LAPS, VÄÄRKOHTLEMINE JA VÄGIVALD (1)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
Mai-Liis Tint
LAPS, VÄÄRKOHTLEMINE JA VÄGIVALD
Referaat
Juhendaja : Jane Rätsep
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
Väärkohtlemisest üldiselt 4
Vägivallatsejast lapsevanem 5
Seksuaalne väärkohtlemine 7
Agressiivne, vägivaldne laps 12
Kokkuvõte 14

Sissejuhatus

Tänapäeval on väga aktuaalseks muutunud erinevad laste poole suunatud väärkohtlemise vormid ja vägivallaaktid. Lastekaitse efektiivse töö ja ka kodanike tähelepanelikkuse tõttu tulevad erinevad juhtumid päevavalgele ja õnneks saab enamik lastest abi. Väärkohtlemine võib olla nii füüsiline kui vaimne ning ka tagajärjed võivad olla erinevad. Seksuaalse väärkohtlemise puhul on kindlasti lapse psüühika tulevikus mingil määral häiritud. Tihti ei saa lapsed aru, mis nendega toimub ja kas antud tegutsemisviis on normaalne, seda eriti seetõttu, et lapsed, kelle puhul seksuaalne vägivallaakt on korda saadetus, on väga noored.
On teada ja tuntud väljend, et vägivald sünnitab vägivalda. Seega on paljud kurjategijad pärit just vägivaldsete vanematega perekondadest. Kuid kindlasti saab märgata vägivaldset käitumist juba noores eas, teha oma järeldused ja uurida, mis perekonnas toimub, et laps matkib vägivaldset käitumist.
Kahjuks leidub ka tugevaid, füüsilisi vägivaldseid käitumisi ka imikute suhtes. Oma referaadis käsitlen üht suuri kahjustusi tekitavat väärkohtlemise vormi – Raputatud lapse sündroomi. Selle tekkepõhjuseid, vägivallatsejaid ja ka tagajärgi.

Väärkohtlemisest üldiselt

Lapse väärkohtlemine on igasugune käitumine lapsega, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seab ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi.
  
Lapse väärkohtlemiseks on

• hooletusse jätmine,
  
• psühholoogiline ehk vaimne väärkohtlemine,
  
• füüsiline väärkohtlemine,
  
• emotsionaalne väärkohtlemine
  
• seksuaalne väärkohtlemine.
  

( Viide : http://www.eesti.ee/est/elukaar/laps/lapse_oigused_lastekaitse/oigus_vagivallata_elule )

