Lapse väärkohtlemine (1)

TARTU ÜLIKOOL
Sotsiaal- ja haridusteaduskond

Maris Huopolainen
LAPSE VÄÄRKOHTLEMINE
referaat

Tartu 2010

SISSEJUHATUS

On olnud aegu, kus lapse peksmine, halvustamine ja isegi tapmine on olnud tavalised nähtused ning sellistele tegudele ei järgnenud karistust. Mida aeg seda, seda enam on hakatud uurima sellise käitumise mõju lapse arengule ja käitumisele. On veel palju inimesi, kes last füüsilist või vaimselt karistades arvavad , et abistavad last.
Referaadi „Lapse väärkohtlemine“ koostamisel üritasin lahti seletada väärkohtlemise mõistet, selle riskitegureid ning tuua välja tasandid , mis peaksid osalema väärkoheldud lapse abistamises. Valisin selle teema referaadiks, kuna teema huvitab mind väga ning kuna enda elus oli hiljuti avastushetk, et kui vähe teatakse et mida väärkohtlemine endast kujutab.
Referaadi koostamisel on peamisteks allikateks võetud „Lapse väärkohtlemine II“, ja „Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis“, kuid on veel mitmeid lisaallikaid, kust sain täiendavat informatsiooni teema kohta.

LAPSE VÄÄRKOHTLEMINE

Väärkohtlemise mõiste
Lapsed on alati olemas olnud, kuid neisse suhtumine ja nende kohtlemine on läbi aegade teinud suuri muutusi. Keskaja lõpuni oli enim levinud hoiakuks ükskõiksus laste suhtes. Teod, mis tänapäevaval tunduvad jälestusväärsena, olid sel ajal sagedane nähtus ning jäid karistuseta. Sellest ajast võib tuua näiteid vastsündinute uputamisest, söödana kasutamisest, liigselt nutvate laste tapmisest ja palju muid jubedusi. Ükskõiksus lastesse jätkus ka nende laste puhul, kes ellu jäeti. Nende hoolitsemine jäeti amme vastutusele ja kasvatamisel kasutati ebainimlikke meetodeid . Lapsed, kes suutsid elus püsida 7.eluaastani, pandi tööle. 1
Alates 16. sajandist hakati laste vastu huvi üles näitama, erivoolud erineval viisil. Valgustusajast sai alguse mõtteviis, mille järgi lapsest sai omaette spetsiifiliste tunnustega ja eripärase käitumisega grupp. Sealt hakkas asi arenema: hakati noorukiiga pidama eraldi seisvaks etapiks, lisaks poistele lisati ka tüdrukud laste hulka, loodi pediaatria eriala. Esimesed lapsi käsitlevad seadused võeti vastu 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.2
Nagu näha, on laste väärkohtlemine olnud olemas juba enne selle mõiste kasutusele võttu või selle nähtuse uurimise algust. Tähelepanu on hakatud sellele pöörama alles 1970. aastatest . Siis hakati kasutusele võtma meetmeid, mis pidid laste heaolu parandama ning püüti leida meetmeid, et seista laste õiguste eest ja lõpetada nende väärkohtlemine.3 Kuigi praeguseks üldine hoiak mõistab vägivalla lapse suhtes hukka, siis on jätkuvalt palju lapsevanemaid, kelle arvates ilma vitsata ei saagi last kasvatada ning vaimset vägivalda selle märkamatuse tõttu kasutatakse piiranguteta4.
Ohvriabi käsiraamat defineerib lapse väärkohtlemist nii: „Lapse väärkohtlemine on kompleksne nähtus, mis hõlmab mitmeid, sageli omavahel läbipõimunud väärkohtlemise vorme. Lapse väärkohtlemine on mistahes käitumine lapse suhtes, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seades ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi“1. Lapse väärkohtlemine võib esineda eri vormides ja raskusastmetes. Põhiliste väärkohtlemise vormidena võib välja tuua füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne, psühholoogiline väärkohtlemine ja hooletussejätmine (vaata Lisa nr12). Esinemist raskusastmetena saab jagada kerged, mõõduka raskusega, väga rasked ja eluohtlikud väärkohtlemise aktid3.
