Üldbioloogia, Bioloogia (0)

• Kõikide elusorganismide ühised tunnused:
  

Kõik elusorganismid koosnevad rakkudest;
Neil on aine- ja energiavahetus;
Nad kasvavad ja arenevad;
Paljunevad;
Sarnane keemiline koostis ja püsiv sisekeskkond;
Reageerivad ärritusele;
Kohastuvad oma elukeskkonnaga.

• Eluslooduse organiseerituse tasemed:
  

( Aatom ) - Molekul - Organell - Rakk - Kude - Organ - Organsüsteem - Organism - Liik - Populatsioon - Kooslus - Ökosüsteem - Biosfäär .
Molekulaarne tase on eluslooduse esmane organiseerituse tase. Molekulaarbioloogia.
Organellid - rakustruktuurid, millel on kindel ehitus ja talitlus, mis moodustuvad ainult rakkudes ja saavad ainult seal oma funktsioone täita. Tsütoloogia .
Organellidest moodustuvad funktsioneerivad rakud . Rakk on elu esmane organiseerituse tase, kus ilmevad kõik elu tunnused. Tsütoloogia ja tsütogeneetika (uurib pärilikke protsesse).
Kude - sarnaste ehituse ja talitlusega rakud koos rakuvaheainega moodustavad koe. Organ - kudede kogum, mis täidab mingit kindlat funktsiooni. Põhitüübid inimesel: epiteelkude , närvikude, lihaskude, sidekude. Põhitüübid taimedel: kattekude , tugukude, juhtkude , põhikude. Katteseenmetaimedel: juur, vars , leht, õis, vili. Histoloogia .
Taimedel organsüsteemid puuduvad. Kude, organ ja organsüsteem ei suuda täita oma funktsioone väljapool organismi ning neil pole enamikku elu tunnustest.
Anatoomia- teadus, mis uurib organismide ehitust. Füsioloogia - teadus, mis uurib organismide elutegevust. Geneetika - teadus, mis uurib organismide pärilikkust. Hulkraksetel sõltub organismi talitlus tema elundite ja elundkondade koostööst, mida reguleeritakse närvisüsteemi ja keemiliste signaalide kaudu.
Liigi määratlemine toimub paljude erinevate tunnuste abil: paljuneminem siseehitus , välisehitus, talitlus, genoom , nõudmised elukeskkonnale.
Ökosüsteem - Abiootilise ja biootilise keskkonna ühendus, mille moodustavad ühisel territooriumil elavad ja omavahel toitumissuhtes olevad organismid koos ümbritseva eluta keskkonnaga.

• Eluslooduse süstemaatika :
  

Takson - süstemaatika ühik, mis ühendab organisme mitmete sarnaste omaduste alusel ühte gruppi. Taksonoomia - grupeerumine sarnasuse alusel. Taksonitel on ladinakeelsed nimed, liiginimi on kahesõnaline.
Liikide ühendamisel korgematesse taksonitesse on aluseks ehitusplaaniline sarnasus ehk homoloogia . Ehitus on sarnane aga funktsioonid võivad olla erinevad.
Domeen - riik - hõimkond - klass - selts - sugukond (Family) - perekonn ( Genus ) - liik.
Elusloodus jaotub 5 suurde RIIKI: bakterid , protistid , seened, taimed ja loomad. Ja 3 DOMEENI: bakterid (üherakulised, prokarüoodid ehk ilma tuumata rakud), arhed ehk ürgid (üherakulised, prokarüoodid ehk ilma tuumata rakud) ja eukarüoodid ( tuumaga rakud).
Domeen eukarüoodid: seened, taimed ja loomad. Süstematiseeritud vastavalt toitumisviisile.

• Bioloogia teadusharud:
  

Zooloogia , protozooloogia, etoloogia , botaanika, ökoloogia , algoloogia, ihtüoloogia, mükoloogia, lihhenoloogia .

• Energia ja ainete liikumine organismide ja keskkonna vahel:
  

Aineringe - ainate liikumine organismide ja keskkonna vahel. Energiavood - energia liikumine organismide ja kk vahel. Päikeseenergia muudetakse keemiliseks energiaks, mis on seotud suhkrutes, mida söövad loomad ja inimesed. Suhkrutes talletatud keemiline energia muudetakse kineetiliseks energiaks.

• Bioelemendid :
  