Vägivallatsejast lapsevanem

Tänapäeval on paljusid perekondi, kus üks vanematest on vägivaldne. Tihti on vägivallatsejaks perekonnas meessugu pool – kas isa või kasuisa ning vägivald on suunatud just emade vastu. Kuid kahjuks on ka juhtumeid, kus perekonnas puutuvad vägivallaga kokku ka lapsed, seda kas siis nähes pealt oma ema kuritarvitamist või kogedes ise enda vastu suunatud vägivalda.
Mitmed uurimused on näidanud, et lapsed peavad vägivalda oma vanemate vaheliste suhete üheks kõige häirivamaks osaks. Vägivalda pealt näinud lapsed on oma kaaslaste suhtes agressiivsemad – nad kalduvad neid rohkem türanniseerima ja solvama ning neil esineb rohkem üldisi käitumuslikke probleeme.
Samuti on sellistel lastel üldjuhul vaimse tervise seisukohalt nõrgemad näitajad ja neil esineb sagedamini hüperaktiivsust, ärevust, endassetõmbumist ja õpiraskusi. Nad võivad vältida kodusviibimist, kuid samuti võivad nad tunda kohustust oma ema kaitsemise ees ja nad võivad isegi füüsiliselt kaklusesse sekkuda, et väärkoheldavat lapsevanemat kaitsta.
Vägivallaohvritest naiste lapsed kogu maailmas kannatavad suurema tõenäosusega lisaks ka alatoitumise all, neil on terviseprobleeme ja nad on vaktsineerimata.
Vägivallatsejast lapsevanemad kipuvad tavaliselt oma lapse distsiplineerimisel olema ranged ja autoritaarsed . Sageli ootavad nad tingimusteta allumist, pidades laste igasugust vastupanu või vastuvaidlemist lubamatuks. Tihtipeale vihastavad vägivallatsejad oma laste peale sagedamini kui mittevägivallatsejad, annavad neile vähemalt kaks korda sagedamini laksu ning löövad oma lapsi suurema tõenäosusega “kõvasti.“ Vägivallatseja kalduvus autoritaarsele lastekasvatusele on tingitud mitmetest tema profiilile omastest aspektidest. Kuna vägivallatseja kaldub kontrollivale käitumisele, võib ta eeldada, et ta lapsed peavad vastuvaidlemata tema mõjuvõimule alluma, eriti just poegade puhul võib ta üritada rakendada rangemat kontrolli. Autoritaarne distsipliin näeb ette, et probleemid lahendatakse ilma aeganõudvatesse peensustesse laskumiseta, nagu seda on lähem tutvumine oma laste mõtete, tunnete ja konfliktide olemusega. Diktaatorliku stiiliga käib sageli kaasas oht, et vägivallatseja tajub oma lapsi isikliku omandina, millega ta võib teha kõike seda, mis tal parasjagu pähe tuleb. Lisaks sellele, et liigne rangus ja empaatia puudumine laste suhtes on juba iseenesest kahjulikud, on need ka otseselt seotud laste väärkohtlemise ohuga.
Vägivallatsejad tegelevad üldjuhul lastega vähe ja kipuvad neid hooletusse jätma ja nende suhtes vähem füüsilist lähedust üles näitama kui mittevägivaldsed vanemad.
Suur osa seni avaldatud uurimusi viitab sellele, et vägivallatseja puhul on oht, et nad oma lapsi füüsiliselt ründavad, mitu korda suurem, kui mittevägivaldsete meeste puhul. New Hapshire' ülikooli sotsioloog  Murray Straus on seda ehk kõige veenvamalt põhjendanud laiaulatuslikus uurimuses, mis hõlmas üle 6000 isiku. Ta leidis et 49% vägivallatsejatest kasutab oma laste suhtes füüsilist vägivalda, samas vaid 7% mittevägivallatsejast teevad seda. 1990. aastal uuriti 300 varjupaikadesse pöördunud naise juhtumeid. 40% naistest kinnitasid, et vägivallatseja oli füüsiliselt väärkohelnud ka lapsi. 42% lastest olid saanud väärkohtlemise käigus verevalumeid, 22%-l oli olnud luumurd ja 33%-l ninaluumurd .
Lastekaitsetöötajad on kinnitanud, et kõige ohtlikumate ja kõige brutaalsemalt vägivaldsete meeste pereliikmete sõnul on füüsiline väärkohtlemine tabanud ka üht või mitut last.
Lapsi valdavad seoses vägivaldse isaga kaksipidised tunded. Enemasti on vägivallatseja laste jaoks pettumuse, kibestumise ja segaduse allikas, kuid samas võib temaga koosolemine olla väga lõbus ja pakkuda vaheldust pingetele, mis vakitsevad nende suhetes emaga. Lapsed võivad fantaseerida sellest, kuidas nad oma isa ründavad, igatsedes samaaegselt temaga lähedasemat kontakti.
( Viide: Vägivallatseja lapsevanemana (2007) Lundy Bancroft, Jay G. Silverman, Tartu Naiste Varjupaik )

