Alaealise väärkohtlemine (1)

1. Alaealise väärkohtlemine
Lapse ehk alaealise väärkohtlemine (ingl. k. child abuse) ei ole enam uus mõiste eesti ühiskonnas. Lapse väärkohtlemine on mistahes käitumine lapse suhtes, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seades ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi1.
Laste väärkohtlemine seostub vaesuse, töötuse, ebastabiilsuse ja alkoholismiga ehk nende teguritega, mis muudavad inimesed nõrgaks ja ebakindlaks. Täiskasvanu nõrkus ja ebakindlus viib tihti vägivaldsele käitumisele, mille ohvriks on lapsed, kes on täiskasvanust veelgi abitumad. Laste sotsiaalne taust on riskiks õigusrikkumiste sooritamisel.
Lapse füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise puhul on tegemist lapse füüsilisest piiridest üle astumisega, sageli ka valu ja füüsilise kahjustuse tekitamisega. Nii füüsilise kui seksuaalse väärkohtlemise puhul on erinevad autorid viidanud samastele momentidele selles suhtes, millistes perekondades toimub väärkohtlemine või milliseid vanemad kasutavad oma laste suhtes füüsilist või seksuaalset vägivalda. Samased on ka füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise tagajärjed lastele2.
Lähtudes lapse väärkohtlemise käsitlusest laias tähenduses, võib välja tuua selle mõiste baaselemendid:
- tahtlik kahju või kahjuliku tagajärje tekitamine lapsele (füüsilises, psühholoogilises, seksuaalses plaanis);
- ahistaja tegevuse aktiivsuse aste (aktiivne, passiivne);
- suhte iseloom (osapoolte sõltuvusest täieliku sõltumatuseni);
- keskkond, kus väärkohtlemine teoks saab (perekond, kool, tänav, institutsioon jne)16.
Lapse väärkohtlemine esineb järgmistes vormides :
emotsionaalne e. tundeline väärkohtlemine
- psühholoogiline väärkohtlemine
- füüsiline e. kehaline väärkohtlemine
- seksuaalne e. sooline väärkohtlemine17.
2 Emotsionaalne e. tundeline väärkohtlemine
Emotsionaalne e. tundelise väärkohtlemise all mõistetakse igasugust lapsele suunatud emotsionaalset vägivalda. Emotsionaalne vägivald lapse suhtes on mistahes tegu, mis asetab lapse emotsionaalse pinge seisundisse, ohustades tema tundeelu eakohast arengut.
Emotsionaalse vägivalla puhul on laps olukorras, kus peab korduvalt taluma täiskasvanu või mõne teise lapse ebaadekvaatset emotsionaalset reageeringust tulenevat pinget - hirmu, alandust, ahistust, ärevust jne. Selline korduv pinge pidurdab lapse normaalset eakohast eneseväljendust, seades ohtu lapse emotsionaalse arengu. Laps tunneb palju hirmu ja alandamisega seotud emotsioone, mistõttu ei õpi ta mõistma teda ümbritsevate inimeste tundeid ning neile adekvaatselt vastama3.
Spetsialistid on jõudnud ühisele arusaamale, et emotsionaalne väärkohtlemine avaldab lapse arengule kõige hävitavamat mõju. Last kahjustab sündmuste kogum, mis koosneb mitte ainult tõrelemisest, kritiseerimisest ja alandamisest, vaid üldisest negatiivsest emotsionaalsest õhkkonnast ning suhtlemisest tema igapäevases elus. Emotsionaalset väärkohtlemist on valeks ja kahjulikuks tegevuseks peetud juba ammu , kuna sellega tekitati ohvrile psüühilist kahju4.
Emotsionaalne hooletussejätmine on lapse emotsionaalsete vajaduste mitterahuldamine. Last emotsionaalselt hooletussejättev vanem on tundekülm ja ükskõikne lapse pöördumiste suhtes. Emotsionaalse hooletussejätmise puhul ei arvestata lapse vajadust tähelepanu, armastuse, suhtlemise ja kaitstuse järele. Lapsele ei võimaldata positiivsete emotsioonide teket, ta jäetakse ilma emotsionaalsest kaitsest ja turvatundest. Last emotsionaalselt hooletussejätvatel vanematel pole kunagi aega teda ära kuulata, tema rõõmudele ja muredele kaasa elada. Emotsionaalne hooletusse jätmine kasvatab lapses üksildustunnet5.
Psühholoogilise vägivallaga tihti samane ning mõnedel juhtudel ka segamini aetav on järgmisena käsitluse alla võetav psühholoogiline väärkohtlemine.
3. Psühholoogiline e. vaimne väärkohtlemine
Psühholoogiline e. vaimne vägivald pidurdab või kahjustab lapse potentsiaalsete võimete arengut. Väliselt on psühholoogiline väärkohtlemine samane emotsionaalse väärkohtlemisega. Kahte väärkohtlemise liiki on võimalik eristada nende objekti järgi. Emotsionaalne väärkohtlemise objektiks (tagajärjeks) on lapse normaalse ja eakohase tundeelu ohtuseadmine. Tekivad väärastunud arusaamad maailmast. Vaimse väärkohtlemise tagajärjeks on lapse intellektuaalne mahajäämus - arvestades tema iga ja potentsiaalseid võimeid. Kahjustab lapse vaimne areng, mistõttu satub ohtu lapse tunnetusprotsesside nagu mälu, tähelepanu jne eakohase taseme saavutamine. Vaimne vägivald muudab lapse haavatamkas, alandab tema enesehinnangut ja väärtustamist.