Biomolekulid – elusorganismides esinevad orgaanilised ained, mis täidavad vähemalt ühte biofunktsiooni.
Makromolekulid – väga suured molekulid ( polüsahhariidid , lipiidid , valgud , nukleiinhapped ) .
Monomeerid - väikesed molekulid, mis on polümeeridele ehitusüksusteks; võivad ka omaette funktsioneerida.
Polümeerid - pikad molekulid, mis koosnevad sarnastest või identsetest monomeeridest.
Süsivesikud :
Sahhariidid – organismi ehitusmaterjalid ja kütus .
Monosahhariidid : glükoos. Põhiliseks rakkude toitaineks; monomeerideks di- ja polüsahhariididele; paljudes puuviljades ja marjades; sahharoosist vähem magusam .Fruktoos.
Disahhariidid : koosnevad kahest monosahhariidist, mis on omavahel ühendatud glükoosisidemega; lahustuvad vees hästi; liiguvad organismis kiiresti; omistatakse kergesti. Maltoos - linnasesuhkur . Sahharoos - peedi - või roosuhkur .
Fruktoos - sahharoos - glükoos - maltoos - laktoos.
Polüsahhariidid: makromolekulid; koosnevad sadadest ja tuhandetest monosahhariididest, mis on omavahel keemilise sidemega ühendatud. Tärklis, glükogeen , tselluloos ja kitiin on kõik glükoosi polümeerid.
Tärklis - varuaine taimedes; hüdrolüüsub kergesti glükoosiks.
Glükogeen - nn loomne tärklis; enim maksa- ja lihasrakkudes.
Tselluloos - rakkude ja organismide ehitusmaterjal; taimeriigis kõige levinum ühend; taimsete kiudude põhikomponent; inimorganism ei omasta, kuna inimese soolestikus puuduvad bakterid, mis seda glükoosiks lagundaksid; hüdrolüüsub raskemini kui tärklis.
Kitiin - rakkude või organismide ehitusmaterjal; tselluloosile väga sarnase ehitusega.
Lipiidid:
Suur grupp suuri molekule väga erinevat funktsioonidega. Ei ole polümeerid. Vees lahustumatud ehk hüdroboobsed. Vähemalt kahest komponendist ( alkohol ja rasvhape) koosnevad biomolekulid. Rasvad . fosfolipiidid, steroidid . Jagunevad 3 põhirühma : liht-, liit- ja tsüklilised lipiidid. Lihtlipiidid on neutraalrasvad (seapekk, taimed õlid , vahad). Liitlipiidide rühma kuuluvad fosfo - ja glükolipiidid. Tsükliliste lipiidide hulka kuuluvad tsükliliste alkoholide baasil moodustuvad lipiidid.
Rasvad: Suured molekulid; pole polümeerid, kuna nad pole kokku pandud monomeeridest; Rasvhappe molekulis esineb mittepolaarne C-H side ja selle tõttu on rasvad hüdrofoobsed ; kokku pandud erinevatest väiksematest molekulidest; glütseroolist ja rasvhapetest; 3 rasvhappe molekuli on seotud glütserooli molekuli OH-rühmaga estersidemega; Nimetetakse ka triglütseroolideks; Rasvhapped erinevad pikkuselt ja kaksiksidemete asukoha poolest.
Rasvhapped:
Küllastumata rasvhapped - milles esineb üks või mitu kaksiksidet. On ülekaalus taimsetes rasvades, mis esinevad toatemperatuuril vedelas olekus ehk õlina. Oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped. Arv märgib esimest kaksiksidet omavat süsiniku aatomit loetuna ahela otsmisest süsinikust. Inimene ei suuda ise sünteesida nt alfa-linoleenhapet (leidub rapsiõlides, rasvastes merekalades) ja linoolhapet (taimeõlides). Inimese jaoks toidus asendamatud.
Küllastunud rh - kaksiksidemed puuduvad, sest süsiniku aatomid on vesinike aatomitega küllastatud. Loomsetes rasvades, mis toatemp tahked .
Mida rohkem on lipiidides küllastamata rh, seda madalamal temperatuuril see ühend sulab. Loomsetes lipiidides rohkem küllastatud rvd.
Transsarvhapped - liik küllastumata rh, mis käituvad organismis nagu küllastunud rvd. Söömine suurendab südameveresoonkonna haiguste riski ( lupjumine ). Vähesel määral esineb neid ka lihas ja piimas.
RH hüdrogeenimine - küllastumata rv muutmine küllastatuks vesiniku lisamise teel kaksiksidemete juures olevatele süsinikuaatomitele (nt vedel õli tahkeks ).
Lipiidide ülesanded organismis:
Energiavaru (kõige energiarikkamad toitained ); Koonduvad siseorganite ümber ja moodustavad mehhaaniliste põrutuste eest kaitsva ja amortiseeriva kihi; Füsioloogiliselt väheaktiivne rasvkude täidab ka lahusti rolli, selles võivad talletuda hüdrofoobsed ained; Termoisolatsioon ( nahaalune rasvkude); toidulipiidid on olulised sapiväljutajad; Nii struktuurne kui ka varuaine roll; Metaboolse vee tekitamine.
Fosfolipiidid: glütserool + 2 rv. Glütserooli 2 OH-gruppi on ühinenud rhga ja kolmas on ühinenud fosfaatgrupiga (neg laeng). Hügrofiilne pea ja hüdrofoobne saba.
Valgud:
Ühest või mitmest polüpeptiidiahelast koosnevad biomakromolekulid. Koosnevad erinevatest aminohappejääkidest (tagab valkude rohkuse ja mitmekesisuse). Keskmiselt 300st Ahjäägist. Spetsiifilised aktiivalad ainete sidumiseks. Sisaldavad lämmastikku. Unikaalsed ja asendamatud toitained, pikaajalised valguvarud meie organismis puuduvad. Loomsed koed - 50% orgaanilisest ainest valgud; taimed - teravili kuni 15%. Ööpäevas lammutab inimorganism umbes 400 g kehavalke, samapalju sünteesitakse, et säiliks tasakaal. Valgud uuenevad pidevalt. Liitvalgud ehk proteiidid: koosnevad valgulisest ja mittevalgulisest osast. Lihtvalgud ehk proteiinid : koosnevad ainult ahjääkidest.
Aminohapped :
Valke moodustavaid ahd on 20. 8 ah on sellised, mida inimorganism ise sünteesida ei suuda.
Valkude biofunktsioonid:
Ensümaatiline ehk biokatalüütiline; bioregulatoorne (ainevahetuse ja metabolismi reguleerimine valguliste hormoonide poolt - nt. kõhunäärme insuliin ja glükogaan, mis kontrollivad süsiveskute ainevahetust); retseptoorne (retseptorite koostis); ehituslik; kontraktsiooni kindlustamine (keemilise energia muundamine vastavate valkude abil mehhaaniliseks; varuaineline ehk toiteline funktsioon; energeetiline; transpordifunktsioon (valkudega seostunud ainete transport biovedelikes); kaitsefunktsioon.
Valgu primaarstruktuur - ah järjestus. Valgu sekundaarstruktuur - polüpeptiidahela peaahela lokaalne paigutus arvestamata külgahelate konformatsiooni. Tertsiaarne str - polüpeptiidid kui terviku ruumiline str. Kvaternaarne str - subühikute ruumiline organisatsioon .
Valgud toidus:
Lähtuvalt ah sünteesist, jagunevad organismid prototroofideks ja auksotroofideks. Prototroofid - võimelised ise sünteesima koiki oma elutegevuseks vajalikke ahd. Auksotroofid - evolutsiooni käigus minetanud teatud ah sünteesivõime.
Valgud, mis sisaldavad kõiki ahd organite ja kudede valkude sünteesiks on täisväärtuslikud valgud. Väheväärtuslikud valgud on sellised, kus asendumatutest ah puudub kas üks või rohkem. Enamus taimseid valke ( terad , seemned).

• Bioelemendid. Põhibioelemendid. Makrobioelemendid. Mikrobioelemendid:
  

