Nüüdisühiskond (0)

Nüüdisühiskond Ühiskonna mõiste. Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond). Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. Demokraatia põhiprintsiibid ja ­väärtused. Seadused ja õigusnormid. Riigi mõiste. Riigivõimu tunnused. Õigusriik. Avalik ja erasektor . Kodanikuühiskond. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Sotsiaalsed probleemid ( tööpuudus, vaesus , kuritegevus jm). Heaoluriik . Infoühiskond. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus .
1. Ühiskonna mõiste. Ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Ühiskonna struktuuri moodustavad kolm peamist sektorit : o Esimene e. avalik sektor (riigi- ja omavalitsused ) o Teine e. erasektor (eraettevõtted) o Kolmas e. mittetulundussektor (kodanikuorganisatsioonid ja- ühendused) Tänapäeval eristatakse kaht tüüpi ühiskonda: avatud ja suletud ühiskonda (Avatud ühiskond sallib mitmekesisust, individuaalsust, on avatud muutustele ja tunneb huvi teaduse vastu. Suletud ühiskond on riigi korralduselt totalitaarne: ta taotleb ühetaolisust (terviklikkust), mis oleks täielikult riigile allutatud). Õpetuse ühiskonnast lõid K. Marx ja F. Engels. Selle õpetuse järgi moodustavad kõigi inimsuhete aluse (baasi) inimeste suhted tootmises (tootmissuhted). Tootmissuhete laad sõltub tootlike jõudude tasemest ja määrab oluliselt, millised on perekonnasuhted , moraal , õigus, kirjandus, kunst jm. Ühiskond toimib mitmel tasandil: perekond, küla, linn või riik, riikide ühendus, maailm. Igal tasandil võib rääkida inimese identiteedist selle tasandiga. Ühiskonnas on mitmed ühiskonnaelu valdkonnad - majandus, kultuur, haridus , tervishoid , valitsemine. Väärtusi omandatakse mitmest allikast: vanematelt, eakaaslastelt, koolist, religioonist jm. ­ sotsialiseerumine.
2. Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond). (lk.5-12) Nüüdisühiskonna kujunemine kestis umbes 200 aastat - 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi viimase veerandini.
Industriaalühiskond e. tööstusühiskond on ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on tööstus ja ehitus. Vähem inimesi on hõivatud põllumajanduses ja teeninduses . Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Väikesed manufaktuurid asendusid suurte vabrikutega, kus töö oli korraldatud konveieritel. Töötegemine pidi olema võimalikult ratsionaalne . Praegu on industriaalühiskond ainult vähem arenenud Põhja riikides ja kõrgemalt arenenud arengumaades. Industriaalühiskond (sellest algab nüüdisühiskonna kujunemine) algab tööstuspöördega (18. saj. lõpp -19.saj. algus), mis seisnes üleminekule vabrikutootmisele.
1 Ühiskonnas uued kihid: tööandjad ja töövõtjad ( varase kapitalismi uurija K. Marxi sõnul kaks ühiskonna põhiklassi: kapitalistid ja proletariaat , kelle suhe on lepitamatult vastuoluline vastandlike huvide tõttu). Majanduses tähendas üleminekut valdavalt põllumajanduslikult tootmiselt tööstuslikule tootmisele ja turumajandusele. Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutsid: o tööhõive majanduse põhivaldkondades: põllumajanduses väheneb pidevalt tänaseni; tööstuslikus tootmises kasvab kuni 20.sajandi keskpaigani, mil hakkab langema; teeninduses kasvab aeglaselt kuni 20. saj. keskpaigani, siis kasv kiireneb järsult o linna- ja maainimeste suhtarv: agraarühiskonnas ca 10% linlasi, siis 20 saj. teisel poolel 60-65% o leibkonnamudel: mitut põlvkonda ühendavad suurpered asenduvad väikeperedega, milles alaealised lapsed ja nende vanemad o majandusliku jõukuse jagunemine: tööstuspöördega võitsid a) tööstusettevõtete omanikud ja b) neid finantseerivad pankurid; c) linna keskklass , kaotasid a) maa- aristokraatia ja b) käsitöölised o ühiskonna kihistumises o riigi ülesanded o valitsemisviis: demokraatia laienemine diktatuuride ja hõimkondliku valitsemise arvel Postindustriaalne ühiskond e. tööstusjärgne ühiskond on kõrgeltarenenud tööstusühiskond, millele on omased kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassistruktuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Muutused majanduse struktuuris Tööstusühiskonnas esmatähtis roll hankival (majanduse primaarne sektor ) ja töötleval (majanduse sekundaarne sektor) tootmisel, mis tarvitasid rohkesti keskpärase kvalifikatsiooniga tööjõudu. Postindustriaalne tootmine asendas suure osa sellest masinatega ja robotitega , toimus teaduse- ja tehnoloogia revolutsioon ning kasutusele tulevad kõrgtehnoloogia ja teadusmahuka tootmise mõisted. Suurima tööhõivega on teenindus (majanduse tertsiaarne sektor), mille osatähtsus kasvas kiiresti hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Muutused klassistruktuuris o Muutub omandi roll. Tootmise juhtimine läheb omanikelt palgalistele ärikorraldajatele (mänedzerid). Tegevjuhtide mõju suurenemine vähendab omaniku rolli nii ettevõttes kui ühiskonnas tervikuna . Täpsustub keskklassi mõiste: kõrge kvalifikatsiooni ja kindla ning piisava sissetulekuga inimesed, ametnikud, õpetajad, arstid, juristid jt. Keskklass moodustab suurema osa rahvastikust. o Vahe erineva tulutasemega inimeste elustiilides vähenenud. o Ühiskonna klasside ja gruppide vastasseis vähenenud Postindustriaalne ­ tööstusjärgne teenindusühiskond. o Teenindussektori kiire kasv hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Insener-tehnilise personali ja teenindussektori töötajate osakaal tööjõus. o Tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses Vajatakse haritud spetsialiste. Kõrgtehnoloogia massiline kasutamine. o Toodetud kaupade hulga asemel hinnatakse haritud spetsialiste, insenertehnilist personali. Riik ei teosta vaid poliitikat ja jälgi õiguskorda vaid seisab hea majanduse arengu eest. o Massimeedia on kujunenud postindustriaalse ühiskonna lahutamatuks tunnusjooneks. Kirju klassistruktuur. Mitmekesised väärtused jne. Infoühiskond ­ arenenud postindustriaalne ühiskond. Info on kujunenud oluliseks kõigis elusfäärides. Avardunud on teabe edastamise võimalused. Rõhk infotehnoloogia ja kommunikatsioonivahendite arendamisele jne. Teadmusühiskond on terviklik ühiskonnakorraldus , mida iseloomustab tegutsemis- ja otsustuskultuur, kus ühiselt püstitatud ja aktsepteeritud eesmärkide saavutamine toetub ennekõike teadmistele , analüüsile ja tagasisidele. Kõrgeltarenenud ühiskond, oluliseks muutub teadus; uurimisasutused ja 2 leiutiste rakendamine; oskus teavet valida ja rakendada. Hinnatakse paindlikkust ja innovaatilisust. Nii majanduslikud kui ka poliitilised otsustused peaksid põhinema uuringutele ja teaduslikele analüüsidele. Muutub töö iseloom jne See on ühiskond, milles elupideva õppe, õppiva organisatsiooni ja tõendipõhise otsustamise põhimõtted on juurdunud ühiskonna kõikidel tasanditel ja kõikides sektorites. Oluline on loovus , oskus töötada meeskonnas ja rakendada oma teadmisi. Siirdeühiskond on ühiskonna arenguetapp , mille käigus diktaatorlikud võimustruktuurid ja ­suhted asendatakse demokraatlikega, toimub üleminek diktatuurilt demokraatiale. Põhimõtteliselt 2 võimalust ühiskonnakorra muutmiseks: revolutsioon või reformimine Erinevused: revolutsioon reformimine algatavad dissidendid (teisitimõtlejad) algatavad võimulolijad osalevad massid osalevad poliitikud ja ametnikkond kulg etteaimamatu, stiihiline kulg planeeritud ja oodatav tulemus vägivalla kasutamine rahumeelne võimu ülesehitus ja valitsemissuhted võimu ülesehitus ja valitsemissuhted jäävad muutuvad põhiliselt samaks Siirdumine totalitarismilt demokraatiale järk-järguline ja kõiki eluvaldkondi reformiv. Tegelikult midagi reformi ja revolutsiooni vahepealset: ühest küljest avaldavad massid pidevalt survet võimulolijatele, teisest küljest tuginevad reformid ikkagi parlamendis vastuvõetud seadustele ja valitsuse määrustele (st. reformide kulg on legitiimne )
3. Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Võim on sotsiaalne ressurss, mis on peaaegu igas inimsuhtes, grupis ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Mõni inimene ja grupp omab otsuste tegemisel alati suuremat sõnaõigust kui teine. Võim mõjutab kõiki ühiskonnasfääre, olemasolevaid ressursse, et need saaksid otstarbekalt ja sihipäraselt kasutatud. Võimu peaülesandeks on individuaalse tegevuse suunamine kollektiivsete eesmärkide saavutamiseks. Võim on domineerimine . Iseloomulik on võimule, et see on ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Võimu ressursid : ainelised, vaimsed. Võim on inimeste või ühiskondlike institutsioonide võime allutada inimesi, sotsiaalseid gruppe või riike neile võõrale tahtele (Toomas Varrak). Võim on eneseteostamine teiste subjektide allumise kaudu enda tahtele, mis peab millelgi põhinema. Seda põhinemist (võimu rakendamise alust) tuntakse domineerimise nime all. Max Weberi klassikalise jaotuse kohaselt on domineerimisel kolm "puhast" (ideaalset), legitiimset vormi: o traditsiooniline domineerimine (näiteks päritava pealiku- või kuningavõimu puhul) o karismaatiline domineerimine (juhikultusel põhinev ja teadvuse otsesel mõjutamisel põhinev) o mõistuslik-õiguslik ehk legaal-ratsionaalne domineerimine (mis on tänapäeva demokraatliku riigikorralduse ja bürokraatliku asjaajamise aluseks).