Laste ja noorte psühholoogiline ärakasutamine moodustab ühiskonnastandarditele mittevastavate tegude sooritamisest ja kohustustest kõrvalekaldumistest. Sellised teod kahjustavad last kognitiivselt, tundmuslikult või psüühiliselt kohe algusest peale või lõpptulemusena. Sellisteks tegudeks võivad olla terroriseerimine, isoleerimine, kurnamine, oma huvides ärakasutamine jne6.
4. Seksuaalne e. sooline väärkohtlemine
Sügavaima jälje lapse psüühikale ja seda enamasti terveks eluks jätab tema suhtes toime pandud seksuaalne vägivald. Lapse seksuaalne väärkohtlemine on igasugune seksuaalse sisuga aktiivsus lapse suhtes, mis ületab temaga suhtlemise normid. Vastavalt lastekaitseseadusele peab laps olema kaitstud igasuguse seksuaalse ärakasutamise eest. Seksuaalkuriteod, kus kuriteo objektiks on lapsed, on rasked isikuvastased kuriteod.
Seksuaalse väärkohtlemise spetsiifika on seotud varajaste ja lapse tahte vastaste seksuaalsete kogemustega, mis viivad lapse seksuaalse arengu, soolise identiteedi ja seksuaalse sattumuse häireteni7.
Laste seksuaalne ahistamine jaguneb järgmiselt:
1) teod, mis on sooritanud isikud väljastpoolt perekonda;
2) teod, mis on toimunud peresiseselt ( verepilastus )8
Saksamaal 1997.a läbi viidud uuringus selgus, et 94% seksuaalkuritegudest alaealise kallal pannakse toime tuttavate ja sugulaste poolt. Seksuaalse väärkohtlemise ohvriks on tavaliselt alla 12-aastased lapsed. Kõige sagedamini on aga seksuaalse väärkohtlemise ohvriks lapsed vanuses 3-7 eluaastat9. Selles eas ei mõista laps veel toimunut ning teda on kergem hirmutada, ähvardada või meelitada toimunust mitte rääkima. Samuti loodab vääritikohtleja, et selles vanuses ei oska laps toimunut veel sõnaliselt kirjeldada. L. Auväärt on oma uuringutes jõudnud järeldusele, et keskmine seksuaalse kuritarvitamise algusiga on 11 eluaastat tüdrukutel ja 12 eluaastat poistel, kuid tüdrukuid kuritarvitatakse ka nooremalt ning poisse veidi vanemalt10.
Laste seksuaalse väärkohtlemise puhul on iseloomulik ka see, et tavaliselt ei saa rääkida ühestainsast väärkohtlemise juhtumist, vaid jätkuvast väärkohtlemisest, mis pannakse toime jätkuvalt ühe ja sama isiku poolt.
Kasutatud kirjandus
D, A. Wolfe . Preventing physicl & emotional abuse of children. New York , London: Gilfords press, 1991, Ik 6.
L. Auväärt. Lapsed ja puuetega inimesed õigusmenetluses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, Ik 60.
L. Auväärt. Õigusseksuoloogia. Tallinn: Ilo Print , 1997, Ik 99.
R. Soonets., J. Loko., M. Roomveldi., I. Põldsepp., L. Haldre ., K. Altosaar., R. Heido., A. Popova., S. Saar. Laste väärkohtlemine. Tartu: Kirjasrus AS Atlex , 1997, Ik 91.
R. Soonets. Laste väärkohtlemise mõiste ja liigid. Kirjastus: AS Atlex, Tartu 1997, Ik 98.
1 R. Soonets., J. Loko., M. Roomveldi., I. Põldsepp., L. Haldre., K. Altosaar., R. Heido., A. Popova., S. Saar. Laste väärkohtlemine. Tartu: Kirjasrus AS Atlex, 1997, Ik 91.
2 Samas
3 R. Soonets. Laste väärkohtlemise mõiste ja liigid. Kirjastus: AS Atlex, Tartu 1997, Ik 98.
4 D, A. Wolfe. Preventing physicl & emotional abuse of children. New York, London: Gilfords press, 1991, Ik 6.
5 R. Soonets., J. Loko., T-M. Loko., M. Roomveldi, I. Pöldsepp., L. Haldre, K. Altosaar, R. Heido., A. Popova., S. Saar. Laste väärkohtlemine. Tartu: AS Atlex, 1997, Ik 101-102.
6 D, A. Wolfe. Preventing physical & emotional abuse ofchildren. New York, Kondon: Grilford press, 1991, Ik 6.
7 R. Soonets., J. Loko., T-M. Loko., M. Roomveldi, I. Põldsepp., L. Haldre, K. Altosaar, R. Heido., A. Popova., S. Saar. Laste väärkohtlemine. Tartu: Kirjastus AS Atlex, 1997, Ik 119.
8 L. Auväärt. Lapsed ja puuetega inimesed õigusmenetluses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, Ik 60.
9 R. Soonets., J. Loko., T-M. Loko., M. Roomveldi, I. Põldsepp., L. Haldre, K. Altosaar, R. Heido., A. Popova., S. Saar. Laste väärkohtlemine. Tartu: AS Atlex, 1997, Ik 98.
10 L. Auväärt. Õigusseksuoloogia. Tallinn: Ilo Print, 1997, Ik 99.
7