Koduvägivald (3)

Koduvägivald Referaat perekonnaõpetuses
2009 Sisukord Koduvägivald......................................................................................................................................1
.........................................................................................................................................................2 Sisukord.............................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus.........................................................................................................................................3 Laste väärkohtlemine koduvägivalla osana ........................................................................................ 4 1. Füüsiline väärkohtlemine .......................................................................................................4 2.Seksuaalne väärkohtlemine......................................................................................................4 3) Emotsionaalne (psühholoogiline) väärkohtlemine................................................................5 4) Lisaks loetakse laste väärkohtlemiseks ka hooletusejätmist.................................................. 6 Naiste väärkohtlemine koduvägivalla osana.......................................................................................7 Alkohol ja koduvägivald.............................................................................................................8 Perevägivald Eestis............................................................................................................................. 9 Kokkuvõte.........................................................................................................................................12 Kasutatud kirjandus.......................................................................................................................... 13
2 Sissejuhatus.
Koduvägivald on tänapäeva maailmas vägagi levinud ja seda leidub pea kõikjal . Ise-asi on see , millisel tasandil seda parajasti esineb. Koduvägivalda võib leiduda väiksemate ja suuremate juhtumitena, kus on põhjustatud kahju ohvrile mingil erineval viisil. Koduvägivald on üks kõige levinumaid inimõiguste rikkumisi ja selle põhjuseks peetakse tasakaalu puudumist ühiskonna jõujoonte jaotumisel. Erinevate vägivalla vormide kõrval mängib olulist rolli majanduslik sõltuvus. Koduvägivald on hea näide takistustest, mis õõnestavad naiste ja meeste võrdset kohtlemist. Lisaks saab siia tuua vanemate ja laste vahelisi suhteid, mis võivad põhjustada laste ja vanemate vahel füüsilisi või vaimseid konflikte ning võivad kahjustada lapse edasist elu. Siinses töös toon välja just koduvägivalla peamised põhjused ja selle tüübid. Materjal on võetud enamjaolt internetist, erinevatest foorumistest ja artiklitest. Kindlasti tuleks siin lugejaile tuua koduvägivalla mõiste , et teada , mida see üldiselt tähendab:
Koduvägivald on jätkuv füüsilise, psühholoogilise ja/või seksuaalse sisuga ebameeldiv kogemus kodus, millega kaasneb suurenev isoleeritus välismaailmast ja piiratud personaalne vabadus ning ressursside kättesaadavus. Koduvägivald on üks perevägivalla osa. Perevägivald toimub tavaliselt pereliikmete vahel või siis pereliikme ja lähisugulase vahel. Perevägivalla puhul kasutab füüsiliselt ja vaimselt tugevam isik teist füüsiliselt ja vaimselt nõrgemat isikut vääralt ära. Perevägivald hõlmab endas lähtuvalt väärkohtlemisobjektist mitmeid tüüpe ning iga tüübi sees võib esineda omakorda erinevusi.
Perevägivalla tüübid on:
· emotsionaalne; · füüsiline; · vaimne; · seksuaalne.
3 Laste väärkohtlemine koduvägivalla osana.
Tihtipeale on just lapsed need kes peavad kogema koduvägivalda . Lapsed võivad näha kuidas isa ja ema kaklevad , samas ka sattuda ise ohvri seisusesse ning ise langeda väärkohtlemise ohvriks. Seega võib lapse suhtes toime panna nii emotsionaalset, vaimset, füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda, hooletussejätmist ja ülikaitstust. Nimtatud dimensioonid võivad olla ka soo- või mittesoospetsiifilised. See tähendab, et laps võib sattuda väärkohtlemise ohvriks oma soo tõttu. Mittesoolise väärkohtlemise puhul ei ole aga lapse sooline kuuluvus määrava tähtsusega.
Väärkohtlemisealases kirjanduses liigitatakse laste väärkohtlemist väga sageli just emotsionaalseks, füüsiliseks ja seksuaalseks väärkohtlemiseks ning hooletussejätmiseks. Osasid neist jaotatakse veel eraldi alaliikideks (näiteks kerge ja raske füüsiline väärkohtlemine).
1. Füüsiline väärkohtlemine
Kõige kergemini märgatavaks ja enim uuritud väärkohtlemiseliigiks on füüsiline vägivald (Barnett, Todd Manly & Cicchetti, 1995). Gil (1970) defineerib seda kui vanema või hooldaja tahtlikku, mitte-õnnetuslikku füüsilise jõu kasutamist või tahtlikku õnnetuse mitte vältimist lapse suhtes eesmärgiga vigastada, solvata või kahjustada last.