Võim majanduses Majandusliku võimu puhul on firma ja kompanii küll teistest mõjukam, ent tema juhtpositsioon oleneb majanduslikust edukusest. Äriedu võib aga muutuda palju kiiremini kui seadustega paika pandud riigivõimukorraldus. Majandusvõimu keskused omavad pigem sümboolset kui kohustavat tähendust. Näiteks börsimaailma keskuseks peetav Wall Street New Yorgis omab vaieldamatult majanduslikku võimu, kuid ükski ärimees pole kohustatud astuma samme tulenevalt aktsiakursside kõikumisest. Võim riigis Nagu me kõik teame on Eestis võimu kõrgeima võimu kandja rahvas. Põhiseaduslik on valitsemine, mille puhul võimu teostatakse ja piiratakse seadusega maaratud viisil. Põhiseaduslikkust iseloomustab võimude lahusus ja tasakaalustatus . Võimudelahusus ja 3 vastastikune piiramine takistab võimu koondumist riigipea või vaikese tipp-poliitikute grupi katte. Põhiseaduslikke reziime iseloomustab aga otsustamisprotsessi aeglus ja vastutuse hajumine. Võim inimsuhetes Võimu tuntuimaks teoreetikuks on Saksa sotsioloog Max Weber . Ta on määratlenud võimu kui inimese või grupi suutlikkust mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine. Niisiis kujutab võim endast teatud laadi suhet inimeste vahel. Võimusuhte üheks eripäraks on see, et ta on inimgruppides ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Mõni inimene või grupp omab otsuste tegemisel alati suuremat sõnaõigust kui teine. Seepärast kasutatakse võimusuhete kirjeldamiseks ka mõistet domineerimine ehk valitsemine, ülekaalus olemine. Võim on inimese võime sundida oma tahet peale teistele inimestele (Max Weber).
4. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. (lk.44-48) Võimu ressursid e. tunnused võivad olla nii ainelised kui ka vaimsed. Esimeste hulka kuuluvad näiteks omand ja kapital , teiste alla aga teadmised ja kogemused. Ühiskonna arenedes on ressursside tähtsus muutunud. Kapitalismieelsetel aegadel olid maavaldus ja päritolu peamised tegurid, millest võim sõltus. Just nendele tugines feodaalide ja mõisnike võim. Nüüdisajal on lisaks päritolule ja ainelisele kapitalile (maa, raha, kinnisvara) tähtsaks kujunenud ka inimkapital (teadmised ja oskused) ja sotsiaalne kapital (suhted, usaldus ja koostöö teiste ühiskonnaliikmetega). Võimu teostamise meetodid Peamiselt eristatakse kahte tüüpi meetodeid ­ autoriteet ja sund. o Sunni korralkuuletuvad inimesed võimule hirmust vägivalla või karistuse ees. Teatud mõttes väljendavad ka seadused õiguslikku sundi, sest nende mittetäitmine toob kaasa karistuse ­ trahvi, ametist vallandamise, vabaduse võtmise. o Kui võim on autoriteetne , kuuletuvad inimesed mitte hirmust, vaid veendumusest, et võimu nõudmised on õigustatud ja targad Autoriteet on indiviidi võime panna teisi inimesi tegema seda, mida ta muidu ei teeks. Selleks, et võimule kuuletutaks, peab olema legitiimne (e. võim õiguspärane, valitsemine seaduste põhjal). Legitiimne domineerimine ­ teostatakse valitsevate nõusolekul ja vastavuses seadustega. Ideaaltüübid legitiimsel domineerimisel: o legaalne ­ valitseja ja valitsevate vahel umbisikulised suhted, korraldust täidetakse, sest nii on kirjas seadustes (bürokraatia) ­ kuuletumise põhjuseks mõistuslik kaalutlus o traditsiooniline ­ põhineb tavadel, kommetel ja harjumustel, korraldust täidetakse harjumusest (Patriarhaat); o karismaatiline põhineb juhi erakordsel võimel või ideede erakordsusel, korraldust täidetakse, sest usutakse ja usaldatakse juhti. Institutsionaliseeritud võim: võim annab suhetele kindla suuna, eraldab dominantsed ja alluvad grupid, ta on ühiskonnas institutsionaliseeritud kindlatesse struktuuridesse ja organiseeritud kindlal viisil. Institutsionaliseeritud võimu monopoolseks kandjaks on riik.
5. Demokraatia põhiprintsiibid ja ­väärtused. (lk.17-22) Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Põhimõtted: o Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas. o Rahvas teostab oma võimu kaudselt oma esindajate valimise teel. o Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele. o Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt. 4 o Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust. o Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda. o Erinevate jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus -, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne). o Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema sõltumatu kohtuvõim Demokraatia tugisambad on: o rahva suveräänsus; o valitsemine valitsetavate nõusolekul; o enamuse võim; o vähemuse õigused; o põhiliste inimõiguste tagamine; o vabad ja ausad valimised; o võrdsus seaduste ees; o korrakohane õigusemõistmine; o põhiseadusega piiratud riigivõim; o sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism ; o sallivuse , pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine.
