Lapse väärkohtlemise roll lapse arengus (0)

Sotsiaalsed probleemid Eestis
Kodune töö
Lapse väärkohtlemise roll lapse arengus
Kas probleemsetest peredest tulevad probleemsed lapsed?
Puudega laps – kas ühiskonna liige või sotsiaalne probleem?
Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala
1. kursus
Tartu 2011

Sisukord

Sissejuhatus 4
Lapse väärkohtlemise roll lapse arengus 5
Kas probleemsetest peredest tulevad probleemidega lapsed? 8
Herbert Blumer’i sotsiaalsete probleemide käsitlemise mudel 11
Puudega laps – kas ühiskonna liige või sotsiaalne probleem? 11
Kasutatud materjalid: 14

Sissejuhatus

Sotsiaalne probleem on avalikult kahjulikuks või ebasoovitavaks tunnustatud situatsioon, mida enamus vaatlejatest peab sekkumist vajavaks. Sotsiaalne probleem puudutab paljusid inimesi ja erinevaid sotsiaalseid gruppe. Sotsiaalsed probleemid on ühiskonna struktuurist lähtuvad ehk põhjused tulenevad ühiskonnast, mitte indiviidist. (Loengumaterjalid) Antud mõiste kasutamine eeldab, et ühiskonnas valitseb vähemalt suhteline üksmeel selles osas, milline nähtus on probleem. Siiski tuleb tõdeda, et igaüks näeb probleeme erinevalt – nii nagu erineva suhtumisega inimesed näevad probleemide eri tahke, nii peegeldub ka ühiskonnaliikmete ja –gruppide suhtumine erinevatesse situatsioonidesse meid ümbritsevas keskkonnas erinevalt.
Mina näen ühe väga suure probleemina meie ühiskonnas laste väärkohtlemist. Võib öelda, et kuigi alates 1989.aastast, mil Eesti ühines ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooniga on hakatud tähelepanu pöörama ka laste õigustele ja vabadustele, on Eestis laste väärkohtlemine üpriski uus mõiste ning selle vastu võitlemine on veel arengujärgus. Eesti Vabariigi lastekaitse seadus ei täida oma funktsioone ehk ei kaitse laste huve täielikult. Sellel puudub rakendusseadus ja kuigi see peaks olema üks suurimaid osi laste väärkohtlemise ärahoidmisel ning vähendamisel, on Eesti Vabariigi õiguskantsler antud seadust kritiseerinud abstraktseks ning öelnud, et jääb selline mulje, et mis puudutab laste õigusi, siis see oleks nagu õigusloome tolmune nurgatagune, kuhu seadusemeister eriti ei vaata ( http://www.postimees.ee/?id=271485 ). Antud kodutöös käsitlen lapse väärkohtlemise rollist lapse arengus ning vaatlen, kuidas mõjutab perekond lapse probleemsust.
Eesti Vabariigi lastekaitse seadus ütleb ka, et puudega lapsel on õigus aktiivsele elule, õigus elamistingimustele, mis soodustavad väärikuse kujunemist, enesekindluse teket ja arengut. Puudega lapsel peavad olema terve lapsega samaväärsed võimalused hariduseks, arenemiseks ja eneseteostuseks. (Eesti Vabariigi lastekaitse seadus, §52) Kuid kas meie ühiskonnas on need õigused erivajadustega lastele tagatud? Kas Eestis on puudega lastel samaväärsed võimalused terve lapsega või on puudega laps pigem koormaks nii tema vanematele ja perele kui ka riigile? Antud küsimustele otsitakse vastust töö teises pooles .