Füüsilisel väärkohtlemisel on olemas leebem ja raskem vorm .Kergemateks käitumisaktideks võib pidada laksu andmist, lapse löömist või löömist mingi esemega, tõukamist ja lükkamist ning loopimist mingite asjadega. Füüsilise vägivalla raskemateks juhtudeks nimetatakse tegusid , nagu jalaga või rusikaga löömine, hammustamine, peksmine , lapse ähvardamine noa või relvaga ning noa või relva kasutamine lapse vastu. Füüsiline väärkohtlemine on ka see, kui lapsevanem või hooldaja varjab lapse haiguse sümptome või kahjustab oma tegevusega lapse tervist. Seda nimetatakse arstiteaduses Münchauseni sündroomiks. Lisaks kuuluvad siia loetelule veel kinnisidumise ning kinnihoidmise ning ohtlikku kohta jätmise
2.Seksuaalne väärkohtlemine
Seksuaalset väärkohtlemist käsitletakse kui kvalitatiivselt erinevat väärkohtlemiseliiki, kuna seksuaalsed suhted täiskasvanu ja lapse vahel on tabu ning neid peetakse üldiselt sotsiaalselt deviantseteks (Barnett, Todd Manly & Cicchetti, 1995). Samas on aga raske piiritleda seksuaalselt väärkohtlevat või mitteväärkohtlevat käitumist. Näiteks kui vanem vannitab last, magab regulaarselt öösiti oma lapse kõrval või seisab alasti tema ees. Probleemne on, kustmaalt lugeda tegu sündsuse piiresse jäävaks ning kustmaalt lapse füüsilist ja emotsionaalset olukorda kahjustavaks.
Välja saab tuua kolm olulist faktorit , mille järgi võib tegu kategoriseerida väärkohtlevaks või mitte:
1. lapse vanus; 2. vanema kavatsus ; 3. sündmuse toimumise kontekst.
4 Lapse seksuaalne väärkohtleja ei pea alati olema täiskasvanu: ema, isa või keegi teine. Mõnikord osutub selleks ka veidi vanem laps: näiteks õde või vend. Seega peetakse üheks oluliseks seksuaalse väärkohtlemise kriteeriumiks toimepanija ja ohvri vanusevahet. Mõned autorid peavad kriitiliseks vanusevaheks vähemalt viis aastat. Siin tuleb aga silmas pidada seda, et paljude laste bioloogiline vanus ja eakohane arengutase võivad olla erinevad.
Ruth Soonets (1997) liigitab seksuaalse väärkohtlemise kaheks ­ seksuaalne ärakasutamine ja seksuaalne vägivald, mis erinevad toimepanija kavatsuse poolest. Esimene, seksuaalne ärakasutamine, sisaldab lapse mittevägivaldset seksuaalobjektina kasutamist, et rahuldada oma suguiha. Selle liigi puhul lapsel tavaliselt füüsilisi kahjustusi ei esine. Teine, seksuaalne vägivald, sisaldab, nagu nimetuski ütleb, vägivalla ja jõu komponente. Siin rahuldab täiskasvanud isik oma suguiha vastu lapse tahtmis ning tema kaitsetut olukorda ära kasutades. Seksuaalne vägivald võib põhjustada füüsilisi nähte lapse kehal, kuid ka muutuseid lapse emotsioonides, enesetajus ning seksuaalkäitumises
Lapse seksuaalse väärkohtlemise legaalne definitsioon rõhutab laste ja noorukite sõltuvuse ning arengulise ebaküpsuse ärakasutamist ja nende haaramist seksuaalsesse tegevusesse, millest nad ei saa täielikult aru ning milles osalemisega nad ei ole nõus. Pealegi rikuvad sellised lapse ja täiskasvanu suhted perekonna sotsiaalseid reegleid.
Seksuaalne väärkohtlemine on lapse või nooruki sundimine või ahvatlemine osalema seksuaalseis toiminguis arenguliselt küpsema isiku ( enamasti täiskasvanu ) poolt füüsiline, emotsionaalne ja verbaalne tegevus lapse vastu, olenemata sellest, kas lapse ise mõistab toimuvat või mitte. Seksuaalne väärkohtlemine ei pruugi tähendada otsest seksuaalset vahekorda ning alati ei pruugi tegemist olla ka otsese füüsilise kontaktiga. , kuid võib kahjustab lapse psüühilist ja/või füüsilist arengut.