Täieliku, liberaalse demokraatia tunnused: Demokraatia peamised tunnused: o kodanikuvabadused o vabade valimiste korraldamine; o õigusriik ja kõigi võrdsus seaduste ees o enamuse võimu teostamine ; o võimuinstitutsioonide lahusus ja o vähemuse õiguste austamine; tasakaalustatus o põhiseadusel rajanev riigivõim; o kohtusüsteemi poliitiline sõltumatus o kontroll võimude tegevuse üle; o pluralistlik kodanikuühiskond ja vaba o valitsusväliste kodanikualgatuslike ajakirjandus eraorganisatsioonide loomise ja o vähemuste õigustega arvestamine tegutsemise võimalikkus. o tsiviilkontroll relvajõudude üle
Demokraatia on valitsemiskord , mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused. Miinimumnõue ­ vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Demokraatia eeldab põhiseaduslikku valitsemist. Alles siis kui kogu rahvas, k.a. poliitiline eliit ja ametnikkond neid põhimõtteid tunnustavad, võib rääkida demokraatliku ühiskonna juurdumisest ühiskonda, kus inimesed saavad kas otseselt või kaudselt osa võtta valitsemisest ehk ühiskonna juhtimisest, nimetatakse demokraatlikuks ühiskonnaks
6. Seadused ja õigusnormid. Seadus on kirjapandud õigusnorm. Õiguseks nimetatakse mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogumit. Eraõigusega korraldatakse inimestevahelisi suhteid. Eraõiguses on subjektid oma õigustes võrdsed. Eraõigus jaguneb: tsiviilõigus (võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus, pärimisõigus), kaubandusõigus, äriõigus (majandusõigus), tööõigus. Avalik õigus jaguneb: riigiõigus, konstitutsiooniõigus, rahvusvaheline õigus, haldusõigus, kriminaalõigus, kirikuõigus, menetlusõigus (protsessiõigus), finantsõigus. Eelkõige käib avaliku õiguse alla riigiõigus. Põhiline riigiõiguse alus on konstitutsioon. Kriminaalõigus sätestab süüteod (kuriteod ja väärteod) ning nende karistusviisi. Finantsõigus sätestab eeskirjad, mille järgi riik ja riigiorganid kasutavad raha ning määravad, kuidas ja milliseid makse koguda. Haldusõigus reguleerib ametivõimude moodustamise korda ja vastutust haldusõiguste rikkumiste eest. Kui riik ei suuda kontrollida 5 haldusõigusrikkumisi, siis nimetatakse seda haldussuutmatuseks. Menetlusõigus määrab kindlaks kohtupidamise korra. Õiguskorrast kinnipidamise tagamine on riigivõimu üks tähtsamaid ülesandeid. Selleks on riigi poolt loodud vastavad institutsioonid : politsei, kohus ja muud justiitsorganid Seadus on õigusteaduse mõistes üldise iseloomuga , üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegelite (õigusnormide) kogum ehk õigusakt. Kontinentaalses õigussüsteemis on seadustel õiguskorra hierarhias ülimuslik iseloom. See tähendab, et kõik teised õiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nõuetega ja seadust saab muuta või tühistada vaid seda vastuvõtnud organ Eestis on seaduste algatamise õigus: o Riigikogu liikmel; o Riigikogu fraktsioonil; o Riigikogu komisjonil; o Vabariigi Valitsusel; o Vabariigi Presidendil põhiseaduse muutmiseks. Seadused kuulutab välja Vabariigi President Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga. Õigusnorm on inimeste käitumist reguleeriv käsk või keeld, mis peab vastama kolmele küsimusele: o Peab näitama, millised on õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad, ehk milline on subjektilt nõutav käitumine. o Peab näitama tingimused, mille korral tuleb käituda vastavalt normile . o Milline on riiklik sund, mida rakendatakse normi rikkumisel Vastavalt sellele õigusnormi loogilisele struktuurile eristatakse kolme elementi: hüpotees, dispositsioon ja sanktsioon . Täpsemalt: o Hüpotees näitab elulisi asjaolusid, millele õiguslooja on andnud õigusliku tähenduse o Dispositsioon näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused o Sanktsioon näitab riiklikku mõjutusvahendit, mida riik rakendab dispositsiooni nõuete rikkumise eest hüpoteesi tingimustes. Normatiivne reguleerimine on inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis hõlmab kõiki üht liiki juhtusid. Üldine reegel ongi norm. Inimkäitumises korraloomise vahendina rakendatavad õigusnormid (kui tüüpilised sotsiaalsed normid) avavad õigusele perspektiivi osalemaks ka teistes sotsiaalsetes süsteemides, nagu majandus või valitsemine. Õigusnormid kirjutavad meile midagi ette, tagavad midagi või jätavad koguni millestki ilma. Õigusnorm on õiguslausena formuleeritud käitumiseeskiri, mille ülesanne on anda piisavalt üldised, kättesaadavad ja mõistetavad reeglid, mille alusel kodanikud ja kohtunikud saavad määrata probleemi lahendamise viisi. Õigusnormid liigitatakse avaliku ja eraõiguse normideks ning nende üksikharude normideks. Põhiseadus on vaid normatiivne tuum, mida ümbritsevad asjakohased lisadokumendid ja kokkulepitud poliitilised normid.
7. Riigi mõiste. (lk.31) Riik on avalik-õiguslik organisatsioon , mis oma õiguskorra loomisel ja sellel korral põhinevates võimuavaldustes on oma territooriumil piiramatu ja rahvusvahelistes suhetes sõltumatu igast muust võimust. Kui lähtuda võimu teostamisest, siis komplitseeritumates ühiskondades vajab võim enda teostamiseks riiki ­ riik on võimu teostamise aparaat. Riik on institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Riigiks nimetatakse universaalset eraldiseisvat poliitilist üksust. Riigi tunnused: o Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu ­ suveräänne. 6 o riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ja need on kõigile siduvad o riik omab kontrolli kindla territooriumi üle o riigi institutsioonid on avalikud, nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest Riigil on 3 põhitunnust: o Territoorium Territooriumi moodustavad maa-ala, maapõu, õhuruum, ja kui tegu on mereriigiga, siis ka territoriaalvesi. Riigi alla kuuluvad tinglikult ka selle riigi lipu all liikuvad alused ning teistes riikides asuvad saatkondade territooriumid. Riigi territooriumi määrab riigipiir , mis määrab ühtlasi ka riigi suveräänsuse ulatuse . Riigipiiri rikkumine on alati karistatav . o Rahvas/elanikkond Rahvas moodustub kõigist mingi riigi alal elavatest ja selle seadustele alluvatest isikutest. Olenevalt sidemetest riigiga jaguneb rahvas välismaalasteks ja kodanikkonnaks. Välismaalased võivad olla nii teiste riikide kodanikud kui ka kodakondsuseta isikud. Kodanikud on riigi kodakondsusega isikud. Kodakondsus tähendab inimese ja riigi vahelist õiguslik-poliitilist sidet, millega on määratud mõlema poole õigused ja kohustused teineteise ees. o Suveräänne riigiv6im Suveräänne riigivõim tähendab nii välimist kui ka sisemist iseseisvust. Välimine iseseisvus põhineb teiste riikide de jure või de facto tunnustusel. Sisemine iseseisvus tähendab, et riigis kehtib ainult tema loodud ja tema kontrollitav õiguskord. Riigivõimu teostaja on tegevuses vaba ega allu marionetina mingile välisjõule. Legitiimsus tähendab, et võim kuulub võimukandjatele kooskõlas seadusega ning see on vastavuses rahva kui kõrgeima võimu kandja tahtega. Peamised funktsioonid, mida riik peaks täitma: o nende huvide valjendamine, täpsustamine, mida inimesed riigilt ootavad ; o inimeste huvide koondamine , mis tahendab poliitiliste huvide koondumist mingiks kindlaks poliitikaks; o poliitiline sotsialiseerija, s.t kuna riik juhib poliitilise informatsiooni edastamist, mõjutab ta inimeste vaartuste ja orientatsioonide kujunemist; o seaduste ja poliitiliste otsuste tegija ning elluviija, olles samuti nende seaduste täitmise kontrollija; o teravate sotsiaalsete konfliktide, eriarvamuste õiguslik, kohtulik reguleerija või lahendaja.
8. Riigivõimu tunnused. Tänapäeva riigikorralduse vormid: ühtne ehk unitaarriik , liitriik ehk föderatsioon, konföderatsioon. (lk.46) Riigivõimul on mitmed tunnused, mis on talle ainuomased ehk monopoolsed. Nende tõttu on riigivõim ühiskonnas ülimuslik teiste võimuliikide suhtes: o Riigivõimul on ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist. o Riigivõimul on ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle. o Riigivõimul on seadusega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks. o Riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele. o Riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust o ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises. o Riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia . Riigivõim on kirjalike õigusnormidega rangemini korraldatud kui majanduslik võim, rääkimata avalikust arvamusest ja traditsioonidest. Nii on riigivõimu puhul alati selge, milline võimuinstitutsioon on kõrgeim, kelle otsused on ülimuslikud, ning see hierarhia on püsiv. Riigivõimu rangest korraldusest annavad tunnistust ka tema komponendid Riigivõimu komponendid
7 o Spetsiaalsed asutused ja institutsioonid, mille kaudu võimu teostatakse (seadusandja, valitsus, kohus, korrakaitsejõud). o Inimesed, kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks (riigibürokraatia). o Kirjalikud õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka võimuinstitutsioonide ja rahva vahel Kõikidele riigivõimudele on iseloomulik, et nad toimivad kokkulepitud reegleid järgides; on suveräänsed; legitiimsed; omavad õigust ja võimet luua seadusi ning jõudu oma tahet teostada. Riigivõim teostab end asutuste ja institutsioonide kaudu (seadusandja, valitsus, kohus, korrakaitsejõud, sõjavägi). Suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka institutsioonide ja rahva vahel reguleerivad kirjalikud õigusnormid. Et vältida võimu kuritarvitamist, peavad seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim olema lahutatud ­ võimude lahutatuse printsiip. Riigiasutusel on riigivõimu volitused , see moodustatakse seadusega ettenähtud korras ja saab oma tegevuseks raha riigieelarvest. Riigiasutuse töötajad on riigiametnikud. Riigiametis töötamiseks loetakse töösuhet seadusandlikku, täidesaatvat või kohtuvõimu, riiklikku järelevalvet, kontrolli või riigikaitset teostava institutsiooni koosseisus ettenähtud valitaval või nimetataval ametikohal käesoleva seaduse või muude seaduste alusel. Ametnikud on vaid need töötajad, kes täidavad avalikku võimu. Nemad ei tööta mitte töölepingu, vaid avaliku teenistuse seaduse alusel ja võetakse tööle asutuse juhi käskkirjaga (nii ei ole ametnikud näitlejad ja õpetajad, kuigi teatrid ja koolid kuuluvad riigile või linnale ). Riigiasutuste ja ametnike tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks on loodud spetsiaalsed järelevalveinstitutsioonid (riigi- ehk konstitutsioonikohus, riigikontroll , õiguskantsler, riiklik lepitaja , inspektsioonid) Riigikorralduse vormid: o Föderatsioon e. liitriik, mis tekib riigiõigusliku akti alusel, konstitutsiooni vastuvõtmise tulemusel. Föderatsioonil on oma riigipea ja keskorganid föderatsiooni kompetentsi kuuluvate küsimuste lahendamiseks, kuid föderatsiooni osades kehtib omanäoline, teistest erinev õiguskord. o Unitaarriik e. ühtne riik - tsentraliseeritud riigivõimu- ja valitsemisorganitega ning ühtse seadusandlusega . Riigi territoorium on küll jagatud haldusuksusteks, kuid neil üksustel ei ole iseseisvust, vaid neid juhivad keskse riigivõimu kohalikud esindused. o Konföderatsioon e. riikide liit, mis sõlmitakse rahvusvaheliste lepingutega teatud eesmarkide saavutamiseks. Konföderatsioonil ei ole ühist riigipead. Konföderatsioon ise ei ole rahvusvahelise õiguse subjekt , vaid subjektsust kannavad konföderatsiooni moodustavad riigid.