Lapse väärkohtlemise roll lapse arengus

Laste väärkohtlemine ja hooletussejätmine tähendab füüsilist või vaimset kahju tekitamist, seksuaalset väärkohtlemist, mittehoolivat või halba kohtlemist ükskõik millise alla 18-aastase lapse suhtes, mis võib ohustada või kahjustada lapse tervist ja heaolu ning mis on toime pandud isiku poolt, kes on vastutav lapse heaolu eest (Barnett, Manly & Ciccetti 1993; loengumaterjalid). Väärkoheldud lapsed peavad maailma ohtlikuks paigaks – lisaks füüsilistele kahjustustele ja vaimsetele või intellektuaalsetele häiretele, mis võivad tekkida väärkohtlemise tagajärjel, puudub sellistel lastel üldjuhul usaldus täiskasvanutesse, nad on endassetõmbunud ning neil on madal enesehinnang . Lapse normaalseks arenguks on vaja tal turvalist keskkonda ja hoolivaid lähedasi, nende puudumisel aga võivad lapseeas kogetud negatiivsed sündmused mõjutada tema kogu edasist elu. Väärkohtlemise tõttu võib ohus olla lapse loomulik ja eakohane areng.
R. Soonetsi (1997) sõnul saab lapsele suunatud vägivalda liigitada neljaks – emotsionaalseks, psühholoogiliseks ehk vaimseks , füüsiliseks ning seksuaalseks. Iga väärkohtlemise liik avaldab lapsele negatiivset mõju, mis takistab tema emotsionaalset, füüsilist, intellektuaalset kui ka sotsiaalset funktsioneerimist, tekitades temas halvematel juhtudel arengupeetust. Antud töös käsitletakse vägivalla mõju lastele liigiti ning vaadeldakse üldist väärkohtlemise mõju lapse arengule.
Kõik väärkohtlemise liigid võivad lapses esile tuua arenguhäireid, mida käsitletakse kui tõsiseid kõrvalekaldeid tavapärasest arengust (hälve, häire, puue ), nooremale eale iseloomulikku käitumist ning ootuspärast, aga problemaatilist käitumist. Arvestada tuleb nii keskkonna rolli ja konteksti kui ka komorbiidsust1. Poiste puhul võib väärkohtlemise tagajärjel tekkida selliseid arenguhäireid nagu käitumishäired, ADHD (tähelepanuhäired), tikid (korduvad lihasgruppide liigutused), suitsiid , enurees (öine allategemine), enkoprees ( tahtmata konsistne rooja eritamine), spetsiifilised arenguhäired. Tüdrukutel esinevad spetsiifilised foobiad , enurees, enesevigastamine, depressioon, anoreksia ja buliimia. (Loengumaterjalid) Kõik arenguhäired ei ole tingitud aga lapse väärkohtlemisest. Lapseea arenguhäiretele pole ühtset põhjust, põhjus võib olla orgaaniline, füüsiline, tingitud temperamendist või keskkonnast (loengumaterjalid).
Emotsionaalne vägivald lapse suhtes on mistahes tegu, mis asetab lapse emotsionaalse pinge seisundisse, ohustades lapse tundeelu eakohast arengut. Lapsele suunatud emotsionaalne vägivald on kõige raskemini äratuntav väärkohtlemise vorm, kuna ta võib esineda nii iseseisvalt kui koos teiste väärkohtlemise vormidega. (Soonets 1997) Emotsionaalsel vägivallal ei ole tunnuseid, mis lapsega olles koheselt silma jääksid nagu seda on näiteks füüsilisel väärkohtlemisel, mille puhul üldjuhul jäävad jäljed kehale. Sellise väärkohtlemise juhtumitel jääb nii negatiivne mõju kui ka tegurid, mis pärsivad arengut, lapse sisse, paistes välja vaid läbi tema käitumise. Antud muutusi käitumises ei märka aga koheselt ning tänu sellele jäävad väga paljud emotsionaalse väärkohtlemise juhtumid avastamata. Emotsionaalne vägivald pidurdab lapse normaalset eakohast eneseväljendust, kuna laps peab korduvalt taluma hirmu, alandust, ärevust, ahistust jne. Selle tõttu arenevad lapse tundmused aga ühekülgseteks, mis põhjustab lapse mõistmatuse teda ümbritsevate inimeste tunnetest ning oskamatuse neile tunnetele adekvaatselt vastata. (Soonets 1997) Suutmatus suhelda ennast ümbritsevate inimestega võib lapsele avaldada aga rohkem kahju, kui me arvata oskame. Samuti pärssub selle tõttu ka eakohane areng, mille ta saaks suheldes rohkem nii eakaaslastega kui ka täiskasvanutega (nt. lasteaiakasvatajad, õpetajad), kes teda ümbritsevad. Kui last koheldakse emotsionaalselt vägivaldselt, siis ta kasvab õnnetus, vihases, nukras keskkonnas, tal kujuneb madal enesehinnang, kitsas tundemaailm, usaldamatus teiste inimeste suhtes, raskused teistega arvestamisel ja teiste inimeste armastamisel (Soonets 1997).
Psühholoogiline vägivald kahjustab lapse vaimset arengut – psühholoogiline ehk vaimne vägivald on lapse suhtes tehtud tegu, mis pidurdab või kahjustab lapse potentsiaalsete võimete arengut. Vaimse vägivalla tõttu pärssub lapse intellekti areng, satub ohtu tema tunnetusprotsesside – mälu, tähelepanu, kujutluste jne. eakohase taseme saavutamine. (Soonets 1997) Väärkohtlev keskkond pidurdab eelkõige lapse mõtlemise arengut. Väärkoheldud laste intellektuaalne võimekus on sagedamini alla oma vanuse normi normaalses keskkonnas kasvanud lastega võrreldes (Põldsepp 1997). Psühholoogiline vägivald muudab lapse kergelt haavatavaks, alandab tema eneseväärtustamise võimet ja enesehinnangut. Laps areneb sotsiaalselt saamatuks, oma kõrgenenud haavatavusest lähtuvalt satub ta kergemini konfliktsetesse situatsioonidesse ning suure tõenäosusega saab talle omaealiste hulgas tõrjutu seisund. (Soonets 1997) Kõik antud tegurid on arengule pärssuvad ning mõjuval lapsele negatiivselt. Nii emotsionaalse kui ka psühholoogilise väärkohtlemise tagajärjed on kauakestvad ning avaldavad mõju indiviidile ka tema täiskasvanueas.