Seksuaalne väärkohtlemine

Lapse seksuaalne kuritarvitamine ehk lapse seksuaalne väärkohtlemine on väärkohtlemise vorm, mille puhul täiskasvanu või nooruk kuritarvitab last seksuaalse stimulatsiooni eesmärgil. Lapse seksuaalse kuritarvitamise vormide seas on lapse kutsumine seksuaalsesse tegevusse või tema sundimine selleks (sõltumata tulemusest), suguelundite paljastamine lapse ees, pornograafia näitamine lapsele, seksuaalne kontakt lapsega, füüsiline kokkupuude lapse suguelunditega, lapse suguelundite vaatamine ilma füüsilise kokkupuuteta ja lapse kasutamine lapspornograafia valmistamiseks.
(Viide: http://et.wikipedia.org/wiki/Lapse_seksuaalne_kuritarvitamine )
Laste seksuaalne väärkohtlemine on lapse või noore kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mida laps/noor ise ei ole võimeline mõistma, millega ta ei nõustu ning mis on vastuolus ühiskonnas aktsepteeritavate väärtushinnangutega ja normidega. Eesti karistusseadustiku järgi on karistatav seksuaalvahekorras olemine alla 14aastase lapsega.
Laste seksuaalse väärkohtlemise võib jagada seksuaalseks ärakasutamiseks ja seksuaalvägivallaks. 
Seksuaalvägivald võib mõjuda negatiivselt ohvri seksuaalelule, põhjustada ärevust või depressiooni, selle tagajärjed võivad mõjutada ohvri tervet ülejäänud elu. Isegi kui ohvrile ei tehta rünnaku käigus kehaliselt haiget, jätab rünnak talle pikaks ajaks psüühilised armid. Inimesed, keda on rünnatud, on tihti terve elu kartlikud, tunnevad ärevust või kannatavad seksuaalprobleemide all. Kui seksuaalvägivalda esineb korduvalt, selle käigus nõutakse seksuaalvahekorda või kui vägivalla tarvitajaks on mõni pereliige, võivad tagajärjed olla veelgi tõsisemad. Seksuaalvägivalla ohver tunneb ennast üksikuna, väärtusetuna ja hirmununa. Kahjuks ei tule paljud seksuaalvägivalla juhud ilmsiks ja seda eriti siis, kui asjaga on seotud mõni pereliige. 
(Viide: http://www.amor.ee/?class=document&action=print§ion=45016 )
Lapse seksuaalset väärkohtlemis seostatakse enamasti pedofiiliaga. Pedofiilia on sõna-sõnalt tõlgitav lastearmastusena. Pedofiilid on nii mehed, kui naised, kes väljendavad seksuaalset erutust ja meeldivust eelpuberteediealiste laste suhtes. Pedofiilia või suguline kiindumus lastesse on üheks seksuaalsfääri haiguseks, mida võib kohata nii heteroseksuaalsete kui ka homoseksuaalsete meeste ja naiste seas. Pedofiilsete ihadega inimene on võimeline kontrollima oma käitumist juhul, kui ta tunnistab endale, et seksuaalse sisuga käitumine lapse suhtes on vale. Juriidilisest seisukohast lähtudes on vaja pedofiilia ilmingud krimanaliseerida.
( Viide: Lapse väärkohtlemine II (2007) / R. Soonets, A. Popova , M. Roomeldi, L. Haldre , S. Saar, K.Kuiv, M. Paddar, R. Heido, D.Kutsar. Tartu, Atlex )
Karistusseadustiku järgi on karistatav igasugune seksuaalvahekord noorema kui neljateistkümneaastase isikuga . Sellest lähtuvalt jaotab Eesti karistusseadustik kuriteod nelja paragrafi alla:
§ 144. Suguühendus järeltulijaga
Vanema, vanema õigustega isiku või vanavanema poolt lapse või lapselapsega suguühendusse astumise eest - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
§ 145. Suguühendus lapseealisega
Täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühendusse astumise eest - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.
§ 146. Sugulise kire rahuldamine lapseealisega
Täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isiku kaasamise eest suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele - karistatakse kuni kaheaastase vangistusega.
§ 147. Noorema kui kümneaastase isiku arusaamisvõimetus
Noorem kui kümneaastane isik loetakse käesolevas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks.
(Viide: https://www.riigiteataja.ee/ )
Seksuaalse väärkohtlemise ohvriks on tavaliselt alla 12 aastased lapsed, sagedasem vanus on 3-7 aastat. Selles eas ei mõista laps veel toimunut ning teda on kergem hirmutada, ähvardada või meelitada toimunust mitte rääkima. Samuti loodab väärkohtleja, et selles vanuses ei oska laps veel toimunut kirjeldada. Peresiseste seksuaalse kuritarvitamise ohvrid hakkavad vastupanu osutama alles 14-15 aastaselt, sest siis hakkavad nad aru saama selle suhte ebaloomulikkusest.
( Viide: Lapse väärkohtlemine II (2007) / R. Soonets, A. Popova, M. Roomeldi, L. Haldre, S. Saar, K.Kuiv, M. Paddar, R. Heido, D.Kutsar. Tartu, Atlex )