9. Õigusriik. Õigusriigi olemus ja tunnused. Õigusriigiks nimetatakse sellist riiki, kus valitsemist toimetatakse üldtunnustatud reeglite ehk seaduste kohaselt, mida järgivad nii valitsetavad kui valitsejad . Võimuriik ja õigusriik: õigusriik ja võimuriik tagavad mõlemad ühiskondliku ehk avaliku korra. Erinevus seisneb selles, mida peetakse korra tagamisel kõige tähtsamaks. Korra aluseks on õigusriigi seadused, mis kindlustavad indiviidi vabaduse. Õigusriigis on tagatud kõigi inimeste võrdsus seaduse ees ja õigus korrakohaseks õigusmõistmiseks. Võimuriigis on korra aluseks distsipliin, mis kaitseb riiki inimeste eest. Peamised õigussüsteemid: o mandri-euroopa õigussüsteem ­ põhineb kodifitseeritud rooma õigusel. o Angloameerika õigussüsteem - pretsedendiõigus o sariaadiseadus Peamised õigusharud o eraõigus ­reguleerib inimeste vahelisis suhteid (tsiviilõigus, tööõigus, kaubandusõigus) o avalik õigus ­ reguleerib inimese ja riigi vahelisi suhteid (karistusõigus, haldusõigus, riigiõigus jmt) Õigusriigi tunnusteks peetakse: 8 o põhiseadust, mis seab riigivõimu tegevusele seaduslikud raamid ; o garanteeritud kodanikuõigusi; o ühiskonna sotsiaalseid probleeme ei tule lahendada mitte üksikjuhtumite kaudu, vaid vastava seadusandlusega ühiskondliku sotsiaalkindlustussüsteemi abil; o seaduste kohustuslikkus seadusandlikule ja täitevvõimule; o õigus informatsioonile ja selle levitamisele; o kodanike vabaduste ja omandiõiguse kaitse riikliku omavoli eest. Valitsemisvormilt ja poliitiliselt reziimilt on õigusriik demokraatia. Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omane võimude lahusus. Õigusaktide hierarhia Rahvusvahelised õigusaktid (konventsioonid, lepingud ) põhiseadus seadused seadlused, määrused, otsused, korraldused , käskkirjad, juhendid, eeskirjad Karistusõigus ­ sätestatud karistusseadustikus, käsitleb süütegusid. Süüteod jagunevad: o väärteod o kuriteod Süüpõhimõte ja süüvõime Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. Isik on süüvõimeline kui ta on teo toimepaneku ajal süüdiv ja enne kuriteo toimepanekut saanud 14 aastat vanaks. Väärteo eest võib võtta vastutusele ka alla 14-aastast. Võib rakendada mõjutusvahendeid. Ka raskete kuritegude eest vastutus 13-15-aastaselt. 14-18- aastane alaealine on piiratud süüvõimega. Süüd välistavad asjaolud ­ vaimuhaigus , hädakaitse, hädaseisund.
10. Avalik ja erasektor. (lk.29-34) Riigi roll majanduse korraldamises. (lk.33-34) Avatud ühiskonnas moodustab riik vaid ühe ühiskondliku sektori. Moodne liberaalne ühiskond jaguneb: o avalik sektor e. esimene sektor (riiklik sektor, mis hõlmab riigi- ja omavalitsusasutusi koos töötajaskonnaga, samuti riigi kasutusse laekuvad maksu-, tulu- ja riigivarasid. Avaliku sektori põhiülesanne on tagada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu); o erasektor e. tulundussektor (hõlmab kõiki inimeste ettevõetavaid tulundustegevusi. Erasektori põhiülesanne on toota kasumit); o mittetulundussektor e. kolmas sektor (ei taotle võimu ega tulu, selle moodustavad vabatahtlikult kodanikualgatuse korras loodud kodanikuühendused. Mittetulundussektori ülesanne on toetada demokraatliku ühiskonna pluralismi sidusust ja kodanike kaasatust avalikku ellu). AVALIK SEKTOR POLIITIKA RIIK
AVALIK ERASEKTOR MAJANDUS TURG ehk ühiskondlik elu tulundussektor KOLMAS SEKTOR KODANIKU- KODANIKU- mittetulundus -sektor ÜHISKOND ÜHENDUSED
ERAELU KODU PERE
Ühiskond on laiem mõiste kui riik, hõlmates kõiki avaliku elu (public) sfääre, nagu kultuurisfäär, meedia, kodanikuühiskond (kolmas sektor), mis vastandub riiklikule (kui "esimesele") ja majandussfäärile (kui "teisele" sektorile). Majandussfäär on spetsiifiline inimtegevuse valdkond ja tänu eraomanduslikule tootmisvahendite omandivormile tänapäevases Lääne demokraatias ka veidi erandliku ühiskondliku loomusega (mida kajastab inglisekeelne väljend private sector). Majandustegevus on tänapäeva kapitalismis põhimõtteliselt "eraasi". Riik seab sellele üksnes seadusandlikud ja fiskaalsed
9 (maksupoliitilised) raamid, kuid loodab seejuures valdavalt erainitsiatiivile (va. haridussfääris, kultuurisfääris, sotsiaalhoolekandes, õiguskorra tagamises ja muudes spetsiifilistes sfäärides, mida ei saa allutada probleemideta "majandusjõudude" toimele). Kõige olulisem on siiski era- ja avaliku sfääri põhimõtteline eristamine ­ diktatuurid ei tunnista erasfääri olemasolu ja seetõttu ei nad politoloogiliselt analüüsitavad (Kenneth Minogue). Majandussfäär ei ole ka klassikalises mõttes erasfäär (eraelusfäär), kuigi antiikaja perekondlik majapidamine ( oikos ) oli algselt ka esmane tootmisüksus ja majanduse analüüsi (poliitökonoomia) mõiste pärineb just perekonna mõistest. Avalik sektor e. esimene sektor - võimu- ja valitsemisasutused ning ametnikkonnad; avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine. tegeleb valitsemise ja haldamisega. Avaliku sektori tuumaks on riik (keskvõim ja kohalikud omavalitsused). Avalik sektor on laiem mõiste ja hõlmab nii riiklikke kui avalik-õiguslikke institutsioone. Mis on avalik-õiguslikud institutsioonid ja miks nad head on: Riigil ei ole võimalik ja ka otstarbekas teostada kõiki avalik-õiguslikke haldusülesandeid oma organite kaudu. Sellepärast antakse teatud osa nendest seadusega üle iseseisvatele õigussubjektidele, kes muutuvad sellega avaliku halduse kandjateks (näiteks Rahvusraamatukogu , üldkasutatavad rahvaraamatukogud , aga ka raadio ja televisioon, Kultuurkapitali, Keskkonnafond). Oma tegevuses on nad sõltumatud, nad lähtuvad üksnes seaduse nõuetest Avaliku sektori funktsioonid 1) riigivalitsemise ja omavalitsuse korraldamine; 2) seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine; 3) riigikaitse ; 4) avaliku korra tagamine; 5) riigi rahvusvahelise esindatuse tagamine; 6) riigi kodanikkonna määratlemine. Erasektorisse e. tulundussektorisse kuuluvad kasumit taotlevad eraettevõtted. (täisühingud, osaühingud, aktsiaseltsid jne.) Ärimajandus, ärisektor. Majandussfäär ehk erasektor ehk tulundussektor, kuna enamik ärilisi ettevõtteid kuulub erakapitalile. Erasektori ja riigi suhted: riik loob õigusliku keskkonna, riik planeerib majandusarengut, valib majanduspoliitika . Peamised majandusteoreetilised koolkonnad : vaba ettevõtluse teooriad (Adam Smith, Milton Friedman ) ja reguleerimisteooriad ( Keynes ). Turutõrgete pehmendamine ja ühishüvede pakkumine.