Lapse seksuaalne väärkohtlemine võib sisaldada järgmisi tegevusakte:
· seksuaalse sisuga mängud lastega; · seksuaalse sisuga halvustavate kirjade kirjutamine; · lapsest pornograafiliste piltide ja fotode tegemine; · lapsele erootiliste piltide ja videote näitamine; · lapse lahtiriietamine, tema piilumine vanni- või magamistoas; · suguelundite hellitamine ja puudutamine; · oma suguelundite demonstreerimine lapsele; · sõrmega suguühte matkimine ja masturbeerimine; · vaginaalne, anaalne või oraalne suguühe lapsega.
3) Emotsionaalne (psühholoogiline) väärkohtlemine
Me oleme harjunud, et füüsilisele ja seksuaalsele väärkohtlemisele on meedias palju rohkem tähelepanu pööratud kui emotsionaalsele väärkohtlemisele. Seda eelkõige seetõttu, et emotsionaalset väärkohtlemist on raskem ära tunda, kuna temaga ei kaasne märgatavaid füüsilisi kahjustusi ning pealegi esineb ta tihti koos teiste väärkohtlemise liikidega. Osad autorid väidavad, et iga väärkohtlemiseliik sisaldab endas emotsionaalset komponenti. Väga sageli võib emotsionaalne väärkohtlemine eelneda füüsilisele vägivallale või kaasneda sellega ning olla kontrollivahend hirmutamise ja alandamise kaudu.
5 Emotsionaalne väärkohtlemine sisaldab tegevuse või tegevusetuse akte , mis on toime pandud indiviidide poolt (üksikult või kollektiivselt), kes oma karakteristikute (vanuse, staatuse ja teadmiste) poolest on lapsest erineval võimupositsioonil ning muudab lapse kaitsetuks. Emotsionaalne väärkohtlemine kahjustab või ohustab lapse emotsionaalset arengut ja ta baasvajaduste rahuldamist: psühholoogilist julgeolekut ja kindlustunnet tegutseda ümbritsevas keskkonnas, aktsepteerimist ja positiivset suhtumist , eale vastavat autonoomsuse vajadust, et uurida ja tundma õppida ümbrust ning luua sotsiaalseid suhteid.
On ka eristatud psühholoogilist ja emotsionaalset väärkohtlemist. Emotsionaalne ehk tundeline vägivald tegevusakt, mis tekitab lapses emotsionaalse pingeseisundi, ohustades lapse eakohast emotsionaalset arengut. Psühholoogiline ehk vaimne vägivald kahjustab aga lapse potentsiaalsete võimete arengut.
Emotsionaalseks ja psühholoogiliseks väärkohtlemiseks peetakse järgmisi tegevusi:
· kahju tegemisega ähvardamine; · füüsiline või sotsiaalne isolatsioon; · ekstreemne kadedus ja omanikutunne; · deprivatsioon; · hirmutamine ; · alandamine ja häbistamine; · ebameeldivate nimetustega kutsumine ja pidev kritiseerimine , solvamine ja halvustamine; · valesüüdistuste esitamine ning mahategemine kõiges; · ignoreerimine ja lapse vajaduste naeruvääristamine; · valetamine, lubaduste murdmine, usalduse petmine (Flitcraft et. al 1994).
Sinna lisanduvad veel "keeldudega kauplemise ", kus lapsele keelatakse midagi, kui ta ei ole olnud või teinud midagi vanemate tahtmise järgi, ning kõlbelise laostamise, mis tähendab laste kaasamist tegevustesse, mis on ühiskonna normidega vastuolus (vargused, alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine jmt).
Emotsionaalne väärkohtlemine on lapse järjekindel halvasti kohtlemine, mis kahjustab lapse emotsionaalset arengut. Emotsionaalne väärkohtlemine võib väljenduda püüdes sisendada lapsele, et ta on väärtusetu, et temast just seepärast ei hoolita või hoolitakse vaid niivõrd, kuivõrd ta suudab täita teiste ootusi. Emotsionaalne väärkohtlemine võib väljenduda ootustes, mis ei ole vastavuses lapse ea ja arenguga. Samuti võib emotsionaalne väärkohtlemine väljenduda pidevas hirmutunde sisendamises, oma huvides lapse ärakasutamises või kaasamises ebaausatesse tegudesse. Teatud määral sisaldub igas lapse väärkohtlemise liigis emotsionaalset väärkohtlemist, kuid samal ajal võib emotsionaalne väärkohtlemine esineda ka täiesti iseseisvalt.