Füüsiline vägivald on lapse väärkohtlemise liik, mille käigus asetatakse laps tahtlikult füüsilise ja psüühilise ebamugavuse seisundisse, tekitatakse talle tahtlikult kehavigastus või ei väldita selle tekkimise võimalust. Lapse füüsilise vägivalla ohvriks olemisele viitavad lapse käitumise iseärasused – hirmureaktsioonid vanema lähenemisel lapsele, üldine füüsilise kontakti vältimine, seletamatud muutused käitumises – passiivsus, enesessetõmbumine või vastupidiselt kõrgenenud agressiivsus, ennastkahjustava käitumise sagenemine jne. (Soonets 1997) Füüsiline vägivald käib tihti käsikäes kas emotsionaalse või psühholoogilise väärkohtlemisega, mis toob lapsele lisaks füüsilistele kannatustele kaasa ka emotsionaalsed ja vaimsed kannatused. Nende koosmõjul on vägagi tõenäoline lapse arengu pärssumine. Füüsiline vägivald lapse vastu mõjutab ka lapse enda käitumist. Kõige sagedam on antud juhtudel lapse käitumise muutumine vägivaldseks, julmaks, tusaseks, teisi kahjustavateks. Antud juhtudel laps mõtleb: „Inimesed ei hooli minust , aga vähemalt suudan neile vastu lüüa, kui olen haiget saanud.“ (Walton & Powers 1993; loengumaterjalid)
Lapse seksuaalne väärkohtlemine on igasugune seksuaalse sisuga aktiivsus lapse suhtes, mis ületab temaga suhtlemise normid. Seksuaalne väärkohtlemine jaguneb lapse ärakasutamiseks ja lapsele suunatud vägivallaks. Seksuaalne ärakasutamine on lapse mittevägivaldne kasutamine seksuaalobjektina oma suguiha rahuldamiseks. Seksuaalne vägivald on aga lapse tahte vastane suguiha rahuldamine lapse peal olukorras, kus laps pole suuteline sellest keelduma ja ennast kaitsma vaimsete ja füüsiliste jõudude ebavõrdsuse tõttu. Käitumuslikud tunnused seksuaalvägivalla kogemusega lapse puhul on mitmesugused muutused lapse välises käitumises – muutused lapse seksuaalsuse väljendumisel, muutused lapse emotsionaalsuses, muutused lapse enesetajus ning hirmude avaldumine. (Soonets 1997) Antud käitumises toimunud muutused võivad olla kahjulikud nii lapsele endale, tema arengule kui ka teistele teda ümbritsevatele inimestele. Shkurkin (2004) väidab, et seksuaalselt väärkoheldud laps kannatab väärkohtlemise nii füüsiliste, emotsionaalsete kui ka hingeliste tagajärgede all. Pikaajaliste tagajärgede hulgas on Finkelhor ja Browne (1986) nimetanud näiteks depressiooni, ennasthävitavat käitumist, ärevust, isoleerituse ja häbimärgistatuse tunnet , madalat enesehinnangut, kalduvust uuesti ohvriks langeda ja sõltuvusainete tarvitamist (Shkurkin 2004).
Väärkoheldud lapsed ei pea üldjuhul täiskasvanuid usaldusväärseiks. Vanem, kes on oma last emotsionaalselt, füüsiliselt või seksuaalselt vääriti kohelnud, tekitab lapses tunde, nagu oleks teda reedetud – seda nii väärkohtleva vanema kui teiste pereliikmete poolt, kes ei suutnud teda väärkohtlemise eest kaitsta. Usaldamatuse ja reetmise tunded, mis küll algselt tekksid vahetute väärkohtlejate suhtes, laienevad hiljem ka teistele täiskasvanutele, kellega laps kokku puutub. Tõrjudes lähedasi inimsuhteid, kaotab laps võime kiinduda ja kellestki sõltuda. (Põldsepp 1997)
Väärkohtlemine mõjub ka lapse enesetunnetuse arengule. Enesetunnetuse arengu all mõistetakse protsessi, mille käigus laps üldistab teadmisi iseendast, oma võimetest ja isiksusejoontest. Kui last pidevalt emotsionaalselt või füüsiliselt alandada, õpib laps endasse suhtuma samasuguse vaenulikkuse ja põlgusega, nagu temasse on suhtutud. Selle tõttu on madal enesehinnang ja negatiivne minapilt lapse väärkohtlemise üheks sagedasemaks tunnuseks. Enese soovimatuna tundmine tekitab lapses sügavat süü- ja häbitunnet oma olemasolu pärast. (Põldsepp 1997) Antud tegurid mõjutavad aga lapse igapäevategevusi. Koolis võib laps oma madala enesehinnangu ja soovimatuna tundmise pärast jääda tahaplaanile. Sellistel juhtudel ta ei loo kontakti eakaaslastega ning võib koolitöödes teistest maha jääda, mis omakorda tekitab aga uusi probleeme ning süvendab arengust mahajäävust. Samuti on teada, et enamasti on väärkoheldud lastel puudulikud suhtlemisoskused ning vähe sõpru, kuna neil puuduvad oskused luua ja säilitada inimestevahelisi suhteid (Põldsepp 1997). Inimestega suhtlemine, eriti eakaaslastega, on aga üheks aluseks lapse normaalsele funktsioneerimisele.
Sotsiaalne saamatus, suutmatus suhelda teiste inimestega, madal enesehinnang, enesesse tõmbumine jt. väärkohtlemise tagajärjed mitte ainult ei häiri lapse normaalset arengut ja ei mõju mitte ainult praegusele lapsele, vaid avalduvad ka aastaid peale väärkohtlemist, need mõjutavad indiviidi ka tulevikus. Selle kõige tõttu tuleb tähele panna lapsi, kes käituvad probleemselt, kuna välise käitumise taga võib olla tema väärkohtlemine. Laps, kes käitub halvasti, on laps, kes tunneb ennast ebakindlalt. Iga laps tahab olla hea ning saab areneda läbi eduelamuste – probleemse käitumisega laps on märkamist ja abi vajav laps.

