Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). - Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). - Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) - Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus - Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) - Metakeele olemasolu(?) (Metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast).
Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). - Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). - Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) - Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus - Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) - Metakeele olemasolu(?) (Metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast).
küsitlused. Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid - vaadeldakse üksikult igat juhtumist; kvantitatiivsed meetodid - loendatakse mitu korda toimus mingit juhtumit 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles); b) keskaja Euroopas; c) XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt, noorgrammatikud) d) XX sajandil (strukturalism - Saussure) ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj
” à keskaja skolastikute universalism 2) Lause põhikuju: X on Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv) b keskaja Euroopas; Keskaeg • Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika) • Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena. Renessanss (14.-16. saj) Erinevate keelte kirjeldused b) XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt, noorgrammatikud) Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkimine • Rasmus Rask (1816) 1818 (islandi algupära) • Franz Bopp 1816 (sanskrit, kreeka, ladina, pärsia, saksa) • Grimmi(de) seadus 1822 gooti f t h fotus taihun ladina p d c(k) pedis decem kreeka p d k podos deka sanskrit p d s padas dasa indoeuroopa algkeele b,d,g vanagerm
mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad kõnelemisolukorras. Tekstilingvistika uurib teksti ehitust. Keeleteadus vastandpaaridena, suured jaotised teaduse sees: · üldine keeleteadus püüab kirjeldada põhimõtteliselt kõiki keeli - deskriptiivne keeleteadus kirjeldab üksikkeelt · teoreetiline keeleteadus uurib keelt sellisena, nagu see on, ilma teadmisi kusagil kasu pärast rakendamata - praktiline (rakenduskeeleteadus) üks valdkondi on keele normeerimine, tegeldakse sellega, kuidas õpetada võõrkeelt. Veel kõik see, mis puudutab suhtlemist arvutiga loomulikus keeles (nt õigekirjakontroll)
.. · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid); · paralingvistiline vahend intonatsioon jms; · ekstralingvistiline vahend zestid, miimika, pilgud jms; 3. keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: · häälikute süsteem keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest häälikutest · tähenduste süsteem keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest märkidest 4. keelesüsteemi produktiivsus: Lause või mõtte pikkus pole piiratud; Vajadusel saab uusi sõnu juurde tuletada. Sõnadel võib olla mitu tähendust. Kõik keeled võivad kõiki mõtteid väljendada. · elusa keelesüsteemi pidev muutumine · keelesüsteemi variantide olemasolu: · allkeeled (kirjakeel, kõnekeel),
Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem on kõige keerukam (kvaliteetsem) Mõtete ja tähenduste edasi andmiseks kasutavad inimesed nii verbaalset ehk sõnalist(helilist) kui ka mitteverbaalset ehk kehakeelt. Kehakeel kasutab ekstralingvistilisi vahendeid estid, ilmed), hääli ja paralingvistilised vahendid intonatsioon, toon, tämber. Lisaks loomulikule ja tehiskeeltele räägitakse ka loomade keeltest ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest. Formaalkeel on kunstlikult loodud märgisüsteem
• metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika • Filosoofia à semantika ja pragmaatika • Etnoloogia à kõneetnograafia • Kirjandusteadus à stilistika
*ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2
Psühholingvistika- kõne tootmine ja tuvastus. Neurolingvistika. Logopeedia, kliiniline keeleteadus- uurib kõnehäireid. Areaalilingvistika- uurib , seda kuidas geograafiline positsioon muudab keelt.Filoloogia(sünonüüm lingvistile) tõlgendab vanu tekste (klassikaline filoloogia) Foneetika- kõnehäälikuline tootmine ja tuvastumine. Arvutilingvistika-keelte ehitus ja funktsioneerimine arvuti abil. Matemaatiline keeleteadus Semiootikaga- märgiteooriaga Antropoloogiline keeleteadus e etnolingvistika- võõraste rahvaste keelte uurimine. Keeledidaktika, tõlketeadus, keeleplaneerimine- seostub sotsioloogia ja poliitikaga. 7. Keelte liigitamise põhimõtted Kokku on 6800 keelt(etnologue järgi).Keeli võib võrrelda erinevatest perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt. Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus. Tüpoloogilise liigituse eesmärk on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel. Genealoogiline e geneetiline liigitus:
mina laulan): klassi-, difiniitsus-, isikuühildumine(subjekti ja objektiühildumine) o Rektsioon ühepoolne suhe, üks liige nõuab tegusõnalt mingit vormi, aga see sõna ise sinna vormi ei lähe ja ei muutu. Tegusõna nõuab teatud vormis täiendit nt 'mõtlen sinust'. Nimisõna puhul nt 'lugupidamine vanemate vastu' o Eraldi morfeem (nt possessivsufiks) et üks sõna jääb samaks, teine muutub nt poisi raamat, poisi raamatut, poisi raamatusse jne. · Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed(lauseliikmed, teema-reema(uus informatsioon) suhted jne) 06.11.12 Sõnajärje tüpoloogia: liigitatakse vastavalt sõna järjekorra reeglitele SOV 45% Poiss telekat vaatab. SVO 42% Poiss vaaab telekat. VSO 9% VOS 3% OVS 1% OSV ?
Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega,
Keel (Popperi arvates) on inimesele fundamentaalse tähtusega, kuna just keel moodustab ühenduslüli keha ja meele vahel. 6. Keeleteaduse suundi. Keeleteadus e linvistika - loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. (uurivad keeleteadlased e linvistid e keeleuurijad) Laias täheduses filoloogia. Üldkeeleteadus käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid. Võrdlev-ajalooline keeleteadus - 19.saj Euroopas, pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Deskriptiivne linvistika - tihedalt seotud sadade Põhja-Ameerika mandri põliselanike keelte uurimisega. Keelesüsteemi autonoomsus - keelesüsteemi uuritakse lahus kõigist kontekstuaalsetest nähtustest ja argikeele varieerumisest. (ei arvestata nt murdeerinevusi, situatiivset varieerumist ja idiolektsust)
Nt. Baski ja burusaski. Keelte uurituse tase on väga erinev. Kõiki keeli amazonases ja Aafrikas võibolla ei teatagi. On ka vastukäivaid andmeid.(nt. Khoisani keelkonna paikapidavus on vaidlustatud). http://www.ethnologue.com/show_family.asp?subid=80-16 Sama päritolu keelte sarnasused ajapikku vähenevad. Keele muutumist uurivad 3 suurimat valdkonda. 1- Ajalooline keeleteadus: -millised on keeled varem olnud ja kuidas nad on arenenud tänapäeva keelteks` -millised on tänapäeva keelte sugulussidemed 2- sotsiolingvistika: -kuidas ühiskond ja selles toimuvad muutused mõjutavad keele arengut? -kuidas üks vorm levib ja muutub, 3- Grammatisatsiooni teooria: tegeleb ühe spetsiifilise keelemuutuse tüübiga -grammatilise elementide tekkimise ja arengu uurimisega, nende seaduspärasuste ja põhjuste selgitamisega Nt.
Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele. Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile
Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele. Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile
Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele. Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile
rahvuskeeleks ja sellena püsimine on hea näide keele tähendusest rahvuse indentiteedile. Etniline identiteet ehk teatud rahvarühma kokkukuuluvus-tunne põhineb oluliselt vastava keele valdamisel. Kes ei valda keelt, on võõras. · keelest on saanud inimese mälupikendus kollektiivne mälu, millesse kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena · keeleline suhtlus ja keelesüsteem on andnud inimkonna vaimsele ja sotsiaalsele arengule uued proportsioonid vabaduse. Bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles kognitiivne teadmisega seotud ajustruktuurid ja protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks 6. Mis on nimi? Indiviidi identiteedi juurde, isegi isiksuse mõistesse, kuulub oluline mina-tunnet formeeriva tunnusena nimi, mida
Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: o Foneetika (kõne füüsika) ja fonoloogia (keeleteadus, häälikud) o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus) o Pragmaatika (lause tähendus teatud olukorras) Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline keeleteadus keele uurimine ühes ajas. Diakrooniline keeleteadus keele areng ajaloos. Teoreetiline Praktiline = rakendus lingvistika (nt logopeedia, tõlk) Makrolingvistika (keeleteadus seotud teise teadusega) : o Psühholoogia psühholingvistika o Sotsioloogia sotsiolingvistika o Ajalugu diakrooniline lingvistika o Semiootika semantika o Filosoofia semantika ja pragmaatika o Etnoloogia kõneetnograafia o Kirjandusteadus stilistika
Aga kirjas ei saa kunagi nähtavaks teha kogu seda teavet , mis sisaldub kõnes. Nii ei väljenda kiri tavaliselt rõhke ja kõnemeloodiat, millel tegelikus keelekasutauses on tihti otsustav roll. Kõnet saab kirjaks muuta mitmel viisil. On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus
Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele. Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile teooriale sellest, kuidas grammatikat 1 A on võimalik kirjeldada
koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendustele. See uuring lükkas ümber ka selle arvamuse, et ajul on sektorid. Ei ole teada, kuidas keeled tekkisid. Struktuuriliselt võivad keeled siiski väga erinevada see, kuidas neis erinevatest asjadest räägitakse/kirjutatakse on erinev. Nende erinevuste ja sarnasuste kirjeldamiseks vajame metakeelt ja keeleteadus annabki selle. Metakeel oskame lugeda ja sõnu seostada selle abil Grammatika keele osa, mid pakub kõige rohkem infot inimese arengu kohta. Kõige rohkem on keeli Aafrikas, Aasias ja Austraalia ja Okeaanias keeli, sest need on kõige kauem asustatud paigad + looduslikud tingimused on nii halvad, et igas orus elab erinev grupp erineva keelega + inimestel polnud vaja liikuda ja siis keeled ei segunenud/tekkinud ühte keelt. Maailma keeled
laenatud on sõnu. Seotud morfeeme, näiteks käändelõppe on võimalik laenata, kui samast keelest on laenatud ka sidumata morfeeme, näiteks sõnu. Eessõnade ja teiste grammatiliste sõnade laenamine on võimalik vaid juhul, kui sõna süntaktiline positsioon laenamisel ei muutu. See tähendab, et eessõna jääbki eessõnaks mitte ei muutu tagasõnaks. Kes tegelevad keelte uurimisega? Keelte uurimisega tegeleb ajalooline keeleteadus, sotsiolingvistika ja grammatisatsiooniteooria. Ajalooline keeleteadus rekonstrueerib keele varasemaid kujusid, et välja selgitada kuidas neist on tekkinud tänapäeval kasutusel olevad keeled. Sotsiolingvistika uurib, kuidas mingist vormist, mida kasutab vaid piiratud grupp inimesi, saab levinud norm terves kõnelejaskonnas ning kuidas ühiskond ja selles toimuvad muutused mõjutavad keele arengut. Grammatisatsiooniteooria tegeleb grammatiliste elementide tekkimise ja muutuste uurimisega. Näiteks sellega, kuidas eesti keele kaasaütlev kääne