4) Lisaks loetakse laste väärkohtlemiseks ka hooletusejätmist.
Hooletussejätmine on lapse põhiliste kehaliste ja vaimsete vajaduste pidev rahuldamata jätmine, mis võib põhjustada tervisehäireid või kahjustada lapse arengut. Siia hulka kuulub see, kui lapsevanem või hooldaja ei ole suuteline tagama lapsele eakohast toitu, peavarju ega rõivaid, ei suuda last kaitsta füüsilise kahju tekitamise eest või ei võimalda lapsele vajalikku meditsiinilist hooldust ja arstiabi . Siinkohal tuleb lisada, et hooletussejätmist on segamini aetud vaesusega, perekonna suutmatusega rahaliselt laste vajadusi täita. Kuid vaesuse ja hooletussejätmise vaehele võrdusmärki tõmmata ei saa.
6 Naiste väärkohtlemine koduvägivalla osana.
Kunas just naisi peetakse nõrgamaks sugupooleks siis hõlmab koduvägivalla aina suurem probleem kindlasti ka naisi. Koduvägivald on peamiseks naiste surmajuhtumite põhjuseks.
Veerandik naistest on täisealisena kogenud füüsilist vägivalda ning rohkem kui üks kümnendik on kannatanud jõu ähvardusel seksuaalse väärkasutamise all.
Vaatamata valule, mida väärkohtlemine suhtes põhjustab, teeb see haiget ka emotsionaalselt. Mõned defineerivad koduvägivalda lihtsalt kui füüsilist, seksuaalset ja emotsionaalset naise väärkohtlemist mehe, eksmehe, poiss-sõbra, armukese või elukaaslase poolt. Tegelikkuses koduvägivald, abikaasa väärkohtlemine, peksasaanud naised, perevägivald ja kodused tülid on kõik väljendid, mille abil kirjeldatakse naise väärkohtlemist mehe poolt, kellega ta koos elab või on elanud. Koduvägivalda võib pidada elumustriks. See on muster, kus üks pereliige kasutab vägivalda ja emotsionaalset väärtarvitamist, et saavutada kontroll ning domineerivus teiste pereliikmete üle.
Vägivald on üks meetod, mida mees kasutab, et naist oma täieliku kontrolli all hoida. Selle üle elamiseks kohandub naine mehe domineerivusega. Käegalöömine, kannatus, viha, füüsiline ja emotsionaalne valu, madal enesehinnang ja rikutud elud kaasnevad nende nn kohandumistega. Väärkohtlemine on ühe isiku viis kindlustada ja säilitada võim perekonnas või suhtes.
Väärkohtlemisel on palju vorme ja need ei piirne ainult füüsilise vägivallaga. Tegelikkuses ei ole "puhtaid" väärkohtlemise vorme. Kuigi me saame tuvastada ja kirjeldada füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset ning vaimset väärkohtlemist ja hooletust, saab väärkoheldud naistele alati osaks nende kombinatsioon. Näiteks igasugune füüsiline vägivald sisaldab ka emotsionaalset vägivalda. Füüsilisest löögist võib paraneda, aga emotsionaalsest löögist paranemine on raskendatud ning vastuseta küsimus "Miks?" jääb õhku rippuma.
