pakkuda ka sotsiaaltöötajaile ning erinevate linnade sotsiaalosakondadele kui alusmaterjali lastevastase vägivalla teemal. Uurimus sisaldab endas informatsiooni väga paljudest allikatest ning oleks seetõttu väga heaks baasmaterjaliks, millele saaks rajada veel edasi ka teisi aspekte käistlevat tööd laste ja noorte vägivallast, ohvritest ja vägivallatsejatest. Töö eesmärgiks on välja selgitada, kas laps on tõesti vägivalla ohver või on see küsimus lastekaitsjatest aktivistide ning sotsiaaltöötajate poolt üle paisutatud.
Lõputöö ülesande täitmiseks töötasin läbi vastava kirjanduse, vestlesin Lääne politseiprefektuuri kriminaaltalitluse ülemkomissaari härra Andres Sinimere ning Pärnu alaealiste ringkonnaprokuröri proua Anne Sillaotsaga ning viisin läbi küsimustiku Pärnu linna koolide 3-4 klasside õpilaste seas koolivägivallast.
Tahaksin tänada kõiki osutatud abi eest selle aastatöö valmimisel. Eriline tänu mu aastatöö juhendajale õpetaja Valter Maateele ja kõigile küsitluse täitjatele, ilma nendeta ei oleks see töö selline nagu ta teie ees praegusel kujul on.
1. LAPSE VÄÄRKOHTLEMINE
Lapse väärkohtlemisest on hakatud rääkima alates 1962.aastast, kui dr. C.H. Kempe ja tema kolleegid tõid avalikkuse ette termini “battered child syndrome ”, mis pani aluse väärkoheldud laste riiklikule kaitsmise ja abistamise poliitikale (Gelles & Straus 1988, 40).
Laste väärkohtlemise erinevaid tõlgendusi kohtab kirjanduses mitmeid. Erinevate teadlaste poolt antud definitsioonid on küllalt erinevad võimaldamaks saada ühest arvamust lastele suunatud vägivalla levimusest ja olemusestki. Erisugustest lähenemisviisidest tulenevalt mõistetakse ja kirjeldatakse laste väärkohtlemist erinevate käitumisaktide ja tegevustena.
Vägivald sisaldab eneses alati ohtu inimese tervisele ja selle tõttu olen antud töös lähtunud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) poolt rakendatud tervise definitsioonist , mille kohaselt tervis on täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Sellest tulenevalt on väärkohtlemisest rääkides õige kasutada järgmist definitsiooni.
Laste väärkohtlemine koosneb kõigist füüsilise ja/või emotsionaalse halvasti kohtlemise, seksuaalse kuritarvitamise, hooletusse jätmise või hoolimatu kohtlemise või ärilisel ja muul eesmärgil ekspluateerimise vormidest , mille tagajärjeks on kas tegelik või potentsiaalne kahju lapse tervisele, eluolemusele, arengule või väärikusele vastutus-, usaldus-, või võimusuhete kontekstis (WHO 1999,15). Lapse ekspluateerimine ärilisel või muul eesmärgil viitab lapse kasutamisele töö- või muudes tegevustes, mis toovad kasu teistele. See tegevus hõlmab laste kasutamist tööjõuna ja laste prostitutsiooni, kuid ei piirdu sellega. Selline tegevus kahjustab lapse füüsilist ja/või psüühilist tervist, tema haridust ja psühholoogilist, moraalset või sotsiaal-emotsionaalset arengut.
Laste väärkohtlemine (ingl. k. child maltreatment) on üldisem mõiste, mis sisaldab kõiki lastega väärkohtlemisega seotud termineid nagu lapse kuritarvitamine (ingl. k. child abuse), vaimne vägivald (ingl. k. emotional abuse), füüsiline vägivald (ingl. k. physical abuse), seksuaalne väärkohtlemine (ingl. k. sexual abuse), hooletussejätmine (ingl. k. neglect) ja hoolimatu kohtlemine (ingl. k. negligent treatment). Lapse seksuaalse kohtlemise määratlemiseks on mõned autorid võtnud selle mõiste alla mahtuvatena kasutusele veel järgmised terminid: lapse tülitamine (ingl. k. child molestation), seksuaalkallaletung (ingl. k. sexual assult), seksuaalvägivald (ingl. k. sexual violence ) ja seksuaalobjektina kasutamine (ingl. k. sexual expolitation) (Rosental ja Tilk 1999,11)
Pärast 1996. aasta Stockholmis 122 riigi osavõtul toimunud konverentsi ning Stockholmi Deklaratsiooni ja Abinõude plaani vastuvõtmist võitluseks laste kommertsliku seksuaalse ekspluateerimise vastu on laialdaselt tuntuks saanud trafficingi mõiste: illegaalne kaubitsemine ja inimeste vedu kommertstulu saamiseks. Lastega kaubitsemine nende seksuaalse ärakasutamise eesmärgil on tõsine ja pidevalt kasvav probleem. Lääne-Euroopa riigid on nüüdisajal kujunenud sellel “ärialal” peamiseks transiitteeks või sihtpunktiks. ( Taskinen , 1989,15).
S. Taskinen on kirjeldanud kõrvuti varem toodud (ning järgnevates peatükkides esinevaid ) vägivalla definitsioonidega ka sotsiaalmajandusliku vägivalla esinemist , mille aktiivseks vormiks peab ta raha pommimist ning elukoha sobimatust (elamukvartalis puudub lastel mängukoht) ja passiivseks lapse hooletussejätmist ( Ibid ,15).
Iga eelnev definitsioon sisaldab endas nii kahju kui ka vastutust tekitatud kahju eest. Praktiline definitsioon võib varieeruda olenevalt sellest, milline on sekkumise eesmärk. Seepärast ei tohiks üllatada, et politseinikud, meditsiiniõed, arstid ja sotsiaaltöötajad kasutavad erinevaid väärkohtlemise definitsioone, sest nad sekkuvad juhumisse erineval tasandil ja viisil (Gough 2001, 18)
Tartu laste tugikeskuse töötajad R. Soonetsi juhtimisel avaldasid 1997. aastal ülevaatliku kogumiku Laste väärkohtlemine.
Autorid jagavad laste väärkohtlemise kolme rühma:
Lapsele suunatud vägivallateod;
Lapse hooletussejätmine ehk lapse vajaduste rahuldamata jätmine;
Lapse ülehooldamine. (Soonets, 1997: 92)
Nii on väärkohtlemine laiem mõiste kui vägivald, sest näiteks lapse ülehooldamist ei saa tõlgendada kui otsest vägivallategu. Sel puhul vanem või hooldaja liialdab kontrolli hoidmisega lapse tegevuse üle, mis toob kaasa lapse ilmajätmise tema eale vastavast iseseisvast tegutsemisvabadusest ning millega seatakse ohtu lapse isiksuse ja sotsiaalse kompetentsuse eakohane areng (Soonets jt 1997, 105). Ülikaitstuse definitsiooni osas ei ole paraku maailma lastekaitsespetsialistid ja – teoreetikud jõudnud veel üksmeelele. Ka hooletussejätmine (füüsiline, emotsionaalne, tervislik, hariduslik ) on pigem väärkohtlemise liik, mille puhul laps asetatakse psüühilise või füüsilise ebamugavuse seisundisse, sest tema esmased vajadused jäetakse vanema(te) poolt rahuldamata. Last emotsionaalselt hooletusse jättev vanem on tundekülm ja ükskõikne kõiges lapsega seonduvas. Näiteks avaldub lapse emotsionaalne hooletusse jätmine järgmiselt:
Lapse tunnustusest ilma jätmine;
Ükskõikne suhtumine lapse vajadustesse ja nende rahuldamisse;
Lapse ignoreerimine;
Emotsionaalse läheduse vältimine. (Soonets, 1997:101)
Füüsiline hooletussejätmine avaldub järgmiselt:
Laps jäetakse ilma eakohasest ja vajalikust toidust;
Lapsel ei vahetata mähkmeid;
Lapse nutule ei reageerita;
Last ei riietata vastavalt ilmastikule. (Soonets, 1997:101)
Samuti on olulised lapse tervise ja hariduse eest hoolitsemine. Väikese lapsega tuleb pidevalt arstlikul kontrollil käia, täita arsti ettekirjutisi, anda lastele õiges koguses ravimeid. Täiskasvanud peaksid tähelepanu pöörama ka lapse haridusele. Vastupidisel juhul laps hilineb kooli, tal on sageli õppimata, vanemad ei taha kooliga koostööd teha ja õpetajaga rääkida, õpilane hakkab koolist põhjuseta puuduma jne. Hooletusse jätmine avaldub ka järelevalvetuses, kuid negatiivne võib- olla ka ülehoolitsus. Need kaks vastandlikku suhtumist lapsesse ilmnevad järgnevalt:
Laps on pidevalt üksi;
Lapse eest ei hoolitseta korralikult;
Mitte keegi ei tunne huvi tema heaolu pärast;
Lapsevanemad ei tea, kus nende laps asub;
Laps peab oma asjadega ise hakkama saama (probleemid jne)
Laps on pideva valve all;
Lapsel pole lubatud mitte midagi iseseisvalt teha;
Alati peab küsima vanema nõusolekut;
Last hoitakse eemal eelseisvatest ohtudest ja kogemustest.
Tartu Laste Tugikeskuse spetsialistid (Soonets, 1997, 92) märgivad , et lapsele suunatud vägivallateod jagunevad järgmisteks vormideks:
Emotsionaalne; (vt peatükk 1.2)
Füüsiline; (vt peatükk 1.3)
Psühholoogiline; (vt peatükk 1.2)
Seksuaalne. (vt peatükk 1.4)
(vt. Lisa 2- näiteid)
1.1. Lapse väärkohtlemise teoreetilised mudelid
Lapse väärkohtlemise põhjuseid käsitlevad mudelid on teinud koos teaduse arenguga läbi märgatava muutuse. 1960-ndate aastate alguses arvati, et lapse väärkohtlemist põhjustab üksnes vanema psühhopatoloogia ehk tema häirunud isiksuse omadused. 1960-ndate lõpus hakati pöörama tähelepanu väärkohtlemise sotsiaalsele kontekstile ja leiti, et riskifaktoriks on vanema sotsiaalne isoleeritus ning väärtussüsteem, mis lubab ja võimaldab olla lapse suhtes vägivaldne. 1970-ndatel aastatel seletati lapse väärkohtlemist sotsiaalse interaktsiooni kaudu, kui vanema ja lapse häirunud suhet. Järgnevalt käsitletakse lähemalt mõningaid laste väärkohtlemise riskiteguritest lähtuvaid teoreetilisi mudeleid .
Psühhopatoloogiline mudel.
Psühhopatoloogiline mudel kui lapse väärkohtlemise psühhiaatriline käsitlus keskendub väärkohtlevatele täiskasvanutele omastele düsfunktsioonidele. Selles mudelis tuuakse ära väärkohtlevat käitumist soodustavad karakteristikud . Nendeks on kalduvus tajuda endast sõltuvaid inimesi moonutatult, raskused agressiivsete impulssidega toimetulekul ja enda väärkohtlemise kogemus lapsepõlves. Psühhopatoloogilise mudeli kohaselt põhjustab väärkohtleja sotsialiseerumishäire tal isiksusehäire. Peale selle on väärkohtlejal eelsoodumus vägivaldseks käitumiseks (Browne 1988, 18).
Üheks lapse väärkohtlemist soodustavaks teguriks on oma tunnete projitseerimine lapsele. Nii näiteks võib vanem käituda lapsega kui täiskasvanuga ning tajuda last vaenuliku ja kiuslikuna, projitseerides lapsele need enda isiksuseomadused , millest ta soovib vabaneda . Seega näeb vanem last oma probleemide põhjusena ning laps muutub patuoinaks, kelle vastu suunatakse viha (Rosental ja Tilk 1999, 22). Psühhopatoloogiline mudel tugineb uurimistulemustele, mille kohaselt väärkohtlevatel emadel on võrreldes mitteväärkohtlevatega sagedamini järgmisi probleeme: lapse väär tajumine , madal enesehinnang , ebakompetentsustunne, sotsiaalne isolatsioon , empaatia puudumine, abieluprobleemid, depressioon , suitsidiaalsus, nõrk enesekontroll, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine (Browne 1988,19). Psühhopatoloogilise mudeli kohaselt ei kuulu sotsiaalsed muutujad lapse väärkohtlemise skeemi. Psühhopatoloogilise mudeli peamine puudus on selles, et ta ei uuri psühholoogilise stressi võimalikke sotsiaalseid põhjusi, mis võivad viia vägivaldsete interaktsioonideni perekonnas (ibid).