Saksamaal langeb seksuaalse väärkohtlemise ohvriks iga viies tüdruk ja iga seitsmes poiss. Lastele sunnitakse peale seksuaalset käitumist, mis tekitab neis hingelist segadust . Lapsed arvavad, et nad on kallid ainult siis, kui neid seksuaalselt ära kasutatakse. Selline mõtlemine õõnestab lapse mina. Lapsed tunnevad end süüdlasenda, nad häbenevad iseennast ning täiskasvanute ähvardused tekitavad neis suurt segadust ja hirmu. Need lapsed peavad vaikima siis kui nad kõige meelsamini karjuksid, ja nad tunnevad end jõuetuna. Just poiste puhul varitseb suur oht, et nad võtavad kogetud käitumise kaasa edasisse ellu, muutudes ise samuti seksuaalselt vägivaldseks. Seksuaalse vägivalla teiseks vormiks on abielus või koos elavate partnerite vahel toime pandud vägistamine. Ka sel juhul on tegemist mehe prutaalse vägivallaaktiga, mille pojad, kui nad juhtuvad seda pealt nägema, võivad oma ellu kaasa võtta.
(Viide: Agressiivne laps (2003), Rüdiger Penthin, Kunst )
Raputatud lapse sündroom
Lapse raputamne on väikelapse füüsilise väärkohtlemise vorm, mille käigus füüsilised jõud põhjustavad lapsele tõsiseid vigastusi.
Enamasti on lapse raputamise põhjuseks lapsega tegeleja toimetulematus stressi või vihaga, näiteks olukorras kus laps ei lõpeta nutmist. Raputamist võivad esile kutsuda raskused potitreeningul, söötmisprobleemid ja teised juhud kui laps ei tee seda, mida hooldaja soovib. Raputamise põhjuseks võib olla ka lihtsalt tahe nutvat last vaigistada.
Lapse raputajaks võib olla igaüks, kes lapsega kokku puutub. Uurimised näitavad, et enamik raputajaid on meessoost – isa või kasuisa, nendele järgnevad lapsehoidjad ja emad ise. Eestis tehtud RLS’i uuring (Talvik jt 2002) toob välja, et seitse raputatud lapse sündroomiga last üheksast oli enne hospitaliseerimist kodus koos isaga.
Enamik raputatud lastest (erinevate uurimuste järgi 60-82%) on poisid. Raputatud laste vanus varieerub , kuid riskirühma kuuluvad alla kahe aasta vanused lapsed.
Väikelapse raputamise võimalusi on mitu. Enamikul raputamise juhtudest haaratakse kinni lapse kaenla alt ning seda nimetatakse raputatud lapse haardeks. Last võidakse raputamise ajal haarata ka kätest, rinnust , jalgadest jne.
Raputamine on väikelapsele ohtlik kuna väikelapsel on võrreldes täiskavanuga väga pehme kolju . Vastsündinu lõge on avatud, kaitsmaks lapse aju sünnitusel tekkida võivate traumade eest. Lapse pea on suur, aga aju ja kolju ei ole omavahel proportsioonis ning kolju sees on palju ruumi, nii et lapse kasvades saaks kasvada ka aju. Suur koljusisene ruum annab lapse raputamisel ajule võimaluse koljusiseselt vabalt liikuda . Lastel puudub kontroll pea liikumise üle ja nad ei saa ise jõulist raputamist takistada. Lapse pea on väga õrn ning vigastustele vastuvõtlik.
Raputamine põhjustab ajuaine kahjustusi, ajuveresoonte venitust ja rebenemist, kõvakelmealuseid verevalumeid, verejookse ning närviühenduste kahjustusi. On ka teisi kahjustusi, mis on tingitud aju hapnikupuudusest ja ainevahetuse häiretest. Lapse võimaliku surma põhjuseks raputamise tõttu on ajutursest tingitud koljusisese rõhu tõus. Raputamise tagajärjel ilmnevad kolm peamist vigastust: silma võrkkesta verevalumid, koljusisene verevalum ning ajuturse . Välised trauma tunnused võivad olla koljumurd, roidemurrud, toruluude murrud ja verevalumid keha eri piirkondades.
Lapsel võib kohe peale raputamist esineda hingamishäireid, söömishäireid, oksendamist, krampe, uimasust, teadvusetust, ärrituvust, aga raputamine võib lõppeda ka surmaga. Ajukahjustus tekitab ka funktsionaalseid häireid, millest tulenevalt võivad lapsel aastaid hiljem väljenduda mälu- ja tähelepanuhäireid, õppimishäireid, keskendumisraskuseid, käitumis-, kõne- ja liikumishäireid. Raputamisega väikelapseeas on seostatud ka vaimset alaarengut ning füüsilise puudeid, samuti pimedaks jäämist ja kurtust.
Täielikult paranevad saadud ajukahjustustest umbes 10-15% raputatud lapse sündroomiga lastest.
( Viide: Lapse väärkohtlemine II (2007) / R. Soonets, A. Popova, M. Roomeldi, L. Haldre, S. Saar, K.Kuiv, M. Paddar, R. Heido, D.Kutsar. Tartu, Atlex )
Eestis diagnoositi sündroom esimest korda 1999. aastal, ning seetõttu püsis hüpotees, et seda sündroomi Eestis ei esine või esineb väga harva, siiski satub seetõttu aastas haiglaravile 7-8 last.
Eestis esineb RLSi 40,5 lapsel 100 000 alla aastase lapse kohta. Mujal maailmas on see näitaja tunduvalt väiksem, keskmiselt 27 juhtumit 100 000 alla aastase lapse kohta.
Väidetavalt on RLS üks sagedasemaid haigestumise ning suremuse põhjus väikelastel.
(Viide: (2007) Uue ajastu ränk diagnoos – raputatud lapse sündroom, SL Õhtuleht Online, 1. oktoober.)