Väärkohtlemise tüübid: Väärkoheldud naiste toimikud avalikustavad mitmeid vägivallatüüpe, mida on nende vastu kasutatud. Need korduvad juhtum juhtumi järel: · relvade kasutamine nende vastu · peksmine · käte väänamine, komistamapanek, hammustamine · lükkamine, tõukamine, esemega löömine · juustest tirimine, virutamine, kägistamine · rusikaga löömine, jalaga löömine, kinni haaramine
Nagu oli mainitud eelnevalt, on füüsiline väärkohtlemine ainult üks naiste vastu suunatud väärkohtlemise vorm. Aga see on teistele kõige silmnähtavam märgatavate füüsiliste tagajärgede tõttu. Mõnede mitte nii nähtavate väärkohtlemise vormide alla kuuluvad:'' · hirmutamine / tugevama õiguse kasutamine · isoleerimine · alkoholi/uimasti sõltuvus · majandusliku toe kaotus · emotsionaalne manipulatsioon · laste ärakasutamine / seksuaalne kuritarvitamine
7 On palju väärkohtlemise tüüpe, mida naiste vastu kasutatakse ja palju nendest tingitud tüüpilisi emotsionaalseid reaktsioone. Need on kõigest mõned tunded, mida väärkoheldud naised kogevad: · jõuetus · abitus · kannatus · viha · süütunne · alandus · häbi · piinlikkus · üksindus · alandus · petetud usaldus · hirm · depressioon
Sageli väärkoheldud naine ei tunnista, et ta on väärkoheldud ja väidab, et see, mis temaga juhtus, pole vägivald. Ta leiab vabandusi mehe ja enda käitumisele. Aga väärkohtlemist ei saa välja vabandada või muuta olematuks . Seda saab peita, seda saab piinarikkalt välja kannatada, aga seda ei saa olematuks muuta. Teisalt on palju naisi, kes teavad, et neid koheldakse valesti, aga on selle takistamises ebaõnnestunud. Mõlemal juhul on abi vajalik.
Hetkel, mil sa taipad, et väärkohtlemine on igapäevane osa su elust, on sul võimalik otsustada, mida sa peaks tegema järgmisena. Väärkohtlemise takistamine on iseenesest suur väljakutse. Tunnistades ja tuvastades selle mõju sulle ning su lastele on osa protsessist positiivse muutuse suunas. Me ei saa võidelda või ületada midagi, mille olemasolu me eitame. Eitusest läbimurdmine on hädavajalik väärkohtlemise peatamiseks. Kui sa tunnistad endale, et sind väärkoheldakse, on esimene samm eitusest läbimurdmiseks tehtud.
Alkohol ja koduvägivald.
Kuna tegu on täiskasvanud inimestega, siis on just alkohol tihtipeale konflikti põhjuseks. Nimelt hakkavad oma füüsilist tugevust kuritarvitama ega anna oma tegudest endale aru , mis nad parajasti teevad. Niisiis paljud juhtumid toimuvad mehe ja naise vahel just siis, kui tegemist on ka alkohooliga, ning kannatajapooleks on tihtipeale naissoo esindaja.
Alkohol ja muu mõnuainete tarvitamine ei ole vägivalla põhjus. Kuid sellegipoolest on alkohol seotud umbes 65-80% vägivallajuhtumitega. Mõlemad probleemid vajavad tõsist tähelepanu. Vägivallatsejad kasutavad sageli narkootikume või alkoholi vabandusena oma tegudele, väites, et süüdi pole nemad, vaid alkohol. Alkoholismil ja perevägivallal on mitmeid ühiseid jooni, kuid on ka erinevusi. Alkoholism ja koduvägivald ei sõltu rahvuslikest ega sotsiaalmajanduslikest faktoritest ning lähtuvad mitmest põhjusest.Nagu vägivallatsejatel, on ka alkohoolikutel kalduvus käituda armukadedalt ja süüdistada oma tegevuses partnerit. Asja juurde kuuluvad eitamine ja probleemi vähendamine.Nii vägivallatsejatel kui alkohoolikutel on kalduvus madalale enesehinnangule.Nagu perevägivald, on ka alkoholism progresseeruv , muutudes ajapikku järjest tõsisemaks, füüsiliselt laastavamaks ja potentsiaalselt eluohtlikuks.Nii perevägivald kui alkoholism on sotsiaalselt häbimärgistatud ja sageli üldsuse poolt vääriti mõistetud.
8 Perevägivald Eestis.
Perevägivald Eestis vohab: igal aastal saab seetõttu vigastada 44 000 naist. 6000 naise vigastused on elu-ohtlikud. Paljud naised otsivad abi naiste varjupaigast kuid on ka olukordi, kus abipaluma tulnud naised kohtade puuduse tõttu tagasi saatma.
Perevägivald on suunatud eeskätt naiste vastu. Iga päev kannatab 285 naist füüsilise ja seksuaalse vägivalla all, kahel kolmandikul juhtudest omaenda kodus. Naisi, kes peavad kodunt kas kehalise, seksuaalse või vaimse vägivalla tõttu lahkuma , on palju.
Naiste varjupaigad.