Riskiteguritest lähtuvad teoreetilised mudelid
Erinevate riskitegurite mudelite järgi võib järeldada, et väärkohtlemise põhjused võivad olla nii psühholoogilised, sotsiaalsed kui ka strukturaalsed. Järgnevalt käsitlen mõningaid teoreetilisi käsitlusi, mis lähtuvad laste väärkohtlemise riskiteguritest.
Psühhopatoloogiline mudel on lapse väärkohtlemise psühhiaatriline käsitlus ja keskendub psühholoogilistele düsfunktsioonidele, mis esinevad väärkohtlevatel täiskasvanutel. Selles mudelis tuuakse välja karakteristikud , mis soodustavad väärkohtlevat käitumist. Nendeks võivad olla näiteks sotsiaalne isolatsioon , madal enesehinnang , empaatia puudumine jne. Selle mudeli miinusena võib välja tuua fakti, et see ei uuri psühholoogilise stressi võimalikke sotsiaalseid põhjuseid, mis võivad viia vägivaldsete suheteni perekonnas.4
Sotsiaalsete ja keskkonnamudelite järgi peetakse oluliseks perevägivalla soodustajateks väliseid faktoreid nagu madal palk, töötus jne. See mudel leiab, et vägivald on tulemuseks strukturaalse või situatsioonilise stressiga kohanemisel või sellele reageerimisel. Selle teooria järgi võib väita, et madalam sotsiaalse kontrolli tase suurendab vägivaldse käitumise tõenäosust kodus. 5
Spetsiaalse ohvri mudel väidab, et lapsed ise kutsuvad esile enda väärkohtlemist. Selle teooria alusel võib väita, et lastel on tegureid, mis suurendavad nende väärkohtlemise tõenäosust. Sellisteks teguriteks võivad olla probleemid raseduse ajal, tihedalt haige olemine, enneaegsus, puude või haiguse esinemine1 või siis lapse eripära, mis võib väljenduda näiteks liigses läheduse nõudmises, virilas olekus või rahutus olekus2.
Viimastel aastatel on kõige enam kõlapinda saanud psühhosotsiaalne mudel. Selle kohaselt põhjustab lapse väärkohtlemist individuaalsete, sotsiaalsete ja keskkonnafaktorite koosmõju. Üks selle mudeli esindaja, Frude, on esitanud väärkohtlemise põhjuslikkuse ahela. Selle järgi algab väärkohtlemine pikaajalise stressi tekitava situatsiooniga ning väärkohtlevad vanemad tajuvad igapäevasituatsioone erinevalt kui vanemad, kes ei kohtle oma lapsi vääralt. Sellistele situatsioonidele reageeritakse viha ja emotsionaalse ahastusega ning kuna väärkohtlevatel vanematel on madal valulävi ning puuduvad vägivaldset käitumist takistavad tegurid on tagajärjeks lapse väärkohtlemine. 3
Integreeritud käsitlus ühendab kõik eelnevad mudelid ning püüab neid põhimõtteid esitada terviku mudelina. Selle järgi mõjutavad perevägivalda situatsioonilised (jaguneb vanemate ja vanavanemate halvad suhted ning suhted lastega) ja strukturaalsed (jaguneb strukturaalne stress ja lapse esile kutsutud stress) stressorid ning need sõltuvad peresisestest suhetest. See mudel on ehe näide, kuidas tugevad suhted pereliikmete vahel kergendavad stressi üleelamist ning nende puudumine võib põhjustada mingis vormis vägivalda. Lisaks eelnevatele faktoritele mõjutavad lapse ja vanema suhteid kultuuri ja ühiskonna väärtused, kuna lapsevanema hoiakutud ja kasvatusmeetodid on mõjutatud tema sotsiaalsest positsioonist, vanusest, haridusest jne. 4
Väärkohtlemise märkamine ja seisundi hindamine
Lapse väärkohtlemine võib olla väga silma torkav (nt verevalmitena) kui ka kõrvalseisjatele varjatud. Seega peavad väärkohtlemise tunnuseid lapse juures märkama mitmed töötajad, kes lapsega elu jooksul kokku puutuvad.