11. Kodanikuühiskond. Tsiviilühiskond. Mittetulundusühingud. Kodanikuaktiivsus. (lk.34- 37) Poliitiline kultuur (lk.89-93) Tsiviilühiskond ­ modernne kodanikuühiskond, kus kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed. Kodanikuühiskond - kõiki inimesi huvide ja võimete kohaselt kaasavat osalusühiskonda, mis hõlmab inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja institutsioone. Kodanikuühiskond tähendab suutlikku avalikku sektorit, tugevat erasektorit ja aktiivset kolmandat sektorit. Kolmanda (ka mittetulundusliku, valitsusvälise) sektori moodustavad kodanike enese algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud, seega organisatsioonid ja liikumised. Need ühendused peavad olema: o legaalsed o vabatahtlikud o mittetulunduslikud Kolmandas sektoris tegutsevate organisatsioonide vormideks on juriidilise määratluse kohaselt mittetulundusühingud (MTÜ), sihtasutused (SA) ja seltsingud ja neid ühendavad katusorganisatsioonid nagu nt. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (www.ngo.ee) Kodanikuühiskond on vajalik, sest: o erinevad huvigrupid saavad selle kaudu oma huve realiseerida, tasandab ühiskonnas olevaid võimalikke erimeelsusi - näit. Eesti Mesinike Liit, Eesti Luterliku Tunni teenistus
10 o kaitseb ühiskonnaelu riigi liigse sekkumise eest ­ näit. Eesti Õiguskeskus, Eesti Inimõiguste Assotsiatsioon, Avatud Eesti Fond o piirab parteide mõju, võimaldab poliitikat mõjutada ka valimisteväliselt ­ Eestimaa Looduse Fond, võiks olla ka Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Lasterikaste Perede Liit; külade seltsid nagu Ida-Virumaa külade esindus o arendab kodanikuaktiivsust - algatusvõime, koostöövõime jmt. ­ Eesti Regionaalse ja kohaliku arengu sihtasutus , Tartu Kolmikute pereklubi Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsioon ­ EKAK Mitmes riigis (Eestis, Horvaatias, Inglismaal, Iirimaal , Kanadas ja Sotimaal) on välja töötatud raamistik avaliku sektori ja ühenduste koostoimimiseks lepingu või strateegilise dokumendina ­ Eestis ongi selleks 2002.a. Riigikogus kinnitatud EKAK. EKAK on dokument, mis määratleb avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavaid rolle ning koostoimimise põhimõtteid avaliku poliitika kujundamisel ja teostamisel Koalitsioonileppes lubati, et valitsus moodustab hiljemalt 1. jaanuariks 2008 ning rahastab riigieelarvest iga-aastaselt 20 miljoni krooniga Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, mille tegevuse eesmärgiks on kodanikuühiskonna toetamine . Kolmanda sektori areng määrab kodanikuühiskonna tugevuse antud ühiskonnas. Teovõimas kodanikuühiskond on peamine tagatis , et ei riik ega äriettevõtted ei saa karistamatult kahjustada kodanike huve. Kolmanda sektori tegevusvaldkond on lai ja eri riikides hõlmab see erinevaid koostöövorme, mille hulka arvatakse vabatahtlikud organisatsioonid ja sotsiaalhoolekanne , heategevusorganisatsioonid, spordiklubid , sihtasutused, huvigrupid ning tervishoiu, keskkonna, kultuuri ja filantroopiaga seotud ühingud. Igaüks neist juhindub oma sotsiaalsest, religioossest või eetilisest missioonist ja on suunatud kodanike osaluse ja ühiskondliku algatusvõime edendamisele. Kolmanda sektori läbi kasvab ühiskonna sotsiaalne kapital - inimestevahelised võrgustikud ja usaldus, mille kaudu toimub inimeste lülitumine ühiskonna ellu.(Robert Putnam - sotsiaalse kapitali uurija)
Avatud ühiskonda nimetatakse iseloomu tõttu ka kodanikuühiskonnaks. Kodanikuühiskonna mõiste tuli maailmas käibele alles viimastel aastakümnetel. Kodanikuühiskond moodustub kodanike vabatahtlikest ühendustest ja see on niisiis sõltuvuses kodanikuaktiivsusest. Kui vabade kodanikuühenduste hulk ühiskonnas on suur ja nendes tegutseb rohkesti inimesi, kusjuures nende tegevus mõjutab kogu ühiskonda ja neid tunnustab riigivõim, siis on selles riigis tegu väljakujunenud kodanikuühiskonnaga. Kodanikuühiskonda nimetatakse tsiviilühiskonnaks. Esimestena rääkisid tsiviilühiskonnast T. Hobbes, J. Locke ja G. W. Hegel , kes eristasid organiseeritud ühiskonda, mille suhtes riik valitseb. Kodaniku- ehk tsiviilühiskonna peamine tunnus ongi inimeste vaba koondumine mitmesugusteks ühendusteks. Et niisugused ühendused püüavad ühiskonda mitmel moel mõjutada, nimetatakse neid ka huvi- või tugirühmadeks (ameti- ja kutseühingud, põllumeeste liidud pensionäride, invaliidide, üliõpilaste, naiste jne ühendused). Kodanikuühiskonna vastand on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Niisiis on kodanikuühiskond sotsiaalse elu valdkond, mis on vabatahtlik, isekorraldav ja autonoomne riigi suhtes. Kodanikuühiskonnast saame raakida ainult seal, kus on tegu piiratud valitsemisega (riigivõimuga, mis ei sekku inimeste eraellu ega omaalgatusse). Eestis hakkasid kodanikuühiskonna struktuurid ja suhted kujunema 19. sajandi viimasel veerandil. Kulminatsiooni saavutas kodanikuühiskonna ülesehitamine parast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Tsiviilühiskond on vajalik ja kasulik, sest: o kodanikuühiskonnas leiavad väljundi erinevad huvid ja sotsiaalsed grupid. Samas võimaldab arenenud kodanikualgatus neid huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid tasandada, luua koalitsioone. See hoiab ara võimu monopoliseerimise ning stabiliseerib ühiskonda;
11 o kodanikuühiskond piirab riigivõimu, s.t kaitseb majandust, kultuuri ja eraelu riigi liigse sekkumise eest tänu kodanikuorganisatsioonide tegevusele saab poliitikat mõjutada teistegi vahenditega peale valimiste, siin avanevad poliitilised võimalused ka traditsiooniliselt tõrjutud vähemustele; o kodanikuühiskond arendab demokraatiale vajalikke väärtusi, nagu sallivus, algatuslikkus, koostöövõime; o kodanikuühiskond levitab informatsiooni vaba ajakirjanduse kaudu; o riik, mis kaitseb seadustega kodanike iseseisvust ja algatust, pälvib rahva lugupidamise ja lojaalsuse. Kodanikuühiskonna põhialuseks on omaalgatus . Paljudes riikides toetavad nii keskvõim kui ka kohalik võim kolmandat sektorit märkimisväärselt ning on loodud süsteem nende rahaliseks toetamiseks. Kasulik ja vajalik on ka ärisektori ja kolmanda sektori koostöö.
12. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. (lk.38-41) Ühiskonna sotsiaalne struktuur - inimeste kategooriate vaheliste domineerimissuhete süsteem (tööandjad - töövõtjad, peremees - tööline jms); baseerub võimul tootmisviiside üle. Sotsiaalsed struktuurid on suuremate koosluste spetsiifilised karakteristikud , mis kehtivad ainult grupi kohta (sest ainult sotsiaalsel kooslusel on sotsiaalne struktuur): grupi suurus, käitumisnormid, tööjaotus, konfliktide lahendamise viisid jms. Ühiskonna sotsiaalne struktuur- mingile ühiskonnatüübile omane rahvastiku jagunemine suurteks sarnaste omadustega kategooriateks nagu rahvused , klassid ja sotsiaalsed grupid; rahvastiku sooline ja ealine jaotus. Sotsiaalne kihistumine jagab ühiskonda vertikaalselt, hierarhiliselt Sotsiaalne kiht (klass) on sarnaste ressursside (näit. sissetulek, omand) ja sotsiaalsete parameetritega (näit. haridus, päritolu) inimeste kategooria. Tavaline jaotus: kõrgklass, keskklass, alamklass. Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades on iseloomulik tugeva keskklassi olemasolu. Kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti annab inimesele sotsiaalse staatuse e. sotsiaalse positsiooni. See näitab tema positsiooni ühiskonna sotsiaalse kihistumise süsteemis, mida võib määrata kas siis päritolu või materiaalsed või vaimsed ressursid. Ühesugusest staatusest tulenevad ka grupi liikmete ühesugused sotsiaalsed huvid ja elustiil. Igale staatusele vastab sobiva käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega . Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Staatuslikke tunnuseid, mille üle inimesel puudub kontroll, nimetatakse omistatud staatuseks (sünnipära, rass , sugu). Inimese pingutuste, tegevuse tulemusel saavutatud staatust nimetatakse omandatud staatuseks (haridus, ametikoht , abielu). Ühiskonna kihistusele on omane hierarhilisus ­ sotsiaalne hierarhia. Avatud ühiskonnas pole inimesed kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti lõplik ­ toimub liikumine nii vertikaalselt (keskklassist kõrgklassi) kui horisontaalselt (ühest linnast või riigist teise) - sotsiaalne mobiilsus on kõrge. Suletud, korporatiivsetes, ühiskondades on sotsiaalne mobiilsus väike. Ühiskond maailmas jaotatakse laias laastus kolme gruppi: o madala arengutasemega riigid - suur hulk inimesi töötab hankivas tööstuses - primaarsektor ; o keskmise tasemega riigid - enamus inimesi on seotud töötava sektoriga - sekundaarsektor; o kõrgelt arenenud riigid - ülekaalus teenindussektor - tertsiaarsektor. Sotsioloogid on välja töötanud mitmesuguseid stratifikatsiooniteooriaid (kihistumusteooriaid). Tuntumad on: o Karl Marxi teooria - siin on aluseks võetud omandisuhted. Sellest lahtuvalt on elanikkond jaotatud kahte vastandlikku põhiklassi, kusjuures võimul olevale klassile kuuluvad tootmisvahendid . Kapitalistlikus ühiskonnas on võimul kodanlus ning temale kuuluvad tähtsamad tootmisvahendid - tehased, kaevandused , kaubandusettevõtted. Teiseks on tootmisvahenditest ilma jäätud klass, kelleks kapitalistlikus ühiskonnas on palgatöölised. 12 o Max Webberi teooria - lahtutud on põhimõttest, et ühiskonnas on jaotus märksa kirjum, kui nagi Marx. Webber tõi välja kolm ühiskonna kihistumise mõõdet: majandusressursside järgi kihistub elanikkond kõrg-, kesk- ja alamklassiks; kihistumine toimub elulaadi, väärtushinnangute ning päritolu järgi; poliitiline kihistumine - milline on kellegi juurdepaas võimule ja poliitikale. Webberi õpetus töötati välja 20. sajandi alguses. o Talcot Parsons - Inglise päritolu USA teadlane , keda peetakse 20. sajandi tippsotsioloogiks. Ta lähtub ühiskonna kihistamisel kolmest kriteeriumist: kvaliteet - inimese teatud omadused, oskused ja kvalifikatsioon; täitmine - kuidas inimene täidab endale võetud rolli: kas oskuslikult, kuidagiviisi või halvasti; valdamine - kas ja kui palju on inimesel ainelisi või vaimseid ressursse. Sotsiaalsed grupid ja huvirühmad eristuvad religioossete, rahvuslike, tegevusala, ea vms. tunnuse alusel. Näiteks pensionärid, õpilased, talupojad, vaimse töö tegijad. Sotsiaalsed grupid ei paikne üksteise suhtes hierarhiliselt. Ühiskond jaguneb sotsiaalseteks gruppideks, kes täidavad ühiskondlikus süsteemis ühist funktsiooni või hõlmavad ühise koha. Tööalased tunnuse alusel moodustuvad professionaalsed grupid. Sotsiaalse grupi liikmeid iseloomustab enam-vähem ühesugune hoiak mitmesuguste ühiskondlike probleemide suhtes.
13. Huvid. Huvide realiseerimine ühiskonnas. Huvid seovad grupi liikmeid ühiste eesmärkide kaudu. Kui sellised grupid tegutsevad organiseeritult, nimetatakse neid huvigruppideks . Huvid võivad olla majanduslikud, kultuurilised, poliitilised, religioossed, rahvuslikud vm. Seetõttu sotsiaalsed ja huvigrupid ei kattu. Huvigrupid võivad ühendada ka erinevate sotsiaalsete gruppide liikmeid ja neid iseloomustab sageli organiseeritud tegevus. Selle alla kuuluvad seltsid, ühendused, liidud, organisatsioonid jne, neil on ametlik liikmeskond, juhtkond , personal, põhikirjad ja pidev organisatsiooniline või propagandategevus. Nt ametiühingud, naisliikumised, üliõpilasorganisatsioonid, spordiseltsid, kirik ja usuorganisatsioonid. Tuntumaid ühendusi: Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit, Eesti Üürnike Ühendus, Eesti Vabadusvõitlejate Ühendus, õigusvastaselt represseeritute liit Memento, Eesti Õpetajate Liit. Huvigruppide erivormiks on survegrupid, mis tegutsevad huvigruppidest kitsamal sotsiaalsel või majanduslikul alusel ega oma selget organisatsioonilist vormi. Oma tegevusega (kuluaaripoliitika, lobby ingl `parlamendi eeskoda') püüavad nad avaldada survet riiklikele ja omavalitsusasutustele kitsalt omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks. Osa survegruppe võib olla ka kriminaalse iseloomuga. Survegrupid ja huvigrupid taotlevad riikliku võimuaparaadi mõjutamist ja suunamist. Nende eesmärk pole erinevalt poliitilistest parteidest mitte võimule tulla, vaid riigivõimu soovitud suunas mõjutada. Ärilisi ringkondi esindavad survegrupid võivad taotleda maksusoodustusi, riiklikke tellimusi jne. Tihti kasutavad mitmesugused organisatsioonid ja huvigrupid kinnimakstud lobiste. Avalik huvi. Kodanikuühiskonna termin. Avaliku huvi seisukohast on olulised ühishüvised ehk sellised hüved, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadavad, nagu loodus, turvalisus, kultuur jne. Mittetulundusühendused ei tohi jaotada oma tegevusest saadavat majanduslikku kasumit muudel kui avalikes huvides olevatel eesmärkidel. Oluline on siinjuures teha vahet avaliku huvi ja kitsama rühma (nt. ühe maja elanikud; ühe ettevõtte töötajad) huvide vahel; see pole alati kerge ja vahe pole lõplik. Tegevus kitsamalt piiritletud grupi heaks võib samuti olla avalikes huvides, nt. kui see rühm on ebasoodsas olukorras võrreldes muu ühiskonnaga ja seega suurendab selle toetamine ühiskondlikku õiglust. Kuigi paljud mittetulundusühingud ja sihtasutused tegutsevad praktikas avalikes huvides, on nendest seni ainult väike vähemus lülitatud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud avalikes huvides tegutsevate ühenduste nimekirja. Seal nimetatud ühendustele tehtud annetusi
13 saab annetaja oma maksustatavast tulust maha arvata. (Kodanikuühiskonna lühisõnastik, Mikko Lagerspetz 2004) Huvigrupp või -rühm. - 1) Teadvustatud ühiste huvide nimel tegutsev ühendus (nt. mittetulundusühendus, liikumine, katusorganisatsioon või võrgustik). 2) Inimesed või organisatsioonid, kelle huvid mõnes küsimuses ühtivad. Vrd. eestkoste; lobitöö; sihtrühm; survegrupid; tagala . Samas tähenduses on kasutatud ka terminit sidusgrupp või -rühm.