Alati küsitakse:" kas perevägivald pole mitte kahepoolne ?" Et ka naisel on ju konfliktis teatud osa. Nähes neid inimesi, kes naiste varjupaikadesse tulevad, siis kindlasti nii öelda ei saa. Tavaliselt on nii, et naised pöörduvad abivajamis järgi siis, kui otsene kriisiperiood on juba läbi. Nende otsus küpseb pikalt ja põhjalikult. Samas oli juhtum, kus naine läks parki lastega jalutama ja enam koju ei läinud, vaid pöördus otse abipoole.
Inglismaal tehtud uuring on näidanud, et naine laseb end isegi kuni 35 korda peksta, enne kui hakkab politseilt abi otsima . Ka Eestis on see tavaline, et vägivalla ohvriks langenud naine sellest politseile ei teata.
Arvatakse, et kui politseisse teatan ja nad mehe 24 tunniks ära viivad, tuleb ta pärast kinni istumist veelgi agressiivsemana koju. Ja kõik kordub veelgi hullemini. Samas ­ ilma konkreetsete tõendite ja dokumentideta pole võimalik korrektselt lahutust vormistada .
Millegipärast tuleb ikka nii välja, et kuigi naised on enamasti kannatav pool, süüdistavad nad ikkagi ennast. Et äkki paningi mehele vale värvi kruusi lauale, äkki oleksingi pidanud selle asemel hoopis midagi muud tegema. Naised püüavad küll abi otsida ja uut elu alustada, kuid lahti ei saa nad sellest taagast ilmselt kunagi!.Teada on ka seda, et kui vägivallaohvriks langenud naine on kord juba varjupaika sattunud, siis koju ta naljalt enam tagasi ei lähe.
Samuti ei satu ta sinna enam , sest enamasti lahkuvad nad siit koos lapsega uude üüritud koju, ning ka naised on vajadusel ka väga otsusekindlad.
Kaheksale inimesele mõeldud varjupaigas on praegu kaksteist last-naist. Peagi rajatakse varjupaigale kohti juurde , ning olukord muutub paremaks.
Kuigi millegipärast arvatakse, et naist peksab ainult asotsiaalist või alkohoolikust mees, näitavad uuringud eri riikides , et tegelikkuses on ka täiesti normaalsed mehed vägivaldsed ja vägivaldseid mehi on kõigis ühiskonnakihtides.
Varjupaika tulevate naiste vanus on 17 ja 70 eluaasta vahel. Peamiselt kurdavad nad, et mehed neid süstemaatiliselt piinavad. Kuid on ka naisi, kes on oma kodust ilma jäänud pärast tulekahju.
9 Millistest inimestest saab kergelt ohver?
Tüüpiline ohver on naine, kes on allaheitlik ja abitu ja otsib tugevat, otsustusvõimelist meest, kellele toetuda. Sellist naist on kasvatatud tüüpiliste naiselikkuse normide kohaselt ja loodetud , et ta on õrn ja kannatlik, pühendab kogu oma elu ainult mehele ja lastele ning ohverdab oma isiksuse ja huvid.
Selline naine väldib riske, mis on seotud iseseisvusega ja otsustamisega. Talle sobib kellegi diktaadi järgi käitumine ja elamine. Tüüpiline ohver on valmis igasugusteks kohandumisteks, et olla mehe meele järele. Paraku ei suuda ka kõige püüdlikum kohandumine ohvrit vägivalla eest kaitsta. Varem või hiljem leiab olemuselt vägivaldne mees põhjuse enda väljaelamiseks.
Kui ei lööda, siis on hästi?
Perevägivald ei sobi mingite mudelite või stereotüüpide raamidesse. See võib tabada igas eas naist ­ elukutsest, majandusedust või haridustasemest sõltumata.
Lähisuhetes tabab vägivald üheksal juhul kümnest naisi. Tuleb silmas pidada, et peale füüsilise vägivalla on ju ka psüühiline vägivald ja vägivallatsejad kasutavad erinevaid tehnikaid (emotsionaalne, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, majanduslike piirangute seadmine jm.). Psüühilise vägivalla alla kuulub ka vägivalla või enesetapuga ähvardamine, lubadus lapsed ära võtta, sihilik valestimõistmine jne.
Vägivalla raskust tunnetab vaid ohver
Tihti ei tunnistata koduvägivalda üldse võrreldavaks isegi tänavavägivallaga, muust rääkimata. Hirmutavana kogetud teo korduvus võib sugereerida surmahirmu ka ainult ähvardusena. Pole sellist objektiivset kriteeriumikompleksi, mille alusel otsustada juhtumi raskuse üle. Vägivallana tuleb mõista kõike, mida ohver ise tunnetab vägivallana.