Koduse lapse puhul peaks eelkõige märkajaks olema perearst , kes viib läbi ambulatoorset vaatlust või kodukülastust. Arst peaks tähelepanu pöörama, kuidas lapsevanem last süles hoiab, kas ta käib lapsega rutiinsetel kontrollidel ja laseb teha vaktsiine. Oluline on jälgida milline on lapse ja vanema vaheline silmside ning kas vanem reageerib lapse nutule ja kas ta suudab last rahustada. Koduvisiitidel oleks hea jälgida ka vanemate vahelisi suhteid, uurida toetusvõrgustiku olemasolu kohta. Kui koduvisiit on mingi õnnetuse tõttu, siis tuleks vanemaid küsitleda õnnetuse kohta konkreetselt, et mitte tekitada süüdistavat hoiakut vanemate silmis . Arst peab ka kontrollima, kas öeldu on vastavuses laste vigastustega. Lisaks nendele asjaoludele peaks arst kontrollima majanduslikku seisu (kas lapsel on piisavalt süüa, riideid , kas toad on soojad ja missugune on sanitaarne olukord) ja lapse arengu seisukohast keskkonda (kas lapsel on voodi, hooldusvahendid , mänguvahendid).1
Lasteaias käivate laste puhul peaks olema märkajaks lasteaia õpetaja või teised töötajad, kes lapsega päeva jooksul kokku puutuvad. Tähelepanelik õpetaja paneb tähele muutusi lapse olekus, käitumises ning ka vanemate ja laste vahelisi suhteid, kui last lasteaeda tuuakse või talle järgi tullakse. Koolilapse puhul peaks võimaliku väärkohtlemise tunnuseid märkama õpetaja, kooliõde ja ka sotsiaalpedagoog või psühholoog. Haiglates on lapse ja ta vanematega kokku puutuvad meditsiinitöötajad need, kes peaks märkama väärkohtlemisele omast suhtlust või käitumist.2
Lisaks eelnevatele töötajatele tuleks eraldi välja tuua ka sotsiaaltöötaja töö väärkohtlemise märkamisel. Sotsiaaltöötajal on informatsiooni, kas teatud perega on eelnevalt olnud probleeme või kokkupuuteid sotsiaalvaldkonnas. Sotsiaaltöötajal on õigus külastada kodu ning hinnata sealset olukorda, vanemate oskusi ning suhtlemise keskkonda. Sotsiaaltöötaja on see, kes vajadusel hakkab moodustama abivõrgustiku ning jagab infot pere liikmetele olukorrast ja saadav vajadusel mõne pereliikme uuringutele või nõustamisele.3
Kui väärkahtlus lapse puhul on tekkinud, siis saadetakse ta psühholoogi juurde, kes täpsustab probleemi olukorda ja tõsidust. Ta tegeleb lapse ja ta perekonnaga individuaalselt ning suunab neid vajadusel psühhoteraapiasse. Lisaks annab psühholoog ka nõuandeid pedagoogidele olukorras orienteerumiseks.1