Sotsiaalsed ja keskkonnamudelid.
Vastupidi psühhopatoloogilisele mudelile peetakse sotsiaalsetes ja keskkonnamudelites oluliseks järgmisi perevägivalda soodustavaid eksternaalseid faktoreid nagu: madal palk, töötus, sotsiaalne isolatsioon, ülerahvastatus ja halvad elamistingimused. Browne (1988, 19-21) esitab oma teoses erinevate teoreetikute seisukohad peresisesest vägivallast. Gelles väidab, et vägivald on strukturaalse või situatsioonilise stressiga adapteerumise või sellele reageerimise tulemus. Ta leidis, et stressitase on kõrgem madala sotsiaal- majandusliku staatusega kogukonnas. Gil rõhutas vägivalla rolli ühiskonnas ja kultuurilisi väärtusi ning uskumusi, mis mõjutavad vanemate kasvatuspõhimõtteid; Gelles ja Cornell leidsid , et kui indiviid aktsepteerib vägivalda kui normi, käitub ta sagedamini vägivaldselt või tema vägivalla valulävi on kõrgem. Gelles’i teooria väidab, et madalam sotsiaalse kontrolli tase suurendab vägivaldse käitumise tõenäosust kodus. Mida suurem on mingi keskkonna privaatsus , seda raskem on laste väärkohtlemist avastada ja kergem toime panna.
Spetsiaalse ohvri mudel.
Vastandina eelpool toodud käsitlustele väidab spetsiaalse ohvri mudel, et lapsed kutsuvad ise enda väärkohtlemist esile. Gil oletas, et väärkohtlemise ohvriks langenud lastel on tegureid, mis suurendavad nende väärkohtlemise tõenäosust. Näiteks Lynch (1994) leidis oma uurimuses, et võrreldes mitteväärkoheldud lastega oli väärkoheldud d
L
v
l
I
- l
Browne on täiendanud Gelles’i algupärast teooriat, näidates kompleksse mudelina, et perevägivalda põhjustavad situatsioonilised ja strukturaalsed stressorid sõltuvad interaktiivsetest peresisestest suhetest (viidanud Browne 1988, 19). Gelles’i ja Browne mudel (Browne 1988, 23) näitab ilmekalt, et kindel suhe pereliikmete vahel on “puhvriks” mistahes stressi mõjudele ning kergendab pere toimetulekut stressiga. Et ebakindlad ja rahutud suhted ei suuda olla peres puhvriks stressi korral, võib “ajutine ülekoormus” (nt. vaidlus) põhjustada emotsionaalset või füüsilist vägivalda, millel võib olla negatiivne mõju olemasolevatele interpersonaalsetele suhetele ning seega vähendada veelgi enam puhvri efektiivsust , mis omakorda lihtsustab stressoritepoolset süsteemi ülekoormamist. Nii tekib positiivne tagasiside ehk nõiaring, mis lõpptulemusena põhjustab “süstemaatilise ülekoormuse” ehk pideva stressisituatsiooni, mille väljundiks on korduv lapse väärkohtlemine. Ilma professionaalse sekkumiseta halveneb selline situatsioon progressiivselt ja tekib “vägivalla sunnispiraal” (the coercive spiral of violence). Ka kultuuri ja ühiskonna väärtused võivad mõjutada lapse ja hooldaja vahelisi interaktsioone. Lapsevanema hoiakud ja kasvatusmeetodid on omakorda tingitud vanema sotsiaalsest positsioonist, nt. tema vanusest , soost, haridusest, sotsioökonoomilisest staatusest , etnilisest grupist ja sotsiaalsest klassist (Browne 1988, 24). Agressioon on iga konkreetse indiviidi käitumisrepertuaari kuuluv sotsiaalne käitumine. Agressioon on kontrollitav juhul, kui indiviidil on kõrge enesehinnang, head suhted ja ta tuleb stressiga toime üldaktsepteeritud viisil. Samas sõltub peresuhte kvaliteet ja peresuhte reaktsioon stressile pereliikmete isiksuseomadustest ning nende patoloogiast, nagu näiteks madal enesehinnang, halb enesekontroll ja psüühikahäired. See võib olla lapsevanemate enda varasemate sotsiaalsete kogemuste tagajärg, mis võib kaudselt mõjutada vanemate suhtumist lapsesse (ibid.).
1.2 Lapse emotsionaalne ja psühholoogiline väärkohtlemine
R. Maureri järgi hõlmab emotsionaalne vägivald tegevusi või nende puudumist, mille tagajärjeks on oluline kahju lapse intellektuaalsele, emotsionaalsele ja sotsiaalsele arengule või funktsioneerimisele. Emotsionaalne hooletusse jätmine viitab täiskasvanu tegevusetusele lapse eest hoolitsemisel, tema toetamisel ja arendamisel. (Maurer 1998, 6)
Emotsionaalne väärkohtlemine on lapse järjekindel halvasti kohtlemine, püüdes lapsele sisendada, et ta on väärtusetu, et temast ei hoolita või hoolitakse liiga vähe, temalt oodatakse seda, mis pole vastavuses lapse ea ja arenguga. Samuti võib emotsionaalne väärkohtlemine väljenduda pidevas hirmutunde sisendamises, lapse ekpluateerimises või kaasamises korruptiivsetesse tegudesse. Igas lapse väärkohtlemise vormis esineb teatud määral emotsionaalset väärkohtlemist. Pidev emotsionaalne pinge pidurdab lapse normaalset eakohast arengut. (Gough 2001, 17-18) ( Lastekaitse Liit 2001:17)
Emotsionaalne vägivald on:
Probleemi arutamisest keeldumine;
Karistusega ähvardamine;
Halvustamine;
Lapse solvamine ;
Lapse eemaldamine normaalsest sotsiaalsest suhtlemisest;
Terroriseerimine ehk püsiva hirmutunde kujundamine;
Pideva pinge all hoidmine;
Lapse sundimine tegevuseks, mis on teda kahjustav .
Last emotsionaalselt halvasti koheldes kasvab ta õnnetus ja vihases keskkonnas ja seetõttu tunneb laps end halva ja saamatuna. Tavaliselt muudab see lapse enesehinnangut, ta muutub usaldamatuks teiste inimeste suhtes, tekivad raskused suhtlemisel ja teistega arvestamisel. Vaimset vägivalda esineb palju kodus: konfliktid peres. Selline vägivald muudab lapse kergelt haavatavaks, alandab tema eneseväärtustamist.
Emotsionaalne vägivald kahjustab lapse tundmuste arengut, psühholoogiline vägivald seevastu vaimset arengut. Tülidel peres ja vanemate ettearvamatul käitumisel on omad tagajäjed. Vaimne vägivald pidurdab ja kahjustab lapse võimalikku võimete arengut. Kõrgenenud haavatavuse pärast satub ta kergemini konfliktidesse kui teised samaealised. (Gough 2001, 19)
1.3 Lapse füüsiline väärkohtlemine
Füüsiline vägivald on lapse väärkohtlemise liik, mille käigus asetatakse laps tahtlikult füüsilise ja psüühilise ebamugavuse seisundisse, tekitatakse talle tahtlikult kehavigastusi või ei väldita selle tekkimise võimalusi. (Soonets, 1997:95)
R. Maureri (1998, 6) järgi on füüsiline vägivald igasugune mitte-õnnetusjuhtumlik füüsiline vigastus , tekitatuna kõrvalseisja poolt ja füüsiline hooletusse jätmine märgib lapse füüsilist hooletusse jätmist, sisaldades hooletusse jätmist või võimetust osutada lapsele vajalikku arstiabi.
Füüsiline väärkohtlemine väljendub Londoni Ülikooli professori David Gough arvates alljärgnevalt:
Mürgitamises;
Kõrvetamises;
Raputamises;
Löömises;
Tõukamises;
Uputamises;
Lämmatamises.
Või muus kehalisi vigastusi või kehalist kahju põhjustavas tegevuses.
Füüsilise vägivalla alla kuulub ka see, kui lapsevanemad varjavad lapse haiguse sümptomeid või teevad tahtlikult lapsele haiget, et endale tähelepanu saada (Münchhauseni sündroom).
Füüsilise vägivalla ohver tuntakse ära seletamatute verevalumite, luumurdude, sidumisjälgede, küünejälgede, põletusmärkide ja esemete löögijälgede järgi. Kõige rohkem on märgatavad juusteta laigud peas ja seletamatud muutused käitumises (laps on olnud enne rõõmsameelne ja aktiivne, nüüd endasse tõmbunud). Vägivallaga kokku puutunud lapsel tekivad hirmureaktsioonid kojumineku ees. Ta väldib füüsilist kontakti ümbritsevate inimestega, kuid esineb ka kõrgenenud agressiivsust. Väljapääsmatu situatsiooni pärast võib laps ka kodust ära joosta . (Gough 2001, 20-21)
1.4 Lapse seksuaalne väärkohtlemine
David Gough väljendab seksuaalset väärkohtlemist kui lapse või noore sundimist või ahvatlemist osalema seksuaalseis toiminguis olenemata sellest, kas laps mõistab ise toimunut või mitte. Seksuaalne vääkohtlemine ei pruugi alati tähendada otsest seksuaalset vahekorda ning alati ei pea esinema ka otsest füüsilist kontakti. (Gough 2001, 17-18)
Lapse seksuaalne väärkohtlemine on arenguliselt ebaküpse, sõltuva lapse või noore kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mida laps ise ei ole võimeline mõistma, millega ta ei ole suuteline nõustuma ning mis on vastuolus ühiskonnas aktsepteeritavate pererollidega (Lastekaitse Liit 2001:39).
Laste seksuaalne väärkohtlemine ei ole diagnoos . See on sündmus või seeria sündmusi, mille jooksul laps on sunnitud kogema seksuaalset lähenemist. Need kogemused ja läbielamused võivad viia füüsiliste või psüühiliste seisunditeni, mis on diagnoositavad arenguhäiretena (Baker 2001, 8). Välja võib kujuneda mureseisund, depressioon, madal enesehinnang jms.
Seksuaalne vägivald sisaldab intsesti, vägistamist, vahekorda lapsega või homoseksuaalset praktikat või käitumist laste suhtes, lapse ründamist, lastest sündsusetute fotode tegemist ning laste sundimist minema prostituutideks või paljastama end pornograafilistes teostes. Seksuaalne vägivald mõjutab oluliselt lapse arengut, kusjuures see ei avalda mõju mitte ainult lapse seksuaalsele arengule täiskasvanueas, vaid sel on mõju ka lapse füüsilisele, kognitiivsele, sotsiaalsele, emotsionaalsele ja moraalsele arengule täiskasvanueas. Seepärast ei tohiks abi osutajad keskenduda ainult lapse vahetule abistamisele seksuaalse vägivalla toimumise hetkel, vaid mõtlema ka tema hilisemale arengule (Baker 2000, 6)
R. Maureri järgi on seksuaalne vägivald lapse osalus, tema nõusolekul või ilma, koos lapsest vanema pereliikme või väljaspool peret oleva täiskasvanuga seksuaalses tegevuses, mis on kavatsuslik ja meeldiv täiskasvanule, heteroseksuaalile või homoseksuaalile. See vägivald võib ulatuda nilbetest telefonikõnedest, sündsusetust lapse paljastamisest nagu lapse lahti riietamine, tema paitamine ja käperdamine, pornograafiliste piltide tegemiseni, vahekorda astumise või sellekohase katse tegemiseni, vägistamiseni, intsestini või lapse meelitamiseni prostitutsioonile. Need tegevused võivad toimuda üksikjuhtudena või korduvate tegevustena aastate vältel. (R. Maurer 1998, 6) (Vaata ka lisa 2, näide 2)
Tähelepanu peab pöörama sellele, et kuigi R.Maurer nimetab lapse lahti riietamist ning tema paitamist samuti seksuaalseks väärkohtlemiseks, tuleb siiski aru saada ning vahet teha vanemlikul hellitusel ning sündsusetul käitumisel.