Agressiivne, vägivaldne laps

Agresiivsus tähendab pealetükkivust, löögivalmidust. Seega ei ole tegemist täiesti negatiivse mõistega. Tänapäeval mõistetakse aga agresiivsuse all käitumist, mis on suunatud kellegi kahjustamisele.
Agressiivsus võib avalduda väga erineval moel. On olemas impulsiivne agressiivsus, s.t. vihast , ärritusest või hirmust tingitud kontrollimatu , hoolimatu vägivallahoog. Inimene on ülierutunud, tema vererõhk on kõrge ja süda lööb harilikust kiiremini. Selle vastandiks on tahteline agressiivsus, etteplaneeritud, mingile kindlale eesmärgile suunatud tegevus, millest alati ei pruugi arugi sada, et tegemist on agressiivsusega. Tahteline agressiivsus on tihtipeale seotud kuritegeliku käitumisega.
Avalikku, kehalist ja otseselt väljapoole suunatud agressioonivorme, mida võib nimetada ka vägivallaks, esineb peamiselt poistel.
Tüdrukute agressiivsus avaldub tavaliselt varjatud, verbaalsel ja kaudsel kujul ( kuulujuttude levitamine, kaaslaste vastu üles ässitamine ). Ka iseenda vastu suunatud agressioonivormid, näiteks toitumisprobleemid , endale vigastuste tekitamine jne. on peamiselt tüdrukute probleemid.
Silmapaistvalt agressiivse ja kriminaalse taustaga lapsed käituvad selliselt ka täiskasvanuna. Seega on enamik kriminaalsete täiskasvanute käitumishälbeid saanud alguse lapsepõlvest, puberteediikka jõudmisel.
Agressiivse lapse kujunemiseks võivad olla mitmed sotsiaalpsühholoogilised riskitegurid. Esimeks riskiteguriks võib olla vanematepoolne vägivald. Lapse esimeseks ja kõige olulisemaks eeskujuks on reeglina tema vanemad, vanavanemad või teised lähedased inimesed. Kui nimetatud isikud käituvad ise vägivaldselt, on nad lastele negatiivseks eeskujuks, lapsed näevad agressiivset käitumist ja matkivad seda. Nende enda kallal tarvitatud vägivalda elavad lapsed aga läbi hoopis vahetumalt. Igasugune kehaline karistamine – lapse löömine, peksmine või muu sarnane tegevus on lapse vastu suunatud raske vägivallaakt. Pidevalt rasket kehalist karistust taluma pidanud lapsed käituvad ka oma igapäevaelus sellele vastavalt, kasutades vägivalda endast nõrgemate vastu.
Teiseks riskiteguriks on verbaalne vägivald. Ka sõnaline vägivald ja hingeline traumeerimine on üheks laste kallal toimepandavatest vägivallaaktidest. Sõimata saanud inimene tunneb end ebakindlana, süüdlasena, häbistatuna ja mõttetuna. Või ta saab vihaseks, tundes raevu ja kättemaksuiha. Mõlemad reaktsioonid on täiesti põhjendatud. Lapse poolt kogetav sõimuga kaasnev alandustunne mõjub frustreerivalt ning seega agressiivsust tekitavalt.
Kolmandaks suureks agressiivsuse tekitajaks võib olla massimeedia mõju. Ameerika teadlased on kindlaks teinud, et peatselt pärast televisiooni ilmumist kahekordistus väiksemates asulates vägivallatsemine. Liikuvad pildid ( televiisori, filmide , videote vaatamine, arvutimängud ) mõjutavad meie kõigi igapäevaelu üha enam. Ligi 35% kuue- kuni kaheksa- aastatest lastest veedab teleri ees nädalas rohkem kui 30 tundi (Stier,1999). Teaduslikud uuringud on tõestanud, et kehv õpieedukus on seotud liigse televiisorivaatamisega. Eriti võib tekkida probleeme lugemise, kirjutamise ning jutustamisoskusega. Koolistress ja puudulik aruteluoskus ning suutmatus rääkida oma tunnetest kutsuvad aga esile vägivalda.
(Viide: Agressiivne laps (2003), Rüdiger Penthin, Kunst )