Tegelikult on väga raske eristada väärkohtlemisest ja halvast kasvukeskkonnast tulenevaid mõjusid. Seega on iga juhtum individuaalne ning iga juhtum nõuab spetsialistidelt põhjalikku kaalumist, et kui suur on lapsele tekitatud kahjustuse määr. Lapse seisundi hindamine on väga tähtis, et rakendada lapsele kõige efektiivsemat ravi ning saada aimu , kui kaua võtaks aega lapses püsiva muutuse esilekutsumine. Hindamisel tuleb ka arvestada asjaoluga, et ei ole olemas tunnuseid, mis sobiks vaid üht liiki väärkohtlemisele ning tihti ongi tegu eri väärkohtlemise liikide segunemisega. Et saada terviklikku pilti lapsest ja tema kasvukeskkonnast on vaja koguda infot kodu turvalisusest, pereliikmete tegevuse mõjust lapse arengule, vanemate sotsiaalpsühhiaatrilistest probleemidest ja lapsel esinevatest väärkohtlemise ja hooletussejätmise märkidest. See info on võimalik kätte saada läbi vaatluse, intervjueerimise ning küsimustike kaudu ning kõige efektiivsem on hindamine siis, kui neid kolme meetodit koos kasutatakse juhtumi uurimisel .2
Vaatluse puhul on eelkõige tähtis mitteverbaalne pool. Spetsialist saab palju infot lapse välimust vaadates (kas on puhas, hoolitsetud jne), jälgides lapse ja vanema vahelisi suhteid ooteruumis ning nende käitumisest vestluse käigus. Läbi vaadeldavate kehakeele , miimika, pilkude, hääletooni ja asendi ruumis üksteise suhtes saab järeldada palju vanema ja lapse vaheliste suhete kohta. Üks vaadeldav etapp on ka lapse mängu jälgimine. Läbi lapse agressiivsuse mängides võib aimu saada sellest, mida laps on reaalsuses tajunud, kogenud, näinud või kartnud.3
Intervjueerimise juures on kaks külge: vestlus lapsega ja vestlus vanemaga . Vestlus lapsega koondub nelja teema ümber: lapse enda kaebused , lapse emotsioonid ja nende regulatsioon , lapse käitumine teiste laste ja täiskasvanutega ning lapse keelekasutus. Vestlusel vanemaga on põhilisteks jututeemadeks järgnevad: peresuhted , vanema enesekohased hinnangud oma pere- ja tööelu kohta, lapse käitumine väljaspool kodu, ta õppeedukus, põhimeeleolu, seksuaalkäitumine, harjumused, tervise seisund ja tervisekäitumine, lapse sõprade olemasolu ja suhted nendega ning lisateave lapse kohta, mida spetsialist peab vajalikuks küsida.1
Testide ja küsimustike kasutamist tuleks esimestel kohtumistel kasutada võimalikult vähe, et saavutada head kontakti, mis tagab võimalikult suure infohulga saamise. Seda hindamise varianti võib analüüsida vaid vastava koolituse saanud psühholoog ning seda analüüsi tuleks teha koos vestluse ja vaatluse tulemustega. Läbi testide saab uurida eneseregulatsiooni häirete kohta, mis on väärkohtlemise tulemuseks.2
Väärkoheldud lapse abistamine
Kuigi väärkohtlemise vastu võitlemine toimub võrgustikutöö meetodil, siis väärkoheldud lapse aitamist saab vaadata viiel tasandil: perekond, kohalik omavalitsus , mittetulundusorganisatsioonid, riik ning ühiskond ja meedia.