Põhielemendid esinevad biomolekulides aatomitena ja nende kombinatsioonidest moodustavad biomolekulid: 96-98% H, C, O, N, P, S.
Makroelemendid esinevad organismis ioonidena. Ca, Na, K, Mf, Cl.
Mikroelemendid , minimaalne esinemine inimorganismis on eluks hädavajalik. Fe, Cu, Zn, Se, Sn.
Süsinik - organismid on üles ehitatud süsiniku baasil. Siseneb elusorganismidesse läbi fotosünteesivate taimede, teised organismid saavad seda toiduga. C sisaldavaid ühendeid nimetatakse orgaanilisteks ühenditeks . 4 kovalentset sidet. Sidemed on ensümaatiliselt lõhutavad ja sünteesitavad.
Vesinik - kõige lihtsama ehitusega keemilise elemendi aatom. Vesiniksidemed biomolekulides. H-sidemed kindlustavad biopolümeeride (valgud, nukleiinhapped) kõrgemate struktuuritasemete stabiilsuse.
Hapnik - sissehinhatavast hapnikust kasutatakse 95-98% biomolekulide lõhustamiseks energia saamise eesmärgil (ATP süntees).
Lämmastik - aminohapetes, nukleiinhapaetes. Biomolekulide C-skeletti täiendav, mitmekesistav ja reaktsioonivõimet tõstev element.
Fosfor - osaleb makroergiliste sidemete moodustamises (ATP sünteesil). Nukleiinhapetes, fosfolipiidides.
Väävel - naha, juuste ja küünte valkudes. Ah, koensüümide vitamiinide koostises. -S-S-side (disulfiidside), mis tagab paljude valkude ja ensüümide sekunaar- ja tertsiaalstruktuuri.
Biomolekulid:
Sahhariidid, lipiidid, valgud, nukleiinhapped.
Biomeolekulid ei esine väljaspool elusorganisme. Nimetatakse ka makromolekulideks.
Molekul - aine väikseim osake, mis võib iseseisvalt eksisteerida ja millel on aintud aine keemilised omadused.
Aatom - keemilise elemendi väikseim osake, elektriliselt neutraalne .
Aatomituum - positiivse laenguga aine tihe kogum aatomi keskosas, koosneb prootonitest, neutronitest ja elektronidest. Elektron - neg laenguga osake aatomituumas . Prooton - positiivse laenguga. Neutron - laenguta osake. Ioonid - pluss- või miinuslaenguga osakesed, mis tekivad elektronide liitmisel või loovutamisel.
Aatommass - keemilise elemendi aatomi mass. Molekulimass - aine molekuli mass. Nad on ühikuta suurused, kokkuleppeliselt väljendatakse neid süsinikuühikutes. Keemilise elemendi järjenumber on prootonite arv selle elemendi aatomi tuumas. Valents - näitab sidemete arvu, mille abil aatom on seotud teiste aatomitega. Oksüdatsiooniaste - aatomi formaalne laeng ühendis. Aatomi massiarv - prootonite ja neutronite summa aatomituumas. Radioaktiivsus - keemiliste elementide aatomituumade iseeneslik lagunemine . Aatomi ehituse lihtsustatud mudeli kohaselt liiguvad elektronid ümber aatomituuma ringjoonelistel elektronkihtidel (2, 8, 18 elektroni) Ühel elektronkihil liikuvate elektronide kohta kasutatakse veel terminit elektronpilv, sest tohutu kiirusega ümber tuuma tiirlev ja seejuures pöörlev elektron näib pilvena.

• Elektronegatiivsus . Keemiline side. Keemilise sideme tüübid. Mittepolaarne ja polaarne kovalentne side. Iooniline side. Vesinikside:
  

Elektronegatiivsus - suurus mis iseloomustab aatomi võimet siduda endaga keemilises ühendis elektrone.
Keemiline reaktsioon - protsess, mille käigus lõhutakse vanad sidemed vanade ainete vahel ja moodustatakse uued.
Keemiline side - On viis, kuidas kaks või enam aatomit on molekulis omavahel seotud. Ühiseid elektronpaare võib olla kuni 3, vastavalt üksikside , kaksikside ja kolmikside (ühinenud kolm elektronpaari).
Keemilise sideme tüübid:
Kovalentne side - ühiste elektronpaaride abil aatomite vahele moodustuv side. Iga elektronpaari tekkeks on 2 võimalust: kumbki aatom annab ühe elektroni; üks aatom aanab elektronpaari ja teine aatom annab vaba orbitaali. Mõlemal juhul tekib sama osake, vesiniku molekul.
Mittepolaarne kovalentne side - Kui kovalentne side on tekkinud sama elemendi aatomite vahel voi aatomite vahel, mille elektronegatiivsus on võrdne seovad mõlemad aatomid ühiseid elektronpaare võrdse jõuga ning sidet nimetatakse mittepolaarseks.
Polaarne kovalentne side - Kui side on tekkinud erineva elektronegatiivsusega elementide aatomite vahel, siis mõjutab suurema el.negatiivsusega elemendi aatom elektronpaare tugevamini ning need on nihutatud selle elemendi aatomi poole. Sellega omandab see aatom sidemes negatiivse, teised aatomid positiivse laengu. Molekul jääb neutraalseks. Kuna molekulis tekivad poolused, siis nimetatakse sellist sidet polaarseks k.s.
Iooniline side - keemiline side, mis on moodustunud erinevate laengutega ioonide vahel. Polaarne kov.side võib keemiliste reaktsioonide käigus lõhustuda ning minna üle iooniliseks sidemeks . Sel puhul liigub seotud elektronpaar tervikuna suurema el.negtaiivsusega elemendi elektronkattesse ning moodustub negatiivselt laetud ioon.Elektronide loovutamise tagajärjel omandab üks aatom positiivse laengu ( katioon ) ja teine aatom negatiivse laengu (anioon). Elektrilaengud tekivad elektronide ümberjaotumise tagajärjel, kuna üks aatom loovutab elektrone ja teine aatom võtab neid juurde.
Vesinik side - nõrk keemiline side. Väga levinud biomolekulides. Esineb vesinikku sisaldavate molekulide vahel. Vesinik peab olema ühendis fluori , hapniku või lämmastikuga. Vesiniku aatoni ainus elektron on tõmmatud el.negatiivsema elemendi aatoni poole, mistõttu see omandab väikese negatiivse ja vesinik väikese positiivse laengu. Positiivse laenguga vesiniku aatom seotakse järgmise molekuli negatiivse laenguga aatomiga jne, st molekulid liituvad üksteisega.

• Loomarakk . Rakuorganellid . Taimerakk. Vakuoolid . Rakukest . Plastiidid :
  