1.5 Laste seksuaalse väärkohtlemise olukord Eestis 2002 aasta seisuga
Selles peatükis saab anda ülevaate vaid sellest Eesti informatsioonist, mis on olemas Politseiametil (vt. tabel 1 ja 2) erinevate laste vastu suunatud seksuaalkuritegude osas ning ülevaate laste arvust, kes on pöördunud Tallinna ja Tartu Laste Tugikeskusesse, mis on Eestis lisaks erinevatele nõustamiskeskustele olulised seksuaalselt väärkoheldud lastega töötavad asutused.
MTÜ Tartu Laste Tugikeskus loodi 1995. a. ning tööperioodil 1995–2000 on olnud 120 seksuaalse väärkohtlemise juhtu, sh. 41 juhtu 2000. aastal ning 33 juhtu 2001. aastal.
MTÜ Tallinna Laste Tugikeskus loodi 1999. a., mil Tallinna Laste Tugikeskuse töös oli 40 seksuaalse väärkohtlemise juhtu. Aastal 2000 oli seksuaalse väärkohtlemise juhte 39 ning aastal 2001 juba 63 juhtu.
Kutsari (2000) artiklist selgub , et sagedamini tuleb ette kerget füüsilist ja verbaalset seksuaalse sisuga väärkohtlemist. Empiiriline alus: 1670 üheksanda klassi õpilast (1999) ja 494 Tartu linna ja maakonna gümnaasiumi lõpuklassi õpilast hõlmanud küsitlus (1997–1998). Gümnaasiumi lõpuklassi õpilastele esitati küsimustik, milles oli toodud 17 erinevat situatsiooni, mida lapse- ja noorukieas võidakse tajuda kui seksuaalselt ahistavat või vägivaldset (Rosental & Tilk 1999). 70% vastanutest väitis, et nad on läbi elanud vähemalt ühe esitatud 17 situatsioonist (pooled poistest ja 83% tüdrukutest). Viiendik jaatavalt vastanutest on märkinud ühe situatsiooni ning sama paljud kaks erinevat olukorda. Kõige sagedamini on kirja pandud sihilik füüsilise kontakti otsing (46%), kiusamine korduvate telefonikõnedega (26%) ning ohvri soole viitavad siivutud ettepanekud (22%). Tüdrukute väitel on kõige sagedamini tegu sihiliku füüsilise kontakti otsimisega (3/5 vastanutest), poisse aga kiusatakse seksuaalse sisuga telefonikõnedega (24%). Mõtlemapanev on fakt, et peaaegu iga kümnes neiu on läbi elanud olukordi , mida ta tõlgendab kui vägistamispüüdu, 6% märgib, et nendega on üritatud suguakti ebaloomulikul viisil, ning 3% väidab otsese vägistamiskogemuse olemasolu. Uuringust selgus, et suurem osa seksuaalse väärkohtlemise juhtudest koondub kõige hilisemasse aega — vanusesse 16 ja enam. Suhteliselt vähem on noortega midagi sellist juhtunud vanuses 13–15 eluaastat ning kõige harvemini vanuses alla 13 aasta. Seksuaalne ahistaja on enamasti meessoost, vaid 1/7 juhtudest on märgitud, et see on olnud naissoost. Tüdrukute väitel on ahistajad olnud enamasti neist vanemad, poiste puhul aga ulatub omaealiste osakaal pooleni kõikidest juhtudest. Kui poisid on märkinud väärkohtlejatena enam-vähem võrdselt nii võõraid kui tuttavaid, siis tüdrukute puhul on ülekaalus võõrad.
Tallinna Laste Tugikeskus viis aastal 2000 läbi väärkohtlemisalase uurimuse Tallinna 14–16. aastaste kooliõpilaste seas, mille käigus saadi tagasi 2006 ankeeti. Anketeeritud kooliõpilase uurimuse tulemuste kohaselt on lastest 4,4 % üritatud vägistada, 1,3 % olid olnud vägistamise ohvrid . Veel sagedamini on lapsi puudutatud seksuaalse erutuse saamise eesmärgil, tehtud solvavaid märkusi ja ettepanekuid suguühteks. Paljude seksuaalse väärkohtlemise juhtude puhul jääb kuriteo episood varjule, sest tegemist on perekonnas toimunud juhtumiga ning lastel ei ole piisavalt teadmisi, kuidas nad peaksid käituma või kellelt nad saaksid abi. Samas on palju juhtumeid, mille puhul saavad aidata lapsi just eelpool nimetatud Tugikeskused, sest lapsed ei saa omal jõul hakkama. Samuti puutuvad seksuaalse väärkohtlemise juhtumitega kokku lastekaitsetöötajad, sotsiaaltöötajad, meedikud ja politsei, kohtusüsteem ning erinevad omavalitsuse tasandil töötavad nõustamisasutused, kriisiabikeskused. Tuleb tõdeda, et paljud väärkohtlemise juhud ei jõua politseini ega kohtuni, põhjuseks erialaspetsialistide vähene teadlikkus seksuaalse väärkohtlemise probleemidest ning võimalikest abistamismeetoditest. Tugikeskuste töö kogemustele tuginedes võib öelda, et suureneb just selliste seksuaalse väärkohtlemise juhtude arv, kus seksuaalne väärkohtleja ise on vanuses 10–12 eluaastat ning talle ei saa kohaldada kriminaalkaristust.
Seoses Interneti kasutamisega on hakanud levima alaealiste seksuaalne väärkohtlemine läbi Interneti, kus levitatakse lastest pornograafilisi kollektsioone, toimub pedofiilide suhtlemine jms ning tihtipeale on tegemist rahvusvahelise hästi organiseeritud kuritegevusega, mille piiramine ja tõkestamine on Eesti võimudele tõsiseks väljakutseks. Samuti on teada ka Eesti jaoks haruldase kuriteo — inimkaubitsemise juhtumite tõus meie naaberriikides ning mõningaid rahvusvahelisi alaealiste kupeldamise juhtumeid on seostatud ka Eestiga . See omakorda nõuab täiesti uusi meetodeid võitlemaks alaealiste kupeldamise vastu välismaal, seksuaalse väärkohtlemise eesmärkidel. (Leppiman, A. 2002. lk 54-57, artikli koostaja Erki Korp, MA; Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja, TPÜ doktorant)
Tabel 1. Ülevaade seksuaalkuritegudest (Politseiamet)*
Tabel 2. Ülevaade alaealistega seotud seksuaalkuritegudest (Politseiamet)*
*Alates 01.09.2002 muutub ka tabelites kasutatav statistika, sest jõustus Karistusseadustik.
Selle peatüki jaoks informatsiooni saamiseks pöördusin Lääne politseiprefektuuri kriminaaltalitluse ülemkomissari, härra Andres Sinimere poole, kes suunas mind alaealistega tegeleva ringkonnaprokuröri, proua Anne Sillaotsa poole. Selgus, et viimaste aastate statistika Eestis puudub (vt tabel 1 ja 2). Sellest tulenevalt ei olegi töös käsitletud viimaste aastate statistikat. Viimase aja kohta käib ainult järgnev tabel:
Registreeritud kuriteod 2003 2004 2005 Seksuaalkuriteod alaealise suhtes 107 121 159 Seksuaalkuriteod lapseealise suhtes 33 114 153
1.6 Vägivallaga kokku puutunud lapse tunnused
Kui laps puutub kokku vägivallaga, siis võivad ilmneda järgnevad tunnused: Laps teeb enesetapu katse; vigastab ennast meelega; kaebab sageli valu ilma nähtava põhjuseta; käitub agressiivselt; on endassetõmbunud ja emotsioonitu; käib tihti tualetis; on tühja pilguga; on väga kahvatu; on väga õnnetu; kardab üksi jääda; ei usalda kedagi; kardab vanemaid; kardab kaasõpilasi; unistab tihti; vastab küsimustele ühe sõnaga; tunneb, et on karistamist väärt.
Füüsilise vägivalla ohvril on sageli näha kriimustusi, haavu, sinikaid, põletusjälgi ja ta ei oska adekvaatselt seletada nende tekkimist; kehal on sigaretist põhjustatud põletusjäljed; paranemisjärgus vigastused pärast pikemaajalist koolist või kodust eemalolemist; püksirihmapandla, elektrijuhtme ja rusikanukkide kujulised vigastused; aastaajale mittekohane riietus, mis võib peita vigastusi käsivartel ja jalgadel; raskusi käimise või istumisega; raskusi söömisega. (SA Eesti lastefond . Vägivald ja laps.)
2. LAPS JA PEREKOND
2.1 Suhted vanematega
Perekonnaliikmete rollid, kohustused ja õigused on tänapäeva üha kiirenevas elu tempos muutunud. Varem kujutasid vanemad endast vaieldamatuid autoriteete. Lastelt nõuti sõnakuulelikkust ja allumist. Laste õigus ise oma elu korraldada on aga aasta-aastalt kasvanud. Perekond peaks siiski olema hoolitsuse, turvalisuse ja elu jätkuvuse kohaks. Perekonna loodud inimsuhted kujutavad endast tänapäevalgi kõige pikaajalisemaid suhteid, kuna kiiresti muutuvas ühiskonnas kõik muud suhted lühenevad. Kestvad inimsuhted aga pakuvad inimesele lühiagsetest rohkem kaitstust ning turvatunnet, võimaldades kindlamalt arvestada edaspidisegi toetuse, ustavuse ja mõistmisega. Pikemateks inimsuheteks on peetud õdede- vendade suhteid, mis kestavad varasest lapsepõlvest vanaduseni, ületades vanemate eluea . Ühine lapsepõlv, jagatavad mälestused ja kogemused teevad õdedest-vendadest potentsiaalsed kaaslased hilisema elu rasketeks hetkedeks.
Lapsel kujuneb perekonnas kindlustunne, sest tema eest kantakse hoolt ja vähehaaval muutub see kindlustunne eneseusalduseks. Lapsele on tähtis, et ta tunneks maailmas ennast turvaliselt. Samas ei tohi unustada, et maailm koosneb peale heade asjade ka halbadest asjadest ning vanemad peavad olema keskkonna vahendajateks. Vanemate võimuses on tagada lapsele turvalisus, samas näidata, et maailm ise ei pruugi olla turvaline. Alati ei pea mõtlema nii, et kui last kasvatab üksikhooldaja või töötu perekond, siis ei tunne laps ennast turvaliselt.
Identiteedi väljakujunemiseks vajab laps “tähtsaid teisi”, asendamatuid lähisuhteid pakkuvaid inimesi, kelle heakskiidus peegeldub lapse jaoks ta olemasolu ja tema kui indiviidi väärtus. Lähedus teistega loob sotsiaalse eelduse selleks, et lapsel tekib oma ekistentsi kestvuse tunne. Väikese inimese normaalseks arenguks on vaja kiindumussuhte väljakujunemist ja püsimist kogu ta kasvuaja vältel.