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse = General linguistics Ilona Tragel [email protected] Lossi 3 324 / T 12-13 Eksamile pääsemiseks vajalik iseseisvate tööde positiivne sooritus Moodle'i keskkonnas Fred Karlsson "Üldkeeleteadus" (Tallinn 2002) 8.09.2010 Mis on keel. Maailma keeled Taustamõisteid · Üldkeeleteadus (ingl k - general linguistics) · Keeleteadus e lingvistika Mis on keel? Karlsson 2002, lk 15: Keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena ja mis on loomuliku arengu tulemus (nt eesti keel. inglise keel). Tehiskeel on inimese poolt loodud keel mingi (konkreetse eesmärgi) täitmiseks (nt. C++; esperanto k
staatus, ühtlustatud ühiskeelte areng, koloniaalriikide uued valdused mitmel pool maailmas. Fookuses rahvuskeelte kirjeldamine. Põhiidee: keeled on vormilt erinevad ja neid ei saa kirjeldada mingi universaalse malli järgi. Keelte tüpoloogiline liigitus Humboldti järgi: 1. Isoleerivad keeled nii grammatilised vahekorrad kui ka süntaktilised funktsioonid on väljendatud enamasti sõnade järjekorra abil. Puuduvad seotud morfeemid. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad tervikud. N: vietnami ja hiina keel. 2. Aglutineerivad keeled grammatilisi vahekordi väljendatakse mitmesuguste keeleelementidega, mis liituvad üheks sõnaks ja millel on alati omaette kindel tähendus ja iseseisev olemus. Tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel. Kasutab rohkesti seotud morfeeme, mis liituvad muutumatu sõnatüvega. Samale tähendusele vastab samakujuline tunnus/lõpp. N: türgi keel. 3
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel: on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant
Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse. Sõnavara sarnasus võib tuleneda ka laenamisest, kõik laenud ei ole pärit algkeelest. Võib esineda ka juhuslikke kokkulangemisi. Sõnade päritolu = etümoloogia. Keelte muutumine Sama päritolu keeled muutuvad aja jooksul erinevamaks(nt eesti ja ungari keel). Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulatu rohkem kui 8000 aasta taha. Keel arvatakse maailmas olemas olevat viimased 100 000 aastat. Keeleteadus ei võimalda leida vastust küsimusele, kas kunagi oli maailmas vaid üks algkeel. Isolaatkeel e keel, millel pole sugulasi. Nt baski, burusaski, jaapani keel. Maailmas pole ainult üks keel, sest erinevate piirkondade inimesed olid teineteisest niivõrd kaugel, et kujunes välja keel, millest teiste piirkondade inimesed enam aru ei saanud. Keelekontaktide tõttu (prantsuse<->frangi) võis keel seguneda, tekkida uus keel. Ühes piirkonnas räägitakse küll
2 Fookuses rahvuskeelte kirjeldamine. Põhiidee: keeled on vormilt erinevad ja neid ei saa kirjeldada mingi universaalse malli järgi. Renessanss: uus kultuurikeskkond, maadeavastused, uued keeled, "tegeliku" keelekasutuse arvestamise rõhutamine, rahvuskeeled, keelte arenemise idee (mis oli saanud ladina keelest?) 4. 17-18. sajand (Port Royali grammatika). Ratsionaalne keeleteadus ja universaalsed grammatikad 17.-18. saj valitsesid keeleuurimises pühad keeled. Temaatika osas tagasipöördumine skolastiliste grammatikute juurde: otsiti keele universaalset alust. Otsinguid püüti tõestada Euroopa keelte vormielementidega. 18. saj pööre empiirilisuse suunas, loobuti teoloogilise suunitlusega spekulatsioonidest. Taustal maadeavastused. Arutlused eri keelte sugulussuhete üle. Taust: Murrang reaal-teadustes (Galilei, Copernicus, Kepler, Newton). Empiiriline analüüs +
tõusvat intonatsiooni, et moodustada üldküsimust (jah/ei küsimus) • Implikatsioonilised - kui on nii, siis on nii, nt Greenbergi 4. Universaal: SOV- keeled on enamasti postpositsiooni-keeled Võimalikke põhjuseid: mingid keeled on omavahel suguluses (üks keel on teisest eeskuju võtnud), ilma täishäälikuteta ei oleks võimalik rääkida 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Sõnade liigitamise alused. sõnaliigid – substantiiv, verb jne semantilised rollid – agent, patsient, retsipient jne grammatilised suhted (rollid) – subjekt, objekt, predikaat, kaudobjekt jne Substantiiv e nimisõna (noun) Verb e tegusõna Adjektiiv e omadussõna Pronoomen e asesõna (kas ongi sõnaklass?) Adpositsioon: prepositsioon, postpositsioon Abiverb (auxiliary verb) Määratleja (determiner) the, those, some,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