Rakk - kõige väiksem elu üksus. Läbipaistev vedelik, mis täidab raku sisu ning milles paiknevad rakuorganellid ja raku tuum, on tsütosool. Tsütoplasmaks nimetatakse tsütosooli koos organellidega, kuid ilma tuumata.
Kõikidel rakkudel on ühine: õmbritsetud membraaniga; täidetud vedela tsütosooliga; sisaldavad kromosoome, kus asub DNA; sisaldavad ribosoome, kus toimub valgusüntees ; membraanide ehitus ja talitlus.
Prokarüoodid - eeltuumsed rakud: tuum puudub, raku keskosas paikneb DNA ei ole ümbritsetud membraaniga (bakterid, arhed).
Eukarüoodid - päristiuumsed rakud: tuum esineb, jagunevad ainu- ja hulkrakseteks (taimed, loomad, protistid, seened).
Eukarüootidel:
Membraaniga ümbritsetud tuum; erinevad organellid tsütoplasmas; suured rakud.
Raku organellid:
Raku tuum; rakumembraan ; mitokondrid ; Golgi kompleks ; ribosoomid ; tsütoplasma ; tsütoplasmavõrgustik ehk endoplasmaatiline retiikulum; lüsosoomid ; tuumake ; tsütoskelett .
Tuum - raku geneetilise info säilitamise koht. Ümbritsetud kestaga (kaksikmembraan); kromatiin - DNA+valgud; kromosoom - kokkupakitud kromatiin. Igal liigil on igas keharakus liigiomane arv kromosoome (inimesel 46), sugurakkudes poole vähem.
Ribosoomid - koosnevad RNA-st ja valgust. Viivad läbi valgusünteesi; Mida rohkem valke konkreetne rakk peab sünteesima, seda rohkem ribosoome selles rakus on.
Endoplasmaatiline retiikulum - membraanide võrgustik eukarüootse raku tsütoplasmas. Moodustab tsisterne ja paunakesi; osaleb metabolismis, st süntees ja detoksikatsioonireaktsioonides ( maksarakkudes ), st seal paiknevad vajalikud ensüümid ; biomelementide ladustamine , osaleb valkude sünteesis, ehitab rakumembraane.
Golgi kompleks - rakus sünteesitud ainete vastuvõtmine, ladustamine, ümbertöötlemine ja edastamine . Sünteesitud valkude õmbertöötlemine, pakkimine ja sorteerimine; rakumembraani ja rakukesta moodustamine.
Mitokondrid - energiakandjad. Eakuhingamine, ATP süntees, raku metabolismireaktsioonid (saadakse raku ja kogu organismi elutegevuseks vajalik energia sahhariidide, lipiidide, valkude jt makromolekulide lohkumisel); õmbritsetud membraaniga; omavad oma ribosoome ja DNA-d.
Ribosoomid - raku organellid, mis koosnevad RNA ja valgu molekulidest ning vastutavad uute valkude sünteesi eest. Kuna uusi valke sünteesitakse kõigis rakkudes, siis on ka ribosoomid eluslooduses kõikjal levinud.
Taimerakk:
Loomarakust eristab teda: rakukest ja plasmodesmid ; vakuoolid ja tonoplast; plastiidid.
Vakuool - rakumahlaga täidetud põieke, mis on ümbritsetud ühe membraaniga ehk tonoplastiga. Ühes rakus on üks või mitu vakuooli . Harilikult on vakuooliga täidetud umbes pool raku mahust, kuid sõltuvalt raku tüübist võivad need enda alla võtta 5-95% Ülasanne rakus: toitainete, varuainete, jääkainate ja vee säilitamine; turgori reguleerimine (tsentraalvakuool); teatud ainete lagundamine.
Rakukest - ümbritseb ja kaitseb taimerakku. Oma jäikusega annavad rakukestad kogu taimele tugema toese ja püstise asendi; osaleb ainete neeldumisel ja liikumisel (ainevahetuslik funktsioon); koosneb tselluloosist, hemitselluloosist ja pektiinainest.
Plastiidid - ainult taimedele omased kahe membraaniga ümbritsetud rakuorgenellid, mis sisaldavad erinevaid pigmente. Neis toimub fotosüntees , varuainete ümberkujundamine ja varuainete säilitamine. Plastiidid on pooldumisvõimelised organellid. Jagunevad: protoplastiidid; etioplastid; kloroplastid ( strooma , tülakoidid, graan); kromoplastid ; leukoplastid.
Protoplastiidid ja etioplastid: kõik soontaimede eritüübilised plastiidid tekivad algkudedes asuvatest muutliku kujuga läbipaistvatest kehakestest protoplastiididest. Pimedas arenevad protoplastiididest vähediferentseerunud ehitusega protoklorofülli sisaldavad etioplatsid.Valguse mõjul muutub etioplastide protoklorofüll klorofülliks, sünteesitakse uusi membraane, pigmente ja ensüüme ning etioplastist kujuneb kloroplast .
Kloroplastid: sisaldavad kõige enam rohelist pigementi - klorofülli, vähem teisi pigmente. Neis toimub fotosüntees, seetõttu paiknevad nad ainult taime maapealsetes osades. Fotosünteesi tulemusena moodustub glükoos, mis transporditakse teistesse taimeosadesse. Täidetud poolvedela stroomaga. Stroomas leidub kloroplastidele omaseid ribosoome, lipiiditilgakesi, tärkliseterasid ja DNA-d. Stroomas esinevad membraansed torukesed ja nende laiendid - tülakoidid. Nende kogumikke nimetatakse aga graanideks.
Kromoplastid: sisaldavad erinevaid värvilisi pigmente ehk karotinoide . Kloroplastidest väiksemad ja esinevad taimede kroonlehtedes, kõpsetes viljades. Aienvahetuslik funktsioon - taim vabaneb sügisel jääkaiantest. Taluvad madalamat temperatuuri kui kloroplastid.
Leukoplastid: epidermis ja mujal levinud värvitud etioplastid. Ülesandeks varuainete (tärklis, lipiidid, valgud) süntees ja säilitamine. Säilitusfunktsioonidega leukoplaste nimetatakse: elaioplastideks (varuaineks õlid); amüloplastideks (tärklis); proteinoplastideks (valgud).
Plastiidide omavahelised üleminekud:
Valguse mõjul muutub etioplastide protoklorofüll klorofülliks, sünteesitakse uusi membraane, pigmente ja ensüüme ning neist kujuneb kloroplast. Leukoplastid võivad muutuda kloroplastideks (idu moondumisel); kloroplastid võivad muutuda leukoplastideks (taim pimedasse); kromoplastid ei muutu enam teisteks plastiidideks.
Molekulaarsed andmed kinnitavad hüpoteesi, et mitokondrid ja kloroplastid on tekkinud sümbiontsetest bakteritest, kes on arenenud peremeesrakuga koevolutsioneerudes. Mitokondrid proteobakteritest, kloroplastid sinivetikatest.

• Nukleiinhapped. Valkude süntees.
  

Biomakromolekulid; biopolümeerid; Monomeerideks on nukleotiidid.
DNA:
Desoksüribonukleiinhape. Monomeerideks desoksüribonukleotiidid. Monomeeris fosfaadirühm, lämmastikualus ja sahhariid ( desoksüriboos ). Kaheahelaline spiraal ehk biheeliks . Adeniin , Guaniin , Cütosiin, Tümiin (tulenevalt lämmastikalustest). Pärilikkuse info säilitamine ja täpne edasikandmine. DNA-primaarstr - nukleotiidide järjestus molekulis. DNA sekundaarstr - biheeliks, keerdunud molekul. Selline ehitus tagab tänu suurele hulgale vesinikusidemetele DNA säilivuse ja vastupidavuse erinevatele keemilistele ja füüsikalistele mõjutustele. Komplementaarsusprintsiip: nukleotiidide vastavus A-T, G-C. Selline ehitus tagab tänu dupleerimisele DNA säilivuse ja taastatavuse.
RNA:
Ribonukeiinhape. Monomeerideks ribonukeotiidid. Fosfaatrühm, lämmastikualus, sahhariid riboos . Üheahelaline. A, G, C, U. Pärilikkuse info realiseerimine . Vastavalt funktsioonile: informatsiooni - mRNA; transpordi - tRNA; ribosoomi - rRNA. Informatsiooni-RNA - toob geneetilise info rakutuumast (DNAlt) ribosoomidesse (seal toimub valgusüntees). Transport-RNA - toob mRNAlt saadud info põhjal kohale õiged aminohapped, millest sünteesitakse vajalik valk. Ribosoomi-RNA - kuulub ribosoomide koostisse. A-U, G-C.