Kõige raskem on abi paluda
Perevägivalla all kannatajad enamasti häbenevad ja kardavad oma muredest rääkida. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2002. aasta uuringu kohaselt pöördub politsei ja meditsiiniasutuste poole vaid kümnendik koduse vägivalla all kannatajatest. Ametiasutusi ei usaldata ning tugikeskusi ja varjupaiku on vähe.
Enamik naiste varjupaikadest ei avalda enda aadresse. Neid saab leida vaid telefoninumbri alusel. Kui kannatanu helistab, siis juhatatakse ta kohale. Infoliinidelt turvakeskuste numbrite leidmine on keeruline, sageli antakse sealt teise asutuse number, mille kaudu turvapaigani jõutakse. See on mõistetav: perevägivalla ohver tahab oma piinaja silmist kaduda nii, et vägivallatseja tema jälgi üles ei leiaks.
Loomulikult oskavad kannatanut turvakeskusesse juhatada vastava piirkonna sotsiaaltöötajad. Aga vahel võib konkreetne juhtum olla nii komplitseeritud , et on raskusi isegi sotsiaaltöötaja poole pöördumisega.
Õnneks on naised ka hädas leidlikud: varjupaikade telefoninumbreid, aadresse ja isiklikke kogemusi vahetatakse usinalt interneti naistefoorumites. Heaks erandiks on Tartu Naiste Varjupaik . Lisaks kontaktandmetele leiab selle koha kodulehelt väga mitmekülgset teavet lähisuhtevägivalla kohta: kes on ohver ja millised tegurid vägivalda soodustavad; mida saab teha
10 ohver ise ja mida võivad lähikondlased ette võtta, jms. Abiotsija saab kinnitust, et ta ei ole vägivalda ära teeninud ning et psüühilisel ja füüsilisel vägivallal pole mitte mingisugust õigustust.
11 Kokkuvõte
Koduvägivald on vägagi suur probleem meie ühiskonnas , millega tegeletakse ning otsitakse lahendusi selle vähendamiseks , kuid ikka kuuleme juhtumitest kus kannatnuteks on ,kas pisikesed lapsed või naised . Muidugi võivad koduvägivalle tüübid olla erinevad, mis naisi ja lapsi eristavad, kuid põhimõtteliselt on tegu sama ­ nõrgematele isukutele oma tahte pealesurumisega füüsilise- või psühholoogilisetegevusega. Kindlasti kõike seda lugedes võivad paljud mõelda ­ kas sellisele probleemile nagu koduvägivald on üldse lahendusi? ­ muidugi otseselt ei saa keegi meile lahendust pakkuda , kuid võime kindlad olla, et me saame paljudki teha iseenda jaoks , et võimalikult kergeks see kõik endale muuta. Seega on kindlasti oluline kasutada kõikvõimalike abivõimalusi , milleks on ka laste- ja naiste varjupaigad. Varjupaikadest võime saada nõustamist , lisaks saame seal rääkida kõigist oma probleemidest mis meid kodusseinte vahel piinanud on. Muidugi kui oleme endale selgeks teinud ,et oleme sattnud väärkohtlemise ohvriks, peame võimalikult kiiresti pöörduma abi järele , mitte laskma sellel aina korduda. Kuna kui ohver ei julge enda eest siesta , siis jääb vägivallatsejale võimutunne, ning ta teeb seda jälle ja jälle mitte ainult teie , vaid võib-olla ka teisele ohvritele. Igatähes on positiivne, et ülemaailma tegeletakse koduvägivalla vähendamisega, mis kindlasti ka tulemusi toob . Kuid ainult karistuste karmistamisega seda pole võimalik vähendada, vaid tuleb ka suuremat teavet jagada tavakodanikele, kes teaks , mida taolistes olukordades peale hakata, kui oldakse kogenud koduvägivalda ja selle erinevaid tüüpe.
12 Kasutatud kirjandus.
www.inimene.ee
http://www.europarl.europa.eu/news/public/story_page/014-40658-301-10-44-902 - 20081027STO40641-2008-27-10-2008/default_et.htm
www.naistetugi.ee
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=167167&q=koduv%e4givald
www.suhted.com
13