Kas probleemsetest peredest tulevad probleemidega lapsed?

Lapse kujunemine isiksuseks toimub kahe teguri – kaasasündinud pärilike omaduste ja teda ümbritseva keskkonna koosmõjul. Lapsepõlves ümbritseva keskkonna mõjul kujuneb inimese käitumismuster. Varases lapsepõlves on last ümbritsevaks keskkonnaks tihti ainult kodu, kust laps õpib oma käitumist. Kodus vajab laps hoolitsust ja järelvalvet, selle puudumisel võib tekkida riskialdis käitumine, mis võib viia isegi seadlusandluse rikkumiseni.
Kodu ja perekond on faktorid , mis mängivad iga indiviidi arengu ja minapildi kujunemisel suurimat rolli. Kodu on üldjuhul lapse esimestel eluaastatel peamine koht, kus ta viibib ning puutub kokku täiskasvanutega. Perekonnaliikmete käitumise läbi peaks laps tundma turvatunnet, hoolitsust ja armastust. Kindlustunne sellest, et täiskasvanud on nende jaoks olemas, kujundab tavaliselt lastel positiivse minapildi ja enesehinnangu, mida on raske purustada ka ebaõnnestumistel ja raskustes (Põldkivi 1997). Lapsepõlves peaks antud täiskasvanuks lastel olema vanemad või üks vanematest . Soonetsi (1997) sõnul vägivaldses õhkkonnas kasvanud laps õpib looma samasugust õhkkonda enda ümber ning suure tõenäosusega kohtleb tulevikus ka oma lapsi sarnast käitumusmustrit järgides. Seega on ülioluline, et last ümbritseks varases eas perekond, kes pakub talle turvalist keskkonda.
Esimene kiindumussuhe oma vanemasse on aluseks hilisematele suhetele teiste inimestega, andes lapsele mudeli, kuidas suhteid luua, hoida ja tõlgendada. Peale hooletussejätmise takistavad kiindumusvõime arengut ka pidevad eraldumised vanematest. Lapse ja vanemate vahelise kiindumuse olemasolu on nurgakiviks lapse isiksuse arengule, andes lapsele kinnituse , et ta on soovitud ja väärt saama armastust ning ta saab loota oma vanematele kui hoolivatele ja tema vajadusi arvestatavatele inimestele. Usaldamatus on üks põhijooni, mis takistab väärkoheldud laste kiindumusvõime kujunemist. (Põldsepp 1997)
Tänases üleilmastuvas maailmas on väga suureks probleemiks muutunud vanemate riikidevaheline tööjõu migratsioon. Riikidevaheline tööjõu migratsioon on terves Euroopas, nii ka Eestis, viimaste aastate jooksul pidavalt kasvanud. Helen Pärna uurimuses „Vanemate töötamine välismaal – kuidas see mõjutab lapse elu“ selgus, et ei ole harvad juhtumid, kus laps jääb vanemate välismaal viibimise ajal täiesti üksi. Vanemate välismaal töötamise korral tekivad raskemad probleemid eeskätt siis, kui lapsed on jäetud iseenda hooleks. Selline olukord võib lapses süvendada tunnet, et temast ei hoolita, või siis kaasa tuua suurenenud vabadusetunde ning probleemid käitumisega koolis ja/või nende süvenemise. Ühe või mõlema vanema minek välismaale võib mõjutada lapse igapäevast toimetulekut, sh toimetulekut koolikeskkonnaga. 60% juhtumitest seostatakse välismaale siirdunud vanemate lastel käitumishäirete tekkimist otseselt vanema äraolekuga. Ühe või mõlema vanema puudumine kutsub lapses esile psühhosomaatilisi häireid, mida sageli seostatakse igatsusega vanema järgi. Ühe või mõlema vanema lahkumine võib mõjutada nii kiindumussuhete kvaliteeti, toimetulekut igapäevaste tegevuste ja emotsioonidega. Ebakindla kiindumussuhtega lapsel on vanemas eas suurem risk ka psühhopatoloogiale. Vanemate välismaale tööle siirdumine kujutab endast tõsist sotsiaalset probleemi, kuna seoses sellega on häiritud laste isiklik toimetulek – pingeliseks muutunud peresuhted takistavad lapse toimetulekut iseendaga ja koolitööd. (Pärna, Lai & Tulva 2008)