• Keharakkude paljunemine. Mitoos . Sugurakkude paljunemine. Meioos:
  

Mitoos - raku jagunemise viis, millega tagatakse kromosoomide arvu püsimine.
Rakutsükkel - interfaas (aluperiood, kus rakk ei paljune) ja mitoos (tuuma ja tsütoplasma jagunemine, mille tulemusena moodustub kaks vanemrakuga identset tütarrakku).
Mitoos: interfaasis on iga kromosoomi ehituses üks DNA molekul. Selle lõpus toimub DNA kahekordistumine, mille tulemusena on kromosoomid rakujagunemise ehk mitoosi alguseks kahekromatiidilised ehk koosnevad kahest DNA molekulist. Need kaks DNA molekuli on identsed (sisaldavad samu geene). Mitoosi ja interfaasi pikkus on erinevatel rakkudel erinev ja sõltub raku ja koe tüübist ning keskkonnatingimustest. Mitoosi vajalikkus - organismi kasv, areng, hukkunud rakkude asendamin, vigastuste parandamine. Peale diferentseerumist kaotab enamus rakke oma pooldumisvõime.
Meioos - raku jagunemise viis, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda. Toimub kaks järjestikust jagunemist, mille tulemusena moodustub neli tütarrakku. Vajalik, et sugulisel paljunemisel kromosoomide arv viljastumise tulemusena ei kahekordistuks, säiliks liigiomane kromosoomide arv. Toimub sugurakkude arenemise käigus. Diploidne kromosoomistik - liigiomane, kahekordne, keharakkudes. Haploidne kromosoomistik - ühekordne, meioosi tulemusena vähenenud , sugurakkudes. Kromosoomide ristsiire - meioosi alguses vahetavad homoloogilised kromosoomid omavahel võrdse pikkuse osi, st toimub geenivahetus. Geenid paiknevad homoloogiliste kromosoomide vahel/ümber ja see suurendab pärilikkuse muutlikkust, kuid võib põhjustada ka vigu ehk kromosoommutatsioone. Generatiivne paljunemine - suguline. Gameedid - sugurakud . Viljastamine - vanemate sugurakkude ühinemine. Sügoot - viljastatud munarakk . Ontogenees - organismi individuaalne areng viljastumisest surmani. Embrüogenees - looteline areng. Spermatogenees - seemneraku areng valmis spermini, kestab suguküpsuse saabumisest kuni kõrge vanuseni, toimub pidev mitoos ja meioos. Ovogenees - munaraku areng, sugurakkude paljunemine (mitoos) lõpeb looteeas, suguküpsuse saabudes jätkub meioos tsükliliselt, st toimub korraga ainult ühes rakus. Ovulatsioon - küpsenud munaraku vallandumine munasarjast ja liikudes munajuhasse. Munajuhas on munarakk viljastumisvõimelikne u 36 tundi. Kui viljastumist ei toimu, siis munarakk hukkub ja järgneb menstruatsioon , st emaka limaskest eemaldub naise organismist. Menstruaaltsükkel - ajavahemik ühe mensese algusest teise mensese alguseni .
Kehaväline viljastumine - selgrootud , kalad , kahepaiksed . Kehasisene - enamik lülijalgseid, kõik roomajad , linnu ja imetajad.
Loote areng I:
Lõigustumine - u 36 tundi pärast viljastumist hakkab sügoot mitoosi teel kiiresti jagunema. Lõigustumine algab munajuhas ja lõpeb emakas , moodustub kobarloode . Kõik kobarloote rakud poolduvad samaaegselt.
Loote arend II:
Embrüo takud paigutuvad ümber ja moodustub blastotsüst . Blastotsüst koosneb pherakulisest seinast ja tihedast rakukobarast. Rakukobarast moodustub loode. Üherakulisest seinast moodustuvad lootekestad . Kui loode kinnitud emaka seinale, kasvavad väilmine lootekest ja emaka limaskest kokku ja moodustub platsenta.
Pärilikkus - looduse üldine seaduspärasus, mille kohaselt järglased sarnanevad ehituselt ja talitluselt oma vanematega. Genoom - liigiomastes kromosoomides sisalduv geneetiline materjal, st liigiomane kromosoomide komplekt. Kromosoomides asuvad geenid. Üks geen võib osaleda mitme tunnuse määramisel. Mõne tunnuse määramisel osaleb mitu geeni. Pärlikud tunnused avalduvad paljude valkude koostoime tulemusena. Kui valgud ei täida oma funktsioone, on tagajärjeks tervisehäired ja surm.
Genotüüp - isendi geenide kogum. Fenotüüp - isendi pärilike tunnuste avaldumine. Alleel- homoloogilistes kromosoomides esinevate sarnaste geenide eri vormid. Geen - DNA lõik, mis määrab ühe RNA molekuli sünteesi. Matriitssüntees - mingi molekul sünteesitakse olemasoleva molekuli ahelate alusel (DNA, RNA ja valgu süntees). Tagatakse täpne infi mahakirjutamine. Geenmutatsioon - muutused DNA nukleotiidses järjestuses. Genoommutatsioonid - homoloogiliste kromosoomide arvu muutused.
Mittesuguline paljunemine - uus organism saab alguse alati ainult ühest vanemast - eoseline või vegetatiivne . Vegetatiivne paljunemine võimalda saada lühikese ajaga suure geneetiliselt ühtlase järglaskonna.
Organismikloon - vegetatiivsel paljundamisel või paljunemisel tekkinud ühe vanema järglaskond, mille isendid on geneetiliselt sarnased nii omavahel kui vanemaga . Selgroogsetel ei esine seda. Kloonimise tüübid imetajatel - embrüonaalkloonimine, tuumkloonimine (väge efektiivne). Inimese kloonimine : Reprodiktiivne kloonimine = vegetatiivne paljunemine. Terapeutilne kloonimine - kasutatakse rakuteraapias, enamikus riikides keelatud, kuna embrüod tekitatakse eesmärgiga nad hiljem hävitada.
Tüvirakud - diferentseerumata või vahediferentseerunud jagunemisvõimalised rakud, mis võivad muutuda teisteks rakutüüpideks. Tüvirakud tagavad organismi arengu, uuenemise ja kahjustuste parandamise. Kasutatakse rakuteraapias. Embrüonaalsed, nabaväädiverest, täiskasvanu organites .
Transgeensed organismid - geneetiliselt muundatud organismid ehk GMO-d on organismid, kelle genoomi on siirdatud mõne võõrliigi geene, mis nende s organismides avalduvad ja järglastele päranduvad. Neil ilmneb mõni uus, mõnele teisele liigile omane tunnus.