“Tähtsad teised” koosnevad kuuest kategooriast:
lapse vanemad või hooldajad, õed-vennad;
muud sugulased, tädid, onud ja lapsehoidjad;
mängukaaslased naabrusest, lasteaiast või koolist;
lapsehoidmise eksperdid (õpetajad, psühholoogid, psühhiaatrid)
tegelased televisioonist ;
avaliku elu tegelased (politseinikud, tuletõrjujad jt.) ( Kraav 2001:41)
Lapsele on kõige olulisemateks vanemad, hooldajad ja lähisugulased. Talle on tähtis, et vanem oleks:
eluks ettevalmistaja- hea ja halva eraldamise õpetaja; hooldaja; argielu oskuste õpetaja; eeskuju andja, väärtuste vahendaja ; käitumise ja kombestiku edasikandja, sotsiaalsete oskuste õpetaja;
turvalisuse pakkuja - armastuse ja helluse andja, lohutaja, kaitsja, heakskiitja või arvustaja
suhtlemise õpetaja- vestleja, kuulaja, probleemide lahendaja, innustaja, andestaja ja paluja, iseseisvuse toetaja, inimsuhete mudeli andja;
hooldaja- toidutegija, riietaja, ergutaja ja rahustaja, turvalise keskkonna eest hoolitseja, põetaja;
piiride seadja- füüsilise puutumatuse tagaja , turvalisuse looja, reeglitest ja kokkulepetest kinnipidamise järgija ja jälgija, ei-ütleja, ööpäeva rütmi eest hoolitseja
(Tulva 2001:35)
Lapsed, kelle põhihooldajatel ei jätku soojust, kalduvad olema eemaletõmbunud. Kodus hooletusse jäetud või ahistatud lapsi varitseb oht muutuda passiivseks ja eemaletõmbunuks. Perekondlikud lahkhelid teevad lapsed õnnetuks ja võib-olla ka võimetuks looma või säilitama suhteid klassikaaslastega.
Kõikidel inimestel on omad vajadused. Selleks, et elada, loob inimene mitmesuguseid materiaalseid ja vaimseid väärtusi, need omakorda loovad uusi vajadusi. Psühholoog Abraham Maslow on loonud teooria inimeste vajaduste mõistmiseks. Tema järeldus oli, et inimene ei ole motiveeritud kõrgema taseme vajaduste poolt enne, kui madalama taseme vajadused on täidetud. Näiteks kui keegi on näljane, siis on tema esmane huvi leida midagi süüa ning ta pole niivõrd huvitatud näiteks tunnustuse saamisest, mis on kõrgemat sorti vajadus. Joonisel on toodud Maslow' vajaduste püramiid, kus on näha madalamad ja kõrgemad vajadused ning vastavad ilmingud, mis tulenevad vajaduste täitmata jätmisest.
Maslow’ vajaduste püramiid:
1. aste- füsioloogilised põhivajadused: nälg, janu;
2. aste- turvalisusvajadus: vajadus tunda end kindlalt ja turvaliselt;
3. aste- armastus- ja ühtekuuluvusvajadus: vajadus tegutseda koos teistega ja kuuluda kellelegi;
4. aste- sotsiaalse tunnustuse vajadus: vajadus tegutseda tulemusrikkalt ja saada tunnustust;
5. aste- intellektuaalsed, esteetilised , eneseaktualiseerimise vajadus: vajadus uurida, teada, vajadus luua, oma oskuste arendamine.
(Sõerd 1992:49)
Enda vajaduste rahuldamisel jäävad lapsed tihtipeale tähelepanuta. Kuidas saab laps jõuda kõrgemate astmete vajaduste rahuldamiseni, kui näiteks lapsel on nälg või armastuse puudus?
Lapsed vajavad täiskasvanu tihedas päevaplaanis tähelepanu. Näiteks tahavad nad oma õnnestunud tööde eest kiitust ja vanemate uhkusetunnet. Kui aga vanemad väljendavad ükskõiksust või ärritatust, tekitab see lapses segadust. Laps, kes peab korduvalt ebaadekvaatset reaktsiooni taluma , kaotab uhkustunde oma saavutuste üle ja entusiasmi . (Chazan, 2001:18)
“ Vaikselt omaette tegutsev “hea laps” on elumuredest niigi koormatud täiskasvanule mugav. Kuigi üksiolek on sageli täiesti sobiv ja vajalik seisund, võib see olla ka eemaletõmbumine millegi eest, äratõugatus kellegi poolt, ning üksildane laps kannatab vaikselt omaette olles ühtlasi ära lõigatud olulisest arenguressurssidest. Lapse vaikiv üksildane olek on passiivne appihüüd” (Chazan, 2001:5) “Kuid mõnikord naudivad lapsed üksinda mängimist. Fantaasiamängudes on mänguasjad heaks seltsiliseks, mõnele neist omistatakse elu, vesteldes nendega ja haarates neid kaasa dramaatilistesse olukordadesse. Niisugust üksida mängimist on täheldatud laste juures, kes on väga aktiivsed suhtlejad.” (Ibid:18)
Laps vajab tegelikult hoolitsust ja tuge. Vanemate hoolimatuse tõttu jäävad nad tähelepanust ilma ja nad ei oska enda probleemidega kellegi poole pöörduda. Selleks peab olema abistajaid ning märkajaid ka väljaspool perekonda ja sugulasi . Näiteks koolivägivalla murede puhul tuleb pöörduda õpetaja poole jne. (vt peatükk 3.1)
2.1.1 Tülid perekonnas
Peredes tekkivad probleemid mõjutavad last kindlasti ja seetõttu oleks vaja neid lahendada nii, et laps osaleks nendes minimaalselt. (Tulva 2001: 53)
Väga palju tülisid tekib seetõttu, et vanemal on olnud tööl raske ja ta on oma päevased mured koju kaasa toonud . Sellises seisundis on väga kerge lapsele midagi halba öelda või nähvata. Laps võtab seda aga kohe südamesse, kuna ta ei mõtle vanema raske päeva peale, ega ürita temast aru saada, vaid ta kuuleb ainult temale lausutud halbu sõnu. Samas ei ole laps ju milleski süüdi ja teda ei tohi teiste või enda probleemide pärast karistada . Vanem näeb ainult seda, et laps ei kuula, vaidleb vastu, mossitab või jonnib. Sageli kasutab lugupidamatut kõnepruuki või teeb nägusid. Mõlemale poolele tundub, et temal on õigus ning teine ei saa sellest aru. Laps avaldab oma arvamust, aga lapsevanem lööb.
Laps on samasugune inimene, kellel on tunded ning oma arvamus. Laps tajub enne tundeid ja alles siis hakkab mõistma mõtteid. Kui temaga kurjal toonil rääkida, tajub ta seda, et lapsevanem on kuri ja kurjustab, kuid mida lapsevanem rääkida või selgeks teha üritab, see jääb arusaamatuks. Lapse ainus soov sellistel hetkedel on pääseda. Kui laps on hirmunud, langevad nii tema õppimis- kui ka suhtlemisvõime. Pealekäratamisest võib kasu olla vaid siis kui tahetakse last kiiresti ohtlikust kohast eemale ajada. Et lapsele midagi selgeks teha, peab temaga rahulikult rääkima. Karistuse korral solvutakse ja tuntakse ennast alandatuna, see on lapsele kui kättemaks, eriti kui ta ei ole karistuse mõttest aru saanud või ei ole seda talle piisavalt seletatud. Samas võib tekkida ka lapses kättemaksuiha: et kui Sina teed mulle haiget ja halba, siis mina teen samamoodi vastu. Sellistel tegudel võivad olla kurvad tagajärjed.
Üheks suurimaks probleemiks, miks lapsed kodus vägivalla ohvriteks langevad või hooletusee jäetakse on alkoholi tarvitamine. Peredes, kus alkoholi tarvitatakse pidevalt esineb sagedasti füüsilist karistust. Aga kuna vanemad on lapsele eeskujuks, siis õpivad lapsed seda, et probleeme lahendatakse vägivalla abil. Iga füüsilise karistusega kaob lapse kaastunne teiste suhtes ja seetõttu võib ka ise vägivalda kasutama hakata. Lapsevanem peaks endale selgeks tegema enne füüsilist karistamis, mida täpselt ta üritab sellega saavutada. Väga palju mängib rolli ka see, kuidas praegust täiskasvanut ja lapsevanemat tema enda kodus lapsena koheldi või kuidas probleeme lahendati.
Vanemate puhul viivad lahkarvamusteni erinevad vaated, vajadused või olukordade erinev tõlgendus. Vanemate tüli nägemine aga tekitab lapses ärevustunde. Igasugune ebameeldivus tekitab inimeses erinevaid tundeid: pahameelt, viha, kurbust, hirmu. Hirmutundest sõltuvalt on laps tasakaalutu ja käitub sellele vastavalt. Introvertne ehk sissepoole elav laps võib muutuda veel kinnisemaks ja vaiksemaks, ekstravertne ehk väljapoole elav laps käitub agressiivsemalt kuna ta vajab pingete maandamist. Kõige tõhusamaks viisiks eriarvamusi ennetada ja neile lahendusi leida, nii lapse ja vanema kui ka täiskasvanute enda vahel, on suhtlemine. Rääkida tuleks sellest, mis meeldib ja mis mitte. Kui täiskasvanud teadvustavad oma vajadusi ja oskavad neist enesele teada anda, on see suur väärtus, mis aitab ära hoida paljusid valestimõistmisi.
Kuidas parandada oma suhteid, et laps ei peaks kannatama ?
Lapsevanemad peaksid:
kuulama teineteist;
rääkima sellest, mis meeldib ja mis ei meeldi;
sõnastama oma tunded arusaadavalt (mitte karjudes)
last tülist eemal hoidma (Kui ei ole muudmoodi võimalik kui peab karjuma üksteise peale, siis lapse nähes/või kuuldes ei tohi seda teha. Tuleb saata laps õue mängima vms.)
(Tulva 2001: 55-58)
2.2 Laste hirmud
Perekonnas elades on lapsel palju vajadusi. Üheks neist on turvatunne. Sellega seoses tekivad mitmed küsimused:
Kas perekond suudab tagada lapsele vajaliku turvatunde?
Kas laps tunneb end perekonnas katstuna?
Kas perekond pakub tema arenguks soodsa keskkonna?
Kodu peaks olema turvaline koht, kuid ka seal tunnevad lapsed hirmu. Hirm on eriline emotsionaalne seisund, millega seotud probleemid on väga tähtsad. Kõik me tunneme vahetevahel muret millegi või kellegi pärast või tunnme hirmu millegi või kellegi ees. Kõikide kartuste seas on eriline koht vägivallaga kaasnevatel hirmudel. Lastel aga on veel selle kõrval palju hirme .
Lapsed kardavad kõige rohkem vanemate kohaloleku puudumist hommikul kui nad tõusevad, siis ei ole kedagi, kes neid tervitaks. Tekib hüljatuse ja mahajäetuse tunne. Samuti on hirm selle ees, et neile ei tulda lasteaeda või kooli järele. Lapse on koduses keskkonnas tuttavate inimestega, kellega on juba harjutud. Suured muutused ootavad aga ees lasteaeda ja kooli minnes, kus on uus ümbrus ja uued inimesed. Sellises olukorras vajatakse aega harjumiseks. Hirmu võib aga tekitada võõraste inimestega koosolemine, sest laps ei tunne neid, ei tea, kuidas nad millelegi käituvad. Suurt hirmu valmistab ka koolivägivald (eakaaslaste kiusamine). Kodus tuntakse end turvalisemalt, kuid ka see keskkond võib olla suureks hirmuallikaks: vanemate tülid, riidlemine, võimalik lahutus . Samuti tekitab muret lähedaste raske haigus ja ka vanemate surm.
(Kraav. I. 2001, 41)
Lapse jaoks tähendab abielulahutus hülgamist ja see teeb muret palju rohkematele lastele kui ainult neile, kes lahutust tõepoolest kogevad. Vanuse kasvades mure vanemate tülide ja lahkumineku pärast suureneb. Muidugi ei mõju lahutus kõigile lastele ühtemoodi. 1997 aastal tehtud lastepsühhiaatrite uurimusest selgus, et ainult kolmandik lahutanud vanemate lastest pidas lahutusjärgset aega raskeks. Ülejäänud täheldasid, et elu muutus kodus palju rahulikumaks.
(Kraav, 2001:42)
Seega on laste hirm vanemate tervise ja kooselu püsimise pärast pidevaks pinge allikaks. Ehkki sellest meelsamini ei räägita, kannatab suur osa lastest oma perekonnas valitsevate suhete pärast. Just need varjatud mured ja hirmud ilmevad lapse käitumises, tegevuses ja hinnanguis.