14. Pluralismi olemus ja tähtsus. Poliitiline kultuur. Ühiskonda, kus eksisteerivad erinevad vaated, ideoloogiad, organisatsioonid, omandivormid, kultuurid ja sotsiaalsed grupid, nimetatakse pluralistlikuks. Pluralism on demokraatliku ühiskonna oluline tunnus. Pluralism mitte ainult ei luba erinevusi, vaid peab erinevusi väärtuseks, ühiskonna rikkuseks, selle arengu eelduseks ja stabiilsuse aluseks, nende arendamist omaette eesmärgiks. Pluralismiga seotud mõiste on multikultuursus ­ see on paljude kultuuride kooseksisteerimine , kusjuures nad ei ole üksteisele allutatud, toimub integratsioon ja mitte assimileerimine . Pluralismi põhilised poliitilised printsiibid : o sallivuslik hoiak ­ austatakse õigust olla vastandlikult erinev o koostöö ­ tegevus, kus võitjad on mõlemad osapooled o dialoog ­ orienteeritus positiivsele programmile, alati peab leidma ühisosa o solidaarsus ­ tunne, et ollakse samas paadis, et ühe osapoole kahjustamine kahjustab ka teist Pluralismi vastandmõisted: võitlus kultuuride, sotsiaalsete gruppide jmt. vahel, likvideerimine, assimileerimine, sallimatus, tõe monopoli kuulutamine. Pluralism on veendumus, et eksisteerib või peaks eksisteerima ideede paljusus . Pluralism sai alguse kui filosoofia, milles püüti veenda, et reaalsust ei saa seletada ainult ühel viisil. Poliitiline pluralism tunnistab erinevust sotsiaalses, institutsionaalses ja ideoloogilises praktikas. Pluralismil on viis olulist tunnust: o pluralism sai alguse kui rünnak riiklikule monismile, mis filosoofiliselt oli väljendatud suveräänsuse doktriinis või mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides; o pluralistid hindavad grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesistust; o pluralistid on seisukohal, et teravate grupikonfliktidega peab arvestama iga keeruline ühiskond; o pluralistid arutavad institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Samuti on nad jaotunud vastavalt sellele, kas institutsionaalse ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine või arendamine; o kuigi pluralistid kaitsevad poliitilise pluralismi väärtusi, on nad teadlikud sellise ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks on isiklik huvi ja puuduvad traditsioonilised sotsiaalsed sidemed.
15. Sotsiaalsed probleemid ( tööpuudus, vaesus, kuritegevus jm). Sotsiaalsed lõhed. Sotsiaalne sidusus ja sotsiaalne tõrjutus ­ õpik lk.57 Inimarengu jätkumiseks peavad ühiskonna liikmed olema omavahel seotud sellisel viisil, et nad saaksid normaalselt areneda: õppida. töötada, suhelda ning osa võta ühiskonna ja omaenda asjade korraldamisest vastavalt igaühe huvidele ja võimetele. o sotsiaalne sidusus - kas on sillad erinevate sotsiaalsete gruppide vahel o sotsiaalne tõrjutus - inimesed ei osale ühiskonna ressursijaotuses, võimusuhetes, kultuurielus Selleks, et välja selgitada, kuidas sotsiaalne kihistatus mõjub ühiskonna stabiilsusele, kasutatakse sotsiaalsete lõhede mõistet. Ka lõhed moodustuvad erinevate tunnuste alusel: varanduslikud, usulised, ideoloogilise, etnilised jne. ­ see mõõdab, kui suured on vahed erinevate gruppide ja kihtide vahel 14 Tugev on selline ühiskond, kus on mitmeid erisusi, kuid ükski lõhe ei pääse domineerima - ühiskond on pluralistlik, aga samas ka stabiilne. Juhul kui toimub lõhede kumuleerumine ­ kõik erisused koonduvad ühte kohta - võib toimuda sotsiaalne plahvatus, kriisiolukord . Augustis 2004 korraldas Vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu juures tegutsev sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjon ekspertküsitluse sotsiaalse turvalisuse ja sisejulgeoleku kohta Eestis. Küsitluse eesmärgiks oli selgitada, kuivõrd praegune sisejulgeoleku korraldus aitab ennetada ohte ja luua turvalist elukeskkonda. Enamik eksperte hindas sisejulgeoleku taset madalaks ja nimetas olulisemat ohtudena: o Väga riskantsed ohuallikad ( Narkomaania , kohalik kuritegevus, liiklusohud) o Kõrgendatud riskiga ohuallikad (HIV/AIDS; Alkoholism) o Arvestatava riskiga ohuallikad (Koduvägivald, prostitutsioon, koolivägivald, tänavalapsed, kodutud) o Vähem ohtlikud riskid (Rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus, rahvusvaheline terrorism , rassism, sallimatus, immigratsioon vaesematest riikidest). Ühiskond ei ole kunagi stabiilne, sest ühiskonnas valitsevad alati lõhed (vastuolud). Need on varanduslikud, piirkondlikud , etnilised, ideoloogilised ja usulised. Tänapäevaks on enamik ühiskonnateadlasi veendunud, et sotsiaalseid lõhesid ei saa likvideerida . Oluline on aga lõhede arv ja suurus. Ajalugu on näidanud, et kui lõhesid on ühiskonnas palju ja ükski neist ei pääse domineerima, on ühiskond stabiilne. Juhul kui üks lõhe tüüp muutub domineerivaks, võib kogu elanikkond jaguneda kahte leeri ja see võib põhjustada kodusõja. Valitsuse ülesanne on jälgida, et ükski olemasolevatest lõhedest ei saaks domineerivaks.
16. Heaoluriik. (lk.13-16) Heaoluriik - riik, mis sekkub majandusliku tootmise ning jaotamise protsessi, selleks et leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil turuhindade mõju inimeste toimetulekule. Miks vaja? Varem riigi kohustuseks seadusloome , õiguskord ja riigikaitse. Sotsiaalhoolekanne, tervishoid ja haridus kiriku või perekonna kohustus. Muutunud oludes pole need enam võimelised vajalikul määral seda kohustust täitma. Mis ta on? Riik, mis on endale võtnud ka sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja hariduse korraldamise. 19.-20. sajandi vahetusel Lääne- Euroopa riigid. Kuidas tegutseb? Sekkub majandusse jagades maksupoliitika abil tulusid ümber (ressursside ülekandmine) sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja hariduse korraldamiseks. Heaoluriigi peamine tunnus on sotsiaalpoliitika suur osa riigi valitsemissüsteemis. Heaoluriik ei tähenda külluse riiki, kus kõikidel inimestel on hea elada. Igas riigis tuleb arvestada oma raharessursse, et neid kõige otstarbekamalt jagada. Tööstusühiskonnas kaasnevate riskide vähendamiseks (tururisk, bioloogiline risk jmt) kujunes 19.saj. II poolel eriline ühiskonnakorralduse tüüp - heaoluriik. Loojaks on Otto von Bismarck . Iseloomustab sotsiaalpoliitika olulisus valitsemistegevuses. S.t., et lisaks klassikalistele funktsioonidele (seadusloome, riigikaitse, õiguskord), on riik võtnud enda kanda ka sotsiaalseid ning majandust reguleerivaid funktsioone. Majandusliku efektiivsuse kõrvale seatakse siin alati sotsiaalne õiglus. Heaoluriigis toimivad paralleelsed arengutendentsid: keskpunktis kas sotsiaalse heaolu või majanduse ja teadmiste areng. Heaoluriik on lisaks klassikalistele riigi funktsioonidele (seadusloome, õiguskord, riigikaitse) võtnud kanda ka sotsiaalseid ning majandust reguleerivaid funktsioone. Majanduslikku efektiivsust kõrvutatakse sotsiaalse õiglusega. Heaoluriigi oluliseks eesmärgiks peetakse ühishüvede pakkumist so teenuseid ja riske, millest turg huvitatud ei ole, aitab heaoluriik kaudselt kaasa turumajanduse efektiivsusele Parempoolsed - sotsiaaltoetusi saab suurendada kui majanduskasvuga on kogutud piisav reserv, Vasakpoolsed majandust ei tohiks edendada inimarengu hinnaga. 