• Metabolism . Assimilatsioon ja dissimilatsioon . Katabolism ja anabolism . Autotroofid . Heterotroofid . Termodünaamika I seadus. Eksotermiline ja endotermiline reaktsioon. Redoksreaktsioonid. Energia saamine ja kasutamine rakkudes.
  

Metabolism - kõik organismis toimuvad keemilised reaktsioonid kokku. Tagab organismi aine- ja energiavahetuse keskkonnaga.
Assimilatsioon - kõik sünteesireaktsioonid.
Dissimilatsioon - kõik lagundamisreaktsioonid.
Metabolismil 2 poolt:
Anabolism - vastuvõetud toitainetest spetsiifiliste kehaomaste ainete ehitamine.
Katabolism - kehaomaste ainete või vastuvõetud toitainete lammutamine.
Lähteained - sünteesitakse ise või saadakse väliskeskkonnast: orgaanilised ained (lipiidid, valgud jne); anorgaanilised ained (CO2 jne); keemilised elemendid (C, P, jne). Energia: päikeseenergia ja keemiline energia.
Autotroofid - sünteesivad eluks vajalikke orgaanilisi aineid ise. Kasutavad selleks anorgaanilisi ühendeid (rohelised taimed, protistid).
Ainevahetuse üldtüübilt kas kemotroofid ehk kemosünteesijad (kasut. redokreaktsioonidel vabanevat keemilist energiat) või fotolototroofid ehk fotosünteesijad (kasut. valgusenergiat ). Kemosünteesijad - bakterid, kes toodavad orgaanilist ainet anorgaanilistest ühenditest , kasutades keemilist energiat.
Heterotroofid - kes eluks vajalikke orgaanilisi aineid saavad väljast ja ise orgaanilist ainet ei sünteesi. Ainevahetuse üldtüübilt kas kemoorganotroofid (saavad energiat valmis org. ainest) või fotoorganotroofid (en tuleb päukese valguskiirgusest ja süsiniku kehavälisest org ainest). Kõik organismid, kes pole fotosünteesijad ega kemosünteesijad on heterotroofid. Heterotroofid ei saa elada ilma väliskeskkonnast saadavate orgaaniliste aineteta.
Toiduga saadud orgaanilise aine lagundamine on vajalik: energia saamiseks ning sünteesiprotsessidele lähteainete saamiseks.
Energia jäävuse seadus ehk termotüümika I seadus – energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Energia jäävuse seadusest järeldub, et energia, mille süsteem saab väljaspoolt, peab võrduma süsteemi sisemise energia muudu ja süsteemist väljuva energia summaga. Seadusest järeldub, et isoleeritud süsteemi energia on jääv.
Endotermiline reaktsioon – keemiline reaktsioon, mille käigus neeldub soojust. Soojusefekt on positiivne. See tähendab seda , et süsteem saab energiat juurde. Keemilise sideme lagunemine on alati endotermiline protsess.
Eksotermiline reaktsioon – keemiline reaktsioon, mille käigus eraldub soojust. Soojusefekt on negatiivne. Tähendab seda, et süsteem annab energiat ära. Keemilise sideme moodustumine.
Redoksreaktsioonid on oksüdeerimis- ja redutseerimisreaktsioonid. Redoksreaktsioonides elementide oksüdatsiooniaste (oa.) muutub. Oa. muutus on seotud elektronide üleminekuga ühtedelt osakestelt teistele. Redoksreaktsioonides on üks lähteainetest oksüdeerija , teine redutseerija .

• Assimilatsiooniprotsessid organismis:
  

6CO2 + 12H2O -> C6H12O6 – 6H2O + 6O2 (kõige tähtsam assimilatsiooniprotsess).
Valgusenergia muudetakse keemiliseks energiaks; Anorgaanilistest ühenditest CO2 ja H2O sünteesitakse orgaanilisi ühendeid (glükoos).
Ainus protsess, mille käigus muudetakse valgusenergia nn keemiliste sidemete energiaks, mida elusorganismid saavad raku tasemel kasutada. 2 funktsiooni:
1. valgusenergia neelamine ja selle muutumine keemiliseks energiaks; 2. süsiniku assimilatsioon ehk anorgaanilises aines oleva süsiniku sidumine orgaanilise aine koosseisu.
ATP:
Universaalne energia salvestaja ja energiakandja kõikides elusorganismides. ATP molekil on keemiline ühend ribonukleotiid, mis koosneb: lämastikalusest (adeniin); suhkrust (riboos); kolmest fosfaatrühmast.
ATP moodustub peamiselt fotosünteesi, hingamise, käärimise ja glükolüüsi käigus. Tema molekul salvestatakse erinevates assimilatsiooniprotsessides.
NAD:
- nikotiin ; amiid; adeniin; di; nukleotiid. Keemiline ühend, mis transpordib vesiniku molekule (vesinikukandja ehk vesinikusiduja).
Fotosüntees:
Jagatakse tinglikult kaheks etapiks: 1. Valgusstaadium (valguse olemasolu vajalik). Sadakse ATP ja NADPH2 molekulid, mis on vajalikud pimedusstaadiumi reaktsioonide läbiviimiseks. 2. Pimedusstaadium (valguse olemasolu pole vajalik). Saadakse orgaanilised ühendid suhkrud . Lähteained: CO2 ja H2O. Energia: valgusenergia, nähtava valguse spektris (380-750 nm), max intensiivsus spektri punases (680 nm) ja violetses (440 nm) osas. Toimumiskoht: kloroplastides, kus lamellimembraanides (tülakoidides) moodustatakse klorofülli molekulid koos teiste pigmentide ja valkudega fotosüsteeme.