Kodu, kus laps ei tunne end turvaliselt, ei valmista last ette kohtumiseks raskuste ja probleemidega. Raskused elus on vältimatud, aga laste võime nendega toime tulla on indiviiditi erinevad ja see võime saab samuti alguse kodust. Laps hakkab mõistma, kuidas tuleb teiste inimestega suhelda just vanemate eeskujul. Kuigi paljud tülid lahendatakse rahuliku vestluse teel ja vastastikuiseid järeleandmisi tehes, on siiski tülisid, kus kasutatakse ka agressiivsust: tülid lahendatakse karjumise ja/või füüsilise vägivalla abil. Ja sellistel juhtudel ei maksa imestada, kust laps on oma agressiivse käitumise teiste kaaslaste vastu pärinud.
Paljud lapsed peavad omapead kodus olema, sest vanemad käiavd tööl ja neil pole laste jaoks aega. Üksi olles tulevad ette eksimused, kuna puudub vanemate valvas silm, millele järgneb karistus halva hinde, kaotatud asjade, koolist puudumise, saadud märkuse ja kodutööde tegemata jätmise eest. Karistused on sageli liiga ranged ja seetõttu hakkavad lapsed petma ja valetama. Sageli kasutavad vanemad karistusena seda, mida nad ise lapsepõlves enim kartsid, endale teadvustamata, et nende lapse jaoks on see karistus samuti hirmuäratav. (Ibid, 42-43)
2.3. Kodu lapse toetajana
Lastekasvatuses on olulisel kohal eeskuju ja läbi selle kasvatamine . Peredes, kus on olemas armastus, inimlik hoolimine ja heatahtlik huvi üksteise tegemiste vastu, ei saa kasvada lapsed, kellele pakub lõbu loomade piinamine (Vei, 2002, 225)
Tegelikult vajab väikelaps atmosfääri, mille iseloomustamiseks sobivad kõige paremini sellised sõnad nagu turvalisus, rahuldatus, mõnus viibimine eakohastes tingimustes. Tal peaks olema õigus enesestmõistetavalt rahuldatud vajadustega “paradiisliku” faasi läbielamisele, sest alles sellisest esmasest usaldusest võib aegamööda tekkida julgus anduda elule, tundmata seejuures hirmu hävimise ees ( Riemann , 1999, 31)
I. Saluri ajakirjanikuna märgib, et kui lapsepõlvekodus on inimese väärtusarusaamad täpselt paika pandud, siis vaevalt vägivalla nägemine teda vägivaldselt käituma paneb. Pidev vägivalla nägemine muudab inimese tuimaks, nüristab. Varsti ei teki tal sellega seoses enam mingeid emotsioone. Jõhkrus ja vägivald jätavad ta täiesti külmaks. Selliselt inimeselt pole loota ei abi ega kaastunnet (Vei, 2002, 331)
Vanemad arvavad sageli, et lapse tegelik õpetamine algab koolis. Ometi algab emotsionaalne õppimine juba esimestel eluhetkedel ning jätkub terve lapsepõlve vältel. Kogu lapsevanema ja lapse vahelistel suhtlemisel on oma emotsionaalne alltekst ning kui sõnumid korduvad aastate jooksul ikka ja jälle, kujundab laps selle alusel välja oma emotsionaalse maailmavaate ja emotsionaalsed võimed (Riemann, 1999, 32)
Lapse kasvatamine tähendab asjade ja nähtuste olemuse selgitamist, õigete käitumismallide õpetamist, aga ka käitumisreegilte kehtestamist. Küllalt sageli tulevad sellised agressiivsed lapsed perekondadest, kus karmid ja läbimõeldamatud karistused vahelduvad vanemate täieliku ükskõiksusega. Selline käitumismall teeb lapsed paratamatult veidi paranoiliseks või võitlushimuliseks (Goleman 2001, 279)
Me ei kasvata kodus lihtsalt last, vaid tüdrukut või poissi. Laste arengus on oluline mõista tüdrukute ja poiste soorolli, sooidentsust, soopüsivust, silmas pidades konkreetse rahvuse ja kultuuri traditsioone. Arengut mõjutavad ka indiviidi kaasasündinud omadused ning keskkonna tegurid. Eriti varases lapseeas vajatakse kodu, täiskasvanute kõigekülgset tähelepanu ja kindlapõhjalisi inimsuhteid, mis pakuvad lapsele- tüdrukule või poisile- tuge ebakindluse perioodil tekkivate probleemide lahnedamisel (Leppiman 2002, 5). Vanem ei tohiks hetkekski unustada, et tema laps matkib teda. Psühholoogid arvavad, et samastumine on üks õppimise vorme: laps jäljendab ka õdesid-vendi, eakaaslasi, õpetajaid, TV-kangelasi. Kodus õpib laps soorolli, nii saab tüdruk lävides isaga ettekujutuse meessoost, poiss suhtluses emaga- kogemuse suhtlemisest naissooga. Kuigi lapsed samastuvad mõlema vanemaga , on suurem tähtsus siiski samast soost vanemal ( Atkinson jt 1985, 94)
Lapse sotsialiseerumine on pikaaegne protsess imikueast alates. Löömine ei ole kasvatusmeetod , see on kuritegu lapse suhtes. Imik ega väikelapski ei ole veel võimeline leidma seost oma halva käitumise ja füüsilise karistuse vahel. Nad tunnevad vaid löögist tingitud valu. Tark lapsevanem peab alati meeles, et igas vanuses lapsed õpivad käitumist ja nn kodureegleid oma vanematelt.
Ameerika Lastearstide Akadeemia arvates tuleks vanematele lapse löömise vältimist soovitada järgmistel põhjustel: löömine võib kahjustada lapse füüsilist tervist, tekitada lapses hirmu vanema(te) ees; piisava tähelepanuta jäänud lapsed võivad löömist tahtlikult oma pahategudega esile kutsuda, sest negatiivne tähelepanu on nende arvates parem kui üldse mittemingisugune tähelepanu.
(Ibid, 94-95)
3. LAPS JA KOOL
Kool ei ole mitte ainult õppeasutus, vaid ka kasvatusasutus, kus laps vastavalt kehtivale seadusandlusele peab veetma igal õppeperioodil vähemalt 175 õppepäeva e 35 nädalat (Põhikooli ja gümnaasiumiseadus, RT I 1993, 63, 892).
Tänases koolis ei tunne aga laps end hästi. 1998. aasta lõpul Tallinna koolide lõpuklasside 580 õpilase ja 276 õpetaja küsitluse alusel selgusid järgmised õpilaste 1. taseme stressorid: ebaõiglane hindamine, põhjuseta süüdistamine, väga pikad koolipäevad, mõni õppeaine, piiratud võimalused isiksuse arenguks ning ebakindlus tuleviku suhtes.
Stressisituatsiooni põhjusteks loevad vastanud tõrjutusi pere, sõprade ja kooli poolt. Sageli on tõrjutus kuhjunud probleemide tulemus: vaesus , vanemate lahutus, kommunikatsioonivaegus vanemate ja laste vahel, keerulised suhted vanavanemate, õdede ja vendadega, vägivald peres, lapse tahte pidev allasurumine, narkomaania ja püüd pääseda vabadusse .
Toimetulekuks ja nii öelda mahaladimiseks kasutab 48% õpilastest ja 39% õpetajatest alkoholi, 28% õpilastest on proovinud või kasutavad narkootikume ja 27% õpetajatest tarvitavad uinuteid ja/või rahusteid (Tallinna Haridusamet, 1998) Kuna iga aastaga on alkoholi ja narkootikumide tarvitamine kasvanud- eriti just noorte seas, siis tuleb tõdeda, et need andmed on suhteliselt iganenud.
Koolistressi vähendamiseks on suur töö ära teha õpetajatel, kes nooremas koolieas laste jaoks võiksid olla mõistva vanema, keskastme õpilastele abistava sõbra ja lõpuklasside noortele targa nõuandja rollis (Elenurm jt. 1997, 42). Psühhohuligaanide ja tagakiusajate ohjeldamiseks, samuti koolihirmu raviks tuleb koolipsühholoogidel või terviseõpetajatel leida probleemse käitumisega õpilasele tugiisik (koolikaaslane, vanem sõber, mõni õpetaja), millele peaks võimaluse korral lisanduma vanematega tehtav koostöö.
3.1 Koolivägivald
Vägivald koolis on igapäevane nähtus, mille mõne vormiga on peaaegu igaüks kokku puutunud. Koolivägivald on väga levinud, kuid meie ühiskond tahab seda sageli maha vaikida. Meedia põhjal võib tekkida arvamus, et põhilised probleemid seostuvad õppimisega. Õpilased ise peavad aga koolielu kõige olulisemaks probleemiks just vägivalda. Koolivägivald on terav probleem nii Eestis kui ka teistes riikides. Õpilased veedavad suurema osa päevast koolis ja seetõttu peaks kool olema turvaline koht.
Kiusamist peetakse agressiivse käitumise alaliigiks. Agressiivne käitumine on tahtlik kahju ja haigettegemine või ebamugavuse valmistamine. Kiusamise tunnusteks on tegevuse kordumine ja tasakaalu puudumine võimusuhetes. Tasakaalutus esineb mitmel viisil: ohver on füüsiliselt nõrgem kui kiusaja ; kiusatakse üht kindlat ohvrit; ohver arvatakse grupist välja ning temale ei pöörata tähelepanu (Kraav, I. 2001:131)
Uueks sõnaks koolides on tekkinud “ mobbing ” – see tähendab psühhoterrorit ja vägivalda.
Koolis esinevat vägivalda saab jagada füüsiliseks ja vaimseks. Vaimse vägivalla all mõistetakse alandamist, mõnitamist, solvamist, norimist jne. Füüsiline vägivald avaldub kõiges, mis puudutab teistele inimestele füüsilise kahju ja valu tekitamist. Vägivalla tavalisemad viisid on koolis pilkamine, sõimamine, hirmutamine, ähvardamine, petmine, tühjade juttude levitamine, ühe ässitamine teise vastu, tagumine , tõukamine, juustest kiskumine ja asjadega loopimine. (vt lisa 2. näide 1)
Paljud õpetajad on kogenud, et normaalset koostööd klassis segavad lahkhelid ja pinged , sest igas klassis õpivad ja suhtlevad erinevad õpilased, kellel on omad harjumused ja elukogemused. Nende erinevad vajadused ja huvid võivad viia konfliktideni. Lapsed, kes tekitavad teadlikult konfliktisituatsioone, lahendavad neid ka sageli vägivalla abil. Õpilased reageerivad sellele tavaliselt nii: kel jõud, sel õigus. Nooremas koolieas on ülekaalus emotsionaalsed konfliktid. Lapsed ei oska oma emotsioone ohjata ja lahendusi leida. Tüüpilisemad põhjused, mis võivad lahkhelisid põhjustada:
Õpilane ei nõustu kaaslase arvamusega;
Õpilased tahavad samaaegselt kasutada üht ja sama õppevahendit;
Eriarvamused tegevuste suhtes;
Kaaslased narrivad ja sõimavad;
Kedagi ei taheta mängu võtta;
Laps seisab rivis ja keegi trügib temast ette;
Võetakse midagi luba küsimata;
Tõugatakse;
Keegi saab haiget ja teised naeravad;
Kaasõpilasest räägitakse tagaselja midagi halba või levitatakse kuulujutte
( Talts 1996:37)
Vägivaldsed noored tunnevad ennast tegelikult ebakindlalt, alaväärtuslikult, alandatult ja alahinnatult. Perekonnas on nad sageli konfliktide tekitajateks . Mõned elavad kodudes, kus neid hingeliselt, füüsiliselt või seksuaalselt kuritarvitatakse. Järelikult ei saa neid lapsi vaadelda ainult kui vägivalla tekitajaid, vaid ka kui vägivalla ohvreid. (Elliott 2000: 47)
Klassis on palju erinevaid õpilasi. Nende seas on nii väljapaistvaid kui ka tagasihoidlikke. Tagasihoidlikud on tavaliselt just ohvri rollis ja teiste seas populaarsed kiusaja rollis. Kiusatavad on teistest klassikaaslastest erinevad ja seetõttu neid ka kiusatakse. (Erb, 2000:5)
Kuidas aru saada, et õpilane on langenud tagakuisamise ohvriks? Esimesteks tundemärkideks on seljataga sosistamine ja kuulujuttude levitamine. Laps tunneb ennast halvasti ja seda enam paistavad silma tema nõrgemad küljed, mis annab tõuke uuele halvasti kohtlemisele . Õpilast välditakse ja talle keeldutakse andmast erinevat informatsiooni (näiteks õppimine). Pideva kritiseerimise all tunneb laps ennast tõrjutuna ja tema enesehinnang langeb. Talle antavad ülesanded osutuvad raskeks ja ta ei tule nende täitmisega toime ja sellega kaasnevalt tehakse ta järjekordselt naeruväärseks. Sellised ebameeldivad kogemused muudavad lapse arglikuks ja endassetõmbunuks ja ta ei taha kooli minna, sest sõnaga “kool” on seotud väga palju negatiivseid emotsioone. Kõige sellega on ka tugeval ja väljaarenenud isiksusel raske toime tulla. Raskemaks probleemiks on see aga neile, kes on alles kujunemisjärgus inimesed (Ibid, 5)
Lapsele tuleks selgeks teha, et kiusajad ootavadki, et ohver endast välja läheks, ei tohiks nutma hakata või põgeneda, vaid tuleb enesekindlalt otsa vaadata, mis võib kiusaja ära ehmatada. Tagakiusatava jaoks on eriti tähtis, et tal oleks keegi, keda usaldada. See peab olema usaldusväärne inimene, kes ei ühine järgmisel hetkel kiusajatega. Selleks inimeseks koolisituatsioonis peaks olema õpetaja. (Ibid, 6)
3.2 Õpetajad- vägivalla ärahoidjad kui ka vägivallatsejad
Seaduse järgi on igasugune vägivald kuritegu, kuid ikkagi langevad lapsed vägivalla ohvriteks. Tihti ei julge nad sellest kellelegi rääkida ja laps peab edasi kannatama. Kui see kuritegu ikkagi päevavalgele tuuakse, ei taha paljud lapsevanemad või ka õpetajad seda uskuda . Lõpuks pole lapsed ikkagi kellelegi toetuda ja ta jääb oma probleemiga üksi.