Küsimusele, kas probleemsetest peredest tulevad probleemsed lapsed, saab vastata kahe teooria abil. Esimene neist, õppimise teooria, keskendub peamiselt vanemate teadmiste ja oskuste defitsiidile ning nende endi negatiivsetele kogemustele nende lapsepõlves (loengumaterjalid). Antud teooria kinnitab väärkohtlemist õpitud käitumisena, see tõestab, et probleemsetest peredest tulevad probleemsed lapsed, kuna väärkohtlemine on üks suurimaid põhjuseid, miks käituvad lapsed vääriti. Teise teooriana võib esile tuua keskkonnateooria, mis rõhutab sotsiaalsete tingimuste ja väärtuste domineerivat rolli väärkohtlemise põhjustamisel või soosimisel ( Daro , 1995). Keskkondlike tegurite seletus ühendab endas nii sotsioloogilist, keskkonnastressi kui ka kultuurilist lähenemist, mis oma sisult osaliselt kattuvad. Sotsioloogiline teooria näeb probleemi lapse ja vanema, samuti perekonna ja sotsiaalse konteksti vahelises interaktsioonis ( Freeman , 1979). Elu stressirohketes oludes, nagu vaesuses, tööpuuduses, sotsiaalses isolatsioonis, ebanormaalsetes elamistingimustes ja vägivaldses keskkonnas soosib vanemate jõhkrat ja ebaadekvaatset käitumist oma laste suhtes ning pärsib nende võimalusi laste eest normaalselt hoolitseda. Kultuuriline lähenemine väidab, et normid ja hoiakud ühiskonnas andestavad kergesti või kohati isegi soosivad füüsilise karistamise kasutamist ning pooldavad individualismi, inimestevahelist võistlemist ja perekonna privaatsuse reeglit (Daro, 1995). Lapsi nähakse peamiselt vanemate “omandina”. (Soo & Soo 2002) Väljatoodud tingimused loovad lapsele soodsa keskkonna õppimaks väärkohtlemist, vägivalda ja suutmatuse inimestega normaalselt suhelda.
Greeni (1995) arvates on füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise puhul sarnane see, et last teadlikult ekspluateeritakse või kuritarvitatakse vanema või hooldaja poolt ebakõlalises perekonnas, s.o. perekonnas, kus vanemate ja laste vahel puuduvad selged rollipiirid, kus vanemad ei hoolitse oma laste vajaduste eest, ei paku neile turvatunnet ja armastust, kus vanemate endi ja kõigi pereliikmete vahel puudub soojus , vastastikune austus, toetus jne. Väärkohtlemise tagajärjeks on lapse häirunud sotsiaalne ja psühholoogiline toimimine . (Roomeldi 1997) Sellest järeldub asjaolu, et perekonnast hakkab ka lapse väärkohtlemine. Väärkohtlemine on aga üks peamiseid põhjuseid, mis probleeme nii lapse käitumises kui ka tema üldises arengus.
Rääski (2002) uurimuse „Lapse väärkohtlemise liikide seos vanemate seotuse stiilidega käitumishälvikute erikooli ja tavakooli tütarlastel“ näitab, et lapse väärkohtlemise liigid ja emapoolne afektsioonideta kontroll (tõrjumine, ülekaitstus) on omavahel seotud. Seega on lapse väärkohtlemise erinevad liigid seotud emapoolse mitteefektiivse seotuse stiiliga: emapoolne tõrjumine ja ülekaitstus, mis näitavad afektsioonideta kontrolli nimelise seotuse stiili esinemist pere lähisuhetes.
Antud arutleva referaadi põhjal võib öelda, et eesti rahva vanasõna „Mida isa ees vilistab, seda pojad taga tantsivad“ on tõsi. Lapse peamiseks keskkonnaks (eriti eelkooliealisele lapsele) on kodu, kus teda ümbritsevateks inimesteks on perekonnaliikmed. Perekonna käitumise ja suhtumise järgi õpib laps käituma samamoodi.