• Fotosünteesi valgusstaadium:
  

1. Valgus neeldub klorofüllimolekuides, mille elektronid ergastuvad;
2. Ergastatud elektronide energia arvel lagundatakse vee molekul (fotolüüs – vee lagundamine valguse toimel) ja sünteesitakse ATP;
3. Fotolüüsi tulemusena vabaneb gaasiline hapnik O2, mis väljub õhulõhede kaudu keskkonda;
4. Eralduvad vesinikuioonid ja elektroid: 2H2O -> O2 + 4H+ +4e;
5. Ergastunud elektronid haaratakse elektrontranspordiahelasse, mille moodustavad elektrone edasi kandvad valgud, ja transporditakse järgmisesse fotosüsteemi;
6. Vesinikuioonid H+ viiakse klorofülli molekulidest välja ja kui vesinikuaatomid läbivad membraani, seotakse vabanev energia ATP molekulides;
7. Ergastunud elektronid liiguvad vesinikukandja NADP molekulidel;
8. NADP molekulid seovad ümbritsevast keskkonnast H+ ioone, moodustunud NADPH2 on vesiniku allikaks sahhariidide sünteesil fotosünteesi pimedusstaadiumis.

• Fotosünteesi pinedusstaadium:
  

1. Reaktsioonid toimuvad kloroplasti lamellidest väljaspool, kloroplasti stroomas;
2. Süsinikuallikana vajalik CO2 siseneb õhulõhede kaudu taime ja difundeerub kloroplastidesse;
3. Calvini tsükli reaktsioonides seotakse CO2, vesinik saadakse NADPH2-lt ja energia ATP molekulidest;
4. Calvini tsükli lõpptulemusena moodustuvad kolme süsinikuga suhkrud, mis omavahel ühinedes moodustavad glükoosi;
5. Pimedusstaadiumis moodustunud NADP ja ADP on uuesti kasutatavad valgusstaadiumi reaktsioonides;
6. Moodustunud glükoosi molekulid väljuvad kloroplastidest.

• Glükoosi molekuli lagundamine:
  

Glükolüüs – üks organismi ainevahetusradadest, mille käigus toimub heksooside, eelkõige glükoosi oksüdatiivne lõhustamine pürovaadini. Hapniku defitsiidi korral toimub anaeroobne glükolüüs ja hapniku küllaldasel olemasolul aeroobne glükolüüs.
Kõike olulisem dissimilatsiooniprotsess: C6H1206 + 6O2 = 6CO2 + 6H2O + 38 ATP
varuaine (glükogeen) -> glükoosi molekulid -> süsihappegaas ja vesi -> energia. Toimumiseks on vajalik hapniku olemasolu.
1. Tärklis ja glükogeen lõhutakse glükoosi molekulideks;
2. Glükoosi molekulid lagundatakse CO2 ja H2O;
3. Vabanevast energiast 40% salvestatakse ATP molekulidesse, 60% hajub soojusenergiana;
4. Ühe glükoosimolekuli oksüdatsioonil sünteesitakse 38 ATP molekuli;
5. Iga reaktsiooni katalüüsib kindel ensüüm.
6. Glükoosi lagundamise kolm etappi : 1. glükolüüs (toimub raku tsütoplasmavõrgistikus); 2. tsitraaditsükkel (mitokondri sisemuses); 3. hingamisahela reaktsioonid (mitokondri harjakeste membraanides).
7. Aeroobne glükolüüs – toimub, kui on piisavalt hapnikku;
8. Anaeroobne glükolüüs – hapnikuvaeguse korral: piimhappe tekkimine; piimhappekäärimine; etanoolkäärimine .

• Anaeroobne glükolüüs: biokeemiliste reaktsioonide ahel, mille tulemusena tekib glükoosist laktaat .
  

I etapp:
Aeroobne glükolüüs:
C6H1206 -> 2CH3COCOOH + 4H + 2ATP
glükoosi molekul -> 2 püroviinamarihappe molekul + 4 vesiniku aatomit + 2 ATP molekuli. Tingimuseks piisava koguse hapniku olemasolu rakus.
2ADP + 2P -> 2ATP /// 2NAD + 4H -> 2NADH2 -> NAD viib vesinikud hingamisahelasse (mitokondrisse). Saadud 2 püroviinamarihappe molekuli lähevad tsitraaditsüklisse (mitokendrisse).
II etapp:
Tsitraaditsükkel:
Ühe glükoosimolekuli lagundamiseks tehakse tsitraaditsükkel läbi kaks korda, kuna glükolüüsil tekkis kaks püroviinamarihapet.
Enne tsitraaditsüklisse sisenemist: 1. püroviinamarihappe molekul -> atsetüülkoensüüm A + 1 CO2 molekul + 2 vesiniku aatomit.
Tsitraaditsükklis: keemilised reaktsioonid H2O -> 10 NADH2 molekuli (20 vesiniku aatomit). Tsüklisse sisenevad: atsetüülkoensüüm A ja H2O. Väljuvad: 10 NADH2 molekuli -> viiakse hingamisahelasse (pärinevad nii H2O kui glükoosi molekulist). Enne tsüklit väljuvad: 2 H aatomit ja 1 CO2 molekul (väljub rakust ja organismist).
III etapp:
Hingamisahel:
Olemas 2 ATP molekuli glükolüüsist. Olemas 12 NADH2 molekuli (2 glükolüüsist, 10 tsitraaditsüklist). Vajalik hapniku olemasolu. 12 NADH2 + 6O2 -> 12 NAD + 12 H2O + 36 ATP.
Üleliigsed vee molekulid viikase rakust välja. NAD läheb uuele ringile glükolüüsi ja tsitraaditsüklisse. 12 molekuli NADH2 lagundamisel hingamisahelas saadakse 36 ATP molekuli. 36 ADP + 36 P -> 36 ATP.
Summaarne : 2 ATP (glükolüüsist) + 36 ATP (hingamisahelast) -> 38 ATP molekuli saadakse ühe glükoosimolekuli lagundamisel.

• Viirused :
  