Õpetaja on paratamatult seotud koolis koolivägivalla probleemidega. Kuna ta on ise koolis nii ohvri, abistaja ning vahel ka kiusaja rollis. Õpetaja kasutab laste suhtes vähem füüsilist vägivalda kui vaimset. Tavaliselt valib õpetaja ohvriks kas ühe või mõned kindlad õpilased ja kasutab emotsionaalset vägivalda. Näiteks teeb märkusi õpilase välimuse, riietuse või koduse olukorra kohta.
Õpetaja kasutab laste vastu mõnitamist, hirmutamist, ähvardamist, hinnetega terroriseerimist, peale tunde jätmist ja füüsilist vägivalda (vastu näppe löömist, tutistamist jne). Hinnetega mängimine on õpetaja võimsaim relv .
Enamasti on õpetaja aga abistaja, kelle juurde laps oma probleemidega pöörduda saab. Tavaliselt on vägivalla ohver kinniseks muutunud ja ei taha oma muredest rääkida, seepärast peabki õpetaja lapsi jälgima ja proovima neid aidata.
On tähtis, et õpetajad:
Teaksid, kes nende klassis on õnnetud või tunnevad end teistega suheldes ebamugavalt;
Leiaksid aega rääkida nende õpilastega sõbralikult, hirmu põhjustamata;
Hoiduksid suurendamast stressi, mida eemaletõmbunud ja üksildased inimesed tunnevad olukorras, kus õpilase individuaalse esinemise kohta võidakse teha märkusi või oodatakse edukat koostööd teistega;
Kasutaksid kiitust, tähelepanu ja premeerimist taktitundeliselt, et suurendada nende õpilaste enesehinnangut ilma neid tahtmatult teistest eraldades
(Chazan, 2001: 157-158)
Lapse usalduse võitmine ja selle hoidmine pole kerge. Laps hindab oma õpetajat enamasti esimese kohtumise põhjal ja kujundab selle esimese mulje alusel oma arvamuse. Kui see mulje on negatiivne, võib see kuid kesta, enne kui õpetajal õnnestub hea suhe luua. Kui aga esimene kohtumine soodsalt kulgeb, on õpetajal “jalg ukse vahel”. Tema võimalused edasisteks saavutusteks on palju suuremad (Dreikurs, 1987:85). Kui õpetajal on lapsega usalduslikud suhted, on võimalus, et laps tuleb ise oma probleemidest rääkima, sest ta usub, et õpetaja on valmis teda tema muredega aitama . Probleemse lapse puhul on aga väga kerge selliseid suhteid rikkuda, sest ainuke äraütlemine võib lapses esile kutsuda tunde, et täiskasvanud ei aita teda. Õpetaja kui abistaja peaks alati leidma aega oma klassi lastega suhtlemiseks. Lapse usalduse võitmisel tuleb tähelepanu pöörata mitmele olulisele suunale: lapse vanus; kalssiatmosfäär; varasemad suhted õpetajatega; aeg, mida õpetaja saab koolipäeval lapsele pühendada.
Hea suhe õpetajate ja õpilaste vahel nõuab vastastikust austust ja usaldamist. Lapsed, kelle väärikust silmas peetakse ja keda sõbralikkusega koheldakse, mitte ainult vahel, vaid alati, reageerivad sellele varem või hiljem ja aktsepteerivad korda ja koostööd, mis sotsiaalses elus vajalikud on. Kui õpetaja tunneb oma õpilasi hästi, oskab ta märgata lapse juures toimuvaid muutusi paremini ja saab lapsi juba varakult aidata. (Dreikurs, 1987: 85-87)
3.3. Vägivaldsete probleemide lahendamine
Kuna kooli üheks suuremaks probleemiks on koolivägivald, peaks kool koduga koostööd tegema ja lastele õigeid käitumisreegleid õpetama. Eetiliste väärtuste arendamine aga ei ole nii lihtne. Noored näevad pidevalt, kuidas inimesed teistega suhtlevad. Seega peegelduvad ühiskonna probleemid noorte tegevustes, kuna nad võtavad vanematelt eeskuju (näiteks on ühiskonna probleemideks ebaaususe kasv, enesekesksuse kasv, vähene respekt teiste inimeste suhtes, raskete kuritegude kasv, keelekasutuse halvenemine, julmuse suurenemine, tööeetika allakäik, eetilise harimatuse kasv, vabakasvatuse propageerimine- kõik on lubatud taktika , igasugune vägivalla kasv jne) (Talts 1997: 9)
Moraalse kasvatuse jagamine jäetakse tihti ainult õpetaja õlule, sest vanemad usaldavad oma lapse kooli ja õpetaja hoole alla ja ei taha ise vastutavad olla. Suuremaid tulemusi aga saavutaks just siis, kui vanemad teeksid koostööd kooliga. Õpetaja ei pea laste eest üksi vastutama, sest kasvatajateks on ka lapsevanemad ise. Kuna lapse isiksuse arendamise ja kasvatamisega alustatakse juba algõpetuses, siis oleks tark alustada ka moraalse kasvatusega. Õpetaja on siis suureks eeskujuks ja lapsed võtavad kiiresti õppust. Nii võib näiteks vältida vägivalla suurenemist . (Atkinson, 1985, 368-371)
Koolis puuduvad kõik õpilased mingil moel vägivallaga kokku. Lapsel pole aga kerge tunnistada, et teda piinatakse, santazeeritakse või et teda ei sallita. See ongi õpilastele suureks probleemiks. Iga inimene tahab olla armastatud ja tunnustatud. Vägivallale tuleb aga kiiresti vastu hakata, sest muidu võivad asjad koguni kriminaalse pöörde võtta.
Tavaliselt kardavad lapsed, et teda hakatakse pealekaebajaks või reeturiks pidama või ta langeb veel suurema vägivalla ohvriks. Laps otsustab pigem vaikida, mis on kasulik vaid süüdlasele. Kui õpilane otsustab oma probleemidest rääkida, aitab ta sellise käitumisega ka teisi ohvreid. Koos teiste õpilastega tuleks informeerida ka õpetajaid. Kui nemad ei reageeri või tahavad juhtunud maha salata, tuleb mingi teine lahendus välja mõelda.
Õpetajad peaksid noorukitega rääkima, et kõigil on õigus ennast turvaliselt tunda; kõiki saladusi ei pea varjama; ei pea alati tegema seda, mis on vastumeelne; ei tohi valetada; kui last kiustatakse, siis ta peab sellest rääkima; pealekaebamine on lubatud kui see on mõeldud kellegi kaitseks; õpetajat tuleb usaldada.
(Erb, 2000: 120-123)
Lisaks võiks õpetaja teavitada õpilasi usaldustelefonidest ja tugikeskustest.
3.4. Uurimused koolivägivalla kohta
Koolikiusamine on laialt levinud nähtus. Seda peetakse mõnikord nii loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks asjaks, et sellest ei räägita ja sellega ei tegelda piisavalt. 1998. a. viidi läbi rahvusvaheline uurimus, mis näitas et:
• 24,9% Eesti lastest ei tunne ennast õnnelikuna (Lätis 26,6; Leedus 31,1) ja 20,9% lastest tunnevad ennast täiesti õnnetuna
• 7,9% lastest ei tunne ennast koolis mitte kunagi turvaliselt (Lätis 9,0; Leedus 11,4)
• 8,3% lastest tunneb ennast koolis alandatuna vähemalt korra nädalas (Lätis 11,4; Leedus 13,9)
Tallinna Laste Tugikeskus (2000) viis 2000. a. läbi küsitluse laste väärkohtlemise kohta. Küsitleti 2006 Tallinna koolilast, nendest 20% olid venekeelsetest koolidest . Laste vanus oli vahemikus 12–18 aastat, keskmine vanus 14,8 a. Laste vastused koolikiusamise küsimustele olid alljärgnevad:
• klassikaaslasi kiusatakse: sageli või mõnikord — 75%, mitte kunagi — 10,4% lastest
• võtan kiusamisest osa: sageli või mõnikord — 40%, mitte kunagi — 44% lastest
• mind kiusatakse: sageli või mõnikord — 35%, mitte kunagi — 47,1% lastest
• suhted on head: sageli või mõnikord — 89%, mitte kunagi — 3,1% lastest (s.o. 57 last)
• 19-nel lapsel küsitletutest polnud ühtegi sõpra
2001. aastal viidi Kristi Kõivu juhendamisel läbi küsitlus koolivägivalla uurimiseks 11 erinevas koolis. Küsitluse tulemustest räägiti Lastekaitse Liidu poolt korraldatud konverentsil “Ei vägivallale”, mis toimus 1. novembril 2001. a. Reval Hotell Centralis. Kristi Kõivu artikkel küsitluse tulemustest on avaldatud konverentsi materjalide kogumikus (Lastekaitse Liit 2001). Küsitleti 2255 põhikoolis õppijat 5–9 klassini , kellest 38,3% olid poisid ja 61,7% tüdrukud. Kristi Kõivu tõlgenduses on vägivalla tähendus õpilastele kolmetahuline:
1. vägivalla väärtushinnanguline iseloom
2. füüsiline teisi inimesi kahjustav käitumine
3. tahtlik psühholoogiline kavatsus teistele inimestele haiget või kahju teha kooliklassis
Uurimistulemuste põhjal esines kõige enam:
togimist ja tõukamist e. füüsilist vägivalda (46,97% juhtudel)
narritamist või pilkamist (39,57% juhtudel)
asjade äravõtmist või peitmist (34,10%)
4. asjade pildumist või lõhkumist (22,77%) e. psühholoogilist vägivalda.
Kohad, kus vägivald kõige sagedamini aset leidis olid koridorid (25,8%) ja klassiruumid (22,8%).
Inimesed, kes õpilaste arvates saavad neid koolikiusamise puhul aidata, olid õpetajad (22,6%) ja klassijuhataja (13,5%) ning lapsevanemad (16,7%).