Herbert Blumer’i sotsiaalsete probleemide käsitlemise mudel

Blumer’i sotsiaalkonstruktsionistliku käsitluse kohaselt on sotsiaalsed probleemid sotsiaalselt konstrueeritud. Antud tees väidab, et sotsiaalsed probleemid on peamiselt kollektiivsete definitsioonide produktid , mitte objektiivselt ja sõltumatult eksisteerivad ühiskondlikud tingimused. Selline lähtekoht sunnib korrigeerima nii sotsiaalsete probleemide uurimisele suunatud teooriaid kui ka uurimismeetodeid. (Loengumaterjalid)

Puudega laps – kas ühiskonna liige või sotsiaalne probleem?

Puuet saab defineerida mitmeti. Puude meditsiiniline käsitlus lähtub eelkõige indiviidist ning vaatab puuet kui personaalset probleemi, mille on põhjustanud haigus, trauma või tervisehäire ning mille puhul sekkumise vormiks on individuaalne ravi. Puudega toimetulek selles kontekstis tähendab inimese kohanemist puudega ning käitumise muutumist. Sotsiaalselt käsitletakse puude mõistet laiemalt. Puude sotsiaalne käsitlus hõlmab puude defineerimisel ka keskkonna mõiste ning puuet vaadeldakse eelkõige kui sotsiaalset probleemi puudeisiku ühiskonda integreerimisel, puue ei ole siinkohal niivõrd inimese omadus, kui kompleksne tingimuste kogum, mis suures osas on mõjutatud sotsiaalsest keskkonnast. ( Kiis , 1999) Antud töös käsitletakse puude mõistet sotsiaalselt ning vaadeldakse, kuidas mõjub sellest aspektist puue nii puudega lapse vanematele kui puudega lastele endile.
Puudega lapse sünd toob tema vanematele kaasa oluliselt rohkem ülesandeid ja kohustusi kui normlapse sünd. Tavalapse sünd mõjutab oluliselt perekonna senist elukorraldust, kuid puudelapse ilmumisega kaasnevad sotsiaalsed ja majanduslikud erivajadused, mis võivad märgatavalt raskendada puudelapse pere toimetulekut (Reilson, 2004). Lie (1993) toob välja, et puudelapse sünd on shokiks vanemate senisele mõttemaailmale ning samuti muutub senine elukorraldus. Puudega laps, olgu ta siis füüsilise või vaimse puudega, vajab oma erivajaduste tõttu eelkõige rohkem aega. Füüsilise puudega lapse puhul kulub ressursse – puudega lapse vanemate majanduslikku toimetulekut mõjutavad lisakulutused nii tehniliste abivahendite soetamiseks kui ka eluruumide ümberkohandamiseks, mida tuleb teha lapse puudest tulenevate erivajaduste kompenseerimiseks. Samuti vajab puudega laps enam järelvalvet ning erihooldust nii kodus, lasteaias, koolis kui ka hiljem tööl.
Reilsoni uurimuse „Puudega laste perede vajadustest ja võimalustest Tartu linna näitel“ (2002) kohaselt satuvad puudega lapse pered seoses puudega lapse ilmumise ja majanduslike riskide kuhjumisega suuremasse majanduslikku deprivatsiooni olukorda kui tavalapsega pered; puudelapse ilmumine peresse asetab pere suuremasse sotsiaalse isolatsiooni olukorda; puudelapse pere vajab tavaperest rohkem informatsiooni, abi ja nõu ning puudelast kasvatavad vanemad loodavad eelkõige iseenda ressurssidele. Seega lapse puue toob kaasa muutusi nii pereliikmete tööjaotuses, omavahelistest suhetes, majandusolukorras, ajakasutuses kui ka paljus muuski.
Kuigi puudelapse pere on samasugune nagu iga teine pere, asetavad puudelapse sünniga seotud muutused pereliikmed situatsiooni, mis muudab nende elu erinevaks teiste perede omas (Kiis, 1999). Selle tõttu tekib küsimus kui palju ja mil määral aksepteeritakse puudelapsega peresid ühiskonnas? Mida teevad riik ja omavalitsus antud perede aitamiseks ja toetamiseks? Ning kuidas suhtutakse puudega lastesse?