Perekond on see, kes on vastutav lapse arengu, õiguste ja kohustuste täitmise eest. Kui midagi peaks lapsega juhtuma, on lapsevanem see, kes peab selles situatsioonis last kaitsma. Lapsevanem peab leidma aega, et oma laps ära kuulata ja tundma huvi tema tegemiste ja tutvuste vastu. Kui vanemal on väärkohtlemise kahtlus , siis ta peab kindlasti sellest teadma andma omavalitsuse lastekaitse - või sotsiaaltöötajale. Vanem võib ka helistada üleriigilisele usaldustelefonile, et saada infot kuidas edasi tegutseda. Laps ise võib ka pöörduda tugikeskuse poole või helistada usaldustelefonile, et abi saada. Oluline roll on ka naabritel, sugulastel, kes peaksid ka vastavaid asutusi teavitama, kui neil tekib kahtlus, et last on väärkoheldud.3
Kohaliku omavalitsuse kohustuseks on väärkoheldud lapsele ja vajadusel ta pereliikmetele abi andmine või selle korraldamine. Selle instituudi eeskõnelejaks on sotsiaal- või lastekaitsetöötaja, kelle eestvedamisel luuakse võrgustik erinevatest spetsialistidest, kes saaksid väärkoheldud last aidata. Oluline on nende spetsialistide omavaheline koostöö, et tagada kõige efektiivsem tegutsemine ja ravi. Kogu uurimise käigus tuleb lapse jaoks luua usaldusisik, kes teda protsessi käigus toetaks ja nõustaks. Oluline roll on nii laste (koolitundides), vanemate kui ka spetsialiste koolitamisel. Võimalusel tuleks luua omavalitsuse piirkonnas nõustamisteenus, kuhu laps või vanem vajadusel saaks pöörduda. Omavalitsus peab tagama ka lapse isiku konfidentsiaalsuse juhtumi suhtes.1
Mittetulundusühingud saavad pakkuda otsest abi ja eri programme väärkoheldud lastele ja nende pereliikmetele. Nende töövaldkonda käib ka ennetustöö, avalikkuse teavitamine ning harimine erinevatest väärkohtlemise vormidest ning selle ärahoidmisest, vanematele ja erinevatele spetsialistidele koolituste korraldamine. Need ühingud teevad ka mitmeid uurimusi, et selgitada probleemi ulatuslikkust. Eestis on kaks professionaalset väärkoheldud lastega tegutsevat keskust: Tallinna Laste Tugikeskus ja Tartu Laste Tugikeskus.2
Riigi valdkonda jääb seadusandluse korraldamine nii, et last ei traumeeritaks kogu protsessi kestvusel. Riigi ülesandeks on ka riiklike programmide loomine väärkohtlemise tõkestamiseks ning omavalitsuste juhendamine töös väärkoheldud lastega. Ka rahastamise külg on riigi kanda. Rahvusvaheline koostöö toimub ka riigitasemel.3

Ühiskonna ja meedia ülesandeks on üldine ennetamistöö ja otseselt mõne kindla lapse abistamisse nad ei sekku. Väga oluline on ühiskonna teavitamine väärkohtlemise probleemist, selle esinemise ulatuslikkusest, viisidest, kuidas seda saaks vältida ning mida inimene peaks tegema, kui tal tekib kahtlus, et mõnda last väärkoheldakse. Samas peab meedia jääma välja juhtumite lahendamistest, sest see tekitaks lapsele lisa traumeerimist ning lapse konfidentsiaalsuse säilitamiseks ei tohi ka kuskil näidata tema pilti, anda välja tema kohta andmeid ega sekkuda mingil muul moel uurimisprotsessi.4 Üks minu arvates väga hea väärkohtlemise kohta info andmise ja samas ennetustööna rakenduv ettevõtmine on ülemaailmne laste väärkohtlemise vastane päev, mida peetakse 19. Novembril5. See näitab inimestele, et see probleem ei ole vaid meil, vaid see on ülemaailmne.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtteks võib öelda, et väärkohtlemine on probleem, mis püsib tõenäoliselt meie ühiskonnas veel väga pikka aega ning sellega tuleb võidelda. Kuigi praegu tegeletakse probleemiga rahuldaval tasemel, siis tuleb koguaeg edasi arendada võimalusi, et abistada selliseid lapsi ning luua paremaid tingimusi nende paranemiseks. Lisaks tuleb ka leida uusi ja efektiivsemaid meetodeid seletustöö tegemiseks vanematele ja üldse ühiskonnale. Mitte ükski laps ei ole ära väärinud sellist kohtlemist ning seda seisukohta tuleb inimestele sisendada.