15 20.sajandi 80- te alguseni heaoluriigi kasv, siis majandusolud halvenevad ja sotsiaalkulutusi kärbitakse, heaoluriigi kriis. Tänapäeval räägitakse heaoluriigi asendumisest heaoluühiskonnaga, milles heaolu pakkumise kohustus on jagatud riigi, tööandjate, mittetulundussektori ja kodanike endi vahel. Heaoluriigi kaks peamist tunnust: o Ressursse (rahalisi) võib kanda ühest valdkonnast teise (näit. tervishoidu ja haridusse) ja rikkamatelt vaesematele ­ nn ülekandeühiskond. Esiteks, heaoluriiki =ülekandeühiskond. Ressursse (eeskätt rahalisi) võib üle kanda valdkonnast valdkonda (näiteks väliskaubandusest kaitsepoliitikasse või tervishoidu), aga samuti rikkamatelt ühiskonnaliikmetelt vaesematelel. o 40-50% avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks. Teiseks, majandamis- ja maksutulusid võib riik kulutada mitmel otstarbel . Võib suunata saadud kasumi majandusse, suurendada sõjalisi kulutusi, ehitada riiklikke transpordi- ja sidekanaleid. Heaoluriigis umbes 40-50% avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks. Heaoluriigi põhimudelid: - õpik lk.54-56 Ideoloogia sotsiaaldemokraatia konservatism liberalism Aluspõhimõte universalism , st. kõigile sõltuvalt ainult vaestele ja tööpanusest pensioniealistele Näide Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Belgia USA, Jaapan Suurbritannia o konseravtiiv-korporatiivne - see ongi Bismarcki loodud saksa variant, mis on orienteeritud palgatöötajaile ja soosib just kõrge kvalifikatsiooni ja pika staaziga töötajaid. Konservatism - riiklik toetus on mõeldud palgatöölistele, mitte ülalpeetavatele. Kõrgemapalgalised töötajad saavad sotsiaalfondist suuremaid valjamakseid (Saksamaa, Belgia). Konservatiivse mudeli puhul sotsiaaltoetus võrdeline makstud maksudega. o sotsiaaldemokraatlik heaolumudel - Skandinaavia -tüüpi heaoluriik. Rõhutab solidaarsust ja pakub hüvesid kõigile kodanikele, olenemata nende sissetulekust või ühiskondlikust staatusest. Eesmärgiks on varanduslike erinevuste vähendamine ühiskonnas, mis toob kaasa kõrged maksud . Sotsiaaldemokraatia - pakutakse sotsiaalseid hüvesid kõikidele kodanikele hoolimata nende sissetulekust, ühiskondlikust seisusest või sellest, kas nad on tööl käinud. Riik on peamine heaolu pakkuja , ja et riik sellega hakkama saaks, on riigis kehtestatud kõrged maksud (Rootsi, Norra, Taani). Sotsiaaldemokraatliku mudeli märksõnaks solidaarsus, riik pakub sotsiaalseid hüvesid kõigile kodanikele o liberaalne heaolumudel ­ USA, Jaapan, Eesti? - minimaalriik, tagada kõrge tööhõive ja inimeste valikuvabadus ning konkurents kõigis valdkondades. Liberalism - riigi esmaülesanne ei ole jagada kõigile heaoluteenuseid, vaid tagada suur tööhõive. Maksud on suhteliselt väikesed, palk suhteliselt suur, iga inimene peab ise otsustama, kuhu ta raha paigutab. Sellele mudelile on iseloomulik karjäär, läbilöögivõime ja raha kogumine (USA, Jaapan). Liberaalse mudeli aluseks põhimõte, et riik sekkub võimalikult vähe inimese ellu, jättes madalamate maksudega talle kätte rohkem raha, millega inimene ise hoolitseb enda eest.
17. Infoühiskond. teenindusühiskond ehk infoühiskond ehk postindustriaalne ühiskond ehk postmodernne ühiskond. Infoühiskond on arenenud postindustriaalne ühiskond, mida iseloomustab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) laialdane kasutamine majanduses, valitsemises ning igapäevaelus; kujuned maailma arenenud piirkondades 20 saj. viimasel veerandil. Ülemineku tööstusühiskonnalt uuele ühiskonnatüübile tingis teaduslik-tehniline pööre (1945.a. esimene elektronarvuti ja sellele järgnenud teaduslik-tehniline revolutsioon.
16 Kompuutrid andsid tehnilise baasi, s.t. muutsid praktiliselt võimalikuks kiire infotöötluse. - IT areng, computer- based technologies. Alates 1970-ndatest aastatest algas Läänes teadus- ja tehnikarevolutsiooni ja majanduse süveneva tööjaotuse raames üleminek infoühiskonda. Seda kiirendas oluliselt ka esimene suurim sõjajärgne energia- ja majanduskriis 1973. aastal. ha selgemalt teadvustus samuti ökoloogilise katastroofi - globaalse saastumise ja taastumatute loodusressursside ammendumise - oht. Info- ja sidetehnoloogiate arengu tulemusena on kapitali paigutamine muutunud paindlikuks. Vaga kiiresti on võimalik reageerida majanduse kõikvõimalikele muudatustele. Kui enne 1970. aastat muutusid valuutakursid kord aastas või kahe jooksul ning börsidel hinnati aktsiaid ümber kord kvartalis, siis nüüd on valuuta - ja aktsiakursid tänu ülemaailmsele infosüsteemile pidevas muutumises. Infoühiskonna olulisim tulemus on maailma majanduse globaliseerumine. Info liikumise ulatus, kiirus ja kvaliteet lubavad tänapäeval kiiresti leida parimaid kapitali investeerimise võimalusi. Töökohti luuakse seetõttu eelkõige maades, kus on soodne investeerimiskliima, head kommunikatsioonid, odav energia ning kohusetundlikud oskustöölised. Infoühiskonnas on inimesed märksa liikuvamad, nende tegevus ületab üha sagedamini riikide piire ja nad kasutavad infot kogu maailmas toimuva kohta. Infoühiskonna riikides töötab üle kahe kolmandiku inimestest teenindussektoris, millest omakorda poole hõlmab infosektor . Infosektoris ei ole inimeste töö sageli seotud kindla tööandjaga: vaga paljud töökohad moodustatakse üksikprojektide teostamiseks, mis annab nii toode kiirusele kui ka inimeste liikumisele suure paindlikkuse. Loov- ja teadustöötajatele annab uus tehnoloogia võimaluse töötada kodus, olla arvuti ja telefonikaabli abil ühendatud infovõrku ja teha kaugtööd.
18. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus. (lk.23-28) Ühiskonnaelu peamised valdkonnad. Jätkusuutlik areng on niisugune areng, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Hõlmab peamiselt järgmised valdkonnad: o rahvastiku jätkusuutlik areng, nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõistes. Hõlmab rahvastiku juurdekasvu , tähelepanu pööramist rahvastiku tervisele, haridusele ja heaolule. ­ kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte kulu, vaid investeering. o Majanduse jätkusuutlik areng o Keskkonna jätkusuutlikkus Ühiskonna jätkusuutlikkus Jätkusuutliku mõtteviisi teke: o Esimene linnuke ­ rohelised 1970tel o Rooma klubi o Levinud enamikus modernsetes ühiskondades: majanduskasv + keskkonnahoid Eesti jätkusuutliku arengu prioriteedid: o Ühiskonna sidusus o Eesti kultuuri elujõulisus o Heaolu kasv o Ökoloogiline tasakaalustatus
Jätkusuutlik majandamine eeldab (loodus)ressursside kasutamist nende isetaastumisvõime piirides. Taastuvate ressursside kasutamise piirid on määratud süsiniku, vee ja teiste ainete looduslike ringete isetaastumisvõimetega. Jätkusuutlik ressursikasutus ei tohi ühegi ressursi puhul ületada ressursside taastootmise kiirust ja puhverdusvõimet. Jätkusuutlik valitsemine ­ võim peab olema legitiimne ja efektiivne, läbipaistev ja kodanikke kaasav . Ühtki eelmainitud probleemidest ei tohi lahendada teiste arvelt. Jätkusuutlikkuse tagamisel lähtutakse maailmas Rio de Janeiros vastuvõetud ülemaailmsest keskkonnastrateegiast Agenda 21. 17 Eesti omakorda lähtub programmist Säästev Eesti 21, mis on arenguprogramm aastani 2030. Säästev Eesti 21 määratleb Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seostab majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengud kooskõlas ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajalist arengut määratlevate dokumentidega. Strateegia eesmärgiks on arengus ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Üldise arengusuunana määratletakse riigi liikumine teadmuspõhise ühiskonna suunas.
Säästev Eesti 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030:
· Eesti kultuuriruumi elujõulisus · Inimese heaolu kasv · Sotsiaalselt sidus ühiskond · Ökoloogiline tasakaal
Ühiskonnaelu valdkonnad: õigus, moraal, kultuur, majandus, poliitika Ühiskonnas on mitmed ühiskonnaelu valdkonnad - majandus, kultuur, haridus, tervishoid, valitsemine.
18