Tänapäeva ühiskonna suhtumine puuetega inimestesse ja teistesse vähemusrühmadesse on alles kujunemisjärgus. Kuigi on algatatud erinevaid heategevusprojekte nagu näiteks oli 17. aprillil toimunud heategevuskontsert „Päikest kõigile“ Maarja Päikesekodu ehitamiseks, on areng veel minimaalne, kuna vaatamata juba toimunud positiivsetele muutustele, jääb puude olemus enamusele siiski mõistmatuks. Üldlevinud arusaama kohaselt on kõik puuetega inimesed ühesugused, rõhk asetatakse enamasti mõistele “puudelised”. Puuetega inimesi kujutatakse vähemeelistatud olukorras olevate isikutena, kellele puue põhjustab kannatusi. Puudega lastesse suhtutakse kui tulevastesse erivajadustega inimestesse, kes on täiskasvanutena pigem ühiskonnale koormaks. Jäetakse tähelepanuta aspektid, mille kaudu puudega inimesed võiksid ühiskonnale oma panuse anda ning keskendutakse nende vajadustele, mille rahuldamiseks on tihti vaja kas lähedaste või riigi abi.
Karin Kiis märgib oma uurimuses „Puudelaste perede sotsiaalne toimetuleks Tartu linnas“ (1999), et nendest peredest, kus kasvab puudelaps ning kes on lapse igapäevasel hooldamisel abi saanud, oleks rohkem abi vajanud 65,5%. Kusjuures olulisimaks toimetulekuressursiks on oma pere liikmed ja lähisugulased. Institutsionaalsest sektorist on üle poolel juhtudest saadud abi õpetajalt või lasteaiakasvatajalt (60,6%) ja pisut vähem peredest (37,7%) märkis abistajan meditsiinitöötajat. Kuid sagedamini märgiti, et ravi- ja õppeasutustelt saadud abi oli ebapiisav, vastavalt 45% ja 41%. Selle põhjal võib öelda, et riik ei ole veel jõudnud sinnamaani, kus teadvustatakse, kui palju vajab puudega inimene või puudega lapse pere nii majanduslikku, sotsiaalset kui ka füüsilist abi. Antud perekonnad on jäetud tähelepanuta ning loodetakse enam nende isetoimimisele ja hakkamasaamisele.
Lapsele puude vormistamise peab lapsevanem ise algatama , esitades sotsiaalkindlustusametile ekspertiisitaotluse, mille vaatab üle ka arstliku ekspertiisi komisjon . Toetused puudega lapse puhul on 69 eurost kuni 80 euroni, olenevalt puudest. Toetus puudega lapse vanemale, kui ta ei tööta ega ole lapsehoolduspuhkusel on alla 20 euro. (Loengumaterjalid) Seega võib lapsevanem oma puudega lapse hooldamise eest saada maksimaalselt kuni 100 eurot kuus. Kuid üksikvanemal, kes ei saa oma erivajadusega lapse kõrvalt tööl käia, ei tule kaugeltki majanduslikult iseseisvalt toime vaid antud toetustest. Euroopa-Vahemere piirkonna riikides välistab enamik tavakoole õppimisvõimalused puudega lastele. Umbes pooled puuetega lastest on institutsionaalsel hooldusel ning eraldatud oma perekonnast. („Puuetega inimeste olukord Euroopa-Vahemere piirkonna riikides”) Üheks eraldatuse põhjuseks on eeldavasti majanduslik olukord, mis raskendab enamus puudega laste perekondi, kuid millele riik ei ole leidnud leevendust. Riigi või omavalitsuse poolt eraldatavad rahad puudelapse ja tema pere toetuseks on minimaalsed ja eiravad perede toimetulekuraskusi.
Puudega laps ei ole ühiskonnale koormaks juhul, kui ühiskond ise suudab talle tagada kõik puudega noorele ühiskonda integreerimiseks vajalikud tegevused – meditsiinilised, hariduslikud, sotsiaalsed ning psühholoogilised meetmed. Kahjuks ei ole Eesti ühiskond ja riik jõudnud veel sinnani. Paraku takistavad ühiskonnas ja elu-keskkonnas esinevad piirangud puuetega inimestel elada oma elu puueteta inimestega samaväärselt. Kaasinimeste teadmatuse ja diskrimineeriva suhtumise tõttu ei ole puuetega inimestel kõigi teistega võrdseid võimalusi.