KASUTATUD KIRJANDUS

Haldre , L. Lapse seisundi hindamine. – Lapse väärkohtlemine II. Tartu: AS Atlex . 2007. lk 113-122.
http://www.caritas.ee/s/index.php?page=19&item=15 , 2.04.2011.
Korp , E. Laste seksuaalse väärkohtlemise vältimine Eestis. – Laps-elu, probleemid ja lahendused. Tallinn. 2002. lk 103-122.
Lapsed Eestis. Tallinn: ÜRO. 2000. lk 37-41.
Ohvriabi käsiraamat. Tallinn: EV Sotsiaalministeerium. 2002. lk 49- 61.
Rosental, M; Tilk, K. Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse Trükikoda. 1999. lk 12-25.
Saar, S. Väikelapse kahest vähe tuntud väärkohtlemise sündroomist. – Lapse väärkohtlemine II. Tartu: AS Atlex. 2007. lk 33-47.
Soonets, R.,Kutsar, D. Meediku tööst väärkoheldud lastega. – Lapse väärkohtlemine II. Tartu: AS Atlex. 2007. lk 95- 110.
Verhellen, E. Lapse õiguste konventsioon. Tallinn: Lastekaitse Liit. 2000. lk 10-18.
LISA NR. 1
Väärkohtlemise vormid ja neile omased näitajad, tunnused.
Väärkohtlemise vorm
Füüsilised näitajad
Käitumuslikud tunnused
FÜÜSILINE väärkohtlemine Lapsele tekitatakse tahtlikult kehavigastus või ei väldita selle tekkimise võimalust.
-Seletamatud sinikad erinevates paranemisastmetes
-seletamatud põletused, eriti sigaretiotsa põletused, soki - ja kindakujulised
-seletamatud luumurrud
-hammustuse jäljed
-väldib füüsilist kontakti
-enesesse tõmbunud või agressiivne
- kardab koju minna
- jookseb kodust ära
EMOTSIONAALNE väärkohtlemine Mistahes tegu, mis põhjustab lapsel emotsionaalse pinge seisundi, ohustades eakohast arengut. Hirmutamine, ähvardamine, halvustamine, karistushirmu tekitamine.
-kõnehäired, arengu pidurdumine
-emotsionaalselt tuim , ükskõikne
-öine/päevane voodimärgamine
-psühhosomaatilised kaebused: peavalu, kõhuvalu, torked südame piirkonnas, „halb olla“
-imeb sõrme, kiigutab end monotoonselt
-„kleepub“ iga täiskasvanu külge
-puudub huvi mängimise vastu
-passiivne või agressiivne
-kuritegelik käitumine
PSÜHHOLOOGILINE väärkohtlemine Lapse suhtes toime pandud tegu, mis pidurdab või kahjustab lapse emotsionaalsete võimete arengut. Sagedased konfliktid peres, vanema ettearvamatu käitumine lapse suhtes.
Tunnetusprotsesside häired
-mäluhäired
-tähelepanuhäired
-vaimse arengu häired
-kergesti haavuv
-madal enesehinnang
-saamatu (sotsiaalselt)
-konfliktne
-tõrjutu eakaaslaste hulgas
SEKSUAALNE väärkohtlemine Igasugune seksuaalne aktiivsus lapse suhtes, mis ületab temaga suhtlemise normid. 1999.a Tartu Laste Tugikeskusesse esmakordselt pöördunud 400 lapsest olid 10,5% seksuaalse väärkohtlemise ohvrid.
-raskendatud istumine, kõndimine
-suguhaigus
- rasedus
-sagedased kuseteede põletikud
-õudusunenäod
-rebitud, verine aluspesu
-verimuhud reitel, tuharatel, suguelundite piirkonnas
-valu või sügelus suguelundite piirkonnas
-kardab lahtiriietumist
-seksuaalse sisuga mängud
-eale mittevastavalt head teadmised seksist
-väldib ruumi kahekesi jäämist (mehega)
-hüsteeriline või depressioonis
-ootamatud probleemid koolis
-väljakutsuv käitumine
-enesetapumõtted
-ennast kahjustav käitumine
HOOLETUSSEJÄTMINE Lapse põhivajadused jäetakse vanema poolt rahuldamata.