Õpilaste arvates olid põhiprobleemideks koolis:
1. koolivägivald (nii psühholoogiline kui ka füüsiline) ja asjaolu, et see on koolis laialdaselt levinud
2. antisotsiaalne käitumine (suitsetamine, varastamine, narkootikumide tarvitamine, joomine, koolist põhjuseta puudumine, nilbe ja rõve kõnepruuk)
Õpilaste arvates peab koolivägivallaga võitlema, sest vägivald ei lahenda probleeme. Kristi Kõiv teeb oma artiklis kokkuvõtte õpilaste arvamustest selle kohta, kuidas koolivägivallaga toime tulla ja toob välja abinõud kolmel tasandil:
• primaarne e. kooli tasand: reeglid ja kord
• sekundaarne e. õpilaste tasand: vägivalla teadvustamine ja õpilaste sotsiaalse kompetentsuse arendamine
• tertsiaarne e. vägivalla tasand: alternatiivsed võimalused tegutsemiseks ja õppimiseks
Kokkuvõttes ütleb Kristi Kõiv: “...nii, nagu on koolivägivallal mitu palet — see ilmneb mitmete eri liikidena, erinevates kohtades, erinevate abisaamise ja vägivallaga toimetuleku võimalustega, nii on ka vägivalla mõiste õpilaste jaoks mitmetähenduslik. Kuid vaatamata sellele, et koolivägivallal on mitu palet ja tähendust, on see praegusel ajal kõige suuremaks probleemiks koolis”.
4. LAPSE VÄÄRKOHTLEMISE TAGAJÄRJED
Kuna lapsed on kõigele vastuvõtlikud, siis jätab ka väärkohtlemine oma jälje lapse psüühikale ja füüsisele, tavaliselt jäävad “ armid ” kogu eluks. Enamasti on väärkoheldud laste käitumine ettearvamatu ja raskesti seletatav , sest nad ei oska enam oma vajadusi väljendada. Sõltumata sellest, millises vormis väärkohtlemine esineb mõjutab see lapse arengu sotsiaalset, füüsilist, emotsionaalset ja intellektuaalset külge. Väärkohtlemise mõju tagajärjel võib lapsel esineda raskusi kiindumisvõime, suhtlemisoskuse ja kohanemisvõime kujunemisel. Soonets on välja toonud 4 käitumisvormi vääritikoheldud lapse poolt:
Provotseeriv käitumine- laps käitub agressiivselt ja nõudlikult, kuna ta põhivajadused on rahuldamata. Provotseeriv käitumine on enamasti ajendatud lapse püüdest täiskasvanu tähelepanu, hoolitsuse ja armastuse järele.
Vältiv käitumine- laps kardab järjekordset konflikti või väärkohtlemist ja püüab seetõttu igati tähelepanu vältida ja ennast märkamatuks teha.
Pseudoküps käitumine- laps käitub küpsemana kui ta tegelikult on. Ta püüab rahuldada vanema vajadusi, lootes saada tasuks heakskiitu ja armastust.
Ebaküps käitumine- lapse jõupingutused on rohkem pööratud enda kaitsmisele väärkohtleva isiku eest kui eale vastavate nõudmiste täitmisele.
(Soonets, 1995:124)
Kiindumisvõime ja soov kellestki sõltuda võib hävineda lapsel siis, kui lapsevanem kohtleb last halvasti, selmet, et luua kindlustunnet ja hoolitsust. Lastel tekivad vastuolulised tunded. Ühelt poolt soov olla vanema lähedal ja teiselt poolt tuntakse hirmu läheduse ja sõltuvuse ees. Väärkoheldud lastel tekib probleeme samuti tundeeluga kuna vanemad hülgavad last vääriti koheldes eelkõige emotsionaalses mõttes. Väärkohtlemise sagedaseks tulemuseks on madal enesehinnang ja negatiivne minapilt . Kuna lapse suhtumine endasse kujuneb selle põhjal kuidas temasse on suhtutud, siis kui last pidevalt emotsionaalselt ja füüsilsielt alandatakse õpib laps endasse põlgusega suhtuma. Väärkohtlemisega võib samuti kaasneda kesnärvisüsteemi kahjustused, mis võivad ilmneda intellektuaalse arengu, keele ja kõne arengu häiretena, kergete mäluhäiretega (Soonets, 1997: 116-118). Vaata ka peatükki 1.6.
Erinevate autorite poolt kasutatakse ohvri seisundi hindamiseks traumajärgse stressihäire mõistet (post-traumatic stress disorded- PTSD ). PTSD-d võib võrrelda katastroofiga: maavärina, sõjaolukorra, tulekahju, liiklusõnnetuse vms toimega (Boswell 1997: 35). Samamoodi hindab olukorda ka C. Cameron , väites, et traumade osas võib diferentseerida olemuselt kaht liiki juhtumeid: õnnetused nagu maavärin jms, mis koondatakse nimetaja “katastroof” alla. Teine traumaliik on seotud inimtegevusega: pommipanek elumajadele, vihkamise kuriteod (konkreetsete inimeste tapmine ) jms, mis kannavad nimetust “metsikused” (Cameron 2000, 3). Lapse tundeid PTSD puhul jaotab G. Boswell tekkinud situatsiooni neljaks nn ägedateks sümptomiteks, mis kestavad tavaliselt 1-3 kuud:
Esiteks tunnetab laps tõsist ohtu enda elule või heaolule.
Teiseks elab ta situatsiooni läbi uuesti erineval moel- unenägude, pealetükkivate mõtete, mõttevälgatuste läbi.
Kolmandaks areneb lapses tundlikkuse langus- külmutatud tunded, kadunud mälu, tuimus .
Neljandaks elab ohver uuesti läbi seda viha- ja jõuetusetunnet, mida ta temales ooritatud vägivallaakti ajal koges
(Boswell 1997: 35)
Igal juhul on vägivalda kogenud laps suuremal või vähemal määral stressis . Teaduslikult tõlgendatuna on stress keha ja meelte vastus organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele, valmisolek tekkinud ohu ning suure koormuse tingimustes tegutsemiseks (Elenurm jt 1997, 8). Kogetud vägivalla pidev meenutamine , hirm vägivalla kordumise ees vähendab lapse õpihimu, konsentreerumisvõimet, halvendab õpitulemusi, tekitab raskusi klassikaaslastega suhtlemisel. Hirmule lisandub veel koolistress , mis väljendub T. Elenurme ja kaasautorite arvates laste ärrituvuses, kurnatuses, usu nõrgenemises oma võimetesse (1997, 42).
Sageli võivad kogetud vägivalla tagajärgedeks olla agressiivne ja vaenulik käitumine, narkootikumide kasutamine, suitsiidsed kahjustused, enesevigastused , emotsinaalsed- ja suhtlemisprobleemid, akadeemilised ja kõneprobleemid, mis viitavad varasemale käitumisele lapse suhtes (Hagell, 1998, 24)
Seksuaalne vägivald kui trauma võib põhjustada lapsel unehäireid, tujukust ja käitumishäireid, agressiivsust, söömisharjumuste muutumist, mahajäämust õppetöös, valu ja erinevaid haigussümptomeid suguelundite piirkonnas, sugulisel teel edasikantavaid haigusi, raskusi tulevastes seksuaalsuhetes ja emotsionaaltasandil (Heidberg 2001, 21). Vaginaalse vägivalla korral tundsid lapsed valu tupes (lapsel anatoomilselt lühike või pingul ). Anaalse vägivalla puhul leidsid seksuaalselt vägivalda kogenud selle olevat räpase, valuliku ja alandava (Cameron, 2000: 53)
Lapsele suunatud füüsilise vägivalla tagajärjed võivad olla meditsiinilselt väga rängad. Kolju kahjustused võivad tekkida liiga ägedal lapse kiigutamisel, rusika või jalaga löömisel vastu pead, pea löömisel vastu seina jms. Sagedamini diagnoositakse sellise vägivalla järel verevalumit või ajuvapustust. Kõrvuti raskete, kuni lapse surmani viivate haigusnähtudega võivad sekundaarselt areneda rasked neuroloogilised nihked, k.a teisene hüdrotsefaalia ( vesipea ). Sageli jäävad arusaamatuks erinevate neuroloogiliste ärajäämanähtude, apnoe atakkide (med. hingamisseisak ), koljusisese rõhu tõusu jne põhjused, mis tegelikkuses on manifesteerunud ( ilmnenud ) leiuks pärast füüsilist vägivalda. Trauma järel võivad tekkida ka meningiit , entsefaliit, aju- jm kasvajad . (Hobbs, 1989, 1169)
Lapse mürgitamise motiiviks võib olla vanema kontrollimatu käitumine, näiteks vaid sooviga “õpetada” oma last, kuni metadooni või kannabist kasutavate vanemateni, kes soovivad oma lapsele sama kogemust juba varasest lapseeast saadik, või vanemad, kes oma tervet last soovivad näidata krooniliselt haigena. Sageli on vanemate poolt valitud teed lapse mürgitamiseks sedavõrd veidrad , et tunduvad normaalsete inimeste ühiskonnas võimatuna. Nii on emad süstinud oma lastele veenisiseselt insuliini, viinud läbi nina-maosondi ohtlikke ravimeid otse lapse makku või peitnud tablette oma põske, et neid suudlusega toppida lapsele suhu (Meadow, 1989, 1445 )
Oluline on jälgida väärkoheldud laste arengut ja tegevust tulevikus. A. Hagell on oma uurimuse põhjal täheldanud, et ohver muutub ise sageli vägivallatsejaks. 62% vägistajatest, 50% laste tülitajatest ja 20% mitteseksuaalsetest seadusrikkujatest on ise erinevatel eluperioodidel kannatanud vägivalda (Hagell 1998, 26)
Rahvusvahelisel konverentsil “Laps ja vägivald” esines Professor Kevin Browne Birmingham Ülikoolist ettekandega teemal “Lapsepõlv ja selle seos hilisemate õiguserikkumistega”. Oma ettekandes tõi ta välja statistilise andmeid uurimustest , mis seda ka tõestasid. Tema uurimus viidi läbi Glenthorni alaealiste õiguserikkujate kinnipidamisekeskuses ning lisaks mitmetele muudele tulemustele selgus kõige alarmeerivam statistika siis, kui nad hakkasid uurima laste tausta ohvriks olemise seisukohalt. Nimelt 53% noortest oli kogenud füüsilist väärkohtlemist, 32% hooletussejätmist, 28% emotsionaalset väärkohtlemist, 14% peresisest seksuaalset väärkohtlemist, 29% seksuaalset väärkohtlemist väljaspool perekonda, 14% füüsilist väärkohtlemist väljaspool perekonda (st, et 39% oli kogenud peresisest füüsilist vägivalda). Siinjuures tuleb veel märkida, et enamasti ei piirdunud asi vaid ühe väärkohtlemise vormiga: 27-st seksuaalselt väärkohtlemist kogenud noorest oli näiteks 76% kannatanud ka füüsilise ning 46% emotsionaalse väärkohtlemise all ning 38% oli kogenud hooletuseejätmist. Sellest tulenes ka järeldus, et noored kurjategijad, keda ühiskond nii väga vihkab nende antisotsiaalse käitumise pärast, on ise olnud korduvalt ohvrid ning nende ohvriks olemine ei lõpe alati ka siis, kui nad on paigutatud hoolekandeasutusse. Viimasel ajal on olnud hulgalislet riiklikul tasemel uurimisi, mis näitavad, et pedofiilid otsivad tihti tööd laste hoolekandeasutustes. Lapse, kes sattuvad hoolekandeasutusse, kus nende eest “hoolitseb” pedofiilist hoolekandetöötaja, kogevad taas väärkohtlemist ajal, mil riik peaks neile tagama turvalisuse.