Kasutatud materjalid:

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Puuetega inimeste olukord Euroopa-Vahemere piirkonna riikides”, Euroopa Liidu Teataja C 048, 15/02/2011 (lk. 94-101);

Kiis, K. (1999). Puudelaste perede sotsiaalne toimetulek Tartu linnas, Tartu Ülikooli kirjastus;

Kutsar, D. (toim) (1997). Soonets, R. jt. Laste väärkohtlemine.
Lapse füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise võrdlus, Roomeldi, M. (lk. 106-107).
Lapse väärkohtlemise mõiste ja liigid, Soonets, R. (lk.91-105).
Väärkohtlemise mõju lapse arengule, Põldsepp, I. (lk. 124-134);

Kõiv, K. (toim) (2002). Antisotsiaalse käitumisega õpilased.
Lapse väärkohtlemise liikide seos vanemate seotuse stiilidega käitumishälvikute erikooli ja tavakooli tütarlastel, Rääsk, Ä. (lk. 149-153);

Lie, H.R. (1993). Disability and Coping . A cross-sectional study of Nordic children with myelomeningocele. Stockholm ;

Loengumaterjalid aine „Alushariduse erimetoodika“ raames. Sotsiaalsete oskuste arendamine koolieelses eas, Pille Häidkind, 2010/2011 kevad;

Loengumaterjalid aine „Arengupsühholoogia“ raames. Lapse- ja noorukiea arenguhäired. Arengu hindamise meetodid, Mairi Männamaa, 28.11.2010;

Loengumaterjalid aine „Sotsiaalsed probleemid Eestis“ raames. Laste väärkohtlemine, Kadri Soo, 31.03.2011;

Loengumaterjal aine „Sotsiaalsed probleemid Eestis“ raames. Sotsiaalsete probleemide sotsioloogia, A. Trumm , 05.05.2011;

Loengumaterjalid aine „Sotsiaaltöö laste ja noortega “ raames. Sotsiaaltöö puudega lapse ja tema perega , Lagle Aim, 30.03.2011;

Pärna, H., Lai, K., Tulva, T. (2008). Vanemate töötamine välismaal – kuidas see mõjutab lapse elu? Sotsiaaltöö 6, 2008. Tervise Arengu Instituudi ja sotsiaalministeeriumi väljaanne;

Selg, M.; Linno, M. (toim) (2004). Sotsiaaltöö-teemaliste üliõpilasuurimuste kogumik I, Tartu Ülikooli Kirjastus. Reilson, M. (2002). Puudega laste perede vajadustest ja võimalustest Tartu linna näitel. (lk. 137-146);

Soo, K., Soo, I. (2002). Teismeliste väärkohtlemine Eestis: riskitegurid ja tagajärjed. Tartu;

Shkurkin, J.V. (2004). Inimekaubandus ja seksuaalse väärkohtlemise tagajärjed), Sotsiaaltöö 5 (2005). Tervise Arengu Instituudi ja sotsiaalministeeriumi väljaanne;

Tamm, M. (2010). Saadikud janunevad uue lastekaitse seaduse järele. http://www.postimees.ee/?id=271485 .
1 Med. Ühe või enama haiguse või psüühikahäire esinemine lisaks põhihaigusele või psüühikahäirele.