Kui me võtame 1 mm merevett, siis seal on kuni sada korda rohkemviiruseid kui baktereid.
Viirused – nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus ning mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke. Nad on rakusisesed parasiidid . Elus molekulid või struktuurüksused, päris elusorganismideks neid nimetada ei saa. Väga väikesed geneetilised elemendid. Viirus kujutab endast üht või mitut DNA või RNA molekuli, mida ümbritseb valkudest ja lipiididest kest. Viiruste algne definitsioon oli seotud nende väiksusega, mistõttu nad olid valgusmikroskoobis nähtamatud ja läbisid väikeste avadega filtreid, mis pidasid kinni ka väikseimad tuntud bakterid.
Viiruse ehitus:
Enamasti sisaldab viirus valkudest koosnevas kestas ehk nukleikapsiidis ühe või mitu molekuli nukleiinhapet (DNA/RNA). Mõnikord ümbritseb nukleokapsiidi veel peremeesraku rakumembraanist lipiidkest. On ka viiruseid, mis omavad paljunemiseks või rakku tungimiseks vajalikke ensüüme ja isegi ribosoome.
Viiruse elutegevus:
Kaks olulist etappi: 1. Toimub peremeesrakus, mida ta nakatab; 2. Väljaspool peremesakku, kus ta eksisteeribsisuliselt kui keemiline ühend. Peremeesrakuks võib olla bakterirakk, pärmirakk , taimerakk, loomarakk ja inimese rakk. Peremeesorganismi rakk on ainuke koht, kus viirus saab looduslikes tingimustes paljuneda.
Viiruse eluviisid rakkudes:
1. Produktiivne ehk lüütiline ehk tsütolüütiline kasv – tavaline nakkuse käik, mis lõpeb viiruseosakeste tootmise ja rakkude surmaga:
2. Persistentne kasv – aeglane viiruse kasv, mis rakke ja organeid ei kahjusta, kuid siiski toodetakse viiruseosakesi.
Latentsus – viiruse püsimine rakus ilma rakku kahjustamata ja viiruseosakesi tootmata. Iseloomulik DNA viirustele ja retroviirustele.
Viiruste süstemaatika:
Jaotatakse RNA-viirusteks ja DNA-viirusteks. Nede suured rühmad jagunevad omakorda seltsideks, sugukondadeks, perekondadeks, liikideks ja tüvedeks, kusjuures nende taksonite definitsioonid ei lange kokku mujal bioloogias kasutatavatega. Viiruste taksonitele omistatakse ladinakeelsed nimetused, kusjuures seltside nimed saavad lõpu -virales, sugukondade nimed lõpu –viridae ja perekonnad lõpu –virus. Liikide puhul ei rakendata ladinakeelset binaarset nomeklatuuri (liigi nime, mis koosneb perekonnanimest ja liigiepiteedist) ning nimedes võib kasutada ka kreeka tähti ja numbreid. Et paljud viiruse osad meenutavad elusorganismide rakkude osi, on levinud oletus, et viirused on tekkinud mingi DNA või RNA „iseseisvumisel“ ja arenenud järgneval evolutsioonil peremeesrakust sõltumatult, kasutades ära peremeesaku „molekulaarset masinavärki“. Tõendid nende teooriate kinnituseks seni puuduvad.
Viiruse levik:
On looduses laialt levinud ja nad on äärmiselt olulised ökosüsteemi regulaatorid:
1. Reguleerivad bakterite populatsiooni;
2. Mõjutavad paljude taimede levikut:
3. Reguleerivad näriliste arvukust;
4. Aegade jooksul on erinevad viirused olnud üheks inimeste arvukust reguleerivaks teguriks ( gripp , rõuged, katk, HIV).
Viiruse leviku tüübid:
1. Pandeemiline - ülemaailme;
2. Endeemiline - teatud piirkonnas esinev;
3. Sporaadiline - harvade üksikjuhtudena;
4. Epideemiline - rändava levikuga , haigestumise puhangud levivad eri piirkondade vahel;
5. Enzootiline - teatava piirkonna loomadel esinev;
6. Epizootiline - rändab eri piirkondades loomadelt loomadele.
Viirushaigused:
1. Kõik viirused on elusorganismide siseparasiidid.
2. Nad sisenevad peremeesorganismi rakku või sisestavad sinna oma nukleiinhappe.
3. Viiruslik nukleiinhape (DNA) integreerub peremeesraku kromosoomi, mõnede RNA-viiruste RNA põjhal valmistatakse rakus sellele vastav DNA, mis kromosoomi integreerub.
4. Viirushaigusi esineb kõikidel rakulise ehitusega olenditel.
5. Inimesel tuntakse umbes 500 levinumat viirushaigust, kuid nende arv on tegelikult arvatavasti märksa suurem.
6. Viirusnakkuste ravi on äärmiselt komplitseeritud ja sisuliselt ainus võimalus, mis annab mingi kaitse viirusnakkuste vastu, on vaktsineerimine.
7. Kõige tõhusamaks viirushaigusi tõrjuvaks vahendiks on organismi enda immuunsüsteem, mille võimet viirustega võidelda suurendatakse vaktsineerimise abil.
8. Viimasel ajal on teatud edu saavutand ka viiruste kemoteraapia , kuid ravimite väljatöötamine viiruste vastu on raske. Selle peamiseks põhjuseks on askaolu, et viirused kasutavad oma elutegevusel raku enda vahendeid.
9. Lisaks viiruste kahjulikkusele haiguste tekitajana on viirused oluliseks tööriistaks geeniteraapias, kuna võimaldavad viirusvektoritega rakkudesse viia kasulikke geene, mis rakus muidu puuduvad või on kahjustunud .
10. Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end rakus "sisse seab" ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist paljude aastateni.
11. Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued viirusosakesed väljuvad rakust (sellega võib kaasneda raku surm) ning üritavad nakatada uusi rakke. Selline viiruste paljunemine ja organismi normaalse talitluse häirimine kutsub enamasti esile vähem või rohkem tõsise viirushaiguse. Viiruste sisenemine peremeesraku genoomi võib esile kutsuda ka muid raku talitluse häireid, millest tähtsaimaks võib pidada raku muutumist kasvajarakuks. Raku talitluse häirimine ja raku või peremeesorganismi tapmine pole viirusele tegelikult enamasti kasulik, kuna võtavad viiruselt võimaluse edasi paljuneda. Nii ongi levinuimad ja ökoloogiliselt edukaimad need viirused, mis peremeesorganismi normaalset elutegevust vähe mõjutavad.
DNA-viirused:
On suurim ja mitmekesiseim viiruste rühm. Kõik nad sisaldavad valgulises kapsiidis paiknevat ühte või mitut DNA molekuli, mis võivad koosneda üksikust DNA ahelast või olla kaksikahelalised nagu enamikul organismidest. Peremeesorganismi rakku siseneb kas viirus tervikuna või ainult tema DNA (sageli bakterite viiruste puhul). Mõnikord loetakse DNA-viiruste hulka ka retroviirused , kes küll algselt DNd ei sisalda, kuid kelles sisalduva RNA järgi rakus DNA sünteesitakse. DNA-viirused klassifitseeritakse enamsti neis sisalduva DNA koostise järgi üksikahelalisteks DNA-viirusteks ja kaksikahelalisteks DNA-viirusteks. Neid kahte rühma käsitletakse mõnikord DNA-viiruste kahe seltsina. Enamik bakterite viirusi (bakteriofaage) kuuluvad DNA-viiruste hulka. Sugukonna geminiviirused ja fükodnaviirused on taimehaiguste tekitajad . Irioviirused ja bakuloviirused nakatavad peamiselt putukaid. Inimeste haiguste tekitajatest olulised: herpesviirus (herpes); papilloomviirus (kasvajad); poksviirused (rõuged).
DNA-viiruste väiksema muteerumise kiiruse tõttu on nende põhjustatud epideemiad suhteliselt väiksema levikuga ja lühiajalisemad kui RNA-viirused.