Kokkuvõte

Tänapäeval puutuvad paljud lapsed vägivallaga kokku juba kodus. Mõned isad või kasuisad võivad olla vägivaldsete tunnustega, oma emotsioone väljendada füüsilisel teel, kahjustades seega üldiselt lapse ema heaolu ja tervist. Lapsed võivad saada vaimseid kahjustusi juba tulenevalt sellest, et nad näevad pealt oma emaga vägivallatsemist. Sellest tulenevalt võib neil tulevikus tekida nii õpiraskusi, hüperaktiivust ja tihtipeale on nad ka oma kaaslaste suhtes agressiivsemad. Vägivaldse vanemaga elamine võib ka kaasa tuua lastele füüsilisi kahjustusi, suure tõenäosusega isa, kes kasutab vägivalda ema peal, võib lüüa ka lapsi. See võib endaga kaasa tuua nii verevalumeid kui ka luumurde. Vanemad, kes otseselt lapsi rünnata ei taha, võivad seda teha kogemata ka olukorras, mil laps kaitseb ema, või asub vägivallatsemise ajal ema läheduses – näiteks süles. Lastel erinevaid vägivallatsemise märke avastades tuleks kindlasti kohe reageerida ja tagada lapsele sel viisil ohutu elu.
Üheks suureks väärkohtlemise vormiks, mida on raske avastada , on kindlasti seksuaalne väärkohtlemine. Lapsed, kelle peal pedofiilid oma sugukire rahuldavad, on väga noores eas, tihti ei mõista väärkohtlemise valelikkust, ei oska ennast väljendada ja on kergesti mõjutatavad, mistõttu kui neid ähvardatud on, ei julge nad ka juhtunust kellelegi midagi rääkida.
Kuid on ka lapsi, kes ei saa end kaitsta, ei oska veel suhelda – need on imikud. Kahjuks leidub inimesi, kes suudavad nii õrnale olevusele nagu beebi, haiget teha. On lapsi, kes on pisikesena läbi elanud raske füüsilise kohtlemise, mille tagajärgedele hooldaja esialgu ei mõtle. Lapse raputamisega tema vaigistamine, võib tuua raskeid tagajärgi. Neist kõige hullem on surm.
Seega, ükskõik kui väsitav, fustreeriv ja närvi ajav lapse nutt ka ei oleks, tuleks teda rahustada, välja uurida nutu allikas ja aidata lapsel probleemist üle saada, mitte mingil juhul ei tohiks füüsilist vägivalda mitte ühegi lapse peal kasutada.
Isegi laks tagumikule või tutistamine ei ole põhjendatud mitte mingil juhul, lapsega tuleb rääkida, karistuseks pigem tema hobisid või meelehead tekitavaid tegevusi piirata, selgitada mille eest teda karistatakse. Kõigil on õigus vägivallata elule ja kui me ootame paremat, kuritegevuse vaba ühiskonda, tuleks esmalt tähelepanu pöörata lastele ja nende kasvatamisele ilma vägivallata ja väärkohtlemiseta!
Kasutatud kirjandus

• „Vägivallatseja lapsevanemana“ (2007) / Lundy Bancroft, Jay G. Silverman, Tartu Naiste Varjupaik
  
• „Lapse väärkohtlemine II“ (2007) / R. Soonets, A. Popova, M. Roomeldi, L. Haldre, S. Saar, K.Kuiv, M. Paddar, R. Heido, D.Kutsar. Tartu, Atlex
  
• „Agressiivne laps“ (2003), Rüdiger Penthin, Kunst
  
• Uue ajastu ränk diagnoos – raputatud lapse sündroom, SL Õhtuleht Online, 1. oktoober (2007)
  
• https://www.riigiteataja.ee/
  
• http://www.amor.ee/?class=document&action=print§ion=45016
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Lapse_seksuaalne_kuritarvitamine
  
• http://www.eesti.ee/est/elukaar/laps/lapse_oigused_lastekaitse/oigus_vagivallata_elule
  

15