Seos lapsepõve negatiivse kogemuse ja hilisema kuritegeliku käitumise vahel on nii ilmselt tõestatud, et me peame suhtuma noortesse seaduserikkujatesse üheaegselt kui kurjategijatesse ja kui ohvritesse. (Lastekaitse Liit “Laps ja vägivald” ettekanne prof . K. Browne)
5. ABI OHVRITELE
Lapse probleemi lahendamine eeldab võrgustikutööd, mis koosneb loomulikust ehk sotsiaalvõrgustikust (isikud lapse lähiümbruses) ja ametnikevõrgustikust, kuhu kuuluvad lapse probleemi lahendamisele kaasa aitavad asutused. Tegevuse eesmärk on aidata last, et ta tulevikus ise saaks oma eluga toime tulla. E. Korp märgib, et võrgustikutöö kontekstis võib sotsiaalteenuseid osutada neljal võrgustiku organiseerituse tasandil järgnevalt:
Primaarne võrgustik- organiseerimata kooselu perekonnas, lävimine sõprade ja naabritega;
Sekundaarne võrgustik- nõrgalt organiseeritud liikumised ja eneseabirühmad;
Ühiskondlik võrgustik- ühingute ja organisatsioonide poolt organiseeritud tegevus (kolmas sektor )
Riiklik võrgustik- riiklike ja munitsipaalinstitutsioonide poolt osutatavad teenused (avalik sektor)
Nõustamine, eeskätt kontakti leidmine vägivallaohvriga on keerukas, sest väärkoheldud lapsed on täiskasvanute (ka lastekaitsetötajate, pedagoogide, psühholoogide ja meedikute) suhtes väga umbusklikud. Nende kogemus ütleb, et täiskasvanud võivad olla julmad, hoolimatud, nende usaldamine võib halvemal juhul koguni eluohtlik olla. Seetõttu algab väärkoheldud laste rehibilatsioon sellest, et neile püütakse esmalt leida turvaline stabiilne elupaik (Meres 2002, 62)
Teisalt on paljudel lastel suhtlemisraskusi, kuna nad võtavad informatsiooni vastu halvasti või siis on see, mis nad sellest välja valivad, teistele raskesti arusaadav, sest nad võivad infot valesti hinnata, annavad sellist tagasisidet, mida teised ei mõista või nad ise ei mõista hästi teiste antud tagasisidet. Niisugused probleemid (neid nimetatakse infotöötlemise blokkideks) tekitavad sageli probleeme noortevahelistes suhetes (Payne 1995, 133). Seepärast on oluline inimeseõpetuse programmi raames anda lastele ja noortele oskusi sotsiaalseks suhtlemiseks ning sotsiaalsete oskuste omandamiseks. Sotsiaalsed oskused on kogum tegevusi, mis:
võimaldavad indiviidil alustada ja säilitada positiivseid ja sotsiaalseid suhteid.
Toetavad eakaaslastepoolset aktsepteerimist ja rahuldust pakkuvat kohanemist koolis.
Võimaldavad indiviidil efektiivselt ja adaptiivselt toime tulla oma sotsiaalses ümbruses.
Seoses psühholoogide ettevalmistamise aktiveerumise ja nende tööleasumisega arvatakse sageli ekslikult, et psühholoog on see, kes täiskasvanutele ebamugava lapse paari tunniga neile käepäraseks muudab. Nii tõendab suurele praktilisele kogemusele toetudes psühholoog T. Meres. Paraku ei ole nõustamine õigluse jagamine, pigem on see võimalus inimesele, kes pole oma olukorraga rahul, leida võimalusi, kuidas ise midagi oma elus muuta (Meres, 2002, 62). Tsiteerides Coreyd (1996) märgib ta, et nõustamise käigus saab üks inimene ( klient ) teiselt inimeselt (nõustaja) abi omaenda eesmärkide realiseerimisel. Nõustamise puhul antav abi seisneb kliendi oma oskuste ja jõu üles leidmises, tema ressursside mobiliseerimises enda hüvanguks.
Esmase kontakti saavutamiseks lapsega, kes on vägivalla all kannatanud, tuleb ta lihtsalt ära kuulata. Sageli osutub just kuulamine raskeks isegi meeskonnatöö treeningu läbinutele- küllalt sageli ollakse kriisi korral kiire kõnelema ja aeglane kuulama (Choldin and Long 1998, 242). Samas peab lastekaitsega tegeleja mõtlema uutmoodi, püüdlema üldiselt üksikjuhu läbiarutamisele, olema usalduslik, paindlik, arendama ennast läbi elu, pidevalt õppides, arendades oma juhtimisoskusi, ületades ohte , vältides loosungeid, tunnetades proffessionaalset uhkust, arenedes ise ja muutudes kogu meeskonnaga.
Last aidata sooviv inimene peab lähtuma positsioonilt, et igas lapses peitub mingi anne. Ühel jagab pea, teisel käed, õnnelikul kolmandal mõlemad. Seepärast tuleb lapsele leida võimalus, aeg ja koht oma ande rakendamiseks ja arendamiseks .
Kui vägivalla ohvriks on laps, vajab ta abi otsekohe. Lapse mure ei luba oodata. Kõrvalise abita on täiesti võimalik, et nendel lastel arenevad teiste lastega suhtlemises hälbed, neil on tulevikus raskusi oma impulsiivse käitumise kontrollimise ja keerdküsimuste lahendamisega ning nendest võivad omakorda saada inimesed, kes vägivallatsevad laste kallal ( Kreem 1995, 307). R. Kreem tõstatab ühtlasi probleemi vajadusest anda abi ka kuritahtlikele täiskasvanutele, sest kohese ravi ja vajaliku abistamisega on paljud võimalised otsima teid isiklike keerdküsimuste lahendamiseks ning seega saavad vahest tulevikus tagada turvalise elukeskkonna oma lastele.
Aidata tuleb ka lapsi, kellel on kogetud vägivalla toimel kujunenud püsiv stress. Paljudes riikides (Iisrael, Soome jm) rakendatav nn. C.O.P.E. (community oriented preventive education) on eeskätt mõeldud õpetajate, aga ka kõikide lastega tegelevate isikute jaoks, et õpetada lapsi toime tulema igapäevaelu stressiga. Stressiga toimetulekuks kasutatakse 7 erinevat võtet: lõõgastumist, mil korrastatkse hingamine ja leevendatakse lihaspingeid, enesetunde parandamist läbi positiivse mõtlemise, rollimänge, esseede kirjutamist, sobiva kirjanduse lugemist, probleemikäsitlust, mille käigus tunnistatakse, et probleem eksisteerib ning rühmateraapiat probleemide ühiseks aruteluks (Ayalon 1996, 18). Nimetatud autor on jõudnud mõisteni stressivaktsiini koolitus. Meditsiinist tuntud vaktsineerimine nakkushaiguste vältimiseks, kas välistab vaktsineeritu haigestumise kindlasse haigusesse või tagab haigestumisel haiguse kerge kulu. Nagu meditsiinilse vaktsiini puhul on ka stressivaktsiooni koolituse eesmärgiks valmistada lapsi ette tulevaseks kokkupuuteks võimaliku stressifaktoriga. Nii vesteldakse lastega ohtudest, mis võivad esineda kodus, kooliteel jm ning õpetatakse lapsele, mida ta sellise stressifaktori ilmnemisel peaks tegema (Ayalon 1996, 100).
Eriti haavatuna, alaväärtuslikuna ja räpasena tunnevad end seksuaalselt väärkoheldud lapsed. Selliste laste ravi- ja rehabiliteerimisprotsessi mudel Stockholmi Poiste Kliiniku töötajate arvates koosneb 8 osast: motivatsioon ravile tulekuks, toimepandud seksuaalse vägivalla tagajärjed, vägivalla mudel, ohvri elulugu, ohvri empaatia, endast lugupidamine ja eneseteadvus, seksuaalsus ja seksuaalharidus, korduvjuhtude ennetamine (Nyman, Risberg ja Svensson 2001, 99)
Keerukas töö on ka väärkoheldud laste vanematega, kes sageli aduvad, et nad ei ole lastevanematena oma ülesandeid suutnud täita. Konreetses nõustamisolukorras tähendab see lapsevanemapoolseid eneseõigustusi, süüdistusi teiste aadressil, aga ka umbusku kogu sotsiaalsüsteemi ja konkreetse nõustaja suhtes (MacKinnon 1998, ref Meres 2002, 71)
Koolikiusamise puhul peab õpilastega igas klassis toimuma pidev selgitustöö ja arutelud . Lastele tuleb sisendada, et kiusamisest rääkimine ei ole kaebamine - see on enese ja teiste kaitsmine ( Vaher 2002, 89). Niisiis tuleks klassis avalikustada kiusamise juhud, luua toetussüsteem, õpetada lapsi lahendama tülisid ja arusaamatusi. Klassis jagunetakse tavaliselt kiusajateks, kiusatavateks ja vaikivaks enamuseks. Just seda suurimat rühma tuleks õpetada olema julge ja toetav kiusatajate suhtes. Sagedamini on vaikimiseks kartus ise sattuda kiusatava rolli. Y. Männistö (1992, 207) leiab, et koolikeskkond peab olema selline sotsiaalne keskkond, kus eri osapooled- nii potentsiaalsed kiusajad kui ka ohvrid- saaksid koos rahulikult eksisteerida. Oluliseks peab ta õpilaste aitamist mõitstmaks oma erisusi. Eneseteadvuse toetamine on potentsiaalsetele ohvritele väga tähtis. Iga õpilane peaks tundma end koolikeskkonnas tunnustatuna.
Ühteaegu kerkib küsimus abistaja olemasolust ja tema ettevalmistusest. M. Suni märgib, et ühiskonnas on puudu spetsialistidest, kellel oleks kompetents tegelemaks vägivalla, noorte prostitutsiooni jm küsimustega (Suni ja Simpura 1995, 42). Selle kinnitamiseks on A. Tiko poolt 2002. aastatl tehtud küsitluse alusel vaid 102 koolitatud lastekaitsetöötaja olemasolu 247 omavalitsusüksuses (Tiko, 2002, 6)
Nii riiklikul kui ka omavalitsuse tasandil on lastele loodud liiga vähe võimalusi, kas personaalselt või anonüümselt pöörduda kuskile või kellegi poole abi saamiseks juhtudel, kui nende kallal on kasutatud vägivalda. Üksikutesse pere- ja laste nõustamise keskustesse pöördutakse sagedamini toimetulematuse, sotsiaalsete oskuste vähesus, konfliktide tekke korral kodus või klassis, õppimisraskustega kokkupõrkamisel. Märksa harvemini pöördutakse nõuande saamiseks kogetud vägivalla või riskisituatsiooni sattumise korral. Rakendunud usaldusliinid on sagedamini ellu kutsutud täiskasvanute murede ärakuualmiseks kui laste probleemide lahendamiseks. Hollandis on kõrvuti laste vältimatu abi liiniga loodud ka laste vägivalla ennetuskeskused, kus spetsialistid aitavad lahendada tekkinud kriisisituatsioone ja nõustavad pöördujaid õige käitumisviisi valikuks (Ministry of Health, Welfare and Sport 2000,84)
Kuigi Eestis on loodud ja toimivad mitmed laste ja noorte nõustamiskeskused, puudub meil veel hetkel hästi töötav ning kõikidele abivajajatele kättesaadav abi- ja nõustamissüsteem. M. Rosental ja K. tilk rõhutavad, et süsteemi olemasolu kõrval on samaväärse tähtsusega ka kättesaadavus noortele, mis eelkõige tähendab head informeeritust abi ja nõu saamise kohtadest (Rosental ja Tilk 1999, 93). Noori abivajajid on palju, kuid mitte kõigini pole jõudnud senised kampaaniad ning levitatud info, mistõttu laste ja noorte teavitamine nii üldriiklikul kui ka omavalitsuse tasandil vajab edasist laiendamist. Rosental ja Tilk viitavad oma uurimuses seksuaalse sisuga soolisest väärkohtlemisest tingitud vajadusele luua eneseabigruppe, milleks uuringus küsitletud noortel on huvi. Üheks enseabi eeliseks on selle sobivus olukordades , kus indiviid omal jõud enam toime ei tule ning professionaalide abi tundub talle olevat liiga formaalne , ametlik või täiskasvanute amailmast lähtuv. Lisaks tuleb professionaalse abi eest sageli ka maksta