Füüsiline hooletussejätmine
Emotsionaalne hooletussejätmine
Meditsiiniline hooletussejätmine
Hariduslik hooletussejätmine
1999. aastal Tartu Laste Tugikeskusse esmakordselt pöördunud 400 lapsest olid 11,8% hooletusse jäetud.
-ei anta piisavalt süüa
-ei riietata ilmastikule vastavalt
-ei reageerita nutule
-ei vahetata mähkmeid
-ei kaitsta ohtude eest
-jäetakse sageli üksi koju
-ei tegeleta lapsega
-ei paitata last, ei võeta sülle
-ei tunnustata last
-ei käida arstlikul kontrollil
-ei parandata hambaid
-ei vaktsineerita
-ei kutsuta arsti haiguse puhul
-ei hoolita lapse võimete arendamisest
-ei tunta huvi lapse õppe-edukuse, kooliprobleemide vastu
-vanem ei ärata hommikul last õigel ajal kooli minekuks
-imik nutab sageli
-pidevalt näljane
-arengus pidurdus
- varastab toitu
-norib süüa
-halb hügieen
-kaalus, arengus mahajäämus
-sõnakuulmatu
-üksildane
-halb hammaste seisund
-korrigeerimata häired (kõnehäire, kõõrdsilmsus, lühinägelikkus, adenoidid)
-hilineb sageli kooli
-puudub sageli koolist
-halb õppeedukus
-konfliktne käitumine
-langeb koolist välja
1 Verhellen, E. Lapse õiguste konventsioon. Tallinn: Lastekaitse Liit. 2000. lk 10.
2 Sealsamas , lk 11.
3 Rosental, M; Tilk, K. Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse Trükikoda. 1999. lk 12.
4 Lapsed Eestis. Tallinn: ÜRO. 2000. lk 39.
1 Ohvriabi käsiraamat. Tallinn: EV Sotsiaalministeerium. 2002. lk 57.
2 Sealsamas, lk 58-59.
3 Rosental, M; Tilk, K. Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse Trükikoda. 1999. lk 13.
4 Sealsamas, lk 22.
5 Sealsamas, lk 23.
1 Rosental, M; Tilk, K. Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse Trükikoda. 1999. lk 23.
2Saar, S. Väikelapse kahest vähe tuntud väärkohtlemise sündroomist. – Lapse väärkohtlemine II. Tartu: AS Atlex. 2007. lk 38.
3 Rosental, M; Tilk, K. Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse Trükikoda. 1999. lk 24.
4 Sealsamas, lk25.
1 Soonets, R.,Kutsar, D. Meediku tööst väärkoheldud lastega. – Lapse väärkohtlemine II. Tartu: AS Atlex. 2007. lk 102-104.
2 Sealsamas, lk 102.
3 Sealsamas, lk 105.
1 Sealsamas, lk 105.
2 Haldre, L. Lapse seisundi hindamine. – Lapse väärkohtlemine II. Tartu: AS Atlex. 2007. lk 114.
3 Sealsamas, lk 116.
1 Sealsamas, lk 118-119.
2 Haldre, L. Lapse seisundi hindamine. – Lapse väärkohtlemine II. Tartu: AS Atlex. 2007. lk 121.
3 Korp, E. Laste seksuaalse väärkohtlemise vältimine Eestis. – Laps-elu, probleemid ja lahendused. Tallinn. 2002. lk 116.
1Sealsamas, lk 118.
2 Korp, E. Laste seksuaalse väärkohtlemise vältimine Eestis. – Laps-elu, probleemid ja lahendused. Tallinn. 2002. lk 119.
3 Sealsamas, lk119.
4 Sealsamas, lk121.
5 http://www.caritas.ee/s/index.php?page=19&item=15 , 2.aprill 2011